Müts 8 Pääsküla- Tiskre

Mitte küll täieliku üllatusena pidin mina sel korral linnapiiri matka tegema. Kui ma varemalt kahtlesin, kas ma isegi matkama saan minna sest olin just värskelt haige siis enne matka selgus, et vähemalt poole maani jaksan ma ikka käia 😀 Tõenäoliselt ka terve maa aga mine tea, keha alles nõrk ja nii. Igatahes otsisime meile asendus matkajuhi ka kaasa, kes jätkaks kui minul jõud üle ei käi.

Ilm oli sombune aga ei midagi hullu.  Kui esimest linnapiiri matka meenutada siis suisa imeline 😀

Linnapiiriga ma käitusin veidi omavoliliselt ehk läksin sealt kust huvitavam tundus. Muidu oleks see kant lihtsalt suhteliselt igav mööda teed kõmpimine.  Kaugele kusagile ei läinud, nii et sai näidata kust läheb piir ja kust meie.

Algus läbi Harku metsa tundus veidi kahtlane. Arvasin, et seal võib jube märg olla aga tegelikult polnud midagi. Või märg oli küll aga ei midagi ületamatut. Ainult ühes kohas oli vett veidi laiemalt aga purre oli olemas kuigi märg ja libe. Aga keegi vette ei kukkunud, nii et kõk oli super! Tegelikult oli see väga mõnus käimine.

Mõned otsused tegin spontaanselt. Läbi metsa ja üle raiesmiku oli toredam minna kui mööda teed. Tuli ainult vaadata, et kraavide vahele vangi ei jääks 🙂

Astangult otsustasin minna alt. Üleval poleks niiväga midagi vaadata, all vähemalt näed klindiseina. Ühes tunnelis käisin ka nendega, kes tahtsid ja siis juba mööda teed Paldiski mnt poole.Keegi oli seal üksjagu vaeva näinud ja puid tee peale visanud. Ilmselt kohalikud, kes sinna inimesi ei taha. Hetkel oleks seal võimatu rattaga sõita, käiagi oli üsna ebamugav.  Autosid saaks ju takistada mõne kivi kohale veeretamisega. Võib-olla viskas kohalikul kodutul kopsu üle maksa, et mis need inimesed siin tuiavad?!

Vaikselt otsisin kohta, kus oleks mõnus piknikupaus teha aga seda ei tulnud ja ei olnud, igal pool oli mõnusalt sopane ja märg.  Lõpuks leidsime koha Harku karjääri juures oleva pilpaküla taga. Kui vahepeal tundus ilm mõnusamaks minevat siis seal hakkas jälle sadama.

Edasi kulges retk Tiskre külas. Vaatasime Harku oja vahutamist, praegu oli kõik hästi näha. Edasine teekond kulgeski suhteliselt mööda külatänavaid aga need on sellised mõnusad vanad. Kiviaiad ja tammepuud. Korra sai mäest alla ka ronida ja üle kraavi hüpata 🙂

Viimasel hetkel tuli meelde ka grupipilt teha. Sellest ka selline huvitav koht, täpselt Tallinna piiril.

Kokku 16km, umbes neli tundi. Kui päev läbi ja kõik kodu poole sõitsime saime päikeseloojangut ka näha 😀

Müts 7 Männiku-Pääsküla-Laagri

Kohtumispaik oli Männiku bussipeatuses.

Mina hakkasin kohe õiendama, et ei lähe midagi tee äärest. Lähme üle mäe ja järvede äärest läbi ja… teeme natuke rohkem kilomeetreid ja on natuke huvitavam ka.

Käisime vaatasime üle piiri, see jookseb mööda järvi. Sealt läksime Männiku metsa. Nägime varemeid ja “künkaid” ja ilusat männimetsa. Peale selle toimus seal ka mingit sorti ekstreemne spordivõistlus, kus ka üks meie kaasmatkaja osales aga teda me kahjuks ei näinud. Selle eest teisi oli päris palju ja nende siblimist oli vahva vaadata.

