Miiduranna, Krillimäe, Viimsi

Ühel soojal päeval jalutasin Viimsi poolsaarel. Sel korral Miiduranna – Krillimäe MKA. Kilomeetreid umbes 15, seega mitte liiga pikalt aga enamvähem.

Mõnus lilled õitsesid. Sel aastal on lilled ja liblikad kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Minu esimene ülane ja nurmenukk sel aastal said ära nähtud. Samas niisama looduses meeldib mulle väga. Ma olen õnnelik, et lumi on läinud ja ehk sellel aasta poolel enam tagasi ei tule ka. Isegi vett ja soppa pole üle mõistuse palju. Selveri taga sukeldusin metsa. Mõni koht oli siiski liiga märg, et tossuga läbi pääseda, kuiva jalaga. Mõnusad kõverad puud ja mõned kivid. Tähelepanelik tuleb olla okastraadiga. Vaatasin üle katkise Miiduranna rannakaitsepatarei. Praegu on seal hea vahtida, suvel mõllab seal Sosnovski karuputk.

Üle tee ja sealt edasi mere äärde. Tähtkants ja rand. viimane oli imeilus ja rahvast ka liiga palju ei olnud. Plaan oli kõndida umbes rannarahva muuseumini. Seda sai umbes määrata muuli järgi. Nagu ikka sattusin kellegi hoovi ja pärast ka mingisse tsooni, kus oli keelatud olla. Samas olen ma piisavalt peenike, et end aiapraost läbi pressida ja vabasse maailma tagasi pääseda 😀

Pisut luusisin kiriku ümber ringi. Seal on vahva. Millegipärast mulle seal isegi meeldib selline veider arhitektuur ja kivihunnikud.

Parajalt pikk maa tuli mööda tänavat minna aga see tasus end ära. Krillimäe mets on äge, niipalju kui ma seal üldse käinud olen. Erinevaid samblaid, lilli, puid, vett ja kitsi oli seal ka või tiirutas üks ja seesama seal minu ümber.

Seeni ma kahjuks nii hästi ei tunne aga need on niisamagi vahvad vaadata. Paks punn peaks kännupess olema ja esimesed võiks mingiteks taeladeks pakkuda?! Üraski kiri ka.

Tammepuu nagu tootem, kivi nagu ilus sile kiilaspea 😀 Igapidi müstiline mets.

Elöusolendid ka: sitasitikas, metskits ja musträstas

Kuna hilja hakkas vaikselt kätte jõudma, otsustasin tagasi minna mööda kergliiklusteed. Koju saan otse bussiga ja see käib harva aga otsustasin selle ära oodata. Jalutasin niisama lõpp peatuse juures ringi. Seal on Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi peahoone ja selle ees kasvab lillemeri. Mõnus!

Viimsi ps.

Viimane etapp ümber Tallinna matkast. Sel aastal käisime Tallinnast väljas pool, lähivaldades. Merepiiri ei teinud ehk alustasime Tiskrest ja jõudsime lõpuks Püünsi külla välja.

Sel korral alustasime Tädu kuuse juures. Kuna kuusest on paar juurikat alles siis ei veetnud seal ülemäära aega. Läksime vaatasime ka uut kuusekivi või kivikuuske. Päris suur teine juba.

Liikusime mere äärde. Vaatasime üle paar kivi: Kaldaaluse kivi ja Tiiru kivi. Külavahel õilmitsesid esimesed lilled: krookused, paiselehed, märtsi- ja lumikellukesed.

Jõudsime välja Villa Katerina aia taha ja perenaine rõõmustas meid nähes, kutsus aeda vaatama. No ei oskagi midagi arvata. Ühtpidi eestlase silmale ehk liiga suur ja liiga kitš. Samas teistpidi tundus nagu oleks välismaale sattunud. Igatahes oli see tore vaheldus.

Turnisime mööda ranna äärt edasi. Kohati oli täitsa vahva “kaluriküla”. Rahul ei ole ainult sellega, et enamikes kohtades on mere äär kinni, igal pool eravalduste sildid. Põhimõtteliselt pääseb läbi ka aga pole nagu väga mugav.

Käisime Kelvingi küla vahelt läbi. Vahepeal oli natuke metsa ja juba jõudsimegi Rohuneeme raketibaasi juurde. Peaaegu vist esimest korda hakkas sel aastal vihma sadama. See oli kuidagi värskendav ja mõnus. Suure kivi kõrval pidasime pikniku. Osad kutsuvad seda Maisiniidi kiviks, teised Rohuneeme rändrahnuks.

Et edasiminek oleks põnevam läksime otse läbi märja metsa. Minu meelest on see palju vahvam kui mööda rada kõmpida. Külastasime ka Armuneeme tippu. Lõpp oli selline, et kes bussiga tahab ära tulla see Pandjule ei saa. Kuna mina olin juba värskelt käinud ja päikeseloojangut, mida nautida ka veel ei olnud siis otsustasin linna ära tulla. See ei tähendanud veel ringkäigu lõppu. Piritalt jalutasin koju ja peab tunnistama, et ka sinna läksin hommikul jala. Seega sain selle aasta esimesed 30 km umbes. Ühesõnaga ma olen laisk olnud 😀

Bussiga Vormsil

Bussireisidest pole ma eriti kirjutanud aga samas kui on ilusad kohad siis mõnikord ju võib 🙂 Nii umbes kolm kuud tagasi 27.09.2020 oli ilus soe suveilm, sai lühkadega õues käia ja puha. Vormsile sõit tundus igatepidi mõnus kuigi ma käisin seal sel suvel juba teist korda.

