Maastikumaraton 2019

Teist aastat käisin maastikumaratonil toidupunktis abiks.

Alustasime Ülemiste keskuse juures jagasime inimesed õigete busside peale, aitasime otsida numbrid ja läkski sõit lahti.

Stardi ootasime ära, korjasime asjad kokku ja läksime järgmise järve äärde söögipunkti lahti pakkima. Sel ajal kallas vihma nagu oavarrest. Õnneks oli meil telk pea kohal, nii et vähemalt meie pääsesime kuivalt.  Esimesed jooksjad jõudsidki varsti kohale. Mõni ootas vihma vaibumist, mõni jooksis ilma peatumata minema.

Meil oli kokku lepitud, et kui esimene söögipunkt lõpetab siis tuleb meie juurde ja võtab punkti üle, et meie saaks Aegviidu poole matkata.

Või no päris matkamiseks seda nimetada ei saa, üsna keel vesti peal tempot tuleb aretada, et enamvähem valgeks ajaks kohale jõuda. 5tundi 5 kilti tunnis (kokku 25km), kusjuures maastik ei ole sugugi kerge. Sel korral oli veel ka see häda, et maapind oli kord libe, kord sopane, kord märg. Eelmisel aastal oli selle võrra lihtsam.

Minu jaoks oli kõige raskem koht kohe alguses. Nimelt on mu matkasaapad märja puu peal jube libedad, mis tähendas, et ma põhimõtteliselt uisutasin läbi Kõnnu Suursoo.Rabatorni peab ikka ronima kui juba kohal oled 😀

Sel aastal tundus raba kuidagi hall/pruun ja värvivaene, ilmselt oli asi selles, et päike ei paistnud eriti. Tornis oli näha, et kusagil eemal metsaviirul jookseb hele triip üle. Laudtee lõpu poole halastas päike veidi ja sain ka mõned päikselised raba pildid.Jõudsime metsa vahele, kus oli kõrge mägi ja uus torn, mille otsa ronida. Vaade oli selle eest ilus 🙂

Jätkus rada nagu ikka tõus, langus, sopp, vesi, järv kuni Jussi nõmmeni välja 🙂Nõmm mulle meeldib isegi kui see on üleni pruun 😀 sest see avarus on kuidagi väga mõnus silmale vaadata. Samas ega seal väga kaua jalutada ei saa kui tempoga tulla. Üks igavlev fotograaf tuli ajas juttu ka, nii et suhteliselt märkamatult jõudsime jälle metsa vahele.Seal võis kahtlustada, et enne Soodla jõge on paras uputus aga ei midagi hullu. Paar loiku siin, paar seal aga polnud muret, et kuiva jalaga läbi ei pääse.

Edasi jälle tõus ja langus, kena metsavaheline tee. Aga sel korral tundsin, et see tempo ja kilomeetrite arv ei klapi minuga väga sõbralikult. Pole kaua nii pikka maad käinud, viimasel ajal kipuvad mu teekonnad  sinna 10-15km kanti  jääma ja siis ka rahulikult enamvähem siledal maal. Huh, see ronimine võttis ikka täitsa läbi 😀 Peab rohkem harjutama hakkama.

Kõige sellisem vesisem-sopasem ala oli enne Haraka raba laudteed. Õnneks sealne laudtee oli sopane ja mu saabas enam nii hullult ei libisenud 😀 Sain täiesti normaalselt kõndida.

Pärast seda läks päike juba looja ja kiskus hämaraks.  Täitsa lõpus ka pimedaks, nii et polnud väga hästi aru saada, kus teemärgistus on.  Enne kohale jõudmist oli veel mingi sopaauk või midagi sellist aga kuna oli pime siis tulime sealt otse läbi. Õnneks matkasaabas pidas ja jalgu märjaks ei saanud. Päris huvitav oleks seda “mülgast” päevavalgel näha 🙂

Viru raba ja Pärlijõe org

Vahel on tunne, et oleks vaja veidi pidurit tõmmata ja patareisid laadida. Mõnus on minna sõbraga loodusesse ja nautida sügise ilu.

Sel korral sai valitud Viru raba, ma olin seal ainult ühe korra käinud ja tahtsin uuesti minna. Pealegi sel ainsal korral kui ma varem käisin ei jõudnud me tornist eriti kaugemale.

Seega paik oli teada, aega võtsime ka piisavalt. Mina tahtsin “korileda” ka kui on mida korjata.

Ring sai umbes 20km ja olemise aega umbes 5 tundi.

