Pääsküla rabas

Kui aega ei ole laialt käes, sest hommikul ei taha vara tõusta ja õhtul läheb vara pimedaks, siis on paras ette võtta retk kusagile lähedale. Pääsküla rabas polnud ammu käinud ja juhtumisi avastasime kaardilt enda jaoks mõned uued allikad ka.

Selle aasta esimene külm ilm, 0 ja 1 kraadi vahel.

Mõistlikum tundus läheneda Männiku poolt.

Alguses tegime tempokat kõndi, et soe sisse saada. Kaardi pealt jälgisime, kui allikatele hakkasime lähenema ja siis keerasime rajalt ära. Kohe hakkas põnevam.

Okastraataiaga saime maadelda, esimeste Kerbu allikate juures oli seda vähem. Vahva oli, teelt tasub kõrvale astuda küll.

Teiste allikate otsimisele ei viitsinudki väga aega kulutada. Aga piilusime võsa vahel ringi.

Jalutasime niisama mööda radu siit ja sealt, et mõned kilomeetrid kirja saada, rabas tuli neid mingi 5. Veetase oli kõrge, polegi varem vist nii näinud. Päris ilus oli, hoolimata sellest, et lehed olid läinud ja midagi väga erilist polnud.

Et päris vara koju tagasi ei jõuaks, kõndisime läbi Vabaduse ja Ravila parkide Nõmme keskuse poole. Roosid õitsesid. Saime teada, et Arved Haugil oli sünniaastapäev. Külma päeva kohta täiesti mõnus käik 🙂

Viimsi ps matk

Tegin väikse matka Viimsi ps ja Pirital, lõpuks see enam nii väike ei olnudki, plaanisin 15 km aga juhtus jälle, et tuli 20km. Alustasime Viimsis busside lõpp-peatuses. Kokku sai meid neli. Vaatasime üle Kirovi kalurikolhoosile kuulunud maa-alad, käisime mere ääres, kus oli jupp tegemist et üle jäätunud kivide ronida, aga muidu oli mõnus. Päike soojendas kevadiselt. Ette jäid Miiduranna tähtkants ja rannakaitsepatarei nr 13. Loomulikult sai räägitud ka Viimsi maa-alustest tunnelitest.

Järgneva võpsiku osas polnud ma väga kindel, kas sealt läbi pääseme. Kevadel on seal väga vesine ja võimalused olid nii- ja naasugused. Õnneks oli seal imeliselt kõva lumi, mis kandis. Mõni koht oli veidi pehmem ka, aga jalgu keegi igatahes märjaks ei saanud. Seal võpsikuski on ühtteist vaadata, näiteks üks suur kivi ja mingeid ehitisi, ilmselt tunneli õhutusavad vms. Jõudsime välja Selveri taha ja kuna paar inimest polnud Haabneeme rändrahnu näinud, tegime poetiiru ka 😀

Üle tee minnes olid juba Viimsi mõis ja mõisapark, kuna ka seal polnud mõned meist käinud, siis tegime mõisale tiiru peale, mis oli täiesti plaaniväline, aga samas miks ka mitte? Karulaugurada oli hirmus jäine, nii et mina tatsasin järjekindlalt tee kõrval ja seisin hädavaevu püsti 😀

Kui rada lõppeb tuleb juba põnevam osa. Kuigi ma kahtlustan, et ega seda asja nii ei jäeta ja küll tuleb sinna taha poole ka rada ja trepp vms, et oleks turvaline koobast uudistama minna.

Paar kütusemahutit on võetud kasutusele, et anda Artiumile lisaruumi. Kahes tünnis hakkavad olema vabaõhulava ja õuesõpe. Ühele neist on kuppel peale ehitatud. Tagumistes saab veel sees käia ja seda võimalust on ka kasutatud. Ühes tundus, et on lausa elatud ja teises olid ilmselt küla noored lõbutsemas käinud. Igatahes oli Lubja küla peldik ja üks pikk pink alla visatud. Esimene vedeles kusagil poolel teel alla, aga pink oli kenasti kütusemahutisse veetud. Esimesed karulaugu nupsud olid ninad välja pistnud ja sai proovida, kuidas maitseb. Kevade esimesed on ikka parimad. Puudepungad pakatasid. Samas oli veel jääd ja jääpurikaid. Muide, kes kavatseb nö. rajalt välja astuda, hoidke silmad okastraadi suhtes lahti.

