Riias

Eriskummaline ülestunnistus võibolla?! Aga ma ei olnud siiamaani kunagi Riias käinud ja mereäärsest rannikust olin ka kaugelt mööda käinud või siis pigem sõitnud.

Ma isegi ei osanud arvata, mida ma võiks tahata Riias näha. Natukene googeldasin aga samas nagu kahe päevaga niikuinii kõike ära ei näe. Minu poolne otsus oli lihtsalt seigelda ja jõuda sinna kuhu jõuame. Ainuke asi, mis mind veidi kummitama jäi oli üks tänav, mis sai ühe öö hakul üles otsitud, et nägemata ei jääks.

Esimene pisikene peatus oli Salacgrīvas. Seal oli aega umbes 5 minutit ja ma jooksin kirikut vaatama sest see paistis silma. Oleks ma vaid teadnud, et kaks sammu edasi on jõgi ja… oeh 😀 Aga tegelikult pole hullu midagi nägin jõe ära ja kõik muu ka, mis tee peale jäi.

Mõned asjad jäid silma küll läbi Läti sõites. Näiteks see, et raielanke peaaegu pole ja kui kusagil mingi pisike ka oli siis seal oli puid märkimisväärselt rohkem peale jäetud kui meil. Selles mõttes oli lausa lust vaadet nautida.

Teine asi, mis silma torkas oli kanada kuldvits. Tee ääred olid ilusad kollased küll aga ega seal muud taimestiku suurt alles ei jää.Riiga jõudsime umbes nelja paiku. Viisime asjad ööbimiskohta ära ja läksime linna peale jõlkuma. Esimene eesmärk oli endale kaart hankida.

Seadsime sammud vanalinna. Kuidagi väga tutavlik näis kõik 😀 Kõik on küll pisut teistsugune kui Tallinnas aga samas oli ka mingeid väga sarnaseid jooni. Kui esimene päev ma veel siltidest ei jaganud maad ega õhku, peale McDonaldsi ja Hesburgeri siis sellest sai ka väga kiiresti üle.

Vanalinnas nägime ühtteist vaatamisväärsustest ära, ilma et oleks pingutanud.Natuke raskemaks läks siis kui otsisime kindlat punkti ehk mustpeade maja, kus asus ühtlasi turismiinfopunkt. Lihtsalt suutsime mitu korda ühest tänavaotsast mööda kõmpida, oli vaja ju vaadata, mis ümberringi põnevat on 🙂Et linnast ülevaadet saada siis käisime ka Peetri kiriku tornis. Pileti hind oli küll poole kallim kui Eestis aga samas sai torni sõita liftiga. Vaateplatvorm asus 72m kõrgusel ja pilt linnale oli hea. Suur osa vaatamisväärsustest saigi niiviisi ära vaadatut. Teletorn, sillad, turg, ülikool, raamatukogu, teised kirikud jms. Eks muidugi nägime neid asju hiljem lähemalt maapinnalt ka aga see polnud omaette eesmärk. Pool tundi lubati meil seal tornis vaadata siis hakati vaikselt sulgema. Kirik ise oli vist mingi pool tundi kauem lahti ja saime seal ka tiiru peale teha. Seal oleks vaatamist ja uudistamist olnud küllaga aga ma pean tunnistama, et polnud sellises meeleolus. Piisas lihtsalt tiiru peale tegemisest. Peale selle, et seal oli palju igasugu vanu vidinaid oli seal ka klaasi-ja maali näitus. Selle tõttu ei pannudki algul tähele, et see kirik oli võimsalt suur.Järgmine otsus oli minna vaatama Läti juugendit. Täiesti kogemata leidsime Kārlis Padegsi maja, kes ta oli me muidugi ei teadnud aga kuidagi sai seinatahvlilt midagi kokku veeritud. Jõudsime ühe pargi veerde ja sama tüüp skulptuurina tee peal ees 😀 Ma veidi siis googeldasin, et ta jäi väga nooreks, suri tuberkuloosi juba 28 aastaselt ja oli maalikunstnik (ekspressionist). Kusjuures tal on päris põnevad tööd. Ja põnev oli ka see, et kuigi ta veetis kogu oma elu Riias, siis lapsepõlves on ta elanud ka mõne aja Tartus.Juugend on küll selline asi, mida on raske pildile püüda. Ma isegi ei üritanud, klõpsisin niisama ehk jääb midagi peale 🙂

Üks hoovivärav oli pärani lahti ja läksime vaatama, mis seal on. Täiesti ausalt öeldes polnud seal eriti midagi. Kui välimised seinad on dekoori all lookas siis sisehoov oli suhteliselt tavaline.

Mis oli tore, oli see et üks maja uks oli ka pärani lahti. Saime juugendiga ka seestpoolt tuttavaks. Päris hästi ei saanud aru, kes seal elutsevad- niisama skvotterid või kunstnikud või luuletajad või mõni muu sama rassi tõug. Igatahes oli seal parajalt räämas selles mõttes, et keegi seda remontinud üsna jupp aega polnud, samas kõik uksed olid kenasti värviliseks võõbatud ja siin seal oli mingeid pildikesi ja postkaarte seintele kleebitud. Omamoodi elamus oli see kindlasti, mulle meeldis. Pärast  oli värav kinni pandud aga õnneks lukus see ei olnud. Värava peal oli ka loomulikult silt eravaldus vms, enne ei pannud seda lihtsalt tähele 🙂Lonkisime seal juugendi tänavatel ja leidsime mingi kunsti koha. Nii tore oli näha ka midagi eestimaist MinaJaLydia graffiti. Peale selle leidus ühes lillepotis mõlki löödud aga täiesti täis Saku õlle purk 😀

Liikusime kaardi järgi ja avastasime ühel hetkel, et maaala kaardil saa otsa 😀 Hulkusime siis niisama ja ära ei eksinud kusagile.Lõpuks tahtsime üles otsida Riia kunstibiennaali asukoha. Andrejsala on umbes midagi sellist nagu meil Telliskivi või Noblessner.  Rahvast oli seal reede õhtul murdu, nii et kui me otsustasime pisikese puhkepeatuse teha siis öeldi, et ainus võimalus on istuda väljas. Meil polnud selle vastu midagi. Näha oli et tuleb ilus päiksesloojang ja jõeäärne oli ilus. Muidugi väga kauaks ei kannatanud jääda, veidi külm hakkas ja kõht vajas ka täitmist.Et päev täie ette läheks siis sõitsime veel umbes viimase trammiga selle lõpp- peatusesse ja tagasi. Oli vist nr10 aga seda kaardile polnud märgitud. Turistidel pole vaja kõike teada 😀 Igatahes ei näinud udumuffigi sest nii pime oli.

