Raasiku, mis seal huvitavat on, ah?

Kui ma täiesti ausalt ja vastavalt emotsioonile vastan siis ma võin öelda, et mitte midagi. Mõne tunniga sai kogu ümbruskond läbi vaadatud ja aega jäi veel igavlemiseks ka.

Ilmselt oli asi natuke selles, et mul polnud võibolla seda õiget matkatuju “tol” päeval ja väljas oli esimene külmem ilm, nii et käpad tuli kogu aeg taskus hoida, kindaid ei mõistnud ju kaasa võtta.

Matkaplaani koostades tundus, et vaadata oleks seal ühtteist ja tegelikult astusin ma rongist välja üsna optimistlikus meeleolus. Raudteejaama hoonestiku oli palju säilinud, elamud korda tehtud, veetorn oli uhke.

Läksin otsima mingit mälestusmärki, mis pidi jääma veetorniga ühele poole. See võib tunduda veider aga tundus mõistlik minna teiesle poole raudteed, kõndida rada mööda mälestusmärgi asukoha lähedale ja siis uuesti üle raudtee minna. Sattusin mingi vana maja hoovi, kus on ilmselt mingi asutus sees. Klõpsisin pilte, läksin otsisin maailma ühe igavaima mälestuskivi üles ja tagasi suundudes avastasin, et ma olin olnud eramaal,  valvega territooriumil 😀 Kuna ma seal juba olnud olin, läksin sama teed tagasi- las valvavad.

Mõtetes mõlkus mõisas käik. Kuna see jääb veidi kaugemale siis vaatasin, et  teekond oleks selline, et ei katuks ja ei peaks edasi-tagasi käima. Uuesti üle raudtee minnes pidi kohe kohe tulema silla tee ja näha oli et seal on jõel kaks haru ja kaks silda. Tundus, et võiks tore olla. Jõgi ise oli küll paras nire hetkel aga sillad olid uhked. See oli ainuke tõsiselt äge vaatamisväärsus mu meelest, mis terve Raasiku peale leida võib aga seda ei ole kusagil kirjas, ise tuleb üles leida.

Ühesõnaga ma olin üsna optimistlik veel.  Tore raudteejaam, tore sild, tore vana-postijama tee (hirmus, pikk ja sirge), tore kasvuhoone maastik nõukaaegsete majade taustal ja kohe jõuan mõisa ja siis alles toredaks läheb.Jõudsin mõisa juurde.  Ma ei lugenud enne, et mõisa ennast polegi, põletati 1905a ja ei taastatud. On ainult varemed.

Seega ma arvasin, et see puulobudik ongi Raasiku mõis. Eest päris okei, tagant poolt päris hapu. Ma tegelikult nüüd päris täpselt ei teagi, mis majaga tegu.

Õnneks nägin ikka mõisavaremed ka ära, muidu oleks natuke nagu piinlik olnud, et lähed vaatama ja jalutad niisama muuseas mööda.

Edasi minnes polnud vahepeal pikalt midagi huvitavat. Ühe endise mõisa asukoht. Täpsemalt Kambi mõis, mis põletati maha samuti 1905 a. Mingeid varemeid ja ümber ehitatud kõrvalhooneid oli näha.

Peale selle käis suur kergliiklusteede ehitus. Terve Raasiku oli seda kära ja müra ja tolmu täis. Minu meelest üsna kohutav.

Keset “küla” oli paar kenamat maja ka aga üldiselt mitte midagi. Veel ei meeldinud mulle uus elamurajoon (ma loodan, et see ei ole lastekodu või vanadekodu vms), kus kõik majad olid ühesugused, et kui koju  lähed siis tunned selle ära värvi järgi sest mingit muud erinevat tunnust neil küll ei olnud.

Järgnevaks plaaniks mõtlesin välja, et käin uuel kalmistul. See ei olnud kõige huvitavam aga pean tõdema, et mul läks meelest ära, et seal vana kalmistu ka on, kusjuures mitte väga kaugel. Jalutasin natuke ringi.

Lähedal asub ka Nimetute langenute mälestusmärk. See oli kõikide muude Raasiku mälestusmärkidega võrreldes suisa ilus. Selline korralik, isegi mingi haljastus oli tehtud. Aga võibolla tuleneb see sellest, et see on kiriku lähedal?Mulle tundus, et Harju-Jaani kirikumõis võiks olla kaugeim punkt, kuhu ma lähen seega jätsin kiriku imetlemise pärastseks.

Kui päris aus olla siis ma tunnistan, et olin selleks ajaks juba üsna tülpinud. Mul oli seśt mõisast juba suhteliselt suva, mind poleks vist eriti millegiga enam ära võlunud. Aga tagantjärgi võttes arvan ma, et see oli üks ilusamaid kohti seal ja mis põhiline vaikne rahulik, omaette. Aaa,  päris vaikne tegelikult ei olnud. Mingi koer haukus terve aja aga muidu oli mõnus koht.

Mõisa taga on mälestuskivi vanale kirikule. Kivi asub endise altari kohal. Vana kabelikoht, kuhu on maetud neli inimest. Kaks risti on säilinud.

Harju -Jaani kirik on suur, ilus, võimas. Samas oli seal natuke nagu igav ka. Kui tavaliselt on kiriku juures surnuaed ka siis seal on lage kirikuaed. Kirik on lihtsalt piisavalt uus, et sel ajal kehtis juba Katariina II ukaas, millega keelustati kirikute juurde matmine. Ainuke asi, mis seal oli – oli Vabadussõja mälestusmärk.