Huvitav oli ka see, et ma absoluutselt ei mäleta, kust kohast me eelmine kord sinna Viru rappa saime 😀  Ma ei mäleta üldse, et oleks enne kusagil metsas kolanud aga ju tuleb mälu värskendamiseks vanu pilte vaadata. Igatahes uudistasin metsa hoolega aga see ei olnud eriti põnev. Ehk oli asi ka selles, et ma ootasin seda rappa minekut nii väga ja teadsin, et seal on ilus.

Mõne männiriisika noppisin, tegelikult lootsin hoopis pohli korjata aga seal kandis neid eriti polnud.

Esimene öökülm oli üle käinud. Muidu poleks aru saanudki  aga ühelt seenekübaralt kukkus karpi killuke jääd 🙂

Rabas ei olnudki palju rahvast. Imede-ime. Kuigi jah enne vaatetorni ikka nägime turiste igasuguseid. See laugaste vaheline ala on “lõpp-ilus”. Pilte tegin nii- ja naapidi ja ahmisin silmadega 😀

Siis avastasin ma jõhvikad ja kuna neid oli palju-palju siis ma otsustasin neid ka korjata. Pool karpi ühest kohast ja teise poole teisest kohast. Tegelikult tahaks veel jõhvikale minna.

Tornis kaua ei olnud, lihtsalt veidi tuuline oli. Läksime alla ja tegime oma piknikupausi seal. Päike paistis peale  ja oli päris mõnus.

Edasine teekond oli minu jaoks juba suhteliselt võõras ehk siis peale torni esimesest platvormiga laukast edasi polnud ma käinud. Tegelikult on seal veel jupp maad ilusat laugaste vahelist ala.

Turbavõtu kohta olin silmanud juba alguses aga kuna suured männipuud olid ees siis ei saanud suurt aru, mis seal tegelikult on.

Laudtee lõpu osas sai seda lähemalt uudistada. See oli ka uskumatult ilus vaade.  Edasi tuli taas metsa ala. Kuna emotsioonid olid laes siis ma ei pidanud seśt suuremat. Lonkisin kaasa  ja lootsin, et saan midagi korjata.

Kui jõudsime Pärlijõe orgu siis muutsin meelt ja leidsin, et ka seal on mega ilus. Kõrguse vahed olid muljetavaldavad, oja ise mõnusalt kärestikuline.

Läksime alla oja veerde uudistama. Seal oli sild ja suuuuur koer. Tuli ja haukus küll kõvasti aga nuusutas üle ja oligi suur sõber.

Edasi oli hullult palju igasuguseid seeni. Suurem osa mittesöödavad aga niisama ilusad vaadata. Niiviisi me lonkisime ja mingi hetk tekkis probleem, et meil ei ole eriti palju aega enam.  Nii kahju oli sammu lisada aga päris pimedasse metsa polnud ka mõtet jääda.

Mõned asjad jõudsime siiski veel pool-joostes üle vaadata kui tahtmine tekkis.  RMK raja sild tundus huvitav ja vajas lähemat vaatamist. Allikaorust tulime läbi. Viie paiku olime metsast väljas. Minul olid karbid seeni ja marju täis. Päev läks täie ette 🙂

Mõigu avastusretk

Viimasel ajal on tunne olnud, et tahaks rohkem metsa ja vähem linna, rohkem puhata ja vähem mõelda. Seega matkamise kohta valides võtsin koha, mida ma veidi olen juba tundma õppinud, mille kohta ma ka midagi tean aga samas endal oleks ikkagi ka huvitav.

Mõigu asum asub kesklinna linnaosas ja peab tõdema, et ega keegi sinna naljalt ei satu, kui siis läbi sõitma. Isegi mina, kes ma oma nina igale poole topin olen seal suhteliselt harva käinud.

Kui päris aus olla siis Mõigus me olime tegelikult päris vähe aega 😀 samas kõik tähtsamad kohad saime vaadatud ja lisaks Rae valla erinevaid vahvaid kohti.

Alguses oli natuke igavamat kõmpimist tänaval aga samas kes käinud pole sellele võibolla ka mitte nii igav 😀 Jõudsime lennujaama taha välja just parajal hetkel kui mõned lennukid olid õhku tõusmas.

Edasi läks tee läbi metsa ja raba. Vahva oli see, et peale minu oli see kõigi teiste jaoks uus koht 🙂

Veidike igavam oli jälle kanali ääres kõmpimine aga seda poleks väga millegi muu paremaga asendada ka olnud. Veensin kõiki, et kanali ääres kõmbime ainult 600m aga tegelikult oli hoopis 1,6km, ei tea kuhu ma oma peas selle kilomeetri kaotasin 😀  Enivei nii pikk see ma ka ei tundunud, lihtsalt 600m kohta tundus veidi palju olevat 😀 No ja vahepeal oli natuke vaadata kah, kuidas inimesed ja koerad ja pardid ujuvad. Päikese ümber olevat halo näha jms. Kel huvi pakub siis soojal ajal on seal palju liblikaid ja kiile lendamas.