Tundsime huvi, et kaua see tramm seal lõpp-peatuses seisab ja  saime trammijuhiga jutu peale. Muidugi oli huvitav teada, mis sellest eesti-läti karantiinist sai. Ta teadis, et see lükati nädala võrra edasi. Ta imestas samuti, et kaardile polnud tema liini märgitud sest see pidavat juba 50 aastat töös olema. Vähemalt saime teada, kus me käisime 😀 Bišumuiža oli selle koha nimi.

Ja minu peas oli Riia kuidagi väga tagurpidi linn, sellega ma ei harjunudki ära.

Paljassaare retk, Tallinn 800

Jaanuari viimasel pühapäeval käisime saja raja retkedega Paljassaare matkal. Külma oli nii kümmekond kraadi.

Ma olin üsna skeptiline selle matka suhtes. Mitte, et ma arvaks, et kehv matk tuleb vaid sellepärast, et ma olin just seal käinud, mis seal ikka nii väga muutunud on.  Samas oli tore sõbrale kaasa elama minna.

Nalja hakkas kohe alguses saama. Kodust välja tulles jäin maha bussist, millega ma oleks jõudnud linna, nii et oleks saanud läbi vanalinna jala Baltasse minna kust siis oleks järgmise bussi peale saanud.

Ainuke võimalus bussile jõuda oli minna trammi peale. Loomulikult jäin ma ka järgmisest trammist maha ja sellest järgmisega ma enam bussile ei jõudnud. Sõitsin siis parem kohe Sitsi ja lootsin, et tramm ehk sõidab nii palju otsem, et jääb see ajavahe, et ma jõuan minna Paljassaare tee ääres olevasse esimesse bussipeatusesse. Ausalt öeldes tundus see suhteliselt uskumatu aga ma jõudsin. Ma olin suhteliselt õnnelik – muidu oleks olnud variant jala Pikakari randa kõmpida ja siis uurida, kus matkalised oma järjega on, kas minna neile järele või vastu. Viimane variant oleks muidugi jama olnud siis oleks saanud edasi-tagasi käia.

Pean tõdema, et kui me kohale jõudsime siis ma enam üldse ei kahelnud, et tuleb äge matk. Ilm oli lihtsalt nii ilus, lund nii palju, päike kuldas mere ära. Lihtsalt vaatad ja imetled.

Saime kuulda kultuuriloolist tausta. Piilusime varemete “ukse” vahelt sisse. Kõndisme merejääl. Kusjuures kalda ääres oli korralik tugev jää. Kuigi võib öelda, et üldises plaanis oli meri jäävaba.

Vaatasime üle pangaserva alla, uurisime lähemalt Merekindluse rajatisi ja käisime ümber suure maalingutega kaetud tünni.

Seda lund, jääd ja päikesesillerdust võiski vaatama jääda. Sumpamist oli ka üksjagu. Pangaalusel ulpisid jää-pannkoogid.

Ägedalt jäätunud olid ka mägiveiste aia postid, mis olid nagu kodumaine Stonehenge. Või mingid kummalised kummitused, merejääl seismas 🙂

Pean tunnistama, et nii talvise ilmaga ma polegi varem Paljassaarel käinud. Kuigi kaks nädalat varem olin seal, siis lund oli tunduvalt vähem ja jäädki polnud eriti.

Edasi ronisime valgesse torni. Nautisime seda jäist ja lumist vaadet ülevalt poolt. Õrnalt hakkasid taevasse tekkima loojangutoonid.

Järgnes Nõuka aegne laut, mis seisab varemetena ja on täidetud erinevate maalingutega.

Loojanguks jõudsime tagasi algpunkti. Soovitan kõigil, kel vähegi matkapisik sees on talvist Paljassaart nautima minna, muidugi kui ükskord jälle lumi maha tuleb 🙂

Kui ametlik osa läbi sai siis vaatasime, et bussini on üksjagu aega ja otsustasime aja kasulikult veeta. Jalutasime “linna” poole tagasi aga mööda sirget teed ei viitsi ju.  Käisime kolasime varemete vahel, vaatasime veetorni.

Käisin tegin “Rahu” kino pildi ka enne kui see igaveseks tänavapildist kaob.

Kokku: 10km/jaanuaris134km

Kohtades, kuhu tavaliselt ei pääse.

Mulle tundub, et kui üritusi tehakse siis toimuvad kõik ühel ajal. Suvel ja peale jõule on suhteliselt vaikne aga nii kui september kätte jõuab nii hakkab igasugu asju juhtuma. Laupäeval 15 sept. oli valik küll nii lai, et oi-oi-oi 😀 Mõni asi pandi hiljem välja, need jäid lihtsalt minu jaoks ära. Mitmed üritused olid registreerimisega, nii et päev kuidagi kujunes selle järgi.

Millegipärast ärkasin hommikul vara. Mõtlesin, et võiks pisut varem välja minna ja jalutada. Päike paistis ja aknast vaadates tundus väga mõnus ilm olevat. Tegelikult oli tuule käes päris külm ja hea oli, et ma enne termomeetrile pilgu heitsin. Päikese käes oli kõigest 17 kraadi ehk siis tegelikuses võis olla 13-14 kraadi. Kuidagi olen veel nii suvega harjunud, et ei tahaks pikki riideid selga panna.

Kell 1 olin registreerunud Paljassaare Reoveepuhastusjaama ekskursioonile. Lihtsalt sellepärast, et sinna muidu ei pääse.

Enne seda jõudsin teha väikese tiiru vanalinnas. Võiks öelda, et see oli peaaegu, et graffiti tuur.