Aiataguse allikad olid endiselt töös ja nägi muinasjutuline välja nagu ikka 🙂Pääsküla raba läbisime enamvähem mööda teid. Samas seal väga valikut pole ka, olen kunagi kusagil võpsikus üksinda käinud, ma arvan et keegi sinna väga kaasa ei kipuks 😀  Laudtee oli libe, sai liugu lasta ja puha. Kusjuures ma isegi ei mäleta, kas ma olen seal varem sellisel aastaajal käinud, et laudtee all oleks vesi olnud. Igatahes tundus vaatepilt uudne.

Korra põikasime laudteelt kõrvale ka, leidsime “supimaterjali”. Päriselt oli keegi ilmselt loomadele süüa viinud 🙂Väike lõuna Nõmme mändide vahel ning rühkisime edasi.

Järgnes veidi soine märgala, kus tuli pisut vaadata, kuhu astuda. Probleem oli selles, et ei leidnud enam raja otsa, mis varem olemas oli ja hiljem tuligi välja, et seal on mingeid “korrastustöid” tehtud. Kraav kaevatud, puid maha võetud jms. Tähtis on see, et õigesse kohta jõudsime välja  🙂Mäe otsas pikemat peatust ei teinud.

Laudtee teisel pool oli justkui veidi unarusse jäetud, oli teine veidi viltu ja mõnes kohas auklik, paar puud peale langenud. Seal kandis hakkas meile jälle sportlasi vastu tulema, ilmselt oli sinna mõni punkt peidetud.Liikusime mööda Pääsküla jõe kallast. Üldiselt oli ruumi käia aga seal on ka mingi imelik aed, mis on jõeni välja ehitatud, samas justkui poleks põhjust. Aed, mis ei piira kellegi õueaala vaid lihtsalt on seal 🙂 Igatahes sealt sai mööda põigata ja mõnedki vahvad pildid 😀

Üks pugemise koht on seal veel. Ühe aia taga on mingisugune põõsas, millest tuleb ennast läbi murda, et tee peale välja jõuda.

Edasi kulges teekond natuke aega mööda tänavat, läbi tunneli. Mul polnud enam meeleski, et sinna tehti millalgi muraleid. Mulle oli see igatahes põnev vaatamisväärsus 🙂

Pisut maad kulges läbi Laagri aleviku kuniks jõe äärde tagasi läksime ja natuke aega seal saime jalutada. Siis tuli veel jupp maad mööda tänavaid kõmpida, et jõuda järgmise korra alguspunkti. Kokku käisime 16 kilomeetrit.

Müts 6 Raudalu- Männiku

Eelmine Mütsi retk jäi mul jõulude tõttu vahele. Kui teised tatsasid Ülemiste järve taga oma 16 kilomeetrit, siis mina sõitsin Hiiumaa poole.

Sel korral olin ma jälle platsis kuigi neid kaugemaid otsi on paras piin kaasa teha. See bussilogistika ja varane tõusmine võiks minu poolest olemata olla, siis ma käiks heameelega 😀 Täna oleks pidanud siis kolme erineva bussiga sõitma, et kohale jõuda aga mind õnneks säästeti sellest  🙂

Retk oli umbes 7km pikk ja osales 17 inimest.  Selle sarja raudselt kõige lühem retk 😀

Ilm oli imeline. Päike paistis, taevas mänglesid värvid nagu oleks kogu aeg veidi päikesetõus või -loojang olnud. Külmakraadid olid vist ka aga täpselt nii palju, et kõndida oli mõnus, seista mõneti ebameeldiv. Seega suuri seisakuid ei olnud ja umbes ühe paiku oli retk läbi.

Alustasime Raudalu bussipeatuse juurest, kõmpisime piiripunktini, tegime avastuse, et piiripost ei taha hästi püsti seista. Natuke maad edasi oli “mingine” veider koht, mida võiks ju muidu kellegi pühaks paigaks pidada aga enamasti on looduseusku inimesed teadlikud ka sellest, et plastmassi pole mõtet metsa viia. Muidugi võib see olla ka mõne koera või kassi kaunistatud haud aga … neh… Kummaline igatahes.

Jõudsime Raku järve äärde. Juba kaugelt hakkasid silma püramiidid. Vahepeal oli täielik ikaldus, suvel nagu polnudki midagi. Vähemalt praegu ei saa kurta, et  neid vähe oleks. Seal oli äge, tuterdasime otsa kah.

