Ekskursant Soomes

…ehk ma ei olegi enam viimane eestlane, kes pole Soomes käinud 😀 Kuidagi pole sinna sattunud ja pole nagu otseselt tõmmanud ka sinnapoole. Nüüd tekkis lihtsalt mitu võimalust ja mõtlesin, et miks ka mitte, ega külgi mööda alla ikka ei jookse ja kui ei meeldi ei pea rohkem minema.

Natukene heidutas see, et äratus oli 4.20 hommikul 😀 Õnneks oli ilm imeline. Teele asudes oli meri peegelsile, imelised vaated Tallinna panoraamile.

Soome poole jõudes lootsin, et tekib mingi selline kerge ootusärevus aga ei midagi. Ilus nagu oli, natuke teistmoodi ka aga mingeid erilisi emotsioone esmapilgul ei tekkinud.

Alguses oli pisike bussiekskursioon mööda linna. Maha saime senati väljakul. Aega oli umbes 15 minutit, selle ajaga jõudis platsi läbi joosta ja kirikusse ka piiluda.Järgnes templiväljaku kirik. Seal oli veidi rohkem aega sest bussiparkla oli veidi kaugemal. Ühesõnaga jõudsin ma vaadata kirikut, elektrikapi maalinguid ja joosta läbi loodusmuuseumi juurest.

…ja muidugi ei saa  Soomes käia ilma, et Sibeliuse mälestusmärki ei vaataks. Seda oli näha ka rahvamassist. Siiski õnnestus mõni pilt ka vähemate inimestega teha. Natuke jalutasin pargis ka. Tundus nii uskumatu, et need samad valgepõsklagled, kes on kevadel meie põllumeestele natuke nuhtluseks ja “fotograafe” endale ligi ei lase, on seal nagu hoopis teisest puust. Jalutavad rahva vahel ringi, pojad sabas ja neid on terve linn täis.

Järgmiseks oli Linnanmäki lõbustuspark, mis mind väga ei huvitanud aga ühe sõidu mingi posti otsas oleva asjandusega tegin, et linna panoraami vaadata, niisma vahtisin ka natuke ringi, jõin kohvi.

Läksin linna kolama ehk käisin ümber Töölön lahe.  Igal võimalusel ronisin kaljude otsas ja ühe korra sattusin vist juba otsaga kellegi aeda. Vanad majad olid ägedad. Võsa leidsin ka üles – täiesti ebakultuurne inimene nagu ma olen 😀

Siis hakkasin jälle kultuurseks ja käisin uues keskraamatukogus Oodis. Selle klaasfassaadi on teinud Eesti firma. Kolmanda korruse klaasidel on digiprinditud lumi ja härmatis.  Puitfassaad on ka eestlaste tehtud, nii et suht Eesti värk 😀

Aga sees…

Seal võiks elada või siis ka mitte 😀 Kõik on väga avar, igas nurgas on kellegi jaoks midagi. Emmede ja laste nurk, kontsertite nurk, kohvik. Tundub nagu võiks kõik suurt lärmi täis olla aga pole mitte.  Teisel korrusel olid arvutid, kõik printimiseks, köitmiseks, kiletamiseks vajalik,  arvutimängude toad. Mulle avaldas muljet muidugi õmblemise nurk, igasugu masinaid oli seal, mine ainult kohale ja õmble. Veel mingeid ruume, kus nõupidamisi pidada jms.  Kunstinäitus oli seal ka. Rõdule saab kohvitama ja raamatut lugema minna. Ühesõnaga võiks öelda täiuslik, vähemalt esmamulje põhjal.

Sama platsi peal oli ka muusikamaja, millest läbi sai jalutatud. Selle tagant üle “kalju” Soome rahvusmuuseumisse, mis sai küll lihtsalt läbi joostud aega vaatamiseks eriti ei jätkunud aga aimduse sain, mis seal on.

Ruttu tagasi lõbustusparki, mis ei tähenda seda, et poleks jõudnud üldse peatuda või kõrvale põigata. Tibud olid nii nunnud ja nii palju härjasilmi ka just igal pool ei leidu. Üldse see Helsingi rohelus jäi silma ja hea planeering, et kohe kutsub väljas olema.

Mitte nagu meil. Tammsaare pargis ikka käidi piknikutekikestega istumas. Aga uuenduse käigus on seal ainult kivid ja peenrad ehk siis tegelikuses kaotati avaliku ruumi osa praktiliselt ära.

…ja sealt juba edasi Vantaa lennujaama ette või taha, Lemminkäiseni kalju otsa. Lennukeid me ei näinud, nii et eriti kaua seal ei olnud. Nagu ikka oli ka shoppamise peatus, mis minu jaoks on kõige mõttetum asi. Poes saab igal pool käia, mina vaataks selle asemel mõnda vaatamisväärsust. Kuna midagi tarka teha polnud siis istusin kuhugi puude varju maha ja nosisin jäätist.

