Rannas :D

Ühel hommikupoolikul otsustasime minna Pakri ps. Mingit selget plaani polnud, mis me seal tegema hakkame. Minu üks kindel tahtmine oli minna Leetse mõisa juurde kuna ma pole seal kunagi käinud ja piltide pealt  vaadates on kant ilus tundunud.

Jõudsime kohale. Väraval oli silt, et võõrastel pole sinna asja. Hm. Me otsustasime, et ei ole võõrad. Kuna pole mingit suurt gruppi, laamendama ei hakka, prügi maha ei loobi ja oleme niisama ontlikud tegelased.

Kohvipausi pidasime seal ka sest hommikukohvist jäi kuidagi väheks. Äkki ilmus kusagilt mingi väike kutsa. Haaras ühe tüübi kinda, jooksis sellega edasi tagasi. Nalja kui palju. Lõpuks pani mulle käpa ka peale 😀

Sõitsime autoga ranna lähedale. Tundus, et tuult üldse pole aga lained olid vägevad. Minul tekkis mure, et kas me ikka matkame ka või sõidame ainult autoga ringi?! 😀  Aga see mure läks varsti üle. Teisel pool poolsaart oli selline tuul, et kõik riided said selga pandud, kapuuts pähe ja jalad tugevasti vastu maad surutud 😀

Mina otsustasin Pakri majakasse minekust loobuda sest ma juba kujutasin ette kuidas ma seal kahe käega kinni pean hoidma, et tuul mind minema ei viiks, pealegi olen ma seal käinud ka, nii et polnud oluline. Ühesõnaga me kõik loobusime ja vaatasime hoopis üle pangaserva alla. Iseenesest oli vägev.  Ma polegi tormiga Pakri ps. käinud või siis pigem suure tormiga ei ole.

Natuke maad Paldiski poole on trepist alla mineku koht. Ma hakkasin juba vaikselt kahtlustama, et sealt ei saagi alla. St, et meri on kaldani. Pisike maalapike siiski oli, kus kõndida sai. Ette tuli vaadata siiski sest mõne laine viskas kaugemale ka ja võis ka kuival maal märjaks kastetud saada 🙂

Veel natuke Paldiski poole on Muula mäed. Käisime kolasime seal ka veidi ringi. Praegu tundus seal veidi trööstitu aga samas paistis kõik silma, mis seal leidub. Kiskus halliks ja vihmaseks, tuul puhus endiselt ja kaugele me ei läinudki. Imestama paneb see, et kogu päeva jooksul suutsime me siiski tervelt 5 kilomeetrit käia 😀 Tundub lihtsalt võimatu, mu meelest me ei käinud üldse aga “parematel päevadel” võib sellise pikkusega retke juba matkamise alla liigitada 😀

Sööma läksime Peetri Tolli Tavernasse. Esialgu vaatasime niisama ringi nagu oleks muuseumisse sattunud 🙂 Üldiselt oli mõnus õhkkond. Ainus väikene asi, mis mind häiris “toidupirtsakana”, et pooli menüüs olevaid sööke polnud olemas ja lõpuks tuli lihtsalt pelmeenidega leppida. Mitte, et need halvad oleks olnud aga väljas süües tahaks midagi head!

Aasta viimane matk

2019 a viimane matk sai varakult tehtud sest tahtsin aasta lõppu mõnuga võtta, mitte ennast ribadeks tõmmata.

Ehk siis 29.dal detsembril tekkis mul mõte, et peaks kusagile minema. Ärkasin vara ja mõtlesin, et ma jõuaks päris kaugele minna. Hommikukohvi joomine venis ja venis ja lõpuks vaatasin, et väga kaugele ma ikka ei jõua.

Ammu polnud  Viimsi ps. kõndimas käinud. Tulemuseks oli küll see, et tänu bussidega logistamisele jõudsin ma Viimsisse alles kell üks.

Kuna bussini oli aega siis sain ka Kadriorus ringi vaadata. Õnnestus ka see presidendi kuusemets ära näha. sain teada, et ma olen sama pikk kui 8 aastane kuusk.