Et natuke teekonda pikemaks venitada tegime pisikesele poolsaarele tiiru peale ja vaatasime oma lõpp-punkti. See oli peaaegu käega katsutav aga mitte kuidagi muudmoodi ligipääsetav kui suure ringiga ümber järve minna. Piir jookseb ka kusagilt järvede keskosast läbi, nii et seda teekonda saaks ainult käreda külmaga ette võtta, kel julgust on.

Edasi läks nii, et ma veidi irdusin meie meeldivast seltskonnast ja läksin järve serva mööda, võsa vahelt, nautisin vaadet ja tegin pilte. Ja kui ma tee peale ükskord tagasi jõudsin olid teised kaugel ees 😀

Andsin päkkadele valu ja varsti jõudsingi järele. Samas siis lõpp juba peaaegu paistis ka. Korra kivi juurest läbi, teepaus ja bussipeatusesse.

Kivi juurde minek oli isegi üllatavalt lihtne, tavaliselt on seal minu meelest kaks loiku olnud, millest mööduda, sel korral oli ainult üks. Kõrvalt sai kenasti läbi ja puha. Pärast tulid motikapoisid ja sonkisid maa üles. Õnneks mitte täiesti läbimatuks.

Lõpetuseks veel üks väike mäkke ronimine. Kuna me keegi ei viitsinud joosta siis jäime kenasti bussist maha ja kuna järgmiseni oli pea 20 minutit aega siis matkapikendus tuli mööda Männiku tee serva. Selle ajaga jõudsime päris kaugele 😀

 

 

Rannas :D

Ühel hommikupoolikul otsustasime minna Pakri ps. Mingit selget plaani polnud, mis me seal tegema hakkame. Minu üks kindel tahtmine oli minna Leetse mõisa juurde kuna ma pole seal kunagi käinud ja piltide pealt  vaadates on kant ilus tundunud.

Jõudsime kohale. Väraval oli silt, et võõrastel pole sinna asja. Hm. Me otsustasime, et ei ole võõrad. Kuna pole mingit suurt gruppi, laamendama ei hakka, prügi maha ei loobi ja oleme niisama ontlikud tegelased.

Kohvipausi pidasime seal ka sest hommikukohvist jäi kuidagi väheks. Äkki ilmus kusagilt mingi väike kutsa. Haaras ühe tüübi kinda, jooksis sellega edasi tagasi. Nalja kui palju. Lõpuks pani mulle käpa ka peale 😀

Sõitsime autoga ranna lähedale. Tundus, et tuult üldse pole aga lained olid vägevad. Minul tekkis mure, et kas me ikka matkame ka või sõidame ainult autoga ringi?! 😀  Aga see mure läks varsti üle. Teisel pool poolsaart oli selline tuul, et kõik riided said selga pandud, kapuuts pähe ja jalad tugevasti vastu maad surutud 😀

Mina otsustasin Pakri majakasse minekust loobuda sest ma juba kujutasin ette kuidas ma seal kahe käega kinni pean hoidma, et tuul mind minema ei viiks, pealegi olen ma seal käinud ka, nii et polnud oluline. Ühesõnaga me kõik loobusime ja vaatasime hoopis üle pangaserva alla. Iseenesest oli vägev.  Ma polegi tormiga Pakri ps. käinud või siis pigem suure tormiga ei ole.

Natuke maad Paldiski poole on trepist alla mineku koht. Ma hakkasin juba vaikselt kahtlustama, et sealt ei saagi alla. St, et meri on kaldani. Pisike maalapike siiski oli, kus kõndida sai. Ette tuli vaadata siiski sest mõne laine viskas kaugemale ka ja võis ka kuival maal märjaks kastetud saada 🙂

Veel natuke Paldiski poole on Muula mäed. Käisime kolasime seal ka veidi ringi. Praegu tundus seal veidi trööstitu aga samas paistis kõik silma, mis seal leidub. Kiskus halliks ja vihmaseks, tuul puhus endiselt ja kaugele me ei läinudki. Imestama paneb see, et kogu päeva jooksul suutsime me siiski tervelt 5 kilomeetrit käia 😀 Tundub lihtsalt võimatu, mu meelest me ei käinud üldse aga “parematel päevadel” võib sellise pikkusega retke juba matkamise alla liigitada 😀

Sööma läksime Peetri Tolli Tavernasse. Esialgu vaatasime niisama ringi nagu oleks muuseumisse sattunud 🙂 Üldiselt oli mõnus õhkkond. Ainus väikene asi, mis mind häiris “toidupirtsakana”, et pooli menüüs olevaid sööke polnud olemas ja lõpuks tuli lihtsalt pelmeenidega leppida. Mitte, et need halvad oleks olnud aga väljas süües tahaks midagi head!

