Müts 8 Pääsküla- Tiskre

Mitte küll täieliku üllatusena pidin mina sel korral linnapiiri matka tegema. Kui ma varemalt kahtlesin, kas ma isegi matkama saan minna sest olin just värskelt haige siis enne matka selgus, et vähemalt poole maani jaksan ma ikka käia 😀 Tõenäoliselt ka terve maa aga mine tea, keha alles nõrk ja nii. Igatahes otsisime meile asendus matkajuhi ka kaasa, kes jätkaks kui minul jõud üle ei käi.

Ilm oli sombune aga ei midagi hullu.  Kui esimest linnapiiri matka meenutada siis suisa imeline 😀

Linnapiiriga ma käitusin veidi omavoliliselt ehk läksin sealt kust huvitavam tundus. Muidu oleks see kant lihtsalt suhteliselt igav mööda teed kõmpimine.  Kaugele kusagile ei läinud, nii et sai näidata kust läheb piir ja kust meie.

Algus läbi Harku metsa tundus veidi kahtlane. Arvasin, et seal võib jube märg olla aga tegelikult polnud midagi. Või märg oli küll aga ei midagi ületamatut. Ainult ühes kohas oli vett veidi laiemalt aga purre oli olemas kuigi märg ja libe. Aga keegi vette ei kukkunud, nii et kõk oli super! Tegelikult oli see väga mõnus käimine.

Mõned otsused tegin spontaanselt. Läbi metsa ja üle raiesmiku oli toredam minna kui mööda teed. Tuli ainult vaadata, et kraavide vahele vangi ei jääks 🙂

Astangult otsustasin minna alt. Üleval poleks niiväga midagi vaadata, all vähemalt näed klindiseina. Ühes tunnelis käisin ka nendega, kes tahtsid ja siis juba mööda teed Paldiski mnt poole.Keegi oli seal üksjagu vaeva näinud ja puid tee peale visanud. Ilmselt kohalikud, kes sinna inimesi ei taha. Hetkel oleks seal võimatu rattaga sõita, käiagi oli üsna ebamugav.  Autosid saaks ju takistada mõne kivi kohale veeretamisega. Võib-olla viskas kohalikul kodutul kopsu üle maksa, et mis need inimesed siin tuiavad?!

Vaikselt otsisin kohta, kus oleks mõnus piknikupaus teha aga seda ei tulnud ja ei olnud, igal pool oli mõnusalt sopane ja märg.  Lõpuks leidsime koha Harku karjääri juures oleva pilpaküla taga. Kui vahepeal tundus ilm mõnusamaks minevat siis seal hakkas jälle sadama.

Edasi kulges retk Tiskre külas. Vaatasime Harku oja vahutamist, praegu oli kõik hästi näha. Edasine teekond kulgeski suhteliselt mööda külatänavaid aga need on sellised mõnusad vanad. Kiviaiad ja tammepuud. Korra sai mäest alla ka ronida ja üle kraavi hüpata 🙂

Viimasel hetkel tuli meelde ka grupipilt teha. Sellest ka selline huvitav koht, täpselt Tallinna piiril.

Kokku 16km, umbes neli tundi. Kui päev läbi ja kõik kodu poole sõitsime saime päikeseloojangut ka näha 😀

Astangu ja Mäeküla

Teisipäeval lubas terveks päevaks vihmasadu ja alates kella kuuest pidi vihm järele jääma, mulle sobis.  Samas ei tulnud terve päeva jooksul mitte tilkagi, nii et õhtu kippus kahtlaseks minema. Igaks juhuks viskasin jope kotti ja asusin teele.

Algus oli ilus, päike paistis, oli parajalt soe mitte palav. Sel korral olime kolmekesi ja kui grupp on väike, mida see enamasti on siis mulle meeldib teha loomingulisi matku ehk kõigil on võimalus kaasa rääkida. Tavaliselt seda ära ei kasutata ja ma kõnnin ikka seal, kus pähe tuleb ja endale parasjagu meeldib. Sel korral ehmatasin vist esimeste kõrvuni naatide ja nõgestega inimesed ära, nii et nad olid väga koostööaltid arvamust avaldama, kuhu nad tahavad minna ja kuhu mitte. Mulle see meeldis 🙂

Tegelikult ma poleks sinna isegi nii väga kippunud kui oleks eelnevalt teadnud, et seal selline võsa ees ootab. Valikut eriti polnud, oleks pidanud oma raja totaalselt ümber tegema või tagasi minema – kumbki ei tundunud hea mõte. Nii, et naadid ja nõges…mmmm.

