Tori põrgu ja rabad

Mõnikord juhtub, et saab tehtud mõni automatk. Sel korral võtsime suuna Soomaa poole. Nagu ikka jutuhoos sai mõnest teest mööda sõidetud ja Torisse jõudsime paraja ringiga. Ma pean ütlema, et varem pole seal käinud ja see Tori põrgu võttis juba auto aknast vaadatuna ahhetama ja ohhetama küll.

Kõigepealt käisime Tori kirikust läbi, see on sõjameeste mälestuskirik. Sees on mälestustahvlid Eesti iseseisvuse eest võidelnutele. Sealt läksime alla jõe äärde. Astusime põrgust läbi. Jõgi ise oli ka imeline, suur ja lai. Lihtsalt vaata ja imetle. Järgmiseks kohaks sai Riisa raba. See polnud otseselt plaanis aga kuna silma jäi ja põhimõteliselt soovitati ka siis läksime vaatama. Rahvast pidavat seal palju käima aga meie nägime paari inimest. Võibolla oli asi selles, et vaikselt hakkas taevas pilve minema?! Rabarada on 4,8km. Mulle meeldisid kõige rohkem vist laukad rohkete vesiroosidega. Ujumiseks põlgasime laukad siiski ära kui liiga väikesed.

Kui jõudsime rabaraja tagumisse otsa hakkas taevas tumenema, sai kärtsu ja mürtsu aga vihma ei sadanud või pigem sadas aga kusagil mujal.  Käpalisi oli seal ja ka järgmistes rabades hulgi. Peamiselt kahelehised käokeeled ja vööthuul sõrmkäpad.Ingatsi õpperada oli plaanis. Kuuldavasti väga ilus ja Euroopa kõrgeim rabarinnak. Rabatorn oli omapärane moodustis. Nagu piirivalvetorn ja muumimaja koos liutoruga, mis tegelikult on trepp 😀 See torn jäi mind veidike painama ja googeldasin pisut.

Torn kaalub 2,7 tonni ja on 20 aastane 🙂 Paigaldatud puidust kandeparvele, mille all on veel omakorda 4 kolmemeetrist ankrut. Et torn kohale saada kasutati helikopterit.

Õpperada on 4,3 km. Mulle kusjuures meeldis väga just see metsa osa, selline mõnus ürgne mets. Rabal muidugi ka midagi viga polnud 😀 Pealegi oli seal üks “vaba” laugas, piisavalt suur, et ujuda. Vesi oli mõnusalt soe, vähemalt pealmine osa. Kosutust oli vaja kuna päev oli mega palav. Muidugi tol hetkel kui veest välja sain siis oli päeva külmem hetk vist aga see oli ka hea, mis siis et veidi külm. Varsti lajatas palavus jälle täie rauaga.Soomaa keskuse juures on koprarada. See polnud küll päris tee peal aga siiski üsna lähedal. Kunagi kui ma seal käisin jättis päris hea mulje, et otsustasime uuesti üle vaadata. Sealt kandist oli korralik vihm üle käinud, nii et Soomaailma kurjemad sääsed asusid rünnakule ja nii suure hooga, et lõpuks sai ennast vana eestlase kombel `vits`utatud, testitud parimaid puuliike ja puha.

Mulgi heinamaa jäi teele. Imeline vaade aga jalutamise mõttes pole seal suurt midagi teha, jõgi oli ka selline et vähemalt sel hetkel sinna ujuma ei kippunud.Hüpassaare raba oli mõnusa krigiseva laudteega. 4,4km pikk. Sel päeval juba mitmes raba, et iseenesest poleks võibolla enam erilist muljet avaldanudki aga pilved ja päike ja nende koosmõjul tekkivad värvid olid lihtsalt super ilusad. Mõttes oli ujuda ka aga kõik laukad olid sulistajaid täis, et nagu väga ei tõmmanud sinna- ma olen merega harjunud 🙂 No ja lõpuks tuli välja, et polnud nagu vajagi, märjaks sai ka kergema vaevaga. Vihma hakkas kallama, nii et kui tagasi parklasse jõudsime olid riided märjemad kui ujumas käies 😀 Vahetusriided olid kaasas, nii et probleemi sellest polnud ja tegelikult oli jätkuvalt suhteliselt soe.Kell hakkas õhtusse jõudma ja võtsime suuna Tallinna poole tagasi. Kusagil Rapla külje all tuli pähe, et äkki  võiks siiski veel korra ujumas käia ja mis oleks parem kui Mukri raba? Läksime kõige kaugemasse parklasse, et natuke jala ka käia saaks. Lõpuks ujuma siiski ei läinud sest tundus et palav justkui enam ei ole. Samas oli tore “peaaegu päikseloojang”. Päris loojang tuli jupp maad hiljem aga taevas oli üsna kenades värvides.Kui tavaliselt tundub “automatkates”, et ise üldse ennast ei liiguta siis lõpuks tuli meil siiski päris kena hulk kilomeetreid. Pakun, et vähemalt 18.

Lastematk Tondirabas

Lastematkad olid ammu plaanitud ja kavatsetud aga mul isiklikult on mõned tingimused, mis pidid täidetud olema. Üks neist see, et kui on rohkem lapsi siis peab veel üks täiskasvanu kaasas olema. Lihtsalt, et kõigil oleks turvalisem ja rahulikum.

Teiseks ei suutnud ma kuidagi otsustada, mida teha täiskasvanutega, kas lubada lapsevanem kaasa või mitte? Laste endiga on lihtne. Tavaliselt on nad väga tublid kui vanemaid käeulatuses pole, kuulavad sõna ja uudistavad. Samas on palju lapsevanemaid, kes oma võsukesi lihtsalt võõrastega kaasa ei luba.