Tornide väljakul olid alles veel mõned lillefestivali aiad. Sel aastal sinna õieti ei jõudnudki.

Mina näen sellel puul nägu. Aga sina?

Edasi läksime Paljasaarde.

Reoveepuhastusjaamas anti meile turvavestid selga, loeti hoiatussõnad peale kui ohtlik on jne. Ainus asi, mis oleks võinud olla ja mida polnud olid gaasimaskid sest hais oli seal tõsiselt rõve. Kas ma soovitan kellelgi sinna minna?! Ainult siis kui tõesti on huvi, kuidas vett puhastatakse, muidu oli ekskursiooni mõttes suhteliselt igav ja hais, hais, hais…

Sisendkanalis sõelutakse välja suurem praht. Päeva jooksul tekib sellist sodi umbes 2000 kg. See paneb mõtlema küll natuke.

Mulle meeldisid ainult setitid, need nägid kuidagi ilusad välja.

Kogu üritus kestis alla tunni.

Lühidalt kokkuvõttes sõelutakse vesi erineva suurusega “sõeltega” läbi. Lisatakse hapniku, puhastatakse keemiliselt. Saadakse palju prügi, mis viiakse prügimäele, nii et ärge loopike potti peale paberi midagi muud ega ka vihmavee rennidesse. Veel saadakse muda, mida segatakse turbaga ja mis oleks ideaalne haljastusele (toitu ei tohi sellega 2 aastat kasvatada) aga mille kättesaamine ei ole nii lihtne. Selleks tuleb keskonnaministeeriumilt luba küsida ja teatada, milleks sa seda kasutad. Ehk siis tavainimese mõistes suhteliselt pointless ettevõtmine.

Kaasa sain ma kaks õhupalli millega siis rõõmsalt päev otsa ringi tilbendasin. 😀

Tundus suhteliselt mõttetu bussi või midagi kasutada kui sealt samast mere äärt mööda minnes on Kopli lõppu pisut üle kilomeetri maad. Aega oli piisavalt, Bekkeri sadamasse pidime minema kell 16.

Prügimäe kõrvalt mööda, Kopli liinide juurde. Sinna polnud ammu sattunud. Suur ehitamistöö käib.

Nii kaua “kuniks” maja veel seisab, tuleb sellele tuli otsa panna.

…ja loomulikult hunnik joonistusi

Kopli kiriku juures tehti ka tööd. Tundub, et ma pole seal ammu käinud ega midagi näinud.

Järgnes külastus trammidepoosse, mis oli ka suhteliselt igav.  No kui loogiliselt võtta ega seal nii väga midagi erilist olla ei saa ka. Paar maja ja trammid 🙂

Üks vana tramm, mille sees sai käia, vaadata ja katsuda.

Sel päeval ei näinud ma mitte ainult puul nägu vaid trammil ka.

Et asi põnevamaks teha käisime vaatasime vana depoo taha ka.  Seal oli igasugu värki, aken betoonaias, mis varsti kukub võibolla ümber. Laudpõrand, korvpalli rõngas ja punane kirves.

Depoo üle vaadatud oli meil Bekkeri sadama külastuseni ikka veel aega. Kuna Mereakadeemia õues toimus Koplifest siis käisime tegime seal ka ühe tiiru. Midagi erilist seal silma ei hakanud eriti ja turvad käisid ja vaatasid hoolega, et sa sammugi liiga kaugele ei astuks.

Kuna mul oli suur seljakott seljas sest sellega on mõnus asju vedada, riideid ja natuke süüa ja fotokas ja… ühesõnaga kõike, mida ühel tütarlapsel võib päeva jooksul vaja minna, siis uuriti ega mul klaastaarat kaasas pole. Ei peale suutis üks noormees peaaegu täiesti tõsise näoga küsida ega mul siis ehk tulirelvi pole, üks suunurk küll veidi tuksatas 😀

Õue peal midagi erilist ei olnud seega  läksime näitust vaatama.

Disainiöö raames toimus näitus nimega “Suletud uks”. Kunstnikud: Emer Värk, Sille Pihlak, Karl Saks

Kitsastest rõdu ustest sai end ka rõdule pressida. Oma kotiga olin ma märksa suurem kui tavaliselt ja see uksevahe oli ikka märkimisväärselt kitsas aga kui on võimalus vaadata linna ülalt poolt siis tuleb see ju ära kasutada. Vaated kella all olevalt rõdult.

Asusime Bekkeri sadama poole teele.

Vahepeal nägime mõnd huvitavat maja ja torni. Kopli rahvamaja ja veetorn.

Bekkeri sadama lähistel oli vana Põhjala tehase hoovi värav lahti, loomulikult me kiikasime sisse.

Seal oli terve kiisude pesakond.

Läksime sadama värava taha, kust meid rõõmsalt minema aeti ja öeldi et peame hoopis Meeruse sadamasse minema. Siis hakkas meil natuke kiire. Üksjagu inimesi siiski jõudis kohale. Värava taga tekkis küsimus, kas pilte tohib teha. Terve aed oli pildistamist keelavaid silte täis. Samas omanik ei keelanud, nii et järelikult oli lubatud. Ma olen omajagu aega unistanud, et oleks tore kui saaks lähedalt vaadata Bekkeri sadama slippi, see on ainulaadne maailmas ja väga efektne. Üle aia olen seda kordi ja kordi nillinud 😀

Väga äge igatahes. Tegu on kultuurimälestisega ja on lootust, et kui ükskord sadama ala vabaks maaks saab, jääb see kenasti alles.

Sama kaartega maja, mis Põhjala hoovi peal oli üsna räsitud oli sadama poolt küljest ilus roosa. Kuigi mulle meeldib teine pool vist isegi rohkem, natuke sürrim.

Teiseks kultuurimälestiseks on Bekkeri sadama mehaanika- ja turbiinitsehh. Ka päris uhke ehitis.

See käik sai ka üsna ruttu läbi, kestis ehk tunnikese. Samas see slipp oli minu jaoks terve päeva rosin, nii et ma olen rahul 🙂

Välja saime Bekkeri sadama väravast. Hakkasime mööda raudteed minema ja jõudsime Kase parki. Vaatasime eemalt kivikülvi ja liikusime edasi.