Algus oligi minu jaoks selles mõttes veidi igav, et läksime muuseumi. Kuna seal oli juba eelmine kord nähtud ja kuuldud siis lonkisin niisama lähiümbruses ringi, piilusin üle aedade ja klõpsisin pilte.Eks ma käisin muuseumis ka kui vähem rahvast oli. Pärast tuli välja, et üks maja oli vahele ka jäänud – eelmisel korral.  Seal sai käsikiviga jahu jahvatada. Päriselt. Terad olid sees ja lase aga kätel käia 🙂

Edasi sõitsime läbi külade: Norrby, Diby, Rälby. Väljas ei käinud. Samas pole seal ka väga midagi vaadata, piisab bussiaknast nähtuna ka.

Mulle tundub, et Vormsi ongi selline koht, kus võiks käia korra auto või bussiga nö. saare üle vaadata kähku. Kui huvi tekib siis järgmine kord juba ratstega või jala minna eluolu lähemalt uurima. Järgmine peatus oli Püha Olavi kiriku ja rõngasristide juures. Kui eelmisel korral jäi surnuaia vaatamiseks vähe aega siis sel korral pühendsin seal jalutamisele rohkem aega. Edasi tuli söögiaeg. Minus tekitas muidugi suurt elevust see, et menüüs oli seenekaste, mida ma ei söö. Kana ja kartul ja salat, kodus küpsetatud leib tundus täitsa fain. Ma ei saa aru, et kui tuleb suur kamp inimesi, miks siis ei tulda selle peale, et kõik ei ole seenesöödikud? Igatahes oli kana ja seened ühte kastmesse lajatatud. Minu õnneks poolnud nad viitsinud seenete hakkimisega vaeva näha, et neid polnud raske välja õngitseda ja kuidagi seene maitse kastmes mind ei sega. Nii et sellega sai asjad jutti 🙂 Kusjuures ma oleks põhimõtteliselt võinud ka seened ära süüa, sest kukeseen on üldse ilma maitseta ja kuuseriisikat ma maitsesin kuna seda kiideti kui maailma parimat seent. Kõlbas kah kuigi vabatahtlikult ma neid vist siiski väga ei sööks. Aga mine tea, mis tulevik toob.

Ahjaa, me osalesime ühtlasi ka Läänemaa seiklusorienteerumises. Vormsil oli kaks rada ja meil tuli mõnes kohas jalgu ka kasutada, et vastuseid teada saada. Käisime kiigeplatsil kiikesid üle lugemas ja kiikumas. Uurisime, mis number on kirjutatud õigeus kiriku uksele. Selle oleks tegelikult eelmise korra piltide pealt ka vaadatud saanud.

Käisin vaatasin üle, et kas meie omadest keegi midagi võitis ka. Tuleb välja, et ma ise olen võitnud Läänemaa sportlaste raamatu ja minuga on suisa lubatud ühendust võtta aga pole võetud nagu enamasti juhtub. Loosimine oli juba 5. oktoobril.

Edasi viis tee meid Suuremõisa. See koht oli minu jaoks uus. Kuigi mõisast pole tuhkagi alles (pisut varemeid) siis kõrvalhooneid on üksjagu. Osa neist on kohutavas seisus, teised korda tehtud. Talli üks alles olev sammas oli omaette vaatamisväärsus 🙂

Jääkelder on vist üsna värskelt uuenduskuuri saanud. Täpselt ei saanudki aru, mis seal oli või tulema hakkab? Igatahes sattusime sinna kuidagi sisse ja see oli päris uhke. Üldises plaanis võiks ehk öelda, et seal oli suur kaminasaal ja mõned väikesed kõrvalruumid.

Üks põhjusi, miks ma tahtsin Vormsile tagasi minna oli Saxby tuletorn. Sinna polnud ma kunagi varem jõudnud. Pealegi tundus ka paekivi rand põnev.

Päris naljakas oli trepist üles minnes, et ei leidnud platvormile minevat ust üles. Kõigepealt pahutses minu ees olija aga kuna ta oli piisavalt kaugel ees siis ma ei näinud kust ta lõpuks välja pääses. Seisime ja vaatasime ringi. Lõpuks suure otsimise peale leidsime ka ukse 😀 Seal oli ilus.

Kui olime piisavalt vaadanud siis otsustasime ka mere ääres jalutuskäigu teha. Lubati, et seal on kivististe rohkeim rand aga pean tõdema, et mina ei näinud ühtegi. Ju olid eelmised turistid kõik minema vedanud. Kivine rand oli ikkagi elamus omaette. Ma pole Osmussaarel käinud, nii et Vormsi on veel vist ainuke koht kus midagi sarnast näha?