See tekitab jälle omakorda probleeme, et siis ei tohi laps “roomata”, neil on terve tee kõhud tühjad jne ehk kellelgi pole väga lõbus.

Enne eriolukorra lõpu jõudsingi otsusele, et kas nüüd või mitte kunagi. Kuna tol hetkel oli lubatud kambas käima kuni 10 inimest siis oli see hea harjutamiseks ja proovimiseks.

Tondiraba matk ei olnud küll esimene aga jäi ainult minu õlgadele kanda. Õnneks olid lapsed juba enamvähem teada ja üks lapsevanem tuli ka kaasa.

Kuna tondiraba ise jäi pisut väikeseks siis käisime ka tühermaad uudistamas, et mis seal on?  Kas selline loodus on ilus või peaks seal majad olema, uurisime mis seal kasvab. Ka oli mul üks tervet matka läbiv tähelepanumäng, mis polnud võibolla nii lõbus aga ajusid pani ragistama küll 😀

Vaatasime ühte paeauku, kust sai läbi ronida ja käisime värviliste kivide otsas turnimas.

Mõtisklesime selle üle kumb on vanem, kas lennuk või telekas 😀  Jõudsime tuvimaja juurde, kus üks tõmmu noormees toimetas ja nähes, et me oleme uudishimulikud ajas tuvid välja. Kui natuke juba vaadnud olime, vilistas linnud tuppa tagasi.

Lisaks olid tondirabas parasjagu üleval orienteerumisepunktid, nii et sain ka need vaikselt oma matka sisse lülitada ja laste tähelepanu nendele juhtida.
Tondiraba jaoks jätsin kaks tundi, sest teada oli et seal on põnev, igasugused roikaonnid, sillad ja muud moodustised. Pisike mets ise ka omamoodi põnev.

Miteametlik lõkkeplats oli vaba ja saime oma lõunapausi seal ära pidada, mis oli mugav kuna sinna on pingid ehitatud.

Aga see ei olnud veel kõik. Pool tunnikest reserveerisin ma pardipoegadele sest oli üsna kindel, et lastele nad meeldivad ja sellises kohas on nad julged ka, ei uju kohe kaugele minema. Tuli välja, et lapsed polnud varem pardipoegi näinudki. Kuigi, mis seal imestada, elame ju linnas ja kus sa neid tibusid ikka niiväga näed kui spetsiaalselt vaatama ei oska minna?!Lõpuks jäi veel 20 minutit, et algpunkti tagasi jõuda. Vahepeale jäi veel üks roigasonn ja pink, mis kõik oli vaja läbi uurida.

Kokku umbes 5km ja kolm tundi.

Lasnamäel, Pirital ja Maardus

Kui bussiga ei liigu siis jääb kõndimiseks suhteliselt ahtake maa. Kaugemale kui 15 km ei viitsi minna, tagasi ka vaja tulla ju 🙂 Samas leiab enda lähikonnast uusi kohti või siis selliseid, kuhu tavaliselt ei lähe 😀 Et Lasnamägi veidi põnevam oleks siis kõnnin võimalikult erinevatest kohtadest.

Tondirabas käin küll tihti aga praegu huvitas, kas käpalised on oma ninad välja pistnud. Ühe hall käppa leidsin. Peale selle nägin ka uusi “ehitisi” või siis pole neid lihtsalt varem märganud.

Paneelmajade vahelt valin alati erineva tee, leiab uusi detaile.

Kuulsin, et nõukaaegseid mänguväljakuid hakatakse eemaldama, lootsin mõne pildile saada aga tundub, et kellelgi on päris kiire olnud ja mänguväljakud juba läinud. Uuel mänguväljakul oli aed kinni ja mänguasju kuhjades nagu oleks lapsed just ära läinud.

Leidsin tühermaalt esimesed nurmenukud ja kellegi pisikese pealuu. Vaatasin üle ussimäe kivid. Kahjuks on seal konkreetselt prügimägi. Muidu võiks päris kena koht olla.Iru linnamäe juures oleval grillplatsil ei paistnud väga kedagi. Põhjus tuli ka välja. Nn. grillmajakene oli aedade vahele kinni pandud. Mõned inimesed siin-seal siiski olid. Võibolla on mupo ka kimbutamas käinud?!

Mõtlesin Iru pangaastangut uurida aga kuigi kaugele ei jõudnudki. Leidsin ühe kitse luukere ja enam ei isutanud seal olemine üldse. Nägin üht rada metsatuka vahele minemas ja hakkasin mööda seda minema.  Läksin ja läksin ja järjest vesisemaks läks. Lõpuks olid suisa järvekesed. Päris lahe oli hulkuda ja uurida, mis seal leidub. Esimese puugi leidsin kah mööda püksisäärt kõndimas. Rohkem õnneks ei näinud. Plats asub Iru aiandist linna pool. Korra mõtlesin, et läheks Miku raudkivide juurde ka aga siis mõtlesin ümber. Tundus, et ei jää nagu päris tee peale.  Otsest plaani ka polnud, et kusagile välja peaks jõudma või noh pärast koju 😀Piisavalt ringi vaadanud, hakkasin Pirita poole tagasi vantsima. Jalutasin Käära oja juures ja mõtlesin, et võiks proovida Tallinna väiksemale järvele tiiru peale teha. Tavaliselt on seal selline padrik, et ninapidi järve äärde saab mõnes kohas. Või saaks küll aga oleks suhteliselt ebamugav. Praegu oli suhteliselt superluks. “Hein” ja lehed ei kasvanud, maa oli enamvähem kuiv.Erinevate nurkade alt vaadates oli järve vesi täiesti erinevat värvi. Maastik on seal ka mõnus. Üks kallas sile, teisel pool küngas. Juhuslikult võssa sukeldunult leidsin eest koloonia käopäkki. Murdunud puu vahele oli keegi omale pesa põiminud.Igatahes on nüüd karantiini käigus Tallinna suurimale ja väiksemale järvele tiirud peale tehtud 😀

Ristaia järve kaldajoone pikkus on natuke üle poole kilomeetri ja tegemist on tehisjärvega.Hakkasin kodu poole kõmpima. Esiteks läbi Pärnamäe surnuaia, kus ma veidi imestasin et tuntud inimeste hauad olid ühes koos ja korra juba kahtlema hakkasin, et ega ma Metsakalmistule pole  sattunud aga samas ma teadsin, et see pole võimalik.

