Jõelähtme palverännutee esimene päev

Tegelikult oli Jõelähtme matk küll nelja päevane. Aga kuna neljapäeva õhtuks olid muud plaanid siis jäi Irust Kallaverre kõndimine vahele. Seda maad on mul juba niigi mitut pidi käidud, nii et põhimõtteliselt võib selle “arvestatuks” lugeda 🙂 Pealegi on üsna tõenäoline, et ma mitte iialgi tervet palverännu rada läbi ei käi. Või kui, siis käiks etapi kaupa aga järjest, kohti vahele jätmata.

Samas kui võimalik siis järgmise jupi Järvamaal käiks heameelega kaasa, lihtsalt kolm päeva rabas, tundub tore. Kuigi sitikatele-satikatele mõeldes tuleb hirrrrrm naha vahele. Neid oli juba selgi korral parasjagu.

Tegelikult ma kõhklesin ja kahtlesin ja mõtisklesin sel korral ka päris kõvasti. Ma tavaliselt magan võõras kohas halvasti ja siis ma mõtlesin, milline piin on teine päev ja teisel ööl juba magaks aga kindlasti mitte nii palju kui tahaks.  Ehk minu jaoks on oluline see, et matkamine oleks mõnus.

Üsna kindlaks sai mu otsus siis kui käisime Rebalas ja Maardu karjääris, lihtsalt nii ilus oli, et tundus, et mingit tagasiteed pole, tuleb minna.

Õhtul pakkisin oma asjad valmis. Selles olen ma ka vilets. Kuna ilm oli soe said kaasa mitu varu pluusi ja sokid. Ujumisriided, õnneks nii palju mul mõistust oli, et saunalina kaasa ei võtnud vaid ühe väikese käterätiku. Pean mainima, et neid mul vaja ei läinud 😀 Lühikesed ja pikad riided, jope. Ühesõnaga ma topin koti alati viimase piirini täis ja “pärast nutan”. Sel korral käisin väikese kotiga, mis küll hirm väike pole aga vähemalt ei mahu sinna 80 liitrit asju sisse 😀

Alustama pidime Kallavere kaupluse peatusest. Kuna ma olin esimene, kes kohale jõudis siis tegin tiiru ümber kiriku kah.

Järgnes jäätisepaus Pärli keskuse ees, kus üritasime kohalike sekka sulanduda 🙂 Jube palav oli, päike paistis lagipähe, selg oli märg enne teele asumist.

Kallavere muuseumi hoovist jalutasime läbi. Peremees näitas otse tee otsa ka kätte. Saime kõrvuni nõgestes sumbata.

Läksime Saviranna teeni, keerasime paremale ja kohe varsti rada mööda vasakule. Käisime läbi palverännu tee ühest ööbimispaigast Rehetarest.

Edasi oli meil variante mitu. Valisime võibolla kõige keerulisema tee aga selles mõttes huvitavama, et seal polnud varem käinud. Või no keerulist polnud tegelikult midagi, lihtsalt rada polnud, tuli heina sees minna, nii et vahepeal polnud üldse näha, mis jalge all toimub. Ja kui juba lilled ja lehmad tulid siis oli nii ilus, et savi, mis seal jalge all parajasti toimub 🙂

Nii uskumatu kui see ka pole siis ma arvan, et ma nägin esimest korda elus päris valgeid karikakraid. Kollaseid olen küllalt näinud ja seega oskasin lehti vaadata, et kas on samasugused.

Polnud veel kuigi kaugele jõudnud kui läksime leitsaku eest Ülgase külaplatsile varju. Selleks, et sorteerida kaarte. Mul oli nimelt hunnik kaasas, plaani pidada ja kohvi juua.

Võib tekkida küsimus, et mis mõttes mitu teed ja mida seal vaja plaanida on? Kaardile on ju rada maha märgitud, tuleb ainult minna.

Mina isiklikult ei viitsiks mööda teid kõmpida, muidugi on seal ka väiksemaid radu aga päris palju on tee ääres kõmpimist. Tegelik mõte on ju pigem see, et käiksid läbi ära märgitud kohad.

Veidi puhanud ja plaani peetud läksime Ülgase fosforiidi kaevanduse juurde.  Piilusime koopa avast sisse, ronisime üles, käisime Hõbemäel ja ronisime alla ja veel kord üles.

Nägin esimest korda põdrajuuresoomukat.

Ülevalt mäeharjalt hakkas golfiväljak juba paistma. Aga enne tuli otse üle heinamaa minna. Jõudsime põllu veerde ja mina just uurisin, mida seal kasvatatakse kui mingi vana mees tuli vaatama, mis me seal teeme.