Lõpuks jäi veel natukene aega Rumpos käia. Kahjuks küll mitte nii palju kui oleks tahtnud. Seega peab ütlema, et ühe päevaga Vormsil hakkama ei saa, vähemalt sel juhul mitte kui sa oled natuke rohkemat kui vähenõudlik. Aga Rumpo oli tore oma “lehmade” ja päikeseloojanguga. Üks on kindel, et Vormsile tagasi lähen ma igaljuhul veel 🙂

Ratastega Vormsil

Vormsile olen mõelnud minna juba jupp aega aga laiskus on vist selle asja nimi, mis mind takistas. Igal juhul on asi mul aastaid mõtteis olnud. Kunagi põhikooli ajal sai seal ekskursioonil käidud. Mul on meeles, et muljed olid head aga ega ma suurt midagi ei mäletanud, rõngasristid on ainult silme ette sööbinud.

Teine asi on alati olnud see, et kuna ma olen Hiiumaalt pärit siis jube raske tundub Rohukülas “vale” praami peale istuda.

Nüüd siis tuli selline variant, et päevane rattamatk Vormsil. Kui juba suurem seltskond kaasas on siis on kergem kuidagi see “vale” praami värk 😀

Merel oli nagu ikka või noh vaade oli vale 😀

Praami peal üllatas, mind see “tuhatoos”, kui sellele mõmmi kõrvad külge kleepida, tahaks iga laps tulevikus karule suitsu silma puhuda.

Kel vaja sai rattarendist rattad võtta. Ma sain teada, et olen Eesti keskmisest naisest kaks sentimeetrit pikem. Veel sai mul mure murtud, et äkki on seal ainult käsipiduritega rattad ja ma ei oska nendega normaalselt sõita 😀 Pole harjunud.  Õnneks oli jalapidur kah kuigi kehvake. Järgmine peatus oli Vormsi talumuuseumis. Seal oli tore küll aga mul on veidi mingi eelarvamus selliste muuseumide kohta. St. minu meelest on iga talukoha ait umbes samasugune, ainult et võibolla koristamata ja asjad pilla-palla laiali. Samas sai natuke ajaloost teada ja õues oli kontsert, kes kuulata viitsis. Oli kohvikutepäev ja rahvast murdu.Otsustasime mõne poisiga ees ära minna, et saaks rahulikult pilte klõpsida.

Plaan oli vaadata Söderby bussipeatust, sest seal pidi äge olema ja tuletorni, mis pidi sealt natuke maad edasi olema.

Õues oli täielik leitsak, nii et metsavahetee oli mõnus kosutus. Bussipeatus oli nagu ikka maal on aga seal oli ka väga äge raamaturiiul, mis oli tihkelt raamatuid täis ja ma ütleks, et seal ei olnud ainult igasugust jama vaid ka täitsa põnevat kraami.

Tuletorni juurde me ei jõudnud sest tee ääres oli silt kuri koer ja tundus, et tegemist on eravaldusega. Lootsime näha veel mõnd teed aga olime juba otsaga Norrbys väljas.Tagasi ka ei viitsinud minna. Oleks veel kindel olnud, et see koeraga tee oli õige aga me ei olnud. Pärast tuli välja, et see ikkagi oli õige.

Nägime tee ääres silti Kirikukivi. Üks poistest küsis, kas võiks selle juurde minna ja ma ei pidanud aru, lubasin kohe. Poiss pani ajama ja siis hakkasime seal ülejäänud seltskonnaga arutama, kas see ikka on hea mõte, ikkagi kuus kilti edasi-tagasi. Aga poiss oli juba lännu ja kaugel eemal, et ei kuulnud meie kisamist kah, seega läksime järele.

Tee oli heinamaal murus ja võsa vahel sopas, nii et väikest kirumist oli justkui kuulda 😀 Aga tegelikult oli ilus ka ja pealegi kui suur on tõenäosus sinna veel sattuda?! Igakord ju ei viitsi iga nurgatagust üle vaadata.

Natukese aja pärast olin ise ka pisut pettunud. See paganama kivi oli kusagil kaugel, täielik petekas.

Läksime sama teed tagasi, muud varianti polnud. Higi voolas ja päike lajatas täiega. Tee äärde tagasi jõudes oli ülejäänud rattamatka seltskond just mööda läinud. Nii et pisike tagaajamine Dibyni  andis tulemuse ja vana koolimaja kivi juures saime nad kätte.

Seal pidime ka söögipausi tegema aga kuna kodukohvik oli tühjaks ostetud, liikusime edasi Rälbysse.

Sealsed vaatamisväärsused olid kabel, valgusfoor ja tuulik. Tuuliku juures oli ka kohvik, nii et seal saime kõhud täis süüa ja maja nurga taga varjus istuda.Sain jälle kiiresti hakkama ja kimasin poistega parunikivi otsima. Tee ääres olid sildid väljas aga natuke kulus leidmiseks siiski aega kui ei teadnud, kus see on.