Kuna minu jaoks teadmata põhjustel on inimestel saanud harjumuseks, et laeva, rongi või bussi peale minekuks peab igaks juhuks paar tundi varem kohal olema (okei tund aega) siis jäi veel aega, et pea tervele Katajanokka ps tiir peale teha. Seal on väga vinge arhitektuur.

Ja siis oligi juba aeg laevale minna.  Ma ütleks, et ühe päeva kohta oli seiklemist küll ja mulle täitsa meeldis seal.

Keila ja Kumna

Käisin memmekeste ekskursioonil Keilas ja Kumnas. Tervelt 8 tundi, süüa anti, kohvi ja kooki ka. Giidiga tuurid. Selles mõttes imestan vahest, miks peetakse reisi liiga kalliks – umbes 35.-, kuhu iganes Eesti otsa juhul kui tegu pole just ööbimisega või mingi muu rohkelt raha nõudva üritusega.  Keila puhul ma natuke mõistan, et sinna saab tõesti ise odavalt kohale ja kui jalad all võid endale sellise ekskursiooni teha, et oi-oi-oi 😀 Ja kui võikuga lepid siis polegi nagu muret, saad 4.- käidud. Samas mõnda muusse kohta ei saa sama raha eest ise kohalegi.

Aga ega ma sellest ei pidanud rääkima.  Õnneks pole Keilasse pikka sõitu, nii et suurema osa ajast saime kohapeal veeta ja ringi uudistada. Esimene peatuspunkt oli Keila raamatukogus, kus vaatasime näitusi ja siis räägiti meile Keila ajaloost.  Kahjuks ei saanud seda väga pikalt kuulata, oleks kindlasti veel palju põnevat kuulda saanud aga aeg pressis natuke peale. Koolis käisime ka korra sees, kes viitsisid. Päris lahe arhitektuur.

Järgmine peatus oli kirikus. Seal ma olen väljas kõik üksipulgi läbi vaadanud aga sisse pole kunagi varem sattunud. Natuke räägiti kirikust ka aga see on ainus koht, kus ma tundsin, et nagu polnud päris see jutt, mida oleks oodanud. Ma sain aru, et tegu on teadja mehega aga jube pinnapealne jutt oli ja pean tõdema väga igavalt esitatud kah. Samas nüüd olen vähemalt kiriku seest poolt ka ära näinud.

Järgnes Harjumaa muuseum ehk Keila mõis. Seal oli väike giidi tuur ja oli aega ka natuke ise ringi vaadata.  Pärast tormasin õues ka ringi, et oma lemmik kohtades kähku ära käia 😀 Jõudsin kõik tehtud nähtud. Hea oli, et võsa polnud veel liiga tihedaks muutunud ja kõik vahva oli veel nähtav. Samas oli mõnusalt soe.

Järgnes söögipaus Keila raudteejaamas. Kuna söömisega kiirustama ei pea siis jäi mul veel aega ka raudteejaama ümber ringi kolada. Vilksamisi nägin silmanurgast üht lahedata maja, mida käisin spetsiaalselt pildistamas. Kui aeg oli edasi liikuda siis tegime lühikese peatuse Keila vabadussõja mälestusmärgi juures, mis on ainulaadne selle poolest et maja ise ongi mälestusmärk. Kumna poole sõites tegime peatuse Lutheri mälestussamba või kuidas iganes seda asja kutsuda?! juures. Tulevikus peaks sinna saama päris skulptuur ja päris sammas 🙂 Kunagi ma imestasin, et kuidas ma sain sellest mööda minna, nii et ma seda ei näinud aga nüüd asetusid asjad oma kohale ja sain aru 😀

Kumna mõisa kohta ei oskagi väga midagi öelda. Kui siis et ilus oli, omanik rääkis toredasti. Kohv ja kook maitsesid hästi. Imetlemist oli palju.  Igatahes oli koju sõites väga mõnus tunne sees. Kui alguses nagu kippus see reis veidi “lappama minema” siis pärast oli kõik väga super.

Ja kel võimalus, sel soovitan mõisa külastada küll. Suvel peaks olema avatud mõisade raames sinna täiesti võimalik minna 🙂

Detailid on nii ilusad.

Väljas sai vaadata skulptuuriaeda. Sinna kusjuures ka niisama ei pääse. Ainult siis kui mõis on avatud. Ja kel huvi rohkem ringi vaadata siis mõisa kõrval on vana mõisahoone, mis on päris uhke puidust ja pitsidega, kuigi veidi käest ära lastud. Ja kollane valitsejamaja, roheliste aknaraamide ja pitsidega on ka imeilus.