Nääriretk

Esimese jaanuari hommikul ehk  siis täpsemalt pool 12 kohtusime kuuskivi bussipeatuse juures. Käisime uurisime kuuskivi üle, tegime tiiru peale. Vaatasime, kus oli vana “ebaseaduslik lemmiklooma surnuaed”, mis kästi inimestel ära koristada, et sinna maju ehitada ja uutele elanikele kaunis “park” teha. Võpsik on seal siiani.

Edasi liikusime mööda jõeserva nii palju kui kannatas, päris alt minna eriti palju ei saanudki. Esimene joogipaus toimus endise Iru kõrtsi asupaigas 😀

Järgnes Iru linnamäe ring, mis tundub päris pisike aga käies nii väike polegi. Vaatasime üle militaarpunkri, kopra närimistööd. Ma sain siit endale väga ägeda kopra hambajälgedega kõvera matkakepi 😀

Piilusime postkasti, kus oli midagi põletatud ja paar senti kah. Iru jõekivi juurest käisime läbi ja edasi Iru ämma juurde. Selleks puhuks ei jutustanud ma ümberjutustuste ümberjutustusi vaid lugesin ise Kalevipoega ja sain tarka panna 😀

Kuna üldiselt oli vesine ja sopane ilm siis otsustasime sel korral kergema vastupanu teed minna ja läksime mööda tänavat kuni uuesti jõe äärde tagasi sai minna, mitte ei ukerdanud kallakul teiste inimeste aedade taga. Vahepeal leidsime ühe Pokemoni ka 🙂

Lõuna tegime Merekindluse raudtee silla sambal. Edasine põllu ääres käik polnud minu jaoks kuigi huvitav sest alles sai seal ju käidud aga õnneks pole seda maad kuigi pikalt.

Julged hundid läksid mööda torusid teisele poole jõge, jänesed mööda korraliku jalakäijate silda.

Kõik pesid oma saapaid jõevees puhtaks aga kasu polnud seśt midagi, uut soppa tuli muudkui uuesti ja uuesti vastu.

Plaanisime teha romantilise grupipildi jõega ja puha 😀 Ma kahtlesin ennegi, et kas jõgi üldse peale jääb aga jäi ja Iru korsten kah 🙂

Edasine liikumine toimus muudkui ülesmäge, kuidas see võimalik on mina ei tea?! Alla nagu kordagi ei läinud aga mööda libedat sopast kallakud üles ronida sai kogu aeg.  Samas on see ka põnev. Lõpuks enne viimast tõusu leidsime väikse nunnu jõulupuu. Veel üks üle ronimine jämedast langenud puust ja retke finaaliks oli  imeline päikeseloojang, mis ei olnud otseselt plaanitud aga tegi meele ilusaks küll.

Vahvat matka-aastat kõigile 🙂

Aasta viimane matk

2019 a viimane matk sai varakult tehtud sest tahtsin aasta lõppu mõnuga võtta, mitte ennast ribadeks tõmmata.

Ehk siis 29.dal detsembril tekkis mul mõte, et peaks kusagile minema. Ärkasin vara ja mõtlesin, et ma jõuaks päris kaugele minna. Hommikukohvi joomine venis ja venis ja lõpuks vaatasin, et väga kaugele ma ikka ei jõua.

Ammu polnud  Viimsi ps. kõndimas käinud. Tulemuseks oli küll see, et tänu bussidega logistamisele jõudsin ma Viimsisse alles kell üks.

Kuna bussini oli aega siis sain ka Kadriorus ringi vaadata. Õnnestus ka see presidendi kuusemets ära näha. sain teada, et ma olen sama pikk kui 8 aastane kuusk.

