Nääriretk

1.jaanuaril matkasime juba viiendat korda. Matkamine on vast ehk liialdatud selle kohta öelda aga vähemalt liigutasime ennast. See tundub peaaegu utoopiline aga 4-5km läbimiseks kulus kolm tundi 🙂

Retke algus oli Lasnamäel Lauluväljaku taga koroona telgi kõrval. Plaan oli sealt jõuda varsaallikatele. Ilm oli kevadiselt sopane, isegi mõned margaretad õitsesid kalda peal. Kohalik rahvas tegi oma “taluhoovil” tööd, mis näis nagu kartuli mahapanek.

Kuna teada oli, et maa on niigi lühike siis tegime väikese ringi ja vaatasime ka, kuidas Lahekaldal asjad edenevad. Majad on püsti, inimesed olid sees. Järgmiste majadega on alustatud. Kurb kui Lasnamäele ei jäeta ühtki loodusliku paika. Või siis pigem looduse poolt üle võetud paika. Tehakse kõik korda kaetakse kivi ja asfaldiga ja seal kus veel vähegi muruplats on sinna pannakse mõni mänguväljak püsti, mis kummiga on kaetud.

Läksime Suhkrumäele, vaatasime mis all pool toimub. Käisime väheldasel tühermaal, mille peale ka varsti majad kerkivad. Teisele poole paekalda peale tuleb Lasnamäe haigla, nii et seal kõndimisest tuleb võtta veel viimast ja nautida, mida nautida on. Kunagi ammu avastasin klindi alt allika, see voolas mühinal aga juurdepääs on “kahtlane”.

Kahtlaseid käike tegime veel. Meelitasin poisid klinti imetlema ja siis otsustasime, et lähme poolel”mäel” edasi. Ega see muidu polegi midagi hullu aga see sopp tegi asja veidi riskantseks. Teel nägime kodutu elamut. Oli selle piisavalt kaugele teinud, et iga tõll sinna ikka ei roni 😀

Ronides kulus meil pisut aega, jäime teistest maha. Kohtusime alles jussikalda tn, kus lõpp juba paistis. Seal sai natuke veel võpsikus ragistada ja ronida. Vaatasime allikad üle ja ronisime lipumäele nääriteed jooma. Eks kõik panid ka lauale midagi, nii et näksimist oli ka. Üks vihmauss ronis lauale, ei tea kas on enne , et aasta läbi tuleb liha ise lauale :D?

A ja mulle saab lisada veel vähemalt +5km. Matkale läksin ja sealt tulin jala.

Ma mõõtsin enda teekonna kaardil ära, ei suutnud vastu panna – tuli kenasti 10km täis.

Müts 9

Tiskrest Rocc al Maresse. Kilomeetreid tuli kümmekond. Kuna päris retkejuht oli haige siis sel korral oli juhtimine minu õlul.

Algus läks lihtsalt. Kuna ma polnud üle uue silla käinud siis läksime lootuses, et see on seal, kus ma arvasin selle olevat, õnneks oli ka. Kakumäe rannast kõmpisime läbi. Kes tahtis sai vahepeal kiikuda. Vaatasime üle panga serva alla. Ilm oli sombune aga mitte kõige hullem.Edasi polnud ma kindel, kuidas liikuda, kas terve tee ülevalt või natuke alt ka?! Kogu teekonda alt ette võta ei kavatsenud kuna meri oli kõrge ja liiga palju aega turnimisele ei kavatsenud pühendada.

Vaatasime üle ka Merekindluse rannakaitsepatarei. Ronisime pangast alla, et järgmist ehitist alt vaadata, mitte selle peal käia aga juhtus nii, et tulime sama targalt varsti üles tagasi sest mere äärest läbi minnes oleks liigseks okste vahelt pugemiseks läinud.

Varsti tegime peatuse, et natuke näksida ja teed juua. Esimene sinilill oli meil “laual” või “pigemini” selle kõrval 🙂Edasine oligi üleval ja all käimine, kuidas parasjagu parem tundus. Või no igaüks käis nii, kuidas paremaks arvas. Sadamast läksime mööda ja esialgu alt ehk Merirahu sillani.Ronisime mäkke. Kõmpisime Vabaõhumuuseumini välja ja siis pakkusin valikuid, minna alt või mööda kergliiklusteed, mitu kilomeetrit. Mulle endale oleks see paras piin olnud aga ma arvestasin sellega, et peame kasutama kergemat teed.

Lõpuks läks nii et kaks naist otsustasid matkata lihtsamal viisil ja teised valisid raskema tee. Ma pean mainima, et nii hullus olukorras teel ma vist polegi varem käinud, st. nii kõrge veetasemega.