Lihtsalt juhin tähelepanu sellele, et kui keegi kavatseb delfi kaardi järgi sealt vana kiriku mälestusmärki otsida siis otsima jääbki, nagu mainitud asub see hoopis kirikumõisa juures.

Tagasi tee raudteejaama poole. Teele pidi jääma mälestuskivi Raasiku esmamainimisele. Kui ma siin eelnevalt kirjutasin, et seal raudteejaama juures oli üks igavamaid mälestuskivisid, siis selle kivi kohta võib vist tõesti öelda, et see on maailma kõige igavam mälestuskivi, mis eales nähtud. Kui see vedeleks seal 750 aasta tagusest ajast siis oleks mõistetav aga…

Mu ainuke lootus oli pandud Raasiku meiereile sest see nägi piltide peal suhteliselt sürr välja. Aga looda sa kui miski peab pekki minema siis läheb ka 😀 Majja oli tehtud Raasiku õlletehas ja eestpoolt oli see nii üle lakutud, et polnudki nagu midagi vaadata. Tagumine pool oli pisut lõbusam.

Küüditatute mälestusmärk seisis kah kuidagi hüljatult, oli pisike ja ilmetu. Vähemalt on seal ümbrus ilus, oma munakivitee ja suurte puudega. Aga mul oli veel pool tundi aega ja teha polnud mitte midagi, lihtsalt uitasin ringi sest oli nii külm, et kohapeal ei kannatanud istuda.

Kas ma soovitaksin üldse kellelgi kunagi Raasikule minna?

Eraldi käiguna kohe kindlasti mitte. Samas kui on viitsimist pikemalt käia siis on läheduses huvitavaid kohti küll ja miks ka mitte Raasiku nendega liita.

Mida mina vaadata soovitaks?

Kiriku kant on huvitav ja seal on kõik vaatamisväärsused suurel hulgal koos, peab ainult vastav huvi olema.

Raudteejaama hooned on vaadatavad ja munakivi tee, peale selle on seal ka mingi kohvik, kus tsillida kui tahtmist on. Põhimõtteliselt väikese jalutuskäigu kaugusel on ka see sild, millest ma vaimustusin.

Mõis- juhul kui sulle meeldivad varemed, nõukaaegsed tööstusehitised kõik segamini ja korraga koos, võsa jms 😀

15km/Oktoobris:278km/Aastas:1582km

Advertisements

Klooga sügis

Ühel õhtupoolikul oli natuke aega, et rongiga sõitma minna. Tallinnas oli imeilus ilm päike paistis ja oli soe.  Mõtlesin, et käiks paar tundi Kloogal naudiks sügist.

Mida lähemale ma Kloogale jõudsin seda selgemaks sai, et seal on päris-päriselt sügis. Taevas oli tumehall, lehed olid suures osas juba puudelt alla varisenud. Minu entusiasmi see esialgu ei vähendanud. Lõpuks pean tõdema, et ma kogu oma programmi ei täitnud, lihtsalt ei viitsinud. Külm ja niiske hakkas pikapeale ka.

Plaanisin ka Treppoja külastust  aga nägin juba enne minekut, et see ring kisub pisut liiga pikaks ja loobusin juba eos.  Seega jäi minek läbi metsa randa ja tagasi, pärast Klooga peal chillimine.

Kui just Kloogaranda rongiga kohale ei sõida siis on võimalik sõita rongiga Klooga aedlinna ja läbi metsa jalutada. Maad on mereni umbes kolm kilomeetrit. Et “lõbusam” astuda oleks on pool teest tehtud mälestusmärgiks Klooga vangilaagrile.  Piltidelt saad vaadata hunnikut põlenud laipadest jms. Lisan, et muid teid randa ei lähe, nii et see kolgata tee tuleb igal juhul läbi käia.

Edasine mets oli päris kena. Teele jäi Soodajärv, mille serv on soine ja kui jalgu märjaks ei taha teha siis selle juurde minek pole kõige mõnusam. Igasuguseid seeni ja üksikuid lilli oli päris palju. Natuke kurb oli vaadata, et nagu igal pool on ka seal tehtud päris suur raie ning oli näha, et seda tuleb veel ja veel.

Kui lõpuks randa jõudsin hakkas päris korralikult sadama. Õnneks oli mul eelmisest korrast kotis vihmamantel, nii et polnud hullu. Ainult et tuul puhus ja mega külm hakkas. Seega jäi rannaskäik üsna lühikeseks. Samas oli vaade väga äge või seda väga polnudki kui täpsem olla, udutas – väga müstiline igatahes.Tagasiminekuks mul ka mingeid erilisi variante polnud. Oleks võinud Põllküla poole minna aga sellise ilmaga ei tahtnud väga mere ääres olla. Seega marssisin sama teed tagasi. Alternatiiv oleks olnud raudtee ääres kõmpimine aga see on veel nürim ja seal pole normaalset rada, mida mööda minna ehk jalad märjaks oleks olnud garanteeritud. Samas oli mets tänu uduvihmale nagu muinasjutt, kergelt hämaraks kippus ka minema, see lisas kuidagi seda nõiduslikust juurde, hullult ilus oli 🙂