Jalutasime pisut Mõigu majade vahel, läksime üle Tartu mnt ja sealt sai juba parkmetsa sukelduda. See on küll pisike metsatukk majade vahel, millele on rajad sisse tehutud aga iseenesest oli metsa loomulik kuju alles jäetud, mitte polnud kuidagi “ilusaks tehtud”.

Edasi oli plaane kolm 😀 Igav, põnev ja veel põnevam aga samal ajal mida põnevam, seda rohkem võsa ja nõgeseid. Lasin matkalistel valida. Tulemus oli see, et me olime hullus võsas 😀 Ma pean tõdema, et läbi olen ma sealt läinud talvisemal ajal ja siis on seal ka üsna korralik võsa, samas selle põhjal ma oleks isegi veel hullemat oodanud 😀

Ronisime mäe otsa, kus kasvas kollaste lillede väli, päike hakkas looja minema ja kõik oli nii ilus 🙂 Aga mäest alla minek osutus veidi keerulisemaks ja kuna näha polnud midagi siis valisime veidi järsema koha alla minekuks. No ja suureks rõõmuks olid kõrvuni nõgesed ja vaarikad. Vaarikatest oli vähemalt nii palju abi, et neist sai alla minnes kinni hoida.

Järgnes väike metsik võsa ja soine heinamaa või kuidas seda kutsuma peaks?! Läbi vana põlenud maja hoovi, kust oli kadunud silt, et seisa muidu tulistan vms 😀

Lõpuks jõudsime Mõigu kalmistule, kus tuli ka veel üksjagu võsas ragistada enne kui enamvähem põlvekõrguse heina sisse saime. Vaatasime pisut ringi. Näha polnud praegusel aastaajal suurt midagi.

Läksime veel natuke maad edasid ja vaatasime läbi aia Mõigu kõrtsi ja piirikivide umbkaudseid asukohti.

Kokku käisime umbes 10km

Retke kaart Punasega on märgitud meie rada ja rohelisega Mõigu asumi piirid

Haldjaliblikad Harku metsas.

Kolmapäeva õhtupoolikul kogunesid viis naist ja mina Harku metsa parklas, et matkata üks 10 kilomeetrine ring.

Minu jaoks tegi olukorra uudseks see, et tegime koostööd HikingEstoniaga. Pisut oleme ka varem koos tegutsenud aga sel korral olin täitsa omapäi ja võisin teha, mis pähe tuleb… peaaegu 😎.

Natuke üritasin järgida varem tehtud matkarada aga video pealt ei saanud päris hästi aru ja siis ma lihtsalt käisin ja vaatasin paar päeva varem, kus oleks hea kõndida. Mina avastasin enda jaoks paar uut rada, kus ma polnud varem kunagi käinud, nii et oli endal kah põnev.

Teel  mingeid vaatamisväärsusi eriti pole aga selle eest on lahe rabane mets. Kõik olid ninapidi mustikates. Murakaid leidsime ka. Ühe kraavi ääres kasvas vööthuul sõrmkäppade koloonia ehk neid oli seal nii palju, et peale Männiku polegi neid üheskoos nii palju korraga näinud.

Suure vaarikapõllu leidsime. Kui väheke asjalikumad riided seljas siis võiks sealt suisa korjama minna (kui Ketlin pole salaja juba ära korjanud🤣).
Oma lasepõlve ühe lemmiklille leidsin ka.  Võsa raudrohi on loodusest täiesti kaduma läinud.
Rada läks natuke võsasemaks aga selle eest saime maasikaid ja angervaksa.  Viimane on kusjuures looduslik aspiriin ja peale selle aitab meeli rahustada 🙂
Lõpuks läksime pisikese ringiga läbi mõisapargi. Ritsikad siristasid nagu oleks sügis juba käes.

Pikniku paus oli plaanitud mõisa ette muruplatsile aga kohale jõudes tuli  välja, et seal olid koerte treeningud.  Ei hakanud neid segama aga lillepeenras lilli nuusutamas käisime ikka. Piknik toimus hoopis maja taga trepil.
Kuna ette oli teada, et matkama tulevad ainult tüdrukud siis oma esimese matka puhul tegin pikniku veidi pidulikumalt.
Veetsime mõnusalt aega. “Lõpmata” kauaks sinna siiski jääda ei saanud. Umbestäpselt õigel ajal tahtsime tagasi alguspunkti jõuda.

Tagasiteel vaatasime üle mõisajärve ja liivaluited. Edasine teekond oli küll teistkaudu kui enne aga suhteliselt sarnane ehk mustikad ja murakad 😀  Nii palju oli siiski erinev, et sai üle purrete jalutada kuigi praegusel ajal oli nii kuiv, et oleks võinud ka niisama kõrvalt minna.

