Viimsi ps.

Viimane etapp ümber Tallinna matkast. Sel aastal käisime Tallinnast väljas pool, lähivaldades. Merepiiri ei teinud ehk alustasime Tiskrest ja jõudsime lõpuks Püünsi külla välja.

Sel korral alustasime Tädu kuuse juures. Kuna kuusest on paar juurikat alles siis ei veetnud seal ülemäära aega. Läksime vaatasime ka uut kuusekivi või kivikuuske. Päris suur teine juba.

Liikusime mere äärde. Vaatasime üle paar kivi: Kaldaaluse kivi ja Tiiru kivi. Külavahel õilmitsesid esimesed lilled: krookused, paiselehed, märtsi- ja lumikellukesed.

Jõudsime välja Villa Katerina aia taha ja perenaine rõõmustas meid nähes, kutsus aeda vaatama. No ei oskagi midagi arvata. Ühtpidi eestlase silmale ehk liiga suur ja liiga kitš. Samas teistpidi tundus nagu oleks välismaale sattunud. Igatahes oli see tore vaheldus.

Turnisime mööda ranna äärt edasi. Kohati oli täitsa vahva “kaluriküla”. Rahul ei ole ainult sellega, et enamikes kohtades on mere äär kinni, igal pool eravalduste sildid. Põhimõtteliselt pääseb läbi ka aga pole nagu väga mugav.

Käisime Kelvingi küla vahelt läbi. Vahepeal oli natuke metsa ja juba jõudsimegi Rohuneeme raketibaasi juurde. Peaaegu vist esimest korda hakkas sel aastal vihma sadama. See oli kuidagi värskendav ja mõnus. Suure kivi kõrval pidasime pikniku. Osad kutsuvad seda Maisiniidi kiviks, teised Rohuneeme rändrahnuks.

Et edasiminek oleks põnevam läksime otse läbi märja metsa. Minu meelest on see palju vahvam kui mööda rada kõmpida. Külastasime ka Armuneeme tippu. Lõpp oli selline, et kes bussiga tahab ära tulla see Pandjule ei saa. Kuna mina olin juba värskelt käinud ja päikeseloojangut, mida nautida ka veel ei olnud siis otsustasin linna ära tulla. See ei tähendanud veel ringkäigu lõppu. Piritalt jalutasin koju ja peab tunnistama, et ka sinna läksin hommikul jala. Seega sain selle aasta esimesed 30 km umbes. Ühesõnaga ma olen laisk olnud 😀

Lasnamäel, Pirital ja Maardus

Kui bussiga ei liigu siis jääb kõndimiseks suhteliselt ahtake maa. Kaugemale kui 15 km ei viitsi minna, tagasi ka vaja tulla ju 🙂 Samas leiab enda lähikonnast uusi kohti või siis selliseid, kuhu tavaliselt ei lähe 😀 Et Lasnamägi veidi põnevam oleks siis kõnnin võimalikult erinevatest kohtadest.

Tondirabas käin küll tihti aga praegu huvitas, kas käpalised on oma ninad välja pistnud. Ühe hall käppa leidsin. Peale selle nägin ka uusi “ehitisi” või siis pole neid lihtsalt varem märganud.

Paneelmajade vahelt valin alati erineva tee, leiab uusi detaile.

Kuulsin, et nõukaaegseid mänguväljakuid hakatakse eemaldama, lootsin mõne pildile saada aga tundub, et kellelgi on päris kiire olnud ja mänguväljakud juba läinud. Uuel mänguväljakul oli aed kinni ja mänguasju kuhjades nagu oleks lapsed just ära läinud.

Leidsin tühermaalt esimesed nurmenukud ja kellegi pisikese pealuu. Vaatasin üle ussimäe kivid. Kahjuks on seal konkreetselt prügimägi. Muidu võiks päris kena koht olla.Iru linnamäe juures oleval grillplatsil ei paistnud väga kedagi. Põhjus tuli ka välja. Nn. grillmajakene oli aedade vahele kinni pandud. Mõned inimesed siin-seal siiski olid. Võibolla on mupo ka kimbutamas käinud?!

Mõtlesin Iru pangaastangut uurida aga kuigi kaugele ei jõudnudki. Leidsin ühe kitse luukere ja enam ei isutanud seal olemine üldse. Nägin üht rada metsatuka vahele minemas ja hakkasin mööda seda minema.  Läksin ja läksin ja järjest vesisemaks läks. Lõpuks olid suisa järvekesed. Päris lahe oli hulkuda ja uurida, mis seal leidub. Esimese puugi leidsin kah mööda püksisäärt kõndimas. Rohkem õnneks ei näinud. Plats asub Iru aiandist linna pool. Korra mõtlesin, et läheks Miku raudkivide juurde ka aga siis mõtlesin ümber. Tundus, et ei jää nagu päris tee peale.  Otsest plaani ka polnud, et kusagile välja peaks jõudma või noh pärast koju 😀Piisavalt ringi vaadanud, hakkasin Pirita poole tagasi vantsima. Jalutasin Käära oja juures ja mõtlesin, et võiks proovida Tallinna väiksemale järvele tiiru peale teha. Tavaliselt on seal selline padrik, et ninapidi järve äärde saab mõnes kohas. Või saaks küll aga oleks suhteliselt ebamugav. Praegu oli suhteliselt superluks. “Hein” ja lehed ei kasvanud, maa oli enamvähem kuiv.Erinevate nurkade alt vaadates oli järve vesi täiesti erinevat värvi. Maastik on seal ka mõnus. Üks kallas sile, teisel pool küngas. Juhuslikult võssa sukeldunult leidsin eest koloonia käopäkki. Murdunud puu vahele oli keegi omale pesa põiminud.Igatahes on nüüd karantiini käigus Tallinna suurimale ja väiksemale järvele tiirud peale tehtud 😀

Ristaia järve kaldajoone pikkus on natuke üle poole kilomeetri ja tegemist on tehisjärvega.Hakkasin kodu poole kõmpima. Esiteks läbi Pärnamäe surnuaia, kus ma veidi imestasin et tuntud inimeste hauad olid ühes koos ja korra juba kahtlema hakkasin, et ega ma Metsakalmistule pole  sattunud aga samas ma teadsin, et see pole võimalik.