Talvel oli Soone oja kallas päris lahe vaatamisväärsus, praegu ei paistnud seal suurt midagi.

Ah jaa kui ma muidu olen asume piire ka natuke lähemalt vaadanud siis sel korral tundus see täiesti mõttetu. Kolm kergliiklusteed ja Paldiski mnt serv ei ole just eriti ahvatlevad.

Kaarti vaadates tundus ahvatlev hoopis see jupike metsa, mis jääb Mäeküla piiridesse. Kõmpisime üle raielangi sinnapoole ja no ma lootsin, et ehk jääb mõni rada silma alla. Tundus juba lootusetu aga see siiski oli olemas ❤

Samas sai see rada kusagil otsa ja ilmselt olid edasi juba pigem loomarajad, mida mööda me liikusime. Vahepeal ei olnud radu üldse oli lihtsalt soo. Ühes kohas tekkis isegi pisike kahtlus, kas maapind kannab, sai toikaga veidi katsutud enne kui peale astusime. Üldiselt oli kuiv, mõned märjad laigud.

Kes seal metsas veel käinud pole aga tahaks, sel ma soovitan kähku teha ja ära käia, ilmselt seda varsti seal enam pole.

Metsast välja saime siis olime kusagil laohoonete taga, kus oli valikuvõimalusi mitmeid. Valisime üheskoos suuna võtmise Astangu “heinamaale”. Seal oli ilus. Ainult, et mingi päris suur kraav oli sinna kaevatud, millest minul polnud aimugi.  Kraav oli enamvähem nagu “vedel  paekivi”, millesse saab mõnusalt poolde säärde sisse vajuda. Õnneks oli üldiselt kuiv ja me leidsime lähedusest koha, kust ilma jalgu määrimata üle sai.

Kõu kõmises kui meie jõudsime Astangu “isesüttivate” tunnelite juurde 😀 Üritasime aru saada, kus see mais olnud tulekahju oli aga kohapeal tundus see suhteliselt võimatu. Põlemise haisu oli igal pool. Pealegi oli seal veel ka ühe kodutu “maja” põlenud.

Sääsed kiusasid ja tegime kiiresti. Kahes terves tunnelis käisime sees. Üle pika aja oli seal ka teisi inimesi näha. Ühes tunnelis oli mingisugune budistlik altar üles pandud. Tundus veidi veider koht selle jaoks. Samas kui neid mantraid ümiseda vms siis seal kajab hästi…

Astusime tunnelist välja, vahepeal oli vihma sadama hakanud. Varsti juba ladistas täiega. Kuna midagi väga olulist enam vaadata polnud siis andsin ka valikuvariandi, et lõpetame ära ja läheme koju. Õnneks olid kõik vihma vastu varustatud ja saime edasi minna. Vaade oli äge. Kahjuks pildile püüda päris selliselt ei õnnestunud. Päike siras ja vihma kallas nagu oavarrest.

Nägime vikerkaart ja rahapaja asukohta, nii et ainult meie kolm teame, kuhu Astangul labidatega kaevama minna 😉 Peale selle saame me õnnelikuks, saime vikerkaare alt läbi jalutada 🙂

Vaatasime üle veel paar majavaret, natuke kunsti ja torpeedotehase.  Kokku kõndisme ehk 8-9km.

https://kaart.delfi.ee/?bookmark=09291eb97c6468bcc0977caa7f2d502d

Astangu asum

Nädalavahetusel kisub metsa poole. Kui asumi matka teha siis rohkem linna äärealadele. Astangu tundus pühapäevaseks jalutamiseks paras olevat ja kui aega ja energiat rohkem on saaks ka kohe Mäeküla asumi läbi jalutada. Veel oli varaiant jalutada mööda vana raudteetammi Koplisse aga nagu ikka ei jõudnud me Astangutki korralikult risti-põiki läbi võtta.

Algatuseks tahtsime jälle asumile ringi peale teha. Nagu ma aru saan siis mõned inimesed ei saa aru, miks ümber asumi käia?! Mulle isiklikult saab niimoodi palju paremini selgeks, kus see piir jookseb, kus asum algab, kus lõppeb. See pole mitte millekski tarvilik aga lihtsalt enda harimise mõttes on see kõige lihtsam viis asi endale arusaadavaks muuta.

Päris täpselt ei suutnudki piiri ära määratleda aga keset ” heinamaad” pole see nii oluline ka. Pärast tuli välja, et käisime natuke seespool piiri aga kui tahtmine on siis saame Mäekülas käiguga asja ära parandada.