Aega oli ikka veel, nii et kõmpisin järgmisesse peatusse ehk Reidi teele.  Kõnnitee viis kenasti bussipeatuse taha, infotabloo ja prügikast takistasid läbipääsu täielikult. Hästi tehtud!Viimsi vallamaja ees astusin bussist maha. Läbi mõisapargi jõudsin põhjakonna rajale. Alguses polnudki midagi väga vaadata, palju puid oli maha langenud :/  Sealt, kus rada lõppeb läks toredamaks. Suhteliselt mugav oli käia sest maapind oli veidi külmunud. Tavaliselt on seal päris märg ja sopane. Käisin ka koopa juurest läbi. Keegi oli sinna seinamaalinguid teinud, käejälgi vaadates lapsed.

Läksin läbi suusatunneli, teisele poole teed, et suunduda Krillimäe metsa. Seal ma pole palju käinud, seega tundus põnev. Metsa keskelt läheb sirge tee läbi aga sedasi ma ometi ei viitsi matkata. Käisin uurisin siit ja sealt, mis põnevat leidub. Mets oli ilus. Nii ma otsustasin, et lähen otse läbi metsa sest ma mäletasin, et seal tuleb kusagil mingi järgmine sirge rada vastu, mis küll on väiksem kui see eelmine. Kõik oli tore kuni kraavini jõudsin. See oli täpselt nii lai, et üle hüppaks siis kui hoogu saaks võtta aga seal oli võsa täpselt nii palju, et ei saanud. Teine variant oli leida mingi kaigas, mida saaks teibana kasutada… no aga seda lihtsalt ei olnud. Tagasi ka ei viitsinud minna, seega otsisin kraavi servas käies mõnd kitsamat kohta ja lõpuks leidsin ka. Üle kraavi oli juba tuttav rada. Seega otsisin teise raja, kus ma veel käinud polnud 😀

Reinu tee äärde jõudsin välja ikka. Läksin üle tee ka aga raketibaasi ei hakanud enam minema. Kiskus juba hämaraks ja omajagu maad oli tagasi ka kõmpida. Algul plaanisin minna mere äärest aga nii külm ja kõle oli, et ei tahtnud. Samas on seal tee ääres ka igasuguseid asju, mida vaadata.

Paadisild, kirikud, muusumid ja tol ajal ka väga palju jõulutulesid ja -kulinaid. Viimsisse jõudes jäin bussist ka maha, nii et järgmine pidi 20 minuti pärast minema :I Kõmpisin järgmise peatuse poole ja nägin Viimsi kanistrikuuse ka ära.

Istusin bussis, palav oli, käia oleks tahtnud 😀 Läksin Pirital maha kõndisin mööda jõe äärt kodu poole. Mõnusalt hämar ja vaikne oli. Kokku tuli 22 km. Polegi jupp aega nii pikalt käinud.

WinterXdream jõulurada 2019

Selle aastane Xdreami alguspunkt oli Lennusadama juures. Tarkpead muidugi ei suvatsenud legendi lugeda ja esimest punkti otsisime jupp aega 😀 Õnneks siiski lõpuks vaatasime ja leidsime ka punkti kuigi seegi polnud teab, mis lihtne leidmine 😀

Järgmine punkt Kalasadama juures oli lihtne leidmine.

Kolmanda punkti leidmiseks tuli kusagilt ümber linnahalli käia. Seda on seal kõvasti lammutatud. Hea oli see, et saime keskelt läbi ei pidanudki tiirutama. Meri oli seal imeliselt läbipaistev ja ilusat värvi täna.  Veel vahtisime helikopterit, mis ei tahtnud ega tahtnud õhku tõusata aga lõpuks siiski.

Kolmas punkt oli võsas 🙂

Sain kõmpida oma lemmik tühermaal ja teha avastuse, et neljas märk asus aia küljes, millest kunagi on üle ronitud.

See oli ka kõige kaugem punkt siinpool ääres ehk pidime Kalamaja poole tagasi kõmpima.  Lonkisime tühermaad mööda ja läksime sealt linnahalli juurde tagasi. Varsti tuli välja, et üllatus-üllatus, me oleme aiaga piiratud. Tagasi ka ei viitsinud minna. Õnneks oli võimalik aia kõrvalt ühelt poolt läbi pääseda.