Pärnamäe tee ääres sattusin radadele, kus ma vist ei ole kunagi käinud, igatahes ei tulnud tuttavad ette. Seega läksin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oli päris mõnus metsavaheline rada.Jõe ääres olen tihti jalutanud aga Botaanika aia sillast edasi Iru poole oli võõram kant, nüüd olen neid radu juba omajagu tallunud ja et igav ei hakkaks olen igal pool alla ka roninud. Nii võib päris lahedaid paiku leida. Samas olid mõned kohad ka sellised, kus saad üles alla ronida aga vaadet väga pole 😀 Ei teagi, miks seal rajad sisse sõtkutud on? Üksiku kalamehe püügipaik?

Kummaline oli üle pika aja näha Botaanikaaia silda tühjana. Vahepeal oli seal tihe liiklus.Ega enne koju ei saanud kui omakandi võpsiku olin ka läbi luusinud. Peab mainima, et suhteliselt kole koht. Võsane, sopane ja sodi täis aga positiivne on see, et sain teada, et sinna pole mõtet rohkem minna.Kokku tuli ligikaudu 20 km, pigem rohkem kui vähem 🙂

Müts 6 Raudalu- Männiku

Eelmine Mütsi retk jäi mul jõulude tõttu vahele. Kui teised tatsasid Ülemiste järve taga oma 16 kilomeetrit, siis mina sõitsin Hiiumaa poole.

Sel korral olin ma jälle platsis kuigi neid kaugemaid otsi on paras piin kaasa teha. See bussilogistika ja varane tõusmine võiks minu poolest olemata olla, siis ma käiks heameelega 😀 Täna oleks pidanud siis kolme erineva bussiga sõitma, et kohale jõuda aga mind õnneks säästeti sellest  🙂

Retk oli umbes 7km pikk ja osales 17 inimest.  Selle sarja raudselt kõige lühem retk 😀

Ilm oli imeline. Päike paistis, taevas mänglesid värvid nagu oleks kogu aeg veidi päikesetõus või -loojang olnud. Külmakraadid olid vist ka aga täpselt nii palju, et kõndida oli mõnus, seista mõneti ebameeldiv. Seega suuri seisakuid ei olnud ja umbes ühe paiku oli retk läbi.

Alustasime Raudalu bussipeatuse juurest, kõmpisime piiripunktini, tegime avastuse, et piiripost ei taha hästi püsti seista. Natuke maad edasi oli “mingine” veider koht, mida võiks ju muidu kellegi pühaks paigaks pidada aga enamasti on looduseusku inimesed teadlikud ka sellest, et plastmassi pole mõtet metsa viia. Muidugi võib see olla ka mõne koera või kassi kaunistatud haud aga … neh… Kummaline igatahes.

Jõudsime Raku järve äärde. Juba kaugelt hakkasid silma püramiidid. Vahepeal oli täielik ikaldus, suvel nagu polnudki midagi. Vähemalt praegu ei saa kurta, et  neid vähe oleks. Seal oli äge, tuterdasime otsa kah.

Et natuke teekonda pikemaks venitada tegime pisikesele poolsaarele tiiru peale ja vaatasime oma lõpp-punkti. See oli peaaegu käega katsutav aga mitte kuidagi muudmoodi ligipääsetav kui suure ringiga ümber järve minna. Piir jookseb ka kusagilt järvede keskosast läbi, nii et seda teekonda saaks ainult käreda külmaga ette võtta, kel julgust on.

Edasi läks nii, et ma veidi irdusin meie meeldivast seltskonnast ja läksin järve serva mööda, võsa vahelt, nautisin vaadet ja tegin pilte. Ja kui ma tee peale ükskord tagasi jõudsin olid teised kaugel ees 😀

Andsin päkkadele valu ja varsti jõudsingi järele. Samas siis lõpp juba peaaegu paistis ka. Korra kivi juurest läbi, teepaus ja bussipeatusesse.

Kivi juurde minek oli isegi üllatavalt lihtne, tavaliselt on seal minu meelest kaks loiku olnud, millest mööduda, sel korral oli ainult üks. Kõrvalt sai kenasti läbi ja puha. Pärast tulid motikapoisid ja sonkisid maa üles. Õnneks mitte täiesti läbimatuks.

Lõpetuseks veel üks väike mäkke ronimine. Kuna me keegi ei viitsinud joosta siis jäime kenasti bussist maha ja kuna järgmiseni oli pea 20 minutit aega siis matkapikendus tuli mööda Männiku tee serva. Selle ajaga jõudsime päris kaugele 😀

 

 

Aasta viimane matk

2019 a viimane matk sai varakult tehtud sest tahtsin aasta lõppu mõnuga võtta, mitte ennast ribadeks tõmmata.

Ehk siis 29.dal detsembril tekkis mul mõte, et peaks kusagile minema. Ärkasin vara ja mõtlesin, et ma jõuaks päris kaugele minna. Hommikukohvi joomine venis ja venis ja lõpuks vaatasin, et väga kaugele ma ikka ei jõua.

Ammu polnud  Viimsi ps. kõndimas käinud. Tulemuseks oli küll see, et tänu bussidega logistamisele jõudsin ma Viimsisse alles kell üks.

Kuna bussini oli aega siis sain ka Kadriorus ringi vaadata. Õnnestus ka see presidendi kuusemets ära näha. sain teada, et ma olen sama pikk kui 8 aastane kuusk.

