Jalgrattaga matkamise viimane päev. Mul oli ideid päris palju, kuhu minna. Samas tahtsin midagi uut ja tingimuseks ikka see, et ei oleks väga kaugel. Nii langesid variandid muudkui ära ja lõpuks tegin täiesti uue plaani. Uurisin hoolega kaarte, googeldasin, lehitsesin Hiiumaa raamatuid.
Lõpuks kui midagi välja olin mõelnud lisasin paar Kärdla vaatamisväärsust ka juurde.
Esimeseks jäi tee peale 1941a. lahingute mälestusmärk. Hiidlastele teada tuntud kui Kivi Jürka. Pean tõdema, et ma seda nii lähedalt vaatamas polegi varem käinud. Ma arvan, et igaüks teab seda tunnet, et see on seal eluaeg seisnud ja ei pane nagu tähelegi või mis sest ikka vaadata 😀
Tegemist on suurima graniitbüstiga Eesti Vabariigis. Kaalub see 46 tonni. Kõrgus 4,3m. Aastast 1997 on see ka muinsuskaitse all.
Baptistide palvela. Ehitatud 1895a. 1949 palvela võõrandati. 2007 lõpetati taastamistööd ja nüüd on palvela nagu uus. Muinsuskaitse all.
Kunagi jäi bussiaknast silma silt Tau allikas. Huvitaval kombel on see silt kaduma läinud (selline korralik pruun nagu neid vaatamisväärsete asjade juurde pannakse) ja ka kusagilt mujalt ei tule see välja. Ühe kaardi leidsin, see juhatas mind kellegi hoovi. Minu poolt jäigi allikas avastamata. Samas mul on kusagil aju sügavikus mälestus, et see allikas võiks tegelikult teises kohas olla. Sel korral polnud justkui seiklemise tuju ja ma ei läinud seda oma varianti kontrollima.
Sõitsin hoopis Tubalale vaia ja kivi ja tuulikute manu. Mina kui mitte eriti suur rattaga sõitja olin veidi kange küll nende eurokraavide ääres sõites aga õnneks pole Hiiumaal just eriti suur liiklus, sain hakkama küll 😀
Ennevanasti löönud Leiger Tubalal vaia maasse, et saar ühe koha peal seisaks ja ära ei ujuks. Vaia sisse lüüakse sepisnaelad Kõpu majaka fondi rohkem kui 65.- annetanud inimeste nimedega. Fond toetab Hiiumaa kultuurielu.
Vaia taga paistab Tubala rändrahn (Leigri kivi, Tõllu kivi, Tubala kivi, Tubala rahn). Mõõtmed: pikkus 6,8; laius 4,7; kõrgus 3,6; ümb. 19,8 m. 1959a. looduskaitse all. Rahnu asukohta on kutsutud Hiiupõlluks.
Legende kivi kohta on palju aga kõige levinum on ilmselt see, kus Käina ehitatud kirikut ja Tõll sellest midagi ei teadnud. Vihastanud ja tahtnud kiriku puruks visata aga visanud mööda. Kivi kukkunud Tubalale. Mõne teise muistendi järgi teinud seda Leiger või vanapagan. Ühe muistendi järgi olevat Tõll suisa neli kivi visanud ja kõik mööda 😀 (Üks kivi Tubala mäel, Teine Käina lahes. Kaks tükki on lõhutud Käina alevis ja Mäelse mäel). Vihastanud selle peale, et Leiger kes parajasti Käina kirikut ehitas olevat selle torni kõrgema ehitanud kui Tõllu parajasti ehitamisel oleva Karja kiriku torn oli.
Kui ronimine nii mugavaks on tehtud siis peab ju üles minema. Vaade oli ilus ja ma nägin sealt ka midagi. Läksin kohe lähemalt vaatama, mis värk on.
Selline asi siis. Isegi kaks tükki.
Järgmisteks vaatamisväärsusteks kaks muinsuskaitse all olevat tuulikut. Tuntud kui Tubala (1886a) ja Tõnise (1906a) tuulikud. Saja aasta eest olevat seal olnud 8 tuulikut.
Tõnise tuulikule ei viitsinud lähemale minna.
Kuna sama teed mööda tagasi ei tahtnud sõita võtsin suuna Palade poole. Mul polnud meeles, et seal kruusatee on. Samas pole ka nii ammu seal käinud, et tundus suhteliselt loogiline, et seal on asfalt maas. Vahepeal pandi ka kõige kitsamale rajale kate peale ja nüüd on selliseid kergliiklusteedele sarnanevaid teid päris palju. Õnneks oli tee lai, Hiiumaa kohta eriti, vähemalt kaherealine 😀 Mõned autorajad olid ees ka, lahtise kruusa peal sõitmine on päris hirmus.