Rauaallika uus tulemine või oli neid seal kohe algselt rohkem? Igatahes toimib ja vesi vuliseb. Oleks vaid keegi, kes seda ka puhastaks. Kuigi jah, eks joogikõlbmatu oleks see nii või naa, puhta õlilaike täis. Õige allikas suunati suusamäe parkla ehitamisega seoses maa alla. Natuke rohelist oli juba ka, metspipar, mis inimestele söömiseks ei sobi, on mürgine, vürtsika ja mõru maitsega.

Ronisime üles kuradikoopa juurde. Käisime vaatasime sees ka ringi ja leidsime kaks nahkhiirt magamas. Mingit suurt kära me ei teinud, nii et loodame, et nendega on kõik hästi. Aga samas oli nii tore neid lähedalt näha. Teised saatsin üles, aga ise nägin et oma saabastega ma sellest liuväljast üles ei roni. Läksin siis kõrvalt, kus oli lumine, aga lõpuks pidin ikka puujuurikatest ennast üles tõmbama. Ülemine mäe veerg oli külmunud ja jääs, aga üles ma sain.

Üleval on kohe Lubja majakas ja Lubja külaplats. Majaka kompleksist on alles veel kelder ja õunapuuaed, lisaks ka üks vanaaegne GPS punkt 😀

Külaplatsil tegime väikese pikniku ja sealt edasi tuli jälle liuväli, okastraataedade vahel. Sai ülevalt poolt Viimsit vaadelda ja konna treppi kaeda. Mingi punker on mäeveerul ka, millel on ilmselt mingisugune sõjaline otstarve olnud, aga mis, täpselt ei tea. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi mina pole kunagi käinud, oli põnev kuigi veits räämas. Lisaks nägime jänkut kah.

Läksime ühe korstna juurest mööda, suundusime Soosepa rappa. Kus oli jälle ainult jää, jää, jää.

Pärast seda olime sunnitud natuke aega tänaval kõndima. Vanad suvilad on ümber ehitatud või uued majad asemele ehitatud. Kontrast on päris huvitav, kohati mõni putkalaadne maja ja kõrval loss, õnneks on ka selliseid, kes on reaalsustaju säilitanud. Kloostrimetsas vaatasime laskepesa ja jalutasime läbi Metsakalmistu serva. Lõpetasime ametlikult Lükati silla juures, bussipeatusesse läksime ka kõik üheskoos. Igatahes üks üsna jäine, aga siiski kuidagi kevadehõnguline retk.

Soontagana sootee

Soontagana talitee matk

Umbes jõulude paiku pakuti välja retk Soontagana taliteele, aga see jäi ära. Põhjuseks liiga soojad ilmad. Jaanuaris oli näha, et asi võiks teoks saada. Saigi.

Avaste

Kohtusime kusagil Avaste ja Kausi tee nurgal, mu jaoks jumalast lambi koht, aga tuli välja, et seal olev kuivati on ehitatud vana kõrtsi kohale.

Sealt sõitsime Avaste küla vaateplatvormile, kus oli infotahvel, suurt muud midagi. Aga info mõttes sai sealt üht-teist. Avaste soo pindala on 90 ruutkilomeetrit. Seal elavad kõik suured Eesti loomad: karu, põder, hunt, ilves, keda me kahjuks ei näinud. Peale meie oli soos veel üks inimene, kes eemalt lehvitas, mina ei näinud isegi teda. On linnuala, kus on teada kotkaste püsielupaigad, tedred, võib leiduda musta toonekurge.

Avaste

Avaste soo ja talitee

Sõitsime edasi Parasmaale, et sealt soo peale minna. Alguses kõndisime kraavi ääres, üsna vabalt, nii kaua kuni esimene mees läbi jääkooriku astus ja oma saapast vett välja valada sai. Edasi olime pisut ettevaatlikumad. Kuigi lõpuks said vist kõigil mingil määral jalad märjaks.

Jalutasime metsa vahelt läbi ja jõudsime kõrkjate vahele. Natuke maad edasi oli juba lagedam väli. Soontagana maalinna on siit umbes kuus kilomeetrit.

