Miiduranna, Krillimäe, Viimsi

Ühel soojal päeval jalutasin Viimsi poolsaarel. Sel korral Miiduranna – Krillimäe MKA. Kilomeetreid umbes 15, seega mitte liiga pikalt aga enamvähem.

Mõnus lilled õitsesid. Sel aastal on lilled ja liblikad kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Minu esimene ülane ja nurmenukk sel aastal said ära nähtud. Samas niisama looduses meeldib mulle väga. Ma olen õnnelik, et lumi on läinud ja ehk sellel aasta poolel enam tagasi ei tule ka. Isegi vett ja soppa pole üle mõistuse palju. Selveri taga sukeldusin metsa. Mõni koht oli siiski liiga märg, et tossuga läbi pääseda, kuiva jalaga. Mõnusad kõverad puud ja mõned kivid. Tähelepanelik tuleb olla okastraadiga. Vaatasin üle katkise Miiduranna rannakaitsepatarei. Praegu on seal hea vahtida, suvel mõllab seal Sosnovski karuputk.

Üle tee ja sealt edasi mere äärde. Tähtkants ja rand. viimane oli imeilus ja rahvast ka liiga palju ei olnud. Plaan oli kõndida umbes rannarahva muuseumini. Seda sai umbes määrata muuli järgi. Nagu ikka sattusin kellegi hoovi ja pärast ka mingisse tsooni, kus oli keelatud olla. Samas olen ma piisavalt peenike, et end aiapraost läbi pressida ja vabasse maailma tagasi pääseda 😀

Pisut luusisin kiriku ümber ringi. Seal on vahva. Millegipärast mulle seal isegi meeldib selline veider arhitektuur ja kivihunnikud.

Parajalt pikk maa tuli mööda tänavat minna aga see tasus end ära. Krillimäe mets on äge, niipalju kui ma seal üldse käinud olen. Erinevaid samblaid, lilli, puid, vett ja kitsi oli seal ka või tiirutas üks ja seesama seal minu ümber.

Seeni ma kahjuks nii hästi ei tunne aga need on niisamagi vahvad vaadata. Paks punn peaks kännupess olema ja esimesed võiks mingiteks taeladeks pakkuda?! Üraski kiri ka.

Tammepuu nagu tootem, kivi nagu ilus sile kiilaspea 😀 Igapidi müstiline mets.

Elöusolendid ka: sitasitikas, metskits ja musträstas

Kuna hilja hakkas vaikselt kätte jõudma, otsustasin tagasi minna mööda kergliiklusteed. Koju saan otse bussiga ja see käib harva aga otsustasin selle ära oodata. Jalutasin niisama lõpp peatuse juures ringi. Seal on Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi peahoone ja selle ees kasvab lillemeri. Mõnus!

Bussiga Vormsil

Bussireisidest pole ma eriti kirjutanud aga samas kui on ilusad kohad siis mõnikord ju võib 🙂 Nii umbes kolm kuud tagasi 27.09.2020 oli ilus soe suveilm, sai lühkadega õues käia ja puha. Vormsile sõit tundus igatepidi mõnus kuigi ma käisin seal sel suvel juba teist korda.

Algus oligi minu jaoks selles mõttes veidi igav, et läksime muuseumi. Kuna seal oli juba eelmine kord nähtud ja kuuldud siis lonkisin niisama lähiümbruses ringi, piilusin üle aedade ja klõpsisin pilte.Eks ma käisin muuseumis ka kui vähem rahvast oli. Pärast tuli välja, et üks maja oli vahele ka jäänud – eelmisel korral.  Seal sai käsikiviga jahu jahvatada. Päriselt. Terad olid sees ja lase aga kätel käia 🙂

Edasi sõitsime läbi külade: Norrby, Diby, Rälby. Väljas ei käinud. Samas pole seal ka väga midagi vaadata, piisab bussiaknast nähtuna ka.

Mulle tundub, et Vormsi ongi selline koht, kus võiks käia korra auto või bussiga nö. saare üle vaadata kähku. Kui huvi tekib siis järgmine kord juba ratstega või jala minna eluolu lähemalt uurima. Järgmine peatus oli Püha Olavi kiriku ja rõngasristide juures. Kui eelmisel korral jäi surnuaia vaatamiseks vähe aega siis sel korral pühendsin seal jalutamisele rohkem aega. Edasi tuli söögiaeg. Minus tekitas muidugi suurt elevust see, et menüüs oli seenekaste, mida ma ei söö. Kana ja kartul ja salat, kodus küpsetatud leib tundus täitsa fain. Ma ei saa aru, et kui tuleb suur kamp inimesi, miks siis ei tulda selle peale, et kõik ei ole seenesöödikud? Igatahes oli kana ja seened ühte kastmesse lajatatud. Minu õnneks poolnud nad viitsinud seenete hakkimisega vaeva näha, et neid polnud raske välja õngitseda ja kuidagi seene maitse kastmes mind ei sega. Nii et sellega sai asjad jutti 🙂 Kusjuures ma oleks põhimõtteliselt võinud ka seened ära süüa, sest kukeseen on üldse ilma maitseta ja kuuseriisikat ma maitsesin kuna seda kiideti kui maailma parimat seent. Kõlbas kah kuigi vabatahtlikult ma neid vist siiski väga ei sööks. Aga mine tea, mis tulevik toob.

Ahjaa, me osalesime ühtlasi ka Läänemaa seiklusorienteerumises. Vormsil oli kaks rada ja meil tuli mõnes kohas jalgu ka kasutada, et vastuseid teada saada. Käisime kiigeplatsil kiikesid üle lugemas ja kiikumas. Uurisime, mis number on kirjutatud õigeus kiriku uksele. Selle oleks tegelikult eelmise korra piltide pealt ka vaadatud saanud.

Käisin vaatasin üle, et kas meie omadest keegi midagi võitis ka. Tuleb välja, et ma ise olen võitnud Läänemaa sportlaste raamatu ja minuga on suisa lubatud ühendust võtta aga pole võetud nagu enamasti juhtub. Loosimine oli juba 5. oktoobril.

Edasi viis tee meid Suuremõisa. See koht oli minu jaoks uus. Kuigi mõisast pole tuhkagi alles (pisut varemeid) siis kõrvalhooneid on üksjagu. Osa neist on kohutavas seisus, teised korda tehtud. Talli üks alles olev sammas oli omaette vaatamisväärsus 🙂

Jääkelder on vist üsna värskelt uuenduskuuri saanud. Täpselt ei saanudki aru, mis seal oli või tulema hakkab? Igatahes sattusime sinna kuidagi sisse ja see oli päris uhke. Üldises plaanis võiks ehk öelda, et seal oli suur kaminasaal ja mõned väikesed kõrvalruumid.

