Rae rabas

Kuidagi ei viitsi ennast lumehange vedada aga liigutama ju peab. Palju näha ka pole, kõik on lihtsalt valge. Kui muidu olen alati nautinud lumiseid aegu siis sel aastal ei kutsu üldse välja lumme hullama.

Välja ma ennast siiski vedasin, valituks osutus Rae raba, olen seal suhteliselt vähe käinud. Sõitsime Mõiku, läksime lennuvaatlustorni alt metsa. Ilus oli kuigi kindlasti on vahepeal veel ilusam olnud. Sumpamist oli üksjagu, vastik oli seal juures see, et rattarööpad olid ebaühtlased, nii et vahepeal sai aukudesse koperdatud 😀

Veidi aega jalutasime kanali ääres.

Ja siis mööda sihti raba vahele. Alguses oli päris kena. Loomarajad olid ees ja lumi väga sügav ei olnud. Mida edasi seda hullemaks “rada” läks. Võsa oli palju ja lund ka. Õnneks polnud seda väga pikalt 😀

Korra nägime päris raba moodi raba ka või noh veidi metsistunud raba.

Edasi olid juba turbaväljad, seda et me seal olla ei tohiks saime teada pärast väravast välja minemist. Muidu oli natuke nagu põnev ka kuigi teist korda väga samasse kohta minna ei viitsiks.

Rabajuurika mägi nagu Kärdla eelmise aasta jõulupuu.

Turbamäed olid ägedad.

Jõudsime tee äärde, minna polnud kuhugi, lumi oli hange lükatud. Kui autosid polnud jalutasime teel ja kui tulid ronisime hange otsa seisma, nagu auvalve.

Väikese raudtee majakese kõrvalt liikusime veneküla poole. Seal oli kõik kuidagi armas.  Nagu kodutee oleks jalge all olnud.  Kuidagi soe ja kutsuv. Ilus kuusk aiaväravas. Kahjuks maja oli maha põlenud.

Leidsime ennast vangla  eest. Polegi seda valminuna näinud.

Hea uudis oli see, et isegi hämaral päeval on juba poole viieni valge 🙂

Vantsisin jala koju. Vaatasin, et Väo karjääri mägi on tee äärest kadunud. Mõtlesin, et võiks mõnel päeval sinna vaatama minna, mis toimub.

Endale ei tundunudki maa nii pikk kui välja tuli tervelt 20 km.

Jaanuar:124km

Advertisements

Kuue järve matk ja selle eel

Nädala alguses tuli mõte, et teeks ühe järverohke matka. Plaanis oli ette võtta 6 järve aga juhtus, nii et sai 7 järve üle vaadatud +2 peaagu silmatud ehk kokkuvõttes vaatasime üle pooled Tallinna järved.

Kutsusin avalikult inimesi kaasa seega otsustasin paar päeva enne päris matka mõned kohad üle vaadata. Ilm oli tol päeval küll selline, et normaalne inimene ei aja koeragi välja aga mina ennast piitsutasin küll.  Pealegi jäin hilja peale ka, nii et ma tõesti plaanisin korraks minna.

Männikul oli kõik selge.  Üht mälestuskivi tahtsin üles leida aga ilmselt on see lumehunnikute all ja lõin käega. Eks suve poole satub sinna kanti veel siis lihtsam otsida.

Kõik see lumi lirtsus ja plärtsus, järvejää tundus ka täiesti lödi. Männiku kivi juurde ei viitsinud minnagi sest seal oli loik suisa lahti.

Lippasin edasi kuni Kurna ojani välja. Mõtlesin algselt sealt Järvele minna aga mõtlesin ümber. Kant on tuttav, pole hullu kui pimeda peale jääb ära ikka ei eksi ja paar kilomeetrit siia-sinna ei oma erilist tähtsust minu silmis. Natukese aja pärast ma hakkasin ennast natuke kiruma sest oja äärt mööda minnes sumpasin põlvini lumes ja liikumine oli päris aeglane. Samas oli vahva, lund hakkas sadama ja päris ilus oli.

Lõpu osa saingi pea pimedas metsas käia. Samas oli tänu lumele piisavalt valge, et ei pidanud telefoni taskulambiga teed otsima 😀 Omamoodi täitsa vahva oli, tavaliselt on kuidagi, nii et appi pimedaks läheb, ruttu metsast välja. Võõras kohas on see muidugi mõistlik aga kipub kuidagi ka tuttavates kohtades nii olema 😀 No tegelikult on mõte see, et mis sa seal pimedas metsas ikka vahid, pole midagi näha. Aga samas oli nii äge, kuidagi teistmoodi kui muidu.