Ronisime Vabaõhumuuseumi kalda servale ja meile jooksis järgi kohalik turva, kes palus meil alla tagasi minna.  Ei aidanud meelitused ega keelitused, et me võiks kasvõi 20m edasi minna. Teekond oli põnev.Ise poen ma igalt poolt läbi ja ronin üle aga selle matkaga said vähem matkanud ka ühed korralikud matkaristsed. Tuli ronida üle suurte liivakivide, mis olid libedad, pugeda läbi tiheda võpsiku, kohati turnida mööda seina ja lõpuks kui kopp ette sai siis hiilisime kibekiirelt selle paarkümmend meetrit Vabaõhumuuseumi territooriumi servast.

Lõpuks viimaseks ampsuks oli alalt väljapääsemine. Pangasein on seal päris kõrge. Samas oli näha, et mitte kaugel allpool on aias auk kust läbi pugeda. Alla minek tundus hirmsam kui see oli. Tuli astuda pikk samm otse alla aga see näis nagu astuks kuristiku 😀  Laskuda veel pisut, roomata aia alt läbi ja siis üles tagasi ronida. Huh! Kõik said kenasti hakkama ja kui grupipilti vaadata siis olid päris õnnelikud kui matk läbi sai 😀  Pesupäev sai ka kõigile garanteeritud 🙂

Müts 8 Pääsküla- Tiskre

Mitte küll täieliku üllatusena pidin mina sel korral linnapiiri matka tegema. Kui ma varemalt kahtlesin, kas ma isegi matkama saan minna sest olin just värskelt haige siis enne matka selgus, et vähemalt poole maani jaksan ma ikka käia 😀 Tõenäoliselt ka terve maa aga mine tea, keha alles nõrk ja nii. Igatahes otsisime meile asendus matkajuhi ka kaasa, kes jätkaks kui minul jõud üle ei käi.

Ilm oli sombune aga ei midagi hullu.  Kui esimest linnapiiri matka meenutada siis suisa imeline 😀

Linnapiiriga ma käitusin veidi omavoliliselt ehk läksin sealt kust huvitavam tundus. Muidu oleks see kant lihtsalt suhteliselt igav mööda teed kõmpimine.  Kaugele kusagile ei läinud, nii et sai näidata kust läheb piir ja kust meie.

Algus läbi Harku metsa tundus veidi kahtlane. Arvasin, et seal võib jube märg olla aga tegelikult polnud midagi. Või märg oli küll aga ei midagi ületamatut. Ainult ühes kohas oli vett veidi laiemalt aga purre oli olemas kuigi märg ja libe. Aga keegi vette ei kukkunud, nii et kõk oli super! Tegelikult oli see väga mõnus käimine.

Mõned otsused tegin spontaanselt. Läbi metsa ja üle raiesmiku oli toredam minna kui mööda teed. Tuli ainult vaadata, et kraavide vahele vangi ei jääks 🙂

Astangult otsustasin minna alt. Üleval poleks niiväga midagi vaadata, all vähemalt näed klindiseina. Ühes tunnelis käisin ka nendega, kes tahtsid ja siis juba mööda teed Paldiski mnt poole.Keegi oli seal üksjagu vaeva näinud ja puid tee peale visanud. Ilmselt kohalikud, kes sinna inimesi ei taha. Hetkel oleks seal võimatu rattaga sõita, käiagi oli üsna ebamugav.  Autosid saaks ju takistada mõne kivi kohale veeretamisega. Võib-olla viskas kohalikul kodutul kopsu üle maksa, et mis need inimesed siin tuiavad?!

Vaikselt otsisin kohta, kus oleks mõnus piknikupaus teha aga seda ei tulnud ja ei olnud, igal pool oli mõnusalt sopane ja märg.  Lõpuks leidsime koha Harku karjääri juures oleva pilpaküla taga. Kui vahepeal tundus ilm mõnusamaks minevat siis seal hakkas jälle sadama.

Edasi kulges retk Tiskre külas. Vaatasime Harku oja vahutamist, praegu oli kõik hästi näha. Edasine teekond kulgeski suhteliselt mööda külatänavaid aga need on sellised mõnusad vanad. Kiviaiad ja tammepuud. Korra sai mäest alla ka ronida ja üle kraavi hüpata 🙂

Viimasel hetkel tuli meelde ka grupipilt teha. Sellest ka selline huvitav koht, täpselt Tallinna piiril.