Aega oli ikka veel, nii et kõmpisin järgmisesse peatusse ehk Reidi teele.  Kõnnitee viis kenasti bussipeatuse taha, infotabloo ja prügikast takistasid läbipääsu täielikult. Hästi tehtud!Viimsi vallamaja ees astusin bussist maha. Läbi mõisapargi jõudsin põhjakonna rajale. Alguses polnudki midagi väga vaadata, palju puid oli maha langenud :/  Sealt, kus rada lõppeb läks toredamaks. Suhteliselt mugav oli käia sest maapind oli veidi külmunud. Tavaliselt on seal päris märg ja sopane. Käisin ka koopa juurest läbi. Keegi oli sinna seinamaalinguid teinud, käejälgi vaadates lapsed.

Läksin läbi suusatunneli, teisele poole teed, et suunduda Krillimäe metsa. Seal ma pole palju käinud, seega tundus põnev. Metsa keskelt läheb sirge tee läbi aga sedasi ma ometi ei viitsi matkata. Käisin uurisin siit ja sealt, mis põnevat leidub. Mets oli ilus. Nii ma otsustasin, et lähen otse läbi metsa sest ma mäletasin, et seal tuleb kusagil mingi järgmine sirge rada vastu, mis küll on väiksem kui see eelmine. Kõik oli tore kuni kraavini jõudsin. See oli täpselt nii lai, et üle hüppaks siis kui hoogu saaks võtta aga seal oli võsa täpselt nii palju, et ei saanud. Teine variant oli leida mingi kaigas, mida saaks teibana kasutada… no aga seda lihtsalt ei olnud. Tagasi ka ei viitsinud minna, seega otsisin kraavi servas käies mõnd kitsamat kohta ja lõpuks leidsin ka. Üle kraavi oli juba tuttav rada. Seega otsisin teise raja, kus ma veel käinud polnud 😀

Reinu tee äärde jõudsin välja ikka. Läksin üle tee ka aga raketibaasi ei hakanud enam minema. Kiskus juba hämaraks ja omajagu maad oli tagasi ka kõmpida. Algul plaanisin minna mere äärest aga nii külm ja kõle oli, et ei tahtnud. Samas on seal tee ääres ka igasuguseid asju, mida vaadata.

Paadisild, kirikud, muusumid ja tol ajal ka väga palju jõulutulesid ja -kulinaid. Viimsisse jõudes jäin bussist ka maha, nii et järgmine pidi 20 minuti pärast minema :I Kõmpisin järgmise peatuse poole ja nägin Viimsi kanistrikuuse ka ära.

Istusin bussis, palav oli, käia oleks tahtnud 😀 Läksin Pirital maha kõndisin mööda jõe äärt kodu poole. Mõnusalt hämar ja vaikne oli. Kokku tuli 22 km. Polegi jupp aega nii pikalt käinud.

Matk ümber Tallinna Iru- Sõjamäe

Sel korral alustasime Iru ämma juures. Plaaniks mööda Tallinna piiri kõndimine ehk Pirita jõe kaldal kõndimine. Iru ämma juurest jõe parem kaldalt kuni Iru sillani ja siis teiselt poolt edasi. Kunagi suvisemal ajal jäi meil märgade olude tõttu see plaan katki aga sel korral oli maapind külmunud ja läbi pääsemise lootus suur. Asusime teele, kusagilt rägastikust leidsime Tallinna piiriposti, mis on  nii ammu ümber kukkunud, et puud olid selle järgi kuju võtnud.

Kohati oli langus küllaltki järsk aga midagi hullu siiski ei olnud. Ühes kohas oli maapind siiski ka märg aga mitte üleliia. Leidsime esimesed korralikud jääpurikad.
Esmakordselt õnnestus mul näha inglijuukseid. Võibolla on neid varemgi metsa all olnud aga pole lihtsalt osanud tähele panna. Sel korral leidsin neid mitmelt poolt.  Võpsikut oli üksjagu ja samas ka pilliroogu. Tundus, et siin ei saa teineteist silmist lasta võib “heina” vahele ära kaduda 🙂 . Mitmel pool oli kobraste tegutsemise jälgi, nii näritud puid kui ka pesa poole suunduvaid teid. Kuna lehti enam ei olnud sai päris palju näha.

Merkindluse raudtee sillapostid vaatasime üle, ronisime otsa ka, et vaadet nautida.Üle põllu, kus kenasti käimiseks rada ees ja juba jõudsimegi sillani. Mõned läksid mööda torusid, mõned olid korralikud ja kasutasid silda. Edasi liikusime jõe vastas kaldal. Sinna ma polnudki kunagi käima sattunud, see tundus põnev.Iru paisu käisime lähemalt vaatmas. Sealgi hakkasid esimesed jääkoorikud tekkima. Jõgi kohises mõnusalt ja vaade oli kaunis.

Päris kalda ääres käia ei saanud, seal oli märg ja vähe ruumi, ronisime üles. Seal oli natuke võsa, natuke heinamaad. Huvitaval kombel oli seal ka mingi vana hõbekuuse mets. Miks see seal on ei teadnud keegi aga omamoodi vahva oli see ikkagi. Raudtee silla juures on ka mingid vana silla jäänused võiks arvata, et needki on merekindluse aegadest.

Et üle suure tee ei peaks jooksma valisime ühe silla aluse kust läbi pääses. Silla alt edasi algab juba Väo karjäär. Üritasime seal kuidagi laveerida, et mitte päris karjääri uitama minna. Mõningad kraavid tuli ületada, et mitte raudteele ronida. Karjääri servast sai paar pilti klõpsida. Edasi saime juba karjääri aia ja vangla aia vahele kõmpima. Seal oli ruumi piisavalt, et väike lõunapaus teha.Betooni tn jõudes nägime, et Väo karjääril on plaanis veel oma tiibu sirutada, palju võpsikut oli maha võetud. Elu huvitavamaks tegemiseks läksime tehaste taha võpsikusse. Seal võib leida palju koledat aga kes tahab näeb ka ilusat 😉

Üks  äärmiselt vana piirikivi jääb Sõjamäele. Seal on küll tore plats aga sinna pääsemine pole niisama lihtne. Kuiv koht tuleb pilliroo vahelt leida ja veel on seal väike kraav, mida tuleb märgata. Praegusel ajal pole õnneks maduussidega probleeme, neid seal ka lademes muidu.