Üks põhjusi, miks ma tahtsin Vormsile tagasi minna oli Saxby tuletorn. Sinna polnud ma kunagi varem jõudnud. Pealegi tundus ka paekivi rand põnev.

Päris naljakas oli trepist üles minnes, et ei leidnud platvormile minevat ust üles. Kõigepealt pahutses minu ees olija aga kuna ta oli piisavalt kaugel ees siis ma ei näinud kust ta lõpuks välja pääses. Seisime ja vaatasime ringi. Lõpuks suure otsimise peale leidsime ka ukse 😀 Seal oli ilus.

Kui olime piisavalt vaadanud siis otsustasime ka mere ääres jalutuskäigu teha. Lubati, et seal on kivististe rohkeim rand aga pean tõdema, et mina ei näinud ühtegi. Ju olid eelmised turistid kõik minema vedanud. Kivine rand oli ikkagi elamus omaette. Ma pole Osmussaarel käinud, nii et Vormsi on veel vist ainuke koht kus midagi sarnast näha?

Lõpuks jäi veel natukene aega Rumpos käia. Kahjuks küll mitte nii palju kui oleks tahtnud. Seega peab ütlema, et ühe päevaga Vormsil hakkama ei saa, vähemalt sel juhul mitte kui sa oled natuke rohkemat kui vähenõudlik. Aga Rumpo oli tore oma “lehmade” ja päikeseloojanguga. Üks on kindel, et Vormsile tagasi lähen ma igaljuhul veel 🙂

Laulasmaal

Ennevanasti kui muresid polnud ja sai ringi rännata nii jala kui bussiga, sai käidud Türisalu pangal, Keila-Joal ja Laulasmaal.

18 jaanuar oli selline mõnusalt hall veidi vihmane ilm.

Türisalus tehti peatus millegipärast teisel parkimisplatsil, kus tol päeval polnud mitte midagi näha võibolla mõni teinekord on vaade parem. Kähku vaatama ja kähku bussi tagasi.

Keila-Joal oli natuke rohkem aega. Kiiremad jõudsid käia lossi taga oleva sillani ja tagasi, isegi kohvipausi teha.

Iseenesest oli ilus, juga töötas täie rauaga. Ja ma pole vist paar aastat seal käinud ka enam?! Nii et mõnigi asi oli vahepeal natuke teise näo saanud.
Peamine rõhk oli mõeldud Pärdi keskusele panna. Enne viidi meid siiski ka korra Laulasmaa randa. Ma siis tuiasin kusagil võsa vahel. Üks kühmnokk luik oli eriti julge. Ilmselt oli teda söödetud sest inimesi ta küll ei kartnud ja poseeris kenasti fotode jaoks. Alles siis kui me minekule keerasime ja näha oli, et süüa ei anta läks luik merele.

Pärdi fänn pole ma olnud. Eriti midagi ei oodanud ka aga et ma pettun, seda ei osanud ka oodata.

Arhitektuuriliselt on see kena maja küll, ühe korra võib seal käia aga samas seal ole ju mitte midagi ei vaadata ega ka midagi teha. Lihtsalt suur mull üles puhutud.

Meil vedas muidugi eriti halvasti. Suures saalis pidi varsti kontsert hakkma, nii et sinna meid eriti ei tahetud, muudes ruumides käis parasjagu ekskursioon, nii et uksed tõmmati nina ees kinni. Raamatukogu oleks huvitav siis kui ma oleks läinud sinna mõttega raamatuid vaadata või lugeda. Lõpuks oli kabel ainuke huvitav koht.

Talve puhul oli ka torn kinni, nii et minu meelest piletiraha küsimine sellisel korral lausa piinlik.  See oleks umbes sama kui keedukartulile tilk ketšupit peale panna ja öelda, et see on kulinaarne tippteos ja küsida selle eest korraliku prae hind.

Kuna seal polnud midagi teha siis käisin kolasin maja ümber metsas. Seal on ilus.

Müts 9

Tiskrest Rocc al Maresse. Kilomeetreid tuli kümmekond. Kuna päris retkejuht oli haige siis sel korral oli juhtimine minu õlul.

Algus läks lihtsalt. Kuna ma polnud üle uue silla käinud siis läksime lootuses, et see on seal, kus ma arvasin selle olevat, õnneks oli ka. Kakumäe rannast kõmpisime läbi. Kes tahtis sai vahepeal kiikuda. Vaatasime üle panga serva alla. Ilm oli sombune aga mitte kõige hullem.Edasi polnud ma kindel, kuidas liikuda, kas terve tee ülevalt või natuke alt ka?! Kogu teekonda alt ette võta ei kavatsenud kuna meri oli kõrge ja liiga palju aega turnimisele ei kavatsenud pühendada.

Vaatasime üle ka Merekindluse rannakaitsepatarei. Ronisime pangast alla, et järgmist ehitist alt vaadata, mitte selle peal käia aga juhtus nii, et tulime sama targalt varsti üles tagasi sest mere äärest läbi minnes oleks liigseks okste vahelt pugemiseks läinud.

Varsti tegime peatuse, et natuke näksida ja teed juua. Esimene sinilill oli meil “laual” või “pigemini” selle kõrval 🙂Edasine oligi üleval ja all käimine, kuidas parasjagu parem tundus. Või no igaüks käis nii, kuidas paremaks arvas. Sadamast läksime mööda ja esialgu alt ehk Merirahu sillani.Ronisime mäkke. Kõmpisime Vabaõhumuuseumini välja ja siis pakkusin valikuid, minna alt või mööda kergliiklusteed, mitu kilomeetrit. Mulle endale oleks see paras piin olnud aga ma arvestasin sellega, et peame kasutama kergemat teed.

Lõpuks läks nii et kaks naist otsustasid matkata lihtsamal viisil ja teised valisid raskema tee. Ma pean mainima, et nii hullus olukorras teel ma vist polegi varem käinud, st. nii kõrge veetasemega.