Pärnamäe tee ääres sattusin radadele, kus ma vist ei ole kunagi käinud, igatahes ei tulnud tuttavad ette. Seega läksin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oli päris mõnus metsavaheline rada.Jõe ääres olen tihti jalutanud aga Botaanika aia sillast edasi Iru poole oli võõram kant, nüüd olen neid radu juba omajagu tallunud ja et igav ei hakkaks olen igal pool alla ka roninud. Nii võib päris lahedaid paiku leida. Samas olid mõned kohad ka sellised, kus saad üles alla ronida aga vaadet väga pole 😀 Ei teagi, miks seal rajad sisse sõtkutud on? Üksiku kalamehe püügipaik?

Kummaline oli üle pika aja näha Botaanikaaia silda tühjana. Vahepeal oli seal tihe liiklus.Ega enne koju ei saanud kui omakandi võpsiku olin ka läbi luusinud. Peab mainima, et suhteliselt kole koht. Võsane, sopane ja sodi täis aga positiivne on see, et sain teada, et sinna pole mõtet rohkem minna.Kokku tuli ligikaudu 20 km, pigem rohkem kui vähem 🙂

Ümber Ülemiste järve

Alustasin ümber Ülemiste järve kõndimist kusagilt Lasnamäe keskelt. Alguses tegin tempot, esimese pildi klõpsasin Ülemiste keskuse parklas sest see oli nii imeliselt tühi. Paar autot siiski oli.  Kuna inimesed on palju õues käima hakanud siis kartsin, et Järvevana tee äärne kergliiklustee on rahvast paksult täis. Oh, üllatust asi polnudki kõige hullem. Samas on seal muidugi mega igav kõmpimine ka, isegi hoidsin võsa vahele kui kusagil kannatas.

Veidi masendav oli näha, et järve äärde kavatsetakse veel kergliiklusteed teha, hunnik puid, mis maha võetakse oli ära märgistatud. Ma ei saa aru, kohe kuidagi ei saa, miks on vaja metsa asfaltteed??? Kõik teised pääsevad mööda seda metsarada niisama ka kõndima või rattaga sõitma, seal kannataks isegi titekäruga sõita. Ainult rulluisutajate jaoks teed ehitada on natuke liig minu meelest.

Järve taga kergliiklusteel oli paras rahvasteränne, isegi kui oleks kogu hingest üritanud poleks 2+2m vahet hoida saanud kui just jalgupidi vette poleks läinud. Õnneks seda maad oli vähe ja saingi mööda murumätast edasi liikuda ja lõpuks ka metsa. Linnupesa leidsin. Tundub, et sel aastal on neid palju või käin mina rohkem lahtiste silmadega.Ülemiste järve valisin sellepärast, et seal taga on alati suhteliselt vaikne olnud. Mõnda kalameest või koerajalutajat näeb aga üldiselt pole seal kedagi.

Sel korral sain üllatuse osaliseks. Kõik kohad olid inimesi täis. Ainult juhul kui tõesti päris vesisesse paika läksid võis neist korraks rahu saada 😀 Mul nimelt õnnestus see järve pool oleval teel, mis viib välja kaitsetsooni värvava juurde. Seal on küll ka tavaliselt porimülgas olnud aga et tee ja ka ümbrus vee all oleks olnud, pole ma veel näinud. Igatahes tagasi ma ei viitsinud minna aga oma “tenkudega” ma päris vette ka astuda ei tahtnud, seega sain kõvasti võsas ragistada. Kui ma sealt välja sain olid kohe kaks noormeest ninapidi juures ja küsisid, kas kusagilt üle oja ka saab.

Pärast seda oli inimesi üksjagu. Isegi üle kase ei saanud minna sest seal juba mingi perekond “kakerdas”. Soises metsas tehti grillipidu. Koprad olid seal ka kõvasti laastamistööd teinud.Teisel pool Kurna oja oli rahvast pisut vähem aga oli siiski. Sookured laulsid ja luiged pesitsesid. Mets Mõigu mõisa taga oli vett täis. Tavaline koht oli läbimatu sest need nö. purded olid vee all. Kõrval oli küll üks suur puu ja teine, mis pooleldi hõljus õhus. Mulle sellised pikad purded väga ei meeldi aga nagu näha siis valik oli, kas see või üldse suure ringiga minna.  Valisin siis otse tee, jõudsin õnnelikult üle. Kunagisest haldjametsast on hädised riismed alles. Kurb.

Käisin läbi küla ja läksin ka Mõigu kalmistult läbi. Sattusin selles mõttes õigel ajal, et kõik vanad kivid paistsid välja. Muidu on seal jube võsa aga praegusel ajal paistis see kõik kenasti läbi, avastasin enda jaoks palju uut.