Suundusime läbi Kopli kalmistupargi Stroomi ranna poole.

Pargis on surnute mälestuseks tehtud tagurpidi purskkaev. Soojal ajal voolab kesksest kirstukujulisest risttahukast vesi alla. „Maa alla suubuv kosk“ on arhitektide Indrek Peili ja Siiri Vallneri töö.

Läbi ranna ja metsa jõudsime hipodroomi juurde välja. Mul polnud ikka veel liikumise tuju otsa saanud, nii et jalutasin edasi. Kassisabast Falgi parki, üle Toompea ja Vabaduse väljaku, Tammsaare pargist Politsei parki ja siis  bussi peale.

Falgi pargi purskkaev.

Üllatusega avastasin, et Pitka monumendi juures on “Estonia” esimene Eesti soomusauto, mida viimati nägin Hiiumaal kohvikutepäevadel.

Tammsaare park on siis nüüd uus ja ilus. Muru peal käimine keelatud, pargivaht tuleb “kaikaga” ära ajama. Põnev. Tundub, et Tauno Kangro on ka jälle tööd saanud, kuigi pead ei julge anda. Üks külili olev kuju on küll väga “tema nägu ja tegu”.

20km/Septembris: 82km/Aastas:1187km

Aegna 2018

Aegnal sai käidud täpselt aasta ja 2 päeva tagasi. Muutunud polnud suurt midagi, seisis sama koha peal. Mõnus  on seal ikkagi.

Mere peal istusin väljas, pilte väga ei teinudki. Eelmisel aastal sai neid ju nii palju tehtud. Aga lihtsalt mõnus oli, tuul sasis juukseid, päike paistis. Ma kusjuures mõtlesin, et mul on laeva peal nii igav see tund aega, et võtsin raamatu kaasa, pean tõdema et see oli ainult lisaraskuseks 😀

Maa paistabki 🙂

Sel korral koos memmedega, nii et tempot ei teinud ja eriti palju kuhugi ei jõudnud ka.  Kohalik giid Hugo tegi meile väikese tiiru.  Istusime tema hoovi peal ja siis ta mingi tund aega seletas seal. Ausalt öeldes mul hakkas nagu veidi igav. Ma ei viitsi pikalt ühe koha peal passida.

Vaatasin veidi ringi ja tegin pilte.

Hakkasime vaikselt liikuma. Aegna kalmistu. Esimesed teated selle kohta on aastast 1736. varem oli surnuaed piiratud kiviaiaga, hiljem läks nõukogude armeel neid ehitamiseks vaja ja kivid asendati kohapeal üles võetud raudtee rööbastega.

Samas kõrval on kohe ka kivikülv.  Ronisin lohukivi otsa lohke otsima. mille peale giid lubas esimese kivi otsa roninu kivile ohverdada ja kõri läbi lõigata. Hm, milline meeldiv vastuvõtt 😀

Nagu oletada võib pääsesin eluga.

Ronisin enamvähem iga kivi otsa vist aga ilmselt on mõni siiamaani ronimata.

Läksime mööda looduskeskusest. Jalutasime üle heinamaa. Jõudsime maagilise kivilabürindi juurde. Kes viitsis see käis läbi, edaspidi ja tagurpidi.

Eeriku ehk Maiekivi.

Liikusime natuke mööda liivaranda edasi, telkimisala poole, kus meile teed ja kohvi pakuti. Edasi oli juba vaba aeg. Käisin ujumas, millegipärast hakkas korraks jube külm aga õnneks läks see varsti üle.

Oma vabal ajal söötsin sääski. Neid oli tohutult. Igatahes olid  mu jalad järgmisel päeval sellised nagu oleks mind mingi tõsine punnitõbi haaranud. Ma pean tunnistama, et panin õue minekuks isegi pika seeliku selga, et mu jalad näha poleks 😀

Tatari piimikas

Vaatasin veidi ürgsemas looduses ringi.

Seal oli täielik võlumets 🙂

Lõpuks jõudsin ohvitseride kasiino juurde. eelmisel aastal nähtud king oli valgeks võõbatud.

Pisut oli veel aega. Kondasin sadama lähistel. Söin maasikaid ja kohtusin mingiga.

Tagasi paadis. Terve Kräsuli sai ühele pildile püüda.

Tund sõitu ja tagasi Tallinnas.

Jalutasin Kadrioru poole ja tegin avastuse, et Mextonia graffiti “Rändurid” on ära lammutatud :/

Meeldetuletuseks, milline see oli.

Kokku tuli vaevalt: 8km/Juulis:23km/Aastas: 939km

Palverännu tee Piritalt Iru linnamäele.

Taaskord, minu jaoks juba kolmandat korda sai käidud palverännu teed Piritalt Irusse.  Peale selle olen ma seda kanti ka niisama edasi-tagasi käinud. Nii et ei saa öelda, et seal minu jaoks midagi uut oli aga nagu poisid pärast ütlesid, et Pirita jõeorus on alati ilus jalutada. Peab tõdema, et ma olen nendega täiesti nõus.

Pirita kloostri juurde kohale jõudmine on minu jaoks omaette teema. Bussiga saab sinna ainult ümberistumisega. Tegelikult käib üks buss otse ka aga ainult korra tunnis, nii et see ei ole minu jaoks arvestatav variant. Kokkuvõttes võib öelda, et ma jõuan jala peaaegu sama kiiresti, nii et esimesed 5km võtsid aega natuke üle poole tunni.

Kloostrite juures sain veidi hinge tõmmata.

Rännaku alguspunkt. Pirita kloostrikiriku Maarja Roosipärja kabeli vundament.

Üle jõe on kohe Kochi kabel ja Pirita uus kalmistu.

All pool jõe ääres on vana tamm, mida kallistamas käidi. Neli või viis naist olid mõõdupuuks. Mäe otsas on meie eelmisel aastal avastatud kulupõlengu koht. Tol korral läks kõik hästi ja tuli sai kustutatud enne kui tuletõrje kohale jõudis.

Seal on ka mingi tellistest lagunenud maja, ilmselt mingi nõukaaja jäänuk.