Tegime väikese pausi ja grupipildi, et siis tundmatusse sukelduda. Nimelt läheb Tallinna piir otse läbi ühe aiaga piiratud ala. Alati oleme läinud lühemat teed mööda aga sel korral otsustasime pikema tee kasuks. Õnneks olid esimesed külmakraadid maa külmetanud ja pooleldi kandva jää tekitanud muidu poleks sealt ilmselt kuiva jalaga läbi pääsenudki. Suurema osa ajast kõndisime pilliroo ja hundinuia puhmastes, vaadet seega väga palju polnud 🙂 Samas oli see omamoodi vahva.  Päike hakkas taspisi loojuma ja siis olid hästi ilusad värvid ümberringi.

Ümber aia saanuna, pidime natuke maad tagasi minema, et jõuda viinaravila betoonseinte vahele. Sealse ala käisime läbi aga väga pikalt uudistama ei viitsinud jääda, pimedaks hakkas ka tasapisi minema. Võibolla järgmise korra alguses läheme vaatame natuke veel, mis seal põnevat leidub.Sel korral tuli meil kokku umbes 14km.

 

Matk ümber Tallinna Merivälja- Iru

Matk ümber Tallinna teine retk algas Meriväljal Noa resto taga.

Minu palve, et selleks korraks oleks ilm veidi ilusam kui eelmine kord, läks täide. Kuigi jah üsna sombune oli. Samas pilve sees päike paistis. Tegin paar klõpsu, leidsin kivistise ja ootasin, et me minema hakkaks. Ma olen alguses eriti kannatamatu ja ei viitsi kuulata.

Eriti muud varianti polnud kui Merivälja tänavatel kõmpida. Samas seal ei saa kurta väga, selline eramajade vahel jalutamine ei ole sugugi  väga hull. Pealegi on seal ägedad majad. Ufo maja vaatasime ka üle kui seal juba olime. Keegi oli selle ära ostnud ja teeb seda korda. Varsti ei tunne äragi 🙂
Huvitavad dekoratiivtaimed ja orav tekitasid ka pisut elevust.

Täiesti täpselt me sel korral piiri ei järginud, enamvähem siiski. Läksime üle raudtee Viimsi valda ja Soosepa rappa. Oli üsna rahulik, üks mees jalutas veel, nii et raba oli peaaegu meie päralt 🙂

Rabast leidsime ristikivi ehk piirikivi. Nägime lihtsamaid rabataimi. Sookailu lõhna oli maa- ja ilm täis.

Käisime mööda raba sinka-vonka, et oleks võimalik rohkem raba näha ja tegime kohvipeatuse.
Rabast välja jõudes võtsid meid vastu teletorni alused lehmad 😀
Kuna seal kandis on ka Eesti üks suurimatest hiidrahnudest – Pärnamäe hiidrahn, siis käisime vaatasime selle loomulikult üle. Julgemad said otsa ka ronida. Oli märg ja libe. Üles ronimine on alati lihtsam ka kui alla tulemine 😀 Ma tükk aega leiutasin, milline moodus kõige parem oleks, kas jäädagi kivi otsa või tulla tagumiku peal alla 😀

Raudtee taga tegime külale tiiru peale. Seal oli, mida vaadata 😀
Oma pikal rännakul jõudsime Tallinna piiridesse tagasi. Vihma hakkas sadama aga õnneks polnud seda kauaks. Käisime sauna taga tiigi ääres, imetlesime esimesi pajutibusid.

Edasi tuli läbida Pärnamäe surnuaia tagune ala. Seal on kõige põnevam koht Ristaia järv. Tahaks kunagi tiiru sellele peale teha 😀 aga siiamaani pole viitsinud. Sinna juurde minemine on juba päevane matk 😀

Künka otsas tuli pikem peatus söömiseks ja tee joomiseks. Vaade on seal ilus.

Lõpuspurt. Vaatasime haisvat Käära oja. Tegelikult on sel mingi omamoodi ilu ka, päris niisama sinna ei läinud.

Kõmpisime läbi Laiaküla, kus saime kraavi ületada. Ammu pole saanud, linnas on kõik kohad viimasel ajal viisakalt sildu ja purdekesi täis ehitatud. Pikakoivalistel oli eelis kuiva jalaga üle saada, kuidas lühematel jalgadel läks, ei tea. keegi ei kurtnud 😀

Iru ämma taga olid veel õunad puus. Maitsesime. Mõnedele sattusid head, mulle eriti mitte 😀 Iru ämma juures tegime lõpugrupipildi. Sel korral keegi väga ei kipunudki laiali minema, lobisesime veel jupp aega 🙂

Kõndisime umbes:14km ja 4tundi

Mudaaugu-Keila retk

Laupäeva lõuna ajal kohtusime matkajatega Keila raudteejaamas kella all. Plaaniks läbida Mudaaugu loodusrada ja lihtsalt tutvuda ümbrusega, polnudki nii oluline kust kaudu täpselt  käia. Lihtsalt, et oleks mõnus ja suurema vihma kallamise ajal oleks võimalus ka kuidagi lühemalt läbi ajada.

Mitmed matkalised mainisid ka, et tulevad kui väga hullult ei saja. Ju siis ei sadanud, kohal nad olid.