Aega oli ikka veel, nii et kõmpisin järgmisesse peatusse ehk Reidi teele.  Kõnnitee viis kenasti bussipeatuse taha, infotabloo ja prügikast takistasid läbipääsu täielikult. Hästi tehtud!Viimsi vallamaja ees astusin bussist maha. Läbi mõisapargi jõudsin põhjakonna rajale. Alguses polnudki midagi väga vaadata, palju puid oli maha langenud   Sealt, kus rada lõppeb läks toredamaks. Suhteliselt mugav oli käia sest maapind oli veidi külmunud. Tavaliselt on seal päris märg ja sopane. Käisin ka koopa juurest läbi. Keegi oli sinna seinamaalinguid teinud, käejälgi vaadates lapsed.

Läksin läbi suusatunneli, teisele poole teed, et suunduda Krillimäe metsa. Seal ma pole palju käinud, seega tundus põnev. Metsa keskelt läheb sirge tee läbi aga sedasi ma ometi ei viitsi matkata. Käisin uurisin siit ja sealt, mis põnevat leidub. Mets oli ilus. Nii ma otsustasin, et lähen otse läbi metsa sest ma mäletasin, et seal tuleb kusagil mingi järgmine sirge rada vastu, mis küll on väiksem kui see eelmine. Kõik oli tore kuni kraavini jõudsin. See oli täpselt nii lai, et üle hüppaks siis kui hoogu saaks võtta aga seal oli võsa täpselt nii palju, et ei saanud. Teine variant oli leida mingi kaigas, mida saaks teibana kasutada… no aga seda lihtsalt ei olnud. Tagasi ka ei viitsinud minna, seega otsisin kraavi servas käies mõnd kitsamat kohta ja lõpuks leidsin ka. Üle kraavi oli juba tuttav rada. Seega otsisin teise raja, kus ma veel käinud polnud 😀

Reinu tee äärde jõudsin välja ikka. Läksin üle tee ka aga raketibaasi ei hakanud enam minema. Kiskus juba hämaraks ja omajagu maad oli tagasi ka kõmpida. Algul plaanisin minna mere äärest aga nii külm ja kõle oli, et ei tahtnud. Samas on seal tee ääres ka igasuguseid asju, mida vaadata.

Paadisild, kirikud, muusumid ja tol ajal ka väga palju jõulutulesid ja -kulinaid. Viimsisse jõudes jäin bussist ka maha, nii et järgmine pidi 20 minuti pärast minema :I Kõmpisin järgmise peatuse poole ja nägin Viimsi kanistrikuuse ka ära.

Istusin bussis, palav oli, käia oleks tahtnud 😀 Läksin Pirital maha kõndisin mööda jõe äärt kodu poole. Mõnusalt hämar ja vaikne oli. Kokku tuli 22 km. Polegi jupp aega nii pikalt käinud.

Ekskursant Soomes

…ehk ma ei olegi enam viimane eestlane, kes pole Soomes käinud 😀 Kuidagi pole sinna sattunud ja pole nagu otseselt tõmmanud ka sinnapoole. Nüüd tekkis lihtsalt mitu võimalust ja mõtlesin, et miks ka mitte, ega külgi mööda alla ikka ei jookse ja kui ei meeldi ei pea rohkem minema.

Natukene heidutas see, et äratus oli 4.20 hommikul 😀 Õnneks oli ilm imeline. Teele asudes oli meri peegelsile, imelised vaated Tallinna panoraamile.

Soome poole jõudes lootsin, et tekib mingi selline kerge ootusärevus aga ei midagi. Ilus nagu oli, natuke teistmoodi ka aga mingeid erilisi emotsioone esmapilgul ei tekkinud.

Alguses oli pisike bussiekskursioon mööda linna. Maha saime senati väljakul. Aega oli umbes 15 minutit, selle ajaga jõudis platsi läbi joosta ja kirikusse ka piiluda.Järgnes templiväljaku kirik. Seal oli veidi rohkem aega sest bussiparkla oli veidi kaugemal. Ühesõnaga jõudsin ma vaadata kirikut, elektrikapi maalinguid ja joosta läbi loodusmuuseumi juurest.