Kunagi lugesin kusagilt, et joodikud joovad halva energiaga kohtades. Naljaga pooleks tõestus sellele.

Scheeli mõisa sulastehoone, kus 1941 tapeti Sergei Kingisepa juhtimisel vähemalt 78 inimest. Nad maeti sulastemaja põranda alla ja valati betooniga üle. Üks naine olevat koguni elusalt maha maetud ja tema hauapaik on täpselt teadmata.

Kose suvemõisa poole liikudes jääb tee peale veel üks kahekordne  “sõjaväe” maja. Lippasime korraks seest ka läbi. Ega seal midagi huvitavat ju tegelikult pole. Mõned graffitid.

Mõis ise laguneb jätkuvalt. Varem oli aed ümber ja videovalve nüüd võivad kõik käia ja vaadata ja teha, mis pähe tuleb.

Üks trepialuse akendest oli lahti ja me läksime vaatasime sinna kah. Uhked võlvid.

Laudade vahelt ei saanud just paremaid pilte aga näha on, et äge kelder on sel majal.

Mõisa kõrval on üks põlenud maja. Selle jures kaev ja puu küljes oli ilus nagi ka.

Mööda kevadist jõeorgu edasi, kõrvalepõikega varsaallikate ja kuradisadula juurde.

Varsaallikate juures imestasime, et seal oli kuidagi väga puhas. Pärast tuli välja, et selle puhtuse taga on mu enda tuttav 🙂

Kahtlane tunne, et varsaallikas ja/või sealne ümbrus on ka kunagine pühapaik olnud. Koht ise on eriline. Seal kandis on päris mitmeid põlispuid. Ja üldiselt ei panda tänavatele ka lambist nimesid nagu hiiepuu ja hiie põik.

Kuradisadulal käisime. Selle otsas oli suur mahlane punt võililli kasvamas, teises servas pisike kibuvits – või kurdlehine roos.

Ja tagasi jõe äärde.  Varsakabjad õitsesid just.

Üle Iru hiievälja.

Iru silla alt läbi.

Iru linnamäele.

Iru ämma juures saime tõdeda, et traditsioonid jätkuvad. Eelmisel aastal punusime meie pärja, sel korral oli keegi juba ette jõudnud 🙂

Kokku jalutasin:12km+5km/Mais:155km/Aastas: 749km

Kesklinna seinamaalingud ja natuke ilusaid või huvitavaid maju ka.

Eelmisest päevast veidi kangete jalgadega otsustasin, et võiks mingi väikese tiiru teha. Kuna I tahtis kuhugi Rocca al Maresse mingit torni vaatama minna õhtu poole siis läksin lõunast välja, et enne veel üks tiir teha. Hahaa, see tundub nagu suhteliselt ebaloogiline lause praegu 😀

Ühesõnaga ma ei viitsinud õhtuni kodus passida ja kutsusin A välja lonkima, ilma kindla plaanita. Või no väike plaan oli aga suhteliselt sihitu, teadmata paikadega. Ehk minna ja otsida üles Uue Maailma seinamaalingud.

Estonia juures saime kokku. Tahtsin välja jõuda Luise tänavale. Tundus, et põnevam oleks minna läbi vanalinna. Huh, turistide hordid juba mõllasid ringi, nii et eriti ei tahtnudki seal olla.

Sel korral oli mul mingi täielik ukse fetiš. Hanna-Liina roosa uks läks kahjuks meelest ära.

Vanalinnas on ka kurikuulsaks saanud MinaJaLydia graffiti “Kas nüüd on kunst?”

2015 tegi von Lõngus samale seinale Alasti keisri. Majaelanikud olid šokeeritud, kuidas selline õudus võib seinal olla ja ajasid asja nii kaua kuni linnavalitsus lasi pildi survepesuga hävitada. Nädala pärast ilmus seinale uus pilt, mis kestab siiamaani – ilmselt on kunst 🙂

Kevade tänava uksed ♡

Esimene seinajoonis, mis mul plaanis oli. Tundus eemalt vaadates ägedam kui lähedalt.

Street Art Jam-i käigus 2016 aastal valminud mural by Andreas Luigas.

Uue maailma graffitid. Mõnedeni jõudsime suhteliselt kergelt, mõne asukohta ei teadnud üldse. Aga need, mis plaanis olid said üles otsitud.

Okeiko tegleased.

Kala

Luha autoaed. Ei suutnudki kuidagi ära tuvastada, kes autor on.

Järgmise muraliga oli lugu vastupidine, autor on teada, pilte olen näinud aga kus asub, ei tea. Õnneks oli täiesti leitav. Martin Roosna ja Neki Baltic Session 2015.

A tahtis minna ja vaadata linnade nimelisi tänavaid, ega ma isegi pole seal käinud, nii et suund oli seatud. Samas tuli mulle meelde, et Kristiine juures olevas rongi tunnelis olid ka ägedad maalingud.

Ma olin juba käega löömas aga A ütles, et ta pole seal kunagi käinud. Eks see üks peaaegu edasi tagasi trampimine oli, küll erineval pool raudteed aga suhteliselt iiiigav sirge oli küll.

Vanad ilusad maalingud olid üle joonistatud. Samas selles ju graffiti mõte seisnebki. Ma isegi ei tea, kas see on hea või halb kui mural üle tehakse?! Või tegelikult pole asi isegi selles vaid selles, et üle tegija võiks olla ka heal tasemel. Mõned asjad on ok aga mõni asi on pigem lihtsalt sodimine.

Nummi

Leidsin veel ühe Lõnguse teose, tegelikult ma olen seda ennem ka näinud aga polnud meeles. Sellega seoses tuli meelde, et varem oli selline Viru tunnelis ka aga ju polnud piisavalt kunst – jälle!

Lonkisime Kohila tänava lõppu ja sealt edasi raudtee äärt pidi. Tuli välja, et sealt me enne Tallinn Väikese jaama ära keerata ei saagi.

Tallinn-Väike raudteejaama veetorn aastast 1901.

Tallinna tornid paistavad

Tallinn- Väike jaamahoone

Ilusaid uksi jäi meie teele veel.  Üldse on seal kandis see puitasum jube ilus.