Jõudsin Klooga aedlinna. Vaatamisväärsusteks on seal Nõukogude armee ehitised. Tundus, et mitmed neist seisavad tühjana. Ohvitseride maja on päris uhke ehitis oma sammastega. Koolimaja näeb suhteliselt sarnane välja ainult, et sambaid ei ole. Lapsed saavad viisnurga all õppida. Noortekeskusele oli veidi rõõmsam ilme antud seinamaalinguga, mis küll polnud suurem asi. Ilmslt laste endi tehtud, nii et ma tegelikult väga ei kobise 🙂

Ei taibanud õigel ajal kella vaadata, nii et kui Klooga järve äärde jõudsin, kuulsin kuidas üks rong minema läheb. Järgmise rongini oli tund aega aega. Lonkisin järve ääres, läksin järve äärt mööda edasi, üsna soiseks läks kätte, jalad sain ka lõpuks ometi märjaks 😀  Mind natuke huvitas, kas sealt võiks mõisa taha välja jõuda aga kui ma olin seal juba hulk aega hulkunud siis ma otsustasin tagasi minna, et järgmisest rongist mitte maha jääda. Nii, et mõis jäigi nägemata sel korral, natuke nagu jäi hinges kripeldama aga samas läks kohe kottpimedaks, nii et ega ma poleks mööda teed kohale minnes ilmselt midagi eriti näinud.Raudteejaama jõudsin kümmekond minutit enne rongi. Jõudsin veel raudtee maju lähemalt uurida. Natuke räsitud olemisega need olid aga muidu päris armsad. Eriti meeldis mulle see elamuhoone.

13km/Oktoobris:145km/Aastas:1449km

Lehola ja Ohtu mõisad

Ühel õhtupoolikul tuli mõte minna rongiga sõitma aga kuhu polnud aimugi. Kaugele ei saanud minna sest küllaltki varakult läks juba pimedaks. Paar kolm tundi oli kõndimise aega.

Kuna ühtki ideed ei tulnud otsustasin minna sinna, kus polnud veel käinud. Vaatasin, et Paldiski pool olen peaaegu kõik peatused läbi käinud. Niitvälja oli selline, kuhu polnud kunagi sattunud. Kusjuures ma isegi plaanisin sinna minna aga hoopis teistsuguse ringi teha aga õhtu jaoks oli see ring liiga pikk. Lasin pilguga kiirelt üle kaardi ja leidsin Lehola.  Seda maad oli jälle pisut vähevõitu ja Niitväljale tagasi ka ei tahtnud minna. Nägin, et Kulna on päris lähedal ja sealt saaks Ohtusse ja lõpuks Keilasse.

Tundus hea plaan. Rongi ja minek.  Pean tõdema, et Niitvälja osa oli suhteliselt igav. Aga lehed olid kuldsed, hobused kappasid ja ilm ilus soe ehk siis mõnus sammumine külavahel.

Tee ääres nägin Lehola kooli asukohta ja mälestuskivi. Põllul vedeles hunnikute viisi taarat, viinavabrik nagu tegutseks veel.

Jõudsin Lehola keskusesse ja mulle tundus see üsna jube koht. Kõik peale mõisa oli nõukaaegne: tüüpilised kortermajad, laudad. Nagu oleks 80-datesse sattunud.  Omamoodi tegelikult isegi huvitav ja samas ka natuke igav oma väiksuses.

Samas mõisakompleks meeldis mulle väga. Mõisa kõrvalhooneid oli osaliselt korda tehtud, osaliselt lagunenud.

Kuivati, viinaköök, tall –  tundusid kõik enamvähem korras olevat

Mõis ise lagunenud. Selle ümber kannatas ringi ka luusida, ilma et otseselt kellegi hoovi oleks läinud. Natuke kahju on alati vaadata, kuidas mõisahooned lagunevad. Uue Eesti aja alguses oli seal raamatukogu ja pärast seda käis maja käest kätte kuni 2000 aastal lihtsalt põlema pisteti. Alles jäid seinad ja kaks mantelkorstent. Vähemalt pole seisukord 18 aastaga väga palju muutunud, seinad ja korstnad seisavad endiselt.

Valitsejamaja, kelder ja tõllakuur tundusid olevat ühe inimese valduses. Need olid korda tehtud või “nokitsemisel”. Aednikumaja ja sepikoda tundusid ka päris heas seisus olevat. Mõisapark  oli kena kuigi väga pisike. Mõisa tagune plats tundus olevat selline küla kogunemispaik, kus grillida ja tšillida. Samas oli see üsna räämas.

Sellega  sai Lehola minu jaoks otsa. Ei osanud ma enam kusagile oma nina toppida. Mööda mõisa teed sain suure teeni, mida mööda oli natuke tuima trampimist. Järgnes umbes sama igav lõik Kulna poole. Samas on vahel hea kui saab kiires tempos astuda jääb põnevates kohtades rohkem molutamise aega 😀

Kulna tee ääres oli musta lehma kari. Tulid kõik mind vahtima,  päris naljakas oli.

Üle raudtee minnes pidin hoidma paremale. Kergelt hakkas juba päikeseloojangu hõngu tulema. Vaatasin, et pean kiirelt tegema, et enamvähem valges Ohtusse jõuda.