Kultuurikatla korstna juures oli 5 koht, kus pidime peatuse tegema. Seal oli ka täitsa põnev, kolasime tagahoovis ringi, pole sinna varem sattunudki. Kalamajas saime ühelt kohalikult  teada, et seal on mingi sõdurite kalmistu olnud ja lillepotist leidsime järgmise märgise.

Lõpp juba paistiski. Legend oli selle koha pealt veidi vildakas. Valge asemel oli heleroheline aga kuna punkt leidmata ei jäänud siis polnud hullu.

Ühe tünni ja valgusti juures pidime ka käima ja oligi selge, et meie esmane ennustus, et Noblessneri kuusega tuleb pilti teha osutus tõeks 😀

Käisime 10km ja umbes 2,5 tundi. Sai mõnuga igal pool kolatud ja vahitud 😀

Luutsiöö retk

Reede õhtul, täiskuu ööl ja kolmeteistkümnendal käisime ringi Veerenni ja Juhkentali asumites.

Kohtusime kino Kosmose ees ja ohhooo inimesi oli natuke rohkem kui oodata oskasime.

Kõndisime võllamäele. Minu jaoks oli huvitav, kuidas võllamägedele asukohti valiti ja mis platse ja kohti veel leidus. Üsna võigas küll aga põnev ka natuke. Ise sain hiilata temaatilise luuletusega 😀

Järgnesid mõningad punktid nagu Veerenni saun, Vaikne park. Viimane on mõnus pisike haljasala. Kenasti kaunistatud. Arhitektuur on ümberringi mõnusalt eriline.

Autobaas, miilitsa jaoskond. Juudi kalmistu, mis hävitati ja mis siiamaani on asfaldi all. Tulevikus saab ehk madalhaljastuse ja mõned vanad kalmukivid, mis Reidi tee ehitamisel välja tulid.

Astusime läbi ka Härjapeajõe lisaoja silla juurest ja suundusime kesklinna kalmistule.

Vaatasime üle mõne kabeli ja ka märtsipommitamise mälestusmärgi. Üle aia saime vanglat piiluda.

Teepausi pidasime vangla müüri serva ääres. Rääkisime seto kommetest

Läksime mööda moslemi kalmistust ja uurisime sõjaväe kalmistut. Õudu ühe õhtu jaoks küllalt. Vaatasime, kus oli raudtee. Kõndisime üle Härjapea jõe, vaatasime Kalevi staadioni ümbrust ja liikusime lõpp-punkti poole. Kokku tuli umbes 6km ja aega läks paar tundi.

Täiskuu jäigi nägemata sest oli pilves aga saime teada et järgmine täiskuine kolmeteistkümnes reede tuleb alles kolmekümne aasta pärast.

Asumimatkad

Haabersti

1. Astangu 02.07.2019 5km

2. Haabersti
3. Kakumäe 18.07.2019 6km

4. Mustjõe
5. Mäeküla 02.07.2019 4km

6. Pikaliiva 30.07.2019 9km

7. Rocca al Mare
8. Tiskre
9. Veskimetsa 25.06.2019 3,7km

10. Vismeistri
11. Väike-Õismäe 25.06.2019 6,8km

12. Õismäe

Kesklinn

13. Aegna
14. Juhkentali
15. Kadriorg 08.10.2019 11km
16. Kassisaba
17. Keldrimäe 24.10.2019 5km
18. Kitseküla 10.09.2019 5km
19. Kompassi
20. Luite 10.09.2019 2km
21. Maakri
22. Mõigu 27.08.2019 10km23. Raua
24. Sadama
25. Sibulaküla
26. Südalinn
27. Tatari
28. Torupilli 7.11.2019 4km29. Tõnismäe
30. Uus Maailm
31. Vanalinn
32. Veerenni
33. Ülemistejärve 21.09.2019 20km Lisaretk: Luutsiöö 13. reede ja täiskuu. Veerenni ja Juhkentali asumis. 13.12.2019 6km

Kristiine

34. Järve
35. Lilleküla
36. Tondi

Lasnamäe

37. Katleri 6.12.201938. Kurepõllu 3.09.2019 2km
39. Kuristiku
40. Laagna
41. Loopealse
42. Mustakivi
43. Pae
44. Paevälja 15.10.2019 4km45. Priisle 01.01.2020 8km