Kokku 16km, umbes neli tundi. Kui päev läbi ja kõik kodu poole sõitsime saime päikeseloojangut ka näha 😀

Rannas :D

Ühel hommikupoolikul otsustasime minna Pakri ps. Mingit selget plaani polnud, mis me seal tegema hakkame. Minu üks kindel tahtmine oli minna Leetse mõisa juurde kuna ma pole seal kunagi käinud ja piltide pealt  vaadates on kant ilus tundunud.

Jõudsime kohale. Väraval oli silt, et võõrastel pole sinna asja. Hm. Me otsustasime, et ei ole võõrad. Kuna pole mingit suurt gruppi, laamendama ei hakka, prügi maha ei loobi ja oleme niisama ontlikud tegelased.

Kohvipausi pidasime seal ka sest hommikukohvist jäi kuidagi väheks. Äkki ilmus kusagilt mingi väike kutsa. Haaras ühe tüübi kinda, jooksis sellega edasi tagasi. Nalja kui palju. Lõpuks pani mulle käpa ka peale 😀

Sõitsime autoga ranna lähedale. Tundus, et tuult üldse pole aga lained olid vägevad. Minul tekkis mure, et kas me ikka matkame ka või sõidame ainult autoga ringi?! 😀  Aga see mure läks varsti üle. Teisel pool poolsaart oli selline tuul, et kõik riided said selga pandud, kapuuts pähe ja jalad tugevasti vastu maad surutud 😀

Mina otsustasin Pakri majakasse minekust loobuda sest ma juba kujutasin ette kuidas ma seal kahe käega kinni pean hoidma, et tuul mind minema ei viiks, pealegi olen ma seal käinud ka, nii et polnud oluline. Ühesõnaga me kõik loobusime ja vaatasime hoopis üle pangaserva alla. Iseenesest oli vägev.  Ma polegi tormiga Pakri ps. käinud või siis pigem suure tormiga ei ole.

Natuke maad Paldiski poole on trepist alla mineku koht. Ma hakkasin juba vaikselt kahtlustama, et sealt ei saagi alla. St, et meri on kaldani. Pisike maalapike siiski oli, kus kõndida sai. Ette tuli vaadata siiski sest mõne laine viskas kaugemale ka ja võis ka kuival maal märjaks kastetud saada 🙂

Veel natuke Paldiski poole on Muula mäed. Käisime kolasime seal ka veidi ringi. Praegu tundus seal veidi trööstitu aga samas paistis kõik silma, mis seal leidub. Kiskus halliks ja vihmaseks, tuul puhus endiselt ja kaugele me ei läinudki. Imestama paneb see, et kogu päeva jooksul suutsime me siiski tervelt 5 kilomeetrit käia 😀 Tundub lihtsalt võimatu, mu meelest me ei käinud üldse aga “parematel päevadel” võib sellise pikkusega retke juba matkamise alla liigitada 😀

Sööma läksime Peetri Tolli Tavernasse. Esialgu vaatasime niisama ringi nagu oleks muuseumisse sattunud 🙂 Üldiselt oli mõnus õhkkond. Ainus väikene asi, mis mind häiris “toidupirtsakana”, et pooli menüüs olevaid sööke polnud olemas ja lõpuks tuli lihtsalt pelmeenidega leppida. Mitte, et need halvad oleks olnud aga väljas süües tahaks midagi head!

Bussiga Harjumaal.

Vahel käin memmekeste ekskursiooniga Eestimaad avastamas.  Sel korral küll midagi uut ei olnud aga sain meenutada oma retki, mis seal kandis on toimunud. Mõnikord on mõnus bussiga loksuda ja lihtsalt nautida kohalolu.

Sel korral käisime Lääne-Harjumaal.

Esimene peatus Harju-Madise kirik, juga, klindiastang. Mälestuskivid ja pink.  Mul tuli kohe meelde, kuidas eelmisel aastal seal kondamas käisin. Vaatasin ringi ja lõpuks tehti mulle kõik kiriku uksed lahti, et oleks aga ilusat vaadet 😀

Sel korral pühendasin ennast joa vaatamisele. Ma lihtsalt ei mäletanud, kas ma olen seda nii voolavana näinud. Eelmisest aastast ei mäleta, et seal üldse vett oleks olnud.Järgmine kirik Harju-Risti. Siin olin enne ainult ühe korra käinud mingi Muinsuskaitse seltsi torni üritus oli vist. Nii et olen selles tornis kunagi käinud aga muud, mis seal oli ma ei mäletanud. Seal on põnevaid detaile ja vaikuse laste rahupaik, mis on kenasti kujundatud.

