Rae raba retk

Kolme tunnine retk Rae rabas. Ega kirjutada väga palju polegi. Mõnus seltskond tuli kokku, nii et sai enamvähem suvaliselt uidata. Palju oli puid maha võetud. Varsti pole Rae rabast ka midagi järgi :/

Raba kui sellist enam õieti pole. Pigem kõdusoo istutatud kuusik vms. On ka mände, kaski jms. Mõned kohad on siiski niisked ja jõhvikas kasvab kui kohti tead. Natuke jalutasime terviserajal aga rohkem siiski puude vahel.

Täiesti soovitan seal metsa vahele minna. Eksimise võimalus on olematu. Ühel pool on lennuväli, teisel pool Vaskjala Ülemiste kanal. Ühes otsas lennuväli ja teisel pool tuleb turbaväli vastu. Väikesi probleeme võib muidugi olla märgade kohtade ja mõne laia kraaviga.

Lastematk Harku metsas

Jaanuari viimasel päeval käisime lastega Harku metsas matkamas. Kilomeetreid tuli 5-6, mis talve kohta oli ehk isegi veidi liiast aga saime siiski kenasti hakkma ja lõpetasime õigeaegselt.

Talvel metsas matkata on küll ilus aga samas ka väsitav. Tegime mitmeid pause, et erinevaid mänge mängida. Tundus, et lõbus oli ja lapsed said omavahel ka natukene tuttavamaks.

Igakord vaatame, mida looduses leidub. Talvel on neid asju raskem leida, mida näidata või millest rääkida. Seega vaatasime niisama, milliseid jälgi on ja vaatasime, kas need ka ära tunneme. Onn oli ka vahva. Pisemad ronisid sisse vaatama ka.

Mööda suusaradu ei saa käia, seega rajasime oma rajad ise. Mõned pisemad rajad võtsime siiski kasutusse, et oleks pisutki lihtsam.

Uurisime ka seda, kas jää kannab. Jää peal tegelikult oli käijaid küll aga meie uurisime kalda serva ja vaatasime, et jääle minek ei ole ohutu. Jää murdus kalda ääres kohe ja vesi tuli jääle. Oluline ju tegelikult ongi, et laps ei tormaks uisapäisa jääle. Eks nad hiljem elus õpivad, kas ja kuidas ja millal see õige jäälemineku aeg on.

Järve ääres tegime söögipausi. Pakkusime kuuma morssi ja kommi. Muu võtavad lapsed ise kaasa vastavalt enda maitsele. Kuna olime sumbanud ka üksjagu siis olid lapsed juba pisut väsinud ja nautisid pausi suure rõõmuga.

Grilliplatsil oli rahvast uhkelt. Vähemalt kaks laste sünnipäeva ja lisaks veel mõned vanemad inimesed teed rüüpamas.

Pärast sünnipäevatamisi või pidusid võiks oma kraami ka kokku koguda. Keegi seda saia niikuinii ei söö ja desinfitsaatori võib ka igaüks ise kaasa vedada kui vajadus tekib. Muidu teeb ainult rõõmu, et inimesed käivad väljas ja naudivad loodust ja ilma 🙂

See, et paus läbi sai ei tähendanud, et me kohe minema oleks saanud. Söögiplatsi juures oli väike küngas, millest tuli alla lasta, üht- ja teistpidi. Nalja oli palju aga lõpuks pidime ikkagi edasi liikuma. Kohe üldse ei tahtnud aga aare ootas meid kusagil metsas.

Lapsed leiavad endale muidki lõbusaid tegevusi, hullavad ise nii kui`s jaksavad. Lund lendas ja krae vahed hakkasid varsti külmetama. Koukisin suurema lume välja ja vaatasin, et sallide kuivemad pooled vastu kaela oleksid. Õnneks külm ei hakanud lõpuks siiski kellelgi.

Lõpus oli vaja aardekirst ka leida. Endal oli nuputamist üksjagu, kuidas kast nii ära peita, et jäljed kohe välja ei annaks. Tegelikult polnudki see keeruline kui välja mõeldud sai. Kavalus ei mõjunud ainult kõige väiksemale, tema tormas kohe aarde järele ja leidis selle ka 🙂

Tori põrgu ja rabad

Mõnikord juhtub, et saab tehtud mõni automatk. Sel korral võtsime suuna Soomaa poole. Nagu ikka jutuhoos sai mõnest teest mööda sõidetud ja Torisse jõudsime paraja ringiga. Ma pean ütlema, et varem pole seal käinud ja see Tori põrgu võttis juba auto aknast vaadatuna ahhetama ja ohhetama küll.

Kõigepealt käisime Tori kirikust läbi, see on sõjameeste mälestuskirik. Sees on mälestustahvlid Eesti iseseisvuse eest võidelnutele. Sealt läksime alla jõe äärde. Astusime põrgust läbi. Jõgi ise oli ka imeline, suur ja lai. Lihtsalt vaata ja imetle. Järgmiseks kohaks sai Riisa raba. See polnud otseselt plaanis aga kuna silma jäi ja põhimõteliselt soovitati ka siis läksime vaatama. Rahvast pidavat seal palju käima aga meie nägime paari inimest. Võibolla oli asi selles, et vaikselt hakkas taevas pilve minema?! Rabarada on 4,8km. Mulle meeldisid kõige rohkem vist laukad rohkete vesiroosidega. Ujumiseks põlgasime laukad siiski ära kui liiga väikesed.