Sättisime ennast tagasi linna poole, et Rocc al maresse minna. Raudteele joonistatud hoiatus.

Uue maailma elektrikapp.

Ilus katusehoidja või kuidas seda nimetada võiks?

Enne bussi peale minekut nägime ühel hiinakal ka seinamaalingut.

Pilte sai nii palju, et otsustasin Õismäe raba ja pärastise jalutuskäigu järgmiseks korraks jätta. Kilomeetrid jagasin kahe retke vahel suhteliselt suvaliselt.

Sel korral:14km/Aprillis:176km/Aastas:609km

Lasnamäe Pirita-Kose.

Mõnus kui õhtuti on nii valge, et võid ka siis paari tunniseid jalutuskäike teha ilma et pimeda peale jääks.

Vahepeal olid mõned soojemad päevad ja otsustasin väikese ringi teha, vaadata kuidas sinililledega lood on. Äkki leiab veel midagi põnevat.

Raja ääres oli paiselehti ja katkujuuri. Suuremad loigud olid ära kuivanud, nii et päris kevade moodi oli juba.

Leidsin ühe jõuluselt sillerdava  kuusepuu. Huvitaval kombel on neid sel aastal igal pool ja palju.

Esimesed lehepungad hakkavad lahti minema.

Ma ei viitsinud surkima hakata aga näis nagu püünis, keset Pirita metsa.

Leidsin mõned uued seinamaalingud.

Sinililli oli ka, veel ei sinetatnud. Samas on see ka suhteliselt varjuline koht, kus tavaliselt leiab esimesi sinililli siis kui mujal nende aeg vaikselt läbi saama hakkab.

Siilikalli, nii nummi

Polnud nagu meeleski, et Scheeli mõisa juures on nii vinge tammepuu. Lehed peal on siis ei pane seda suurust niiviisi tähelegi.

Minu üllatuseks oli isegi suusarada alles veel kuigi suusatada võiks sellisel rajal ainult mõni väga hull fanaatik.

See putka on küll igal aastal erineva kujundusega. Kunagi oli seal küll midagi asjalikumat peal.

Jõgi oli äraütlemata lai, jää oli läinud. Kuidagi imelik on nagu mõeldagi, et natuke rohkem kui kuu aega tagasi saime mööda Pirita jõge matkata 🙂

Et mitte täpselt sama teed tagasi minna, siis jalutasin läbi metsa Varsaallika oja juurde ja vaatasin kuidas veed vulisevad. Mõnus.

Politseiakadeemia aia äärt mööda Lasnamäe poole.

Metsatukast läbi. Leidsin karikseeni. Peaks olema verevad karikseened aga kõik nimetavad neid harilikeks, samas väidetakse, et neid harilikke on Eestis leitud ainult ühe korra. Millalgi muudeti nende nimed ka ümber, nii et üks suur-suur segadus minu jaoks.

Sametkõrgesed eelmisest aastast tõenäoliselt.

Juba panga serval kööludes nägin, et sarapuudel on sel aastal eriliselt palju õisi. Ei tea, kas saab ka palju pähkleid?

Sel korral:8km/Aprillis: 41km/Aastas:474km

Mõigu terviserada, lennujaama tagune pilpaküla

Laupäeval ma isegi täpselt ei teadnud, kas mul on plaane või mitte, see ei sõltunud minust. Seega polnud enne mõtet midagi mõtlema hakata kui selgus majja saab. Tuli välja, et mul on täiesti vaba aeg. Samas olin pika unega ja alles pealelõuna paiku tekkis tahtmine õue minna. Kusagile kaugemale polnud mõtet minema hakata aga linna kohad tundusid kõik suhteliselt läbi käidud – igas suunas 😀 Keeruline.

Äkki tuli meelde Mõigu terviserada, mida me suvel või sügise hakul kogemata nägema juhtusime. Tol korral oli kanali äärne viit nii võsas, et ei tekitanud väga tahtmist isegi sisse piiluda, rääkimata sellest, et meil olid muud plaanid.  Aga näha tahtsin ma seda ikka. Ma kaldusin arvama, et ega see mingi huvitav paik ei ole aga kuna muid ideid polnud ajas asja ära küll.

Sõitsin Lennujaama ja hakkasin kõmpima. Nr2 bussi ei viitsinud oodata ja õige kah. Kohale jõudsime ühel ajal 🙂

Tee ääres on mingi väike järveke, täpselt Pühamäe järve vastas. Käisin vaatasin lähemalt ja jalutasin selle serva mööda.

Tegelikult oleks saanud lõpuni tänavani välja minna aga ei viitsinud lumes sumbata,nii et tegin väikese ringi Tartu mnt kaudu sest seal oli jäljerada ees 🙂 Edasi läksin mööda Kanali ja Kaabli teed, seal kusagil pidi see rada algama. Kolmanda kortermaja juurest tuli ära keerata ja seal oli terviserajale viitavaid  märke kah 🙂

Edasi sai mööda aia äärt käia ja raja kaart oli ikkagi alles kanali ääres.

Kanalile oli küll liuplats tehtud aga see nägi minu jaoks veidi kahtlase väärtusega välja ja ma isegi ei hakanud katsetama, kas sealt võiks üle minna või mitte. Ringiga minna oli ka paras piin 😀 Pikk sirge, edasi-tagasi terve kilomeeter ja vaadata polnud seal peale pajutibude suurt midagi. No ja mööda kanali äärt tuli veel edasi ka minna.

Lõpuks ometi saab ka metsa. Vaikusest ja rahust tasus muidugi unistada. Lennukid mõirgasid, nii et kõrvad lukus.

Rada oli  selles mõttes hästi märgistatud, et kõik oli arusaadav, kuhu minna. Talvisel ajal pisut igav. Muudel aegadel kui midagi kasvab siis ilmselt võiks uuesti vaatama minna. Metsa on erinevat – männikut, kuusikut ja kinnikasvanud rabametsa.

Mul oli tõsine plaan rada korralikult läbi käia aga kuna mul juba oli igav siis viimasel lõigul otsustasin vastassuunas minna. Lihtsalt selleks, et pisut närvikõdi ka saada. Kuigi jah ega seal midagi üllatavat ees ei oodanud. Peale selle, et mingi suur valge pruunikirju lind puude latvades kõvasti rahmeldas ja ma omajagu ehmatasin 😀

Palju maad polnudki minna, varsti olin lennujaama taga väljas.