Padisel oli plaan kloostris käia aga ma mõni päev varem nägin, et seal ehitatakse ja sinna sisse ei saa. Seega said mutid poes ja vetsus käia, ma jooksin ringi ja nautisin vaadet. Sügis oli seal ilus, roosid õitsesid, põõsad olid kollase-punase kirjud. Kloostrit sai ka eemalt uudistatud.

Järgnes Rummu karjäär. Spetsiaalselt meie bussile tehti värvad lahti. Seal anti mingi 15 minutit vaba aega vist või umbes nii. Igatahes vilkamad tegelased jõudsid mäe otsas kohvipausi ära teha ja udusse mattunud vaadet nautida. Kuna ma ei osanud arvestada sellega, et mäkke ronimine võib teoks saada siis loomulikult olid mul jalas sileda tallalised ketsid, millega oli päris huvitav pärast mäest alla liuelda. Hakkama ma igatahes sain.

Nagu ikka oli seal ilus. Ei mäletagi, kas sellise uduga mäes olen käinud?! Igasugu muid ilmasid on küll olnud… või siis vihma ehk mitte?!

Meenutasime üht minu esimest avalikku matka Rummu-Ämari-Vasalemma, mis võiks öelda, et on siiamaani üks parimaid retki, mis ma teinud olen. Seda võiks kunagi suve poole isegi korrata.

Ämari surnuaed.  Koht, kuhu ma nii tahtsin minna ja kuhu ma tollel eelmainitud matkal esimest korda matkasin, läbi õlgadeni lillevälja. Mmm. Sel korral siis teist korda, muljet avaldas endiselt.

Edasi sõitsime Keilasse. Käisime jaamahoones söömas ja sellega Keilas käimise osa piirdus.

Viimane koht nimekirjas oli Kumna mõis, kus oli kohvi- ja koogipaus. Seal ma alles kevadel käisin, nii et ma väga ei viitsinud mõisaomaniku juttu kuulata ja vahtisin niisama ringi. Mulle tundus, et nad olid veidi edasi jõudnud oma toimetustega. Igatahes ei mäleta eelmisest korrast läikivat valget marmorpõrandat, mille peale kohe kuidagi ei tahtnud välisjalanõudega astuda 😀 Mõni mammi võtiski jalatsid ära 😀

Klõpsisin detailidest pilte. Samas tundub, et ma tegin eelmine kord täpselt samasuguseid pilte, samadest asjadest ?!

Õues sai ka ringi vaadata. Uus oli see, et vana mõisamaja eest oli võsa maha võetud ja nüüd sai seda tervenisti imetleda. Kahjuks oli ilm küll selline, et head pilti saada oli suhteliselt keeruline. Loodetavasti tehakse see maja ka korda kui juba toimetatakse.

Viimane peatus tehti ka Martin Lutheri ausamba asukoha juures. Veel viimane võimalus sellest sellisel moel pilti teha. Varsti pannakse ausammas uuesti püsti 🙂

Ümber Kadrioru retk

Teisipäeva õhtul veidi sombuse ilmaga uudistasime Kadrioru asumit. Õigem oleks küll öelda, et tegime tiiru peale. See tundus mulle huvitav sest enamasti ei tea keegi, kus see piir jookseb, pigem arvatakse pool Kadriorgu juba Pirita või Lasnamägi olevat.

Teiseks polnud veel päris head ideed, mida Kadrioru sisealadel teha, tüüpilist pargi ja lossi matka nagu teha ei tahaks.

Igatahes oli näha, et äärealadel on ka piisavalt palju huvitavat. Natuke kahtlane oli see, et kas pimedas ja juba jaheda ilmaga õhtul on 10 km okei või natuke liiga palju.

Kogunesime näiliselt suhteliselt suvalises kohas Torupilli Selveri vastas oleval kolmnurksel muruplatsil. Samas võib öelda, et see on nagu Tallinnas toimunud esimeste üldlaulupidude häll. Kolmas üldlaulupidu toimus Lutheri heinamaal, Kuues kusagil bussijaama kandis( Riesenkampfi plats) , seitsmes umbes praeguse Laulupeo tn lõpul ja kaheksas praegusel Kadrioru staadionil.

Läksime üle Ilvese silla ja Pallasti sillast tagasi ehk pisut-pisut näpasime Lasnamäest kah.Järgnes veidi pikem jutupunkt. Kuigi üritasin võimalikult lühidalt teha, et jõuaks enne pimedat võsast läbi.