Kui jõudsime rabaraja tagumisse otsa hakkas taevas tumenema, sai kärtsu ja mürtsu aga vihma ei sadanud või pigem sadas aga kusagil mujal.  Käpalisi oli seal ja ka järgmistes rabades hulgi. Peamiselt kahelehised käokeeled ja vööthuul sõrmkäpad.Ingatsi õpperada oli plaanis. Kuuldavasti väga ilus ja Euroopa kõrgeim rabarinnak. Rabatorn oli omapärane moodustis. Nagu piirivalvetorn ja muumimaja koos liutoruga, mis tegelikult on trepp 😀 See torn jäi mind veidike painama ja googeldasin pisut.

Torn kaalub 2,7 tonni ja on 20 aastane 🙂 Paigaldatud puidust kandeparvele, mille all on veel omakorda 4 kolmemeetrist ankrut. Et torn kohale saada kasutati helikopterit.

Õpperada on 4,3 km. Mulle kusjuures meeldis väga just see metsa osa, selline mõnus ürgne mets. Rabal muidugi ka midagi viga polnud 😀 Pealegi oli seal üks “vaba” laugas, piisavalt suur, et ujuda. Vesi oli mõnusalt soe, vähemalt pealmine osa. Kosutust oli vaja kuna päev oli mega palav. Muidugi tol hetkel kui veest välja sain siis oli päeva külmem hetk vist aga see oli ka hea, mis siis et veidi külm. Varsti lajatas palavus jälle täie rauaga.Soomaa keskuse juures on koprarada. See polnud küll päris tee peal aga siiski üsna lähedal. Kunagi kui ma seal käisin jättis päris hea mulje, et otsustasime uuesti üle vaadata. Sealt kandist oli korralik vihm üle käinud, nii et Soomaailma kurjemad sääsed asusid rünnakule ja nii suure hooga, et lõpuks sai ennast vana eestlase kombel `vits`utatud, testitud parimaid puuliike ja puha.

Mulgi heinamaa jäi teele. Imeline vaade aga jalutamise mõttes pole seal suurt midagi teha, jõgi oli ka selline et vähemalt sel hetkel sinna ujuma ei kippunud.Hüpassaare raba oli mõnusa krigiseva laudteega. 4,4km pikk. Sel päeval juba mitmes raba, et iseenesest poleks võibolla enam erilist muljet avaldanudki aga pilved ja päike ja nende koosmõjul tekkivad värvid olid lihtsalt super ilusad. Mõttes oli ujuda ka aga kõik laukad olid sulistajaid täis, et nagu väga ei tõmmanud sinna- ma olen merega harjunud 🙂 No ja lõpuks tuli välja, et polnud nagu vajagi, märjaks sai ka kergema vaevaga. Vihma hakkas kallama, nii et kui tagasi parklasse jõudsime olid riided märjemad kui ujumas käies 😀 Vahetusriided olid kaasas, nii et probleemi sellest polnud ja tegelikult oli jätkuvalt suhteliselt soe.Kell hakkas õhtusse jõudma ja võtsime suuna Tallinna poole tagasi. Kusagil Rapla külje all tuli pähe, et äkki  võiks siiski veel korra ujumas käia ja mis oleks parem kui Mukri raba? Läksime kõige kaugemasse parklasse, et natuke jala ka käia saaks. Lõpuks ujuma siiski ei läinud sest tundus et palav justkui enam ei ole. Samas oli tore “peaaegu päikseloojang”. Päris loojang tuli jupp maad hiljem aga taevas oli üsna kenades värvides.Kui tavaliselt tundub “automatkates”, et ise üldse ennast ei liiguta siis lõpuks tuli meil siiski päris kena hulk kilomeetreid. Pakun, et vähemalt 18.

Müts 8 Pääsküla- Tiskre

Mitte küll täieliku üllatusena pidin mina sel korral linnapiiri matka tegema. Kui ma varemalt kahtlesin, kas ma isegi matkama saan minna sest olin just värskelt haige siis enne matka selgus, et vähemalt poole maani jaksan ma ikka käia 😀 Tõenäoliselt ka terve maa aga mine tea, keha alles nõrk ja nii. Igatahes otsisime meile asendus matkajuhi ka kaasa, kes jätkaks kui minul jõud üle ei käi.

Ilm oli sombune aga ei midagi hullu.  Kui esimest linnapiiri matka meenutada siis suisa imeline 😀

Linnapiiriga ma käitusin veidi omavoliliselt ehk läksin sealt kust huvitavam tundus. Muidu oleks see kant lihtsalt suhteliselt igav mööda teed kõmpimine.  Kaugele kusagile ei läinud, nii et sai näidata kust läheb piir ja kust meie.

Algus läbi Harku metsa tundus veidi kahtlane. Arvasin, et seal võib jube märg olla aga tegelikult polnud midagi. Või märg oli küll aga ei midagi ületamatut. Ainult ühes kohas oli vett veidi laiemalt aga purre oli olemas kuigi märg ja libe. Aga keegi vette ei kukkunud, nii et kõk oli super! Tegelikult oli see väga mõnus käimine.