Pööripäeva lille nuusutamise retk

Tekkis mingisugune plaan pööripäeval väike matk teha. Alguses ma isegi ei mõelnud, kas üksi või kellegiga koos. Ühesõnaga mõte idanes ja mõni päev enne otsustasin, et hõikan välja ka. Kui keegi tuleb siis tuleb ja kui ei siis lähen üksi.

Oluline oli õhtune aeg sest siis on ehk näha, kuidas udu tõuseb ja ööviiulid hakkavad mõnusasti lõhnama.

Algne plaan oligi selline, et vaatame ära laudtee äärsed käpalised, naudime lihtsat maastiku. Kuna osa matkasellidest polnud kindlad kui pikalt nad käia suudavad siis sai tehtud selline väiksem ja suurem ring. Väiksema ringi tegijad pidid lihtsalt mööda laudteed tagasi alguspunkti minema, teistega läksime edasi.

Käpalistest olidki õitsemas peamiselt ööviiulid ehk kahelehised käokeeled. Teisi veel ei olnud või õigem oleks öelda, et need alles hakkavad õitsema. Pisikesi õienuppe oli siin ja seal küll. Varasemad olid juba ära õitsenud. Samas tee ääres oli lilleilu küll.

Suve võtsime vastu, Aiataguse allikatel käisime, torni ronisime. Kusjuures tuli meelde, et kevadisel pööripäeval käisime ka osaliselt sama seltskonnaga matkamas 🙂

Edasine teekond oli mõnda aega minu jaoks veidi igavam sest tuli natuke mööda sirget teed kõmpida. Samas sai niisama lobiseda ja tegelikult oli tee keset metsa, nii et vahepeal vaatasime seda ka mis seal paistab. Männi tuulepesa polnudki vist varem näinud. Ise tahtsin jõuda turbaväljadeni sest seda ma teadsin, et seal raudselt ilus. Tupp-villpead oma valgete tupsukestega on nii nunnud. Peale selle leidub seal ka käpalisi. Jänest nägime ka.

Edasi juhtus kuidagi selline lugu, et läksime seiklema, mis minu meelest on alati lahe.

Põhimõtteliselt oleks ehk keeranud tagasi alguspunkti poole aga teatavasti ei pääse kusagilt üle jõe.  Kuna mingisugune rada läks jõe äärde siis läksime vaatama ehk keegi on mingi purde ehitanud vms.

Nii öelda purre seal oli ka – kopratamm. Sellest sai päris kenasti üle minna. Jõudsime hullu võsa vahele 🙂 Lootsime ennast kuhugile välja pressida aga igal pool oli piisaval vedel maapind ja ühes küljes suisa pääsküla jõe haru ees, nii et lõpuks pidime ikkagi tagasi minema.

Aga see veel ei vähendanud seiklemisjanu. Kui jõeületus taaskord tehtud sukeldusime metsa alla. Lihtsalt seal oli väga ilus. Päike paistis puude vahel, ööviiulid õitsesid ja…

Ainus häda kui nii võib öelda olid kraavid. Neist saab üle küll aga jube tüütu kui  neid on palju ja need on laiad ja tuleb otsida seda kohta kust üle saab ja… Pealegi oli näha, et edasi läheb soisemaks ja otsustasime tee peale tagasi minna.  Iseenesest oli ka tee peal kena astuda. Ühel pool täiesti raba moodi ala, teisel pool  männimets. Tee ääres maasikad. Mmm.

Lõpetasime Vana-Pääskülas. Kokku tuli veidi üle 12km.

 

Plirts-plärts märtsiretk

Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.

Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.

Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.

Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.

Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest  vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.

Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.

Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.

Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.

Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀

Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.

Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.

Veidi kunsti jäi teele.

Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.

Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.

Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.

Kokku umbes 13km

Rae rabas

Kuidagi ei viitsi ennast lumehange vedada aga liigutama ju peab. Palju näha ka pole, kõik on lihtsalt valge. Kui muidu olen alati nautinud lumiseid aegu siis sel aastal ei kutsu üldse välja lumme hullama.

Välja ma ennast siiski vedasin, valituks osutus Rae raba, olen seal suhteliselt vähe käinud. Sõitsime Mõiku, läksime lennuvaatlustorni alt metsa. Ilus oli kuigi kindlasti on vahepeal veel ilusam olnud. Sumpamist oli üksjagu, vastik oli seal juures see, et rattarööpad olid ebaühtlased, nii et vahepeal sai aukudesse koperdatud 😀

Veidi aega jalutasime kanali ääres.

