Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste

Kuna Ülemistejärve asum on oma mõõtmetelt Tallinna suurim ja seda on suhteliselt raske poolitada siis sel korral tegin üle pika aja matka nädalavahetusel. Kilomeetreid kogunes, kuidas kellelgi 19-23 või midagi sellist 😀 Adekvaatselt pakuks ikkagi 20 kanti.

Alguse pool (Ülemiste keskuse vastas) oli minu jaoks keeruline sest kergliiklusteid ma väldin. Aga kohati on Järvevana tee ja aia vahel puhas asfalt, tee mis tahad 😀

Üritasime siis kuidagi miskit rääkida, et tee nii igav poleks: paberivabrikust, härjapeajõest, veepuhastusjaamast.

Päris suure osa suutsime siiski teed vältida ja põnev oli ka sest ega ma nii väga seal võsas vahtimas pole käinud. Aia ja tee vahele jääb kohati ribake metsalaadset ala. Isegi kaks kitse jooksid seal -uskumatu sest seal pole justkui küll kuhugi mõistliku kohta minna. Loodetavasti jõudsid päris metsa tagasi.

Matkamise mõttes on kehvad lood ka sellega, et nüüd on ka Ülemiste järve Järve poolses otsas tehtud kergliiklustee. Raudalu pool võid lendava taldrikuga mööda pead saada. Varsti pole loodusest haisugi.

No vähemalt praegu on rahule jäetud Rae valla poolne külg. Aga eks nemadki taha seal kogu hingest asfalti maha saada. Mõelda vaid, mida seal siis teha saab kõike.

Igatahes õnnestus meil leida selliseid kohti, kus isegi mina pole käinud. Päris põnev oli ukerdada metsalodus. Vett oli siin ja seal. Pokud aitasid hädast välja ja kui ei aidanud siis leidus mõni puu, millest silla sai teha või, mis juba iseenesest oli silla eest.

Kurna oja toru oli vee all, nii et ülemineku alternatiivina polnud see kaalumiselgi. Minu õnneks 😀  Kuidagi kooslus vesi ja peenikesed purded ajavad mu tasakaalu tunnetuse täiesti paigast ära.

Läksime edasi ja leidsime ühe kena rohelise muruplatsi, mis oli kui loodud pikniku pidamise kohaks. Laotasime oma kraami välja kui meiega ühines üks tore Nõmme onu.

Tuli jalutama ja leidis, et me oleme piisavalt toredad, et meiega koos jalga puhata. Küll see onu ikka puuris ja uuris, kes me oleme aga suhteliselt raske oli midagi  ta küsimustele vastata.

“Kas te olete ekrelased jah?”
“Ei hoopis demokraadid jah? Need armastavad loodust”
“Mis vennaskond te olete kui nii võib küsida? Teil ju siiski naised ka seltsis” jne jne. Lobises teine palju aga ei olnud ebameeldiv, pigem nagu päeva nael. Ettearvamatu tore juhtumine.

Selliseid suhtlejaid inimesi võiks rohkem olla, nii harva kui mõni teregi ütleb, rääkimata muust.

Meie teekond lühenes umbes paari kilomeetri võrra sest juhuslikult oli Kurna ojale langenud üks väga hea kasepuu või tegelikult isegi mitu.  Nagu ma ütlesin ei meeldi mulle eriti sellised purde moodi asjakesed aga see oli täiesti okei. Olid oksad millest kinni hoida ja kui ühe puu peal käia ei suutnud sai jalga teise puu peale toetada. Õige pisut oli kahju, et me sohu ja kobraste juurde ei jõudnud. Teisalt oli selline sillake kõigile veidi elevust pakkuv. No ja tegelikult nägime me vett ja kopra jälgi seal ka, kus ma varem sattunud polnud 😀

Sammusime mööda Tallinna piiri. Vaatasime uut ja vana piirimärki. Saime veel ühe kosutava purderalli ehk palju vett ja palju puid, mida mööda astuda. Õnneks pole rohkem metsa maha võetud aga  sellegi poolest on kõik üsna hõre.

Vaatasime üle vana külaplatsi, mida oleme korduvalt söögiplatsina kasutanud.  Astusime ligi Mõigu mõisale. Lonkisime mööda Peetri küla sest see on ikkagi põnevam kui marssida mööda Vana-Tartu mnt äärt. Vallutasime kaks “mäge”. Külastasime vana hiiepaika ja lõpuks tegime kiire lõpu ehk poolteist kilomeetrit Tartu mnt veerel.

Hoolimata sellest, et ma olen korduvalt ümber Ülemiste järve käinud siis ikkagi on igakord kuidagi eriline ja teistmoodi. Kunagi ei tea, mis olud ees ootavad ja alati on midagi vaadata.

 

Härjapea jõel.