Mõned otsused tegin spontaanselt. Läbi metsa ja üle raiesmiku oli toredam minna kui mööda teed. Tuli ainult vaadata, et kraavide vahele vangi ei jääks 🙂

Astangult otsustasin minna alt. Üleval poleks niiväga midagi vaadata, all vähemalt näed klindiseina. Ühes tunnelis käisin ka nendega, kes tahtsid ja siis juba mööda teed Paldiski mnt poole.Keegi oli seal üksjagu vaeva näinud ja puid tee peale visanud. Ilmselt kohalikud, kes sinna inimesi ei taha. Hetkel oleks seal võimatu rattaga sõita, käiagi oli üsna ebamugav.  Autosid saaks ju takistada mõne kivi kohale veeretamisega. Võib-olla viskas kohalikul kodutul kopsu üle maksa, et mis need inimesed siin tuiavad?!

Vaikselt otsisin kohta, kus oleks mõnus piknikupaus teha aga seda ei tulnud ja ei olnud, igal pool oli mõnusalt sopane ja märg.  Lõpuks leidsime koha Harku karjääri juures oleva pilpaküla taga. Kui vahepeal tundus ilm mõnusamaks minevat siis seal hakkas jälle sadama.

Edasi kulges retk Tiskre külas. Vaatasime Harku oja vahutamist, praegu oli kõik hästi näha. Edasine teekond kulgeski suhteliselt mööda külatänavaid aga need on sellised mõnusad vanad. Kiviaiad ja tammepuud. Korra sai mäest alla ka ronida ja üle kraavi hüpata 🙂

Viimasel hetkel tuli meelde ka grupipilt teha. Sellest ka selline huvitav koht, täpselt Tallinna piiril.

Kokku 16km, umbes neli tundi. Kui päev läbi ja kõik kodu poole sõitsime saime päikeseloojangut ka näha 😀

Müts 7 Männiku-Pääsküla-Laagri

Kohtumispaik oli Männiku bussipeatuses.

Mina hakkasin kohe õiendama, et ei lähe midagi tee äärest. Lähme üle mäe ja järvede äärest läbi ja… teeme natuke rohkem kilomeetreid ja on natuke huvitavam ka.

Käisime vaatasime üle piiri, see jookseb mööda järvi. Sealt läksime Männiku metsa. Nägime varemeid ja “künkaid” ja ilusat männimetsa. Peale selle toimus seal ka mingit sorti ekstreemne spordivõistlus, kus ka üks meie kaasmatkaja osales aga teda me kahjuks ei näinud. Selle eest teisi oli päris palju ja nende siblimist oli vahva vaadata.

Aiataguse allikad olid endiselt töös ja nägi muinasjutuline välja nagu ikka 🙂Pääsküla raba läbisime enamvähem mööda teid. Samas seal väga valikut pole ka, olen kunagi kusagil võpsikus üksinda käinud, ma arvan et keegi sinna väga kaasa ei kipuks 😀  Laudtee oli libe, sai liugu lasta ja puha. Kusjuures ma isegi ei mäleta, kas ma olen seal varem sellisel aastaajal käinud, et laudtee all oleks vesi olnud. Igatahes tundus vaatepilt uudne.

Korra põikasime laudteelt kõrvale ka, leidsime “supimaterjali”. Päriselt oli keegi ilmselt loomadele süüa viinud 🙂Väike lõuna Nõmme mändide vahel ning rühkisime edasi.

Järgnes veidi soine märgala, kus tuli pisut vaadata, kuhu astuda. Probleem oli selles, et ei leidnud enam raja otsa, mis varem olemas oli ja hiljem tuligi välja, et seal on mingeid “korrastustöid” tehtud. Kraav kaevatud, puid maha võetud jms. Tähtis on see, et õigesse kohta jõudsime välja  🙂Mäe otsas pikemat peatust ei teinud.

Laudtee teisel pool oli justkui veidi unarusse jäetud, oli teine veidi viltu ja mõnes kohas auklik, paar puud peale langenud. Seal kandis hakkas meile jälle sportlasi vastu tulema, ilmselt oli sinna mõni punkt peidetud.Liikusime mööda Pääsküla jõe kallast. Üldiselt oli ruumi käia aga seal on ka mingi imelik aed, mis on jõeni välja ehitatud, samas justkui poleks põhjust. Aed, mis ei piira kellegi õueaala vaid lihtsalt on seal 🙂 Igatahes sealt sai mööda põigata ja mõnedki vahvad pildid 😀

Üks pugemise koht on seal veel. Ühe aia taga on mingisugune põõsas, millest tuleb ennast läbi murda, et tee peale välja jõuda.

Edasi kulges teekond natuke aega mööda tänavat, läbi tunneli. Mul polnud enam meeleski, et sinna tehti millalgi muraleid. Mulle oli see igatahes põnev vaatamisväärsus 🙂

Pisut maad kulges läbi Laagri aleviku kuniks jõe äärde tagasi läksime ja natuke aega seal saime jalutada. Siis tuli veel jupp maad mööda tänavaid kõmpida, et jõuda järgmise korra alguspunkti. Kokku käisime 16 kilomeetrit.

MÜTS 4

Matk ümber Tallinna seekordne teekond viis meid Sõjamäelt Mõikku. Kel jaksamist ja tahtmist varem kohale jõuda nendega tegime ka väikese tiiru viinaravilas.

