Sõjavangide kalmistu, Soosepa raba, Viimsi terviserada

Üks ilus laupäeva hommik kui tahtsin välja minna aga ühtki väga head ideed ei olnud, võtsin endale paar sihtmärki ja otsustasin ülejäänud maa sealt vahelt juhuse hooleks jätta.

Teadsin, et jänesekapsad õitsevad. Kose metsas olid ilusad lillaõielised kapsad eelmisel aastal, otsustasin vaadata, kas need on alles.

Teiseks punktiks valisin Pirita sõjavangide kalmistu. Seal ma polnud varem käinud ja seal ümber olev mets on ka suhteliselt vähe avastatud.

Kolmas punkt- Matka tee, Pirital

Neljas punkt-Soosepa raba

Viies punkt – minu karulaugu koht

Kuues punkt Viimsi terviserada sest seal pidavat käopäkk õitsema.

Sel korral saab postitus hirmus lilleline sest kõiksugu õisi oli juba nii palju ja nii ilusaid.

Õitehullus hakkas juba Lasnamäel peale.

Esimesed maasika õied

Toomingaid igasuguses staadiumis: täies õies ja alles nupud.

Kose metsaalune oligi lillasid jänesekapsaid täis.

Et järgmisesse punkti jõuda oli vaja üle minna Pirita jõest ja läbi metsa. Kloostrimetsa tee ja Metsavahi tee nurgast läheb tee metsa, mis viib kalmistuni.

Mul polnud aimugi, mida oodata. Aerofotolt oli näha, et midagi seal on aga mida täpsemalt ei tea, googeldama ka ei hakanud, et oleks põnevust.

Mulle tundus see tee jube pikk ja sirge. Tegelikult polnud poolt kilomeetritki aga sirged teed on kuidagi pikemad kui kõverad 😀

Lõpuks jõudsin kohale. Pean tõdema, et mulle täiesti meeldis see kalmistu. Tundus nii mõnus vaikne kohake viimaseks puhkuseks. Ilus roheline muru, ülaseid täis tipitud, linnud laulmas, liblikad lendamas. Ümberringi suured vanad puud.

Mets oli seal vägev. Vanad kuused päikesevalgus vaevu läbi paistmas. Mõnusalt ürgne.

Seda muidugi teest eemal. Nii kui raja äärde jõudsid nii ka prügi igal pool vedeles. Samas peab tõdema, et Tallinna kohta siiski suhteliselt puhas.

Palju erikujulisi ja huvitavaid mände leidub seal.

Sõnajalad nagu pead tõstvad tulnukad.

Kolmanda punktiga oma nimekirjas läks mul veidi nihu. Kodus kaarti vaadates nägin, et kui surnuaiast mööda minna siis pean veidi paremale kalduma, et jõuda matka teele. Aga ma kaldusin väga palju paremale ja jõudsin jasmiini teele, nii et sel korral jäi mul matka tee nägemata, tagasi ka ei viitsinud minna.

Soosepa rappa minekuks tuli üle raudtee minna, otseloomulikult sattusin kohe suurte siltidega tähistatud eramaale. Kuna tegemist oli lageda platsiga siis ma otsustasin, et ma ei tee kellelegi liiga kui ma sealt üle lähen.

Aga sellised sildid ärritavad mind natuke küll. Kui sa paned lagedale platsile sildi, et eramaa. Siis on mul tegelikult õigus sealt päevasel ajal läbi jalutada, samas kui lisa – omaniku loal, teeks muśt justkui mingi pahareti kui ma sealt läbi lähen. Kui omanik arvab, et tema luba maksab, millega ma tegelikult olen täiesti nõus, siis pangu oma telefoni number ka suurelt välja, et ma saaks seda luba küsida või pangu inimene platsile, kes siis otsuse teeb, kas ma tohin läbi minna või mitte. Urrrr! Lisaks võiks maha märkida kust maalt see tema maa otsa saab, võin serva mööda ka kõndida .

Õnneks algab raba seal samas. Käidud on seal nüüdseks juba päris mitmeid kordi ja hakkab juba vaikselt tuttavaks saama. Mõnus on ikka.

Karulauku sain oma kohast ja nii palju ülaseid kui seal oli, pole ma vist küll kunagi näinud.

Kraavi pervel oli mustmiljon varsakapja.