Ja siis mööda sihti raba vahele. Alguses oli päris kena. Loomarajad olid ees ja lumi väga sügav ei olnud. Mida edasi seda hullemaks “rada” läks. Võsa oli palju ja lund ka. Õnneks polnud seda väga pikalt 😀

Korra nägime päris raba moodi raba ka või noh veidi metsistunud raba.

Edasi olid juba turbaväljad, seda et me seal olla ei tohiks saime teada pärast väravast välja minemist. Muidu oli natuke nagu põnev ka kuigi teist korda väga samasse kohta minna ei viitsiks.

Rabajuurika mägi nagu Kärdla eelmise aasta jõulupuu.

Turbamäed olid ägedad.

Jõudsime tee äärde, minna polnud kuhugi, lumi oli hange lükatud. Kui autosid polnud jalutasime teel ja kui tulid ronisime hange otsa seisma, nagu auvalve.

Väikese raudtee majakese kõrvalt liikusime veneküla poole. Seal oli kõik kuidagi armas.  Nagu kodutee oleks jalge all olnud.  Kuidagi soe ja kutsuv. Ilus kuusk aiaväravas. Kahjuks maja oli maha põlenud.

Leidsime ennast vangla  eest. Polegi seda valminuna näinud.

Hea uudis oli see, et isegi hämaral päeval on juba poole viieni valge 🙂

Vantsisin jala koju. Vaatasin, et Väo karjääri mägi on tee äärest kadunud. Mõtlesin, et võiks mõnel päeval sinna vaatama minna, mis toimub.

Endale ei tundunudki maa nii pikk kui välja tuli tervelt 20 km.

Jaanuar:124km

Kuue järve matk ja selle eel

Nädala alguses tuli mõte, et teeks ühe järverohke matka. Plaanis oli ette võtta 6 järve aga juhtus, nii et sai 7 järve üle vaadatud +2 peaagu silmatud ehk kokkuvõttes vaatasime üle pooled Tallinna järved.

Kutsusin avalikult inimesi kaasa seega otsustasin paar päeva enne päris matka mõned kohad üle vaadata. Ilm oli tol päeval küll selline, et normaalne inimene ei aja koeragi välja aga mina ennast piitsutasin küll.  Pealegi jäin hilja peale ka, nii et ma tõesti plaanisin korraks minna.

Männikul oli kõik selge.  Üht mälestuskivi tahtsin üles leida aga ilmselt on see lumehunnikute all ja lõin käega. Eks suve poole satub sinna kanti veel siis lihtsam otsida.

Kõik see lumi lirtsus ja plärtsus, järvejää tundus ka täiesti lödi. Männiku kivi juurde ei viitsinud minnagi sest seal oli loik suisa lahti.

Lippasin edasi kuni Kurna ojani välja. Mõtlesin algselt sealt Järvele minna aga mõtlesin ümber. Kant on tuttav, pole hullu kui pimeda peale jääb ära ikka ei eksi ja paar kilomeetrit siia-sinna ei oma erilist tähtsust minu silmis. Natukese aja pärast ma hakkasin ennast natuke kiruma sest oja äärt mööda minnes sumpasin põlvini lumes ja liikumine oli päris aeglane. Samas oli vahva, lund hakkas sadama ja päris ilus oli.

Lõpu osa saingi pea pimedas metsas käia. Samas oli tänu lumele piisavalt valge, et ei pidanud telefoni taskulambiga teed otsima 😀 Omamoodi täitsa vahva oli, tavaliselt on kuidagi, nii et appi pimedaks läheb, ruttu metsast välja. Võõras kohas on see muidugi mõistlik aga kipub kuidagi ka tuttavates kohtades nii olema 😀 No tegelikult on mõte see, et mis sa seal pimedas metsas ikka vahid, pole midagi näha. Aga samas oli nii äge, kuidagi teistmoodi kui muidu.

Kui FB-s matka välja hõikasin siis tekkis selline probleem, et seda ei näidatud mitte kellegile, võimle palju tahad 😀 Esimesed huvilised, kes tulid, ainsaks ka jäid. Ise üksi olin ainuke osaleja. Tundus nagu suhteliselt pointless üritus aga minemata ka ei saa nagu jätta. Mõtlesingi, et kui kedagi kohale ei tule siis lähen järgmist matkarada uudistama.

Enne kodust välja astumist sain teada, et 2 inimest on siiski tulemas.  Lõpuks oli meid isegi 7, mis grupi mõttes on väga hea suurus. Selline mõnus privaatne.

Ilm oli hoopis midagi muud kui paar päeva tagasi. Päike siras, natuke tuli raheterasid, külma oli parasjagu. Lund rohkem kui küll 🙂 Imeilusaid vaated igal pool. Mets nagu Lapimaal. Esimesed viis järve nägime kohe peaaegu, et ühe hoobiga ära. Pumba järv, nimeta järv, Männiku järv, Väikejärv ja Raku järv.