Seal on iseenesest põnev. Sel korral pidasid suured poisid seal kahjuks sõda, nii et ninapidi igale poole juurde ei pääsenudki, samas minema meid ka ei aetud. Käisime paaris majas ja vaatasime ka väljas tänavakunsti 🙂 Selleks kõigeks jäi meil aega pool tunnikest siis jõudsid hilisemad tulijad ka kohale.

Läksime üle tee pilpakülla. See näikse küll suhteliselt mahajäetud aga siiski seal ilmselt käiakse niikaua kuni plats puhtaks pühitakse.

Suur paks valge kass elas seal ka, nii et midagi tal peab seal süüa olema 🙂 Kohati oli seal mega vesine, nii et rada tuli loominguliselt rajada aga läbi me sealt saime ja vahva oli. Mõnikord võiks teisi külasid ka vaadata.

Käisime vaatasime ka kultusekivi platsi. Kunagi leidsin selle kaardilt ja läksime kambaga vaatama.  Praegu oli seal midagi toimetatud. Suur hunnik valget liiva ja kivid kusagile kokku lükatud.

Kuna sealt lennujaama taha minek tundus mõttetu ja igav siis läksime üle vana pilpaküla aseme. Leidsime mitu vett täis kraavijuppi aga saime üle. Eemal paistis juba veidi viisakam maa ehk siis raba.

See oli tegelikult minu jaoks selle retke kõige lahedam osa. Ma päris sinna rappa sisse polegi sattunud. Mõnikord olen käinud küll siin, küll seal, mööda rada või korraks kusagile sisse põiganud.

Seal oli megalt jõhvikaid, nii et saime maiustada ja tervis tuli mühinal 🙂

Veidi edasi jõudnud läks mets metsamaks ja seal oli langenud puid jms. Otsustasime võtta suuna mälestuskivi juurde. See tähendas mitut kraavi ületust. Mõni eriti pikakoivaline hüppas üle kraavi, mõni läks otsis kitsa koha aga meie ehitasime silla! Silla ehitus kuulub täiega matkamise juurde, onju 🙂

Hukunud lendurite mälestuskivi juurest hüppasime jälle üle kraavi ja lonkisime lennuvaatlustorni poole. Sealt murdsime läbi metsa kanali äärde, tegime väikese piknikupausi.

Järgnes pisut igavam osa Mõigu vahel algul ühel pool ja siis teisel pool Tartu mnt-d. Kuidagi sattusime enne lõppu peaaegu´t järve, õnnestus siiski kuiva jalaga tee äärde välja murda 🙂

Kokku umbes 10 km.

Riburada Tondirabas

Neljapäeva õhtul käisime läbi kaks asumit Tondiraba ja Katleri. Kohtusime nagu ikka kell kuus õhtul, Taevakivi bussipeatuses.

Tondiraba asum asub mõlemal pool Laagna kanalit. Vaatasime nii ühel kui teisel pool ringi. Retk oli kindlasti põnev sellepoolest, et sama teekonda paari aasta pärast ette võttes on see kant hoopis teistsugune. Sama retk kümmekond aastat tagasi oleks ka väga teistsugune olnud. Kõik on muutumises.

Tallinki tennisehall ja suviti türkiissinine “järvesilm” olid esimesed vaatamisväärsused. Järvesilm on kaevatud juba hulk aega tagasi ja sinna pidi tulema Tallinna uhkeim, Põhjamaades ainulaadne äri-ja lõbukeskus. Ilmselt jäi rahalaev tulemata. Praegu tundub, et sinna võiks hoopis natuke liiva vedada ja imelise privaatranna teha või lihtsalt linnarahvale järvesilmaga pargikese. Tõenäoliselt siiski tehakse sinna varsti mingi maja peale. Kõrvalt niideti juba pilliroogu ja põõsaid maha.

Läksime Laagna tee alt läbi. Tondiraba tunnel pole just vaatamisväärsus aga rääkida võib sellest palju. Või pigem siis inimlikust lollusest, mis kogu selle tunneliga kaasas käib. Otsisime üles meteoriidi jälgede asukoha ja rääkisime mineviku plaanidest.

Isiklikust kogemusest mäletan, kuidas igal pool oli mets. Laagna asumi poolses küljes oli autoparkla. Metsa hakati järjest maha võtma ja asemele maju ehitama. Alguses jäähall, siis Selver ja nüüd võib öelda, et metsa praktiliselt polegi.

Kuidas erinevad linnapead kergliiklusteid on avanud? Üks lõikas linti ja avas tee ei kusagile ehk tühermaale. Teine korraldas rulluisu võidusõidu ja võitja avas ühtalsi ka tee.

Käisime läbi ka Katlerist, mis on Lasnamäe üks väiksematest asumitest. Suurelt osalt koosneb paneelelamutest, nii et midagi väga vaatamisväärset seal pole aga seal on alles pisike metsatukk, ilmselt jäänuk Tondirabast.

Rabas tegime pikema tiiru. Kahe aasta pärast tuleb sinna väidetavalt elanike soovil suur grilliala, mini-loomaaed ja dendropark kõikide Eesti puudega ehk hävitatakse raba täielikult.