Astusin ülevalt poolt põhjakonna trepi poole, mööda kergliiklusteed. Natukese aja pärast selgus, et see on alles pooleli. Jälle ma tahaks viriseda, et kui tee niiviisi otsa saab, et sealt pole võimalik põhimõtteliselt  kuhugi minna siis võiks ju mingi sildi panna, et tee saab otsa või midagi sellist. Mul vajus suus suhteliselt lahti kui sellist lõpplahendust nägin 😀

Eks ma siis koperdasin üle mullahunnikute ja muu värgi, tagasi ka enam minna ei viitsinud. Kui märg oleks olnud, poleks sealt läbi ka pääsenud ja ma oleks hirmus tige olnud.

Läksin trepist alla, vaatama kus need käopäkad olla võiks. Leidsin üles.

Olid juba veidi äraõitsenud.

Mõni õis oli värskem ka.

Seekord sain “plaani” peaaegu täidetud. Matka tee jäi vahele aga sinna ma satun kunagi niikuinii. 🙂

Käisin:17km/ Mais:107km/Aastas:702km

Advertisements

Telliskivi, Haabneeme, Miiduranna

Pühapäeval oli Telliskivis jazzkaare tasuta päev ja selle raames toimus Andrei Kedrini jazziportree töötuba. Oli väga inspireeriv ja äge. Samas kestis see ju vaid paar tundi ja peale seda oli plaan kusagil veidi jalutada. Küll ma mõtlesin nii ja naapidi aga ühtegi sellist vinget ideed ei tulnud ja ei olnud.

Saime matkasell I-ga kokku aga ka sealt ei koorunud esialgu midagi, lõpuks lihtsalt otsustasime suuna ära ja hakkasime minema.

Kohtumispaik oli meil äge. Kopli kaubajaam. Ma ausalt öeldes ei märganudki, et seal keelusilte oli, mina neist õnneks ka mööda ei kõmpinud, mõni samm jäi juhuslikult puudu. I jõudis kuhugi kaugemale lilli pildistama ja kupatati sealt tulema 😀

Sõjamuuseumis oli veteranipäev ja mõtlesime, et äkki läheks sinna. Juba poolel teel saime aru, et tegelikult nagu ei viitsi.

Astusime mõisa pargi juures bussist maha, et mõni lillepilt teha. Aga kõik oli nii igav, samad lilled mis praegu ikka, ei midagi uut: valged ülased, mõni kollane sekka. Lepiklilled ja lõokannused.

Jube külm hakkas, tuul puhus ja hommikupoolikul kui ma välja olin tulnud näitas termomeeter kõigest 5 kraadi sooja siis otsustasime metsavahel redutada.

Liikusime terviserajale, et peotäis karulauku kaasa  haarata. Kuigi see pole just minu lemmik karulaugu paik. Minu jaoks maatüdrukuna on neil veidi “koerapissi mekk man”. 😀

Teel nägime sillasid, mis olid veidi teist tooni ja teise moega.

Leidsime ühe tünni pealt graffiti, ei teagi, kas see on seal ammu olnud või värske aga meist kumbki justkui ei mäletanud seda näinud olevat. Samas üldjuhul läheneme tünnidele teiselt poolt ja ei pruugi tähele panna.

Karulaugu mets oli roheline. Minu meelest üks ilusamaid aegu kui natuke juba rohetab aga samas on kõik nähtav. Soppa võiks muidugi vähem olla aga selle elab ka üle kui vaja 🙂

Karulaugul olid juba õienupsud väljas, nii et kauaks seda pidu enam pole.

Tuul tõmbus veidi tagasi, päike piilus pilve vahelt. Mõtlesime, et oleme natuke veel õues.

Maa-ameti kaardi pealt on näha Haabneeme mõisa varemeid ja mõisa aita. Pole varem neist midagi kuulnud ega näinud, nii et läksime vaatama.

Kirovi kalurikolhoosi III peamaja juures oli ilus sinine lilleväli. Väiksemad sinised ja valged on kahelehised sillad ja suured sinised kirgaslilled.

Tuli välja, et Haabneeme mõisa aidas olen ma paari nädala jooksul juba kolmandat korda 😀 Nüüd ma vähemalt tean seda. Nimelt asub aidas RMK Viimsi külastuskeskus.

Mis puutub mõisa peamaja hoonete varemetesse siis selles suhtes on mul segadus majas 🙂  Mingid päris uhkete kaartega varemed me leidsime. Aga kuidagi kahtlased nägid need minu jaoks just nende kaarte tõttu välja, tundub nagu pigem mõne talli või muu kõrvalhoonena. Pealegi leidisin kultuurimälestiste registrist pildid, kus mõisa peahoone oli suhteliselt tavaline puust maja. Nii et päris ausalt öeldes ma ei tea, mis varemed need on.