Parunikivi sai nime selle järgi, et Otto Friedrick Fromhold von Stackelberg – parun, oli armastanud selle juures käia. Pojad lasid isa mälestuseks kivile teksti raiuda.

Läksime läbi metsa Vormsi püha Olavi kiriku juurde välja. Selle juures olin ma kunagi juba käinud aga vot ei olnud üldse tuttav. Esimese asjana jäi silma päikesekell aga see on seal suhteliselt värskelt taastatud. Kell näitas täiesti õiget aega 🙂 Ühe rõngasristi leidsime ka põõsast.Kus ülejäänud on, seda esialgu ei avastanudki. Vaatasime vabadussõjas langenute mälestusmärgi üle ja käisime ringi nagu peata kanad. Riste pole mitte kusagil. Lõpuks küsisime mingi naise käest ja see saatis meid ikka väga vales suunas 😀 Lõpuks pidime oma ratta grupikaaslastega ühinema, et ise ka lõpuks kalmistule jõuda. Mulle meeldis. Minu meelest tasub kasvõi ainult nende pärast Vormsil ära käia 🙂Järgmisena tahtsin mina kindlasti jõuda allikamatkarajale, ükskõik kas teised tulevad või mitte. Allika juures ma enda meelest lapsepõlves ei käinud, ma arvan et see oleks mulle muljet avaldanud ja meelde jäänud. Igatahes oli tulijaid üksjagu. Piltidelt olin näinud sellist ilusat suurt järvelaadset asja. Hakkasime ühes suunas astuma, seal oli mingi väga vana sammaldunud laudtee ja pärast tuli välja, et see oligi vana tee, seiklesime võpsikus ja jõudsime õigesse kohta välja ikkagi.  Terviseallika puhul ei tuvastanud õiget kohta ära. Seal oli üks rada, mis oli vee all ja kogu lugu. Selle eest olid seal ilusad lõhnavad käoraamatud.

Vaatetorni juures oli ka suhteliselt kesine. Polnud erilist vaadet aga sai head külma vett.Suurallikas oli lõpuks see, mida ma vaatama olin tulnud. Kui on kiire siis olekski mõistlik sinna minna. Muidu soovitan kõigest hoolimata kogu raja läbi uurida. Allikas on ilus, aga vetikane. Seda tunnet seal ei tekkinud, et tahaks vett võtta või midagi.

Edasi sõitsime Hullo keskusesse. Seal oli võimalus vaadata käsitööpoodi või minna jätsi ostma. Jama oli see, et poes oli pikk saba ja keegi ei viitsinud vist väga seista seal 🙂 Sõitsime Hullo õigeusu kiriku juurde. Lagunenud aga kena.Käisin nagu kass ümber palava pudru ja üritasin igast avausest sisse vaadata. Vaatasin, et üks tüdruk on sees ja sain ka teada, kuidas ta sinna sai. Kuigi sissesaamine oli veidi ebamugav siis sees oli täiesti vapustav. Oleks nagu kusagile välismaale sattunud 🙂Aega enam palju polnud. Aga tee ääres mõne pildi peatuse ikka jõudsin teha. Nägime lennuvälja, Vormsi ajaaeda. Hommikune hein oli õhtuks pallides. Andsime rattad ära ja tuligi laevale minna.

Mulle meeldis Vormsil väga. Arvan, et mõnikord võiks paariks päevaks minna, tahaks teist poolt saarest ka näha 🙂

Müts 10 Rocca al Marest Koplisse

Ei tea, kas see on laiskusest või sellest, et aasta alguses sai kaks kuud pooltõbisena ringi käidud aga arvuti taha kohe üldse ei jõua ja väga ei igatse ka.

Igatahes on meil vahepeal kaks linnapiiri matka olnud, millest ühe tegin mina ja teise tegime Saja raja retkedega kahe peale. Viimase panen kähku kirja enne kui jälle igasugune tuju kirjutada üle läheb või meelest läheb, mis me seal matkal tegime 🙂

Mulle tundub see merepiiri mööda käimine natuke igavam sest, kes vähegi käinud on see on enamike kohti näinud. Sel korral jalutasime Rocca al Marest Stroomi randa ja sealt Koplisse. Kuna mina olen seal alguse kandis mitmeid retki teinud siis pajatasin veidi Paldiski mnt mõisatest, Stroomi ranna ajaloost, mis on päris põnev kui keegi viitsib süvitsi minna.

Lumes oli kuidagi imelik käia, harjumatu veidi raske 😀 Ja väkk, lumi tuli üle saapa sääre sisse ja mul olid jalad üle pika aja märjad :/

Peaaegu terve see aeg sadas taevast midagi alla ka aga sellega hakkame vaikselt ära harjuma. Jõudsime järeldusele, et kümne retke jooksul on vist üks ilus ilm olnud või kaks 😀Stroomi rannas oli meri parasjagu tüki maad ära viinud või vähemalt mina küll ei mäleta, et seal selline pankranniku moodi astang varem oleks olnud.  Nägime paari lumememme.  Üldiselt oli nagu ikka.Piilusime kummiku- ja klaasitehastesse, vaatlesime tänavakunsti. Rääkisime sadamatest.