Kuna Kumu juures on väga palju asju olnud ja on praegu ka siis üritasin kõigest kahe lausega rääkida.
*LasnaViljamägi
* Raadiomastid ja -jaam
* Uuslinn
* Kihnu Virve
* Kumu ja kunstiteosed
Kaks sammu edasi olid teemaks juba
* Valge majakas
* Ilmajaam
* Katariina trepp
* Veeteedeamet
* Observatoorium
Hoolimata sellest, et ma tegin lühidalt siis jõudsime Hundikuristiku üsna pimedas. Siiski midagi oli näha, nii et ronisime kose astangust üles, käisime vaateplatvormil ja üritasime eemalt Eggersi lubjaahju vaadata. Aga oli pime ja lehed varjasid ka vaadet, nii et kahjuks ei näinud “muffigi”.

Ühe suvalise laternaposti all tegin grupipildi sest seal oli valge- enamvähem.  Selleks ajaks oli üks tõbine matkasell koju läinud, teine terve asemele tulnud ja üks tütarlaps vältis kusagil eemal soppa, nii et pildile jäi ainult osa seltskonnast aga asi seegi.

Järgnes pimedas Maarjamäe klindil kõndimine. Polnudki kõige hullem. Natuke pime ja natuke märg.

Mäe tn tagasi ja trepist alla. Ajaloomuuseumi aia taha. Leninid ja Stalinid nägid päris  jubedad välja. suured mustad varjud heledas kumas. Sealt edasi tuli juba memoriaalide ala, mis on öise valgustuse ja valgustuseta päris põnev vaatamine.  Nõukaaegse memoriaali juures tegime tee peatuse ka, et veidi hinge tõmmata ja siis tempot tõsta. Ajaliselt olin ma suhteliselt hädas aga mere ääres kõndisime kiiresti, ilma suuremate vahepeatusteta.

Russalka juures oli väike peatus ja siis mööda Reidi teed edasi.

Sinka-vonka mööda tänavaid nagu Kadrioru piir jookseb.  Jõudsime endise Gloy Mõisa aladele, vaatasime Metodistide kirikut. Jalutasime mööda “Lutheri heinamaad” ja vaatasime, kus oli Lutheri suvemõisa asupaik. Lõpuks veel kiire spurt alguspunkti  tagasi. Üle aja läks 19 minutit, nii et polnudki kõige hullem variant.

Pimedas matkamise juures on põnev see, et kunagi päris täpselt ei tea, mida on näha ja mida mitte. Sel korral oli mulle veidike üllatuseks see, et Eggersi lubjaahju polnud üldse näha ja et nõukaaegne memoriaal oli täiesti pime, isegi mitte tänavavalgustust. Samas kui ajaloomuuseumi taga oli valgustus päris kihvt ja vahva on ka vaadata, kuidas erinevaid maju on valgustatud.

Kaart, millel punane joon märgib Kadrioru asumi piiri ja sinine meie läbitud teekonda.

Setomaa matka esimene päev

Kui mind alguses Setomaale  matkama kutsuti siis kõhklesin veidi sest 4-5 päeva matkata tundus natuke palju. Mäletades eelmist kolme päevast matka, mil ma olin omadega nii-nii läbi siis ma natuke pelgasin. Samas pole sel aastal ühtki korraliku pikka matka teinud, nii et panin vaimu valmis 😀 Matka korraldas Saja raja retked .

Reede hommikul kell 6 oli äratus, mis minu jaoks oli super vara muidugi aga samas mõtlesin, et kui vaja siis saab rongis veel päris mitu tundi tukkuda.  Aga tukkuda polnudki vaja ja juttu jätkus Piusani välja.

Kuna Piusas pidime kohtuma veel ühe matkalisega siis tegime keraamikakojas aega parajaks ja vaatasime niisama ringi.

Uue kaaslasega saime tuttavaks, viskasime kotid auto peale ja sõitsime Obinitsa. Kuna mõned olulised asjad jäid meie matka teekonnast kõrvale siis sõitsime need mõned kohad autoga läbi. Seto lauluema monumendi juures, nautisime vaadet maastikule.

Jalutasime juudatarõ juurde, mis küll millegipärast väga muljet ei avaldanud aga selle eest oli vahva nimega. Ilmselt on seda koobast parem vaadata mõnel muul ajal, praegu oli see suhteliselt võsas.  Legendid räägivad, et seal elasid väikesed juudad, kes käisid öösel kirikut lõhkumas ja ehitajad ei saanud ega saanud kirikut valmis 🙂

Enne lõunasööki saime veel järve hüpata. Vesi oli mõnusalt soe ja ilm ka 🙂

Obinitsas oli toit tellitud Taarka tarõst. Kuna koha peal toimus mitmeid suursündmusi siis tegelikult oligi koht avatud ainult meile. Tulemas oli kostipäev, Miihi laul ja paasapäev. Kõike oli vaja ette valmistada.