Asja juures kõige nõmedam ongi see, et on tehtud uuringuid jms ja leitud et rabaala, mis on alles vajaks säilitamist. See on ainuke ala Tallinna rohevööndis Lasnamäel, kus rändlindudele on sobiv paik pesitsemiseks ja söömiseks. Seal on mitmeid liike käpalisi. Ma ütleks, et üks väheseid kohti Lasnamäel, kus on veel päris loodus. Ma isiklikult nõustuks sellega kui tõesti keegi arvab, et see on nii hirmus paik, et siis tehtaks veidi harvendustöid ja nt. multsirada või laudrada. Ei ole vaja suvalist muru ja tänavakividega platse nagu terve Lasnamägi täis on.

Rabas on järvesilm, mille ääres tegime väikese teepausi.  Sealt edasi läksime müstilisse kohta, kus keegi on ehitanud  aedu, pinke, puuslike, paar onni. Samuti on seal ohvrikivi. Sellest on ka kahju kui see kaotsi läheb, see näeb lihtsalt äge välja 😀

Veel käisime vaatasime üle Katleri mõisa umbkaudse asukoha  ja uue särava tähe “Vega”, mis ehk võibolla nii särav polegi kui väljast paistab.

Sel korral tuli kilomeetreid umbes 6 ja aega veetsime ehk kaks ja pool tundi.

 

Matk ümber Tallinna Merivälja- Iru

Matk ümber Tallinna teine retk algas Meriväljal Noa resto taga.

Minu palve, et selleks korraks oleks ilm veidi ilusam kui eelmine kord, läks täide. Kuigi jah üsna sombune oli. Samas pilve sees päike paistis. Tegin paar klõpsu, leidsin kivistise ja ootasin, et me minema hakkaks. Ma olen alguses eriti kannatamatu ja ei viitsi kuulata.

Eriti muud varianti polnud kui Merivälja tänavatel kõmpida. Samas seal ei saa kurta väga, selline eramajade vahel jalutamine ei ole sugugi  väga hull. Pealegi on seal ägedad majad. Ufo maja vaatasime ka üle kui seal juba olime. Keegi oli selle ära ostnud ja teeb seda korda. Varsti ei tunne äragi 🙂
Huvitavad dekoratiivtaimed ja orav tekitasid ka pisut elevust.

Täiesti täpselt me sel korral piiri ei järginud, enamvähem siiski. Läksime üle raudtee Viimsi valda ja Soosepa rappa. Oli üsna rahulik, üks mees jalutas veel, nii et raba oli peaaegu meie päralt 🙂

Rabast leidsime ristikivi ehk piirikivi. Nägime lihtsamaid rabataimi. Sookailu lõhna oli maa- ja ilm täis.

Käisime mööda raba sinka-vonka, et oleks võimalik rohkem raba näha ja tegime kohvipeatuse.
Rabast välja jõudes võtsid meid vastu teletorni alused lehmad 😀
Kuna seal kandis on ka Eesti üks suurimatest hiidrahnudest – Pärnamäe hiidrahn, siis käisime vaatasime selle loomulikult üle. Julgemad said otsa ka ronida. Oli märg ja libe. Üles ronimine on alati lihtsam ka kui alla tulemine 😀 Ma tükk aega leiutasin, milline moodus kõige parem oleks, kas jäädagi kivi otsa või tulla tagumiku peal alla 😀

Raudtee taga tegime külale tiiru peale. Seal oli, mida vaadata 😀
Oma pikal rännakul jõudsime Tallinna piiridesse tagasi. Vihma hakkas sadama aga õnneks polnud seda kauaks. Käisime sauna taga tiigi ääres, imetlesime esimesi pajutibusid.

Edasi tuli läbida Pärnamäe surnuaia tagune ala. Seal on kõige põnevam koht Ristaia järv. Tahaks kunagi tiiru sellele peale teha 😀 aga siiamaani pole viitsinud. Sinna juurde minemine on juba päevane matk 😀

Künka otsas tuli pikem peatus söömiseks ja tee joomiseks. Vaade on seal ilus.

Lõpuspurt. Vaatasime haisvat Käära oja. Tegelikult on sel mingi omamoodi ilu ka, päris niisama sinna ei läinud.

Kõmpisime läbi Laiaküla, kus saime kraavi ületada. Ammu pole saanud, linnas on kõik kohad viimasel ajal viisakalt sildu ja purdekesi täis ehitatud. Pikakoivalistel oli eelis kuiva jalaga üle saada, kuidas lühematel jalgadel läks, ei tea. keegi ei kurtnud 😀

Iru ämma taga olid veel õunad puus. Maitsesime. Mõnedele sattusid head, mulle eriti mitte 😀 Iru ämma juures tegime lõpugrupipildi. Sel korral keegi väga ei kipunudki laiali minema, lobisesime veel jupp aega 🙂

Kõndisime umbes:14km ja 4tundi

Rabasaare küla ja Lehtse

Eelmisel aastal sain elroni kuukaarti ja sõitsin sellega siin ja seal ringi. Üks lemmik kohti, mis ma siis avastasin oli Lehtse kant. Sel aastal tekkis soov oma lemmikut uuesti vaatama minna, pealegi saatis üks matkakaaslane mulle info Rabasaare küla kohta, millest ma varem kuulnudki polnud.