Tulime tee äärde välja ja vaatasime üle vana kultuurimaja, professorite küla, Süsta pargi. Pargis olid sirelil võiks peaaegu öelda, et suured lehed küljes. Teisal ripusid õunapuu otsas alles jõulumunad aga võib-olla on need ka pidevalt seal rippumas, kes teab?!

Käisime kirikus. Lihtsalt sellepärast, et sinna pole kunagi sattunud, nii et uks lahti oleks. Aga sel korral olid inimesed seal siblimas ja käisime küsimas, kas tohib vaadata. Meile anti luud, et me saapad puhtaks pühiksime 😀

Liinidelt käisime läbi. Ammu pole käinud. Tundus, et osa maju on sarnased seal varem olnud majadele aga ühe tänava äär, mis tundub suhteliselt valmis olevat on lihtsalt uusi maju täis ehitatud. Kahjuks see ei paistnud välja, kas munakivitee on likvideeritud või mitte.

Piilusime piirivalve kasarmut ja lõpp paistiski.Üle prügimäe ja olimegi lõpp-punktis. Igav ei olnud kõige põnevam ka mitte. Ilmselt on asi selles, et ma olen selles kandis nii palju käinud ja midagi uut justkui avastada polegi.  Samas tegelikult on seal veel kohti küll, mis peaaegu läbiuurimata või väga vähe nähtud.

Sel korral tuli kokku umbes 10km.

 

Müts 9

Tiskrest Rocc al Maresse. Kilomeetreid tuli kümmekond. Kuna päris retkejuht oli haige siis sel korral oli juhtimine minu õlul.

Algus läks lihtsalt. Kuna ma polnud üle uue silla käinud siis läksime lootuses, et see on seal, kus ma arvasin selle olevat, õnneks oli ka. Kakumäe rannast kõmpisime läbi. Kes tahtis sai vahepeal kiikuda. Vaatasime üle panga serva alla. Ilm oli sombune aga mitte kõige hullem.Edasi polnud ma kindel, kuidas liikuda, kas terve tee ülevalt või natuke alt ka?! Kogu teekonda alt ette võta ei kavatsenud kuna meri oli kõrge ja liiga palju aega turnimisele ei kavatsenud pühendada.

Vaatasime üle ka Merekindluse rannakaitsepatarei. Ronisime pangast alla, et järgmist ehitist alt vaadata, mitte selle peal käia aga juhtus nii, et tulime sama targalt varsti üles tagasi sest mere äärest läbi minnes oleks liigseks okste vahelt pugemiseks läinud.

Varsti tegime peatuse, et natuke näksida ja teed juua. Esimene sinilill oli meil “laual” või “pigemini” selle kõrval 🙂Edasine oligi üleval ja all käimine, kuidas parasjagu parem tundus. Või no igaüks käis nii, kuidas paremaks arvas. Sadamast läksime mööda ja esialgu alt ehk Merirahu sillani.Ronisime mäkke. Kõmpisime Vabaõhumuuseumini välja ja siis pakkusin valikuid, minna alt või mööda kergliiklusteed, mitu kilomeetrit. Mulle endale oleks see paras piin olnud aga ma arvestasin sellega, et peame kasutama kergemat teed.

Lõpuks läks nii et kaks naist otsustasid matkata lihtsamal viisil ja teised valisid raskema tee. Ma pean mainima, et nii hullus olukorras teel ma vist polegi varem käinud, st. nii kõrge veetasemega.

Ronisime Vabaõhumuuseumi kalda servale ja meile jooksis järgi kohalik turva, kes palus meil alla tagasi minna.  Ei aidanud meelitused ega keelitused, et me võiks kasvõi 20m edasi minna. Teekond oli põnev.Ise poen ma igalt poolt läbi ja ronin üle aga selle matkaga said vähem matkanud ka ühed korralikud matkaristsed. Tuli ronida üle suurte liivakivide, mis olid libedad, pugeda läbi tiheda võpsiku, kohati turnida mööda seina ja lõpuks kui kopp ette sai siis hiilisime kibekiirelt selle paarkümmend meetrit Vabaõhumuuseumi territooriumi servast.

Lõpuks viimaseks ampsuks oli alalt väljapääsemine. Pangasein on seal päris kõrge. Samas oli näha, et mitte kaugel allpool on aias auk kust läbi pugeda. Alla minek tundus hirmsam kui see oli. Tuli astuda pikk samm otse alla aga see näis nagu astuks kuristiku 😀  Laskuda veel pisut, roomata aia alt läbi ja siis üles tagasi ronida. Huh! Kõik said kenasti hakkama ja kui grupipilti vaadata siis olid päris õnnelikud kui matk läbi sai 😀  Pesupäev sai ka kõigile garanteeritud 🙂

Rannas :D

Ühel hommikupoolikul otsustasime minna Pakri ps. Mingit selget plaani polnud, mis me seal tegema hakkame. Minu üks kindel tahtmine oli minna Leetse mõisa juurde kuna ma pole seal kunagi käinud ja piltide pealt  vaadates on kant ilus tundunud.