Ronisime Vabaõhumuuseumi kalda servale ja meile jooksis järgi kohalik turva, kes palus meil alla tagasi minna.  Ei aidanud meelitused ega keelitused, et me võiks kasvõi 20m edasi minna. Teekond oli põnev.Ise poen ma igalt poolt läbi ja ronin üle aga selle matkaga said vähem matkanud ka ühed korralikud matkaristsed. Tuli ronida üle suurte liivakivide, mis olid libedad, pugeda läbi tiheda võpsiku, kohati turnida mööda seina ja lõpuks kui kopp ette sai siis hiilisime kibekiirelt selle paarkümmend meetrit Vabaõhumuuseumi territooriumi servast.

Lõpuks viimaseks ampsuks oli alalt väljapääsemine. Pangasein on seal päris kõrge. Samas oli näha, et mitte kaugel allpool on aias auk kust läbi pugeda. Alla minek tundus hirmsam kui see oli. Tuli astuda pikk samm otse alla aga see näis nagu astuks kuristiku 😀  Laskuda veel pisut, roomata aia alt läbi ja siis üles tagasi ronida. Huh! Kõik said kenasti hakkama ja kui grupipilti vaadata siis olid päris õnnelikud kui matk läbi sai 😀  Pesupäev sai ka kõigile garanteeritud 🙂

Sõit Eesti teise otsa ja vahepeatused.

Üldiselt ma väga ei viitsi kusagile kaugele bussidega seigelda, eriti kui koha peal olekuks aega ei jäägi, siis sel korral oli selline tähenduslik matk ja ka huvitav teekond, et ma võtsin asja ette ja käisin ära.

Sõit koos puhkepeatustega erinevates linnades võttis aega nii 7-8 tunni jagu. Ma ei kurda, tore oli igatepidi. Tallinnast Tartusse sõit oli kaks ja pool tundi. Bussis oli igasuguseid variante, mida teha aga tegelikult pidasime plaane, mis oma vaba ajaga peale hakata ja lihtsalt aknast välja vaadata oli ka imeline. Puud olid kõik nii ilusad värvilised, palju kitsi jm.

Tartus olemiseks oli meil pisut üle tunni aja. Plaaniks oli AHHAA keskusesse minna ja seal päevapraadi süüa. Kuna söögi pakumisega alustati alles poole tunni pärast käisime vaatasime Tartu vanimat muralit ja leidsin enda jaoks ka uue seinamaalingu või vähemalt nii mulle tundus.

Kõmpisime AHHAA keskusesse. Kuna praega läks veel natukene aega uudistasime niisama ringi.

Ma ei saa märkimata jätta, et päevapraad oli täiesti okei ja ikka korralik mehe kõhutäis. Mina ägisesin oma toidukorra käes kuigi eelnevalt oli kõht tühi 😀 Igatahes oli seal kaks suurt käntsakat seafileed, hunnik ahjukartuleid, suur ports kapsa-peedi salatit ja seda kõigest 4.- eest.

Järgnes tund aega sõitu Võrru. Kuna ma Võrus olen ainult ühe korra käinud ja ma ei mäletanud sellest suurt rohkemat kui seda, et seal on Tamula järv siis tegin natuke eeltööd, et mida ma seal näha tahaksin.

Aega oli aga, mida varem minema saab seda varem lõpp-punkti jõuab.  Ehk siis miinimum aega oli tund aga lõpuks kokku läks koha peal 2 tundi.

Mina väikestviisi tänavakunsti sõltlane otsisin Võru seinamaalinguid, mis omamoodi on päris huvitav tegevus 😀 Näiteks ahvi pildi leidsin, nii et seal oli maja number aga kus asub ei tea. Kuna maja nr oli päris suur siis hakkasin vaatama, mis tänav üldse nii pikk võiks olla ja siis, et oleks ikkagi suur maja ka. Lõpuks leidsingi 😀

Samuti teadsin, et seal on mõned Navitrolla pildid seintel aga need jäid üldises plaanis veidi kaugele välja arvatud üks.  Kreutzwald ja Koidula olid kätte saadavas kauguses ja Hurt nende kõrval, lisaks veel üht-teist. Pisut kahju oli, et linnasauna juurde ei jõudnud aga eks siis on teinekordki midagi avastada. Kogemata leidsime ka grafitiga kuuri 😀

Võru keskväljaku torud ja võrud on saanud nii suure tähelepanu osaliseks, et need oli vaja ka üle vaadata.

Mõte võib ju tore olla ja natuke nagu ulmeline nägi kogu see värk välja ka aga päris ausalt öeldes – mulle ei meeldinud. Võibolla see on rohkem meeste värk 😀

Palju suuremasse vaimustusse sattusin ma Võru arhitektuurist, seal oli lihtsalt kõike – pudru ja kapsad segamini veidi eklektiline ja ääretult põnev.

Mõned vaatamisväärsused jäid ka teele. Kangro sead ja Kreutzwald ja Katarina . Orelimuuseum, purskkaev, Tamula järve promenaad.

Tegelikult sai see kaks tundi üsna ruttu otsa. Viimane tunnike sõitu Obinitsa poole läks lahti. Tee ääres oli minu jaoks palju uudistamist ja ma olin tõsine turist tegin paar pilti bussi aknast kah 😀

Vaatamisväärsustest jäid tee peale Meremäe vaatetorn ja vaade :D, Meremäe männid. Vastseliina keskus. Vahepeal oli üks koht selline ka, kus eriti enam ei jaganud, kus oled. Mingi pisike kruusatee metsa vahel 😀

Obinitsa jõudes hakkas vihma kallama. Samas kui algul oli tunne, et seal pole tol õhtul midagi teha siis aeg veeres käest ära nagu ei miskit 🙂

Vaatasin, et tagasitulekust on ka mõni vahva pilt ja eraldi sellest postitust tegema ei hakka. Teekond siis tagurpidi Obinitsa-Võru- Tartu. Võrus oli pisut aega ringi vaadata aga vähem kui tulles. Nii, et Tallinnasse jõudsime umbes kuue tunniga. Samas Tallinnas koju jõudmine võttis pea sama kaua kui Tartust Võrru sõit.

 

Ekskursant Soomes

…ehk ma ei olegi enam viimane eestlane, kes pole Soomes käinud 😀 Kuidagi pole sinna sattunud ja pole nagu otseselt tõmmanud ka sinnapoole. Nüüd tekkis lihtsalt mitu võimalust ja mõtlesin, et miks ka mitte, ega külgi mööda alla ikka ei jookse ja kui ei meeldi ei pea rohkem minema.