Mis puutub ilma siis mul ei tulegi ette, et enne minu matka ajal sellist ilma üldse olnud oleks. Terve päev sadas, õnneks mitte küll padukat aga piisavalt, et olla mõneti ebameeldiv, samas oli õhk  suhteliselt soe. Vihmaste ilmadega matkamisel on alati kuidagi mõnus tunne pärast matka, kui kodus kuivad riided selga saad ja mõtled, et tegelikult polnud hullu midagi 🙂

Et Mudaaugu rajale jõuda tuli läbida linn, mida lühemalt seda parem, samas vaatasime mõned kohad üle. Näiteks Keila kooli, mis on täiesti ainulaadne asutus Eestis, Keila laululava ja haigla. Päris lahe võsa oli ka tee ja haigla vahel. Keegi oli sinna onne ehitanud 🙂

Jõudsime terviseradadele. Käisime tankimäel ja seitsme tõusu mäel. Mängisime ja uurisime loodust. Kas samblik kasvab puu põhja pool? 😀  Kas post on värvitud või kasvab seal samblik?Leidsime mingi kummalise uusarenduse alge vms, hunnik elektrikappe, kus tegime piknikupausi. Vihma hakkas just siis eriti palju kallama.

Tegime salaplaani, et mis edasi saama hakkab 🙂 Ehk otsustasime otse metsa minna, et veidi kuivem oleks ja siis mõne suure mudamülka üles otsida, kus korralikult soppa oleks.

Raielank, kus oli vett ja muda, nii et  korraks tekkis mõte, et äkki läheks tee peale tagasi. Samas nagu ei tahtnud minna ka. Müttasime edasi, nägime õitsvat näsiniini ja saime lõpuks metsa vahele, kus oli kuidagi väga mõnus.

Jõudsime välja natuke enne Loigu keerdkadakat. Edasi läksime taas korralikult mööda loodusrada, kus on piisavalt tihedalt vaatamisväärsusi, nii et igav ei hakanud.Mind on alati imestama pannud punkt, kus on hunnik paekivi ja lubadus, et sealt leiab kivistisi. Alati on seal midagi peal, kas lumi või lehed ja sammal ja kunagi pole viitsinud väga uurida, kas seal tegelikult ka midagi on. Läksime ja tuustisime hunniku läbi ja nägime ühtteist.  Paevõtukoht oli ka põnev üle vaadata. Sealgi oli kivistisi ja ümberringi põnev  mets. Näitasin ka eelmisel korral leitud korallnarmikut, mis nüüd nägi küll suhteliselt räbal välja aga siiski, eriline.Sellega sai ka matkarada enamvähem läbi. Kõmpisime tagasi raudteejaama poole. Kuulutasin välja, et kui tahtmist ja viitsimist on siis võime minna ka Keila jõesaarele, mulle see kant väga meeldib 🙂

Keegi ära ei kippunud, nii et läksime. Jõe äärest, silla alt, järgmisest sillast üle ja kalda äärt mööda edasi, jälle üle silla ja  jõudsime varemeteni, mis mulle esimesel korral täiega muljet avaldasid. Nüüd on need lihtsalt ägedad ja kui Keilasse satun siis üritan sealt läbi käia. Saladuskatte all võin mainida, et seal on super head õunad.Käisime päris vaatamisväärsuste juures ka: mõis, linnusevaremed, ohvrikivi. Oleks aega rohkem olnud, oleks seal veel võinud ringi vaadata-käia. Vaikselt hakkas õhtu kätte jõudma. Läksime raudteejaama tagasi, tegime lõpu pildi ka ja läksimegi laiali. Kokku käisime umbes 15-17 km. Igaüks käis jälle oma arvu kilomeetreid, kõige rohkem saadi 19 km 😀

Rabasaare küla ja Lehtse

Eelmisel aastal sain elroni kuukaarti ja sõitsin sellega siin ja seal ringi. Üks lemmik kohti, mis ma siis avastasin oli Lehtse kant. Sel aastal tekkis soov oma lemmikut uuesti vaatama minna, pealegi saatis üks matkakaaslane mulle info Rabasaare küla kohta, millest ma varem kuulnudki polnud.

Ainus probleem kogu loo juures on see, et Lehtsesse läheb rong suhteliselt kehvadel aegadel. Hommikul kell 7 on minu jaoks silmnähtavalt liiga vara, et kell 5 tõusta selleks peaks ikkagi natukene parem põhjus olema 😀

Järgmine rong läheb sinna kanti alles kella kolmeks ja praegusel ajal on see justkui veidi hilja võitu. Ka ei andnud välja mõelda mingit varianti, et sõidaks Tapale või Jänedale ja sealt bussiga edasi.

Lõpuks olin ma valmis peaaegu kell 6 tõusma, et sõita 8-se rongiga Tapale ja sealt siis 7 kilti tuimalt mööda tee äärt sammuda, et jõuda kohta kuhu ma tahan. Samas kippus siis ajaga kitsaks minema, sest rongid tagasi tulevad sealt ka pisut peale 4 ja siis kella 7 paiku õhtul. Hommikul nii varakult minnes poleks kindlasti tahtnud õhtuse rongi peale jääda ja ma kahtlustasin, et siis võib pime ka juba olla. Oleks pidanud midagi vahele jätma ja seda nagu ka ei tahtnud 😀

Lõpuks ühel laupäeval jõudsin otsusele, et lähen siis ainult küla vaatama, selle kella kolmese rongiga. Seal jõuan valges ära käia ja kui aega üle jääb siis vanu armsaid kohti saab ju hämaras ka vaadata 🙂

Asusin teele. Lehtse raudteejaamas maha minnes võttis mind vastu päike, sünged pilved ja +15 kraadine soojus. Kuidagi väga soe ja kodune paik. Suund oli mul enamvähem teda, nii et hakkasin suhteliselt suvaliselt mööda tänavaid astuma. Tänu sellele nägin Lehtse uut turbavabriku hoonet, mis enam nii uus ei olegi.

