Prangli

Prangli ehk Wrangö ehk kõversaar sai ette võetud 20. juunil, tohutu palavusega. Kraadiklaas näitas 30 kraadi. Õnneks puhus tuul, mis natuke leevendas ja meri oli käepärast, kes ujus, kes kastis ennast niisama. Saarel on kolm küla: Kelnase, Idaotsa, Lääneotsa. Kõigepealt uudistasime Kelnase küla. Küla nimi tuleb arvatavasti rootsi keelest ja tähendab Allikaneeme. Esimeseks sihtmärgiks oli Prangli tuletorn ehk loode tulepaak. Teele jäi kividel turnimist, kiviklibust randa, loopealne taimestik.

Idaotsa küla. Küla nagu küla ikka. Võibolla ootaks, et majade ümber oleks rohkem ruumi aga arvestades, et väidetavalt on saarel kunagi elanud kuni 800 inimest, siis pole imestada midagi. Praegu peaks olema umbes 169. Saare suurus aga 6,4 ruutkilomeetrit. Vaatamisväärsusteks veel Rahvamaja ja kool. Kool on saarel olnud juba 152 aastat, mis pole ka ime sest Prangli saar on asustatud juba 13 sajandist. Ainus saar Eesti põhjarannikul, mis on järjepidevalt nii kaua asustatud olnud. Kooliga on lugu selline, et õpilasi on vähem kui õpetajaid aga väikesaartel vist muutusi väga oodata ka pole. Poodi ootasid ka kõik pikisilmi. Külma vett ja jäätist 🙂

Möödusime Mõlgi sadamast ja võtsime suuna punasele kivile. Kivi ümbermõõt on 31,1m ja kõrgus 3,3m, liigitub hiidrahnuks. Oma nime on saanud tõenäoliselt rabakivi punakast värvusest. Tuntud sellepoolest, et tegemist on liukiviga ja kui naised sealt alla lasevad, siis peaks nad varsti lapseootele jääma. Ümbruses kasvas palju harakkuljust. Põnev on see sellepoolest, et tegu on igihalja poolpõõsaga.

Pisut edasi on juba Eestiranna mälestusmärk. 1941 pommitasid saksa lennukid “Eestiranna” aurulaeva. Ellujäänud viidi paatidega mandrile, surnud maeti aga Prangli randa. Laev seisis sõja lõpuni saare juures madalikul ja kohalik rahvas tõi laeval oleva kauba saarele ja kasutas selle ära. Nii võib siiani leida paljudest majapidamistest Eestirannalt pärit asju.

Metsarada mööda edasi minnes jõuab õige pea saksa lennuki jäänusteni. 1944 toimusid saare kohal lahingud. Lennuk kukkus alla, kuid piloot pääses. Kohalik rahvas viis ta paadiga mandrile, vastutasuks said langevarjusiidi, millest kohalikud neiud said omale pulmakleidid õmmelda.

Samas kõrval on maagaasi puurauk. 1920-datel otsiti sealt väidetavalt naftat, mida rahastas Eesti Rockefeller Boris Linde. Leiti hoopis maagaasi aga seda on nii vähe, et ennast ära see kuidagi ei tasu. Turistikana on aga tore vaatamisväärsus ja kel tahtmist midagi küpsetada see saab küll 🙂 Tuli tuleb lõpuks ära kustutada ja kõige parem nipp selleks on lihtsalt ära puhumine. Tundub võimatu aga pole mitte.

Lõpp juba paistis. Metsast ja mere äärest kõndisime sadamasse. Teele jäid luited. Rohekas uibuleht, mis niiväga tavaline polegi. Lihtsalt äratuntav oma rohelise värvi poolest.

Rannas käidi ujumas ja nauditi niisama vaadet. Meri oli imeilus, sile. Sadamasse jõudsime enamvähem ehk siis natuke varem kui laev välja läks 🙂

Laeval tegin ka mõned pildid. Lihtsalt liiga ilus oli mitte teha 😀

Ruhnu teise päeva esimene matk

Teise päeva hommikul alustasime kümne paiku. Enne söödeti kõhud Liise talus kenasti täis.

Küla asub keset saart. Et mere äärde jõuda tuli põlluribade vahelt läbi jalutada. Esimene imeline asi oli Pärsi künnapuu. Suur ja võimas. Väga vahva oli leida ka viinamäetigu ja siis veel ja veel ja lõpuks oli neid nii palju. Pole elu sees neid nii palju koos näinud. Astuma pidi ettevaatlikult, ei tahtnud neid lõmastada. Liikusime läbi metsa ja jõudsime vana sõjaväeosa juurde.

Ühe poole peal teeb keegi kohalik pidusid. Seal midagi erilist vaadata polnudki. Samas oli äge bas buss. Kui ma väike olin ja Hiiumaal elasin siis sai sellisega palju sõidetud. Lemmik kohad ees ja taga olevad üksikud istmed 🙂

Mets oli kohati märg aga probleeme läbi pääsemisel ei tekkinud. Edasi tulid viljapuudega karjamaad. Ma pole ammu enam traataia vahelt läbi roninud, lapsepõlves ehk. Vaatasime kõrval olevat saarekest ja Pärsi kivi. Kuna rand on pilliroogu täis siis ei hakanud sealt proovima ja katsetama.

Läksime tagasi sõjaväeosa juurde, teisel pool oli rohkem kola, igasugust metallirisu. Täpsemalt tegu siis õhukaitseväe raadiolokatsiooniroodu hoonete varemetega.

Katkusurnuaia värava künnapuu oli igatepidi uhke. Ühe nurga alt nagu väike lohepoeg. 🙂

Järgnesid karajamaade vahelised alad. Ühes olid lehmad ja teises lambad talledega. Neid tallesid oli miljon või natuke vähem 🙂 Nii nunnud.

Vaatasime üle ajaloolise päästekuuri paadislipi Sjustakal.

Natuke pätid olime ka, jalutasime üle Ruhnu lennuvälja. Muidu nagu muruga lennuväli ikka aga nii tore, et silt oli ka juurde pandud 😀 Kultuuriaia juures vaatasime niisama ringi ja jõudsimegi imelise valge liivaga Limo randa. Seal oli kohe ka Läti-Ruhnu sõprusskulptuur “Päikesepuri”. Ilmselt on seal siis kõige imelisem päikesetõusu vaade 🙂

Rand oli huvitav selle poolest, et peale liiva seal suurt midagi polnudki. Ei kive ei uhutud puitu. Üks ilmselt luige pealuu siiski vedeles ja äratas tähelepanu.

