Kui mind alguses Setomaale matkama kutsuti siis kõhklesin veidi sest 4-5 päeva matkata tundus natuke palju. Mäletades eelmist kolme päevast matka, mil ma olin omadega nii-nii läbi siis ma natuke pelgasin. Samas pole sel aastal ühtki korraliku pikka matka teinud, nii et panin vaimu valmis 😀 Matka korraldas Saja raja retked .
Reede hommikul kell 6 oli äratus, mis minu jaoks oli super vara muidugi aga samas mõtlesin, et kui vaja siis saab rongis veel päris mitu tundi tukkuda. Aga tukkuda polnudki vaja ja juttu jätkus Piusani välja.
Kuna Piusas pidime kohtuma veel ühe matkalisega siis tegime keraamikakojas aega parajaks ja vaatasime niisama ringi.
Uue kaaslasega saime tuttavaks, viskasime kotid auto peale ja sõitsime Obinitsa. Kuna mõned olulised asjad jäid meie matka teekonnast kõrvale siis sõitsime need mõned kohad autoga läbi. Seto lauluema monumendi juures, nautisime vaadet maastikule.
Jalutasime juudatarõ juurde, mis küll millegipärast väga muljet ei avaldanud aga selle eest oli vahva nimega. Ilmselt on seda koobast parem vaadata mõnel muul ajal, praegu oli see suhteliselt võsas. Legendid räägivad, et seal elasid väikesed juudad, kes käisid öösel kirikut lõhkumas ja ehitajad ei saanud ega saanud kirikut valmis 🙂
Enne lõunasööki saime veel järve hüpata. Vesi oli mõnusalt soe ja ilm ka 🙂
Obinitsas oli toit tellitud Taarka tarõst. Kuna koha peal toimus mitmeid suursündmusi siis tegelikult oligi koht avatud ainult meile. Tulemas oli kostipäev, Miihi laul ja paasapäev. Kõike oli vaja ette valmistada.
Söögiks saime mulgiputru ja liha. Lauale toodi ka pudel hansat. Ma ütleks, et minu jaoks oli ilmselt üks suurim üllatus, et hansa polnudki nii kibe-kole-hirmus- jutte ju igasuguseid kuulnud 😀 Ma võiks öelda, et oli isegi päris maitsev.
Edasi läksime oma tulevase öömaja juurde, kuhu saime auto jätta ja mõned üleliigsed asjad ka. Peale selle leidsime ka autojuhi, kes meid järgmisesse peatuspunkti ära viis ja auto tagasi alguspunkti viis.
Järgmine peatus oli Härmä tsässon. Seal otsisime üles onu Aksli, kelle käes on võti ja kes meile siis elust-olust ja tsässonast rääkis. Lubas küll kirjakeeles rääkida aga umbes kahe lause pärast oli see meelest läinud 😀
Härmä tsässon on uuesti ehitatud 2012 rahva oma algatusel ja omade jõududega. Vana tsässon hävis juba 300 aastat tagasi ja selle asemel kasvab suur püha mänd. Tsässonad on väikesed külakabelid, mis tähistavad vanu pühapaiku või külakalmistuid. Seal hoiti surnuid ja kui tee kirikusse oli pikk sai seal omi mõtteid mõlgutada.
Edasi läks tee läbi mustikametsa Härma mäemise müüri ehk keldri müüri juurde. Oli ikka suur küll see sein. Natuke imetlesime ja läksime edasi. Järgmine väike peatuspunkt oli Piusa Ürgoru Puhkekeskuses. Lihtsalt, et veidi selga puhata, kivi otsa ronida. Ilus oli seal ka. Eks need pausid kulusid ära ka, kogu aeg üles ja alla minek oli kergelt väsitav või nii, eriti naissoo esindajatel, kellel oli pool elamist kaasas 😀
Järgmine kindel sihtmärk oli päevapööramise mägi. Et sinna minna läksime ühest majast mööda, kus üks onu lubas meid maha lasta. Telekas pidime niikuinii olema ja … Ühesõnaga seal pidavat palju vargaid käima.