Ilmselt me jalutasime mõisa peamajast lihtsalt üle, midagi nägemata, vähemalt kui kaardi peal olevat punkti vaadata.

Meie leitud varemed olid siiski ka täiesti ausad ja täiesti vanad. Ligipääs neile oli raskendatud sest ümberringi oli mingi putkamajandus 😀 Ma imestan, et keegi meiega õiendama ei tulnud, et kuhu me ronime.

Esimene piilumine aia ja putka vahelt.

Kolasime ringi ja otsisme selle “augu” kustkaudu lähemale pääseks.

Nüüd tahaks ainult teada, misasi see päriselt on?

Tundus, et natuke võiks veel liigutada. Otsustasime, et läheme vaatame Miiduranna Peeter Suure Merkindlust. Suvel sai seal käidud aga seal oli hirmus suur sosnovski karuputke mets ja käisime ainult ühe ehitise otsas ronimas.

Alguses valisime veidi vale tee, nagu suvelgi. Saime sopas sulistada. Piilusime metsa, leidsime midagi sellist, mis võiks olla raudteetamm.

Otsisime õige teeotsa ka üles ja olimegi suhteliselt kiiresti kohal.

Selles punkris oli päris sügav vesi sees, isegi kummiku jaoks. Aga samas ilus, selge, roheline. Stalaktiide rippus ohtralt.

Sellega me retk läbi saigi. Käisime10km/Aprillis:133km/Aastas:566km

Mäealuse MKA

Kui nägin, et RMK Viimsi külastuskeskuses on perepäev, siis tundus et tahaksin sinna minna. Isegi ei tea miks aga kuna ma polnud seal käinud siis tundus hea mõte. Tahtsin minna sealt edasi Pandju saarele aga tuli välja, et alates 14.dast on seal käimine keelatud. Olin pettunud aga ei tahtnud keelust üle ka astuda.

Lõpuks otsustasime A-ga RMK-sse  minna ja vaadata, mis edasi saab. Kuna A oli ikka veel pooleldi haige ja ma ise ka nohune, siis ei pidanud võimatuks, et sellega asi piirdubki.

Saime Kadriorus kokku. Mina lippasin jälle kanalist Poskasse ja jõudsin isegi natuke enda ümber vaadata.

Viimsis leidsime külastuskeskuse lihtsalt üles. Üllataval kombel oli seal hullult põnev. Vaatasime katsetasime kõik asjad läbi.

Põnevad eksponaadid igatahes, kes pole käinud sellele soovitan.

Läksime mere äärde. Vett ei olnud nii vähe kui arvanud oleks. Jube palav oli ka. Oma tilkuvate ninadega polnud see sugugi mõnus.

Seega otsustasime hoopis metsa minna. Oligi juba ammu tahtmine vaadata, mida leidub Mäealuse MK-l.

Esialgu jõudsime küll Karulaugu Terviserajale. Kõik rohetas karulaugust, mõnus.
Lõhn oli ka nii tugev, et isegi oma nohuse ninaga tundsin seda.

Rauaallikas oli täiesti toimiv – see uus.

Ei saanud ka kuradikoopas käimata jätta kui juba sealkandis olime. Leidsime suhteliselt uue täienduse “graffiti”maailmas 😦

Koopa kõrvalt oli värskelt midagi alla ka sadanud.

Vaatasin siis selle päris rauaallika ka üle. :/

Jõudsime suusamäe alla. Lund oli veel küllalt, eemalt vaadates tekkis tunne, et võiks äkki lumeingleid teha aga lähemalt vaadates enam väga ei tahtnud 🙂

Kuna A polnud kasekivi juures käinud, viisin ta sinna ka. Põhimõtteliselt jäi ju tee peale. Pärast vaatasime, et oleme vist tupikus. Kaardilt vaadates ei tundu nii, igatahes keerasime otsa ringi ja läksime vastassuunas.

Sealt sai natuke maad mööda aia äärt minna, edasi läksime põllule. Võsa servas paistis, et on eramaad ja aiad ja… Ühesõnaga seal kus kannatas minna läksime läbi. Võsas iseenesest oli ka põnev, mingi vana palgivirna alune hakkas silma, karikseened olid hiiglaslikud.

Matka teelt käisime ka läbi. Tegin uue taustapildi aga tundub, et varsti tuleb niikuinii uus teha.

Edasi otsisime kohta kust metsa põigata, igal pool tupikud, eravaldused jms. Aga lõpuks leidsime  selle “augu” ka kust metsa pääses.