Ainus häda nende reisidega on see, et eriti liigutada ei saa. Seega kondasin pärast veel mööda Tallinna ringi ja vaatasin, mida põnevat siin leidub 😀 Õhtu lõpuks sain 10 km täis.

Rannamatk Harku vallas.

Lihavõttepühade ajal käisime tegime tiiru Harku vallas. Alustasime Tiskrest, liikusime mööda randa kuni Tilguni, lippasime korraks üles ja alla tagasi. Piirivalvekooli juurest üles ja siis juba ülevalt nii kuidas parajasti parem tundus.

Miks ma just praegu tahtsin minna? Sest vesi on nii madal, et pole kunagi nii madal olnudki. Võib-olla ma natuke liialdan aga mina pole seda maad täiesti kuiva jalaga läbi saanud, mis sel korral oli võimalik ette võtta. Ja isegi kui saab alt läbi siis tuleb pool maad kusagil kividel turnida, puude otsas ronida jne. Muidugi saab ka jää ajal käia aga ega vist iga aasta kandvat jäädki pole. Kolmas variant on suvel vees käia aga siis peaks vastavad jalanõud olema sest kalda äär on pisikesi teravaid kive täis. Ühesõnaga, praegu oli lihtsalt parim aeg, mis sellise retke jaoks olla saab.

Ilmaga vedas ka. Oli suhteliselt soe ja päikeseline. Kuigi vahepeal hakkasid käed külmetama küll.

Tempo oli selline sulnis. Kõik said kõike seda kaunist imetleda, mis näha oli. Meres olevate suurte kivideni sai ka jalutada, nii et käisime ninapidi juures uurimas 🙂

Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.

Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik.   Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole.  Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.

Edasi tulid juba Proomu ohvriallikas ja Taari hiidrahn. Allika algne koht oli kuiv, mujalt veel vett voolas. Hiidrahnu vaatlemiseks oli jällegi parim aeg. Kui puudel lehed peal siis jääb see väga varju.

Edasi liikusime üle heinamaa kiriku juurde, vaatasime seal natuke ringi. Läbi metsa  suundusime vana Ranna kooli juurde ja sealt edasi juba Rannamõisa mõisa hoonete vahele. Mõisa ennast enam pole aga igasugu varemeid on mitmeid. Läbi aiaaugu läksime järgmisi huviväärseid maju vaatama – EW aegseid suvituskohti ja täiesti kaasaegset veidrakujulist betoonelamut. Lõpetasime Aura rajal. Aega läks meil umbes pool tunnikest rohkem kui arvestanud olin aga see on umbes 20 km kohta ülitäpne tulemus.

Mustjõe ja Merimetsa

Pühapäeval otsustasin veidi Mustjõe ja Merimetsa kandis ringi vaadata. See plaan oli tegelikult juba millalgi varem aga siis ma “unustasin” ennast oja äärde pilte tegema 😀

Tahtsin vaadata, mis seal Mustjõe oja ääres veel on ja kas õnnestub kusagilt otse Merimetsa pääseda, ilma et jalad märjaks saaks. Sain aga see oli paras pusimine 😀

Ilm oli kuidagi imelik. Mõnes kohas täiesti talv, teises kohas täielik uputus. lumikellukesed õitsesid, päike paistis aga tundus, et on piisavalt külm, et loikudel hakkas jää tekkima.

Mustjõe linnutorni ei viitsinud ronida- seega pole avatud tornis vist käinudki?! Uued seinakunsti teosed leidsin kah.Mingi kahepoolse keldri leidsin. Tundus, et mõlemal pool oli keegi elanud. Vastik oli see, et täpselt näo kõrgusele oli okastraat tõmmatud, hea et nägin.

Seewaldi hoovist kõndisin läbi kuna juba sealkandis olin. Need vanad majad on nii kihvtid, ei tüdine nende vaatamisest.

Tundus, et ei käinudki eriti aga kokku tuli 10 km.

Plirts-plärts märtsiretk

Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.

Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.

Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.

Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.

Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest  vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.

Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.

Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.

Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.

Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀

Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.

Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.

Veidi kunsti jäi teele.

Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.

Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.

Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.

Kokku umbes 13km

Metsik linnaretk – Viljandi.

Päev enne vabariigi aastapäeva võtsime  nõuks väikese seltskonnaga Viljandit avastada. Mõned korrad olen ma seal käinud aga eks mõni koht oli endalegi uus ja huvitav.

Tegelikult oli põnev ka see, et olin teinud korraliku eeltöö Viljandi tundma õppimises. Tavaliselt ju ei loe enne kohtade ajaloo kohta vms. Nüüd oli päris põnev mõelda, et näe siin toimus see või teine asi.