Edasi liikusime luidetel, kus oli meeletult palju samblikku. Mitmeid erinevaid liike ja seda kõike oli nii palju. Silma hakkasid mõned keerdus puud. Tundub, et mustika aasta tuleb seal ka hea. Õitsevaid mustikaid oli meeletult.

Tuulepesa kohta ei osanud ka midagi täpsemalt öelda, vaatasin siis nüüd järele. Tuulepesa tekitab seenhaigus. Uinunud pungad tärkavad ja võrsed vohavad ebanormaalselt palju, sellest tekib tihe oksapõimik.

Ruhnu esimene päev

Käisin elus esimest korda Ruhnus. Polnud isegi päris kindel, et ma sinna saan sest laevapiletit mul polnud. Olin valmis ka lihtsalt Pärnus ringi hängima. Pärnu oli nii võõraks jäänud, et sinna peaks kindlasti millalgi minema. Pole seal muidugi palju käinud ka. Vihma kallas aga samas oli ikka nii ilus, lilled õitsesid. Ega koha peal olekuks palju aega jäänudki.

Läksime laevale ja teada oli, et tuul on vastu. Eriti tugev ei pidanud olema a´la umbes 10m/s. Aga oli tugevam. Laev sõitis üle tunni kauem kui muidu ja loksus terve selle aja nii mis kole. Õnneks mina olen harjunud aga suurel enamusel oli ikka väga paha. Ühesõnaga okseralli.

Alguses oli mul lõbus aga pärast viskas juba kopa ette, kaua võib. Ma ei tulnud selle peale ka, et raamat kaasa võtta. Meeletult igav oli sest kõigil oli ju iseendaga tegemist. Eks ma siis tuiasin sisse ja välja. Väljas oleks lõbusam olnud, seal oli rahval justkui veidi parem olla aga külm oli. Lõpuks kui Ruhnu silmapiiril nagu triip oli, siis kõik olid juba õnnelikud, et lõpuks saab see sõit läbi 🙂 Pildid on meelega viltu sest paremini ei saanud ja see annab miljööd edasi.

…ja päike loojus. Värve jätkus veel pikaks ajaks. Kui enamvähem kogu kamp kokku sai siis matkasime öömajja tagasi aga üle heinamaade ja läbi metsa. Natuke olime siiski veel ka mere ääres. Kuna seal oli mitmel pool hülgeid näha või no teravama pilguga inimesed nägid siis liikusime aeglaselt. Mina poleks palja silmaga midagi näinud. Fotokaga tegin paar klõpsu, mille pealt sain vaadata, et tõepoolest olidki hülged.

Bussiga Vormsil

Bussireisidest pole ma eriti kirjutanud aga samas kui on ilusad kohad siis mõnikord ju võib 🙂 Nii umbes kolm kuud tagasi 27.09.2020 oli ilus soe suveilm, sai lühkadega õues käia ja puha. Vormsile sõit tundus igatepidi mõnus kuigi ma käisin seal sel suvel juba teist korda.

Algus oligi minu jaoks selles mõttes veidi igav, et läksime muuseumi. Kuna seal oli juba eelmine kord nähtud ja kuuldud siis lonkisin niisama lähiümbruses ringi, piilusin üle aedade ja klõpsisin pilte.Eks ma käisin muuseumis ka kui vähem rahvast oli. Pärast tuli välja, et üks maja oli vahele ka jäänud – eelmisel korral.  Seal sai käsikiviga jahu jahvatada. Päriselt. Terad olid sees ja lase aga kätel käia 🙂

Edasi sõitsime läbi külade: Norrby, Diby, Rälby. Väljas ei käinud. Samas pole seal ka väga midagi vaadata, piisab bussiaknast nähtuna ka.

Mulle tundub, et Vormsi ongi selline koht, kus võiks käia korra auto või bussiga nö. saare üle vaadata kähku. Kui huvi tekib siis järgmine kord juba ratstega või jala minna eluolu lähemalt uurima. Järgmine peatus oli Püha Olavi kiriku ja rõngasristide juures. Kui eelmisel korral jäi surnuaia vaatamiseks vähe aega siis sel korral pühendsin seal jalutamisele rohkem aega. Edasi tuli söögiaeg. Minus tekitas muidugi suurt elevust see, et menüüs oli seenekaste, mida ma ei söö. Kana ja kartul ja salat, kodus küpsetatud leib tundus täitsa fain. Ma ei saa aru, et kui tuleb suur kamp inimesi, miks siis ei tulda selle peale, et kõik ei ole seenesöödikud? Igatahes oli kana ja seened ühte kastmesse lajatatud. Minu õnneks poolnud nad viitsinud seenete hakkimisega vaeva näha, et neid polnud raske välja õngitseda ja kuidagi seene maitse kastmes mind ei sega. Nii et sellega sai asjad jutti 🙂 Kusjuures ma oleks põhimõtteliselt võinud ka seened ära süüa, sest kukeseen on üldse ilma maitseta ja kuuseriisikat ma maitsesin kuna seda kiideti kui maailma parimat seent. Kõlbas kah kuigi vabatahtlikult ma neid vist siiski väga ei sööks. Aga mine tea, mis tulevik toob.

Ahjaa, me osalesime ühtlasi ka Läänemaa seiklusorienteerumises. Vormsil oli kaks rada ja meil tuli mõnes kohas jalgu ka kasutada, et vastuseid teada saada. Käisime kiigeplatsil kiikesid üle lugemas ja kiikumas. Uurisime, mis number on kirjutatud õigeus kiriku uksele. Selle oleks tegelikult eelmise korra piltide pealt ka vaadatud saanud.

Käisin vaatasin üle, et kas meie omadest keegi midagi võitis ka. Tuleb välja, et ma ise olen võitnud Läänemaa sportlaste raamatu ja minuga on suisa lubatud ühendust võtta aga pole võetud nagu enamasti juhtub. Loosimine oli juba 5. oktoobril.

Edasi viis tee meid Suuremõisa. See koht oli minu jaoks uus. Kuigi mõisast pole tuhkagi alles (pisut varemeid) siis kõrvalhooneid on üksjagu. Osa neist on kohutavas seisus, teised korda tehtud. Talli üks alles olev sammas oli omaette vaatamisväärsus 🙂

Jääkelder on vist üsna värskelt uuenduskuuri saanud. Täpselt ei saanudki aru, mis seal oli või tulema hakkab? Igatahes sattusime sinna kuidagi sisse ja see oli päris uhke. Üldises plaanis võiks ehk öelda, et seal oli suur kaminasaal ja mõned väikesed kõrvalruumid.