Leidsime mitmeid suuri kive

Väga mõnus metsaalune oli.

Midagi militaarset leidsime ka.

Kivi peal kasvab pisike nunnu kuusevälu.

Rähni pidulaud ehk mitu hunnikut käbipuru.

Lubasin A-le, et ta võib sinililli ka näha. Kippus kehvasti minema, esialgu leidsime ainult ühe. Pärast nägime kahte veel, tänu sellele, et ma suutsin neile peale astuda ja A “kisama” pistis.

Puhkepaus, kuuse all, mis üritab mastimänni moodi välja näha. Lähivaatlusel avastasime, et oleme pisikeste mändide kuuskede pesas.

Päris tõsine kivi tee.

Mets ka kive täis.

Mõnus astumine oli kuni jõudsime teeristini. Ühel pool oli liuväli, teisel pool tiik ja otse ees mets, mis oli väga kutsuv. Läksimegi sinna aga varsti saime aru, et oleme veega ümber piiratud.

Keerasime otsa ringi ja proovisime jääteed mööda. Esimesest kraavist üle, teisest enam ei läinud, tundus, et asi ei lähe sugugi paremaks. Risttee või ristvee?

Lõpetuseks võtsime siis selle tee, mis tundus kõige hullem ehk tiik keset teed.

Aga tegelikult oli nii et kui sellest loigust kaarega mööda läksime siis oli tee väga ok. Või noh igav pikk sirge. Vahelduse mõttes oli siiski mõnus astuda, ei pea kogu aeg jalge alla vaatama.

Üritasime veel korra metsa põigata aga oli näha, et see on suhteliselt lootusetu, märg ja kraavid ja õhtu ja … Tegelikult olime selle aja peale mõlemad suhteliselt väsinud ka juba. Aga mõni asi ikka pani üle kraavi hüppama, näiteks kui me esimesi ülaseid nägime.

Mäealusel läksime panga alla. Paras võsa oli, sopane kah aga seal oli suur kraav vahel, nii et olime teest ära lõigatud ja pidime seal hakkama saama 😀

Kui teise otsa jõudsime siis seal oli lage maa, eelmine aasta võeti sealt millegipärast kõik see võsa maha ja puud ka. Aga tänu sellele, et mõni toigas oli kõduneme jäänud, kasvas seal meeletutes kogustes karikseeni.  See oli tõsiselt äge vaatepilt.

Hoolimata sellest, et plaanis oli lühemat sorti käik jõudsime Viimsisse tagasi päikeseloojangu ajaks.

kaart

Sel korral: 20 km /Aprillis:61km/Aastas:494km

Viimsi poolsaarel uitamas.

Üks pühapäeva hommik, mil ma ei maganud lõunani aga siiski ärkasin piisavalt hilja. Ilm tundus aknast vaadates kena ja tekkis tahtmine õue minna.  Mul oli isegi idee, kuhu minna 🙂 Ma leidisin kaardi pealt Viimsi ps oleva karjääri ja tahtsin näha, mis seal on. Peale selle oli I eelmine päev sealt mingeid kive otsimas käinud ja ma mõtlesin, et läheks vaataks kah.

Igatahes oli mul suhteliselt kiire sest valget aega oli umbes 5 tundi.

Väljas selgus, et ega see ilm nüüd teab, mis kena polnudki. Tormas täiega ja ma polnud sellest isegi kuulnud, et torm peaks tulema või midagi 😀 Seega mere ääres laineid nähes oli selge, et esimene peatus tuleb merivälja muulil. Ma pole seal kunagi suurt lainet pildile püüdmas käinud ja kuuldavasti tuleb sinna mingi jahisadam, nii et tuleb jäädvustada kui veel saab.

Samas kaua olla ei kannatanud, lihtsalt külm hakkas.

Läksin bussipetusesse tagasi ja vaatasin, et buss tuleb alles 4 minuti pärast, seega läksin jala edasi. Muidu oleks enne ära külmunud kui metsa jõudnud oleks.

Suund oli Randvere teele ja et ma eriti palju mööda tee äärt ei peaks minema siis astusin läbi Viimsi mõisa pargist. Polnud väga hea idee – väga märg, väga sopane ja väga pehme maa. Aga samas ikkagi parem kui täiesti tee ääres 🙂

Laidoneride mälestusmärgist jalutasin mööda. Kuidagi jube hästi tehtud märk, vähemalt mind tõmbab küll ligi ja lähemalt vaatama, pea alati kui sealt mööda lähen.