…ja muidugi ei saa  Soomes käia ilma, et Sibeliuse mälestusmärki ei vaataks. Seda oli näha ka rahvamassist. Siiski õnnestus mõni pilt ka vähemate inimestega teha. Natuke jalutasin pargis ka. Tundus nii uskumatu, et need samad valgepõsklagled, kes on kevadel meie põllumeestele natuke nuhtluseks ja “fotograafe” endale ligi ei lase, on seal nagu hoopis teisest puust. Jalutavad rahva vahel ringi, pojad sabas ja neid on terve linn täis.

Järgmiseks oli Linnanmäki lõbustuspark, mis mind väga ei huvitanud aga ühe sõidu mingi posti otsas oleva asjandusega tegin, et linna panoraami vaadata, niisma vahtisin ka natuke ringi, jõin kohvi.

Läksin linna kolama ehk käisin ümber Töölön lahe.  Igal võimalusel ronisin kaljude otsas ja ühe korra sattusin vist juba otsaga kellegi aeda. Vanad majad olid ägedad. Võsa leidsin ka üles – täiesti ebakultuurne inimene nagu ma olen 😀

Siis hakkasin jälle kultuurseks ja käisin uues keskraamatukogus Oodis. Selle klaasfassaadi on teinud Eesti firma. Kolmanda korruse klaasidel on digiprinditud lumi ja härmatis.  Puitfassaad on ka eestlaste tehtud, nii et suht Eesti värk 😀

Aga sees…

Seal võiks elada või siis ka mitte 😀 Kõik on väga avar, igas nurgas on kellegi jaoks midagi. Emmede ja laste nurk, kontsertite nurk, kohvik. Tundub nagu võiks kõik suurt lärmi täis olla aga pole mitte.  Teisel korrusel olid arvutid, kõik printimiseks, köitmiseks, kiletamiseks vajalik,  arvutimängude toad. Mulle avaldas muljet muidugi õmblemise nurk, igasugu masinaid oli seal, mine ainult kohale ja õmble. Veel mingeid ruume, kus nõupidamisi pidada jms.  Kunstinäitus oli seal ka. Rõdule saab kohvitama ja raamatut lugema minna. Ühesõnaga võiks öelda täiuslik, vähemalt esmamulje põhjal.

Sama platsi peal oli ka muusikamaja, millest läbi sai jalutatud. Selle tagant üle “kalju” Soome rahvusmuuseumisse, mis sai küll lihtsalt läbi joostud aega vaatamiseks eriti ei jätkunud aga aimduse sain, mis seal on.

Ruttu tagasi lõbustusparki, mis ei tähenda seda, et poleks jõudnud üldse peatuda või kõrvale põigata. Tibud olid nii nunnud ja nii palju härjasilmi ka just igal pool ei leidu. Üldse see Helsingi rohelus jäi silma ja hea planeering, et kohe kutsub väljas olema.

Mitte nagu meil. Tammsaare pargis ikka käidi piknikutekikestega istumas. Aga uuenduse käigus on seal ainult kivid ja peenrad ehk siis tegelikuses kaotati avaliku ruumi osa praktiliselt ära.

…ja sealt juba edasi Vantaa lennujaama ette või taha, Lemminkäiseni kalju otsa. Lennukeid me ei näinud, nii et eriti kaua seal ei olnud. Nagu ikka oli ka shoppamise peatus, mis minu jaoks on kõige mõttetum asi. Poes saab igal pool käia, mina vaataks selle asemel mõnda vaatamisväärsust. Kuna midagi tarka teha polnud siis istusin kuhugi puude varju maha ja nosisin jäätist.

Kuna minu jaoks teadmata põhjustel on inimestel saanud harjumuseks, et laeva, rongi või bussi peale minekuks peab igaks juhuks paar tundi varem kohal olema (okei tund aega) siis jäi veel aega, et pea tervele Katajanokka ps tiir peale teha. Seal on väga vinge arhitektuur.

Ja siis oligi juba aeg laevale minna.  Ma ütleks, et ühe päeva kohta oli seiklemist küll ja mulle täitsa meeldis seal.