Matka algus oli kokku lepitud maasika juures, kus peale Tallinna rahva oli ka üks kohalik inimene. Õnneks ma küll ei kuulnud seda juttu, et tal on giidipaberid ja et ta on 50 a Viljandis elanud 😀 Võibolla muidu oleks natuke põnnama ka löönud 😀

Matka kokku pannes oli minu jaoks oluline see, et oleks nii metsikut loodust ja selliseid kohti, kuhu tavaliselt Viljandisse minnes ei satu. Samuti oli vaja sisse pikkida kohad, mida Viljandisse mineja võiks ikkagi näha.

Esimene koht kuhu läksime oli lauluväljak, seal on metsikult palju asju. Ma usun, et üheski kohas ei ole nii palju erinevaid asju koos: mälestuskivid, skulptuurid, laululava, mõis, kalmistu jne jne. Ma arvan, et umbes ühe ruutkilomeetri suurusel alal saaks seal päris pikka aega kestva ekskursiooni teha. Et meil aeg liiga ruttu otsa ei saaks siis libisesin nendest teemadest võimalikult ruttu üle. Tutvustasin, mis miski on ja natuke rääkisin ka aga tundus, et sealt tuleb ruttu vehkat teha, muidu kaugemale ei jõuagi.

Samas järgmine punkt oli nurga taga, punane liivakivipaljand, allikas ja lennukitehas. Mõned seinamaalingud ja siis juba metsikusse metsa.

Kahjuks tuli õige pisut lihtsamini läbi ajada sest kõik kohad olid jääd täis ja väga ei tahtnud, et keegi mäest alla kukuks ja kaela murraks. Aga aimduse sai kätte kui äge seal on.

Mööda jäist mäge pidime ka üles rühkima, et jõuda raudteejaama juurde ja tikuvabrikusse.

Raudteejaama piilusime sisse ka. Täitsa nunnu ja õdus. Tikuvabrik on vinge igatepidi, nii maja ise kui seda ümbritsev aed. Peale selle on seal läheduses tuletõrjedepoo, nõukaaegne veidi teistsugune ehitis. Surnuaed, kus on sakslaste kalmistu, mis nõuka ajal maatasa tehti, tuntud kunstniku Kondase haud, Amandus Adamsoni skulptuurid ja palju muud aga meie üritasime võimalikult kiiresti üle jääväljade libiseda sest aega kippus juba väheks jääma aga polnud veel lootusetu, et me peaaegu kõik ära näeme ja eriti kusagilt lõikama ei peaks.

Natuke mütasime Valuoja orus. Peale seda oli minu suurim soov Viljandi Vilmat külastada 😀 Seal pidi tegelikukt ka üks seinamaaling olema aga nagu välja tuli siis ka viljandlased ei ole suured seinakunsti sõbrad ja lasid selle teose üle värvida, olevat liiga igav või kole vms.

Midagi oli siiski alles ka. Praegu on seal Viljandi kultuuriakadeemia.

Peab tõdema, et edasine matk kulges enamjaolt linnas. Samas on Viljandis kõik majad nii armsad, et võikski seal jalutama ja nautima jääda. Olenemata sombusest ilmast nägi  Viljandi särav ja värviline välja.

Vaatasime üle tähtsad majad. Kohtumaja, mille trepil luges toonane linnapea ette iseseisvusmanifesti – see on iseseisvuspäeva eelsel ajal peaaegu kohustuslik vaatamisväärsus. Põllumeeste seltsi maja ja leelotaja. Astusime mööda Kõrgemäe tn alla, mis on ka mõneti omaette vaatamisväärsus, igal pool just selliseid tänavaid pole. All on park, mille juures ma seisin ja aru ei saanud, et mis ma seal tegema peaksin,  järv ja Hubert Pärnakivi, kelle ma küll esialgu Herbertiks ristisin. Ühesõnaga seal tekkis mul minimaalne segadus aga pole hullu ikka juhtub ja kõik vead said kiiresti parandatud 😀 veel nägime mõningaid vanimaid maju ja Lõnguse “Alasti keisrit”.

Lõpuks läksime ruttu-ruttu Lossimägedesse, kus oleks hea meelega rohkem aega veetnud. Samas nägime peamise ära ja sinna kanti satub Viljandisse minnes ikka. Tekitas tahtmise uuesti minna ja veel rohkem näha 🙂

Käisime umbes 10km.

Nõmme, Harku mõis, Merekindlus ja Hüüru mõis

Pühapäeval kui vihma sadas, linn oli kui liuväli tuli ikkagi kange tahtmine välja minna. Mõttes oli küll selline väiksem ring ehk kümmekond kilomeetrit.