Pargist läbi jõudnud, läksin kahe kaubanduskeskuse vahelt Põhjakonna terviserajale. Seal ma olin suhteliselt värskelt käinud, nii et käisin kiiresti. Torm oli palju puid murdnud.

Kui rada otsa sai siis läksin võsa vahelt lihtsalt edasi. Huvitav oli see, et ma teadsin, et seal peab kusagil rauaallikas olema. Kaardi pealt vaadates kusagil kuradikoopa läheduses. Seda ma siis veel ei teadnud, et see on kanalisatsioonikaevu luugiga kaetud. Igatahes leidsin mina ka rauaallika, võtke heaks või pange pahaks.

Kuradikoopa ukseavast piilusin  ka sisse kui juba sinnakanti sattusin

Õige pisut maad tuli jälle tee ääres kõmpida, et huvitavam oleks tegin väikese kõrvalepõike kasekivi juurde, polnud seda varem päevavalges näinud.
Natuke maad edasi on koht, kus ma polnud käinud aga kuhu ma kangesti minna olen tahtnud. Igakord kui neeme tipu poolt olen mööda Randvere teed linna poole tagasi  jalutanud, olen tee ääres näinud küngast või astangut aga iga kord on  olnud kas liiga pime, et pole viitsinud katsetama minna või ükskord oli lihtsalt kiire sest linnas hakkas bussiliiklus vaikselt ära lõppema ja päris jala poleks tahtnud koju minna. Ühesõnaga seda küngast oli vaja uurida ja ma arvan, et ma lähen kunagi vaatan veel sinna 🙂

Aga üldiselt oli seal tore veidi räsitud metsaalune.

Käisin luusisin natuke ümber karjääri, kaugele ei viitsinud minna sest märg oli 😀 Aga põhimõtteliselt ma isegi ei näinud, kas seal on midagi põnevat või mitte. Jälle hakkas kiireks minema sest ma tahtsin veel läbi metsa Tammneeme minna ja pime märg mets ei ole siiamaani väga minu teema olnud. Nii et ma jätsin asja üsna kähku pooleli aga kunagi ma tahaks ikkagi näha, mis seal on.

Hakkasin vaikselt Tammneeme poole astuma, läbi tundmatu metsa. Millegipärast kaldusin küll rohkem Leppneeme suunas.

Ehk siis läksin Leppneeme poole, et sealtkaudu Tammneeme minna.

Ma tundsin ennast nagu mingi piiluja kui üle aia pesust pilti tegin aga see oli nii äge kuidas valged alukad ja taskurätid reas rippusid.

“Jooksin” edasi, kõikidest kividest mööda. Tiirukivi nägin kaugelt eemalt aga tagasi ka minema ei hakanud. Kaldaalust kivi nägin natuke lähemalt aga päris külje alla ka ei pugenud.

Valgepõsk laglesid nägin ka.

Päike oli peaaegu juba täitsa looja minemas. Suht jama sest ma tahtsin veel Tädu kuuse metsa ka jõuda. Käisin bussipeatuses kaarti vaatamas, kas ja kuidas kõige otsem minna oleks. Sellepeale pakuti mulle kohe küüti. Aga minu seikleja vaim ei lubanud mul veel linna minna, nii et jalutasin edasi.

Natuke maad käisin mööda kergliiklusteed, natuke põikasin metsa vahele.

Tädu kuuse juurde jõudsin ma jälle suhteliselt hämaras.

Hakkasin mööda tädu loodusrada astuma. Kui ma ennist ütlesin, et märg pime mets pole minu teema siis sel korral sain selle oma teemaks kah 😀 Aga vähemalt ma teadsin, et tee ei saa olla väga pikk ja ka seda kuhu ma enamvähem välja jõuan.

Veidi kriipi oli küll 😀

Aga ei pidanudki seal väga kaua mõllama. Varsti jõudsin mäealuse teele välja. Aga vot seal oli pime, isegi taskulambi valgel oli keeruline pilti teha 🙂

Aga põhimõtteliselt olin tsivilisatsioonis tagasi.  Üritasin veel mingit kivikalmet leida aga tundus suhteliselt lootusetu. Aga Pärnamäe veehoidlat käisin ma küll vaatamas. Kaardi pealt olen seda kogu aeg näinud aga kohale pole kunagi läinud. Nüüd on see siis tehtud aga pean mainima, et ega ma eriti ei näinud midagi 🙂 Võiks uuesti minna millalgi.

Sellega sai matk peaaegu läbi. Vaatamisväärsusi rohkem polnud. Või no Viimsi mõis oli aga pilti sellest ei teinud 🙂

Kokku: 25km/ 40km