Bussiga Harjumaal.

Vahel käin memmekeste ekskursiooniga Eestimaad avastamas.  Sel korral küll midagi uut ei olnud aga sain meenutada oma retki, mis seal kandis on toimunud. Mõnikord on mõnus bussiga loksuda ja lihtsalt nautida kohalolu.

Sel korral käisime Lääne-Harjumaal.

Esimene peatus Harju-Madise kirik, juga, klindiastang. Mälestuskivid ja pink.  Mul tuli kohe meelde, kuidas eelmisel aastal seal kondamas käisin. Vaatasin ringi ja lõpuks tehti mulle kõik kiriku uksed lahti, et oleks aga ilusat vaadet 😀

Sel korral pühendasin ennast joa vaatamisele. Ma lihtsalt ei mäletanud, kas ma olen seda nii voolavana näinud. Eelmisest aastast ei mäleta, et seal üldse vett oleks olnud.Järgmine kirik Harju-Risti. Siin olin enne ainult ühe korra käinud mingi Muinsuskaitse seltsi torni üritus oli vist. Nii et olen selles tornis kunagi käinud aga muud, mis seal oli ma ei mäletanud. Seal on põnevaid detaile ja vaikuse laste rahupaik, mis on kenasti kujundatud.

Padisel oli plaan kloostris käia aga ma mõni päev varem nägin, et seal ehitatakse ja sinna sisse ei saa. Seega said mutid poes ja vetsus käia, ma jooksin ringi ja nautisin vaadet. Sügis oli seal ilus, roosid õitsesid, põõsad olid kollase-punase kirjud. Kloostrit sai ka eemalt uudistatud.

Järgnes Rummu karjäär. Spetsiaalselt meie bussile tehti värvad lahti. Seal anti mingi 15 minutit vaba aega vist või umbes nii. Igatahes vilkamad tegelased jõudsid mäe otsas kohvipausi ära teha ja udusse mattunud vaadet nautida. Kuna ma ei osanud arvestada sellega, et mäkke ronimine võib teoks saada siis loomulikult olid mul jalas sileda tallalised ketsid, millega oli päris huvitav pärast mäest alla liuelda. Hakkama ma igatahes sain.

Nagu ikka oli seal ilus. Ei mäletagi, kas sellise uduga mäes olen käinud?! Igasugu muid ilmasid on küll olnud… või siis vihma ehk mitte?!

Meenutasime üht minu esimest avalikku matka Rummu-Ämari-Vasalemma, mis võiks öelda, et on siiamaani üks parimaid retki, mis ma teinud olen. Seda võiks kunagi suve poole isegi korrata.

Ämari surnuaed.  Koht, kuhu ma nii tahtsin minna ja kuhu ma tollel eelmainitud matkal esimest korda matkasin, läbi õlgadeni lillevälja. Mmm. Sel korral siis teist korda, muljet avaldas endiselt.

Edasi sõitsime Keilasse. Käisime jaamahoones söömas ja sellega Keilas käimise osa piirdus.

Viimane koht nimekirjas oli Kumna mõis, kus oli kohvi- ja koogipaus. Seal ma alles kevadel käisin, nii et ma väga ei viitsinud mõisaomaniku juttu kuulata ja vahtisin niisama ringi. Mulle tundus, et nad olid veidi edasi jõudnud oma toimetustega. Igatahes ei mäleta eelmisest korrast läikivat valget marmorpõrandat, mille peale kohe kuidagi ei tahtnud välisjalanõudega astuda 😀 Mõni mammi võtiski jalatsid ära 😀

Klõpsisin detailidest pilte. Samas tundub, et ma tegin eelmine kord täpselt samasuguseid pilte, samadest asjadest ?!

Õues sai ka ringi vaadata. Uus oli see, et vana mõisamaja eest oli võsa maha võetud ja nüüd sai seda tervenisti imetleda. Kahjuks oli ilm küll selline, et head pilti saada oli suhteliselt keeruline. Loodetavasti tehakse see maja ka korda kui juba toimetatakse.

Viimane peatus tehti ka Martin Lutheri ausamba asukoha juures. Veel viimane võimalus sellest sellisel moel pilti teha. Varsti pannakse ausammas uuesti püsti 🙂