Kui FB-s matka välja hõikasin siis tekkis selline probleem, et seda ei näidatud mitte kellegile, võimle palju tahad 😀 Esimesed huvilised, kes tulid, ainsaks ka jäid. Ise üksi olin ainuke osaleja. Tundus nagu suhteliselt pointless üritus aga minemata ka ei saa nagu jätta. Mõtlesingi, et kui kedagi kohale ei tule siis lähen järgmist matkarada uudistama.

Enne kodust välja astumist sain teada, et 2 inimest on siiski tulemas.  Lõpuks oli meid isegi 7, mis grupi mõttes on väga hea suurus. Selline mõnus privaatne.

Ilm oli hoopis midagi muud kui paar päeva tagasi. Päike siras, natuke tuli raheterasid, külma oli parasjagu. Lund rohkem kui küll 🙂 Imeilusaid vaated igal pool. Mets nagu Lapimaal. Esimesed viis järve nägime kohe peaaegu, et ühe hoobiga ära. Pumba järv, nimeta järv, Männiku järv, Väikejärv ja Raku järv.

Kulgesime suhteliselt mööda Tallinna piiri. Vaatasime üle Männiku hiidrahnu ja Vanapagana kivi. Kurna oja äärde jõudes oli mul super hea meel, et ma viitsisin end mõned päevad varem kohale vedada ja mingigi aimatava raja sisse käia… oli endal tunduvalt kergem. Lumi oli kohati poolde kintsu, nii et kui mul võhm väljas rääkisin ümberkaudsest kultuuriloost 😀 ja kui oja lõpuks ületatud sai, tegin ettepaneku sööma hakata, sain natuke hinge tõmmata.

Edasine tee kulges Ülemiste järve tagant, mõisa hoovi pealt, Peetri külast läbi, üle “kõrgmäe”, läbi soo pühale mäele ja pühamäe järve äärde.

Lisaks näitasin näpuga veel kahte nimeta järve, nii et 50% Tallinna järvedest sai üle vaadatud 🙂

15km+14km/Jaanuar:104km

Kopli liinid, Paljassaare

Üritan vaikselt liigutada aga kuidagi pole siiamaani seda päris õiget tunnet tulnud. Kuidagi tüütu on lumes sumbata ja külm on kah kogu aeg. Pole varasematel aastatel seda tähele pannud.

Samas kui soe tee on kaasas ja vaikselt lonkida siis on täitsa mõnus.  Laiskvorst olen kah olnud pole mingeid uusi marsruute välja mõelda viitsinud. Sel korral võtsin ette Kopli ps ja Paljassaare.

Mõtlesin, et lähen vaatan liinid üle.  Kuidagi väga lage oli. Tundus, et neid trepikodasid oli maha tõmmatud või oli lihtsalt kõik muu ümberringi ära koristatud, et tundus vähem. Uusi maju oli juba päris mitu.

Läksin mööda ranna äärt Paljassaarde välja. Oli päris mõnus astumine. Adru oli külmunud sai otse minna ja ei pidanud kusagil võsa vahel ronima. Meri oli ilusat värvi. Igasuguseid linde oli näha: luiki, kormorane, haigruid ja pisikesi pudinaid, keda mu silm nii selgelt ei seletanud. Prügimägi haljendas aga sel korral jätsin otsa ronimise vahele.

Varem pole Suur Paljassaare kalda äärt eriti käinud, millegipärast olen ikka sattunud mööda teed käima. Endal hakkavad ka silmad peas keerlema-pöörlema, et kuidas see võimalik on 😀 Selgi korral ei käinud ümber poolsaare vaid läksin natuke enne Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatareid üles.

Päike loojus. Kippus hämaraks minema. Mööda teed ei tahtnud minna tundus kuidagi pikk maa. Seega läksin pilliroo vahelt. Huvitaval kombel oli see pikaks kasvanud peale seda kui “linnalehmad” ära viidi, kasvab päris kiiresti teine.

Üldiselt oli maa külmunud sai ilusasti üle. Mõnes kohas oli paar kahtlast kohta, läksin ringiga aga lõpuks oli sellest ka ükskõik. Muidu oleks pidanud väga suure ringi tegema ja tundus, et jää kannab seal küll. No ja lõpude lõpuks pole seal vesi nii või naa kuigi sügav, oleks jalad märjaks saanud kui läbi oleks vajunud.

Käisin valges tornis ja hakkasin Pikakari poole astuma. Bussiga läks kehvasti, nägin ära sõitmas. Sain veel paar kilomeetrit kõndida sest tund aega poleks viitsinud järgmist bussi oodata.