Teisipäeva õhtul oli järjekordne Juske Härjapea jõe retk. Ma üsna kõvasti kahtlesin, kas minna või mitte. Viimasel ajal on tal nii 100-200 inimeselised grupid tekkinud – ei taha sellistega kuidagi liituda. See on üks hirmus koperdamine, mitte midagi kuulmine, isegi kui ruuporiga röögitakse. Ühesõnaga igapidi ebamugav. Samas ilm tõotas head, tundus isegi, et sadama võib hakata. Panin hunniku riideid selga, võtsin sallid, kindad, mütsid kaasa ja otsustasin, et kui rahvast on liiga palju siis lasen mingi hetk lihtsalt jalga.

No alguses ma lugesin, et meid oli kokku üle 50. Päris paras mass aga ikkagi talutav.  Jalutasime Fahle kvartalis ringi. Üritasime selgust saada, kus seda  jõesängi näha võiks.

Tselluloosi- ja paberivabriku tuletõrjemaja küljes oli mingi fossiil.  FB-s pakuti, et ehk näiteks nautiloid.

Kuna ma olen varem mitu korda Härjapea matkal käinud siis ma tegin veidi teistsuguseid pilte kui muidu 🙂 Ehk muudest asjadest, mis pilku haarasid. Näiteks Kaitsejõudude peastaabi ukse ees kasvab palju imikaid. Ma võin jälle öelda, et need on ühed minu lemmikud.

Üle tee, kitsarööpmelisele raudteele ja sealt juba siselinna kalmistule.

Seal on põnev vana osa, mis kahjuks on heinas ja võsas. Peaks mõnikord talvel või millalgi vaatama minema kui on veidi vabam juurdepääs sellele alale. Aga ees otsas hakkas kohe silma puidust aed, mis ei ole üldse tavaline.

Tegime A-ga väikese kõrvalepõike. Läksime ristipuud otsima.

Kuna mina suutsin orienteeruda ainult Herne tn poolsest küljest ja mul polnud aimugi kaugel me olla võiks kui me teisest suunast siseneme siis kappasime algul suhteliselt sihita. Jäime ühe nurga peal seisma ja otsustasime gepsust vaadata, et kus me siis tegelikult oleme. Enne seda ma jõudsin meid peas juba peaaegu paika panna ja mainisin, et me peaks tegelikult suhteliselt lähedal olema.  Ja lõpuks piisas sellest, et ma oma pilgu tõstaks sest selle sama ristivahtra all me neid asju arutasime. Päris naljakas oli 😀

Leida tahtsime seda sellepärast, et Tallinnas on ainult 2 pühakohta (teada olevat). Üks neist on see sama ristivaher ja teine on pühamägi.

Mis puutub maa-ameti ristipuude ja pühapaikade kaarte siis konkreetne puu on linnulennult 100m valesti märgitud ja kui mööda suuremaid radu käia siis suisa 200m valesti. Nii, et esimesel korral me ei leidnudki seda.

Riste lõigati puusse, et lahkunu enam koju tagasi ei tuleks, seal jäeti temaga hüvasti. Arvati, et hinged elavad nendes puudes edasi.

Kiirustasime, et teistega jälle kokku saada. Nägime oravat. Nii nupsik.

Edasi mõtlesime, et kummale poole minna.  Kedagi kusagil ei paistnud. Liikusime väljapääsu poole ja vaatasime, et ei kedagi. Kas nad on jõudnud juba välja minna või on ikka veel surnuaias?!

Kuna kaks tüüpi seisid värava lähistel, siis lihtsalt küsisin, et ega nad juhuslikult umbes sadat inimest pole möödumas näinud. Olid. Iseenesest üsna naljakas küsimus, ah 😀 ?

Poolamäel jõudsime matkalistele järele.  Seal kandis on jõeorg kenasti nähtav.  Tiigiveski hoone.

Kaasani kiriku tagant läksime läbi. Seal on natuke rohelust ja Juske lubas, et nii ka jääb. Eks aeg näitab. Magus maatükk siiski.

Aga huvitav oli vaadata, kuidas kirik ja selle tagused tornid olid kuidagi ühte moodi paigutatud. Pikad ühel pool, madalad teisel pool.

Maakri tänavat mööda liikusime Tartu mnt algusesse Härjapea jõe mälestusmärgi juurde. Natuke vett ja kaart.

Rahvuslooma nägime ka 🙂 Tegemist Mextonia käigus tehtud seinamaalinguga “Metsavaim”. Autor: Goal.

Sealt juba mööda Pronksi ja Jõe tänavat sadama lähedale tühermaale, kus varsti on Reidi tee.

Esialgu käib seal veel täiega elu. Pidu. Grill.

Keegi päriselt ka elab seal ja üsna viisakalt. Pesu oli pestud, hari seisis nurgas.

Samas kõrval oli igal pool täiega läbu ja kole ja rämpsu täis.

Linnadžungel.

Kuna kuulda oli, et Linnahalliga on muutused toimunud, otsustasime vaatama minna. Eh ega sealt muud oodata polnudki kui et Sultsi seinamaalingud on maha pestud. Aga põnev oli ikka.

Lõpuks jalutasin linna tagasi, et bussi peale minna. Ei saanud kuidagi juhust kasutamata jätta, käisin kesklinna ainsal laudteel kah 🙂

Käisin 10km/Juunis:41km/Aastas: 799km