Kõik oli kena kuni sinnamaani, kus ma vaatasin, et kodus kaardi peal olev tee, mida mööda minna oleks tahtnud on karjamaa (rattaroopad), mis on taraga ümbritsetud ja puha. Hobused sees.  Ma ei julgenud sinna väga minna ausalt öeldes. Tagasi ka ei tahtnud, seega otsustasin katsetada, kas järgmine vasakule keerav tee ehk viib sinna kuhu vaja.  Muidugi juhul kui see lõpmata kaugel pole.

Täiega vedas. Alla kilomeetri oli maad külavaheteeni, mis võttis õige suuna. Seal oli vahva. Armsad väikesed majakesed, lagedad põllud, metsatukad.

Veel rohkem vedas sellega, et jõudsin täpselt Ohtu mõisa kõrvale välja.

Keerasin kohe lauda kõrvalt mõisa maadele, vahtisin igal pool ringi. Pärast tuli välja, et tee ääres olid eramaa sildid ka.

Ega need väga ei sega aga kui ilusasti seadusest kinni pidada siis hakkas ajaliselt juba kahtlaseks minema. Nimelt tohib eramaal viibida päikeseloojanguni. Samas on mul natuke sisemised takistused selles osas, et ei taha teiste inimeste hoovi minna. See tuleneb vist sellest, et ära tee teisele seda, mida endale ei taha. Mulle küll ei meeldiks kui minu hoovi peal keegi ringi luusiks.  Samas kui on võimalik viisakalt küsida, kas tohib lähemalt vaadata jms siis pole probleemi.

Mõis ise mulle erilist muljet ei jätnudki. Meeldis hoopis tall-tõllakuuri varemed. Tundus, et see maja võis kunagi ulme uhke olla.

Hakkasin samme vaikselt Keila poole seadma. Kuna mul kaarti ees ei olnud siis suutsin kusagil vale teeotsa valida ja jõudsin Kulnasse. Naiss!

Olulist vahet polnudki. Rong sõidab sealt ka. Ainus häda seisnes selles, et rongini oli üle tunni aja aega. Mõtlesin, et siis võib ju ikkagi Keilasse minna. Kõmpisin jälle mustade lehmade juurde ja nägin tee ääres silti, et Keilasse on veel 5kilti. Arvasin, et ehk on umbes 3 või midagi. Polnud mõtet minna oleks sellest rongist tõenäoliselt maha jäänud ja Keilas edasi pidanud ootama. Samas polnud mitte muffigi teha. Vaatasin siis lehmade juures päikeseloojangu ära. Nägin teisel pool teed mingit mõisa moodi maja. Mis maja see on, pole suutnud veel välja uurida aga maa-ameti kaardil on vana kohanimi nii nummi – karujõmmi 🙂

Pime jõudis enne rongi kätte, külmaks läks ka, süüa polnud kaasa võtnud, nii et ootasin pikkisilmi koju jõudmist aga omamoodi vahva õhtu oli ikka.

16km/Oktoobris:107km/Aastas:1411km

Aegviidu

Plaanisin minna Paldiskisse aga juhtus, nii et jäin rongist maha. Järgmised rongid läksid umbes tunni aja pärast. Saatus juhtis mängu ja Aegviidu rong läks 20 minutit varem kui Paldiski oma. Kuna mul otseselt mingit plaani polnud peale selle, et tahtsin loodusesse minna siis sobis Aegviidu imehästi.

Kohale jõudes käisin loodusmajas, vaatasin näitust “vereta jaht”. Piilusin natuke Aegviidu ümbruse kaarti. Plaan oli selline, et jalutan kusagilt järvede vahelt läbi. Käin siniallika juures ja tulen jaama tagasi.

Esimesena jäi teele Nikerjärv. Kõik oli nii ilus värviline.

Asi, millest ma polnud kuulnudki oli sild. Tavaliselt olen ma kunstiprojektidest teadlik aga sel korral läks see minust täiesti mööda ja ma vaatasin suu peas lahti, mis ilmaime see metsa on kerkinud 😀

Urbukse järv, millest tuhisesin suhteliselt kiiresti mööda.

Selle eest Purgatsi järve juures vaatasin ringi ka.  Seal oli mingeid vanu vundamente jms.

Üle jõe ja varsti hakkaski allikajärv paistma.

Siniallikad olid imelised. Ma polegi neid sellisel ajal näinud kui need jääs ei ole. Nüüd oli kõik näha ja need värvid…

Kuna oli üsna kuiv siis tundus, et võiks ümber allika vaadata. Natuke said jalad märjaks ka aga ma arvan, et see oli seda väärt. Paar jõhvikat sai ka ampsatud.

Teisel pool allikat oli paras rägastik aga täiesti läbitav.

Kõik kohad olid kärbseseeni täis.

Lõpuks sai kusagilt pilliroo vahelt läbi ukerdatud ja vanale rajale tagasi jõutud.

Nagu ikka sai ühes kohas jälle see eksisamm tehtud ja jõudsin välja kohta, kus kunagi on sild olnud aga enam aastaid pole silda. Vähemalt sai suund selgemaks, kuhu minna tuleb.

Urbukse järve (või on see hoopis vahejärv) kalda äärset rada mööda ma polnud varem käinud ja see oli täiesti vahva. Need järved ajavad mu alati segadusse, ma kunagi ei tea, millise ääres ma parasjagu olen. Kunagi peaks ehk kaardiga käima saaks asjast soti ka 🙂

Metsavahel oli ilus jalutada. Päike paistis juba veidi madalamalt, valgus ja meeleolud olid veidi teistsugused.