Aeda vaadates ja mõeldes, et mul tuleb seda äärt mööda minna oli natuke hirrrrmus. Kuna ma olen seal enne käinud siis ma vähemalt teadsin, et see pole lõputu. Tegelikult lootsin natuke kaugemale välja jõuda.

Natuke tuima marssimist ja siis tuli pilpaküla. Läksin kohe lähemalt vaatama. Inimestel on fantaasiat, kuidas ja millest endale suve onnike kokku klopsida. Mõni suisa elab seal – vist- korstnad suitsesid.

Üritasin tee äärde välja jõuda. Selleks pidin jälle aia taga jalutama, vaateks maha lammutatud pilpakülast prügimägi.

Ideid, mida edasi teha oli mitmeid aga kell hakkas jälle kahtlaselt palju saama. Polnud mõtet pimeda peale jääda. Seega läksin üle tee ja vaatasin seal ringi lagunenud majade ja grafitite vahel.

Küllalt ringi vaadanud, läksin tee peale tagasi. Mõtlesin, kas minna koju või teha veel üks tiir, mida saaks ka pimedas teha. Otsustasin, et kui veab ja buss parajasti tuleb siis jään õue edasi. Aga buss sõitis suhteliselt nina eest minema, seega jalutasin koju. Ammu polnud üle Smuuli silla käinud.

Mis mind üllatas oli see, et ma käisin päris palju, ma ise arvasin, et umbes 10km tuli kokku. Aga tegelikult tuli jälle 17. Ma juba hakkasin mõtlema, et mis suvel saab kui enam lumes sumpama ei pea. Samas siis on igasugu lillekesi ja liblikaid vaja vahtida ega tempo vist ei tõuse 😀

rada

Sel korral käisin:17km/Märtsis:67km/Aastas:352km

Jäälille retk Pirita jõel

Naistepäeva retk Pirita jõel tuli suhteliselt äkki, nii umbes paar päeva enne anti teada. Kuna tööpäevad lõppevad erinevatel aegadel siis oli 2 kokkusaamise aega. Pool tundi enne oli warm up Pirita topi taga mullamäe otsas. Nii naiselik 😀 Aga tuleb tõdeda, et seal oli ilus vaade ja ronida mulle meeldib ka.

Kuna mul oli aega läksin jala kohale ka. Eriti pikk maa pole aga lõpuks andis see kodust tulek ja koju minek umbes 10 km juurde.

Jõudsin esimesena kohale vist. Igatahes oli mul aega seal mägede vahel ringi tuiata.

Korraks oli isegi linna siluetti näha.

Peaks sinna mõnikord valges ja lumesajuta päeval minema, eriti hea oleks päikeseloojangu ajal minna.

Kui esimesed inimesed kohale jõudsid, ronisime mäe otsa. Alguses polnudki väga midagi näha aga varsti läks ägedaks. Meri sai triibuliseks ja siis ruuduliseks. Vägev.

Kaua seal olla ei saanudki, poole tunni pärast pidime juba kloostri ees olema. Grupipilt tehtud läksime jõele.

Käisime neljal saarel.  Kohtusime uisutajaga.

Lükati silla alt läbi.

Mina läksin sealt maa peale tagasi mõneks ajaks. Mulle ei tundunud kõige mõistlikum kärestiku peal käia. Aga noh, keegi sisse ei kukkunud ju siis polnud nii hull. Üleval oli Lükati rändrahn.

Mõnes kohas oli vesi lahti.

Huh, mõnikord praksus jää jala all ja oli natuke hirmus. Samas oli tore ka pole enne nii pikalt mööda jõge käinud 🙂  Edasi oli juba nii pime, et pilti polnud mõtet teha. Botaanika aia taga ronisime mäest üles ja käisime aia taga. Suvel pidavat see pea võimatu olema aga praegu sai läbi küll. Botaanika aia silla panid mõned tegelased nii kõikuma, et pärast käisid maa peal ka jalad all ringi. Lõpp oli metsakooli peatuses. Kuna mul polnud erilist vahet, kas minna jala või bussiga, eriti palju kodule lähemale ei saa ja 10 minutit oodata väga ei viitsi, siis läksin jala. Ja see oli päris põnev, polnud sealkandis varem käinud.  Võiks mõnikord päevaavalges ka seal kolada 🙂

Sel korral käisin:17km/Märtsis:50km/Aastas:335km

Korraldas: Saja raja retked

Laagris ja Sauel

Kui ma Jüris käisin siis tegin enda jaoks avastuse, et mul on Tallinna lähiümbrus suhteliselt tundmatu maa. Rongi või bussiga sõidan tavaliselt veidi kaugemale. Nii näiteks leidsin Saue, kus ma kas pole üldse käinud või siis ainult läbi sõitnud. Samas tundus, et ega seal pole ka väga midagi vaadata. Esmapilgul ehk ainult mõis.

Ühel laupäeval otsustasime sõbrannaga väikese matka teha. Enne seda vaatasin kaardi hoolega üle, mis, kus, miks ja milleks asub. Lõpuks leidsin täiesti teekonna, mis tundus põnev. Mõnes kohas väikese ringiga läbi metsa jne. Ainsaks mureks olid suuremate teede servad, need on tüütud ja veidi ka ohtlikud kui nii võtta. Aga kuna sõbranna on ka matkasell siis otsustasin, et vaatame, kuidas kulgema hakkab, et tegelikult polnud ma üldse 100 protsenti kindel, et me just sellise marsruudi läbime nagu mina kaardile joonistasin. Kui kusagil oleks tundunud, et tahaks rohkem metsas olla siis oleks läinud ja vaadanud, veel oli variant, et Sauele ei lähegi, hoopis teisele poole. Minu meelest nii on kõige mõnusam matkata, et teed nii nagu parasjagu meeldib.