Mõnes kohas oli tee väga selgelt eristatav. Mõnes teises kohas aga vaevu märgatav. Ega seal midagi palju ei juhtunudki, maastik oli üldplaanis üsna sarnane. Põnevust lisasid jääst läbi astumised ja vahepeal tee ähmastumine. Kuigi see kuus kilomeetrit oli üsna sarnane, oli see ikkagi omamoodi huvitav, iga päev ju sellisesse kohta ei satu.

Avaste soo on madalsoo. Madalsoo on ümbrusest madalam ala, millel on üsna õhuke turbakiht. Kuna taimed saavad oma juured läbi turba mullakihti ajada, siis on taimestik liigirikas. Tuntumad taimed: kollane võhumõõk, soovõhk, soopihl, ubaleht ja pajud.

Avaste sooteed on kasutanud sõdurid ning metsavennad, kohalikud vedanud mitmesuguseid kaupu.

Kärjemägi

Tee äärde jäi Kärjemägi, kuhu otsustasime kõrvalepõike teha, sealt tuli lisaks kaks kilomeetrit. Ega sealgi suurt mitte midagi ei olnud, lihtsalt üks kõver saareke soos. Mitte eriti suur ega lai, aga seal kasvas kuuski ja tammesid nagu päris maa peal 🙂 Ajalooliselt oli huvitav see, et seal on talilaatu peetud.

kärjemägi

Soontagana maalinn

Mõni kilomeeter jäi veel minna. Kauguses oli juba varju näha. Lund sadas, nii et nähtavus oli suhteliselt kehv, aga ilm iseenesest normaalne, umbes nulli ligi.

Soontagana on 7-8saj pärit 50x100m ringvall-linnus, hiljem olid seal talud. Praegu on seal võimalik ronida torni, telkida, kasutada metsaonni.

soontagana maalinn

Lõpus oli päris rägastik ja võsa, peale selle oli seal ka vesi, õhukese jääkihi all. Kel jalad veel märjad polnud, siis nüüd said. Õnneks ootas meid ees lõke ja vorstikesed, salat ja saiad. Kes viitsis, ronis torni ja siis hakkasimegi lõpetama. Pidime veel umbes kilomeetri parklasse kõmpima, sealt viidi meid jälle oma autode juurde tagasi.

Minu jaoks lõppes matk ühe maailma kõige kurvema uudisega. Olin segaduses ja kurb, tegelikult ei saanud ma sellest veel õieti arugi. Kuulasin, mida teised räägivad ja vaigistasin oma meeli. Juhtus nii, et mõtlesin jõest paar pilti klõpsida ja jäin maha. Seisin seal ja tegin pildi ühele poole. Keerasin ringi ja tegin pildi teisele poole ja äkki käis mingi tohutu ragin. Ma vist lihtsalt seisin silla peal, suu lahti, sest ma ei saanud aru, mis see on. Puud nagu ei langenud, jalge alune sild tundus ka omal kohal püsivat. Teised jooksid ka vaatama, mis juhtus. Jää murdus. See oli nii veider, nii kõva ragin, poleks uskunudki.

Lõpetasimegi üsna õigel ajal. Kui autode juures tagasi olime, läks kohe pimedaks.

Kakerdaja

Tuli võimalus minna Kakerdaja rappa ja olin nõus. Olin kindel, et olen seal käinud, aga kui kaardi pealt vaatama hakkasin siis tuli välja, et see raba on kuidagi vahele jäänud. Endal oli hämming, aga viga tuli parandada. Edaspidi tahaks sinna minna mõnel ajal kui laukad ka välja paistavad, siis on ilus kindlasti. Tegelikult mu meelest on suhteliselt mõttetu talvel rabas käimine, siis pole ju midagi näha 😀 Metsas on paksu lumega ilusam. Aga! Tuletan meelde, viga oli vaja parandada.

Õnneks oli seal ilusat metsa ka, lisaks paar järve, mis olid ka jää ja lume all, aga tegelikult oli ikkagi väga ilus. Alguses käisime metsaraja läbi ja pärast käisime rabarajal.