Muuga hiidrahnud

Muugal matkajaid oli sel korral vähe, mis oli ka üsna loogiline minu jaoks. 1.mail on tavaliselt ikka midagi teha ja plaanid ammu valmis. Ma jätsin matka kuulutuse ülespaneku viimasele minutile ka, nii et ma ei oodanud suurt kedagi.  Mõnes mõttes oli see hea ka sest siis ei pidanud ajapiirangutest kinni pidama ja teekonda võis ka sujuvalt muuta, muidugi kõigi nõusolekul 🙂

Käisime umbes 15km ja 5 või 6 tundi. Võtsime vabalt. Alustasime Maardus. Kõndisme Kabelikivi juurde. Veel oli veidike metsaalust näha, linnud lõõritasid ja sääski veel polnud. Ilm oli mõnusalt soe aga mitte liiga palav.

Kabelikivi on suuruselt teine kivi Eestis ja võib olla koguni suurim aga kuna maa-alust osa kuidagi mõõta ei suudeta siis peab leppima teise kohaga 🙂 Mürakas on see küll ümbermõõt 58m ja kõrgus 6,4m.

Kuna matka teema oli Muuga hiidrahnud siis läksime vaatasime üle ka Hansumäe hiidrahnu. Seda naljalt üles ei leia kui ei tea, et see seal on, isegi siis kui mets läbi paistab on seda asukohta teadmata pea võimatu leida. Kivi on suur küll aga võrreldes kabelikiviga tundub teine üsna tavaliste mõõtudega.

Ma küll teadsin, et seal on ka kivikülv aga kuna ma olin eelnevalt näinud seal selliseid keskmisest suuremaid kive siis oli minu jaoks üllatus see, et seal oli päris suuri lahmakaid, mida varem pole näinud.  Ega poleks ka seekord näinud kui me lihtsalt suvaliselt metsa all poleks hulkunud 😀

Igasuguseid huvitavaid asju leidsime. Linnupesa, “järve”, kiviaia keset vett jne.

Madu-ussid tegid ka meie elu põnevaks. Enamus neist olid küll nastikud aga ehmatavad teised ikka kui äkki liigutama hakkavad.

Mere ääres oli ka palju hanesid ja laglesid. Kindlasti muid linde ka aga nemad olid ülekaalukalt ülekaalus 🙂  Ühe parve ehmatasime kogemata lendu. Kotkakivi käisime vaatasime ka üle kuna see pidavat olema Randvere küla sümbol. Mõne päevaga oli veetase nii palju tõusnud, et kuiva jalaga selle juurde enam ei pääsenud. Sellest hoolimata oli veetase mega madal.

Käisime jalutasime ka Randvere kiriku juurde ja lõpuks Tädu  metsas. Põikasime ka seal rändrahnu juurde. Mets nagu muinasjutus. Seal nägime  rästikut, minu selle aasta esimest. Pusa käopäkkasid jäi silma. Oletaks, et neid on seal palju aga metsa otsima ei läinud. Lõpuks veel üks pisike metsatukk, kus oli palju tammesid ja üks eriti vinge puu või pigem peaks vist ütlema, et kolm puud, mis on kõrvuti kasvanud, keskel tühimik, kuhu seista saab.  Pilte enam eriti ei klõpsinudki, kõigil oleks nagu “film otsa saanud”, peale seda lummavat veemaailma 😀

 

Plirts-plärts märtsiretk

Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.

Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.

Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.

Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.

Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest  vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.

Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.

Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.

Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.

Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀

Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.

Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.

Veidi kunsti jäi teele.

Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.

Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.

Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.

Kokku umbes 13km

Paljassaare retk, Tallinn 800

Jaanuari viimasel pühapäeval käisime saja raja retkedega Paljassaare matkal. Külma oli nii kümmekond kraadi.

Ma olin üsna skeptiline selle matka suhtes. Mitte, et ma arvaks, et kehv matk tuleb vaid sellepärast, et ma olin just seal käinud, mis seal ikka nii väga muutunud on.  Samas oli tore sõbrale kaasa elama minna.

Nalja hakkas kohe alguses saama. Kodust välja tulles jäin maha bussist, millega ma oleks jõudnud linna, nii et oleks saanud läbi vanalinna jala Baltasse minna kust siis oleks järgmise bussi peale saanud.