Üks põhjusi, miks ma tahtsin Vormsile tagasi minna oli Saxby tuletorn. Sinna polnud ma kunagi varem jõudnud. Pealegi tundus ka paekivi rand põnev.

Päris naljakas oli trepist üles minnes, et ei leidnud platvormile minevat ust üles. Kõigepealt pahutses minu ees olija aga kuna ta oli piisavalt kaugel ees siis ma ei näinud kust ta lõpuks välja pääses. Seisime ja vaatasime ringi. Lõpuks suure otsimise peale leidsime ka ukse 😀 Seal oli ilus.

Kui olime piisavalt vaadanud siis otsustasime ka mere ääres jalutuskäigu teha. Lubati, et seal on kivististe rohkeim rand aga pean tõdema, et mina ei näinud ühtegi. Ju olid eelmised turistid kõik minema vedanud. Kivine rand oli ikkagi elamus omaette. Ma pole Osmussaarel käinud, nii et Vormsi on veel vist ainuke koht kus midagi sarnast näha?

Lõpuks jäi veel natukene aega Rumpos käia. Kahjuks küll mitte nii palju kui oleks tahtnud. Seega peab ütlema, et ühe päevaga Vormsil hakkama ei saa, vähemalt sel juhul mitte kui sa oled natuke rohkemat kui vähenõudlik. Aga Rumpo oli tore oma “lehmade” ja päikeseloojanguga. Üks on kindel, et Vormsile tagasi lähen ma igaljuhul veel 🙂

Ratastega Vormsil

Vormsile olen mõelnud minna juba jupp aega aga laiskus on vist selle asja nimi, mis mind takistas. Igal juhul on asi mul aastaid mõtteis olnud. Kunagi põhikooli ajal sai seal ekskursioonil käidud. Mul on meeles, et muljed olid head aga ega ma suurt midagi ei mäletanud, rõngasristid on ainult silme ette sööbinud.

Teine asi on alati olnud see, et kuna ma olen Hiiumaalt pärit siis jube raske tundub Rohukülas “vale” praami peale istuda.

Nüüd siis tuli selline variant, et päevane rattamatk Vormsil. Kui juba suurem seltskond kaasas on siis on kergem kuidagi see “vale” praami värk 😀

Merel oli nagu ikka või noh vaade oli vale 😀

Praami peal üllatas, mind see “tuhatoos”, kui sellele mõmmi kõrvad külge kleepida, tahaks iga laps tulevikus karule suitsu silma puhuda.

Kel vaja sai rattarendist rattad võtta. Ma sain teada, et olen Eesti keskmisest naisest kaks sentimeetrit pikem. Veel sai mul mure murtud, et äkki on seal ainult käsipiduritega rattad ja ma ei oska nendega normaalselt sõita 😀 Pole harjunud.  Õnneks oli jalapidur kah kuigi kehvake. Järgmine peatus oli Vormsi talumuuseumis. Seal oli tore küll aga mul on veidi mingi eelarvamus selliste muuseumide kohta. St. minu meelest on iga talukoha ait umbes samasugune, ainult et võibolla koristamata ja asjad pilla-palla laiali. Samas sai natuke ajaloost teada ja õues oli kontsert, kes kuulata viitsis. Oli kohvikutepäev ja rahvast murdu.Otsustasime mõne poisiga ees ära minna, et saaks rahulikult pilte klõpsida.

Plaan oli vaadata Söderby bussipeatust, sest seal pidi äge olema ja tuletorni, mis pidi sealt natuke maad edasi olema.

Õues oli täielik leitsak, nii et metsavahetee oli mõnus kosutus. Bussipeatus oli nagu ikka maal on aga seal oli ka väga äge raamaturiiul, mis oli tihkelt raamatuid täis ja ma ütleks, et seal ei olnud ainult igasugust jama vaid ka täitsa põnevat kraami.

Tuletorni juurde me ei jõudnud sest tee ääres oli silt kuri koer ja tundus, et tegemist on eravaldusega. Lootsime näha veel mõnd teed aga olime juba otsaga Norrbys väljas.Tagasi ka ei viitsinud minna. Oleks veel kindel olnud, et see koeraga tee oli õige aga me ei olnud. Pärast tuli välja, et see ikkagi oli õige.

Nägime tee ääres silti Kirikukivi. Üks poistest küsis, kas võiks selle juurde minna ja ma ei pidanud aru, lubasin kohe. Poiss pani ajama ja siis hakkasime seal ülejäänud seltskonnaga arutama, kas see ikka on hea mõte, ikkagi kuus kilti edasi-tagasi. Aga poiss oli juba lännu ja kaugel eemal, et ei kuulnud meie kisamist kah, seega läksime järele.

Tee oli heinamaal murus ja võsa vahel sopas, nii et väikest kirumist oli justkui kuulda 😀 Aga tegelikult oli ilus ka ja pealegi kui suur on tõenäosus sinna veel sattuda?! Igakord ju ei viitsi iga nurgatagust üle vaadata.

Natukese aja pärast olin ise ka pisut pettunud. See paganama kivi oli kusagil kaugel, täielik petekas.

Läksime sama teed tagasi, muud varianti polnud. Higi voolas ja päike lajatas täiega. Tee äärde tagasi jõudes oli ülejäänud rattamatka seltskond just mööda läinud. Nii et pisike tagaajamine Dibyni  andis tulemuse ja vana koolimaja kivi juures saime nad kätte.

Seal pidime ka söögipausi tegema aga kuna kodukohvik oli tühjaks ostetud, liikusime edasi Rälbysse.

Sealsed vaatamisväärsused olid kabel, valgusfoor ja tuulik. Tuuliku juures oli ka kohvik, nii et seal saime kõhud täis süüa ja maja nurga taga varjus istuda.Sain jälle kiiresti hakkama ja kimasin poistega parunikivi otsima. Tee ääres olid sildid väljas aga natuke kulus leidmiseks siiski aega kui ei teadnud, kus see on.

Parunikivi sai nime selle järgi, et Otto Friedrick Fromhold von Stackelberg – parun, oli armastanud selle juures käia. Pojad lasid isa mälestuseks kivile teksti raiuda.