Veel enne rongi peale minekut tundus pisut aega üle olevat, nii et üritasin uurida, mis majade taga leidub. Ainult võsa 🙂 Ühe tänavavahe läbimiseks kulus üksjagu aega. Samas ega muidu naljalt teada ei saa kui ise järgi ei uuri 😀

10km/Oktoobris:24km/Aastas:1328km

Riisipere- Keila

Riisiperre minek tuli kuidagi mitte just äkki aga kuidagi vaikselt ümber nurga hiilis minuni. Mul oli täiesti selline tunne, et mida seal niiväga vaadata on peale mõisa?! Pealegi olen seal juba käinud jne.

Aga ilm oli ilus kuldne.  Kaarte uurides leidsin enda jaoks ka mõned uued “nähtused”.

Sammud vedasid alguses Uue Riisipere mõisa suunas. Olin korra suvel sealt mööda sõitnud ja näinud, et sellele on suur uhke aed ette ehitatud. Ma isegi ei lootnud, et sinna lähemale uudistama pääseb.

Samas oli kõrval krundilt ehk munalaskme oja kõrvalt täiesti vaba pääs mõisa taha tiigi äärde. Seal ei olnud isegi silte, et on eramaa või midagi, teine variant, et ma lihtsalt ei näinud neid.

Huvitaval kombel ei olnud mõisa naaber üritanudki sekkuda mängu naabrist parem ehk seal oli täiesti viisakas võsa, paar lillepeenart keskel ilulemas.

Mõis oli võrreldes nelja aasta taguse seisuga tundmatuseni muutunud. Sel ajal olid veel aknad sisse löödud, krohv maha kukkunud, hein silmini. Nüüd on selline viisakas.

Teed jätkates oli väike probleem, nimelt oli mõisa esine aed pikalt pikalt edasi ja polnud isegi näha kas see lõpeb aiaga või saab otsa. Tagasi minna tundus ka nüri, seega sai läbi võsa pressitud. Õnn oli see, et aed lõppes küll aiaga aga see oli nagu ikka pikali lükatud, nii et sealt sai kenasti välja 🙂

Edasine tee viis vana Riisipere mõisa suunas. Natuke metsa vahel, natuke üle põllu. Hästi ilusad vaated olid.

Vana- Riisipere mõis oli ka igapidi aiaga ümbritsetud, videovalvega ja puha. Eesvärava juurest polnud näha suurt midagi. Tagantpoolt sai paar klõpsu  majast teha. Huvitav oli hoopis kõrvalmaja, mis oli üritanud võita naabrist parema tiitlit või midagi. Alguses tundus, et väike majake on üles vuntsitud, sambad ette ehitatud, isegi mingi kummaline munakivi tee laotud. Paar sammu edasi astudes oli aga näha milline “sara” see maja tegelikult oli. Kontrast oli äge 😀

Nissi poole sai mindud kapsapõllu veerel, läbi värvilise võsa murtud tee peale. Nähtud katkumäge ja vana Haapsalu rauteel kulgevat kergliiklusteed.

Nissi kiriku juures leidus väike prügimägi. Kuna lähenetud sai “valest küljest” siis ei jäänud muud üle kui ronida üle piirdeaia. Kirik on  päris võimas, näeb kena välja. Aias on kabel ja mõned mõisnike hauad. Kiriku värava taga on ausammas vabadussõjas langenutele.

Lonkisin niisama veel natuke Nissi vahel. Kohe kiriku lähistel oli mälestuspink Raimond Valgrele, kes on sealkandis sündinud. Paar ägedat maja. Ilmselt  mingi vana karjääriauk, imeilusat värvi veega. Kohalike ujumispaik. Nissi kooli juurde oli pandud mälestusmärk Nissi kooli 100 aastapäevaks, mis on ühtlasi ka EV100 kingitus.

Edasine kulges vaimus, kus lõppeb raudtee. Imelik kuidagi vaadata, et ühes kohas saabki raudtee otsa, edasi võid jala minna kui tahad 🙂

Raudteejaama veetorni parasjagu renoveeriti. Kunagi saab sinna minna äkki kohvikusse või niisama tsillima. Mina oma blondi aruga mõtlesin, et see väline trepp tõstetakse kraanaga torni sisse vms. Tegelikult on see avariiväljapääsu trepp. Samas kui mõelda, et trepp on metallist ja näiteks torn põlema läheks siis oleks sealt üsna valus alla tulla ilmselt või..?

Pärast seda oli valik, kas minna rongile mis pidi mõne minuti pärast välja sõitma või veel tunnike niisama ringi vaadata. Vaatamisväärsusi eriti palju alles polnud, nii et sai rong valitud.

Keilas sai otsus vastu võetud ja hoopis seal see tunnike ära hängitud. Keila jõesaar on nii armas paik, et läksin rõõmuga uuesti kuigi ma olin alles seal käinud. Vaadatud sai linnusevaremeid, viinaköögi ja moonakamaja varemeid. Nauditud jõe ilu ja moonipõõsa õitsemist.