Ainuke võimalus bussile jõuda oli minna trammi peale. Loomulikult jäin ma ka järgmisest trammist maha ja sellest järgmisega ma enam bussile ei jõudnud. Sõitsin siis parem kohe Sitsi ja lootsin, et tramm ehk sõidab nii palju otsem, et jääb see ajavahe, et ma jõuan minna Paljassaare tee ääres olevasse esimesse bussipeatusesse. Ausalt öeldes tundus see suhteliselt uskumatu aga ma jõudsin. Ma olin suhteliselt õnnelik – muidu oleks olnud variant jala Pikakari randa kõmpida ja siis uurida, kus matkalised oma järjega on, kas minna neile järele või vastu. Viimane variant oleks muidugi jama olnud siis oleks saanud edasi-tagasi käia.

Pean tõdema, et kui me kohale jõudsime siis ma enam üldse ei kahelnud, et tuleb äge matk. Ilm oli lihtsalt nii ilus, lund nii palju, päike kuldas mere ära. Lihtsalt vaatad ja imetled.

Saime kuulda kultuuriloolist tausta. Piilusime varemete “ukse” vahelt sisse. Kõndisme merejääl. Kusjuures kalda ääres oli korralik tugev jää. Kuigi võib öelda, et üldises plaanis oli meri jäävaba.

Vaatasime üle pangaserva alla, uurisime lähemalt Merekindluse rajatisi ja käisime ümber suure maalingutega kaetud tünni.

Seda lund, jääd ja päikesesillerdust võiski vaatama jääda. Sumpamist oli ka üksjagu. Pangaalusel ulpisid jää-pannkoogid.

Ägedalt jäätunud olid ka mägiveiste aia postid, mis olid nagu kodumaine Stonehenge. Või mingid kummalised kummitused, merejääl seismas 🙂

Pean tunnistama, et nii talvise ilmaga ma polegi varem Paljassaarel käinud. Kuigi kaks nädalat varem olin seal, siis lund oli tunduvalt vähem ja jäädki polnud eriti.

Edasi ronisime valgesse torni. Nautisime seda jäist ja lumist vaadet ülevalt poolt. Õrnalt hakkasid taevasse tekkima loojangutoonid.

Järgnes Nõuka aegne laut, mis seisab varemetena ja on täidetud erinevate maalingutega.

Loojanguks jõudsime tagasi algpunkti. Soovitan kõigil, kel vähegi matkapisik sees on talvist Paljassaart nautima minna, muidugi kui ükskord jälle lumi maha tuleb 🙂

Kui ametlik osa läbi sai siis vaatasime, et bussini on üksjagu aega ja otsustasime aja kasulikult veeta. Jalutasime “linna” poole tagasi aga mööda sirget teed ei viitsi ju.  Käisime kolasime varemete vahel, vaatasime veetorni.

Käisin tegin “Rahu” kino pildi ka enne kui see igaveseks tänavapildist kaob.

Kokku: 10km/jaanuaris134km

Kopli liinid, Paljassaare

Üritan vaikselt liigutada aga kuidagi pole siiamaani seda päris õiget tunnet tulnud. Kuidagi tüütu on lumes sumbata ja külm on kah kogu aeg. Pole varasematel aastatel seda tähele pannud.

Samas kui soe tee on kaasas ja vaikselt lonkida siis on täitsa mõnus.  Laiskvorst olen kah olnud pole mingeid uusi marsruute välja mõelda viitsinud. Sel korral võtsin ette Kopli ps ja Paljassaare.

Mõtlesin, et lähen vaatan liinid üle.  Kuidagi väga lage oli. Tundus, et neid trepikodasid oli maha tõmmatud või oli lihtsalt kõik muu ümberringi ära koristatud, et tundus vähem. Uusi maju oli juba päris mitu.

Läksin mööda ranna äärt Paljassaarde välja. Oli päris mõnus astumine. Adru oli külmunud sai otse minna ja ei pidanud kusagil võsa vahel ronima. Meri oli ilusat värvi. Igasuguseid linde oli näha: luiki, kormorane, haigruid ja pisikesi pudinaid, keda mu silm nii selgelt ei seletanud. Prügimägi haljendas aga sel korral jätsin otsa ronimise vahele.

Varem pole Suur Paljassaare kalda äärt eriti käinud, millegipärast olen ikka sattunud mööda teed käima. Endal hakkavad ka silmad peas keerlema-pöörlema, et kuidas see võimalik on 😀 Selgi korral ei käinud ümber poolsaare vaid läksin natuke enne Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatareid üles.