Natukene heidutas see, et äratus oli 4.20 hommikul 😀 Õnneks oli ilm imeline. Teele asudes oli meri peegelsile, imelised vaated Tallinna panoraamile.

Soome poole jõudes lootsin, et tekib mingi selline kerge ootusärevus aga ei midagi. Ilus nagu oli, natuke teistmoodi ka aga mingeid erilisi emotsioone esmapilgul ei tekkinud.

Alguses oli pisike bussiekskursioon mööda linna. Maha saime senati väljakul. Aega oli umbes 15 minutit, selle ajaga jõudis platsi läbi joosta ja kirikusse ka piiluda.Järgnes templiväljaku kirik. Seal oli veidi rohkem aega sest bussiparkla oli veidi kaugemal. Ühesõnaga jõudsin ma vaadata kirikut, elektrikapi maalinguid ja joosta läbi loodusmuuseumi juurest.

…ja muidugi ei saa  Soomes käia ilma, et Sibeliuse mälestusmärki ei vaataks. Seda oli näha ka rahvamassist. Siiski õnnestus mõni pilt ka vähemate inimestega teha. Natuke jalutasin pargis ka. Tundus nii uskumatu, et need samad valgepõsklagled, kes on kevadel meie põllumeestele natuke nuhtluseks ja “fotograafe” endale ligi ei lase, on seal nagu hoopis teisest puust. Jalutavad rahva vahel ringi, pojad sabas ja neid on terve linn täis.

Järgmiseks oli Linnanmäki lõbustuspark, mis mind väga ei huvitanud aga ühe sõidu mingi posti otsas oleva asjandusega tegin, et linna panoraami vaadata, niisma vahtisin ka natuke ringi, jõin kohvi.

Läksin linna kolama ehk käisin ümber Töölön lahe.  Igal võimalusel ronisin kaljude otsas ja ühe korra sattusin vist juba otsaga kellegi aeda. Vanad majad olid ägedad. Võsa leidsin ka üles – täiesti ebakultuurne inimene nagu ma olen 😀

Siis hakkasin jälle kultuurseks ja käisin uues keskraamatukogus Oodis. Selle klaasfassaadi on teinud Eesti firma. Kolmanda korruse klaasidel on digiprinditud lumi ja härmatis.  Puitfassaad on ka eestlaste tehtud, nii et suht Eesti värk 😀

Aga sees…

Seal võiks elada või siis ka mitte 😀 Kõik on väga avar, igas nurgas on kellegi jaoks midagi. Emmede ja laste nurk, kontsertite nurk, kohvik. Tundub nagu võiks kõik suurt lärmi täis olla aga pole mitte.  Teisel korrusel olid arvutid, kõik printimiseks, köitmiseks, kiletamiseks vajalik,  arvutimängude toad. Mulle avaldas muljet muidugi õmblemise nurk, igasugu masinaid oli seal, mine ainult kohale ja õmble. Veel mingeid ruume, kus nõupidamisi pidada jms.  Kunstinäitus oli seal ka. Rõdule saab kohvitama ja raamatut lugema minna. Ühesõnaga võiks öelda täiuslik, vähemalt esmamulje põhjal.

Sama platsi peal oli ka muusikamaja, millest läbi sai jalutatud. Selle tagant üle “kalju” Soome rahvusmuuseumisse, mis sai küll lihtsalt läbi joostud aega vaatamiseks eriti ei jätkunud aga aimduse sain, mis seal on.

Ruttu tagasi lõbustusparki, mis ei tähenda seda, et poleks jõudnud üldse peatuda või kõrvale põigata. Tibud olid nii nunnud ja nii palju härjasilmi ka just igal pool ei leidu. Üldse see Helsingi rohelus jäi silma ja hea planeering, et kohe kutsub väljas olema.

Mitte nagu meil. Tammsaare pargis ikka käidi piknikutekikestega istumas. Aga uuenduse käigus on seal ainult kivid ja peenrad ehk siis tegelikuses kaotati avaliku ruumi osa praktiliselt ära.

…ja sealt juba edasi Vantaa lennujaama ette või taha, Lemminkäiseni kalju otsa. Lennukeid me ei näinud, nii et eriti kaua seal ei olnud. Nagu ikka oli ka shoppamise peatus, mis minu jaoks on kõige mõttetum asi. Poes saab igal pool käia, mina vaataks selle asemel mõnda vaatamisväärsust. Kuna midagi tarka teha polnud siis istusin kuhugi puude varju maha ja nosisin jäätist.

Kuna minu jaoks teadmata põhjustel on inimestel saanud harjumuseks, et laeva, rongi või bussi peale minekuks peab igaks juhuks paar tundi varem kohal olema (okei tund aega) siis jäi veel aega, et pea tervele Katajanokka ps tiir peale teha. Seal on väga vinge arhitektuur.

Ja siis oligi juba aeg laevale minna.  Ma ütleks, et ühe päeva kohta oli seiklemist küll ja mulle täitsa meeldis seal.

Keila ja Kumna

Käisin memmekeste ekskursioonil Keilas ja Kumnas. Tervelt 8 tundi, süüa anti, kohvi ja kooki ka. Giidiga tuurid. Selles mõttes imestan vahest, miks peetakse reisi liiga kalliks – umbes 35.-, kuhu iganes Eesti otsa juhul kui tegu pole just ööbimisega või mingi muu rohkelt raha nõudva üritusega.  Keila puhul ma natuke mõistan, et sinna saab tõesti ise odavalt kohale ja kui jalad all võid endale sellise ekskursiooni teha, et oi-oi-oi 😀 Ja kui võikuga lepid siis polegi nagu muret, saad 4.- käidud. Samas mõnda muusse kohta ei saa sama raha eest ise kohalegi.

Aga ega ma sellest ei pidanud rääkima.  Õnneks pole Keilasse pikka sõitu, nii et suurema osa ajast saime kohapeal veeta ja ringi uudistada. Esimene peatuspunkt oli Keila raamatukogus, kus vaatasime näitusi ja siis räägiti meile Keila ajaloost.  Kahjuks ei saanud seda väga pikalt kuulata, oleks kindlasti veel palju põnevat kuulda saanud aga aeg pressis natuke peale. Koolis käisime ka korra sees, kes viitsisid. Päris lahe arhitektuur.