14km/Oktoobris:14km/Aastas:1318km

Kõnnu järv vihmas ja päikeses, Lohu vaatamisväärsused

Pühapäeva hommikuks oli vaim valmis pandud, kott pakitud, et minna Kõnnu järve äärde vihmast päeva nautima. Ilmateade lubas terveks päevaks laussadu. Sel korral oli kaaslane ka kaasas, nii et viilimise võimalust eriti ei olnud 😀 Kuigi eelmisel õhtul nii palju tegime järeleandmisi, et otsustasime hilisema rongiga minna.

Mina olen Kõnnu järve ääres ühe korra käinud ja sedagi juba üksjagu aega tagasi.

Sõitsime rongiga Lohu peatusesse, kus saime kohe sahmaka vihma kaela. Katusealune küll oli aga tuul puhus kõik vihma sinna alla, nii et kasu sel korral ei miskit. Ajasime oma kiled selga, peitsime fotokad põue ja hakkasime Keila jõe poole astuma, kus oli paar pärandkultuuri objekti.

Esimene neist on raudtee ääres olev Lohu meierei.

Umbes 300 m raudteejaamast vasakut kätt jääb Lohu koolimaja ja kooliteenija maja.  Kuna praegu on hoone kasutusel elamuna siis väga hoovi ei trüginud. Maja iseenesest väga põnev.  Hoone ajalugu on huvitav sest seal on asunud nii algkool, mis suleti 1937, seltsimaja mis  tegutses kuni 1940-dani. Saksa okupatsiooni ajal vanadekodu, siis jälle kool ja alates 1962 aastast on seal elamu.

Sadakond meetrit edasi on korsten. Millega see kokku kuulub või miks see seal on, selle kohta ma infot ei leidnud.Jõe ääres on kaardile märgitud Mälivere vesiveski. Kas me seda nägime – vist mitte aga pead ka anda ei saa. Kuna otse selle juurde ei pääsenud sest aiad  ja hoovid olid ees siis eemalt jõe äärde minnes nägime küll üht huvitavat maja aga kaardil punkti vaadates see veski igatahes ei ole. Vihma kallas ja ei viitsinud asjasse väga süveneda ka.

Ilus vaade oli niisamagi.

Läksime raudteejaama tagasi, et teisel pool Kõnnu järve äärde jalutada. Kuna me mõlemad olime sinna erinevat teed mööda läinud siis natuke vaidlesime kumma tee parem on. Minu tee oli lühem aga ma polnud üldse väga kindel, et ma mäletan kuhu täpselt minna tuleb. Valisime minu tee ehk saab seigelda 😀

Alguse leidsime ilusasti kätte. Kusagil, kus oleks pidanud ära keerama läksime otse edasi. Samas hakkasid “häirekellad “üsna kohe ja üsna kõvasti lööma – ma ei ole siin varem olnud. Nii, et sadakond meetrit käisime edasi-tagasi ja keerasime õiges kohas ära. Tee ääres on Kõnnu tammed. Üks täitsa elus ja terve, teisest ainult jupike tüve alles.

Läksime rada mööda järve äärde välja. Vihma sadas ja sadas, meeleolu oli täpselt selline, et vahet pole kuhu me läheme.

Tont, mis tont. (Foto:Ilme)

Kuna ümber järve pole jalutanud siis mõtlesime, et võiks seal natuke kaugemale vaadata. Lihtsalt huvi pärast. Kapuutsid silmini peas eriti midagi ei näinud. Aga vähemalt olime rabas, värvid olid erksad, lõhnad tugevad. Mõni sinikas ja jõhvikas sai suhu pandud.

Nägime, et seal läheb matkatee, laudteed ja puha. Kunagi varem seal mingid rajakesed olid aga need lõppesid lihtsalt ühel hetkel otsa.  Vaatasime kuhu need viivad, algus läks meie plaanituga üsna ühes suunas. Mingi hetk keerasime me täiesti teise suunda ja jätkasime teekonda sest sealne metsaalune oli päris põnev.

Lõpuks vaatasime gepsust igaks juhuks järgi kaugele me jõudnud oleme ja kuhu täpsemalt. Ühesõnaga hea, et me Kauksisse ühe jutiga välja ei kõmpinud 😀 Me olime järvele peaaegu tiiru peale teinud. Kuna kusagilt rohkem mingit mõistliku teed ei paistnud olevat siis kõmpisime sama rada mööda tagasi. Vihmamärga võssa väga ei kippunud sel korral.

Siis tuli päike välja, mida ilmateade ei lubanud ja meil kohe õnn “majas”, samm reibas, kapuutsid peast läinud ja imeline maailm vaatas meile vastu.

Leidsime selle sama tee ääres 2 sammu eemal metsavendade haua.

Hunniku puravike, mida me enne ei näinud ja mida ma järgmised 16km lisaraskusena kaasas kandsin. Pilte neist polegi õieti teinud aga neid oli meeletult.

Lõpuks ometi saime pilte klõpsida, muretsemata mis fotokas sellest ilmast arvab. Meile tundus, et sinna matkarajale võiks mõni teinekordki vaatama-uurima minna, ilus oli.

Kõnnu järve ääres tegime väikese puhke- ja söögipausi. Ma puhastasin seeni ka veidike, et oleks kergem tassida.

Tegemist oli siiski suhteliselt lageda alaga ja tuul puhus, nii et üleliigselt aega ei viitnud või no kui välja arvata paar selfiet, mida hädapärast oli vaja teha 😀

Kõnnu tamme könt.