11km/Jaanuar:61km

 

Pääsküla prügimägi, raba ja Männiku

Sel aastal alustasin matkamist juba üsna tuttavaks saanud radadel, tasa ja targu ehk 10 km ja mitte sammugi rohkem. Tegelikult ehk oleks kauemgi ringi vaadanud aga päike läks looja ja polnud erilist mõtet rohkem ringi kooserdada.

Üks tuttav ütles, et pole kunagi Pääsküla rabas käinud, mul jäi suu natuke lahti ja viga tuli ometigi ära parandada. Pärast tuli küll välja, et päriselt ta ikkagi oli käinud aga natukene ja  kusagil alguses (st hiiu poolses küljes).

Et oleks põnevam, vedasin ta ka Pääsküla prügimäele ja et mul endal oleks põnev siis läksime ühes kohas rappa sisse ja nohistasime võsa vahel. Paar kraavi sai ületatud ja natuke oli elevust ka, et kuhu me küll välja jõuame sest ega ma suunda eriti ei jälginud, vahet ju polnud, lõpuks jõuab ikka kuhugi välja.

Kusagil läksime laudteele, ronisime torni vaadet nautima ja teepausi pidama.

Kuna edasist plaani otseselt polnud siis otsustasin talle Tallinna suurimat rändrahnu näidata või vähemalt üht suurimatest ehk Männiku hiidrahnu.

11km / Aastas:26km

Winter Xdream

Detsembris ja jaanuari alguses oli võimalik läbida Xdreami jõulurada.

Meie valisime selle kõige hullema päeva kui tuiskas nagu põrguline. Ühe silmaga ripsmete vahelt piiludes, käsikaudu kobades leidsime mõned punktid üles ka.  Telefonist kaarti ka kogu aeg vaadata ei viitsinud, nii et käisime kohati suhteliselt peast 😀

Üks punkt jäi konkreetselt sellepärast leidmata, et see oli ilmselt minema lennanud, olevat juba eelmisel päeval kusagil tunneli avas vedelenud. Me pöörasime terve tunneli pea peale aga ei midagi 😀  Ümber tunneli käisime ka aga seegi ei andnud tulemust.

Männi metsas uidates oleks peaaegu võrgutatud saanud.

TTÜ tagant läbi, läksime Tallinna üht kõrgeimat punkti külastama. Mina isegi ei lootnud, et punkt kusagil all on. Väike pingutus peab ju ka olema. Hakkasin kohe üles ronima.

…ja seal see oligi ühe geodeetilise punkti küljes.

Hüpemäe all  ja üleval vaatasime kah ringi

Lõpetasime päris pimedas. Silla alt saime teada, et viimaseks ülesandeks on selfie tegemine Glehniga. Sai tehtud nii see kui teine pilt 😀

Kokku tuli 9km/ jaanuaris: 15km

Pandju saar, Viimsi ps.

Detsembris peaaegu matkamas ei käinudki. Kuidagi polnud väga mingit isu kuhugi minna. Kui keegi kutsus siis käisin ja kogu lugu. Paar päeva enne aasta lõppu sai ennast siiski natuke liigutatud.

Õiget mõtet nagu polnud selles suhtes, et mingeid ideealgeid oli nii mul kui I-l aga kuna minek jäi hilja peale siis, laitsin kauged plaanid maha ja pakkusin ise sama kauge plaani asemele 😀

Nii armas ma olengi jah 🙂 Aga tegelikult ühesõnaga polnudki väga oluline, kuhu me läheme vaid lihtsalt tundus, et võiks ennast natuke liigutada.

Ma mõtlesin, et võiks Pandju saarele minna kui saab ja pärast kusagilt metsa kaudu tagasi tulla.

Sõitsime Viimsi lõpp-peatusse välja . Vaatasime, mis piilupesa lasteaiast järele on jäänud. Suurt midagi- paar kruusahunnikut ja lage plats.

Läksime Haabneeme randa sest kogu teed ei viitsi ju mööda asfalti kõndida. Rannas olid riietekabiinid vahvate sõnumitega ja muidu oli ka ägedalt udune.

Varsti läksime siiski tee peale tagasi, igaks juhuks ei läinud märgade kivide peale ukerdama. Samas oli tee ääres ka igasugu jama, mida avastada 😀 Ämblikud bussipeatuse kaardi ja klaasi vahel olid päris sürrid, ei tea mis pesa nad sinna ehitada plaanisid.