Järgmine peatus oli kirikus. Seal ma olen väljas kõik üksipulgi läbi vaadanud aga sisse pole kunagi varem sattunud. Natuke räägiti kirikust ka aga see on ainus koht, kus ma tundsin, et nagu polnud päris see jutt, mida oleks oodanud. Ma sain aru, et tegu on teadja mehega aga jube pinnapealne jutt oli ja pean tõdema väga igavalt esitatud kah. Samas nüüd olen vähemalt kiriku seest poolt ka ära näinud.

Järgnes Harjumaa muuseum ehk Keila mõis. Seal oli väike giidi tuur ja oli aega ka natuke ise ringi vaadata.  Pärast tormasin õues ka ringi, et oma lemmik kohtades kähku ära käia 😀 Jõudsin kõik tehtud nähtud. Hea oli, et võsa polnud veel liiga tihedaks muutunud ja kõik vahva oli veel nähtav. Samas oli mõnusalt soe.

Järgnes söögipaus Keila raudteejaamas. Kuna söömisega kiirustama ei pea siis jäi mul veel aega ka raudteejaama ümber ringi kolada. Vilksamisi nägin silmanurgast üht lahedata maja, mida käisin spetsiaalselt pildistamas. Kui aeg oli edasi liikuda siis tegime lühikese peatuse Keila vabadussõja mälestusmärgi juures, mis on ainulaadne selle poolest et maja ise ongi mälestusmärk. Kumna poole sõites tegime peatuse Lutheri mälestussamba või kuidas iganes seda asja kutsuda?! juures. Tulevikus peaks sinna saama päris skulptuur ja päris sammas 🙂 Kunagi ma imestasin, et kuidas ma sain sellest mööda minna, nii et ma seda ei näinud aga nüüd asetusid asjad oma kohale ja sain aru 😀

Kumna mõisa kohta ei oskagi väga midagi öelda. Kui siis et ilus oli, omanik rääkis toredasti. Kohv ja kook maitsesid hästi. Imetlemist oli palju.  Igatahes oli koju sõites väga mõnus tunne sees. Kui alguses nagu kippus see reis veidi “lappama minema” siis pärast oli kõik väga super.

Ja kel võimalus, sel soovitan mõisa külastada küll. Suvel peaks olema avatud mõisade raames sinna täiesti võimalik minna 🙂

Detailid on nii ilusad.

Väljas sai vaadata skulptuuriaeda. Sinna kusjuures ka niisama ei pääse. Ainult siis kui mõis on avatud. Ja kel huvi rohkem ringi vaadata siis mõisa kõrval on vana mõisahoone, mis on päris uhke puidust ja pitsidega, kuigi veidi käest ära lastud. Ja kollane valitsejamaja, roheliste aknaraamide ja pitsidega on ka imeilus.

Ainus häda nende reisidega on see, et eriti liigutada ei saa. Seega kondasin pärast veel mööda Tallinna ringi ja vaatasin, mida põnevat siin leidub 😀 Õhtu lõpuks sain 10 km täis.

Valingu rahn ja tammik, Kumna mõis ja Keila mõisa saar

Oli üks üdini vihmane päev kui ma otsustasin, et ma lähen oma elroni kaart-i tuulutama. Ega tegelikult väga hullu ilma lubatudki aga lihtsalt sellist, mil kogu aeg natuke sajab. Tundus mõistlik kusagile lähedale minna, et kui tõesti asi väga hulluks läheb oleks võimalus suhteliselt kiiresti rongile jõuda.

Värskelt Keilas käinuna tundus see kant kuidagi hea turvaline. Natuke eeltööd ja mõtlemist, mis kohti ma seal kandis näha olen tahtnud, paar lisa “punkti” ja võiski teele asuda.

Esimene sihtmärk oli Valingu hiidrahn. Kivi ainuüksi tundus siiski nagu natuke vähe. Kaarte uurides leidsin, et kusagil peaks olema mõisahoonete jäänuseid ehk siis mitte küll lagunenud vaid lihtsalt ümberehitatud hooneid. Veel üks kultusekivi ja tammik, tundus juba päris “saagi” moodi.

Valingu raudteejaam- pärandkultuur.

Läksin putka taga olevat teed mööda edasi kuni majadeni. Umbes kolmanda või neljanda maja taga pidi see rahn asuma. Astusin majade taha pajuvõssa ja no kivi ei ole ja ei ole ja ei olegi. Peaks ju ometi silma hakkama. Ma olen seda varem ju rongi aknast näinud, ikkagi ei ole 😀

Löin käega ja otsustasin, et lähen vaatan need mõisa hooned üle küll tagasiteel selle kivi ka üles otsin.

Mida kaugemale raudteest jõudsin seda mõnusamaks küla muutus, selliseks päris külaks. Paekivi hoonete ja kurepesadega. Kuidagi mõnus õhkkond oli seal. Pean tõdema, et ma arvasin, et need ongi need mõisahooned ja kaugemale minna ei viitsinudki.

Halenaljakas on see, et kui ma oleks viitsinud sadakond meetrit veel minna siis ma oleks õige majani ka jõudnud. Kui netist pilte vaadata siis oleks tahtnud seda maja näha küll. Enda kehv eeltöö, öeldakse selle kohta 🙂

Pilti vaadates paistab eemalt elektrikapp, selle taga olevas puudesalus minu otsitav maja asuski 😀

Läksin tagasi. Kedagi näha ka polnud, et küsida kus see hiidrahn asub. Hakkasin mööda aiaäärt astuma. Tuli välja, et rahn on aias sees. Väravad küll lahti aga ikkagi kuidagi nõme minna ju kellegi hoovi. Tegin siis kiirvisiidi kähku sisse kähku välja paar klõpsu ja minekut. Pean tunnistama, et see oli ikkagi pettumus 😦

Raudtee lähistel oli üks kultusekivi ka. Ilmselt ma ei olekski viitsinud seda otsida kui eelnev ei oleks mind veidi mossitama pannud.

Ja täiesti uskumatu, et ma seda kivi üldse märkasin. See oli täiega võsas, silt kaasa arvatud.  Teise nurga alt oli natuke siiski võsavaba ka, pääses lähemalt vaatama, ilma põõsasse ronimata. Lohk oli peal täiesti olemas.

Üle raudtee oli kohe Valingu tammik. Alguses ma vaatasin, et pole ühtki tamme aga pärastpoole neid ikka tuli ja oli. Enamuse ajast käisin mööda radu sest mets oli väga märg ja ma siiski ei olnud selleks väga hästi ette valmistunud. Kui jalanõud peavad vett aga vesi üle ääre sisse pääseb siis on jalad ikka märjad, nii et üritasin ennast veidi hoida – alguses.