Päike loojus. Kippus hämaraks minema. Mööda teed ei tahtnud minna tundus kuidagi pikk maa. Seega läksin pilliroo vahelt. Huvitaval kombel oli see pikaks kasvanud peale seda kui “linnalehmad” ära viidi, kasvab päris kiiresti teine.

Üldiselt oli maa külmunud sai ilusasti üle. Mõnes kohas oli paar kahtlast kohta, läksin ringiga aga lõpuks oli sellest ka ükskõik. Muidu oleks pidanud väga suure ringi tegema ja tundus, et jää kannab seal küll. No ja lõpude lõpuks pole seal vesi nii või naa kuigi sügav, oleks jalad märjaks saanud kui läbi oleks vajunud.

Käisin valges tornis ja hakkasin Pikakari poole astuma. Bussiga läks kehvasti, nägin ära sõitmas. Sain veel paar kilomeetrit kõndida sest tund aega poleks viitsinud järgmist bussi oodata.

11km/Jaanuar:61km

 

Pääsküla prügimägi, raba ja Männiku

Sel aastal alustasin matkamist juba üsna tuttavaks saanud radadel, tasa ja targu ehk 10 km ja mitte sammugi rohkem. Tegelikult ehk oleks kauemgi ringi vaadanud aga päike läks looja ja polnud erilist mõtet rohkem ringi kooserdada.

Üks tuttav ütles, et pole kunagi Pääsküla rabas käinud, mul jäi suu natuke lahti ja viga tuli ometigi ära parandada. Pärast tuli küll välja, et päriselt ta ikkagi oli käinud aga natukene ja  kusagil alguses (st hiiu poolses küljes).

Et oleks põnevam, vedasin ta ka Pääsküla prügimäele ja et mul endal oleks põnev siis läksime ühes kohas rappa sisse ja nohistasime võsa vahel. Paar kraavi sai ületatud ja natuke oli elevust ka, et kuhu me küll välja jõuame sest ega ma suunda eriti ei jälginud, vahet ju polnud, lõpuks jõuab ikka kuhugi välja.

Kusagil läksime laudteele, ronisime torni vaadet nautima ja teepausi pidama.

Kuna edasist plaani otseselt polnud siis otsustasin talle Tallinna suurimat rändrahnu näidata või vähemalt üht suurimatest ehk Männiku hiidrahnu.

11km / Aastas:26km

Pandju saar, Viimsi ps.

Detsembris peaaegu matkamas ei käinudki. Kuidagi polnud väga mingit isu kuhugi minna. Kui keegi kutsus siis käisin ja kogu lugu. Paar päeva enne aasta lõppu sai ennast siiski natuke liigutatud.

Õiget mõtet nagu polnud selles suhtes, et mingeid ideealgeid oli nii mul kui I-l aga kuna minek jäi hilja peale siis, laitsin kauged plaanid maha ja pakkusin ise sama kauge plaani asemele 😀

Nii armas ma olengi jah 🙂 Aga tegelikult ühesõnaga polnudki väga oluline, kuhu me läheme vaid lihtsalt tundus, et võiks ennast natuke liigutada.

Ma mõtlesin, et võiks Pandju saarele minna kui saab ja pärast kusagilt metsa kaudu tagasi tulla.

Sõitsime Viimsi lõpp-peatusse välja . Vaatasime, mis piilupesa lasteaiast järele on jäänud. Suurt midagi- paar kruusahunnikut ja lage plats.

Läksime Haabneeme randa sest kogu teed ei viitsi ju mööda asfalti kõndida. Rannas olid riietekabiinid vahvate sõnumitega ja muidu oli ka ägedalt udune.

Varsti läksime siiski tee peale tagasi, igaks juhuks ei läinud märgade kivide peale ukerdama. Samas oli tee ääres ka igasugu jama, mida avastada 😀 Ämblikud bussipeatuse kaardi ja klaasi vahel olid päris sürrid, ei tea mis pesa nad sinna ehitada plaanisid.