Noku lõkkekoht on nime saanud Nokko talu järgi. Lebola oli esmapilgul pisut veider, aga lähemalt vaadates tundus nii mõnus, et tekkis tahtmine sinna kunagi ööbima minna. Samas on see nii populaarne koht, et kahtlane, kas seal suve poole ruumi on.

RÜHT on mitmeotstarbeline laavu. Seal saab varju, pidada pikniku ja sirutada selga. EKA sisearhitektuuri esimese kursuse tudengite eriala projekt “Väikeehitis”, mille käigus on viie aasta jooksul RMK puhkealadele loodud erinevaid varjualuseid, vaatetorne ja muid objekte.

Mets oli seal tõesti imeline. Kõrged vanad puud. Ümberringi tundus olevat lodumets. Märjemates kohtades pisut laudteed. Järved olid loomulikult ka jää ja lume all. Jää paksust proovima ei läinud. Ava-vett oli ainult nii palju, et üks allikas vulises. Järved vaadatud lonkisime mööda teed tagasi lõkkekoha juurde, et rabarajale minna.

Kuidagi kiiresti jõudis õhtu kätte. Rabas kõndisime järveni, rohkem ei viitsinudki eriti. Päike läks ka looja, mis seal pimedas ikka kõmpida, aga plaan sai tehtud, tuleb uuesti minna kui veed voolavad 🙂

Kokku tuli 10km.

Seeneretk Soosepa rabas ja Tädu metsas

Täiesti juhuslikult sattus olema vaba laupäev, kus kellegagi kokku ei pidanud saama. Juhtumisi oli ka ühel tuttaval vaba päev ja läksime koos metsa hängima.

Soosepa rabast lootsime leida ei tea mida, aga see oli suhteliselt samasugune nagu suvel. Paar mustikat suhu ja paar puuseent pildile oli peaaegu kõik, mis me sealt saime. Põdrakärbsed olid päris hullud, väkk.

Tädu metsas käisime suhteliselt suvaliselt ringi. Vaatasime niisama, mis seeni seal on ja lõpuks leidsin koju viimiseks ka midagi.

Valged seened

Punased seened

Kollased seened

Seeni palju ei saanud, aga ega neid spetsiaalselt väga ei otsinud ka. Korjasin ära, mis tee peale jäid. Mõned kukekad, kuuseriisikad ja kivipuravikud.

Mets on ulme ilus, peaaegu nagu ürgmets.

Metsast välja tulles suundusime Ecolandi poole, et bussi peale minna. Tee ääres on üks imeline tamm, mis kahjuks on igasugu jama täis riputatud.

Kuna ilm läks kuidagi eriti ilusaks siis läksime Pirital bussist maha ja kõmpisime läbi Kloostrimetsa metsa ka.

Kodu juba peaaegu paistis. Seega läksin läbi Hiie pargi ja uut Tondiraba parki piilusin kah. Kokku tuli umbes 18km.

Uus Lasnamäe seinamaaling

Pääsküla rabas

Pühapäeval oli vaba päev ja ilus ilm. Tegelikult küll pisut liiga palav. Alustasime Männiku poolt aga seal läks tulistamiseks, nii et lasime kiiresti jalga. Mets oli krõbekuiv ja pilti justkui polnudki millestki teha. Alguses tunduski et käime mõned kilomeetrid ja ehk leiame mõne mustika ja muraka ka. Praktiliselt midagi ei õitsenud.

Kasealleel nägime mõningaid liblikaid.

Mingil hetke ajel otsustasime minna turbaväljade poole. Mööda kruusateed kõmpides nägime paari laialehist neiuvaipa. Polnudki täiesti närtsinud. Piinlik tõdeda aga sel aastal pole käpalisi vaatamas käinudki. Mõned on juhuslikult teele jäänud.

Liblikaid oli meeletult ja üks väike roomaja ka 🙂 Puud olid ämblikuvõrke täis.

Turbaväli oli põnev. Kõik oli äärmiselt kuiv aga “asjad” olid olemas. Huulhein oli õitsema hakkamas. Mingid eriti hõredad villpead olid tuules lehvimas. Esmakordselt nägin ungrukolda, LKIII.