Eriti kaua ma seal olla ei viitsinud. Läksin edasi Korvi kalmistu poole. Millegipärast ma mäletasin, et seal pidi olema midagi erilist, mis mind huvitada võiks aga täiesti tavaline surnuaed, jalutasin läbi ja otsustasin minna otse mööda  põllu serva.

Samas muidugi tee ka kaugel poleks olnud, igatahes jalad said mul korralikult märjaks, püksid ka. Õues oli 10 kraadi sooja, nii et väga mõnus ei olnud aga samas ka külm mitte kui liigutasid.

Jõudsin välja enamvähem Pitkapoiste mälestusmärgi juurde. 23.09.1944 toimus seal lahing.  Sellepärast olid seal ka lilled, pärjad, küünlad.

Paras hulluke nagu ma olen, otsustasin ühe “kultusekivi” veel võtta. Märg olin niikuinii, mis vahet seal enam. Aga siis tuli välja, et sealt kaudu kust mina üritasin rünnata ei pääsenud praegusel ajahetkel küll kuidagi löögile.  Nii, et paar kilomeetrit tühja käimist nagu naksti. Samas seda vihmasadu oli kena vaadata nagu oleks udu tõusmas. Pilte oli küll suhteliselt võimatu teha, objektiiv oli lihtsalt vett täis, ei aidanud siin pühkimine ega nühkimine.

Hakkasin vaikselt lähenema Kumna mõisale.

Tee äärde jäid ait-kuivati ja valitsejamaja. Kuna vihma ladistas siis tegin kiired klõpsud ja ei mingeid kaunispilte. Lihtsalt mälestuseks. Mõnikord ilusa ilmaga läheks ja vaataks seal uuesti ringi ma arvan.

Kumna mõisa park oli kena. Paviljon oli paras koht, kus väike söögipaus teha. Samas puhus seal tuul, mis oli märgade riietega üsna ebameeldiv.  Nii et kauaks ma sinna ei jäänud.

Mõlemad mõisahooned olid jube ilusad. Ma ütleks, et vana veel eriti.

Edasi suundusin Keila kirikumõisa/pastoraadi peahoone poole. Mööda teed jõudsin põhimõtteliselt kellegi hoovi. Kuna eriti mujale polnud minna, kas tagasi  või üle põllu siis valisin viimase. Mõnus, sopa pritsis.

Õigest teeotsast oleks mööda kõndinud aga õnneks hakkas maja ise silma.

Ma ei tea, kas ma vaatasin ja otsisin maja nii hoolega, et teisel pool teed olev Lutheri mälestussammas jäi kahe silma vahele või? Igatahes ma ei näinud seda kuigi plaanis oli. Samas olin ma juba üle kere märg ja ei viitsinud enam väga kuhugi kõrvale astuda ja otsida. Seiklusvaim hakkas vaikselt otsa saama selleks korraks.

Keila poole läksin mööda kergliiklusteed, et saaks veidi kiiremat sammu astuda, vihm läks ka muudkui tugevamaks ja taevas tumedamaks. Õnneks polnud väga palju maad minna. Mingi kilomeeter või umbes nii.

Kui ma Keila jõe äärde jõudsin siis vaatasin, et mul on rongini pea tund aega aega. Järgmise peale poleks ma lihtsalt enam jõudnud. Otsustasin jõe kallast möödaKeila mõisa juurde minna ja seal natuke aega veeta.

Jõe äär oli päris kena, natuke sügisene.

Jõudsin Keila mõisa saarele välja. Vaatasin väikelinnuse varemeid, orjakivi ja mõisa.

Kuna aega oli käisin ka viinaköögi-ning moonakamaja varemete juures. Praegu polnud seal küll väga midagi näha. Talvel on vaade vahva.

Tundus, et aega on piisavalt kulutatud, oleks paras aeg rongi peale liikuma hakata, väikese põikega kiriku juurest läbi.

Siis hakkas mul äkitselt kiire, mõned minutid olid rongini aega ja kirik just päris raudteejaamas ei asu. Väike jooks ja jõudsin viimasel hetkel. 🙂

21km/Septembris:127km/Aastas:1232km

Kärdla-Tubala-Lõpe-Palade-Kärdla

Jalgrattaga matkamise viimane päev. Mul oli ideid päris palju, kuhu minna. Samas tahtsin midagi uut ja tingimuseks ikka see, et ei oleks väga kaugel. Nii langesid variandid muudkui ära ja lõpuks tegin täiesti uue plaani. Uurisin hoolega kaarte, googeldasin, lehitsesin Hiiumaa raamatuid.

Lõpuks kui midagi välja olin mõelnud lisasin paar Kärdla vaatamisväärsust ka  juurde.

Esimeseks jäi tee peale 1941a. lahingute mälestusmärk. Hiidlastele teada tuntud kui Kivi Jürka. Pean tõdema, et ma seda nii lähedalt vaatamas polegi varem käinud. Ma arvan, et igaüks teab seda tunnet, et see on seal eluaeg seisnud ja ei pane nagu tähelegi või mis sest ikka vaadata 😀

Tegemist on suurima graniitbüstiga Eesti Vabariigis. Kaalub see 46 tonni. Kõrgus 4,3m. Aastast 1997 on see ka muinsuskaitse all.

Baptistide palvela.  Ehitatud 1895a. 1949 palvela võõrandati. 2007 lõpetati taastamistööd ja nüüd on palvela nagu uus. Muinsuskaitse all.

Kunagi jäi bussiaknast silma silt Tau allikas. Huvitaval kombel on see silt kaduma läinud (selline korralik pruun nagu neid vaatamisväärsete asjade juurde pannakse) ja ka kusagilt mujalt ei tule see välja. Ühe kaardi leidsin, see juhatas mind kellegi hoovi. Minu poolt jäigi allikas avastamata. Samas mul on kusagil aju sügavikus mälestus, et see allikas võiks tegelikult teises kohas olla. Sel korral polnud justkui seiklemise tuju ja ma ei läinud seda oma varianti kontrollima.