Ja jälle ei saa ma aru nähtusest, kus teise inimese hauda pannakse orienteerumise märk. Tundsin juba kerget väsimust, oma 25km oli juba käidud. Lonkisin, vaatasin, et lennujaam on inimtühi ja võiks seal pilte teha.  Juhuslikult sattusin siis ka parkimismajja, kus ma pole varem käinud. Kui väljastpoolt vaadeldes pole see mulle suurt meeldinud siis seestpoolt oli päris äge. Varjudemängud olid lahedad. Tavaliselt ei saa korralikku pilti ka vanast lennujaama terminaalihoonest. Alati on kõik kohad autosid täis 😀 Isegi praegu oli üks. Kahjuks tagant poolt ikka eriti lähedale ei pääsenud. Lennujaama aia taga oli paar noormeest veel. Nemad tegid pilti, mina tegin pilti ja siis hakkas mitu G4S autot aias sees ringi sõitma, ei tea kas meie pärast või mitte aga ma arvasin, et ehk on targem minekut teha 😀Kõndisin Ülemiste linnakus, läbi Jüriöö pargi. Inimesi ega autosid polnud kusagil. Kummaline kui Peterburi mnt tühi on. Päike hakkas vaikselt looja minema.Kodukanti jõudsin 8 paiku õhtul. tegin veel paar klõpsu, mida muidu pole võimalik saada. Spordihoone on tavaliselt nii inimestest kui autodest ümbritsetud. Mänguväljak, millel olid mupo lindid aga, mis mingilgi moel poleks takistanud asju kasutamast, esimesed tulbid, kuldne tund.

Ümmarguselt tuli kõndimise kilomeetreid 30.

Lepiku ja Laiaküla

Laiaküla ja Lepiku asumid olid mul küll mingil moel nähtud aga üldiselt siiski täiesti võõras kant. Kui ise mitte midagi ei tea siis on kaval võtta enda kõrvale teine matkajuht, kes tunneb kanti paremini.

Matka käigus käisime läbi nelja asumi. Alustasime   Kloostrimetsas sest seal oli hea nii parkida kui bussiga kohale saada. Teletorn on ka selline maamärk, mida kõik teavad ja tunnevad. Pealegi sai teletorn just sel päeval 39 aastaseks.

Teletorni juurest liikusime esialgu veel Kloostrimetsa kaudu kuna õigel pool teletorni on aia ääres korralik võsa. Seega saime piiluda motoklubi kämpingu ala, botaanikaaia lilli, jalutada läbi võluaia ja sukelduda kaelani nõgestesse. Rada oli juba ees olemas, nii et asi polnud kõige hullem.

Esimest korda minu matkade jooksul oli meil seltsiks ka suur valge koer, hästi sõbralik ja nunnu 🙂

Läbi Iru asumi lonkisime ka sest seal on lihtsalt ilus. Ilusam kui mööda teed kõmpides ja ilusam kui ma arvata oleks osanud. Ma polegi sellisel ajal vist sinnakanti sattunud aga need hariliku härgheina väljad olid super kenad 🙂

Mind ennast huvitas Ristaia järv, Tallinna pisim. Lootsin et ehk kannatab tiiru peale teha aga praegu ei tulnud hästi välja. Ise ehk oleks ennast sealt läbi vedanud aga teisi päris piinama ka ei hakanud 🙂

Järv oli ilus, eriti kõrgem astang ja ükskord teeks tiiru järvele peale küll!

Surnuaia tagant läbi ja jõudsimegi Lepiku asumisse.  Kummaski asumis mingeid totaalselt olulisi vaatamisväärsusi polnud aga mets oli ilus. Lepikus oli ka Suurekivi rahn, millest ma enne selle retke korraldamist kuulnudki polnud. Kahjuks on see vaadeldav ainult üle aia.

Tore oli ka see, et meil oli seal üks kohalik inimene matkamas, kes oma lapsepõlve mälestustest rääkis ja ühe tänava kujunemisloost.

Kõndisime tagasi teletorni juurde, kus tegime grupipildi ja läksimegi lahku. Käisime umbes 10km ja veidi alla kolme tunni.

Kõrvemaal

Keskonnaamet korraldas looduskaitsekuu puhul mõned matkad. Sel korral käisime Kõrvemaal. Kuna sinna niiväga hästi ligi ei pääse siis panin ennast kohe esimesel päeval kirja. Sarnanes mitmeti maastikumaratoni rajaga.

Alustasime kusagil Venemäe kandis. Alguses paistis päike ja tibutas. Kogu aeg ähvardas, et hakkab kallama. Ilmateade lubas ka peale 12 padukat.

Maastik on väga mitmekülgne. Kord soine, teises kohas liivane männik.  Läksime üle Soodla jõe, kus õitses palju ubalehti, mis lähivaates on üliilusad. Aga ligi neile ei pääsenudki.

Jussi nõmm on imeline vist terve aasta läbi aga need värvid, mis seal vastu võtsid olid super. Kuigi kui kanarbik oleks õitsenud oleks ilmselt veel uhkem olnud.

Vihmast me ei pääsenud, rahest ka mitte, nii et fotokas oli suurema osa ajast kuni laagriplatsini põues.

Linajärve juures oli peatus, nii kultuurilooline kui taimede tundma õppimiseks. Pärast seda sai päris kiirel sammul mäest üles alla käidud, et jõuaks laua äärde katuse alla.

Kui kohale jõudsime, läks ilm päris ilusaks. Üks tegelane käis isegi ujumas ja ma ei suutnud uskuda, et vesi soe on. Pidin ise näpuga järgi katsuma ja tõepoolest oligi soe. Natuke istusime ja nautisime olemist siis oli aeg tagasi kõmpima hakata. Päris sama teed mööda ei käinud.

Üle Jussi nõmme, üle  jõe ja natuke metsavaheteed. Jõudsime bussi juurde tagasi ja ootasime ja ootasime ja kedagi ei tulnud ja ei tulnud. Vaatasid metsas asju ja värke, millest meie midagi ei tea.  Lonkisin niisama metsa all ja leidsin  oma selle aasta esimese normaalselt õitseva kullerkupu.