Kortermajade ümber olid lahedad lippidest aiad. Alguses mõtlesin, et äkki oli vähe raha ei jõudnud piisavalt lippe osta ja siis jaotati need kunstipäraselt laiali aga teistel majadel olid samasugused aiad. Ütle siis, kas vähesest rahast või kunstimeelest sõltuvalt?! 😀

Kõndisin põldude vahelt läbi ja jõudsin Kurge mõisa (18saj) juurde, kus on hullult palju koeri ja kõik lõugavad. Minu väike unistus oleks käia Kurge Piiritusevabrikus (1887) aga see on koerte taga peidus 😀

Läste allikad on seal samas ja sealt edasi lähebki tee Rabasaare külla.

Kruusateed on oma kolm kilomeetrit. Tee ääres on paar põldu, ühel neist Otsa talu surnuaed. Omamoodi päris põnev, pisike, ümbritsetud kivist aiaga. Talu omanik tahtis oma surnuaeda teha. Kuna pühitsemata mulda matmine oli keelatud, tuli tal esitada palvekiri konsistooriumile. Loa ta sai ja 19saj rajas ta Koplimäele oma surnuaia. Omanikeks perekond Matson, matuste arv ei ole teada.

Sammusin edasi ja natuke nagu kõhe oli. Teadsin, et lähen peaaegu asustamata kanti ja olin just lugenud küüditamisest ja Gulagist ja siis rong sõidab selja taga tak-tak- tatak 😀 Ümbrus ka selline sopane määrdunud pruun-hall.

Igav oli astuda sest kõrvale eriti minna ei saanud – olid kraavid, märg ja võsa. Võibolla ma olin ootused veidi suuremad seadnud, lootsin et astun mööda teed ja näen ilusaid vaateid rabale vms 😀  Kuidagi imelik oli kui üks auto mööda sõitis, siin ei pidanud ju kedagi olema.

Jõudsin Rabakülla. Ees ootasid mind kolm noormeest ATV-dega. Juhuu siin ikkagi on mingisugune tsivilisatsioon, ma ei olegi üksi maailmas nagu Palle 😀

Tervitasid ja küsisid, mis ma seal teen? Küsimus ju täiesti õigustatud aga minu jaoks veidi totter. Vastasin nipsakalt, et jalutan ja kõndisin nina püsti minema 😀  Polnud mul aega ega tahtmist pikemalt juttu vestma jääda.

Esimesed kuurid ja sarad paistsid aga enne nendeni jõudmist paukus vanemat sorti eesti tümakas vastu, keegi kusagil midagi toimetas aga mida, see jäi minu eest varjule.

Ühest kuuri aknast sai sisse piiluda, oleks saanud ka sisse minna aga seal polnud midagi huvitavat, nii et liikusin edasi. Üldiselt oli väga palju lagunenud, põlenud, lõhutud hooneid aga kuidagi on suudetud päästa või säästa paar vana maja- roheline ja kollane, mis peale vaadates teklitasid sellise koduse sooja tunde. Aga eks nendega on ka ilmselt nii et kui kohe midagi ette ei võeta lagunevad ka ära.

Mõnedes blogidest nägin, et majades on sees käidud siis praegu olid enamikel majadest uste ette kaks tellist pandud ja katkiste akende ette kiled. Need tellised olid nagu vanasti luuad ukse taga, et minul küll ei tekitanud mingit tahtmist neid eest tõsta, et saaks vaatama minna, mis majade sees on.  Samas on neil täpselt see mõte, et korralikud inimesed hoiab eemale, kes pahade plaanidega tulevad neid need tellised nii või naa kinni ei pea.

Mõnest aknast piilusin sisse. Kahju oli vaadata, kuidas inimesed võivad sellised olla? Lihtsalt kõik segamini pekstud, rusuhunnikud nurgas. Samas oli näha ka, et vanad majad on alla andmas, katused sisse kukkumas, põrandad läbi vajumas. Kahju igatepidi.

Lõpuks käisin ma sees ainult ühes nõuka ajal ehitatud silikaatkivist hoones, mis oli kõigile avatud 😀 Sees paar diivanit. Mõnus hängimise koht, paar graffitit seinale joonistatud ja puha.

Samas kõrval oli juba jõgi, millest üle viis puust sild aga teisel pool polnud justkui enam midagi huvitavat. Samasugune märg ja sopane maa nagu siin igal pool 😀

Mingi suurem maja on kellegi poolt kasutusele võetud, uued aknad ette pandud ja puha ja igasugu keelumärgid küljes – eravaldus, kurjad koerad, lastakse maha, varisemis oht.

Hakkasin teiselt poolt küla tagasi minema. Seal oli üks armas pargilaadne ala, mille tõttu jäi mul käimata ainsa kohaliku elaniku “õuel” ehk liikusin sealt veidi eemalt mööda.

Suhteliselt küla keskmes on andide laud: raha, kivide ja kolme padruniga, õunte ja kindaga. Selleks korraks oli mulle sellest külast küllalt, mis ei tähenda seda, et sinna ei võiks kunagi veel minna aga ma ei kujuta ette millal see õige aeg oleks. Võiks olla veidi kuivem ja veidi värvilisem – rohkem sügise algus ehk?

Mul oli rongini aega veidi üle kahe tunni. Arvestasin, et kui mulle jääb peaaegu kaks tundi alles siis jõuan Lehtse  mõisa juurest läbi lipata, mis oli ju tegelikult ka üks põhjus, miks ma siia kanti üldse tulla tahtsin. Nii, et andsin päkkadele valu ja tagasi need kolm kilomeetrit enam nii pikad ei tundunud 😀  Suts ja valmis.

Taas Kurge mõisast mööda, koerte kisa saatmas tuli käia jupp maad mööda külavaheteed. Tegelikult pea kolm kilomeetrit jälle. Õnneks on poole tee peal vaatamisväärsuseks Andi vesiveski varemed. Üks ilus gooti stiilis kaar on säilinud. Et seda kaart korralikult näha siis tuleb heina sisse laskuda, kus peitub hunnik kive, mille otsa koperdada aga see on seda väärt sest tee poolt on vaade tunduvalt kesisem tänu väikesele võssile.