Ainus probleem kogu loo juures on see, et Lehtsesse läheb rong suhteliselt kehvadel aegadel. Hommikul kell 7 on minu jaoks silmnähtavalt liiga vara, et kell 5 tõusta selleks peaks ikkagi natukene parem põhjus olema 😀

Järgmine rong läheb sinna kanti alles kella kolmeks ja praegusel ajal on see justkui veidi hilja võitu. Ka ei andnud välja mõelda mingit varianti, et sõidaks Tapale või Jänedale ja sealt bussiga edasi.

Lõpuks olin ma valmis peaaegu kell 6 tõusma, et sõita 8-se rongiga Tapale ja sealt siis 7 kilti tuimalt mööda tee äärt sammuda, et jõuda kohta kuhu ma tahan. Samas kippus siis ajaga kitsaks minema, sest rongid tagasi tulevad sealt ka pisut peale 4 ja siis kella 7 paiku õhtul. Hommikul nii varakult minnes poleks kindlasti tahtnud õhtuse rongi peale jääda ja ma kahtlustasin, et siis võib pime ka juba olla. Oleks pidanud midagi vahele jätma ja seda nagu ka ei tahtnud 😀

Lõpuks ühel laupäeval jõudsin otsusele, et lähen siis ainult küla vaatama, selle kella kolmese rongiga. Seal jõuan valges ära käia ja kui aega üle jääb siis vanu armsaid kohti saab ju hämaras ka vaadata 🙂

Asusin teele. Lehtse raudteejaamas maha minnes võttis mind vastu päike, sünged pilved ja +15 kraadine soojus. Kuidagi väga soe ja kodune paik. Suund oli mul enamvähem teda, nii et hakkasin suhteliselt suvaliselt mööda tänavaid astuma. Tänu sellele nägin Lehtse uut turbavabriku hoonet, mis enam nii uus ei olegi.

Kortermajade ümber olid lahedad lippidest aiad. Alguses mõtlesin, et äkki oli vähe raha ei jõudnud piisavalt lippe osta ja siis jaotati need kunstipäraselt laiali aga teistel majadel olid samasugused aiad. Ütle siis, kas vähesest rahast või kunstimeelest sõltuvalt?! 😀

Kõndisin põldude vahelt läbi ja jõudsin Kurge mõisa (18saj) juurde, kus on hullult palju koeri ja kõik lõugavad. Minu väike unistus oleks käia Kurge Piiritusevabrikus (1887) aga see on koerte taga peidus 😀

Läste allikad on seal samas ja sealt edasi lähebki tee Rabasaare külla.

Kruusateed on oma kolm kilomeetrit. Tee ääres on paar põldu, ühel neist Otsa talu surnuaed. Omamoodi päris põnev, pisike, ümbritsetud kivist aiaga. Talu omanik tahtis oma surnuaeda teha. Kuna pühitsemata mulda matmine oli keelatud, tuli tal esitada palvekiri konsistooriumile. Loa ta sai ja 19saj rajas ta Koplimäele oma surnuaia. Omanikeks perekond Matson, matuste arv ei ole teada.

Sammusin edasi ja natuke nagu kõhe oli. Teadsin, et lähen peaaegu asustamata kanti ja olin just lugenud küüditamisest ja Gulagist ja siis rong sõidab selja taga tak-tak- tatak 😀 Ümbrus ka selline sopane määrdunud pruun-hall.

Igav oli astuda sest kõrvale eriti minna ei saanud – olid kraavid, märg ja võsa. Võibolla ma olin ootused veidi suuremad seadnud, lootsin et astun mööda teed ja näen ilusaid vaateid rabale vms 😀  Kuidagi imelik oli kui üks auto mööda sõitis, siin ei pidanud ju kedagi olema.

Jõudsin Rabakülla. Ees ootasid mind kolm noormeest ATV-dega. Juhuu siin ikkagi on mingisugune tsivilisatsioon, ma ei olegi üksi maailmas nagu Palle 😀

Tervitasid ja küsisid, mis ma seal teen? Küsimus ju täiesti õigustatud aga minu jaoks veidi totter. Vastasin nipsakalt, et jalutan ja kõndisin nina püsti minema 😀  Polnud mul aega ega tahtmist pikemalt juttu vestma jääda.

Esimesed kuurid ja sarad paistsid aga enne nendeni jõudmist paukus vanemat sorti eesti tümakas vastu, keegi kusagil midagi toimetas aga mida, see jäi minu eest varjule.

Ühest kuuri aknast sai sisse piiluda, oleks saanud ka sisse minna aga seal polnud midagi huvitavat, nii et liikusin edasi. Üldiselt oli väga palju lagunenud, põlenud, lõhutud hooneid aga kuidagi on suudetud päästa või säästa paar vana maja- roheline ja kollane, mis peale vaadates teklitasid sellise koduse sooja tunde. Aga eks nendega on ka ilmselt nii et kui kohe midagi ette ei võeta lagunevad ka ära.

Mõnedes blogidest nägin, et majades on sees käidud siis praegu olid enamikel majadest uste ette kaks tellist pandud ja katkiste akende ette kiled. Need tellised olid nagu vanasti luuad ukse taga, et minul küll ei tekitanud mingit tahtmist neid eest tõsta, et saaks vaatama minna, mis majade sees on.  Samas on neil täpselt see mõte, et korralikud inimesed hoiab eemale, kes pahade plaanidega tulevad neid need tellised nii või naa kinni ei pea.