Sõitsime rongiga Nõmmele, täpsemalt Pääskülla. Kumbki meist polnud kuulnud midagi Nõmmelt küüditatute mälestusmärgist, läksime vaatasime üle.  Oli täiesti olemas.  Nõmme liuväljadel liueldes ja enda püsti hoidmisega tegeledes võtsime ette veel kaks Nõmme villat.

Merekindluse ohvitseride klubi ja Peetri aedlinna rajamist kureerinud ülevaataja elamu. Teine maja ongi jäänud aegade algusest poolikuks. Ju siis pole olnud saatuse poolt määratud valmis saama.

Tegelik plaan oli minna Harku metsa, mida tegema polnud päris selge sest mööda rada ju käia ei tahaks. Aga kuna oli väga märg ja raske lumi siis lontisime ikka mööda teed mõisa poole.  Kõik suuskurid saatsid meid kurja pilguga, et mida te pärdikud siin teete, ah? Ühesõnaga olime igal pool jalus Nõmme tänavatel ka sest seal polnudki võimalik mujal liikuda kui umbestäpselt keset sõiduteed. Oeh.

Enne mõisa keerasime väiksemale rajale, et lõpuks rahulikult omaette nohiseda 😀

Minu üks kindel idee oli minna vaatama merekindluse linnakut. Plaanis on need juba ammu olnud aga millegipärast pole kunagi nende majade juurde jõudnud.  Aga enne seda nautisime kõndimist mõisa alleel.

Majad nägid välja täpselt sellised, et võibolla nendega isegi tehakse midagi. Barakk oli mitmevärviline elamu. Jääkeldril oli uus katus peal. Elamu ja komandandi majad nägid suhteliselt kahtlased välja. Samas seal oli nagu ka midagi toimetatud. Ühel oli hoov korrastatud, teine oli mattunud euroalustesse- seegi ju elumärk.

Kunagi bussi aknast nägin sealsamas lähedal olevaid kolmnurkseid “kive”. Mis need täpsemalt on ma ei teagi aga põhimõtteliselt täitsid need lahinguväljal sama osa, mis praegu betoontuvid Tallinna linna peal vms 😀

Need olid kaardilt mõõdetult umbes 300m kaugusel teeotsast kust me loogiliselt oleks võinud välja minna. Ma olin isegi valmis, et sel korral jätame need vahele ja tuleme mõni teinekord. Aga… kuna sealt tundus, et saab otse majade vahelt läbi tee peale, küll läbi raske lume sumbates siis võtsime ikkagi plaani.

Sealt sattusime kergliiklusteele. Tundus, et ega see Hüüru mõiski kaugel pole. Korraks käis mõte peast läbi, et sealt saaks isegi bussiga tagasi aga ajad ei klappinud kohe üldse. Samas kui pähe sai võetud siis enam seda mõtet sealt välja ei saanud.

Tee oli ikka nagu liuväli aga vähemalt joonistas päike selle kuldseks oli kohe rõõmsam astuda.

Mõisa juures ma varem käinud pole, ainult mööda sõitnud. Seega oli avastamist küll ja mulle meeldis seal väga. Mõis oli kuidagi selline mõnusalt kodune.  Sepikoja varemed olid nii ilusa gooti kaarega. Jõgi vulises, päike veel piilus. Nagu oleks kevad.

Veski hoovi peal nuuskisime ka kõik nurgatagused läbi. Kohe näha, et seal on panustatud sellele, et inimestel oleks mida vaadata. Igasugu põnevaid kujukesi ja detaile.

Natuke maad pidime linna poole tagasi jalutama, siis saime uue tee valida. Selle servas oli Hüüru tall. Tundus päris uhke aga kahjuks talvelgi piisavalt võsa varjus, et mitte midagi näha.  Veidi edasi oli hobuste koppel, hobuseid oli üksjagu.

Kõik oli justkui kena kuni sinnamaani, et tuli keerata Harku poole. Tee pidi seal küll olema aga ilmselt on see selline mullarada ehk me saime mõnuga lumes sumbata. Hea oli see, et see maa polnud õnneks väga pikk.

Nagu ikka jõudsime lõpuks ka kolekohta, kuhugile betoonijurakate ja katkiste paatide paradiisi. Õige pisut veel ja olime tagasi Harku mõisa alleel.

Mõisast mööda ja teiselt poolt Harku metsarada tagasi linna poole.

Nii lihtsalt saigi umbes kümnest kilomeetrist kakskümmend.

20km/veebruar 53km/aasta:199km

Paunküla

Üks sõbranna tegeleb Matkaliidu asjadega. Jõulude eel ehk juba järgmisel nädalavahetusel on neil suur kokkutulek. Et kokkusaamist kusagil pidada tehti ka eeltööd, vaadati üle “pidupaik”, millest ka mina sain rõõmsalt osa võtta ehk siis paar tundi Paunkülas hängida. Konkreetselt selles kohas ma jalutamas pole käinudki. Teisel pool teed käisime ükskord poole öö ajal pimedas ekslemas.

