Liikumiskuu raames toimusid mõned taimematkad.
Laupäeval jalutas rahvaga Eliko Petser ja rääkis pisut puudest põõsastest. Jalutasime Pirita Selveri juurest Lauluväljakuni.
Kohale minnes hakkas vihma sadama kuigi ilmateate järgi midagi ei lubanud. Ühesõnaga sain ma märjaks enne kui kõndima jõudsime hakata ja meeletult külm oli, kuigi ametlikult oli vist suisa 13 kraadi sooja. Piisavalt külm on siiski olnud, et on näha esimesi värvilisi lehti ja õues on üsna ilus juba.
Kohaletulnuid oli vähe, ilmselt ehk ka ilma tõttu. Kokku oli meid kuus. Samas on selline pisike seltskond paras jalutamiseks, saab uurida, küsida, kõik on hästi kuulda.
Selveri juures vaatasime Varsaallika oja, rabe remmelgat, kujutasime ette kui suur on Lillepi park (36ha) ja kui suured olid Lillepi talu maad.
Lillepi pargis räägiti Karukelladest ja merikannidest, mida praegu näha pole, sest alad on sügise puhul ära niidetud. Vaatasime üle mõned uus istutused, näiteks nagu punased tammed.
Edasi jõudsime juba niiskema metsa vahele, kus kasvavad peamiselt sanglepad ja tammed. Sain jälle meelde tuletada, et jalakas ja künnapuu on need puud, mis on suhteliselt sarnased ja kuidas neil vahet teha. Vaatasime ka alustaimestiku, kus suuremalt jaolt vohas praegu kõrvenõges ja angervaks. Lisaks ka sahhalini pargitatar. Viimane on varsti üle pargi laiali kui midagi ette ei võeta.
Piilusime ka veidi Windecki parki. Sealt otsisime punase tamme tõrusid, need on need jääaja multika tõrud 🙂 Vaatasime Tallinna vanimaid lehiseid. Memoriaalis anti meile vaba aeg sest matkajuht ütles, et tema surnuaaedades matka ei tee. Püha koht tema jaoks. Samas ma leian, et igaühel on õigus selliseid otsuseid vastu võtta. Mina oleks sealt siis üldse vaikselt kõrvalt mööda libisenud kuna otsest vajadust loodusmatka mõttes seal käia polnud.
Lõpuks jäi meil paepealse taimestik selle tõttu ka nägemata, kuna enam polnud aega. Samas oli tore kõrvalpõige kivististe maailma. Ja täiesti juhuslikult oli mul ka paar kaltsiidi tükki taskus.
Minu rajad 