Bussipetusesse kõndides nägime ka veel ühtteist. Mingi “prükar” oli seal, kus kasvas igasuguseid taimi, moone, kosmoseid, tilli 🙂

Kaarti saad vaadata siit”

Rae raba retk

Kolme tunnine retk Rae rabas. Ega kirjutada väga palju polegi. Mõnus seltskond tuli kokku, nii et sai enamvähem suvaliselt uidata. Palju oli puid maha võetud. Varsti pole Rae rabast ka midagi järgi :/

Raba kui sellist enam õieti pole. Pigem kõdusoo istutatud kuusik vms. On ka mände, kaski jms. Mõned kohad on siiski niisked ja jõhvikas kasvab kui kohti tead. Natuke jalutasime terviserajal aga rohkem siiski puude vahel.

Täiesti soovitan seal metsa vahele minna. Eksimise võimalus on olematu. Ühel pool on lennuväli, teisel pool Vaskjala Ülemiste kanal. Ühes otsas lennuväli ja teisel pool tuleb turbaväli vastu. Väikesi probleeme võib muidugi olla märgade kohtade ja mõne laia kraaviga.

Tori põrgu ja rabad

Mõnikord juhtub, et saab tehtud mõni automatk. Sel korral võtsime suuna Soomaa poole. Nagu ikka jutuhoos sai mõnest teest mööda sõidetud ja Torisse jõudsime paraja ringiga. Ma pean ütlema, et varem pole seal käinud ja see Tori põrgu võttis juba auto aknast vaadatuna ahhetama ja ohhetama küll.

Kõigepealt käisime Tori kirikust läbi, see on sõjameeste mälestuskirik. Sees on mälestustahvlid Eesti iseseisvuse eest võidelnutele. Sealt läksime alla jõe äärde. Astusime põrgust läbi. Jõgi ise oli ka imeline, suur ja lai. Lihtsalt vaata ja imetle. Järgmiseks kohaks sai Riisa raba. See polnud otseselt plaanis aga kuna silma jäi ja põhimõteliselt soovitati ka siis läksime vaatama. Rahvast pidavat seal palju käima aga meie nägime paari inimest. Võibolla oli asi selles, et vaikselt hakkas taevas pilve minema?! Rabarada on 4,8km. Mulle meeldisid kõige rohkem vist laukad rohkete vesiroosidega. Ujumiseks põlgasime laukad siiski ära kui liiga väikesed.

Kui jõudsime rabaraja tagumisse otsa hakkas taevas tumenema, sai kärtsu ja mürtsu aga vihma ei sadanud või pigem sadas aga kusagil mujal.  Käpalisi oli seal ja ka järgmistes rabades hulgi. Peamiselt kahelehised käokeeled ja vööthuul sõrmkäpad.Ingatsi õpperada oli plaanis. Kuuldavasti väga ilus ja Euroopa kõrgeim rabarinnak. Rabatorn oli omapärane moodustis. Nagu piirivalvetorn ja muumimaja koos liutoruga, mis tegelikult on trepp 😀 See torn jäi mind veidike painama ja googeldasin pisut.

Torn kaalub 2,7 tonni ja on 20 aastane 🙂 Paigaldatud puidust kandeparvele, mille all on veel omakorda 4 kolmemeetrist ankrut. Et torn kohale saada kasutati helikopterit.

Õpperada on 4,3 km. Mulle kusjuures meeldis väga just see metsa osa, selline mõnus ürgne mets. Rabal muidugi ka midagi viga polnud 😀 Pealegi oli seal üks “vaba” laugas, piisavalt suur, et ujuda. Vesi oli mõnusalt soe, vähemalt pealmine osa. Kosutust oli vaja kuna päev oli mega palav. Muidugi tol hetkel kui veest välja sain siis oli päeva külmem hetk vist aga see oli ka hea, mis siis et veidi külm. Varsti lajatas palavus jälle täie rauaga.Soomaa keskuse juures on koprarada. See polnud küll päris tee peal aga siiski üsna lähedal. Kunagi kui ma seal käisin jättis päris hea mulje, et otsustasime uuesti üle vaadata. Sealt kandist oli korralik vihm üle käinud, nii et Soomaailma kurjemad sääsed asusid rünnakule ja nii suure hooga, et lõpuks sai ennast vana eestlase kombel `vits`utatud, testitud parimaid puuliike ja puha.