Söögiks saime mulgiputru ja liha. Lauale toodi ka pudel hansat. Ma ütleks, et minu jaoks oli ilmselt üks suurim üllatus, et hansa polnudki nii kibe-kole-hirmus- jutte ju igasuguseid kuulnud 😀 Ma võiks öelda, et oli isegi päris maitsev.

Edasi läksime oma tulevase öömaja juurde, kuhu saime auto jätta ja mõned üleliigsed asjad ka.  Peale selle leidsime ka autojuhi, kes meid järgmisesse peatuspunkti ära viis ja auto tagasi alguspunkti viis.

Järgmine peatus oli Härmä tsässon.  Seal otsisime üles onu Aksli, kelle käes on võti ja kes meile siis elust-olust ja tsässonast rääkis. Lubas küll kirjakeeles rääkida aga umbes kahe lause pärast oli see meelest läinud 😀

Härmä tsässon on uuesti ehitatud 2012 rahva oma algatusel ja omade jõududega. Vana tsässon hävis juba 300 aastat tagasi ja selle asemel kasvab suur püha mänd.  Tsässonad on väikesed külakabelid, mis tähistavad vanu pühapaiku või külakalmistuid. Seal hoiti surnuid ja kui tee kirikusse oli pikk sai seal omi mõtteid mõlgutada.

Edasi läks tee läbi mustikametsa Härma mäemise müüri ehk keldri müüri juurde. Oli ikka suur küll see sein. Natuke imetlesime ja läksime edasi. Järgmine väike peatuspunkt oli Piusa Ürgoru Puhkekeskuses. Lihtsalt, et veidi selga puhata, kivi otsa ronida. Ilus oli seal ka. Eks need pausid kulusid ära ka, kogu aeg üles ja alla minek oli kergelt väsitav või nii, eriti naissoo esindajatel, kellel oli pool elamist kaasas 😀

Järgmine kindel sihtmärk oli päevapööramise mägi. Et sinna minna läksime ühest majast mööda, kus üks onu lubas meid maha lasta. Telekas pidime niikuinii olema ja … Ühesõnaga seal pidavat palju vargaid käima.

Mägi ise oli huvitav. Kohati väga kitsas ja kõrge. Vaade oli lummav. Kuna tegu on pühapaigaga siis oli põnev vaadata, kes mida kuhu sidunud oli. Kõige ägedam oli muidugi pudruplatsi kiik, mis on seatud nii et sa kiigud kõrgel jõeoru kohal. Ütleme, nii et võttis kiljuma küll aga hästi vaikselt 🙂 Ja täiega äge oli 😀

Käisime kusagil taga pool katkist rippsilda vaatamas ja nägime koopaid, mis tundusid ägedad.

Kuna me rippsillast üle minna ei saanud siis läksime jõe koolmekohast. Vesi oli suhteliselt soe, vähemalt jõe kohta. Vool oli tasane ja vesi madal… aga olevat olnud kordi kui sealt läbi ei pääsegi, isegi mitte suured matkahaid 🙂

Nägime rippsilla kohta (seda, mis enne aga nüüd juba teiselt poolt jõge) ja otsustasime vaatama minna, kuidas koopasse pääsemisega lood on.  Polnud ka viga. Tagumisse koopasse pääses ainult läbi vee. Natukene kehv oli minna, põhi oli libe ja vool märksa tugevam aga saime hakkama.

Kihvt oli see, et igast urkest kasvas mõni taim välja või ühest leidsime näiteks linnupesa.

Jalutasime kaerapõldude vahel, näksisime kaeraivasid ja jõudsime Make müüri äärde. See enam ei tundunud nii suur ja niiiiii võimas aga selle eest sai lähedale astuda ja näpuga puudutada 🙂 Tasahilju hakkas jahedamaks tõmbuma. Ma olin juba kahevahel, kas tõmbaks pikad püksid uuesti jalga või mitte. Ei pannud 😀 Õnneks ei olnud ka väga hullu sääseparve ümber tiirutamas. Väsimus hakkas vaikselt ligi hiilima ja teada oli, et varsti varsti me hakkame ööbimiskohta – Vasekoja puhkemajja jõudma, siis tekkis nagu eriti tahtmine kähku kohale jõuda ja kott seljast maha visata.