Jõudsime kohale. Väraval oli silt, et võõrastel pole sinna asja. Hm. Me otsustasime, et ei ole võõrad. Kuna pole mingit suurt gruppi, laamendama ei hakka, prügi maha ei loobi ja oleme niisama ontlikud tegelased.

Kohvipausi pidasime seal ka sest hommikukohvist jäi kuidagi väheks. Äkki ilmus kusagilt mingi väike kutsa. Haaras ühe tüübi kinda, jooksis sellega edasi tagasi. Nalja kui palju. Lõpuks pani mulle käpa ka peale 😀

Sõitsime autoga ranna lähedale. Tundus, et tuult üldse pole aga lained olid vägevad. Minul tekkis mure, et kas me ikka matkame ka või sõidame ainult autoga ringi?! 😀  Aga see mure läks varsti üle. Teisel pool poolsaart oli selline tuul, et kõik riided said selga pandud, kapuuts pähe ja jalad tugevasti vastu maad surutud 😀

Mina otsustasin Pakri majakasse minekust loobuda sest ma juba kujutasin ette kuidas ma seal kahe käega kinni pean hoidma, et tuul mind minema ei viiks, pealegi olen ma seal käinud ka, nii et polnud oluline. Ühesõnaga me kõik loobusime ja vaatasime hoopis üle pangaserva alla. Iseenesest oli vägev.  Ma polegi tormiga Pakri ps. käinud või siis pigem suure tormiga ei ole.

Natuke maad Paldiski poole on trepist alla mineku koht. Ma hakkasin juba vaikselt kahtlustama, et sealt ei saagi alla. St, et meri on kaldani. Pisike maalapike siiski oli, kus kõndida sai. Ette tuli vaadata siiski sest mõne laine viskas kaugemale ka ja võis ka kuival maal märjaks kastetud saada 🙂

Veel natuke Paldiski poole on Muula mäed. Käisime kolasime seal ka veidi ringi. Praegu tundus seal veidi trööstitu aga samas paistis kõik silma, mis seal leidub. Kiskus halliks ja vihmaseks, tuul puhus endiselt ja kaugele me ei läinudki. Imestama paneb see, et kogu päeva jooksul suutsime me siiski tervelt 5 kilomeetrit käia 😀 Tundub lihtsalt võimatu, mu meelest me ei käinud üldse aga “parematel päevadel” võib sellise pikkusega retke juba matkamise alla liigitada 😀

Sööma läksime Peetri Tolli Tavernasse. Esialgu vaatasime niisama ringi nagu oleks muuseumisse sattunud 🙂 Üldiselt oli mõnus õhkkond. Ainus väikene asi, mis mind häiris “toidupirtsakana”, et pooli menüüs olevaid sööke polnud olemas ja lõpuks tuli lihtsalt pelmeenidega leppida. Mitte, et need halvad oleks olnud aga väljas süües tahaks midagi head!

Aasta viimane matk

2019 a viimane matk sai varakult tehtud sest tahtsin aasta lõppu mõnuga võtta, mitte ennast ribadeks tõmmata.

Ehk siis 29.dal detsembril tekkis mul mõte, et peaks kusagile minema. Ärkasin vara ja mõtlesin, et ma jõuaks päris kaugele minna. Hommikukohvi joomine venis ja venis ja lõpuks vaatasin, et väga kaugele ma ikka ei jõua.

Ammu polnud  Viimsi ps. kõndimas käinud. Tulemuseks oli küll see, et tänu bussidega logistamisele jõudsin ma Viimsisse alles kell üks.

Kuna bussini oli aega siis sain ka Kadriorus ringi vaadata. Õnnestus ka see presidendi kuusemets ära näha. sain teada, et ma olen sama pikk kui 8 aastane kuusk.

Aega oli ikka veel, nii et kõmpisin järgmisesse peatusse ehk Reidi teele.  Kõnnitee viis kenasti bussipeatuse taha, infotabloo ja prügikast takistasid läbipääsu täielikult. Hästi tehtud!Viimsi vallamaja ees astusin bussist maha. Läbi mõisapargi jõudsin põhjakonna rajale. Alguses polnudki midagi väga vaadata, palju puid oli maha langenud :/  Sealt, kus rada lõppeb läks toredamaks. Suhteliselt mugav oli käia sest maapind oli veidi külmunud. Tavaliselt on seal päris märg ja sopane. Käisin ka koopa juurest läbi. Keegi oli sinna seinamaalinguid teinud, käejälgi vaadates lapsed.