Läksime läbi metsa Vormsi püha Olavi kiriku juurde välja. Selle juures olin ma kunagi juba käinud aga vot ei olnud üldse tuttav. Esimese asjana jäi silma päikesekell aga see on seal suhteliselt värskelt taastatud. Kell näitas täiesti õiget aega 🙂 Ühe rõngasristi leidsime ka põõsast.Kus ülejäänud on, seda esialgu ei avastanudki. Vaatasime vabadussõjas langenute mälestusmärgi üle ja käisime ringi nagu peata kanad. Riste pole mitte kusagil. Lõpuks küsisime mingi naise käest ja see saatis meid ikka väga vales suunas 😀 Lõpuks pidime oma ratta grupikaaslastega ühinema, et ise ka lõpuks kalmistule jõuda. Mulle meeldis. Minu meelest tasub kasvõi ainult nende pärast Vormsil ära käia 🙂Järgmisena tahtsin mina kindlasti jõuda allikamatkarajale, ükskõik kas teised tulevad või mitte. Allika juures ma enda meelest lapsepõlves ei käinud, ma arvan et see oleks mulle muljet avaldanud ja meelde jäänud. Igatahes oli tulijaid üksjagu. Piltidelt olin näinud sellist ilusat suurt järvelaadset asja. Hakkasime ühes suunas astuma, seal oli mingi väga vana sammaldunud laudtee ja pärast tuli välja, et see oligi vana tee, seiklesime võpsikus ja jõudsime õigesse kohta välja ikkagi.  Terviseallika puhul ei tuvastanud õiget kohta ära. Seal oli üks rada, mis oli vee all ja kogu lugu. Selle eest olid seal ilusad lõhnavad käoraamatud.

Vaatetorni juures oli ka suhteliselt kesine. Polnud erilist vaadet aga sai head külma vett.Suurallikas oli lõpuks see, mida ma vaatama olin tulnud. Kui on kiire siis olekski mõistlik sinna minna. Muidu soovitan kõigest hoolimata kogu raja läbi uurida. Allikas on ilus, aga vetikane. Seda tunnet seal ei tekkinud, et tahaks vett võtta või midagi.

Edasi sõitsime Hullo keskusesse. Seal oli võimalus vaadata käsitööpoodi või minna jätsi ostma. Jama oli see, et poes oli pikk saba ja keegi ei viitsinud vist väga seista seal 🙂 Sõitsime Hullo õigeusu kiriku juurde. Lagunenud aga kena.Käisin nagu kass ümber palava pudru ja üritasin igast avausest sisse vaadata. Vaatasin, et üks tüdruk on sees ja sain ka teada, kuidas ta sinna sai. Kuigi sissesaamine oli veidi ebamugav siis sees oli täiesti vapustav. Oleks nagu kusagile välismaale sattunud 🙂Aega enam palju polnud. Aga tee ääres mõne pildi peatuse ikka jõudsin teha. Nägime lennuvälja, Vormsi ajaaeda. Hommikune hein oli õhtuks pallides. Andsime rattad ära ja tuligi laevale minna.

Mulle meeldis Vormsil väga. Arvan, et mõnikord võiks paariks päevaks minna, tahaks teist poolt saarest ka näha 🙂

Pirita asum.

Pirita asumi matkal käisime esialgu ühe poole läbi, teine pool on veel tegemata aga küll tuleb see kord ka kui seal käiakse.

Nimelt on  lugu selline, et Pirita jõgi jaotab asumi kaheks ja üle jõe saab ühes kohas, järgmine sild asub kaugel eemal teises asumis 😀

Alustasime kloostri ees. Astusime paar sammu jõe poole ja siis läks vadistamiseks lahti, mis majad seal on, kus oli vanasti sild ja milline, mis oli enne silda ja kus ja kuidas olümpiaregatti peeti. Alati on lahe kui peale matkajuhi on ka keegi, kes oskab kaasa rääkida ja omi mälestusi jagada. Muidugi juhul kui need on asjalikud kommentaarid, päris igakord ei ole aga sel korral oli põnev kuulata.

Ilmaga vedas ka. Just enne matka oli tugev paduvihm aga kui alustasime paistis päike ja seda kogu õhtu läbi 🙂

Jalutasime rannas. Lapsed olid hoolega losse ehitanud, neid oli seal mitmeid. Saime teada, kus oli Eesti ajal naiste plaaž. Kust asutusest visati pätte välja ja muud põnevat 😀

Pirita majandusgümnaasium jäi samuti teele. Metsavahist räägiti ka ühtteist.

Vaatasime üle maja, mille Erika Salumäe sai oma olümpiakulla eest. Muidu oli seal kandis muid põnevamaid maju ka – arhitektuurilisest küljest vaadatuna siis. Sattusime kogemata värskelt maha pandud  asfaldile – uus Kloostrimetsa kergliiklustee, mis kulgeb nagu joodiku rada.

Kabelisaarel käisime ka. Vaade oli nii ilus. Aga ilma inimesteta pilti oli keeruline saada sest keegi kogu aeg supi-tas või aerutas või…

Kabelivaremeid nägime aga juurde ei hakanud minema. Suht nõgesene oli. Oma nõgesed me saime pärast kloostri tagant ka kätte 😀

Muidu oli sel korral üsna viisakas retk, vähe võssi ja rohkelt juttu 🙂 Ja hoolimata sellest, et igal pool oli enamvähem käidud siis oli vahva ikka 🙂

Aga minu jaoks jäi retke pikkus väga lühikeseks – 4km ju polegi midagi. Kõmpisin koju sain umbes sama palju juurde. Päikeseloojang oli ka ilus 🙂

Ekskursant Soomes

…ehk ma ei olegi enam viimane eestlane, kes pole Soomes käinud 😀 Kuidagi pole sinna sattunud ja pole nagu otseselt tõmmanud ka sinnapoole. Nüüd tekkis lihtsalt mitu võimalust ja mõtlesin, et miks ka mitte, ega külgi mööda alla ikka ei jookse ja kui ei meeldi ei pea rohkem minema.

Natukene heidutas see, et äratus oli 4.20 hommikul 😀 Õnneks oli ilm imeline. Teele asudes oli meri peegelsile, imelised vaated Tallinna panoraamile.

Soome poole jõudes lootsin, et tekib mingi selline kerge ootusärevus aga ei midagi. Ilus nagu oli, natuke teistmoodi ka aga mingeid erilisi emotsioone esmapilgul ei tekkinud.