46. Seli
47. Sikupilli 28.11.2019 6km
48. Sõjamäe
49.Tondiraba 6.12.2019 6km50. Uuslinn 3.09.2019 3km
51. Väo
52. Ülemiste

Mustamäe  (31km, 3retke)

53.Kadaka 18.06.2019 13km

54.Mustamäe 04.06.2019 11,5km

55. Siili  28.05.2019 2km

56. Sääse 28.05.2019 4km

Nõmme

57. Hiiu
58. Kivimäe
59. Laagri
60. Liiva
61. Männiku
62. Nõmme
63. Pääsküla
64. Rahumäe
65. Raudalu
66. Vana-Mustamäe

Pirita

67. Iru
68. Kloostrimetsa
69. Kose 23.07.2019 3km

70. Laiaküla 11.07.2019 5km
71. Lepiku 11.07.2019 5km

72. Maarjamäe
73. Merivälja
74. Mähe
75.Pirita 13.08.2019 4km
Lisaretk: Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada 14.09.2019 8km
Lisaretk: Kose mõisa mõistatus 20.20.2019 3km

Põhja-Tallinn

76. Kalamaja
77. Karjamaa
78. Kelmiküla
79. Kopli
80. Merimetsa
81. Paljassaare
82. Pelgulinna
83. Pelguranna 24.09.2019  5km84. Sitsi

 

MÜTS 4

Matk ümber Tallinna seekordne teekond viis meid Sõjamäelt Mõikku. Kel jaksamist ja tahtmist varem kohale jõuda nendega tegime ka väikese tiiru viinaravilas.

Seal on iseenesest põnev. Sel korral pidasid suured poisid seal kahjuks sõda, nii et ninapidi igale poole juurde ei pääsenudki, samas minema meid ka ei aetud. Käisime paaris majas ja vaatasime ka väljas tänavakunsti 🙂 Selleks kõigeks jäi meil aega pool tunnikest siis jõudsid hilisemad tulijad ka kohale.

Läksime üle tee pilpakülla. See näikse küll suhteliselt mahajäetud aga siiski seal ilmselt käiakse niikaua kuni plats puhtaks pühitakse.

Suur paks valge kass elas seal ka, nii et midagi tal peab seal süüa olema 🙂 Kohati oli seal mega vesine, nii et rada tuli loominguliselt rajada aga läbi me sealt saime ja vahva oli. Mõnikord võiks teisi külasid ka vaadata.

Käisime vaatasime ka kultusekivi platsi. Kunagi leidsin selle kaardilt ja läksime kambaga vaatama.  Praegu oli seal midagi toimetatud. Suur hunnik valget liiva ja kivid kusagile kokku lükatud.

Kuna sealt lennujaama taha minek tundus mõttetu ja igav siis läksime üle vana pilpaküla aseme. Leidsime mitu vett täis kraavijuppi aga saime üle. Eemal paistis juba veidi viisakam maa ehk siis raba.

See oli tegelikult minu jaoks selle retke kõige lahedam osa. Ma päris sinna rappa sisse polegi sattunud. Mõnikord olen käinud küll siin, küll seal, mööda rada või korraks kusagile sisse põiganud.

Seal oli megalt jõhvikaid, nii et saime maiustada ja tervis tuli mühinal 🙂

Veidi edasi jõudnud läks mets metsamaks ja seal oli langenud puid jms. Otsustasime võtta suuna mälestuskivi juurde. See tähendas mitut kraavi ületust. Mõni eriti pikakoivaline hüppas üle kraavi, mõni läks otsis kitsa koha aga meie ehitasime silla! Silla ehitus kuulub täiega matkamise juurde, onju 🙂

Hukunud lendurite mälestuskivi juurest hüppasime jälle üle kraavi ja lonkisime lennuvaatlustorni poole. Sealt murdsime läbi metsa kanali äärde, tegime väikese piknikupausi.

Järgnes pisut igavam osa Mõigu vahel algul ühel pool ja siis teisel pool Tartu mnt-d. Kuidagi sattusime enne lõppu peaaegu´t järve, õnnestus siiski kuiva jalaga tee äärde välja murda 🙂

Kokku umbes 10 km.