Tiir ümber Astangu on umbes 6 km, asumi pindala on 2,07 km². Astangu nimi tuleneb seal asuvast pangaastangust.

Mulle tundus, et ma olen Astangu ristipõiki läbi käinud aga ikka leidus kohti, mida ma näinud polnud. Samas oli muidugi nii ilus lilleline kõik, et isegi kui iga viimane nurk oleks läbi käidud, oleks ikka tore olnud.

Keegi oli Kadaka ojale turbiini ehitanud.

Ilmselt nii kaugel heinamaal ma polegi käinud. Kuidagi võõras oli see mägi. (Päh, vanu pilte vaadates sain teada, et ma olen isegi natuke mäe sisse roninud – haugi mälu :D. Aga lähenesin tol korral külje pealt, nii et pilt võiski natuke võõras paista)

Mäe  sisse sai ronida aga ei hakanud minema aga mingi orienteerumismäng on seal toimunud. augu sees oli kiri: Stardis sai iga võistkond endale numbri, rebi raamatust see lehekülg välja.

Edasi läks jube sopane rada, meie õnneks oli see enamvähem ära kuivanud.

Ja uus punkt uue ülesandega.

Nendes mägedes olen ma korra juba käinud aga ikka on äge vaade ülevalt alla.

Harku järv ja Õismäe majad, Mustamäe hüpetorn ja ilmajaama muna.

Mäe otsast saimegi aru, et käisime pisut seespool piiri 😀

Leidsime ka ühe väga räbaldunud Tallinna piiriposti.

Pilpaküla oli nii ära võsastunud, et polnud peaaegu nähagi.

Konnad teel.

Täiesti uskumatud aas-karukella väljad olid seal. Pole varem kusagil midagi niisugust näinud.

Mööda vana raudteed edasi ja saigi asumile ring peale.

Edasine plaan nägi ette, et käime ühe tiiru kalda servas, siis all laskemoonaladude juures ja lõpuks varemete juures. Ja kui viitsime siis natuke majade vahel ka.

Sellist angaari nägin enda arust küll esimest korda, oli kusagil vallide vahel peidus.

Tegime oma lõunapausi ära sest õhtu hakkas juba kätte jõudma, aega oli ka jube palju kulunud. Palavaga on liigutamine päris vaevaline. Võilillepärg närtsis suure kuumaga  ära, nii et jätsin selle oksa otsa kõlkuma.

Söömise lõpetanud avastasime, et istume peaaegu pruun raunjala põõsas (LKIII), pisike sõnajalaline, mida ma olengi ainult Astangul kohanud.

Läksime astangust alla. Esialgu oli seal palju lilli. Piibelehti ja käopäkkasid. Pean tõdema, et viimaseid pole ma ka nii suure kolooniana varem näinud.

Et oleks natuke rohkem vaheldust ronisime “metsas” vallide otsas  ringi.

Lõpuks olime juba nii kaugele välja jõudnud, et enamus tunneleid jäi selja taha. Samas on need meil mitu korda läbi käidud ja vaadatud. Ausalt öeldes ma ise ei plaaninudki sellesse viimasesse, mis meil tee peale jäi sisse minna aga kaaslane arvas, et kui juba tuldud on siis peaks ikka läbi käima. Läksimegi Arvestades kui palav väljas oli siis oli temperatuuri langus väga suur, suisa külm hakkas. Eks seal vast selline 10-15 kraadi on.

Võtsime ette järgmise raja, mille kõrval on laohoonete jäänused, erinevates seisudes. Osadel pole kõiki seinugi alles, mõnel teisel on põlenud talad või kõrged tugisambad.

Siis leidsime värskelt  kaevatud kraavi.

Ala kust vesi oli kraavi mööda ära voolanud.

Tallinna Amazonas.

Leidsime vana raudtee jäänuseid.

Ühe tellistest laohoone leidsime ka. Suhteliselt sarnane teistele paekivist hoonetele. Sees kaks päris okeid seinamaalingut.

Sellega otsustasime oma käigu ära lõpetada. Astangu tänav jäi küll praktiliselt käimata aga samas on seda enne nähtud. Valisime suvalise raja ja liikusime metsast välja.

Enne kui majadeni jõudsime tuli meil roostik läbida, õnneks oli kohalikel küllalt uksi, mida märjematele kohtadele peale oli pandud. Saime läbi jalgu märjaks tegemata.

Lõpuks lippasime läbi seinamaalingu juurest. Tegelikult on seal üks igavam kassiga ka aga sinna ei viitsinud enam minna.

“Leemeti Unenägu”. Kavand Gerda Märtens.