Juba eemalt piilusime, kas siis saab või ei saa Pandjule, tundus, et tee on vaba aga vahel silm petab ja kusagil on ikka vesi ees. Mida lähemale jõudsime, seda selgemaks sai, et me ikkagi saame saarele.

Peale selle vedas meil sellega, et saime ära käia, nii et kedagi teist peale susiseva luige saare peal ei olnud. Kuna seal oli külm, niiske ja tuuline siis väga kaua seal polnud. Tegime alt ja ülevalt tiiru peale ja hakkasime liikuma.

Sama teed mööda tagasi minna on meile suhteliselt vastunäidustatud seega läksime metsa. Vaatasime Maisiniidi kivi üle, piilusime raketibaasi kaare alla ja liikusime Tallinna poole tagasi. Vaikselt hakkas pimedaks minema aga kuna ma pole Krillimäe metsas peaaegu üldse käinud siis lootsin, et päris kottpimedas ja käsikaudu ei pea edasi liikuma. Algul läksime mingit kraavikallast mööda, hiljem leidsime tee, mis metsast välja viis. Muidugi võiks mõnikord sinna metsa niisama kooserdama minna.

17km/Detsembris:76km/Aastas:1665km

Jõelähtme palverännutee esimene päev

Tegelikult oli Jõelähtme matk küll nelja päevane. Aga kuna neljapäeva õhtuks olid muud plaanid siis jäi Irust Kallaverre kõndimine vahele. Seda maad on mul juba niigi mitut pidi käidud, nii et põhimõtteliselt võib selle “arvestatuks” lugeda 🙂 Pealegi on üsna tõenäoline, et ma mitte iialgi tervet palverännu rada läbi ei käi. Või kui, siis käiks etapi kaupa aga järjest, kohti vahele jätmata.

Samas kui võimalik siis järgmise jupi Järvamaal käiks heameelega kaasa, lihtsalt kolm päeva rabas, tundub tore. Kuigi sitikatele-satikatele mõeldes tuleb hirrrrrm naha vahele. Neid oli juba selgi korral parasjagu.

Tegelikult ma kõhklesin ja kahtlesin ja mõtisklesin sel korral ka päris kõvasti. Ma tavaliselt magan võõras kohas halvasti ja siis ma mõtlesin, milline piin on teine päev ja teisel ööl juba magaks aga kindlasti mitte nii palju kui tahaks.  Ehk minu jaoks on oluline see, et matkamine oleks mõnus.

Üsna kindlaks sai mu otsus siis kui käisime Rebalas ja Maardu karjääris, lihtsalt nii ilus oli, et tundus, et mingit tagasiteed pole, tuleb minna.

Õhtul pakkisin oma asjad valmis. Selles olen ma ka vilets. Kuna ilm oli soe said kaasa mitu varu pluusi ja sokid. Ujumisriided, õnneks nii palju mul mõistust oli, et saunalina kaasa ei võtnud vaid ühe väikese käterätiku. Pean mainima, et neid mul vaja ei läinud 😀 Lühikesed ja pikad riided, jope. Ühesõnaga ma topin koti alati viimase piirini täis ja “pärast nutan”. Sel korral käisin väikese kotiga, mis küll hirm väike pole aga vähemalt ei mahu sinna 80 liitrit asju sisse 😀

Alustama pidime Kallavere kaupluse peatusest. Kuna ma olin esimene, kes kohale jõudis siis tegin tiiru ümber kiriku kah.

Järgnes jäätisepaus Pärli keskuse ees, kus üritasime kohalike sekka sulanduda 🙂 Jube palav oli, päike paistis lagipähe, selg oli märg enne teele asumist.

Kallavere muuseumi hoovist jalutasime läbi. Peremees näitas otse tee otsa ka kätte. Saime kõrvuni nõgestes sumbata.

Läksime Saviranna teeni, keerasime paremale ja kohe varsti rada mööda vasakule. Käisime läbi palverännu tee ühest ööbimispaigast Rehetarest.

Edasi oli meil variante mitu. Valisime võibolla kõige keerulisema tee aga selles mõttes huvitavama, et seal polnud varem käinud. Või no keerulist polnud tegelikult midagi, lihtsalt rada polnud, tuli heina sees minna, nii et vahepeal polnud üldse näha, mis jalge all toimub. Ja kui juba lilled ja lehmad tulid siis oli nii ilus, et savi, mis seal jalge all parajasti toimub 🙂

Nii uskumatu kui see ka pole siis ma arvan, et ma nägin esimest korda elus päris valgeid karikakraid. Kollaseid olen küllalt näinud ja seega oskasin lehti vaadata, et kas on samasugused.