Alguses oli pisike bussiekskursioon mööda linna. Maha saime senati väljakul. Aega oli umbes 15 minutit, selle ajaga jõudis platsi läbi joosta ja kirikusse ka piiluda.Järgnes templiväljaku kirik. Seal oli veidi rohkem aega sest bussiparkla oli veidi kaugemal. Ühesõnaga jõudsin ma vaadata kirikut, elektrikapi maalinguid ja joosta läbi loodusmuuseumi juurest.

…ja muidugi ei saa  Soomes käia ilma, et Sibeliuse mälestusmärki ei vaataks. Seda oli näha ka rahvamassist. Siiski õnnestus mõni pilt ka vähemate inimestega teha. Natuke jalutasin pargis ka. Tundus nii uskumatu, et need samad valgepõsklagled, kes on kevadel meie põllumeestele natuke nuhtluseks ja “fotograafe” endale ligi ei lase, on seal nagu hoopis teisest puust. Jalutavad rahva vahel ringi, pojad sabas ja neid on terve linn täis.

Järgmiseks oli Linnanmäki lõbustuspark, mis mind väga ei huvitanud aga ühe sõidu mingi posti otsas oleva asjandusega tegin, et linna panoraami vaadata, niisma vahtisin ka natuke ringi, jõin kohvi.

Läksin linna kolama ehk käisin ümber Töölön lahe.  Igal võimalusel ronisin kaljude otsas ja ühe korra sattusin vist juba otsaga kellegi aeda. Vanad majad olid ägedad. Võsa leidsin ka üles – täiesti ebakultuurne inimene nagu ma olen 😀

Siis hakkasin jälle kultuurseks ja käisin uues keskraamatukogus Oodis. Selle klaasfassaadi on teinud Eesti firma. Kolmanda korruse klaasidel on digiprinditud lumi ja härmatis.  Puitfassaad on ka eestlaste tehtud, nii et suht Eesti värk 😀

Aga sees…

Seal võiks elada või siis ka mitte 😀 Kõik on väga avar, igas nurgas on kellegi jaoks midagi. Emmede ja laste nurk, kontsertite nurk, kohvik. Tundub nagu võiks kõik suurt lärmi täis olla aga pole mitte.  Teisel korrusel olid arvutid, kõik printimiseks, köitmiseks, kiletamiseks vajalik,  arvutimängude toad. Mulle avaldas muljet muidugi õmblemise nurk, igasugu masinaid oli seal, mine ainult kohale ja õmble. Veel mingeid ruume, kus nõupidamisi pidada jms.  Kunstinäitus oli seal ka. Rõdule saab kohvitama ja raamatut lugema minna. Ühesõnaga võiks öelda täiuslik, vähemalt esmamulje põhjal.

Sama platsi peal oli ka muusikamaja, millest läbi sai jalutatud. Selle tagant üle “kalju” Soome rahvusmuuseumisse, mis sai küll lihtsalt läbi joostud aega vaatamiseks eriti ei jätkunud aga aimduse sain, mis seal on.

Ruttu tagasi lõbustusparki, mis ei tähenda seda, et poleks jõudnud üldse peatuda või kõrvale põigata. Tibud olid nii nunnud ja nii palju härjasilmi ka just igal pool ei leidu. Üldse see Helsingi rohelus jäi silma ja hea planeering, et kohe kutsub väljas olema.

Mitte nagu meil. Tammsaare pargis ikka käidi piknikutekikestega istumas. Aga uuenduse käigus on seal ainult kivid ja peenrad ehk siis tegelikuses kaotati avaliku ruumi osa praktiliselt ära.

…ja sealt juba edasi Vantaa lennujaama ette või taha, Lemminkäiseni kalju otsa. Lennukeid me ei näinud, nii et eriti kaua seal ei olnud. Nagu ikka oli ka shoppamise peatus, mis minu jaoks on kõige mõttetum asi. Poes saab igal pool käia, mina vaataks selle asemel mõnda vaatamisväärsust. Kuna midagi tarka teha polnud siis istusin kuhugi puude varju maha ja nosisin jäätist.

Kuna minu jaoks teadmata põhjustel on inimestel saanud harjumuseks, et laeva, rongi või bussi peale minekuks peab igaks juhuks paar tundi varem kohal olema (okei tund aega) siis jäi veel aega, et pea tervele Katajanokka ps tiir peale teha. Seal on väga vinge arhitektuur.

Ja siis oligi juba aeg laevale minna.  Ma ütleks, et ühe päeva kohta oli seiklemist küll ja mulle täitsa meeldis seal.

Keila ja Kumna

Käisin memmekeste ekskursioonil Keilas ja Kumnas. Tervelt 8 tundi, süüa anti, kohvi ja kooki ka. Giidiga tuurid. Selles mõttes imestan vahest, miks peetakse reisi liiga kalliks – umbes 35.-, kuhu iganes Eesti otsa juhul kui tegu pole just ööbimisega või mingi muu rohkelt raha nõudva üritusega.  Keila puhul ma natuke mõistan, et sinna saab tõesti ise odavalt kohale ja kui jalad all võid endale sellise ekskursiooni teha, et oi-oi-oi 😀 Ja kui võikuga lepid siis polegi nagu muret, saad 4.- käidud. Samas mõnda muusse kohta ei saa sama raha eest ise kohalegi.

Aga ega ma sellest ei pidanud rääkima.  Õnneks pole Keilasse pikka sõitu, nii et suurema osa ajast saime kohapeal veeta ja ringi uudistada. Esimene peatuspunkt oli Keila raamatukogus, kus vaatasime näitusi ja siis räägiti meile Keila ajaloost.  Kahjuks ei saanud seda väga pikalt kuulata, oleks kindlasti veel palju põnevat kuulda saanud aga aeg pressis natuke peale. Koolis käisime ka korra sees, kes viitsisid. Päris lahe arhitektuur.

Järgmine peatus oli kirikus. Seal ma olen väljas kõik üksipulgi läbi vaadanud aga sisse pole kunagi varem sattunud. Natuke räägiti kirikust ka aga see on ainus koht, kus ma tundsin, et nagu polnud päris see jutt, mida oleks oodanud. Ma sain aru, et tegu on teadja mehega aga jube pinnapealne jutt oli ja pean tõdema väga igavalt esitatud kah. Samas nüüd olen vähemalt kiriku seest poolt ka ära näinud.

Järgnes Harjumaa muuseum ehk Keila mõis. Seal oli väike giidi tuur ja oli aega ka natuke ise ringi vaadata.  Pärast tormasin õues ka ringi, et oma lemmik kohtades kähku ära käia 😀 Jõudsin kõik tehtud nähtud. Hea oli, et võsa polnud veel liiga tihedaks muutunud ja kõik vahva oli veel nähtav. Samas oli mõnusalt soe.