Sõitsin hoopis Tubalale vaia ja kivi ja tuulikute manu. Mina kui mitte eriti suur rattaga sõitja olin veidi kange küll nende eurokraavide ääres sõites aga õnneks pole Hiiumaal just eriti suur liiklus, sain hakkama küll 😀

Ennevanasti löönud Leiger Tubalal vaia maasse, et saar ühe koha peal seisaks ja ära ei ujuks. Vaia sisse lüüakse sepisnaelad Kõpu majaka fondi rohkem kui 65.- annetanud inimeste nimedega. Fond toetab Hiiumaa kultuurielu.

Vaia taga paistab Tubala rändrahn (Leigri kivi, Tõllu kivi, Tubala kivi, Tubala rahn). Mõõtmed: pikkus 6,8; laius 4,7; kõrgus 3,6; ümb. 19,8 m. 1959a. looduskaitse all. Rahnu asukohta on kutsutud Hiiupõlluks.

Legende kivi kohta on palju aga kõige levinum on ilmselt see, kus Käina ehitatud kirikut ja Tõll sellest midagi ei teadnud. Vihastanud ja tahtnud kiriku puruks visata aga visanud mööda. Kivi kukkunud Tubalale. Mõne teise muistendi järgi teinud seda Leiger või vanapagan. Ühe muistendi järgi olevat Tõll suisa neli kivi visanud ja kõik mööda 😀 (Üks kivi Tubala mäel, Teine Käina lahes. Kaks tükki on lõhutud Käina alevis ja Mäelse mäel). Vihastanud selle peale, et  Leiger kes parajasti Käina kirikut ehitas olevat selle torni kõrgema ehitanud kui Tõllu parajasti ehitamisel oleva Karja kiriku torn oli.

Kui ronimine nii mugavaks on tehtud siis peab ju üles minema. Vaade oli ilus ja ma nägin sealt ka midagi. Läksin kohe lähemalt vaatama, mis värk on.

Selline asi siis. Isegi kaks tükki.

Järgmisteks vaatamisväärsusteks kaks muinsuskaitse all olevat tuulikut. Tuntud kui Tubala (1886a) ja Tõnise (1906a) tuulikud.  Saja aasta eest olevat seal olnud 8 tuulikut.

Tõnise tuulikule ei viitsinud lähemale minna.

Kuna sama teed mööda tagasi ei tahtnud sõita võtsin suuna Palade poole. Mul polnud meeles, et seal kruusatee on. Samas pole ka nii ammu seal käinud, et tundus suhteliselt loogiline, et seal on asfalt maas. Vahepeal pandi ka kõige kitsamale rajale kate peale ja nüüd on selliseid kergliiklusteedele sarnanevaid teid päris palju. Õnneks oli tee lai, Hiiumaa kohta eriti, vähemalt kaherealine 😀 Mõned autorajad olid ees ka, lahtise kruusa peal sõitmine on päris hirmus.

Sõitsin Kärdla kraatri ringvalli serva peal. Vaade oli ilus nii palju kui seda imetleda jõudsin. Õnneks oli varsti asfalt kattega tee, nii et sai jälle rahulikult ringi vaadata.

Kuna ma juba eelmisel päeval Palade kandis käisin siis oli vaja seal midagi uut leida. Kusagilt leidsin, et seal on Lee ohvrikivi ja kui ma otsisin, et kus see asuma peaks leidsin Lõpe pargi.  Ohvrikivi ma kas ei leidnud või ei saanud aru, et see ohvrikivi on. Aga üks vahva kivi jäi tee äärde küll.

Lõpe park oli täitsa vahva. Vähemalt nii üheks korraks vaatamiseks.  Paar asja mulle ei meeldinud ka. Esiteks see, et ei saanud ringiratast käia. Ilmselt jäi ka mõni koht käimata või nägemata. Igatahes praegu foto pealt lugesin, et seal peaks olema ka mälestuskivi Heino Kiigele, Marie Underile, mida ma ei näinud. Selles mõttes võiks seal väike kaardiga infostend olla küll või kasvõi netis mingi asi. Ühesõnaga üksinda seigeldes jäid mõned asjad natuke arusaamatuks. Ja põdrakärbsed ka ei meeldinud 😀

Korallid ja kusagil olevat mingi meteoriidi tükk ka. Ilmselt on see isegi mõne pildi peal aga ei suuda tuvastada 🙂

Roigastest toolid ja kiiktoolid. Katsetasin järgi, päris mõnusad. Kui ümberringi vaadata siis on näha, et on mugav: konisid ja pudeleid vedeles seal üksjagu.

Hiiumaal võib karusid kohata küll.

Ma oletan, et laululava alune ja tagune auk on sõjapõlluauk, koht kus end sõja ajal varjati.

Hiiu keele puu juures eeldasin ma kohe, et seal on mingeid hiiu keelseid sõnu vms. aga ei olnud teps mitte. Hoopis hiiu keele hoidjate nimed.

Mis mulle meeldisid olid puud. Need olid väga Soosterlikult ära pügatud. Elupuud, mis nägid välja nagu kuused, tammed mis näisid nagu kadakad. Põnev. Aga pilte ma nendest millegipärast eriti ei teinud.

Lõhutud herilasepesa.

Edasi plaanisin minna Partsi karjääri poole aga seal läksid teed nii “käest ära”, et otsustasin selle vahele jätta ja Palade poole minna. Koju nagu veel päriselt minna ei tahtnud. Seega otsustasin, et lähen vaatan, kas leian Palade rändrahnu üles. Ma isegi ei tea, kas ma olen seal kunagi käinud või mitte.

Aga enne seda jäi veel tee äärde Soera talumuuseum. See mind nii väga ei kõitnudki – a´la nähtud ju küll. Aga minu jaoks oli huvitav hoopis see, et üle tee oli ka päris kenasti korda tehtud talukompleks.

Paar pilti klõpsisin muuseumist ikka ka.

Sõitsin edasi, kive oli siin ja seal. Lõpuks nägin üle põllu mingit sildiga kivi. Kohapeal vaadates ei tulnud tuttav ette. Rada sinna juurde ka ei läinud aga kuna põld oli küntud siis mulle tundus, et võib otse ka minna.

Kivi otsa saab mööda redelit, üles on pandud  vanast taarakastist tehtud pingike.

See, et seal pink on- on üsna mõistetav, vaade on super ja sookured peatusid seal ka.

Veidi istutud vaadet nauditud, otsustasin koju ära minna. Ilma igasuguste seiklusteta, otse. Aga nagu minu puhul ikka, otsustasin ümber. Kodus vaatasin, et Soera talumuuseumi tagant läheb tee, mis lõpuks jõuab Paluküla tee peale välja. See ei olnud kõige parem tee aga ka mitte kõige halvem, esialgu.