Sõitsime bussiga veidi edasi. Käisime päris Vargamäel.

Looduse mõttes oli retk väga äge. Natuke jänni jäädi grupi koos hoidmisega. Raske oli end kaheks rebida, et kas kuulata kultuurilugu või olla taimetargaga. Samas eks igaüks leidis oma.

Kokku umbes 12 km.

Pühapaigad, õunad ja põldmarjad

Enne välja minekut jäi netis silma, et on Ussimaarjapäev. Tööd teha ei tohi, kududa ja tikkida ei tohi – muidu võib järgmisel aastal “hammustatud” saada, metsa minna ei tohi. No mida siis üldse teha võiks?

Kudumise plaan on juba ammu aga oli hea võimalus mitte alustada. Tikkimine on pooleli ja jäi kah. Välja tahtsin ikkagi minna. Mõtlesin erinevaid teekondi ja üks peaaegu ilma metsata tuli ka välja. Kuigi tinglikult.

Käisin päris palju mööda teid aga sel päeval see kuidagi sobis mulle. Natuke lõikasin üle tühermaade ka. Osaliselt olen kohti näinud, osaliselt pole. Õigepisut oli mõnes kohas igav kui pidi pikemat maad tee ääres kõmpima ja midagi huvitavat näha polnud.

Esimene peatus oli Mõigu kalmistul, pühamäel. Vaikne, rahulik kohake.

Edasi liikusin läbi Peetri. Seal ilma kaardita käimine on paras seiklemine ja isegi kaardiga võib juhtuda, et ei pääse läbi või on uusi tänavaid rajatud. Igatahes kõva ehitamine käis.  Peetri tuuliku juurde jõudsin välja, mis oligi minu eesmärk.

Sealt tahtsin jõuda Assaku nõiakivini. Vahepeal pidi olema veel üks kultusekivi aga tundus, et see jäi kellegi hoovi peale ja ei hakanud sinna minema. Ühesõnaga oli üks igavesti pikk marssimine.

Nõiakivi juurde jõudes oli huvitav vaadata, et kõik eelneval nädalal hiiepaikade külastajate poolt jäetud annid olid läinud, ainult üks kivi küljele samblavahele torgatud sent oli alles.

Et tee ääres suurt midagi ei olnud siis vaatasin enne välja minekut pärandkultuuriobjekte ka juurde. Sain kohe paar vaatamisväärsust juurde. Kaks kõrtsi, peaaegu kõrvuti. Assaku kõrts ja Kannu kõrts ning koolikoht.

Üks  kultusekivi jäi teest kõrvale aga kuna see tundus veidi teistsugune kui muidu siis otsustasin seda ka vaadata, pealegi tegi see nii umbes kõigest kilomeetrise ringi juurde. Et ma ei peaks nii palju käima, läksin üle tühermaa otse. Kas ma sellega midagi võitsin, ei tea, igavene songermaa oli. Käimise kiirus oli aeglasem ja raskustase oli suurem kui teed mööda minnes. Samas olin ma nii korralik olnud, et ei teinud paha natuke kusagil ragistada.

Kivi oli madal ja uskumatul kombel olid seal annid täiesti alles kuigi asub see kergliiklustee ääres.

Tohtrikivi

Järgmised  2km pidid minu arvamuse kohaselt tulema üsna igavad sest tee ääres ei olnud kaardile märgitud mitte kui midagi. Mis mind juba ammu on huvitanud on tee äärde jäävad Räägusilla kandis olevad veesilmad. Ma mõtlesin, et ehk on mingi vana karjääri jäänused vms.

Oh seda üllatust kui nägin hiiglasuuri maakiviaedu, küll tsemendiga kokku mätsitud. Nüüd mind huvitab veel rohkem, et mis asi seal on olnud. Kuna seal läheduses on Peeter Suure Merekindluse mingit sorti punker siis mul tekkis mõte, et äkki need võiks olla omavahel kuidagi seotud?! Mingi “sõjardite” teema?

Punkri juures käisin ka aga sisse ei kannatanud isegi mitte piiluda sest kõva “võsa” oli ukseaavade ees. Täpsustatult on see: Peeter Suure Merekindluse Rae positsiooni rooduvarjend.

Rae mõisa juurest jalutasin läbi, sisse sel korral ei astunud.

Piilusin Raeda kollektsioonaeda. Päris  põnevaid õuna sorte oli seal. Ilusaid, läikivaid punaseid, kribalaid rohelisi. Kitsekesed käisid seal neid nosimas.

Huh, ja siis tuli pikk kanaliäär, mis oli tol hetkel suhteliselt igav. Värve veel eriti polnud aga midagi muud ka mitte, isegi liblikaid ei lennanud.

Nii kui Mõigu terviseraja ots paistma hakkas, lidusin metsavahele 😀 Seal oli vähemalt seenigi, mida vaadata ja pildistada.

Peale terviserada tuli veel sutsuke maad kanali serva mööda jalutada. Mõigu vahel avastasin, et bussi niipea ei lähe, nii et jalutasin Lennujaama juurde trammi peale.

Ühe seinamaalingu leidsin ja Lennujaama uut monstrumist autoparklat vaatasin ka lähemalt.

24km/Septembris:42km/Aastas:1147km

Männiku lilled ja püramiidid

Tuli millegipärast tuju Männikule minna. Lihtsalt hulkuma ja natuke sellepärast ka, et näha, milliseid käpalisi seal on ja kas üldse. Need, mis enne olid on ehk õitsenud ja teised võibolla pole nina välja pistnudki kui nii kuiv on.