Mõnest aknast piilusin sisse. Kahju oli vaadata, kuidas inimesed võivad sellised olla? Lihtsalt kõik segamini pekstud, rusuhunnikud nurgas. Samas oli näha ka, et vanad majad on alla andmas, katused sisse kukkumas, põrandad läbi vajumas. Kahju igatepidi.

Lõpuks käisin ma sees ainult ühes nõuka ajal ehitatud silikaatkivist hoones, mis oli kõigile avatud 😀 Sees paar diivanit. Mõnus hängimise koht, paar graffitit seinale joonistatud ja puha.

Samas kõrval oli juba jõgi, millest üle viis puust sild aga teisel pool polnud justkui enam midagi huvitavat. Samasugune märg ja sopane maa nagu siin igal pool 😀

Mingi suurem maja on kellegi poolt kasutusele võetud, uued aknad ette pandud ja puha ja igasugu keelumärgid küljes – eravaldus, kurjad koerad, lastakse maha, varisemis oht.

Hakkasin teiselt poolt küla tagasi minema. Seal oli üks armas pargilaadne ala, mille tõttu jäi mul käimata ainsa kohaliku elaniku “õuel” ehk liikusin sealt veidi eemalt mööda.

Suhteliselt küla keskmes on andide laud: raha, kivide ja kolme padruniga, õunte ja kindaga. Selleks korraks oli mulle sellest külast küllalt, mis ei tähenda seda, et sinna ei võiks kunagi veel minna aga ma ei kujuta ette millal see õige aeg oleks. Võiks olla veidi kuivem ja veidi värvilisem – rohkem sügise algus ehk?

Mul oli rongini aega veidi üle kahe tunni. Arvestasin, et kui mulle jääb peaaegu kaks tundi alles siis jõuan Lehtse  mõisa juurest läbi lipata, mis oli ju tegelikult ka üks põhjus, miks ma siia kanti üldse tulla tahtsin. Nii, et andsin päkkadele valu ja tagasi need kolm kilomeetrit enam nii pikad ei tundunud 😀  Suts ja valmis.

Taas Kurge mõisast mööda, koerte kisa saatmas tuli käia jupp maad mööda külavaheteed. Tegelikult pea kolm kilomeetrit jälle. Õnneks on poole tee peal vaatamisväärsuseks Andi vesiveski varemed. Üks ilus gooti stiilis kaar on säilinud. Et seda kaart korralikult näha siis tuleb heina sisse laskuda, kus peitub hunnik kive, mille otsa koperdada aga see on seda väärt sest tee poolt on vaade tunduvalt kesisem tänu väikesele võssile.

Üle jõe tuleb veidi selline soisem või rabasem ala, mis õhtusel ajal näis selline mõnusalt tontlik oma suurte remmelgate ja muu kribukrabuga 🙂

Väike tee sulab kokku suurema teega, mis on ühtlasi ka RMK matkarada. Tee ääres on üks ilus pisike majake, kuhu sel aastal oli vist uus koer võetud. See lärmas iga auto peale ja minu peale kah. Haukus ja haukus, nii et lõpuks peremees tuli teda rahustama 😀  (Karta ei ole vaja, ta on oma hoovis kinni aga ilmselt alles noor kutsu).

Lehtse mõis on minu jaoks nagu kusagilt teisest maailmast. Kui eelmisel aastal selle koha netist leidsin olin valmis Tapalt sinna kõmpima lihtsalt sellepärast, et seda näha ja ma ei kahetse. Kahju ainult, et eelmise aasta memuaarid on üles kirjutamata. Millegipärast just parimad “palad” jäävad laagerduma ja  blogist puutumata. Samas on võimalik seda muuta, ainult emotsioon ei ole nii värske 😀

Igatahes sain ma eelmisel aastal sellest kohast võlutud ja ma ütleks, et ega see lumm kusagile ka sel aastal kadunud polnud. Täiesti sõnuseletamatult hea on seal olla.  Mõisapark on kohati rääbakas, kohati korras. Seal asub RMK katusealune ja südamega peldik. Seal on vahva suur kivi (või no mitte väga hullult suur) ja paaristammed.

Kui ma siin mõisast rääkisin siis seda väga palju alles polegi. Torn, natuke seina ja siis üks küngas. Künka all on ilmselt jäänuk mõisa alumisest otsast ehk keldrist. Eelmine aasta piilusin aukudest sisse. Sel aastal polnud aega ja sinna oli mingi kirju lint ette tõmmatud… ju siis on varisemisohtlikuks kuulutatud.

Aga tornis käisin ma sees ikkagi, seal on nii äge kuigi telliskiviga võib vastu pead saada sellest hoolimata.

Aga mõisast nii palju, et esimest korda mainiti seda 1467 kui ordumeister andis selle Hans von Lechtesele, kellelt mõis ka oma nime saanud. Mõisas on olnud klaasimanufaktuur. Ja sellise kuju nagu all olev helesinine pilt kujutab sai see 19 saj lõpul.  Ka Andi vesiveski kuulus mõisa juurde.

Taas tuli mul veidi maad tagasi kõmpida, et minna Pruuna mõisa juurde, mis pole minu jaoks üldsegi nii võluv aga jääb kenasti tee peale. Mõis iseenesest oleks ju isegi kena aga see juurdeehitatud silikaat jubedus rikub kõik ära. Muud mõisahooned on küll alles aga tundub, et mitte kõige värskemas nooruses.  Üks majake oli ära lagunenud, mis eelmisel aastal veel täiesti püsti seisis (eks sel olid siis ka lagunemise tundemärgid küljes aga tundus, et seda kannataks veel päästa).