Järgnes söögipaus Keila raudteejaamas. Kuna söömisega kiirustama ei pea siis jäi mul veel aega ka raudteejaama ümber ringi kolada. Vilksamisi nägin silmanurgast üht lahedata maja, mida käisin spetsiaalselt pildistamas. Kui aeg oli edasi liikuda siis tegime lühikese peatuse Keila vabadussõja mälestusmärgi juures, mis on ainulaadne selle poolest et maja ise ongi mälestusmärk. Kumna poole sõites tegime peatuse Lutheri mälestussamba või kuidas iganes seda asja kutsuda?! juures. Tulevikus peaks sinna saama päris skulptuur ja päris sammas 🙂 Kunagi ma imestasin, et kuidas ma sain sellest mööda minna, nii et ma seda ei näinud aga nüüd asetusid asjad oma kohale ja sain aru 😀

Kumna mõisa kohta ei oskagi väga midagi öelda. Kui siis et ilus oli, omanik rääkis toredasti. Kohv ja kook maitsesid hästi. Imetlemist oli palju.  Igatahes oli koju sõites väga mõnus tunne sees. Kui alguses nagu kippus see reis veidi “lappama minema” siis pärast oli kõik väga super.

Ja kel võimalus, sel soovitan mõisa külastada küll. Suvel peaks olema avatud mõisade raames sinna täiesti võimalik minna 🙂

Detailid on nii ilusad.

Väljas sai vaadata skulptuuriaeda. Sinna kusjuures ka niisama ei pääse. Ainult siis kui mõis on avatud. Ja kel huvi rohkem ringi vaadata siis mõisa kõrval on vana mõisahoone, mis on päris uhke puidust ja pitsidega, kuigi veidi käest ära lastud. Ja kollane valitsejamaja, roheliste aknaraamide ja pitsidega on ka imeilus.

Ainus häda nende reisidega on see, et eriti liigutada ei saa. Seega kondasin pärast veel mööda Tallinna ringi ja vaatasin, mida põnevat siin leidub 😀 Õhtu lõpuks sain 10 km täis.

Kärdla-Tubala-Lõpe-Palade-Kärdla

Jalgrattaga matkamise viimane päev. Mul oli ideid päris palju, kuhu minna. Samas tahtsin midagi uut ja tingimuseks ikka see, et ei oleks väga kaugel. Nii langesid variandid muudkui ära ja lõpuks tegin täiesti uue plaani. Uurisin hoolega kaarte, googeldasin, lehitsesin Hiiumaa raamatuid.

Lõpuks kui midagi välja olin mõelnud lisasin paar Kärdla vaatamisväärsust ka  juurde.

Esimeseks jäi tee peale 1941a. lahingute mälestusmärk. Hiidlastele teada tuntud kui Kivi Jürka. Pean tõdema, et ma seda nii lähedalt vaatamas polegi varem käinud. Ma arvan, et igaüks teab seda tunnet, et see on seal eluaeg seisnud ja ei pane nagu tähelegi või mis sest ikka vaadata 😀

Tegemist on suurima graniitbüstiga Eesti Vabariigis. Kaalub see 46 tonni. Kõrgus 4,3m. Aastast 1997 on see ka muinsuskaitse all.

Baptistide palvela.  Ehitatud 1895a. 1949 palvela võõrandati. 2007 lõpetati taastamistööd ja nüüd on palvela nagu uus. Muinsuskaitse all.

Kunagi jäi bussiaknast silma silt Tau allikas. Huvitaval kombel on see silt kaduma läinud (selline korralik pruun nagu neid vaatamisväärsete asjade juurde pannakse) ja ka kusagilt mujalt ei tule see välja. Ühe kaardi leidsin, see juhatas mind kellegi hoovi. Minu poolt jäigi allikas avastamata. Samas mul on kusagil aju sügavikus mälestus, et see allikas võiks tegelikult teises kohas olla. Sel korral polnud justkui seiklemise tuju ja ma ei läinud seda oma varianti kontrollima.

Sõitsin hoopis Tubalale vaia ja kivi ja tuulikute manu. Mina kui mitte eriti suur rattaga sõitja olin veidi kange küll nende eurokraavide ääres sõites aga õnneks pole Hiiumaal just eriti suur liiklus, sain hakkama küll 😀

Ennevanasti löönud Leiger Tubalal vaia maasse, et saar ühe koha peal seisaks ja ära ei ujuks. Vaia sisse lüüakse sepisnaelad Kõpu majaka fondi rohkem kui 65.- annetanud inimeste nimedega. Fond toetab Hiiumaa kultuurielu.

Vaia taga paistab Tubala rändrahn (Leigri kivi, Tõllu kivi, Tubala kivi, Tubala rahn). Mõõtmed: pikkus 6,8; laius 4,7; kõrgus 3,6; ümb. 19,8 m. 1959a. looduskaitse all. Rahnu asukohta on kutsutud Hiiupõlluks.

Legende kivi kohta on palju aga kõige levinum on ilmselt see, kus Käina ehitatud kirikut ja Tõll sellest midagi ei teadnud. Vihastanud ja tahtnud kiriku puruks visata aga visanud mööda. Kivi kukkunud Tubalale. Mõne teise muistendi järgi teinud seda Leiger või vanapagan. Ühe muistendi järgi olevat Tõll suisa neli kivi visanud ja kõik mööda 😀 (Üks kivi Tubala mäel, Teine Käina lahes. Kaks tükki on lõhutud Käina alevis ja Mäelse mäel). Vihastanud selle peale, et  Leiger kes parajasti Käina kirikut ehitas olevat selle torni kõrgema ehitanud kui Tõllu parajasti ehitamisel oleva Karja kiriku torn oli.

Kui ronimine nii mugavaks on tehtud siis peab ju üles minema. Vaade oli ilus ja ma nägin sealt ka midagi. Läksin kohe lähemalt vaatama, mis värk on.

Selline asi siis. Isegi kaks tükki.

Järgmisteks vaatamisväärsusteks kaks muinsuskaitse all olevat tuulikut. Tuntud kui Tubala (1886a) ja Tõnise (1906a) tuulikud.  Saja aasta eest olevat seal olnud 8 tuulikut.

Tõnise tuulikule ei viitsinud lähemale minna.