Läksin läbi suusatunneli, teisele poole teed, et suunduda Krillimäe metsa. Seal ma pole palju käinud, seega tundus põnev. Metsa keskelt läheb sirge tee läbi aga sedasi ma ometi ei viitsi matkata. Käisin uurisin siit ja sealt, mis põnevat leidub. Mets oli ilus. Nii ma otsustasin, et lähen otse läbi metsa sest ma mäletasin, et seal tuleb kusagil mingi järgmine sirge rada vastu, mis küll on väiksem kui see eelmine. Kõik oli tore kuni kraavini jõudsin. See oli täpselt nii lai, et üle hüppaks siis kui hoogu saaks võtta aga seal oli võsa täpselt nii palju, et ei saanud. Teine variant oli leida mingi kaigas, mida saaks teibana kasutada… no aga seda lihtsalt ei olnud. Tagasi ka ei viitsinud minna, seega otsisin kraavi servas käies mõnd kitsamat kohta ja lõpuks leidsin ka. Üle kraavi oli juba tuttav rada. Seega otsisin teise raja, kus ma veel käinud polnud 😀

Reinu tee äärde jõudsin välja ikka. Läksin üle tee ka aga raketibaasi ei hakanud enam minema. Kiskus juba hämaraks ja omajagu maad oli tagasi ka kõmpida. Algul plaanisin minna mere äärest aga nii külm ja kõle oli, et ei tahtnud. Samas on seal tee ääres ka igasuguseid asju, mida vaadata.

Paadisild, kirikud, muusumid ja tol ajal ka väga palju jõulutulesid ja -kulinaid. Viimsisse jõudes jäin bussist ka maha, nii et järgmine pidi 20 minuti pärast minema :I Kõmpisin järgmise peatuse poole ja nägin Viimsi kanistrikuuse ka ära.

Istusin bussis, palav oli, käia oleks tahtnud 😀 Läksin Pirital maha kõndisin mööda jõe äärt kodu poole. Mõnusalt hämar ja vaikne oli. Kokku tuli 22 km. Polegi jupp aega nii pikalt käinud.

Ekskursant Soomes

…ehk ma ei olegi enam viimane eestlane, kes pole Soomes käinud 😀 Kuidagi pole sinna sattunud ja pole nagu otseselt tõmmanud ka sinnapoole. Nüüd tekkis lihtsalt mitu võimalust ja mõtlesin, et miks ka mitte, ega külgi mööda alla ikka ei jookse ja kui ei meeldi ei pea rohkem minema.

Natukene heidutas see, et äratus oli 4.20 hommikul 😀 Õnneks oli ilm imeline. Teele asudes oli meri peegelsile, imelised vaated Tallinna panoraamile.

Soome poole jõudes lootsin, et tekib mingi selline kerge ootusärevus aga ei midagi. Ilus nagu oli, natuke teistmoodi ka aga mingeid erilisi emotsioone esmapilgul ei tekkinud.

Alguses oli pisike bussiekskursioon mööda linna. Maha saime senati väljakul. Aega oli umbes 15 minutit, selle ajaga jõudis platsi läbi joosta ja kirikusse ka piiluda.Järgnes templiväljaku kirik. Seal oli veidi rohkem aega sest bussiparkla oli veidi kaugemal. Ühesõnaga jõudsin ma vaadata kirikut, elektrikapi maalinguid ja joosta läbi loodusmuuseumi juurest.

…ja muidugi ei saa  Soomes käia ilma, et Sibeliuse mälestusmärki ei vaataks. Seda oli näha ka rahvamassist. Siiski õnnestus mõni pilt ka vähemate inimestega teha. Natuke jalutasin pargis ka. Tundus nii uskumatu, et need samad valgepõsklagled, kes on kevadel meie põllumeestele natuke nuhtluseks ja “fotograafe” endale ligi ei lase, on seal nagu hoopis teisest puust. Jalutavad rahva vahel ringi, pojad sabas ja neid on terve linn täis.

Järgmiseks oli Linnanmäki lõbustuspark, mis mind väga ei huvitanud aga ühe sõidu mingi posti otsas oleva asjandusega tegin, et linna panoraami vaadata, niisma vahtisin ka natuke ringi, jõin kohvi.

Läksin linna kolama ehk käisin ümber Töölön lahe.  Igal võimalusel ronisin kaljude otsas ja ühe korra sattusin vist juba otsaga kellegi aeda. Vanad majad olid ägedad. Võsa leidsin ka üles – täiesti ebakultuurne inimene nagu ma olen 😀

Siis hakkasin jälle kultuurseks ja käisin uues keskraamatukogus Oodis. Selle klaasfassaadi on teinud Eesti firma. Kolmanda korruse klaasidel on digiprinditud lumi ja härmatis.  Puitfassaad on ka eestlaste tehtud, nii et suht Eesti värk 😀

Aga sees…

Seal võiks elada või siis ka mitte 😀 Kõik on väga avar, igas nurgas on kellegi jaoks midagi. Emmede ja laste nurk, kontsertite nurk, kohvik. Tundub nagu võiks kõik suurt lärmi täis olla aga pole mitte.  Teisel korrusel olid arvutid, kõik printimiseks, köitmiseks, kiletamiseks vajalik,  arvutimängude toad. Mulle avaldas muljet muidugi õmblemise nurk, igasugu masinaid oli seal, mine ainult kohale ja õmble. Veel mingeid ruume, kus nõupidamisi pidada jms.  Kunstinäitus oli seal ka. Rõdule saab kohvitama ja raamatut lugema minna. Ühesõnaga võiks öelda täiuslik, vähemalt esmamulje põhjal.