Üle jõe tuleb veidi selline soisem või rabasem ala, mis õhtusel ajal näis selline mõnusalt tontlik oma suurte remmelgate ja muu kribukrabuga 🙂

Väike tee sulab kokku suurema teega, mis on ühtlasi ka RMK matkarada. Tee ääres on üks ilus pisike majake, kuhu sel aastal oli vist uus koer võetud. See lärmas iga auto peale ja minu peale kah. Haukus ja haukus, nii et lõpuks peremees tuli teda rahustama 😀  (Karta ei ole vaja, ta on oma hoovis kinni aga ilmselt alles noor kutsu).

Lehtse mõis on minu jaoks nagu kusagilt teisest maailmast. Kui eelmisel aastal selle koha netist leidsin olin valmis Tapalt sinna kõmpima lihtsalt sellepärast, et seda näha ja ma ei kahetse. Kahju ainult, et eelmise aasta memuaarid on üles kirjutamata. Millegipärast just parimad “palad” jäävad laagerduma ja  blogist puutumata. Samas on võimalik seda muuta, ainult emotsioon ei ole nii värske 😀

Igatahes sain ma eelmisel aastal sellest kohast võlutud ja ma ütleks, et ega see lumm kusagile ka sel aastal kadunud polnud. Täiesti sõnuseletamatult hea on seal olla.  Mõisapark on kohati rääbakas, kohati korras. Seal asub RMK katusealune ja südamega peldik. Seal on vahva suur kivi (või no mitte väga hullult suur) ja paaristammed.

Kui ma siin mõisast rääkisin siis seda väga palju alles polegi. Torn, natuke seina ja siis üks küngas. Künka all on ilmselt jäänuk mõisa alumisest otsast ehk keldrist. Eelmine aasta piilusin aukudest sisse. Sel aastal polnud aega ja sinna oli mingi kirju lint ette tõmmatud… ju siis on varisemisohtlikuks kuulutatud.

Aga tornis käisin ma sees ikkagi, seal on nii äge kuigi telliskiviga võib vastu pead saada sellest hoolimata.

Aga mõisast nii palju, et esimest korda mainiti seda 1467 kui ordumeister andis selle Hans von Lechtesele, kellelt mõis ka oma nime saanud. Mõisas on olnud klaasimanufaktuur. Ja sellise kuju nagu all olev helesinine pilt kujutab sai see 19 saj lõpul.  Ka Andi vesiveski kuulus mõisa juurde.

Taas tuli mul veidi maad tagasi kõmpida, et minna Pruuna mõisa juurde, mis pole minu jaoks üldsegi nii võluv aga jääb kenasti tee peale. Mõis iseenesest oleks ju isegi kena aga see juurdeehitatud silikaat jubedus rikub kõik ära. Muud mõisahooned on küll alles aga tundub, et mitte kõige värskemas nooruses.  Üks majake oli ära lagunenud, mis eelmisel aastal veel täiesti püsti seisis (eks sel olid siis ka lagunemise tundemärgid küljes aga tundus, et seda kannataks veel päästa).

Nüüd läks päike juba looja, aega veel natuke oli, nii et lonkisin rahulikult. Nautisin loojangut. Vaatsin lehmi. Soodla jõgi oli siin päris võimsaks kasvanud. Üle jõe viib armuvalu sild. Nimi on kõlav aga sild ise niru võitu, võiks ju midagi romantilist olla kui selline nimi külge riputatud. Raksutasin paar õuna ja kõmpisin rongi peale. Ei jõudnudki liiga vara kohale, kaks inimest olid juba enne mind seal ootamas 🙂

Kokku käisin 16km ja aega oli 4 tundi ja 20 minutit.

Lepiku ja Laiaküla

Laiaküla ja Lepiku asumid olid mul küll mingil moel nähtud aga üldiselt siiski täiesti võõras kant. Kui ise mitte midagi ei tea siis on kaval võtta enda kõrvale teine matkajuht, kes tunneb kanti paremini.

Matka käigus käisime läbi nelja asumi. Alustasime   Kloostrimetsas sest seal oli hea nii parkida kui bussiga kohale saada. Teletorn on ka selline maamärk, mida kõik teavad ja tunnevad. Pealegi sai teletorn just sel päeval 39 aastaseks.

Teletorni juurest liikusime esialgu veel Kloostrimetsa kaudu kuna õigel pool teletorni on aia ääres korralik võsa. Seega saime piiluda motoklubi kämpingu ala, botaanikaaia lilli, jalutada läbi võluaia ja sukelduda kaelani nõgestesse. Rada oli juba ees olemas, nii et asi polnud kõige hullem.

Esimest korda minu matkade jooksul oli meil seltsiks ka suur valge koer, hästi sõbralik ja nunnu 🙂

Läbi Iru asumi lonkisime ka sest seal on lihtsalt ilus. Ilusam kui mööda teed kõmpides ja ilusam kui ma arvata oleks osanud. Ma polegi sellisel ajal vist sinnakanti sattunud aga need hariliku härgheina väljad olid super kenad 🙂

Mind ennast huvitas Ristaia järv, Tallinna pisim. Lootsin et ehk kannatab tiiru peale teha aga praegu ei tulnud hästi välja. Ise ehk oleks ennast sealt läbi vedanud aga teisi päris piinama ka ei hakanud 🙂

Järv oli ilus, eriti kõrgem astang ja ükskord teeks tiiru järvele peale küll!

Surnuaia tagant läbi ja jõudsimegi Lepiku asumisse.  Kummaski asumis mingeid totaalselt olulisi vaatamisväärsusi polnud aga mets oli ilus. Lepikus oli ka Suurekivi rahn, millest ma enne selle retke korraldamist kuulnudki polnud. Kahjuks on see vaadeldav ainult üle aia.