Juba eemalt piilusime, kas siis saab või ei saa Pandjule, tundus, et tee on vaba aga vahel silm petab ja kusagil on ikka vesi ees. Mida lähemale jõudsime, seda selgemaks sai, et me ikkagi saame saarele.

Peale selle vedas meil sellega, et saime ära käia, nii et kedagi teist peale susiseva luige saare peal ei olnud. Kuna seal oli külm, niiske ja tuuline siis väga kaua seal polnud. Tegime alt ja ülevalt tiiru peale ja hakkasime liikuma.

Sama teed mööda tagasi minna on meile suhteliselt vastunäidustatud seega läksime metsa. Vaatasime Maisiniidi kivi üle, piilusime raketibaasi kaare alla ja liikusime Tallinna poole tagasi. Vaikselt hakkas pimedaks minema aga kuna ma pole Krillimäe metsas peaaegu üldse käinud siis lootsin, et päris kottpimedas ja käsikaudu ei pea edasi liikuma. Algul läksime mingit kraavikallast mööda, hiljem leidsime tee, mis metsast välja viis. Muidugi võiks mõnikord sinna metsa niisama kooserdama minna.

17km/Detsembris:76km/Aastas:1665km

Pirita piirjoon. 1.advendi eri

Käisime avastasime ka kolmandat korda Pirita piirjoont. Nagu ikka siis piiri peal käisime ja kiikasime ka natuke ümbrust.

See oli päev, mil esimest korda oli päriselt külm matkata. Pikemaid jutupause ei saanud pidada.

Alustasime Kelluka peatusest. Vantsisime natuke tee serva pidi ja siis pangaastangu serval. Alla läksime alles Varsaallikate juures. Seal oli vana trepp nii lehti täis, et alguses ei saanud arugi, et trepi peal oleme ja tegelikult oli mõistlikum minna trepi kõrvalt. Nüüd olid puud juba täiesti raagus ja Varsaallika vaade oli mõnusalt avardunud 🙂 Käisime seal lähedal ka kellegi lossi piilumas. Vaatasime üle Mustakivi tee läbilõike koha. Päris masendav tegelikult. Praegu on seal loodus ja selline maalähedane õhkkond, eramajad ja ainult kergliiklustee läheb mäest alla.  Ei taha mõelda, milliseks see kant kujuneb siis kui sealt suur maantee kulgema hakkab. Üht suurt paksu rebast nägime seal ka.

Vaatasime üle Purde joa, mida minu meelest on natuke palju joaks nimetada aga seal ikkagi midagi niriseb natuke, mudane ja märg on seal ka aga et aru saada, et see juga on selleks peab fantaasiat olema. Praegu kui jääkirme oli peal siis isegi oli aimatav, et seal võiks midagi olla. Ronisime üles ja vaatasime , mis ülevalt poolt näha on.

Tundub, et niipalju kui ma seal suvest saadik käinud olen, olen kinnisilmi astunud ühest kohast mööda. Nimelt Narva mnt kurvist, kuhu kunagi tuleb Lasnamäe haigla.  Sinna olid tehtud mingid imelikud tee jupikesed ja väike parkla moodi ala. Olin üsna suures hämmingus ja ei uskunud, et see seal juba pool aastat olnud on. Küsisin Lasnamäe grupist järgi, millega tegemist on. Sain teada, et peale Tallinna haigla tuleb sinna ka tervise keskus ja planeeringute registrilt on näha, et natuke eemale ka elamurajoon. Peale selle seiklusrada ja laudtee ehk loodusest saab lõbu ja läbu ala. Kui mõelda, et ka Mustakivi läbilõige võtab suure osa Lasnamäe lähistel asuvast looduslikust alast ära siis on Lasnamäe seis tulevikus üsna nutune. Samas teisalt on siis üsna loogiline, et sinna haigla ehitatakse. Kui stress ja depressioon kivi ja betooni urkas võimu hakkab võtma siis on vaja seda ka ju ravida.

Tulime mäest alla, vaatasime kommunismiohvrite memoriaali üle.  Üle tee mere äärde. Kuna minul oli juba nii külm siis läksime päris kiire sammuga. Et veidi sooja saada läksime hotelli varbaid soojendama, ühtlasi pidasime ka tee ja söögipausi. Lobisesime maast ja ilmast.

Kuna võimalus oli ka Pirita kloostri varemetes käia, siis kasutasime seda ära. Seal oli päris mõnus.

Jalutasin koju kah, mõtlesin, et ei taha väga bussi oodata, tuleb külm uuesti sisse. Metsa vahel oli tuulevaikne ja palju soojem kui kogu eelnev matk kokku 😀

10km/Novembris:69km/Aastas:1658km