Siiski ühtteist leidus aga võrreldes eelmiste aastatega hõredalt. Kusjuures tavaliselt see suurem õitseaeg oleks alles ees.

Soo-neiuvaipa isegi oli aga eelmise aasta lopsakust neil polnud.

Kahelehist käokeelt oli päris palju aga need hakkavad vaikselt õitsemist lõpetama.

Mõned rohekad käokeeled. Neid oli ka kindlasti rohkem aga väga lähedalt ei viitsinud ju kõiki uurida 🙂

Minu jaoks suhteliselt määramatud. On need balti- või kuradisõrmkäpad, väikese vööthuule lisandiga või täiesti ära tuntavad?! See on minu jaoks veidi keeruline. Männikul on hübriide igasuguseid nagu kuulda.

Vööthuul sõrmkäpad olid küll päris võimsad.

Läksime Männiku ja Raku järve vahelt läbi. Sealt eriti tihti ei käi kuna see on sõjaväe territoorium. Tihtipeale on seal laskmised ja ei viitsi uurida, millal neid seal pole. Vähemalt saab kohale minnes teada 😀 Igatahes sel korral lipukesi ei lehvinud, pauke kuulda polnud.

Mets oli suhteliselt igav kuna mitte midagi ei õitsenud. Mõni tups ristikheina mõni härjasilm. Seda rohkem oli näha prügi. Ei saa aru, miks ei või oma grillpidu pärast prügikasti viia.

Seenlilled on tulekul aga eks need vist ootavad ka vihma, et nii aeglaselt ja kobamisi maast välja tulevad.

Lõpuks sai lihtsalt samblast pilti tehtud. Harilik karusammal.

Peaaegu vees kasvas veel käpalisi.

Ühed Männiku püramiidid jäid teele. Aga need nägid kuidagi lahjad välja seekord. Ju need hakkavad vanaks jääma. Täis kasvanud igasugu värki.

Liikusime metsa poole. Tahtsime kusagilt Männiku järve poolsest küljest tagasi minna. Väga täpselt nagu ei teadnud ka kuhu minna, seega seiklesime.

Selles kraavis me eelmisel aastal juba olime, see läks vales suunas, pidime tagasi minema.

Liikusime teisele poole, oli selline rabamets, vedas sest kärbseid ja sääski praktiliselt ei olnud. Aga ega seal ka eriti midagi muud ei olnud. Samblikud, kanarbikud, mis veel ei õitse. Paar käpalist. Ah ja mustikaid oli juba kah.

Jõudsime veidi lagedamale maale. Seal oli juba liblikaid ja lilli ja maasikaid. Või noh, mis lilli – palderjan oli. Oranž on ilmselt niidu-võrkliblikas. Pruun arvatavasti mingi silmik.

Ega nad eriti paigal ei püsinud 😀

Sini-või taevastiivad.

Puud on mul üsna nõrk koht. Mul polnud õrna aimugi, mis see olla võiks, seega tegin pildi, tulin koju ja uurisin järgi. Harilik paakspuu.

Edasi juhtus nii, et me jõudsime Männiku laskealale ja otseloomulikult pidime sinna juurde vahtima minema. Eks ma sain kohe karistatud kah, koperdasin okastraati. (Foto:Ilme)

Natuke oli valus, verd voolas ohtralt 😀

Seal ümbruses oli isegi lilli, peaaegu et nagu igal aastal männikul, ainult et pisemad ja äbarikumad.

Punavarrene kuningakepp, taga harilik ussikeel.

Kollased karikakrad

Läätspilv. Kuidagi jäävad Männikul alati pilved silma.

Edasi tulid uued püramiidid, sel korral ilusad, mõnusad, toredad.

Sealt oli õige pisut maad Männiku bussipeatusesse. Kell oli alles vähe ja polnud kuigi palju käinud ka. Otsustasime minna veel natukeseks vanalinna vaatama. Jäime päris kauaks.

Tegelikult läksime esialgu plaaniga Rataskaevu vanameest vaadata.

Aga seal oli neid nägusid veel. Siis oli vaja minna vaatama Hanna-Liina roosat ust ja siis läksime sujuvalt edasi hulkuma 😀

Läksime mööda vene tänavat, katariina käiku, Dominiiklaste kloostri hoovi, katoliku kiriku hoovi.

Olevimäelt ja pikka tänavat mööda tagasi.

Kokku tuli vaevalt: 15km/Juulis:15km/Aastas: 931km

Jõelähtme palverännutee esimene päev

Tegelikult oli Jõelähtme matk küll nelja päevane. Aga kuna neljapäeva õhtuks olid muud plaanid siis jäi Irust Kallaverre kõndimine vahele. Seda maad on mul juba niigi mitut pidi käidud, nii et põhimõtteliselt võib selle “arvestatuks” lugeda 🙂 Pealegi on üsna tõenäoline, et ma mitte iialgi tervet palverännu rada läbi ei käi. Või kui, siis käiks etapi kaupa aga järjest, kohti vahele jätmata.

Samas kui võimalik siis järgmise jupi Järvamaal käiks heameelega kaasa, lihtsalt kolm päeva rabas, tundub tore. Kuigi sitikatele-satikatele mõeldes tuleb hirrrrrm naha vahele. Neid oli juba selgi korral parasjagu.

Tegelikult ma kõhklesin ja kahtlesin ja mõtisklesin sel korral ka päris kõvasti. Ma tavaliselt magan võõras kohas halvasti ja siis ma mõtlesin, milline piin on teine päev ja teisel ööl juba magaks aga kindlasti mitte nii palju kui tahaks.  Ehk minu jaoks on oluline see, et matkamine oleks mõnus.