Nüüd läks päike juba looja, aega veel natuke oli, nii et lonkisin rahulikult. Nautisin loojangut. Vaatsin lehmi. Soodla jõgi oli siin päris võimsaks kasvanud. Üle jõe viib armuvalu sild. Nimi on kõlav aga sild ise niru võitu, võiks ju midagi romantilist olla kui selline nimi külge riputatud. Raksutasin paar õuna ja kõmpisin rongi peale. Ei jõudnudki liiga vara kohale, kaks inimest olid juba enne mind seal ootamas 🙂

Kokku käisin 16km ja aega oli 4 tundi ja 20 minutit.

Saku metsas

Sõitsin rongiga Sakku. Päev varem oli käinud seal mu hea matkakaaslane ja avastanud rabaraja, millest mina polnud isegi mitte kuulnud 😀 Igatahes tundusid pildid piisavalt huvitavad, et uudistama minna.  Rongi graafiku järgi oli mul aega umbes 2 tundi ja 20 minutit ja pimedaks oleks ka niikuinii läinud.

Muidugi tekkisid just sel korral rongil jälle taristu rikked, mis tähendas oma 10-15 minutilist seisakut. Õnneks oli mul raamatu näol vähemalt tegevust kaasa võetud, muidu oleks tigedaks ajanud küll. Ehk minu aeg läks järjest lühemaks.

Saku terviseraja pikem osa on 7km, nii et mingit väga mõnulemise aega mulle ei jäänudki.

Tegelikult tahtsin ka Saku raudteejaama maja lähemalt silmitseda.  Ma olen sealt palju kordi mööda sõitnud seda imetlenud aga ei mäleta, et oleks rongiga sinna sõitnud või varemalt lihtsalt juures käinud, et vaadata. Aga võibolla olen ka lihtsalt ei mäleta 😀

Raja kaart on kohe lähistel. Midagi keerulist sealt välja lugeda ei ole. Üle raudtee ja metsa.

Rada on lai  ehk ongi terviserada, puudu on ainult asfalt ja valgustus. Ühesõnaga sain ma kohe suure pettumuse osaliseks. Kuna ma sellisel rajal püsida väga ei viitsinud, pistsin oma nina siin-seal metsa ja uitasin niisama.

Samas rada ka väga silmist ei tahtnud lasta, et jõuaks ikka terve ringi ära teha. Põhimõtteliselt uitasin siis raja veeres metsas, nägin palju erinevaid seeni ja kooreüraskite vägitegusid.

Vahepeal põikasin rajale tagasi ka, et saaks veidi kiiremat sammu astuda.  Üldiselt oli raja märgistus hea, arusaadav. Ma olen tähele pannud, et mina kipun just märgistatud radadel veidi ekslema kuna loodan, et need on arusaadavad ja piisavalt selgelt märgistatud ilma, et ma peaksin abivahendeid kasutama.  Pean tõdema, et suurem osa radade märgistustest on ülimalt kehvad või olematud 😀

Sellel rajal tekkis ka paaris kohas küsimusi aga kui raja kaarti olin eelnevalt vaadanud siis lihtsalt oli aimatav kuhu suunas edasi peab minema.Loodus oli raja ääres mitmekesine.  Kui alguses oli rabamets, siis hiljem juba männik ja kuusik. Kusagil sai puude vahelt ka raielanki imetleda. Üle kraavide ja ojade läksid väiksemad ja suuremad sillad. Metsas oli palju- palju radasid, mis ilmselt on märksa põnevamad kui see “päris rada”.  Mingi alternatiivne rada on seal ka. Tundub, et märksa lõbusam, kas see on orienteerumiseks või milleks, pole veel välja uurinud.Metsa minnes on korralikul korilasel ikka mingi tops kaasas.  Taga pool osas, kus oli kuusik ja männik sai ka vastavaid riisikaid korjata. Kuusekad olid küll enamuses täiesti läbi omadega, üks suur pesakond oli väga vanaks läinud. Männikaid oli veel täitsa uhkelt. Sain oma jäätisekarbi täis ja lisaks veel ühe suure piraka kukeseene ka. Kärbseseentega sain silma nuumata, seal olid just sellised värsked ja ilusad.

Tundub, et seal on mingisugune vana sõjaväe ala olnud?! Mingid veidrad kraavid ja kohati okastraati. Tagasiteel hoidsin rohkem metsa. Kuigi mingi hetk olin jälle rajal tagasi, kohas kus kunagi hakkab raudtee kulgema ehk RailBalticu trassil.  Kuna lõpus jäi mul veel natuke aega üle siis käisin piilusin teisel pool raudteed terviserada või pigem võiks öelda, et käisin sealse pisikese metsatuka risti-põiki läbi.  Kuidagi sümpatiseeris see osa isegi rohkem kui suur mets 🙂

Raja mõttes võin soovitada neile, kes tõesti sporti teha tahavad muidu on see nagu suhteliselt igav.  Samas kui metsa nautida tahad soovitan kulgeda suvaliselt mööda pisikesi radu, seal on mõnus 🙂