Kuna sama teed mööda tagasi ei tahtnud sõita võtsin suuna Palade poole. Mul polnud meeles, et seal kruusatee on. Samas pole ka nii ammu seal käinud, et tundus suhteliselt loogiline, et seal on asfalt maas. Vahepeal pandi ka kõige kitsamale rajale kate peale ja nüüd on selliseid kergliiklusteedele sarnanevaid teid päris palju. Õnneks oli tee lai, Hiiumaa kohta eriti, vähemalt kaherealine 😀 Mõned autorajad olid ees ka, lahtise kruusa peal sõitmine on päris hirmus.

Sõitsin Kärdla kraatri ringvalli serva peal. Vaade oli ilus nii palju kui seda imetleda jõudsin. Õnneks oli varsti asfalt kattega tee, nii et sai jälle rahulikult ringi vaadata.

Kuna ma juba eelmisel päeval Palade kandis käisin siis oli vaja seal midagi uut leida. Kusagilt leidsin, et seal on Lee ohvrikivi ja kui ma otsisin, et kus see asuma peaks leidsin Lõpe pargi.  Ohvrikivi ma kas ei leidnud või ei saanud aru, et see ohvrikivi on. Aga üks vahva kivi jäi tee äärde küll.

Lõpe park oli täitsa vahva. Vähemalt nii üheks korraks vaatamiseks.  Paar asja mulle ei meeldinud ka. Esiteks see, et ei saanud ringiratast käia. Ilmselt jäi ka mõni koht käimata või nägemata. Igatahes praegu foto pealt lugesin, et seal peaks olema ka mälestuskivi Heino Kiigele, Marie Underile, mida ma ei näinud. Selles mõttes võiks seal väike kaardiga infostend olla küll või kasvõi netis mingi asi. Ühesõnaga üksinda seigeldes jäid mõned asjad natuke arusaamatuks. Ja põdrakärbsed ka ei meeldinud 😀

Korallid ja kusagil olevat mingi meteoriidi tükk ka. Ilmselt on see isegi mõne pildi peal aga ei suuda tuvastada 🙂

Roigastest toolid ja kiiktoolid. Katsetasin järgi, päris mõnusad. Kui ümberringi vaadata siis on näha, et on mugav: konisid ja pudeleid vedeles seal üksjagu.

Hiiumaal võib karusid kohata küll.

Ma oletan, et laululava alune ja tagune auk on sõjapõlluauk, koht kus end sõja ajal varjati.

Hiiu keele puu juures eeldasin ma kohe, et seal on mingeid hiiu keelseid sõnu vms. aga ei olnud teps mitte. Hoopis hiiu keele hoidjate nimed.

Mis mulle meeldisid olid puud. Need olid väga Soosterlikult ära pügatud. Elupuud, mis nägid välja nagu kuused, tammed mis näisid nagu kadakad. Põnev. Aga pilte ma nendest millegipärast eriti ei teinud.

Lõhutud herilasepesa.

Edasi plaanisin minna Partsi karjääri poole aga seal läksid teed nii “käest ära”, et otsustasin selle vahele jätta ja Palade poole minna. Koju nagu veel päriselt minna ei tahtnud. Seega otsustasin, et lähen vaatan, kas leian Palade rändrahnu üles. Ma isegi ei tea, kas ma olen seal kunagi käinud või mitte.

Aga enne seda jäi veel tee äärde Soera talumuuseum. See mind nii väga ei kõitnudki – a´la nähtud ju küll. Aga minu jaoks oli huvitav hoopis see, et üle tee oli ka päris kenasti korda tehtud talukompleks.

Paar pilti klõpsisin muuseumist ikka ka.

Sõitsin edasi, kive oli siin ja seal. Lõpuks nägin üle põllu mingit sildiga kivi. Kohapeal vaadates ei tulnud tuttav ette. Rada sinna juurde ka ei läinud aga kuna põld oli küntud siis mulle tundus, et võib otse ka minna.

Kivi otsa saab mööda redelit, üles on pandud  vanast taarakastist tehtud pingike.

See, et seal pink on- on üsna mõistetav, vaade on super ja sookured peatusid seal ka.

Veidi istutud vaadet nauditud, otsustasin koju ära minna. Ilma igasuguste seiklusteta, otse. Aga nagu minu puhul ikka, otsustasin ümber. Kodus vaatasin, et Soera talumuuseumi tagant läheb tee, mis lõpuks jõuab Paluküla tee peale välja. See ei olnud kõige parem tee aga ka mitte kõige halvem, esialgu.

Pealegi olid seal ilusad viljapõllud ja sookured nende peal maiustamas.

Mida edasi seda hullemaks tee läks. Mõlemas servas kraavid ja nõgesed kõrvuni, tee keskel ka hein pikaks veninud. Ühesõnaga pidin sõitmisele keskenduma ja lõpuks oli kopp ees täiega. Õnneks seda võsast ala oli suhteliselt lühike maa.  Pildil algus, mis oli veel suhteliselt viisakas.

Kilomeetreid tuli kokku umbes 23

Kärdla-Paluküla-Hiiessaare-Kärdla

Esimene hommikupoolik, kus mind suisa kiskus rattaga sõitma aga samas olid taevas sellised pilved, et kohe kohe hakkab padukat sadama.  Istusin, kohvitasin, ootasin. Uurisin ilmateadet, mis lubas terveks päevaks vihma. Mida ei olnud oli vihm. Ootasin veel, ei midagi. Ainult pool päeva oli ära kulunud.

Lõpuks otsustasin, et väikese ringi võib ju ikka teha siis pole hullu ka kui märjaks saab. Võtsin jope kaasa ja asusin teele.

Esialgu võtsin ette 10km ringi, mida oli võimalik pikendada kui vajadus peaks tekkima 🙂

Alustasin Paluküla rändrahnust. Olen seal küll käinud aga mitte eriti palju. Kunagi varasemast ajast mäletasin, et see justkui polnud eriti metsa sees ja oli tee peale hästi nähtav. Praegu peab silmad lahti hoidma, et märgata.

Rahn on kaitsealune 1962 a. alates. Hiiumaa kividest suuruselt seitsmendal kohal. See on 8,9 meetrit pikk, 5,8 meetrit lai ja 3,3 meetrit kõrge. Selle ümbermõõt on 26 meetrit ja maht 66 kuupmeetrit. Otsa kannatab ka ronida.

Folkloori järgi on see jälle üks kivi, mida Tõll, Leiger või vanapagan olevat Paluküla kiriku pihta visanud ja see olevat mööda läinud.