Üsna kindlaks sai mu otsus siis kui käisime Rebalas ja Maardu karjääris, lihtsalt nii ilus oli, et tundus, et mingit tagasiteed pole, tuleb minna.

Õhtul pakkisin oma asjad valmis. Selles olen ma ka vilets. Kuna ilm oli soe said kaasa mitu varu pluusi ja sokid. Ujumisriided, õnneks nii palju mul mõistust oli, et saunalina kaasa ei võtnud vaid ühe väikese käterätiku. Pean mainima, et neid mul vaja ei läinud 😀 Lühikesed ja pikad riided, jope. Ühesõnaga ma topin koti alati viimase piirini täis ja “pärast nutan”. Sel korral käisin väikese kotiga, mis küll hirm väike pole aga vähemalt ei mahu sinna 80 liitrit asju sisse 😀

Alustama pidime Kallavere kaupluse peatusest. Kuna ma olin esimene, kes kohale jõudis siis tegin tiiru ümber kiriku kah.

Järgnes jäätisepaus Pärli keskuse ees, kus üritasime kohalike sekka sulanduda 🙂 Jube palav oli, päike paistis lagipähe, selg oli märg enne teele asumist.

Kallavere muuseumi hoovist jalutasime läbi. Peremees näitas otse tee otsa ka kätte. Saime kõrvuni nõgestes sumbata.

Läksime Saviranna teeni, keerasime paremale ja kohe varsti rada mööda vasakule. Käisime läbi palverännu tee ühest ööbimispaigast Rehetarest.

Edasi oli meil variante mitu. Valisime võibolla kõige keerulisema tee aga selles mõttes huvitavama, et seal polnud varem käinud. Või no keerulist polnud tegelikult midagi, lihtsalt rada polnud, tuli heina sees minna, nii et vahepeal polnud üldse näha, mis jalge all toimub. Ja kui juba lilled ja lehmad tulid siis oli nii ilus, et savi, mis seal jalge all parajasti toimub 🙂

Nii uskumatu kui see ka pole siis ma arvan, et ma nägin esimest korda elus päris valgeid karikakraid. Kollaseid olen küllalt näinud ja seega oskasin lehti vaadata, et kas on samasugused.

Polnud veel kuigi kaugele jõudnud kui läksime leitsaku eest Ülgase külaplatsile varju. Selleks, et sorteerida kaarte. Mul oli nimelt hunnik kaasas, plaani pidada ja kohvi juua.

Võib tekkida küsimus, et mis mõttes mitu teed ja mida seal vaja plaanida on? Kaardile on ju rada maha märgitud, tuleb ainult minna.

Mina isiklikult ei viitsiks mööda teid kõmpida, muidugi on seal ka väiksemaid radu aga päris palju on tee ääres kõmpimist. Tegelik mõte on ju pigem see, et käiksid läbi ära märgitud kohad.

Veidi puhanud ja plaani peetud läksime Ülgase fosforiidi kaevanduse juurde.  Piilusime koopa avast sisse, ronisime üles, käisime Hõbemäel ja ronisime alla ja veel kord üles.

Nägin esimest korda põdrajuuresoomukat.

Ülevalt mäeharjalt hakkas golfiväljak juba paistma. Aga enne tuli otse üle heinamaa minna. Jõudsime põllu veerde ja mina just uurisin, mida seal kasvatatakse kui mingi vana mees tuli vaatama, mis me seal teeme.

Lõpuks tahtis ta meile kangesti näidata, kus ta ennast sõja ajal peitnud oli ja inimesi päästnud ja lõpuks oli juba kangelane. Aga ma eriti palju aru ei saanud sest kogu jutt käis vene keeles. Ja suurt tamme näitas kah.

Külaplats.

Natuke veel ja olimegi Jõelähtme golfiväljakul. Päris ilus nägi välja.

Üht teed mööda läksime edasi. Tuli välja et see tee sai otsa aga värava tagant sai edasi küll. Jõudsime tsaariaegse piirivalvekordoni juurde.

Järgmine etapp oli minu jaoks kõige hirmsam. Või no ma kujutasin ette, et on. Tegelikkuses polnud väga hullu. Mul hakkab nimelt rippsildade peal pea jubedalt ringi käima ja siis käivad juba jalad all risti-rästi ja üldse on suhteliselt paha olla. Kunagi ammu olen Jõelähtme rippsillal käinud aga siis tundus see nii hirmus, et sain pea poole peale välja ja siis panin samale kaldale tagasi 😀 Ma kohe päriselt paanitsesin ette, et ma sealt üle ei saa ja samas on nagu nõme ringiga ka minna. Kui kohale jõudsime siis ma vaatasin, et asi ei ole tegelikult hull. Ei kõikunud see sild ka nii jubedalt midagi aga lõpu osa marssisin küll silme ees ainult virr-varr.

Jõe äärt mööda liikusime mere poole.  Enne merd on pilliroine (huvitav selline sõna ikka on olemas või?) ja soine ala. Sealt läksime natuke sisemaa poole aga enne kui päris kuivale maale oleks jõudnud, sukeldusime võssa. Tegelikult oli see märgala ka suure kuumuse tõttu täiesti kuiv. Lihtsalt taimestik oli märja maa oma. Näiteks tohutu hunnik võhumõõku.

Jõudsime randa. Tundus, et seal oleks mõnus jalgu puhata. Ilus vaade. Aga tuhkagi kõik sipelgad, sääsed ja muud elajad kippusid kallale. Kui ma olin enne veendunud, et ma lähen raudselt ujuma siis peale seda hakkas tuul puhuma, nii et mul hakkas suisa jahe. Jõudsin otsusele, et ma ei lähe. Natuke kahju oli ka aga no ei meeldi mulle külmetada.