Polnud veel kuigi kaugele jõudnud kui läksime leitsaku eest Ülgase külaplatsile varju. Selleks, et sorteerida kaarte. Mul oli nimelt hunnik kaasas, plaani pidada ja kohvi juua.

Võib tekkida küsimus, et mis mõttes mitu teed ja mida seal vaja plaanida on? Kaardile on ju rada maha märgitud, tuleb ainult minna.

Mina isiklikult ei viitsiks mööda teid kõmpida, muidugi on seal ka väiksemaid radu aga päris palju on tee ääres kõmpimist. Tegelik mõte on ju pigem see, et käiksid läbi ära märgitud kohad.

Veidi puhanud ja plaani peetud läksime Ülgase fosforiidi kaevanduse juurde.  Piilusime koopa avast sisse, ronisime üles, käisime Hõbemäel ja ronisime alla ja veel kord üles.

Nägin esimest korda põdrajuuresoomukat.

Ülevalt mäeharjalt hakkas golfiväljak juba paistma. Aga enne tuli otse üle heinamaa minna. Jõudsime põllu veerde ja mina just uurisin, mida seal kasvatatakse kui mingi vana mees tuli vaatama, mis me seal teeme.

Lõpuks tahtis ta meile kangesti näidata, kus ta ennast sõja ajal peitnud oli ja inimesi päästnud ja lõpuks oli juba kangelane. Aga ma eriti palju aru ei saanud sest kogu jutt käis vene keeles. Ja suurt tamme näitas kah.

Külaplats.

Natuke veel ja olimegi Jõelähtme golfiväljakul. Päris ilus nägi välja.

Üht teed mööda läksime edasi. Tuli välja et see tee sai otsa aga värava tagant sai edasi küll. Jõudsime tsaariaegse piirivalvekordoni juurde.

Järgmine etapp oli minu jaoks kõige hirmsam. Või no ma kujutasin ette, et on. Tegelikkuses polnud väga hullu. Mul hakkab nimelt rippsildade peal pea jubedalt ringi käima ja siis käivad juba jalad all risti-rästi ja üldse on suhteliselt paha olla. Kunagi ammu olen Jõelähtme rippsillal käinud aga siis tundus see nii hirmus, et sain pea poole peale välja ja siis panin samale kaldale tagasi 😀 Ma kohe päriselt paanitsesin ette, et ma sealt üle ei saa ja samas on nagu nõme ringiga ka minna. Kui kohale jõudsime siis ma vaatasin, et asi ei ole tegelikult hull. Ei kõikunud see sild ka nii jubedalt midagi aga lõpu osa marssisin küll silme ees ainult virr-varr.

Jõe äärt mööda liikusime mere poole.  Enne merd on pilliroine (huvitav selline sõna ikka on olemas või?) ja soine ala. Sealt läksime natuke sisemaa poole aga enne kui päris kuivale maale oleks jõudnud, sukeldusime võssa. Tegelikult oli see märgala ka suure kuumuse tõttu täiesti kuiv. Lihtsalt taimestik oli märja maa oma. Näiteks tohutu hunnik võhumõõku.

Jõudsime randa. Tundus, et seal oleks mõnus jalgu puhata. Ilus vaade. Aga tuhkagi kõik sipelgad, sääsed ja muud elajad kippusid kallale. Kui ma olin enne veendunud, et ma lähen raudselt ujuma siis peale seda hakkas tuul puhuma, nii et mul hakkas suisa jahe. Jõudsin otsusele, et ma ei lähe. Natuke kahju oli ka aga no ei meeldi mulle külmetada.

Seega liikusime Ihasalu ööbimispaiga poole edasi. ilus männimets oli seal. Ja üks puu oli eriti äge. Valvur kah juures.

Ihasalu allikas.

Olimegi kohal.

18km/Juunis:92km/Aastas: 850km

Ligikaudse kaardi joonistasin ka.