Enne veel läksime uuesti üle jõe, sel korral üle silla, nautisime vaadet, vana veskikohta. Veski taga esimesel majal oli uks lahti ja ma nii lootsin, et me oleme kohal aga polnud mitte 🙂 Siis oli kohale jõudmise soov juba nii suur, et ma unustasin pildi tegemise sootuks, nii et Vasekojast pole mul ühtki pilti (või üks on aga seda ei lubata mul kohe kindlasti kellegile näidata  😀 )

Koht ise oli täitsa okei ja julgen soovitada. Väga puhas ja ilus. Erinevaid aja veetmise tarbed ehk telku, raamatud ja lauamängud on olemas. Süüa saab soojendada mikros, vett saab keeta, kohvikannud on olemas, külmkapp kah. Ja õues on võimalus grillida.

Kui õhtusöök oli söödud siis otsustasime, et läheme vaatame Vastseliina linnuse ka üle. Maa polnud pikk, umbes 2km. Tahtsime nautida linnuse tulesid ja täiskuud, perseiitide sadu.

Sammuda oli mõnus sest ei olnud enam nii palav kui päeval ja kotid sai maha jätta, mõnus 🙂 Udu hakkas tõusma ja täiskuu siras, nii et oli üsna valge astumine. Kohale jõudes saime teada, et tuled siiski ei põle aga niisama oli ikka mõnus istuda ja ringi vaadata. Igatahes läks meil selle käigu peale umbes kolm tundi 😀 Natuke ekslesime pimeduses ringi ja jalad saime märjaks 🙂

Pärast seda tuli oi kui hea uni 🙂 Tavaliselt ma võõras kohas esimesel ööl olen suhteliselt unetu aga 20 tundi üleval olekut ja 20 kilomeetrit kõndimist tegid oma töö 🙂

Rannamatk Harku vallas.

Lihavõttepühade ajal käisime tegime tiiru Harku vallas. Alustasime Tiskrest, liikusime mööda randa kuni Tilguni, lippasime korraks üles ja alla tagasi. Piirivalvekooli juurest üles ja siis juba ülevalt nii kuidas parajasti parem tundus.

Miks ma just praegu tahtsin minna? Sest vesi on nii madal, et pole kunagi nii madal olnudki. Võib-olla ma natuke liialdan aga mina pole seda maad täiesti kuiva jalaga läbi saanud, mis sel korral oli võimalik ette võtta. Ja isegi kui saab alt läbi siis tuleb pool maad kusagil kividel turnida, puude otsas ronida jne. Muidugi saab ka jää ajal käia aga ega vist iga aasta kandvat jäädki pole. Kolmas variant on suvel vees käia aga siis peaks vastavad jalanõud olema sest kalda äär on pisikesi teravaid kive täis. Ühesõnaga, praegu oli lihtsalt parim aeg, mis sellise retke jaoks olla saab.

Ilmaga vedas ka. Oli suhteliselt soe ja päikeseline. Kuigi vahepeal hakkasid käed külmetama küll.

Tempo oli selline sulnis. Kõik said kõike seda kaunist imetleda, mis näha oli. Meres olevate suurte kivideni sai ka jalutada, nii et käisime ninapidi juures uurimas 🙂

Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.

Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik.   Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole.  Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.

Edasi tulid juba Proomu ohvriallikas ja Taari hiidrahn. Allika algne koht oli kuiv, mujalt veel vett voolas. Hiidrahnu vaatlemiseks oli jällegi parim aeg. Kui puudel lehed peal siis jääb see väga varju.

Edasi liikusime üle heinamaa kiriku juurde, vaatasime seal natuke ringi. Läbi metsa  suundusime vana Ranna kooli juurde ja sealt edasi juba Rannamõisa mõisa hoonete vahele. Mõisa ennast enam pole aga igasugu varemeid on mitmeid. Läbi aiaaugu läksime järgmisi huviväärseid maju vaatama – EW aegseid suvituskohti ja täiesti kaasaegset veidrakujulist betoonelamut. Lõpetasime Aura rajal. Aega läks meil umbes pool tunnikest rohkem kui arvestanud olin aga see on umbes 20 km kohta ülitäpne tulemus.

Plirts-plärts märtsiretk

Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.

Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.

Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.

Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.

Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest  vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.

Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.

Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.

Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.

Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀

Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.

Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.

Veidi kunsti jäi teele.

Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.

Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.

Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.

Kokku umbes 13km

Metsik linnaretk – Viljandi.

Päev enne vabariigi aastapäeva võtsime  nõuks väikese seltskonnaga Viljandit avastada. Mõned korrad olen ma seal käinud aga eks mõni koht oli endalegi uus ja huvitav.