Tore oli ka see, et meil oli seal üks kohalik inimene matkamas, kes oma lapsepõlve mälestustest rääkis ja ühe tänava kujunemisloost.

Kõndisime tagasi teletorni juurde, kus tegime grupipildi ja läksimegi lahku. Käisime umbes 10km ja veidi alla kolme tunni.

Ekskursant Soomes

…ehk ma ei olegi enam viimane eestlane, kes pole Soomes käinud 😀 Kuidagi pole sinna sattunud ja pole nagu otseselt tõmmanud ka sinnapoole. Nüüd tekkis lihtsalt mitu võimalust ja mõtlesin, et miks ka mitte, ega külgi mööda alla ikka ei jookse ja kui ei meeldi ei pea rohkem minema.

Natukene heidutas see, et äratus oli 4.20 hommikul 😀 Õnneks oli ilm imeline. Teele asudes oli meri peegelsile, imelised vaated Tallinna panoraamile.

Soome poole jõudes lootsin, et tekib mingi selline kerge ootusärevus aga ei midagi. Ilus nagu oli, natuke teistmoodi ka aga mingeid erilisi emotsioone esmapilgul ei tekkinud.

Alguses oli pisike bussiekskursioon mööda linna. Maha saime senati väljakul. Aega oli umbes 15 minutit, selle ajaga jõudis platsi läbi joosta ja kirikusse ka piiluda.Järgnes templiväljaku kirik. Seal oli veidi rohkem aega sest bussiparkla oli veidi kaugemal. Ühesõnaga jõudsin ma vaadata kirikut, elektrikapi maalinguid ja joosta läbi loodusmuuseumi juurest.

…ja muidugi ei saa  Soomes käia ilma, et Sibeliuse mälestusmärki ei vaataks. Seda oli näha ka rahvamassist. Siiski õnnestus mõni pilt ka vähemate inimestega teha. Natuke jalutasin pargis ka. Tundus nii uskumatu, et need samad valgepõsklagled, kes on kevadel meie põllumeestele natuke nuhtluseks ja “fotograafe” endale ligi ei lase, on seal nagu hoopis teisest puust. Jalutavad rahva vahel ringi, pojad sabas ja neid on terve linn täis.

Järgmiseks oli Linnanmäki lõbustuspark, mis mind väga ei huvitanud aga ühe sõidu mingi posti otsas oleva asjandusega tegin, et linna panoraami vaadata, niisma vahtisin ka natuke ringi, jõin kohvi.

Läksin linna kolama ehk käisin ümber Töölön lahe.  Igal võimalusel ronisin kaljude otsas ja ühe korra sattusin vist juba otsaga kellegi aeda. Vanad majad olid ägedad. Võsa leidsin ka üles – täiesti ebakultuurne inimene nagu ma olen 😀

Siis hakkasin jälle kultuurseks ja käisin uues keskraamatukogus Oodis. Selle klaasfassaadi on teinud Eesti firma. Kolmanda korruse klaasidel on digiprinditud lumi ja härmatis.  Puitfassaad on ka eestlaste tehtud, nii et suht Eesti värk 😀

Aga sees…

Seal võiks elada või siis ka mitte 😀 Kõik on väga avar, igas nurgas on kellegi jaoks midagi. Emmede ja laste nurk, kontsertite nurk, kohvik. Tundub nagu võiks kõik suurt lärmi täis olla aga pole mitte.  Teisel korrusel olid arvutid, kõik printimiseks, köitmiseks, kiletamiseks vajalik,  arvutimängude toad. Mulle avaldas muljet muidugi õmblemise nurk, igasugu masinaid oli seal, mine ainult kohale ja õmble. Veel mingeid ruume, kus nõupidamisi pidada jms.  Kunstinäitus oli seal ka. Rõdule saab kohvitama ja raamatut lugema minna. Ühesõnaga võiks öelda täiuslik, vähemalt esmamulje põhjal.

Sama platsi peal oli ka muusikamaja, millest läbi sai jalutatud. Selle tagant üle “kalju” Soome rahvusmuuseumisse, mis sai küll lihtsalt läbi joostud aega vaatamiseks eriti ei jätkunud aga aimduse sain, mis seal on.

Ruttu tagasi lõbustusparki, mis ei tähenda seda, et poleks jõudnud üldse peatuda või kõrvale põigata. Tibud olid nii nunnud ja nii palju härjasilmi ka just igal pool ei leidu. Üldse see Helsingi rohelus jäi silma ja hea planeering, et kohe kutsub väljas olema.

Mitte nagu meil. Tammsaare pargis ikka käidi piknikutekikestega istumas. Aga uuenduse käigus on seal ainult kivid ja peenrad ehk siis tegelikuses kaotati avaliku ruumi osa praktiliselt ära.

…ja sealt juba edasi Vantaa lennujaama ette või taha, Lemminkäiseni kalju otsa. Lennukeid me ei näinud, nii et eriti kaua seal ei olnud. Nagu ikka oli ka shoppamise peatus, mis minu jaoks on kõige mõttetum asi. Poes saab igal pool käia, mina vaataks selle asemel mõnda vaatamisväärsust. Kuna midagi tarka teha polnud siis istusin kuhugi puude varju maha ja nosisin jäätist.

Kuna minu jaoks teadmata põhjustel on inimestel saanud harjumuseks, et laeva, rongi või bussi peale minekuks peab igaks juhuks paar tundi varem kohal olema (okei tund aega) siis jäi veel aega, et pea tervele Katajanokka ps tiir peale teha. Seal on väga vinge arhitektuur.

Ja siis oligi juba aeg laevale minna.  Ma ütleks, et ühe päeva kohta oli seiklemist küll ja mulle täitsa meeldis seal.