Mulgi heinamaa jäi teele. Imeline vaade aga jalutamise mõttes pole seal suurt midagi teha, jõgi oli ka selline et vähemalt sel hetkel sinna ujuma ei kippunud.Hüpassaare raba oli mõnusa krigiseva laudteega. 4,4km pikk. Sel päeval juba mitmes raba, et iseenesest poleks võibolla enam erilist muljet avaldanudki aga pilved ja päike ja nende koosmõjul tekkivad värvid olid lihtsalt super ilusad. Mõttes oli ujuda ka aga kõik laukad olid sulistajaid täis, et nagu väga ei tõmmanud sinna- ma olen merega harjunud 🙂 No ja lõpuks tuli välja, et polnud nagu vajagi, märjaks sai ka kergema vaevaga. Vihma hakkas kallama, nii et kui tagasi parklasse jõudsime olid riided märjemad kui ujumas käies 😀 Vahetusriided olid kaasas, nii et probleemi sellest polnud ja tegelikult oli jätkuvalt suhteliselt soe.Kell hakkas õhtusse jõudma ja võtsime suuna Tallinna poole tagasi. Kusagil Rapla külje all tuli pähe, et äkki  võiks siiski veel korra ujumas käia ja mis oleks parem kui Mukri raba? Läksime kõige kaugemasse parklasse, et natuke jala ka käia saaks. Lõpuks ujuma siiski ei läinud sest tundus et palav justkui enam ei ole. Samas oli tore “peaaegu päikseloojang”. Päris loojang tuli jupp maad hiljem aga taevas oli üsna kenades värvides.Kui tavaliselt tundub “automatkates”, et ise üldse ennast ei liiguta siis lõpuks tuli meil siiski päris kena hulk kilomeetreid. Pakun, et vähemalt 18.

Müts 8 Pääsküla- Tiskre

Mitte küll täieliku üllatusena pidin mina sel korral linnapiiri matka tegema. Kui ma varemalt kahtlesin, kas ma isegi matkama saan minna sest olin just värskelt haige siis enne matka selgus, et vähemalt poole maani jaksan ma ikka käia 😀 Tõenäoliselt ka terve maa aga mine tea, keha alles nõrk ja nii. Igatahes otsisime meile asendus matkajuhi ka kaasa, kes jätkaks kui minul jõud üle ei käi.

Ilm oli sombune aga ei midagi hullu.  Kui esimest linnapiiri matka meenutada siis suisa imeline 😀

Linnapiiriga ma käitusin veidi omavoliliselt ehk läksin sealt kust huvitavam tundus. Muidu oleks see kant lihtsalt suhteliselt igav mööda teed kõmpimine.  Kaugele kusagile ei läinud, nii et sai näidata kust läheb piir ja kust meie.

Algus läbi Harku metsa tundus veidi kahtlane. Arvasin, et seal võib jube märg olla aga tegelikult polnud midagi. Või märg oli küll aga ei midagi ületamatut. Ainult ühes kohas oli vett veidi laiemalt aga purre oli olemas kuigi märg ja libe. Aga keegi vette ei kukkunud, nii et kõk oli super! Tegelikult oli see väga mõnus käimine.

Mõned otsused tegin spontaanselt. Läbi metsa ja üle raiesmiku oli toredam minna kui mööda teed. Tuli ainult vaadata, et kraavide vahele vangi ei jääks 🙂

Astangult otsustasin minna alt. Üleval poleks niiväga midagi vaadata, all vähemalt näed klindiseina. Ühes tunnelis käisin ka nendega, kes tahtsid ja siis juba mööda teed Paldiski mnt poole.Keegi oli seal üksjagu vaeva näinud ja puid tee peale visanud. Ilmselt kohalikud, kes sinna inimesi ei taha. Hetkel oleks seal võimatu rattaga sõita, käiagi oli üsna ebamugav.  Autosid saaks ju takistada mõne kivi kohale veeretamisega. Võib-olla viskas kohalikul kodutul kopsu üle maksa, et mis need inimesed siin tuiavad?!