Sõitsin Kärdla kraatri ringvalli serva peal. Vaade oli ilus nii palju kui seda imetleda jõudsin. Õnneks oli varsti asfalt kattega tee, nii et sai jälle rahulikult ringi vaadata.
Kuna ma juba eelmisel päeval Palade kandis käisin siis oli vaja seal midagi uut leida. Kusagilt leidsin, et seal on Lee ohvrikivi ja kui ma otsisin, et kus see asuma peaks leidsin Lõpe pargi. Ohvrikivi ma kas ei leidnud või ei saanud aru, et see ohvrikivi on. Aga üks vahva kivi jäi tee äärde küll.
Lõpe park oli täitsa vahva. Vähemalt nii üheks korraks vaatamiseks. Paar asja mulle ei meeldinud ka. Esiteks see, et ei saanud ringiratast käia. Ilmselt jäi ka mõni koht käimata või nägemata. Igatahes praegu foto pealt lugesin, et seal peaks olema ka mälestuskivi Heino Kiigele, Marie Underile, mida ma ei näinud. Selles mõttes võiks seal väike kaardiga infostend olla küll või kasvõi netis mingi asi. Ühesõnaga üksinda seigeldes jäid mõned asjad natuke arusaamatuks. Ja põdrakärbsed ka ei meeldinud 😀
Korallid ja kusagil olevat mingi meteoriidi tükk ka. Ilmselt on see isegi mõne pildi peal aga ei suuda tuvastada 🙂
Roigastest toolid ja kiiktoolid. Katsetasin järgi, päris mõnusad. Kui ümberringi vaadata siis on näha, et on mugav: konisid ja pudeleid vedeles seal üksjagu.
Hiiumaal võib karusid kohata küll.
Ma oletan, et laululava alune ja tagune auk on sõjapõlluauk, koht kus end sõja ajal varjati.
Hiiu keele puu juures eeldasin ma kohe, et seal on mingeid hiiu keelseid sõnu vms. aga ei olnud teps mitte. Hoopis hiiu keele hoidjate nimed.
Mis mulle meeldisid olid puud. Need olid väga Soosterlikult ära pügatud. Elupuud, mis nägid välja nagu kuused, tammed mis näisid nagu kadakad. Põnev. Aga pilte ma nendest millegipärast eriti ei teinud.
Lõhutud herilasepesa.
Edasi plaanisin minna Partsi karjääri poole aga seal läksid teed nii “käest ära”, et otsustasin selle vahele jätta ja Palade poole minna. Koju nagu veel päriselt minna ei tahtnud. Seega otsustasin, et lähen vaatan, kas leian Palade rändrahnu üles. Ma isegi ei tea, kas ma olen seal kunagi käinud või mitte.
Aga enne seda jäi veel tee äärde Soera talumuuseum. See mind nii väga ei kõitnudki – a´la nähtud ju küll. Aga minu jaoks oli huvitav hoopis see, et üle tee oli ka päris kenasti korda tehtud talukompleks.
Paar pilti klõpsisin muuseumist ikka ka.
Sõitsin edasi, kive oli siin ja seal. Lõpuks nägin üle põllu mingit sildiga kivi. Kohapeal vaadates ei tulnud tuttav ette. Rada sinna juurde ka ei läinud aga kuna põld oli küntud siis mulle tundus, et võib otse ka minna.
Kivi otsa saab mööda redelit, üles on pandud vanast taarakastist tehtud pingike.
See, et seal pink on- on üsna mõistetav, vaade on super ja sookured peatusid seal ka.
Veidi istutud vaadet nauditud, otsustasin koju ära minna. Ilma igasuguste seiklusteta, otse. Aga nagu minu puhul ikka, otsustasin ümber. Kodus vaatasin, et Soera talumuuseumi tagant läheb tee, mis lõpuks jõuab Paluküla tee peale välja. See ei olnud kõige parem tee aga ka mitte kõige halvem, esialgu.
Pealegi olid seal ilusad viljapõllud ja sookured nende peal maiustamas.
Mida edasi seda hullemaks tee läks. Mõlemas servas kraavid ja nõgesed kõrvuni, tee keskel ka hein pikaks veninud. Ühesõnaga pidin sõitmisele keskenduma ja lõpuks oli kopp ees täiega. Õnneks seda võsast ala oli suhteliselt lühike maa. Pildil algus, mis oli veel suhteliselt viisakas.
Kilomeetreid tuli kokku umbes 23
Minu rajad 