Kõmpisime mööda kruusateed raudteeni, põigates vahepeal metsa vahele.

Üldiselt püüdsime siiski tempot tõsta sest oma miteametlikust ajakavast olime väga maha jäänud. Aga lootust oli, et jõuame enne pimedat tähtsamad kohad läbi käia.

Ilmaga meil edaspidi vedas, kahel pool olid küll tohutult mustad pilved aga meie kohal läksid need kahte lehte laiali 🙂

Jõudsime Lohu mõisa hooneteni. Need olid suures osas küll varemeis aga näha on, et töö seal käib ja tundub, et majad tehakse korda.

Esimesena jäi teele karjakastell.

Viinavabrik ja sepikoda.

Viinaköögis käisime sees.

Huvitav lagi oli.

Natuke maad veel ja jõudsime mõisani. Minu meelest imeilus aga samas tagasihoidlik ka. Ümberringi imelised vaated, ilus haljastus. Valitsejamaja oli ka seal kõrval, ilusa verandaga.

Endine mõisa allee?!

Järgnesid ait-kuivati. Nõuka ajal ehitatud elumaja ja mingisugune tellistest (täpsustus: silikaatkividest 😀 ) laotud putka, mida oli üritatud mõisakompleksiga ühendada/seostada.

Aednikumaja-kasvuhoone

Masinarehi ja vesiveski.

Alla kilomeetri jäi Lohu ja Loone linnuseni. Lohu oma otsustasime vahele jätta sest rongi peale hakkas veidike kiire. Pole erilist mõtet ju pimeda peale jääda. Loone linnus on visuaalselt kaunis vaadata, seal tekkis suisa tunne et äkki jääks sinna päikeseloojangut ootama aga samas nagu väga ei viitsinud ka. Meil mõlemal oli eelmisel päeval juba pikk matk selja taga ja väike roidumus kippus peale tulema.

Samuti jõudsime läbi põigata Lohu allikate juurest. Väga ilusad aga jälle kellegi hoovis, suhteliselt ebameeldiv nii ühele kui teisele poolele ma arvan. Ilmselgelt ei taha mina väga kellegi hoovi peal kõndida ja nagu näha olid omanikud kõik sildid ka kuhugi põõsa alla visanud ja tagurpidi keeranud.

Lootsime näha ilusat päikeseloojangut aga no ei tulnud sealt suurt midagi.

Enne raudteejaama minekut jõudsime veel Kohila vesiveski juurest läbi joosta.

Oma päikeseloojangu saime ka aga vales kohas, vale taustaga 😀

Raudteejaama jõudsime pisut varem, nii et saime veel pisikese söögipausi teha ja jalga puhata 🙂

26km/Septembris:199km/Aastas:1304km

Valingu rahn ja tammik, Kumna mõis ja Keila mõisa saar

Oli üks üdini vihmane päev kui ma otsustasin, et ma lähen oma elroni kaart-i tuulutama. Ega tegelikult väga hullu ilma lubatudki aga lihtsalt sellist, mil kogu aeg natuke sajab. Tundus mõistlik kusagile lähedale minna, et kui tõesti asi väga hulluks läheb oleks võimalus suhteliselt kiiresti rongile jõuda.

Värskelt Keilas käinuna tundus see kant kuidagi hea turvaline. Natuke eeltööd ja mõtlemist, mis kohti ma seal kandis näha olen tahtnud, paar lisa “punkti” ja võiski teele asuda.

Esimene sihtmärk oli Valingu hiidrahn. Kivi ainuüksi tundus siiski nagu natuke vähe. Kaarte uurides leidsin, et kusagil peaks olema mõisahoonete jäänuseid ehk siis mitte küll lagunenud vaid lihtsalt ümberehitatud hooneid. Veel üks kultusekivi ja tammik, tundus juba päris “saagi” moodi.

Valingu raudteejaam- pärandkultuur.

Läksin putka taga olevat teed mööda edasi kuni majadeni. Umbes kolmanda või neljanda maja taga pidi see rahn asuma. Astusin majade taha pajuvõssa ja no kivi ei ole ja ei ole ja ei olegi. Peaks ju ometi silma hakkama. Ma olen seda varem ju rongi aknast näinud, ikkagi ei ole 😀

Löin käega ja otsustasin, et lähen vaatan need mõisa hooned üle küll tagasiteel selle kivi ka üles otsin.

Mida kaugemale raudteest jõudsin seda mõnusamaks küla muutus, selliseks päris külaks. Paekivi hoonete ja kurepesadega. Kuidagi mõnus õhkkond oli seal. Pean tõdema, et ma arvasin, et need ongi need mõisahooned ja kaugemale minna ei viitsinudki.

Halenaljakas on see, et kui ma oleks viitsinud sadakond meetrit veel minna siis ma oleks õige majani ka jõudnud. Kui netist pilte vaadata siis oleks tahtnud seda maja näha küll. Enda kehv eeltöö, öeldakse selle kohta 🙂

Pilti vaadates paistab eemalt elektrikapp, selle taga olevas puudesalus minu otsitav maja asuski 😀

Läksin tagasi. Kedagi näha ka polnud, et küsida kus see hiidrahn asub. Hakkasin mööda aiaäärt astuma. Tuli välja, et rahn on aias sees. Väravad küll lahti aga ikkagi kuidagi nõme minna ju kellegi hoovi. Tegin siis kiirvisiidi kähku sisse kähku välja paar klõpsu ja minekut. Pean tunnistama, et see oli ikkagi pettumus 😦

Raudtee lähistel oli üks kultusekivi ka. Ilmselt ma ei olekski viitsinud seda otsida kui eelnev ei oleks mind veidi mossitama pannud.