Mägi ise oli huvitav. Kohati väga kitsas ja kõrge. Vaade oli lummav. Kuna tegu on pühapaigaga siis oli põnev vaadata, kes mida kuhu sidunud oli. Kõige ägedam oli muidugi pudruplatsi kiik, mis on seatud nii et sa kiigud kõrgel jõeoru kohal. Ütleme, nii et võttis kiljuma küll aga hästi vaikselt 🙂 Ja täiega äge oli 😀
Käisime kusagil taga pool katkist rippsilda vaatamas ja nägime koopaid, mis tundusid ägedad.
Kuna me rippsillast üle minna ei saanud siis läksime jõe koolmekohast. Vesi oli suhteliselt soe, vähemalt jõe kohta. Vool oli tasane ja vesi madal… aga olevat olnud kordi kui sealt läbi ei pääsegi, isegi mitte suured matkahaid 🙂
Nägime rippsilla kohta (seda, mis enne aga nüüd juba teiselt poolt jõge) ja otsustasime vaatama minna, kuidas koopasse pääsemisega lood on. Polnud ka viga. Tagumisse koopasse pääses ainult läbi vee. Natukene kehv oli minna, põhi oli libe ja vool märksa tugevam aga saime hakkama.
Kihvt oli see, et igast urkest kasvas mõni taim välja või ühest leidsime näiteks linnupesa.
Jalutasime kaerapõldude vahel, näksisime kaeraivasid ja jõudsime Make müüri äärde. See enam ei tundunud nii suur ja niiiiii võimas aga selle eest sai lähedale astuda ja näpuga puudutada 🙂 Tasahilju hakkas jahedamaks tõmbuma. Ma olin juba kahevahel, kas tõmbaks pikad püksid uuesti jalga või mitte. Ei pannud 😀 Õnneks ei olnud ka väga hullu sääseparve ümber tiirutamas. Väsimus hakkas vaikselt ligi hiilima ja teada oli, et varsti varsti me hakkame ööbimiskohta – Vasekoja puhkemajja jõudma, siis tekkis nagu eriti tahtmine kähku kohale jõuda ja kott seljast maha visata.
Enne veel läksime uuesti üle jõe, sel korral üle silla, nautisime vaadet, vana veskikohta. Veski taga esimesel majal oli uks lahti ja ma nii lootsin, et me oleme kohal aga polnud mitte 🙂 Siis oli kohale jõudmise soov juba nii suur, et ma unustasin pildi tegemise sootuks, nii et Vasekojast pole mul ühtki pilti (või üks on aga seda ei lubata mul kohe kindlasti kellegile näidata 😀 )
Koht ise oli täitsa okei ja julgen soovitada. Väga puhas ja ilus. Erinevaid aja veetmise tarbed ehk telku, raamatud ja lauamängud on olemas. Süüa saab soojendada mikros, vett saab keeta, kohvikannud on olemas, külmkapp kah. Ja õues on võimalus grillida.
Kui õhtusöök oli söödud siis otsustasime, et läheme vaatame Vastseliina linnuse ka üle. Maa polnud pikk, umbes 2km. Tahtsime nautida linnuse tulesid ja täiskuud, perseiitide sadu.
Sammuda oli mõnus sest ei olnud enam nii palav kui päeval ja kotid sai maha jätta, mõnus 🙂 Udu hakkas tõusma ja täiskuu siras, nii et oli üsna valge astumine. Kohale jõudes saime teada, et tuled siiski ei põle aga niisama oli ikka mõnus istuda ja ringi vaadata. Igatahes läks meil selle käigu peale umbes kolm tundi 😀 Natuke ekslesime pimeduses ringi ja jalad saime märjaks 🙂
Pärast seda tuli oi kui hea uni 🙂 Tavaliselt ma võõras kohas esimesel ööl olen suhteliselt unetu aga 20 tundi üleval olekut ja 20 kilomeetrit kõndimist tegid oma töö 🙂
Minu rajad 