Kõigepealt vaatasime Paunküla heaolukeskuse üle. Pilte ma ei teinud aga julgen väita, et selliseks suuremaks rahvakogunemiseks tundub täitsa kena paik.

Edasi soovitati meil üle vaadata kohalik 5km matkarada. Ma pean tõdema, et see oli vist üks igavamaid radu üldse, kuhu ma sattunud olen 😀 Lihtsalt sirged teed. Õnneks alusatasime tagurpidi, kus oli huvitavam ja kus me “ära eksisime” ehk teelt kõrvale kaldusime.

Seda võib küll öelda, et mets oli aus. Suured võimsad puud.

Käisime veehoidla juures vaatamas, kas vett on. Meie meelest eriti ei olnud aga võrreldes varasemaga olevat päris palju. Igatahes saime järve põhjas ringi jalutada ja järvekarpe korjata- mälestuseks Paunkülast.

Veehoidla juurest edasi proovisime alguses ikka päris rada mööda minna aga siis “läks lappama”, kõik muud rajad tundusid põnevamad kui see õige tee.

Ja kui me poleks veidikene seiklejahingega, oleks meil nägemata jäänud väike ojake, vallseljak ja kruusakarjäär. Viimane oli sinna “üleöö” tekkinud nagu meile väita üritati. Mulle on karjäärid üldiselt meeldinud aga see oli küll natuke hapu vaatepilt. Kõnnid valli turjal ja äkki saab tee otsa, ees on suur lage väli. Samas kui alles mõni aeg tagasi oli seal samasugune ilus metsaalune. Nagu me teada saime siis edaspidi laieneb kaevandus ka sellele alale, kus meie käisime. Kurb.

Lõpuks jõudsime ka õigele rajale.  Heaolu keskuse omanik hakkas meie pärast muretsema, et kus me oleme ja kas me oleme eksinud. Jalutas meile päris pika maa vastu 😀

Kahtlustan, et ta tahtis minema minna aga ei riskinud plikasid metsa jätta, pärast on veel eksinud ja jääb nendest halb mulje või midagi. Seega kõmpisime kiiresti tagasi, pilte ei teinud.

Kuna õige pisut oli veel aega siis otsustasime teha tiiru ümber Paunküla mõisa. Mõis oli algselt ühekordne. 50-datel ehitati peale teine korrus. Hoones asub hooldekodu.

Maja tagant leidsime teise “mõisa” veel. Ilmselt ka 50-datel ehitatud ja tundus olevat mingi lastelaagri paik vms.

Kõrvalhooned olid osaliselt lagunenud, osaliselt korda tehtud. Saime üsna kähku kõik vaadatud ja jõudsime täpselt õigeks ajaks linna tagasi. Tore oli.

7km/Oktoobris:285km/Aastas:1589km

Lehola ja Ohtu mõisad

Ühel õhtupoolikul tuli mõte minna rongiga sõitma aga kuhu polnud aimugi. Kaugele ei saanud minna sest küllaltki varakult läks juba pimedaks. Paar kolm tundi oli kõndimise aega.

Kuna ühtki ideed ei tulnud otsustasin minna sinna, kus polnud veel käinud. Vaatasin, et Paldiski pool olen peaaegu kõik peatused läbi käinud. Niitvälja oli selline, kuhu polnud kunagi sattunud. Kusjuures ma isegi plaanisin sinna minna aga hoopis teistsuguse ringi teha aga õhtu jaoks oli see ring liiga pikk. Lasin pilguga kiirelt üle kaardi ja leidsin Lehola.  Seda maad oli jälle pisut vähevõitu ja Niitväljale tagasi ka ei tahtnud minna. Nägin, et Kulna on päris lähedal ja sealt saaks Ohtusse ja lõpuks Keilasse.

Tundus hea plaan. Rongi ja minek.  Pean tõdema, et Niitvälja osa oli suhteliselt igav. Aga lehed olid kuldsed, hobused kappasid ja ilm ilus soe ehk siis mõnus sammumine külavahel.

Tee ääres nägin Lehola kooli asukohta ja mälestuskivi. Põllul vedeles hunnikute viisi taarat, viinavabrik nagu tegutseks veel.

Jõudsin Lehola keskusesse ja mulle tundus see üsna jube koht. Kõik peale mõisa oli nõukaaegne: tüüpilised kortermajad, laudad. Nagu oleks 80-datesse sattunud.  Omamoodi tegelikult isegi huvitav ja samas ka natuke igav oma väiksuses.

Samas mõisakompleks meeldis mulle väga. Mõisa kõrvalhooneid oli osaliselt korda tehtud, osaliselt lagunenud.