Kulgesime suhteliselt mööda Tallinna piiri. Vaatasime üle Männiku hiidrahnu ja Vanapagana kivi. Kurna oja äärde jõudes oli mul super hea meel, et ma viitsisin end mõned päevad varem kohale vedada ja mingigi aimatava raja sisse käia… oli endal tunduvalt kergem. Lumi oli kohati poolde kintsu, nii et kui mul võhm väljas rääkisin ümberkaudsest kultuuriloost 😀 ja kui oja lõpuks ületatud sai, tegin ettepaneku sööma hakata, sain natuke hinge tõmmata.

Edasine tee kulges Ülemiste järve tagant, mõisa hoovi pealt, Peetri külast läbi, üle “kõrgmäe”, läbi soo pühale mäele ja pühamäe järve äärde.

Lisaks näitasin näpuga veel kahte nimeta järve, nii et 50% Tallinna järvedest sai üle vaadatud 🙂

15km+14km/Jaanuar:104km

Kõnnu järv vihmas ja päikeses, Lohu vaatamisväärsused

Pühapäeva hommikuks oli vaim valmis pandud, kott pakitud, et minna Kõnnu järve äärde vihmast päeva nautima. Ilmateade lubas terveks päevaks laussadu. Sel korral oli kaaslane ka kaasas, nii et viilimise võimalust eriti ei olnud 😀 Kuigi eelmisel õhtul nii palju tegime järeleandmisi, et otsustasime hilisema rongiga minna.

Mina olen Kõnnu järve ääres ühe korra käinud ja sedagi juba üksjagu aega tagasi.

Sõitsime rongiga Lohu peatusesse, kus saime kohe sahmaka vihma kaela. Katusealune küll oli aga tuul puhus kõik vihma sinna alla, nii et kasu sel korral ei miskit. Ajasime oma kiled selga, peitsime fotokad põue ja hakkasime Keila jõe poole astuma, kus oli paar pärandkultuuri objekti.

Esimene neist on raudtee ääres olev Lohu meierei.

Umbes 300 m raudteejaamast vasakut kätt jääb Lohu koolimaja ja kooliteenija maja.  Kuna praegu on hoone kasutusel elamuna siis väga hoovi ei trüginud. Maja iseenesest väga põnev.  Hoone ajalugu on huvitav sest seal on asunud nii algkool, mis suleti 1937, seltsimaja mis  tegutses kuni 1940-dani. Saksa okupatsiooni ajal vanadekodu, siis jälle kool ja alates 1962 aastast on seal elamu.

Sadakond meetrit edasi on korsten. Millega see kokku kuulub või miks see seal on, selle kohta ma infot ei leidnud.Jõe ääres on kaardile märgitud Mälivere vesiveski. Kas me seda nägime – vist mitte aga pead ka anda ei saa. Kuna otse selle juurde ei pääsenud sest aiad  ja hoovid olid ees siis eemalt jõe äärde minnes nägime küll üht huvitavat maja aga kaardil punkti vaadates see veski igatahes ei ole. Vihma kallas ja ei viitsinud asjasse väga süveneda ka.

Ilus vaade oli niisamagi.

Läksime raudteejaama tagasi, et teisel pool Kõnnu järve äärde jalutada. Kuna me mõlemad olime sinna erinevat teed mööda läinud siis natuke vaidlesime kumma tee parem on. Minu tee oli lühem aga ma polnud üldse väga kindel, et ma mäletan kuhu täpselt minna tuleb. Valisime minu tee ehk saab seigelda 😀

Alguse leidsime ilusasti kätte. Kusagil, kus oleks pidanud ära keerama läksime otse edasi. Samas hakkasid “häirekellad “üsna kohe ja üsna kõvasti lööma – ma ei ole siin varem olnud. Nii, et sadakond meetrit käisime edasi-tagasi ja keerasime õiges kohas ära. Tee ääres on Kõnnu tammed. Üks täitsa elus ja terve, teisest ainult jupike tüve alles.

Läksime rada mööda järve äärde välja. Vihma sadas ja sadas, meeleolu oli täpselt selline, et vahet pole kuhu me läheme.

Tont, mis tont. (Foto:Ilme)

Kuna ümber järve pole jalutanud siis mõtlesime, et võiks seal natuke kaugemale vaadata. Lihtsalt huvi pärast. Kapuutsid silmini peas eriti midagi ei näinud. Aga vähemalt olime rabas, värvid olid erksad, lõhnad tugevad. Mõni sinikas ja jõhvikas sai suhu pandud.