Tegelikult oli põnev ka see, et olin teinud korraliku eeltöö Viljandi tundma õppimises. Tavaliselt ju ei loe enne kohtade ajaloo kohta vms. Nüüd oli päris põnev mõelda, et näe siin toimus see või teine asi.

Matka algus oli kokku lepitud maasika juures, kus peale Tallinna rahva oli ka üks kohalik inimene. Õnneks ma küll ei kuulnud seda juttu, et tal on giidipaberid ja et ta on 50 a Viljandis elanud 😀 Võibolla muidu oleks natuke põnnama ka löönud 😀

Matka kokku pannes oli minu jaoks oluline see, et oleks nii metsikut loodust ja selliseid kohti, kuhu tavaliselt Viljandisse minnes ei satu. Samuti oli vaja sisse pikkida kohad, mida Viljandisse mineja võiks ikkagi näha.

Esimene koht kuhu läksime oli lauluväljak, seal on metsikult palju asju. Ma usun, et üheski kohas ei ole nii palju erinevaid asju koos: mälestuskivid, skulptuurid, laululava, mõis, kalmistu jne jne. Ma arvan, et umbes ühe ruutkilomeetri suurusel alal saaks seal päris pikka aega kestva ekskursiooni teha. Et meil aeg liiga ruttu otsa ei saaks siis libisesin nendest teemadest võimalikult ruttu üle. Tutvustasin, mis miski on ja natuke rääkisin ka aga tundus, et sealt tuleb ruttu vehkat teha, muidu kaugemale ei jõuagi.

Samas järgmine punkt oli nurga taga, punane liivakivipaljand, allikas ja lennukitehas. Mõned seinamaalingud ja siis juba metsikusse metsa.

Kahjuks tuli õige pisut lihtsamini läbi ajada sest kõik kohad olid jääd täis ja väga ei tahtnud, et keegi mäest alla kukuks ja kaela murraks. Aga aimduse sai kätte kui äge seal on.

Mööda jäist mäge pidime ka üles rühkima, et jõuda raudteejaama juurde ja tikuvabrikusse.

Raudteejaama piilusime sisse ka. Täitsa nunnu ja õdus. Tikuvabrik on vinge igatepidi, nii maja ise kui seda ümbritsev aed. Peale selle on seal läheduses tuletõrjedepoo, nõukaaegne veidi teistsugune ehitis. Surnuaed, kus on sakslaste kalmistu, mis nõuka ajal maatasa tehti, tuntud kunstniku Kondase haud, Amandus Adamsoni skulptuurid ja palju muud aga meie üritasime võimalikult kiiresti üle jääväljade libiseda sest aega kippus juba väheks jääma aga polnud veel lootusetu, et me peaaegu kõik ära näeme ja eriti kusagilt lõikama ei peaks.

Natuke mütasime Valuoja orus. Peale seda oli minu suurim soov Viljandi Vilmat külastada 😀 Seal pidi tegelikukt ka üks seinamaaling olema aga nagu välja tuli siis ka viljandlased ei ole suured seinakunsti sõbrad ja lasid selle teose üle värvida, olevat liiga igav või kole vms.

Midagi oli siiski alles ka. Praegu on seal Viljandi kultuuriakadeemia.

Peab tõdema, et edasine matk kulges enamjaolt linnas. Samas on Viljandis kõik majad nii armsad, et võikski seal jalutama ja nautima jääda. Olenemata sombusest ilmast nägi  Viljandi särav ja värviline välja.

Vaatasime üle tähtsad majad. Kohtumaja, mille trepil luges toonane linnapea ette iseseisvusmanifesti – see on iseseisvuspäeva eelsel ajal peaaegu kohustuslik vaatamisväärsus. Põllumeeste seltsi maja ja leelotaja. Astusime mööda Kõrgemäe tn alla, mis on ka mõneti omaette vaatamisväärsus, igal pool just selliseid tänavaid pole. All on park, mille juures ma seisin ja aru ei saanud, et mis ma seal tegema peaksin,  järv ja Hubert Pärnakivi, kelle ma küll esialgu Herbertiks ristisin. Ühesõnaga seal tekkis mul minimaalne segadus aga pole hullu ikka juhtub ja kõik vead said kiiresti parandatud 😀 veel nägime mõningaid vanimaid maju ja Lõnguse “Alasti keisrit”.

Lõpuks läksime ruttu-ruttu Lossimägedesse, kus oleks hea meelega rohkem aega veetnud. Samas nägime peamise ära ja sinna kanti satub Viljandisse minnes ikka. Tekitas tahtmise uuesti minna ja veel rohkem näha 🙂

Käisime umbes 10km.