Sama platsi peal oli ka muusikamaja, millest läbi sai jalutatud. Selle tagant üle “kalju” Soome rahvusmuuseumisse, mis sai küll lihtsalt läbi joostud aega vaatamiseks eriti ei jätkunud aga aimduse sain, mis seal on.

Ruttu tagasi lõbustusparki, mis ei tähenda seda, et poleks jõudnud üldse peatuda või kõrvale põigata. Tibud olid nii nunnud ja nii palju härjasilmi ka just igal pool ei leidu. Üldse see Helsingi rohelus jäi silma ja hea planeering, et kohe kutsub väljas olema.

Mitte nagu meil. Tammsaare pargis ikka käidi piknikutekikestega istumas. Aga uuenduse käigus on seal ainult kivid ja peenrad ehk siis tegelikuses kaotati avaliku ruumi osa praktiliselt ära.

…ja sealt juba edasi Vantaa lennujaama ette või taha, Lemminkäiseni kalju otsa. Lennukeid me ei näinud, nii et eriti kaua seal ei olnud. Nagu ikka oli ka shoppamise peatus, mis minu jaoks on kõige mõttetum asi. Poes saab igal pool käia, mina vaataks selle asemel mõnda vaatamisväärsust. Kuna midagi tarka teha polnud siis istusin kuhugi puude varju maha ja nosisin jäätist.

Kuna minu jaoks teadmata põhjustel on inimestel saanud harjumuseks, et laeva, rongi või bussi peale minekuks peab igaks juhuks paar tundi varem kohal olema (okei tund aega) siis jäi veel aega, et pea tervele Katajanokka ps tiir peale teha. Seal on väga vinge arhitektuur.

Ja siis oligi juba aeg laevale minna.  Ma ütleks, et ühe päeva kohta oli seiklemist küll ja mulle täitsa meeldis seal.

Muuga hiidrahnud

Muugal matkajaid oli sel korral vähe, mis oli ka üsna loogiline minu jaoks. 1.mail on tavaliselt ikka midagi teha ja plaanid ammu valmis. Ma jätsin matka kuulutuse ülespaneku viimasele minutile ka, nii et ma ei oodanud suurt kedagi.  Mõnes mõttes oli see hea ka sest siis ei pidanud ajapiirangutest kinni pidama ja teekonda võis ka sujuvalt muuta, muidugi kõigi nõusolekul 🙂

Käisime umbes 15km ja 5 või 6 tundi. Võtsime vabalt. Alustasime Maardus. Kõndisme Kabelikivi juurde. Veel oli veidike metsaalust näha, linnud lõõritasid ja sääski veel polnud. Ilm oli mõnusalt soe aga mitte liiga palav.

Kabelikivi on suuruselt teine kivi Eestis ja võib olla koguni suurim aga kuna maa-alust osa kuidagi mõõta ei suudeta siis peab leppima teise kohaga 🙂 Mürakas on see küll ümbermõõt 58m ja kõrgus 6,4m.

Kuna matka teema oli Muuga hiidrahnud siis läksime vaatasime üle ka Hansumäe hiidrahnu. Seda naljalt üles ei leia kui ei tea, et see seal on, isegi siis kui mets läbi paistab on seda asukohta teadmata pea võimatu leida. Kivi on suur küll aga võrreldes kabelikiviga tundub teine üsna tavaliste mõõtudega.

Ma küll teadsin, et seal on ka kivikülv aga kuna ma olin eelnevalt näinud seal selliseid keskmisest suuremaid kive siis oli minu jaoks üllatus see, et seal oli päris suuri lahmakaid, mida varem pole näinud.  Ega poleks ka seekord näinud kui me lihtsalt suvaliselt metsa all poleks hulkunud 😀

Igasuguseid huvitavaid asju leidsime. Linnupesa, “järve”, kiviaia keset vett jne.

Madu-ussid tegid ka meie elu põnevaks. Enamus neist olid küll nastikud aga ehmatavad teised ikka kui äkki liigutama hakkavad.

Mere ääres oli ka palju hanesid ja laglesid. Kindlasti muid linde ka aga nemad olid ülekaalukalt ülekaalus 🙂  Ühe parve ehmatasime kogemata lendu. Kotkakivi käisime vaatasime ka üle kuna see pidavat olema Randvere küla sümbol. Mõne päevaga oli veetase nii palju tõusnud, et kuiva jalaga selle juurde enam ei pääsenud. Sellest hoolimata oli veetase mega madal.

Käisime jalutasime ka Randvere kiriku juurde ja lõpuks Tädu  metsas. Põikasime ka seal rändrahnu juurde. Mets nagu muinasjutus. Seal nägime  rästikut, minu selle aasta esimest. Pusa käopäkkasid jäi silma. Oletaks, et neid on seal palju aga metsa otsima ei läinud. Lõpuks veel üks pisike metsatukk, kus oli palju tammesid ja üks eriti vinge puu või pigem peaks vist ütlema, et kolm puud, mis on kõrvuti kasvanud, keskel tühimik, kuhu seista saab.  Pilte enam eriti ei klõpsinudki, kõigil oleks nagu “film otsa saanud”, peale seda lummavat veemaailma 😀