Nägime, et seal läheb matkatee, laudteed ja puha. Kunagi varem seal mingid rajakesed olid aga need lõppesid lihtsalt ühel hetkel otsa.  Vaatasime kuhu need viivad, algus läks meie plaanituga üsna ühes suunas. Mingi hetk keerasime me täiesti teise suunda ja jätkasime teekonda sest sealne metsaalune oli päris põnev.

Lõpuks vaatasime gepsust igaks juhuks järgi kaugele me jõudnud oleme ja kuhu täpsemalt. Ühesõnaga hea, et me Kauksisse ühe jutiga välja ei kõmpinud 😀 Me olime järvele peaaegu tiiru peale teinud. Kuna kusagilt rohkem mingit mõistliku teed ei paistnud olevat siis kõmpisime sama rada mööda tagasi. Vihmamärga võssa väga ei kippunud sel korral.

Siis tuli päike välja, mida ilmateade ei lubanud ja meil kohe õnn “majas”, samm reibas, kapuutsid peast läinud ja imeline maailm vaatas meile vastu.

Leidsime selle sama tee ääres 2 sammu eemal metsavendade haua.

Hunniku puravike, mida me enne ei näinud ja mida ma järgmised 16km lisaraskusena kaasas kandsin. Pilte neist polegi õieti teinud aga neid oli meeletult.

Lõpuks ometi saime pilte klõpsida, muretsemata mis fotokas sellest ilmast arvab. Meile tundus, et sinna matkarajale võiks mõni teinekordki vaatama-uurima minna, ilus oli.

Kõnnu järve ääres tegime väikese puhke- ja söögipausi. Ma puhastasin seeni ka veidike, et oleks kergem tassida.

Tegemist oli siiski suhteliselt lageda alaga ja tuul puhus, nii et üleliigselt aega ei viitnud või no kui välja arvata paar selfiet, mida hädapärast oli vaja teha 😀

Kõnnu tamme könt.

Kõmpisime mööda kruusateed raudteeni, põigates vahepeal metsa vahele.

Üldiselt püüdsime siiski tempot tõsta sest oma miteametlikust ajakavast olime väga maha jäänud. Aga lootust oli, et jõuame enne pimedat tähtsamad kohad läbi käia.

Ilmaga meil edaspidi vedas, kahel pool olid küll tohutult mustad pilved aga meie kohal läksid need kahte lehte laiali 🙂

Jõudsime Lohu mõisa hooneteni. Need olid suures osas küll varemeis aga näha on, et töö seal käib ja tundub, et majad tehakse korda.

Esimesena jäi teele karjakastell.

Viinavabrik ja sepikoda.

Viinaköögis käisime sees.

Huvitav lagi oli.

Natuke maad veel ja jõudsime mõisani. Minu meelest imeilus aga samas tagasihoidlik ka. Ümberringi imelised vaated, ilus haljastus. Valitsejamaja oli ka seal kõrval, ilusa verandaga.

Endine mõisa allee?!

Järgnesid ait-kuivati. Nõuka ajal ehitatud elumaja ja mingisugune tellistest (täpsustus: silikaatkividest 😀 ) laotud putka, mida oli üritatud mõisakompleksiga ühendada/seostada.

Aednikumaja-kasvuhoone

Masinarehi ja vesiveski.

Alla kilomeetri jäi Lohu ja Loone linnuseni. Lohu oma otsustasime vahele jätta sest rongi peale hakkas veidike kiire. Pole erilist mõtet ju pimeda peale jääda. Loone linnus on visuaalselt kaunis vaadata, seal tekkis suisa tunne et äkki jääks sinna päikeseloojangut ootama aga samas nagu väga ei viitsinud ka. Meil mõlemal oli eelmisel päeval juba pikk matk selja taga ja väike roidumus kippus peale tulema.

Samuti jõudsime läbi põigata Lohu allikate juurest. Väga ilusad aga jälle kellegi hoovis, suhteliselt ebameeldiv nii ühele kui teisele poolele ma arvan. Ilmselgelt ei taha mina väga kellegi hoovi peal kõndida ja nagu näha olid omanikud kõik sildid ka kuhugi põõsa alla visanud ja tagurpidi keeranud.

Lootsime näha ilusat päikeseloojangut aga no ei tulnud sealt suurt midagi.

Enne raudteejaama minekut jõudsime veel Kohila vesiveski juurest läbi joosta.