Seega liikusime Ihasalu ööbimispaiga poole edasi. ilus männimets oli seal. Ja üks puu oli eriti äge. Valvur kah juures.

Ihasalu allikas.

Olimegi kohal.

18km/Juunis:92km/Aastas: 850km

Ligikaudse kaardi joonistasin ka.

 

Härjapea jõel.

Teisipäeva õhtul oli järjekordne Juske Härjapea jõe retk. Ma üsna kõvasti kahtlesin, kas minna või mitte. Viimasel ajal on tal nii 100-200 inimeselised grupid tekkinud – ei taha sellistega kuidagi liituda. See on üks hirmus koperdamine, mitte midagi kuulmine, isegi kui ruuporiga röögitakse. Ühesõnaga igapidi ebamugav. Samas ilm tõotas head, tundus isegi, et sadama võib hakata. Panin hunniku riideid selga, võtsin sallid, kindad, mütsid kaasa ja otsustasin, et kui rahvast on liiga palju siis lasen mingi hetk lihtsalt jalga.

No alguses ma lugesin, et meid oli kokku üle 50. Päris paras mass aga ikkagi talutav.  Jalutasime Fahle kvartalis ringi. Üritasime selgust saada, kus seda  jõesängi näha võiks.

Tselluloosi- ja paberivabriku tuletõrjemaja küljes oli mingi fossiil.  FB-s pakuti, et ehk näiteks nautiloid.

Kuna ma olen varem mitu korda Härjapea matkal käinud siis ma tegin veidi teistsuguseid pilte kui muidu 🙂 Ehk muudest asjadest, mis pilku haarasid. Näiteks Kaitsejõudude peastaabi ukse ees kasvab palju imikaid. Ma võin jälle öelda, et need on ühed minu lemmikud.

Üle tee, kitsarööpmelisele raudteele ja sealt juba siselinna kalmistule.

Seal on põnev vana osa, mis kahjuks on heinas ja võsas. Peaks mõnikord talvel või millalgi vaatama minema kui on veidi vabam juurdepääs sellele alale. Aga ees otsas hakkas kohe silma puidust aed, mis ei ole üldse tavaline.

Tegime A-ga väikese kõrvalepõike. Läksime ristipuud otsima.

Kuna mina suutsin orienteeruda ainult Herne tn poolsest küljest ja mul polnud aimugi kaugel me olla võiks kui me teisest suunast siseneme siis kappasime algul suhteliselt sihita. Jäime ühe nurga peal seisma ja otsustasime gepsust vaadata, et kus me siis tegelikult oleme. Enne seda ma jõudsin meid peas juba peaaegu paika panna ja mainisin, et me peaks tegelikult suhteliselt lähedal olema.  Ja lõpuks piisas sellest, et ma oma pilgu tõstaks sest selle sama ristivahtra all me neid asju arutasime. Päris naljakas oli 😀

Leida tahtsime seda sellepärast, et Tallinnas on ainult 2 pühakohta (teada olevat). Üks neist on see sama ristivaher ja teine on pühamägi.

Mis puutub maa-ameti ristipuude ja pühapaikade kaarte siis konkreetne puu on linnulennult 100m valesti märgitud ja kui mööda suuremaid radu käia siis suisa 200m valesti. Nii, et esimesel korral me ei leidnudki seda.

Riste lõigati puusse, et lahkunu enam koju tagasi ei tuleks, seal jäeti temaga hüvasti. Arvati, et hinged elavad nendes puudes edasi.

Kiirustasime, et teistega jälle kokku saada. Nägime oravat. Nii nupsik.

Edasi mõtlesime, et kummale poole minna.  Kedagi kusagil ei paistnud. Liikusime väljapääsu poole ja vaatasime, et ei kedagi. Kas nad on jõudnud juba välja minna või on ikka veel surnuaias?!

Kuna kaks tüüpi seisid värava lähistel, siis lihtsalt küsisin, et ega nad juhuslikult umbes sadat inimest pole möödumas näinud. Olid. Iseenesest üsna naljakas küsimus, ah 😀 ?

Poolamäel jõudsime matkalistele järele.  Seal kandis on jõeorg kenasti nähtav.  Tiigiveski hoone.

Kaasani kiriku tagant läksime läbi. Seal on natuke rohelust ja Juske lubas, et nii ka jääb. Eks aeg näitab. Magus maatükk siiski.

Aga huvitav oli vaadata, kuidas kirik ja selle tagused tornid olid kuidagi ühte moodi paigutatud. Pikad ühel pool, madalad teisel pool.

Maakri tänavat mööda liikusime Tartu mnt algusesse Härjapea jõe mälestusmärgi juurde. Natuke vett ja kaart.

Rahvuslooma nägime ka 🙂 Tegemist Mextonia käigus tehtud seinamaalinguga “Metsavaim”. Autor: Goal.

Sealt juba mööda Pronksi ja Jõe tänavat sadama lähedale tühermaale, kus varsti on Reidi tee.

Esialgu käib seal veel täiega elu. Pidu. Grill.

Keegi päriselt ka elab seal ja üsna viisakalt. Pesu oli pestud, hari seisis nurgas.

Samas kõrval oli igal pool täiega läbu ja kole ja rämpsu täis.

Linnadžungel.

Kuna kuulda oli, et Linnahalliga on muutused toimunud, otsustasime vaatama minna. Eh ega sealt muud oodata polnudki kui et Sultsi seinamaalingud on maha pestud. Aga põnev oli ikka.

Lõpuks jalutasin linna tagasi, et bussi peale minna. Ei saanud kuidagi juhust kasutamata jätta, käisin kesklinna ainsal laudteel kah 🙂

Käisin 10km/Juunis:41km/Aastas: 799km