Kuivati, viinaköök, tall –  tundusid kõik enamvähem korras olevat

Mõis ise lagunenud. Selle ümber kannatas ringi ka luusida, ilma et otseselt kellegi hoovi oleks läinud. Natuke kahju on alati vaadata, kuidas mõisahooned lagunevad. Uue Eesti aja alguses oli seal raamatukogu ja pärast seda käis maja käest kätte kuni 2000 aastal lihtsalt põlema pisteti. Alles jäid seinad ja kaks mantelkorstent. Vähemalt pole seisukord 18 aastaga väga palju muutunud, seinad ja korstnad seisavad endiselt.

Valitsejamaja, kelder ja tõllakuur tundusid olevat ühe inimese valduses. Need olid korda tehtud või “nokitsemisel”. Aednikumaja ja sepikoda tundusid ka päris heas seisus olevat. Mõisapark  oli kena kuigi väga pisike. Mõisa tagune plats tundus olevat selline küla kogunemispaik, kus grillida ja tšillida. Samas oli see üsna räämas.

Sellega  sai Lehola minu jaoks otsa. Ei osanud ma enam kusagile oma nina toppida. Mööda mõisa teed sain suure teeni, mida mööda oli natuke tuima trampimist. Järgnes umbes sama igav lõik Kulna poole. Samas on vahel hea kui saab kiires tempos astuda jääb põnevates kohtades rohkem molutamise aega 😀

Kulna tee ääres oli musta lehma kari. Tulid kõik mind vahtima,  päris naljakas oli.

Üle raudtee minnes pidin hoidma paremale. Kergelt hakkas juba päikeseloojangu hõngu tulema. Vaatasin, et pean kiirelt tegema, et enamvähem valges Ohtusse jõuda.

Kõik oli kena kuni sinnamaani, kus ma vaatasin, et kodus kaardi peal olev tee, mida mööda minna oleks tahtnud on karjamaa (rattaroopad), mis on taraga ümbritsetud ja puha. Hobused sees.  Ma ei julgenud sinna väga minna ausalt öeldes. Tagasi ka ei tahtnud, seega otsustasin katsetada, kas järgmine vasakule keerav tee ehk viib sinna kuhu vaja.  Muidugi juhul kui see lõpmata kaugel pole.

Täiega vedas. Alla kilomeetri oli maad külavaheteeni, mis võttis õige suuna. Seal oli vahva. Armsad väikesed majakesed, lagedad põllud, metsatukad.

Veel rohkem vedas sellega, et jõudsin täpselt Ohtu mõisa kõrvale välja.

Keerasin kohe lauda kõrvalt mõisa maadele, vahtisin igal pool ringi. Pärast tuli välja, et tee ääres olid eramaa sildid ka.

Ega need väga ei sega aga kui ilusasti seadusest kinni pidada siis hakkas ajaliselt juba kahtlaseks minema. Nimelt tohib eramaal viibida päikeseloojanguni. Samas on mul natuke sisemised takistused selles osas, et ei taha teiste inimeste hoovi minna. See tuleneb vist sellest, et ära tee teisele seda, mida endale ei taha. Mulle küll ei meeldiks kui minu hoovi peal keegi ringi luusiks.  Samas kui on võimalik viisakalt küsida, kas tohib lähemalt vaadata jms siis pole probleemi.

Mõis ise mulle erilist muljet ei jätnudki. Meeldis hoopis tall-tõllakuuri varemed. Tundus, et see maja võis kunagi ulme uhke olla.

Hakkasin samme vaikselt Keila poole seadma. Kuna mul kaarti ees ei olnud siis suutsin kusagil vale teeotsa valida ja jõudsin Kulnasse. Naiss!

Olulist vahet polnudki. Rong sõidab sealt ka. Ainus häda seisnes selles, et rongini oli üle tunni aja aega. Mõtlesin, et siis võib ju ikkagi Keilasse minna. Kõmpisin jälle mustade lehmade juurde ja nägin tee ääres silti, et Keilasse on veel 5kilti. Arvasin, et ehk on umbes 3 või midagi. Polnud mõtet minna oleks sellest rongist tõenäoliselt maha jäänud ja Keilas edasi pidanud ootama. Samas polnud mitte muffigi teha. Vaatasin siis lehmade juures päikeseloojangu ära. Nägin teisel pool teed mingit mõisa moodi maja. Mis maja see on, pole suutnud veel välja uurida aga maa-ameti kaardil on vana kohanimi nii nummi – karujõmmi 🙂

Pime jõudis enne rongi kätte, külmaks läks ka, süüa polnud kaasa võtnud, nii et ootasin pikkisilmi koju jõudmist aga omamoodi vahva õhtu oli ikka.