Oma päikeseloojangu saime ka aga vales kohas, vale taustaga 😀

Raudteejaama jõudsime pisut varem, nii et saime veel pisikese söögipausi teha ja jalga puhata 🙂

26km/Septembris:199km/Aastas:1304km

Ülemiste taga metsas

Peale Tallinna maratoni oli ühel tegelasel vaja jalgu venitama, sirutama, taastama minna. Mina see ei olnud, mina ei jookse – vähemalt mitte veel. Pealegi ma arvan, et kui ma just hulluks ei lähe siis maratoni ma jooksma ei hakka 😀 Ilmselt ma olen liiga laisk ka, et trenni sellisel tasemel teha, et ise pärast rahule jääks. Nähes maratoonlasi, kes tulid, kes näost kaame, kes tulipunane, longates, liibates, hing vaevu sees – siis erilist isu ei tekita selline värk.

Pärast jooksu läksime jooksuga trammi peale sest busse ei jõudnud ära oodata. Trammist maha saime siis tulid kõik bussid korraga, nii et pidime bussi peale ka jooksma, mul oli nalja kui palju. I krimpsutas veidi nägu 🙂

Sügis metsas=seened. Metsaalune oli igasugu seeni täis aga mina suurt osa seentest ei tunne, nii et oli ainult pildistamise rõõm.

Juba eelmisel aastal nägin seal mingeid imelikke seeni. Alumine ots on sellel nagu tavaline suur pruun seen (võibolla mingi riisikas) ja peal kasvavad pisikesed valged. Ilmselt on valged pruuni hõivanud aga et seda on massiliselt ja teist aastat järjest, tundub mulle imelik. Igatahes ma kavatsen järgi uurida, mis värk on 🙂

Nii juba enne kui ma postituse valmis olen saanud, sain teada: mustjas pilvik parasiitlehikuga 🙂

Kuivanud punase kärbseseene, mis omal moel nägi isegi päris nupsik välja.

…ja ilmselt roosa…

Mingi pilvik (kui netist üritada määrata, läheb keeruliseks aga seeneraamatus mul pilvikuid eriti ei ole)

Vahepeal vaatasin niisama ringi ka, seened muutusid üksluiseks. Kohe hakkas silma üks männipuu. Ilmselt üraskite poolt ära näritud, koored värskelt maha kukkunud. Pean tõdema, et midagi sellist polegi varem märganud. Kaskedel käiguradasid ikka näed.  Selliseid konkreetseid rõngaid, ei tule justkui ette. Samas neid oli seal veel, teistel mändidel küll vähem, ilmselt on erinevatel üraskitel erinevad kombed. Osad ovaalid ongi sellised pesa moodi- üraskite pesad 🙂

Jalutasime edasi järve tagumise külje poole. Vahepeal oli puid maha võetud, miks jäi minu jaoks mõistetamatuks. Rada mööda olen ennegi käinud oli teine täiesti korralik. Ei saa ka öelda, et võsa oleks maha võetud sest tee ääres vedelesid männid. Ja pärast ka konkreetselt tee peal ees. Jalakäijatena polnud meil väga hullu, et neist üle ronida aga üks rattur pidi päris korralikult ponnistama, et läbi pääseda.

Natuke aega oli üsna igav kõmpimine aga järve taga läks põnevamaks. Seal on üsna palju soist ala, kuhu märjal ajal väga “metsa” alla vaatama ei kipu. Praegu oli mõnusalt kuiv ja pääses igale poole ligi. Liikusime siia-sinna. Lõpuks “eksisme” ära.  Päriselt seal ära eksida muidugi ei anna aga kui mööda maad seeni jahtida ja suvaliselt igas suunas liikuda siis suunataju ajas sassi küll. Samas oli põnev ringi uidata. Seenevalik läks ka teiseks. Oli igasugu puravike, külmaseeni, riisikaid jm.

Metsas oli täiesti hämar. Piltide tegemisega oli kergelt probleeme.

Maastik oli kihvt. Tekkis kohe tahtmine värvilisemal ajal tagasi minna.

Kasepuravik, mille ma määrasin kaskede järgi. Samas võib vabalt ka kirju puravik olla 🙂

Punaseid pilvikuid olid kõik kohad täis.

väikesed lillad seened

Vahepeal kui me “eksinud” olime sain ennast rõõmustada, tõmbasin I haneks. Näitasin, näe siin on matkarada… aga vaene väsinud I ei mõistnud mitte tuhkagi, vaatas ja imestas, et näe ongi 😀

Jõudsime oma teega Kurna oja juurde välja.  Kusagil vees keegi pladistas väga kõvasti – võibolla kobras – neid on seal palju. Meie ei näinud igatahes kedagi.

Kohe kui ma sain öeldud, et siin ma pole elu sees olnud, hakkasin omi sõnu sööma. Jõudsime Tallinna piiripostini ja siis teiseni ja siis tuli teekond ka meelde.

Kohe jõudsime ka Raudalu kivideni. Mõlemas kohas olen ühe korra käinud, nii et väga piinlik pole et kohta kohe ära ei tundnud.

10km/Septembris:52km/Aastas:1157km