Ja täiesti uskumatu, et ma seda kivi üldse märkasin. See oli täiega võsas, silt kaasa arvatud.  Teise nurga alt oli natuke siiski võsavaba ka, pääses lähemalt vaatama, ilma põõsasse ronimata. Lohk oli peal täiesti olemas.

Üle raudtee oli kohe Valingu tammik. Alguses ma vaatasin, et pole ühtki tamme aga pärastpoole neid ikka tuli ja oli. Enamuse ajast käisin mööda radu sest mets oli väga märg ja ma siiski ei olnud selleks väga hästi ette valmistunud. Kui jalanõud peavad vett aga vesi üle ääre sisse pääseb siis on jalad ikka märjad, nii et üritasin ennast veidi hoida – alguses.

Eriti kaua ma seal olla ei viitsinud. Läksin edasi Korvi kalmistu poole. Millegipärast ma mäletasin, et seal pidi olema midagi erilist, mis mind huvitada võiks aga täiesti tavaline surnuaed, jalutasin läbi ja otsustasin minna otse mööda  põllu serva.

Samas muidugi tee ka kaugel poleks olnud, igatahes jalad said mul korralikult märjaks, püksid ka. Õues oli 10 kraadi sooja, nii et väga mõnus ei olnud aga samas ka külm mitte kui liigutasid.

Jõudsin välja enamvähem Pitkapoiste mälestusmärgi juurde. 23.09.1944 toimus seal lahing.  Sellepärast olid seal ka lilled, pärjad, küünlad.

Paras hulluke nagu ma olen, otsustasin ühe “kultusekivi” veel võtta. Märg olin niikuinii, mis vahet seal enam. Aga siis tuli välja, et sealt kaudu kust mina üritasin rünnata ei pääsenud praegusel ajahetkel küll kuidagi löögile.  Nii, et paar kilomeetrit tühja käimist nagu naksti. Samas seda vihmasadu oli kena vaadata nagu oleks udu tõusmas. Pilte oli küll suhteliselt võimatu teha, objektiiv oli lihtsalt vett täis, ei aidanud siin pühkimine ega nühkimine.

Hakkasin vaikselt lähenema Kumna mõisale.

Tee äärde jäid ait-kuivati ja valitsejamaja. Kuna vihma ladistas siis tegin kiired klõpsud ja ei mingeid kaunispilte. Lihtsalt mälestuseks. Mõnikord ilusa ilmaga läheks ja vaataks seal uuesti ringi ma arvan.

Kumna mõisa park oli kena. Paviljon oli paras koht, kus väike söögipaus teha. Samas puhus seal tuul, mis oli märgade riietega üsna ebameeldiv.  Nii et kauaks ma sinna ei jäänud.

Mõlemad mõisahooned olid jube ilusad. Ma ütleks, et vana veel eriti.

Edasi suundusin Keila kirikumõisa/pastoraadi peahoone poole. Mööda teed jõudsin põhimõtteliselt kellegi hoovi. Kuna eriti mujale polnud minna, kas tagasi  või üle põllu siis valisin viimase. Mõnus, sopa pritsis.

Õigest teeotsast oleks mööda kõndinud aga õnneks hakkas maja ise silma.

Ma ei tea, kas ma vaatasin ja otsisin maja nii hoolega, et teisel pool teed olev Lutheri mälestussammas jäi kahe silma vahele või? Igatahes ma ei näinud seda kuigi plaanis oli. Samas olin ma juba üle kere märg ja ei viitsinud enam väga kuhugi kõrvale astuda ja otsida. Seiklusvaim hakkas vaikselt otsa saama selleks korraks.

Keila poole läksin mööda kergliiklusteed, et saaks veidi kiiremat sammu astuda, vihm läks ka muudkui tugevamaks ja taevas tumedamaks. Õnneks polnud väga palju maad minna. Mingi kilomeeter või umbes nii.

Kui ma Keila jõe äärde jõudsin siis vaatasin, et mul on rongini pea tund aega aega. Järgmise peale poleks ma lihtsalt enam jõudnud. Otsustasin jõe kallast möödaKeila mõisa juurde minna ja seal natuke aega veeta.

Jõe äär oli päris kena, natuke sügisene.

Jõudsin Keila mõisa saarele välja. Vaatasin väikelinnuse varemeid, orjakivi ja mõisa.

Kuna aega oli käisin ka viinaköögi-ning moonakamaja varemete juures. Praegu polnud seal küll väga midagi näha. Talvel on vaade vahva.

Tundus, et aega on piisavalt kulutatud, oleks paras aeg rongi peale liikuma hakata, väikese põikega kiriku juurest läbi.

Siis hakkas mul äkitselt kiire, mõned minutid olid rongini aega ja kirik just päris raudteejaamas ei asu. Väike jooks ja jõudsin viimasel hetkel. 🙂

21km/Septembris:127km/Aastas:1232km