Astangu kaart
Sel korral:15km/Mais:122km/Aastas: 717km

 

Vana linnapiir- esimene osa. Tiskre-Nõmme

Linnapiir sai läbi käidud ja tuli midagi uut ette võtta. Vana linnapiir ehk linnasarase piir. Mingil määral on see suhteliselt sarnane praeguse piiriga aga natuke põnevam, vähemalt minu jaoks.  Punktuaalselt seda piiri taga ei ajanud aga nii enamvähem. Pealegi väga täpseks on raske minna sest seda piiri on siia sinna natuke liigutatud.

Mind edutati selleks korraks matkajuhiks, nii et pidin kindlasti õigeks ajaks kohale jõudma. Kuna nr 4 buss, mis Tiskresse sõidab käib laupäeval ja pühapäeval 1 kord tunnis siis ma hakkasin kodust õige varakult minema 😀 Kui ma 42-ga Rocca al mare poole sõitsin siis vaatasin, et mul on pea pool tundi aega, nii et tulin kolm peatust varem maha ja läksin jala edasi.

Aega oli, käisin klõpsisin jää koerast pildi, muidu sinna kanti niikuinii ei satu.

Bussi peale jõudsin.

Tiskres tekkis meil väike segadus kui osad väljusid lõpp- peatuses kuigi oleks vaja olnud edasi sõita. Buss teeb Tiskre peal ringi ja sõidab linna poole tagasi. Samas ma ise ka esimest korda läksin seal peatuses maha sest lõpp-peatus ongi ju tavaliselt lõpus. Ootasime teised siis õiges peatuses järgi ja panime mööda Luugi teed ajama kuni mereni välja. Mere peal peeti väike kõne linnasarasest ja mina sain lõpuks oma kuldmedali ka linnapiiril käimise eest kätte 😀

Algus oli selline kergem, lihtsalt jalutamine.  Trepist üles, mööda pankranniku äärt maanteeni välja. Vahepealseks vaatamisväärsuseks Rannamõisa silmaallikas.

Mäest alla Lucca teele vaatama Indrek Allmanni eramut.

Suure tee äärde tagasi ja juba oligi pea 4km käidud. Kuna liiklus oli väike siis ei viitsinud maantee alt tunnelist minna ja jooksime üle tee, et saaks otse Nõmme teele. Seal ääres oli paar suurt rändrahnu ja Rabakivi tamm.

Majade tagant suundusime Kallaste pangale. Kuna kõik tulid vapralt järele siis ei hakanud väga pangale turnima, pole vaja et keegi luid -konte murraks. Aga üles pidime ikka ronima. Samas seal on üks veidi lihtsam koht, mis peaks enamvähem igaühele jõukohane olema.

Kõik said kenasti üles, nii et astusime mööda panga ülemist äärt edasi. Harku küla vahelt läbi, joastiku juurest mööda. Sel korral oli see veel rohkem lume all, et võisin ainult rääkida, et tegelikult ka siin on joastik 😀

Oli vast purikas.

Ma ei tea, kuhu ma jokutama jäin, igatahes panid kõik ees minema, nii et neid nähagi polnud. Valisid ise pikema tee, mida mööda minna. Samas muidugi ei pidanud edasi tagasi käima, mis on hea. Samas see tagasiminek oleks olnud mõnikümmend meetrit ja tee poole lühem. Kuigi jah see pool kilomeetrit siia-sinna pole ka teab, mis probleem.

Läksime edasi Harku karjääri, pidasime väikese pikniku. Vaatasime mäge ja juga, mis lume alt välja ei paistnud.

Siin on see juga, mida näha pole 🙂

Karjäärist välja minek oli selline veits kahtlane. Ma olin sealt ühe korra varem käinud  aga põhimõtteliselt oli tegu eravaldusega, mingi onkel  toimetas seal midagi aga ei teinud meist välja. Igatahes läbi pääsesime ilma probleemideta.

Sealt sai juba otse Astangu laskemoonaladude juurde. Käisime tiigijääl. Ragises teine jala all, veidi kõhedaks võttis küll. Mind häirib teadmatus, kui palju vett mu all on. Peale selle ei tahaks sealt jääst läbi vajuda kuna see vesi haiseb seal kohutavalt 😀 Aga saime kõik üle. Vaatasime paari tunnelisse sisse ja ühes tegime terve tiiru ära.