Otsisin juba teist korda vaateplatvormi, kust peaks olema vaadeldav meteoriidikraater või selle vall vms.  Juba mingi paar aastat tagasi ma seda ei leidnud ja olin tegelikult suhteliselt hämmingus, see peaks ju ometi silma torkama. Kõikidel kaartidel on see märgitud, mitmel pool jutu sees märgitud, et rändrahnu lähistel asub vaateplatvorm aga pole. Ja kohe päriselt ei ole. Endine klassiõde oskas pärast öelda, et seda pole seal ikka väga ammu juba. Vaatasin siis niisama korra kraatri serva peal ringi.

Üle tee pisut metsa vahele minnes leiab Paluküla vana Paemurru. Sinna juurde on tehtud Kärdla kraatri kujutis vms. Ühesõnaga ring ja kivi keskel.

Sealt maalt oleks pidanud oma algse plaani järgi vaikselt koju sõitma hakkama.  Aga see tundus suhteliselt narr. Polnud selgagi veel märjaks saanud 😀 Kui ma alguses ringi pikendamiseks mõtlesin läbi sõita Helmerseni kivikülvi juurest siis see tundus ka kuidagi vähe. Kuna ma juba Lennujaama teele jõudsin siis mõtlesin, et lähen vaatan korra lennujaama.

Ja seal ma mõtlesin, et miks mitte lennuvälja taha vaatama minna. Pealegi oli kaardil sinna kanti Silmakivi märgitud. Ma küll täpset asukohta ei teadnud aga lootsin, et ehk hakkab silma.

Seal oli niisamagi ilus. Peab tõdema, et ma pole seal eriti käinud, mõned korrad ehk autoga läbi sõitnud.

Esialgu ei saanudki aru, miks meid sinna kunagi “veetud” pole aga kui veidi loogikat või ema tarkust kasutada siis seal ei saanudki veel mõned ajad tagasi käia. Nimelt oli seal NL piiritsoon. Peale vabanemist ei tea kui hästi sinna ligi pääses ja ega mind tol ajal ei huvitanud see ringi tuuseldamine ka.  Nüüd pole lihtsalt sattunud, pole Hiiumaal väga matkanud ja kui siis pigem kusagil teisel pool Kärdlat.

Nii, et avastamist ja imetlemist oli mul seal küll. Mulle kohe täitsa meeldis ja ma kindlasti lähen sinna ükskord põhjalikumalt ringi nuuskima.

Hiiessaare tuletorn on ehitatud 1953. aastal. Aastatel 1994–2001 tuletorni tuli ei põlenud ja see oli kasutusel päevamärgina. Torni kõrgus on 17m. Suhteliselt ühte nägu Virtsu tuletorniga.

Vissulaid. Kruusane seljandik, liivase säärega, pindala on 10,9 ha, kõrgust 3 m ja ümbermõõt 2,5 km.  Saarel on suvila, kus Kärdla saksad käisid 20.saj. alguses suvitamas.

Pärandkultuurist jäi silma Silmalahe lauter.  Seda küll pigem sellepärast, et seal sai paremini lahele piiluda ja paadist pilti teha 🙂

Sõitsin natuke maad edasi, silmanurgast vilksatas justkui metsavahel olev kivi aga nagu päris täpselt aru ka ei saanud. Mõtlesin, et prooviks majaka juurde minna aga seal läks tee suhteliselt kehvaks vähemalt rattaga sõitmise mõttes, nii et ei viitsinud sinna minna. Mõtlesin, et võib ju mõni teine päev uuesti proovida. Nii ma sinna lõpuks ei jõudnudki.

Kuna päev hakkas õhtusse jõudma siis keerasin otsa ringi. Tee ääres oli palju lambaid. Nii äge oli vaadata, kuidas nad kah uudishimust vaatama jäid, mis tegelane see neid vaatab.

Tagasi sõites leidsin keset teed viinamäeteo. Ma ei tea, kas ma Hiiumaal neid üldse varem näinud olen – tean, et nad on seal olemas juba ammu aga pigem siis Kassari, Käina pool.  Igatahes pidasin ratta kinni ja tahtsin pilti teha. Tee ääred olid nii kitsad, et läks veidi aega enne kui ratta kuhugi ära paigutatud sain. Sel ajal sõitis seal üks auto ja ma mõtlesin, et nii palju siis sellest teost.  Aga õnneks jäi tigu ellu ja ma sain ta`st portsu pilte teha. Pärast päästsin ta ära ka, tõstsin tee pealt muru sisse.

Olin juba lennujaama taga väljas kui meelde tuli, et võiks seda “võibolla” kivi kohta vaatama minna. Sõitsin tagasi ja teritasin silma, oligi kivi.

Hiiessaare silmakivi ehk hiidrahn on oma nime saanud väikese merelahe järgi, mille maasse ulatuvat soppi kutsutakse silmaks. Teine variant on ka, et see on olnud püha kivi. Kusagilt mujalt ma pole seda varianti kohanud aga Hiiumaa loodusmonumentide raamatus on nii väidetud. Vaadates koha nime siis võib see ka üsna tõenäoline olla. Peale selle olevat kunagine Hiiumaa olnud hiite saar ja sellest oma nimegi saanund, nii väidab pühapaikade raamat.  Võtke või jätke. Kivi ise oli väga “soe”, mulle meeldis seal otsas, oleks võinud sinna jäädagi 🙂

1254. aastal  jagati Hiiumaa  Saare-Lääne piiskopi ja ordu vahel, siis oli Silmakivi üheks piiripunktiks.

Silmakivi pikkus on 13, laius 10,5 ja kõrgus 4,5 meetrit ning ümbermõõt on 33 meetrit.

Kodu poole sõites põikasin läbi Roograhu sadamast.

…ja Helmerseni kivikülvist. Väidetavalt on seal 0,5 ha suurusel maaalal 80 kivi. Ma ei ole neid üle lugenud aga neid suuremaid ja väiksemaid rahne on seal küll. See pisem osa, mida inimesed vaatamas ja imetlemas käivad on ilmselt olnud üks suurem rahn, mis on kilduseks purunenud.

Sõitsin mööda mere äärt koju. kokku tuli umbes 20km ring.

Kaart,  päris uksest ukseni jutti e tõmmanud 🙂

Huvitav, et vihma muudkui ähvardas sadama hakata aga minu väljas olemise ajal sadas paar piiska. Alles hilisõhtul tuli esimene suurem sadu ehk siis umbes 10 minutit padukat. 🙂