Pealegi olid seal ilusad viljapõllud ja sookured nende peal maiustamas.

Mida edasi seda hullemaks tee läks. Mõlemas servas kraavid ja nõgesed kõrvuni, tee keskel ka hein pikaks veninud. Ühesõnaga pidin sõitmisele keskenduma ja lõpuks oli kopp ees täiega. Õnneks seda võsast ala oli suhteliselt lühike maa.  Pildil algus, mis oli veel suhteliselt viisakas.

Kilomeetreid tuli kokku umbes 23

Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 2

Esimesed 5km.
Järgmiseks läksime pitsilisi puitvillasid vaatama.

Esimesena jäi tee peale Lavretsovi villa. Kaugel aia taga, lipitud-lapitud. Aga oma endist hiilgust siiski veel meelde tuletades. Lavretsov oli vene kaupmees ja metseen. Koos abikaasaga rajasid ja pidasid nad üleval Narva haiglat, sünnitusmaja ja kunstimuuseumi. Villa oli perekonna suveresidents.

Eks uhkeid villasid on ka kaasajal ehitatud vanade pärlite asemele.

Narva kaupmehe Filipp Pantelejevi villa on puude taga peidus, et üldse mingit vaadet saada, tuli üle kraavi ronida.  Hullumeelselt palju pitse, sambaid. Rohelise kollase kirju. Ainult, et lähemalt oleks tahtnud vaadata või erinevaid vaatenurki saada.

Vahele mõni mitte villa mõõtu hoone.

Elamu, mis on muinsuskaitse all.  Maja põletati maha ja ehitati uuesti üles, küll ilma pitsideta. Sedasi nägi see minu jaoks suhteliselt ilmetu välja.

Mõnes kohas leidub veel nõuka aegseid tänava silte.

Narva-Jõesuu Jumalaema Kaasani Ikooni kirik jäi ka tee peale. Päris põnev ja pisikene. Kummaline oli minu jaoks see, et aed oli lukus, tavaliselt pääseb kiriku juurde lähemale, nüüd kiibitsesime aia tagant.

Natuke veidrad olid ka kujud. Mulle meenutasid need pigem mingeid indiaani või peruu kujukesi.

Üle aia ei tohi ronida.

Kuna õues oli palav läksime vahepeal randa tagasi, ujuma ja sööma. Kui mina olen harjunud sellega, et merevesi tavaliselt paistab läbi ja sa võid oma varbad kokku lugeda siis Narva-Jõesuus oli vesi täiesti must. Ma pidin jupp aega ennast koguma, et sinna sisse hüpata aga kuna palavus tahtis tappa siis lihtsalt ei jäänud palju muid variante üle. Peale selle oli seal mingi jubedalt kleepuv liiv, mis jäi igale poole külge ja ei tahtnud enam maha tulla.Päike oli terve selle rannas olemise ajal pilve taga. Nii kui minema läksime tuli ja hakkas kütma jälle. No ja kõige lõpuks viriseks selle kallal kah, et süüa ka normaalselt ei saanud, herilased täiega ründasid – ainus variant oli jalgupidi vette ronida, sinna nad millegipärast väga järgi ei kippunud tulema.

Läksime edasi. Meie kuuest ja poolest tunnist oli veel kolm alles aga üksjagu asju oli ka veel vaadata. Kui aega oleks rohkem olnud siis oleks võibolla kiiganud, kuhu see rada viib.

Aga meie läksime järgmisi villasid otsima. Üks sattus kogemata teele. Ilus sinine.

Postkast oli ka väga stiilne ja tabalukuga 😀

Siin elab lord või “keski”.

Narva-Jõesuu Koduloo muuseum. Samuti pitsiline. Peale selle on seal elanud ka Tammsaare.

Muuseumi hoovi peal oli jube ilus paviljon. Kahtlaselt Pantelejevi villa moodi ja kahtlaselt sama värvi ka.  Kahjuks ei suutnud me nii arusaadavalt eesti keeles küsida, et me adekvaatse vastuse oleks saanud. Aga nii palju saime teada, et see on lahti võetud ja kusagilt mujalt toodud. Leele Välja on kommenteerinud seda, nii et on tõenäoline, et see kuuluski Pantelejevi villa juurde või siis on lihtsalt sama tegija.

Järgmine villa jäi jälle juhuslikult tee peale. Tundub, et seal toimetatakse veidike 🙂 Samas jälle aias, puude taga ja näha polnud suurt midagi.

Üks kurb vana trepp

Üks villa, ilma pitsita aga mulle meeldis, kuidagi mõnusalt kodune.

Jõudsime Heledasse parki, see nägi ka kena välja. Tiik, paviljon ja lõpuks kuursaal. Peale selle oli seal üks ohvrikivi, mille otsas me istusime aga millest pilti päriselt ei teinudki.

Kuursaal on ka imeline aga üsnagi täbaras seisus. Vähemalt on plaan see korda teha. Kannatanud on maja palju. Esimene hoone põles maha. Ehitati uus. 1944 õhiti sellest suurem osa, 1950-datel ehitati alles olnud tiiba ümber. 1990 põles see jälle. Tundub, et siis pandi tervele Narva-Jõesuule tuli otsa.

Teel viimase puitvilla poole leidsime ühe murali kah. Päris vahva bussi peatus.

See viimane villa oli ilus aga jälle puude taga peidus, õnneks aeda sel ümber polnud, nii et sai tiiru peale teha. Tagant küljest oli küll suhteliselt igav – tavaline.

Seal samas kõrval oli kohe ka kirik. Jälle suur võrkaed ümber ja taba ees.

…ja kaks sammu edasi mälestusmärk Vildele.

Ainult, et maja polnud enam 😀

Ma leidsin päris põneva artikli ja kusagil selle lõpus on pilt ka sellest majast, kus Vilde elas ja puhkas 🙂

Veidi kaasaegset pitsi tänavapildis.

Jõudsime tagasi linnade vahelisse bussipeatusse. Tuli välja, et meil on üle jäänud poolteist tundi aega. See tähendas seda, et ma sain oma vana sadamat ka lähemalt vaadata ja näpuga katsuda.

Esimene põnev maja.

Meenutas veidi Hara sadamat.

Lonkisimegi tagasi. Veel viimased klõpsud Narva jõest ja bussi peale.

15km/Juulis:94km/Aastas:1010km