16km/Oktoobris:107km/Aastas:1411km

Riisipere- Keila

Riisiperre minek tuli kuidagi mitte just äkki aga kuidagi vaikselt ümber nurga hiilis minuni. Mul oli täiesti selline tunne, et mida seal niiväga vaadata on peale mõisa?! Pealegi olen seal juba käinud jne.

Aga ilm oli ilus kuldne.  Kaarte uurides leidsin enda jaoks ka mõned uued “nähtused”.

Sammud vedasid alguses Uue Riisipere mõisa suunas. Olin korra suvel sealt mööda sõitnud ja näinud, et sellele on suur uhke aed ette ehitatud. Ma isegi ei lootnud, et sinna lähemale uudistama pääseb.

Samas oli kõrval krundilt ehk munalaskme oja kõrvalt täiesti vaba pääs mõisa taha tiigi äärde. Seal ei olnud isegi silte, et on eramaa või midagi, teine variant, et ma lihtsalt ei näinud neid.

Huvitaval kombel ei olnud mõisa naaber üritanudki sekkuda mängu naabrist parem ehk seal oli täiesti viisakas võsa, paar lillepeenart keskel ilulemas.

Mõis oli võrreldes nelja aasta taguse seisuga tundmatuseni muutunud. Sel ajal olid veel aknad sisse löödud, krohv maha kukkunud, hein silmini. Nüüd on selline viisakas.

Teed jätkates oli väike probleem, nimelt oli mõisa esine aed pikalt pikalt edasi ja polnud isegi näha kas see lõpeb aiaga või saab otsa. Tagasi minna tundus ka nüri, seega sai läbi võsa pressitud. Õnn oli see, et aed lõppes küll aiaga aga see oli nagu ikka pikali lükatud, nii et sealt sai kenasti välja 🙂

Edasine tee viis vana Riisipere mõisa suunas. Natuke metsa vahel, natuke üle põllu. Hästi ilusad vaated olid.

Vana- Riisipere mõis oli ka igapidi aiaga ümbritsetud, videovalvega ja puha. Eesvärava juurest polnud näha suurt midagi. Tagantpoolt sai paar klõpsu  majast teha. Huvitav oli hoopis kõrvalmaja, mis oli üritanud võita naabrist parema tiitlit või midagi. Alguses tundus, et väike majake on üles vuntsitud, sambad ette ehitatud, isegi mingi kummaline munakivi tee laotud. Paar sammu edasi astudes oli aga näha milline “sara” see maja tegelikult oli. Kontrast oli äge 😀

Nissi poole sai mindud kapsapõllu veerel, läbi värvilise võsa murtud tee peale. Nähtud katkumäge ja vana Haapsalu rauteel kulgevat kergliiklusteed.

Nissi kiriku juures leidus väike prügimägi. Kuna lähenetud sai “valest küljest” siis ei jäänud muud üle kui ronida üle piirdeaia. Kirik on  päris võimas, näeb kena välja. Aias on kabel ja mõned mõisnike hauad. Kiriku värava taga on ausammas vabadussõjas langenutele.

Lonkisin niisama veel natuke Nissi vahel. Kohe kiriku lähistel oli mälestuspink Raimond Valgrele, kes on sealkandis sündinud. Paar ägedat maja. Ilmselt  mingi vana karjääriauk, imeilusat värvi veega. Kohalike ujumispaik. Nissi kooli juurde oli pandud mälestusmärk Nissi kooli 100 aastapäevaks, mis on ühtlasi ka EV100 kingitus.

Edasine kulges vaimus, kus lõppeb raudtee. Imelik kuidagi vaadata, et ühes kohas saabki raudtee otsa, edasi võid jala minna kui tahad 🙂

Raudteejaama veetorni parasjagu renoveeriti. Kunagi saab sinna minna äkki kohvikusse või niisama tsillima. Mina oma blondi aruga mõtlesin, et see väline trepp tõstetakse kraanaga torni sisse vms. Tegelikult on see avariiväljapääsu trepp. Samas kui mõelda, et trepp on metallist ja näiteks torn põlema läheks siis oleks sealt üsna valus alla tulla ilmselt või..?

Pärast seda oli valik, kas minna rongile mis pidi mõne minuti pärast välja sõitma või veel tunnike niisama ringi vaadata. Vaatamisväärsusi eriti palju alles polnud, nii et sai rong valitud.

Keilas sai otsus vastu võetud ja hoopis seal see tunnike ära hängitud. Keila jõesaar on nii armas paik, et läksin rõõmuga uuesti kuigi ma olin alles seal käinud. Vaadatud sai linnusevaremeid, viinaköögi ja moonakamaja varemeid. Nauditud jõe ilu ja moonipõõsa õitsemist.

14km/Oktoobris:14km/Aastas:1318km