Otsustasin rongi kasuks ja sõitsime Laagrisse sest seal kandis nagu ma olin kunagi ammu lugenud asub üks seinamaaling. Aga ma absoluutselt ei mäletanud, milline see välja nägi ja netist leidsin Itaalia kunstniku Aweri seinamaalingu, mille ta maalis 2016 oktoobris Street art jam-i ajal. See tundus hea küll. Hiljem leidsin googeldades veel ühe pildi, mida ma tegelikult mõtlesin ja mis meil vahele jäi – väga napilt kusjuures. Samas on põhjust veel sinna kanti minna.

Peale grafiti vaatamist oli plaan minna mööda jõe äärt suure teeni. Aga kuidagi haarasid silmi kasvuhoonete vrakid ja tee tundus sealt otsem ja aeda ka ei paistnud olevat.

Igatahes läksime sinna kolama, nii äge oli.

Ma näen igal pool südameid 🙂 Kommentaariks öeldi, et ilmselt on mu silmadel midagi viga 😀

Vahepeal peab nalja ka tegema 🙂

Edasi läks nii nagu ma ei plaaninud ehk jõeäärsel majal oli aed ees ja kasvuhoonetel oli ka tegelikult aed ümber. Nii et karta oli, et me peame võibolla algusesse tagasi jalutama. Õnneks niipalju meil siiski vedas, et  ühes kohas oli üks värav, mis imekombel oli isegi lahti.

Edasi oli natuke maad igavat kõndimist ja orienteerumist, et kus kohas me metsa peaks minema.

Natuke orienteerusime valesti. Metsavahel pidi tee või rada minema, kaardile märgitud punktiirjoonega. St. see tee ei pruugi väga tee moodi olla. Hakkasime mööda kraavi äärt minema, mul oli üsna kindlalt meeles, et see tee läks kraavi kõrvalt. Aga tegelikult ei läinud, läks hoopis üle kraavide. Kuna meile hakkasid majad vastu tulema ja ma teadsin, et need ei peaks meile vastu tulema siis hakkasime ka üle kraavide minema ehk tegelikult me käisime tee kõrval metsas, tegime üle kraavi teivashüpet 😀 Aga see oli ka täitsa tore.

Tundus, et seal on massiliselt kitsi ja jäneseid. Kellegi teise jälgi me ei näinud.

Edasi pidime natuke maad mööda teed minema, et üle jõe pääseks. Võibolla oleks kusagilt ka mõne põnevama raja leidnud aga lihtsalt niisama lumes ka sumbata ei viitsinud.

Järgmine peatus oli Sõeru ohvriallikas. Lõhnas nagu maal laudas aga polnud viga, elasime rõõmsalt üle 😀

Koht nägi natuke räsitud välja aga olemine oli seal mõnus ja allikas ilus.

Kohapeal saime teada, et seal on ka mingi matkarada. Kodus uurisin ja puurisin aga väga palju targemaks ei saanud. Peale selle, et meie teel olid ka mingid Peetre Suure punkrid, mida mina ühelgi kaardil ei näinud :/

Liikusime põllu äärt mööda Vanamõisa poole, et sealt kusagilt üle raudtee minna.

Kui raudteest üle saime olimegi Sauel. Mul oli jälle põnev, palju igasuguseid põnevaid aedu, mida vaadata. Lapsena oleks selline aed ülikõva kindlus vms 😀

Järgmine sihtmärk oli Saue Kristliku Vabakoguduse kirik. Tundus piltide pealt põnev, lähedalt vaadatuna üsna igav. Samas oli seal kivi Eesti Iseseisvuse eest langenutele.

Kiriku kõrval on Saue tammik.  Vanu tammesid oli aga mitte ülemäära palju. Aga need, mis olid olid ilusad ja võimsad.

Jõudsime spordiradadele. Tore oli näha, et palju inimesi on väljas. Samas olen kuulnud ka, et discgolf rikub rämedalt puid. Peale selle on lihtsalt jalutajatel suhteliselt ebamugav liikuda. Nii et üritasime kusagile välja jõuda, et edasi liikuda. Kuidagi panime jälle suhtkoht “metsa” oma minekuga. Igal juhul Saue mõisa läksime me paraja ringiga.

Mõis oli ilus, korras.

Jalutasime lähemale, vaatasime et hoovi värav on lahti ja läksime seiklesime veidi pargis ringi.

Kui peamine osa mõisast on kena ja korralik siis pargipaviljon on käest ära lastud, kunagi on see ka ilmselt imeilus olnud.

Kell hakkas päris palju saama, nii et hakkasime edasi minema, mõisa tagune maa oli natuke kahtlane, ei teadnud mida täpselt oodata on ja seega tahtsime võimalikult valges sealt läbi minna.

Aga siis tuli välja, et me oleme aias täitsa korralikult kinni, ei paistnud ühtki aiaauku, samas nagu ei viitsinud mõisa juurest ringiga ka minna. Vaatasime hoolega ja “varjatud aiaaugu leidsime, isegi läbi mahtusime.

Kui me olime seal aia ääres võsas juba üsna palju maad mütanud, tuli välja, et tagapool oli üks puu aiale langenud ja sealt oleks palju lihtsamini üle pääsenud.

Aga lõpuks läks võsa koledaks kätte ära. Aga naljakas oli ka kui heitsid enda põõsasse ja jäid ikkagi väga püstisesse asendisse. Igast asjast saab rõõmu tunda 😀

Kuidagi suutsime enne õiget teeotsa ära keerata, mis tähendas seda, et saime jälle üle kraavide hüpata. Et teel veel midagi näha siis lõpetuseks läksime Jälgimäe mõisa vaatama. Mõnus külavahetee.

Jälgimäe mõis oli selline suhteliselt pisike vana talumaja moodi. Aga kogu see miljöö oli mõnus.

Kuigi jah see tellistest osa võiks olemata olla.

Maja seina pealt saime teada, et seal sündis Nikolai von Glehn

Kuna õues oli juba pime siis oli lõpus kergliiklusteel käimine täitsa OK. Ma ise oletasin, et jõuame valges tagasi ja igavleme 4km 😀 Aga kuna oli pime siis sai igasugu asju tehtud ja teekond möödus märkamatult 🙂

Umbes selline rada tuli välja.

Sel korral: 25km/veebruaris: 68km/aastas: 253km