Vaikselt otsisin kohta, kus oleks mõnus piknikupaus teha aga seda ei tulnud ja ei olnud, igal pool oli mõnusalt sopane ja märg.  Lõpuks leidsime koha Harku karjääri juures oleva pilpaküla taga. Kui vahepeal tundus ilm mõnusamaks minevat siis seal hakkas jälle sadama.

Edasi kulges retk Tiskre külas. Vaatasime Harku oja vahutamist, praegu oli kõik hästi näha. Edasine teekond kulgeski suhteliselt mööda külatänavaid aga need on sellised mõnusad vanad. Kiviaiad ja tammepuud. Korra sai mäest alla ka ronida ja üle kraavi hüpata 🙂

Viimasel hetkel tuli meelde ka grupipilt teha. Sellest ka selline huvitav koht, täpselt Tallinna piiril.

Kokku 16km, umbes neli tundi. Kui päev läbi ja kõik kodu poole sõitsime saime päikeseloojangut ka näha 😀

Müts 7 Männiku-Pääsküla-Laagri

Kohtumispaik oli Männiku bussipeatuses.

Mina hakkasin kohe õiendama, et ei lähe midagi tee äärest. Lähme üle mäe ja järvede äärest läbi ja… teeme natuke rohkem kilomeetreid ja on natuke huvitavam ka.

Käisime vaatasime üle piiri, see jookseb mööda järvi. Sealt läksime Männiku metsa. Nägime varemeid ja “künkaid” ja ilusat männimetsa. Peale selle toimus seal ka mingit sorti ekstreemne spordivõistlus, kus ka üks meie kaasmatkaja osales aga teda me kahjuks ei näinud. Selle eest teisi oli päris palju ja nende siblimist oli vahva vaadata.

Aiataguse allikad olid endiselt töös ja nägi muinasjutuline välja nagu ikka 🙂Pääsküla raba läbisime enamvähem mööda teid. Samas seal väga valikut pole ka, olen kunagi kusagil võpsikus üksinda käinud, ma arvan et keegi sinna väga kaasa ei kipuks 😀  Laudtee oli libe, sai liugu lasta ja puha. Kusjuures ma isegi ei mäleta, kas ma olen seal varem sellisel aastaajal käinud, et laudtee all oleks vesi olnud. Igatahes tundus vaatepilt uudne.

Korra põikasime laudteelt kõrvale ka, leidsime “supimaterjali”. Päriselt oli keegi ilmselt loomadele süüa viinud 🙂Väike lõuna Nõmme mändide vahel ning rühkisime edasi.

Järgnes veidi soine märgala, kus tuli pisut vaadata, kuhu astuda. Probleem oli selles, et ei leidnud enam raja otsa, mis varem olemas oli ja hiljem tuligi välja, et seal on mingeid “korrastustöid” tehtud. Kraav kaevatud, puid maha võetud jms. Tähtis on see, et õigesse kohta jõudsime välja  🙂Mäe otsas pikemat peatust ei teinud.

Laudtee teisel pool oli justkui veidi unarusse jäetud, oli teine veidi viltu ja mõnes kohas auklik, paar puud peale langenud. Seal kandis hakkas meile jälle sportlasi vastu tulema, ilmselt oli sinna mõni punkt peidetud.Liikusime mööda Pääsküla jõe kallast. Üldiselt oli ruumi käia aga seal on ka mingi imelik aed, mis on jõeni välja ehitatud, samas justkui poleks põhjust. Aed, mis ei piira kellegi õueaala vaid lihtsalt on seal 🙂 Igatahes sealt sai mööda põigata ja mõnedki vahvad pildid 😀

Üks pugemise koht on seal veel. Ühe aia taga on mingisugune põõsas, millest tuleb ennast läbi murda, et tee peale välja jõuda.

Edasi kulges teekond natuke aega mööda tänavat, läbi tunneli. Mul polnud enam meeleski, et sinna tehti millalgi muraleid. Mulle oli see igatahes põnev vaatamisväärsus 🙂

Pisut maad kulges läbi Laagri aleviku kuniks jõe äärde tagasi läksime ja natuke aega seal saime jalutada. Siis tuli veel jupp maad mööda tänavaid kõmpida, et jõuda järgmise korra alguspunkti. Kokku käisime 16 kilomeetrit.