Kadaka pangast ronisime üles. Läksime üle “heinamaa” kitsarööpmelise raudtee tammi poole, kus praegu on kergliiklustee.  Üle tee on kohe õpiringikivid. Need üle vaadatud läksime läbi metsade ja võsade. Alguses autoregistrikeskuse juurde, selle tagant läbi Glehni rahulasse, vaatasime üle ka Glehni aednikumaja torni.

Lõpuspurt. Mööda alliksoo tänavat mäeni. Viimaste jõuraasudega mäest üles. See on üks Tallinna kõrgemaid kohti 😀 Suusahüppetornide tagant läbi. Üle silla Nõmmele.

Tund aega läks üle aja. Ma ausalt öeldes kartsin, et läheb kauem, nii et kokkuvõttes polnud hullu 🙂

Sel korral käisime:20km/Märtsis:33km/Aastas:318km

Kaart

Kes edaspidi tahab kaasa lüüa siis:

8.aprill 2018 Nõmme-Mõigu
6.mai 2018 Mõigu- Pirita

Eelluurel Tallina vana linnapiir 2

Linnasarase esimese korra teine luureretk tundus mulle vajalik kuna Nõmme on mulle suhteliselt võõras paik. Enne seda tuli veel läbida väikesed metsatukad, milledest ühes ma olin käinud ühe korra ja teist ma isegi ei teadnud, et olemas on, enne kui kaardi pealt vaatasin 🙂 Kaardi järgi oleks selle retke ära teinud küll aga palju kindlam oli teada, mis olud kusagil on.

Peale selle ei mäletanud ma ka täpselt Astangu tunnelite järjekorda, et kuhu oleks parem kambaga sisse minna. Niisama oli ka põnev seal ringi vaadata. Suurem osa pilte saigi Astangul tehtud.

Tiigid haisesid võimsalt ka jääkatte all aga kuna kant on äge siis kannatab selle asja kuidagi ära 🙂

U kujulisi tunneleid pidi algse plaani järgi tulema 39, millest lõpuks valmis ehitati 4 ja neist läbitavaid on praegu 2. Käisime mõlemas.

Üks tunnel, mis on vett täis ja kuhu tavaliselt kohe üldse löögile ei pääse oli sel korral imeliselt läbipaistva jää all. Samas tundus, et jää on päris paks kuigi peab tõdema, et kusagil taga pool hakkas see jala all ragisema, nii et ma tulin üsna ruttu välja tagasi 😀

Hoolimata väikesest kõhedusest oli päris põnev uurida jääalust maailma.

Järgmine tunnel oli jälle  läbitav. Sees pilte ei teinud kuna valgust üldse polnud, hea et enda jala ette nägi.

Ühel ülemisel tunnelisuul oli palju jäästalakmiite.  Päris kihvt vaade.

Läksime tee äärde peaaegu välja, et astangule ronida. Mõttes oli, et äkki võiks käia ülevalt ja alt, et vahepeal kusagil ronida natuke. Samas on üleval suhteliselt “heinamaa”, midagi väga põnevat pole ja selliseid  veidi mugavamad alla ronimise kohad oleks olnud alles lõpus. Seega sai selgeks, et suurema grupiga on mõistlik alt minna ja, kel huvi see saab koopaid vaatama ronida. Peale selle oli seal ka võimalus korralikult mööda teed käia, kellele see rohkem meeldib, et nagu igaühele midagi.

Järgmiseks oli vaja jõuda läbi metsade Nõmmele. Esimene poole oli kergem. Sai minna mööda väikest jalgrada, mööda Õpiringi kividest. Nimetus tuleneb sellest, et 1935a mõõdistasid ja uurisid seda Tallinna loodussõpradest koolinoored. Maa-ameti kaardil kutsutakse neid hoopis Tammiku kivideks.

Kivinuka mets oli tundmatu maa. Suhteliselt võsane aga mitte liiga hull.  Jõudsime välja autoregistrikeskuse juurde.  Sealt tagant edasi läksime Iisaku soont mööda Glehni rahulasse.

Igaks juhuks sai tagavara variant ka välja vaadatud, kuidas väikese ringiga kohale saaks. Sest oja ületamine oli mulle endale paras katsumus aga  õnneks oli matka ajaks korralik jää peal 🙂

Natuke mööda tänavaid, ühest Tallinna kõrgeimast kohast üles, suusahüppetornidest mööda, Nõmme turu juurde välja.

Lõpuks juhtus selline asi, et kui meil oli matk tehtud avastas Tallinna linnaarhiiv, et tegelikult see sarase piir sellest kohast siiski ei jooksnud, nii et nüüd saame uue retke korraldada.

Sel korral: 9km/veebruaris: 43km/aastas: 228km

Kaart