Lõpuks tahtis ta meile kangesti näidata, kus ta ennast sõja ajal peitnud oli ja inimesi päästnud ja lõpuks oli juba kangelane. Aga ma eriti palju aru ei saanud sest kogu jutt käis vene keeles. Ja suurt tamme näitas kah.

Külaplats.

Natuke veel ja olimegi Jõelähtme golfiväljakul. Päris ilus nägi välja.

Üht teed mööda läksime edasi. Tuli välja et see tee sai otsa aga värava tagant sai edasi küll. Jõudsime tsaariaegse piirivalvekordoni juurde.

Järgmine etapp oli minu jaoks kõige hirmsam. Või no ma kujutasin ette, et on. Tegelikkuses polnud väga hullu. Mul hakkab nimelt rippsildade peal pea jubedalt ringi käima ja siis käivad juba jalad all risti-rästi ja üldse on suhteliselt paha olla. Kunagi ammu olen Jõelähtme rippsillal käinud aga siis tundus see nii hirmus, et sain pea poole peale välja ja siis panin samale kaldale tagasi 😀 Ma kohe päriselt paanitsesin ette, et ma sealt üle ei saa ja samas on nagu nõme ringiga ka minna. Kui kohale jõudsime siis ma vaatasin, et asi ei ole tegelikult hull. Ei kõikunud see sild ka nii jubedalt midagi aga lõpu osa marssisin küll silme ees ainult virr-varr.

Jõe äärt mööda liikusime mere poole.  Enne merd on pilliroine (huvitav selline sõna ikka on olemas või?) ja soine ala. Sealt läksime natuke sisemaa poole aga enne kui päris kuivale maale oleks jõudnud, sukeldusime võssa. Tegelikult oli see märgala ka suure kuumuse tõttu täiesti kuiv. Lihtsalt taimestik oli märja maa oma. Näiteks tohutu hunnik võhumõõku.

Jõudsime randa. Tundus, et seal oleks mõnus jalgu puhata. Ilus vaade. Aga tuhkagi kõik sipelgad, sääsed ja muud elajad kippusid kallale. Kui ma olin enne veendunud, et ma lähen raudselt ujuma siis peale seda hakkas tuul puhuma, nii et mul hakkas suisa jahe. Jõudsin otsusele, et ma ei lähe. Natuke kahju oli ka aga no ei meeldi mulle külmetada.

Seega liikusime Ihasalu ööbimispaiga poole edasi. ilus männimets oli seal. Ja üks puu oli eriti äge. Valvur kah juures.

Ihasalu allikas.

Olimegi kohal.

18km/Juunis:92km/Aastas: 850km

Ligikaudse kaardi joonistasin ka.

 

Advertisements

Hõbemägi ja Koljunuki

Hõbemägi asub Rebala muinsuskaitsealal ja Ülgase looduskaitsealal. On Ülgase panga kõrgeim osa. Kõrgus merepinnast 46 meetrit, maapinnast 20 meetrit.

Legendi järgi olla Hõbemägi nime saanud sellest, et ennemuiste olla toimunud siin laevaõnnetus, kus hõbedalaev tormis vastu panka põrutas ja kogu lastiga põhja vajus. Väidetavalt on hõbeaare siiani maa sees peidus.
Praegu on meri poole kilomeetri jagu pankrannikust taandunud.

Tegelikult on Hõbemägi oma nime saanud ilmselt selle järgi, et siin oli püha paik kuhu vanad Rebala inimesed käisid hõbedat ohverdamas. Nad käisid siin tähtsaid asju arutamas ja otsuseid langetamas. Samuti kevadpühade aegu pidu pidamas. Külalisi käis isegi Soomest.

Hõbemäel olevat ka lupja põletatud, lubjaaugud peaks siiani näha olema.

Looduskaitsealal talvitub 5 liiki nahkhiiri (keeluaeg on kuni aprillini), kasvab käpalisi, mets-kuukressi, soomukat, aas-rebasesaba ja erinevaid samblike. Kevadel võib seal üsna kindlasti kohtuda ka rästikutega.

Siin oli Eesti esimene fosforiidikaevandus (1924-1938).

Käikude laiem laius 4m, kõrgus kuni 2m. Kaevanduse pikemad tunnelid on kuni 250 meetrit pikad ja 750m laiad, kokku on käike umbes 4km.

Fosforiit on kivistunud mere ja ranna liiv, kuhu meri on kandnud üksjalgsete karbipoolmeid.

Kaevandusel oli sadam, mis asus Koljunuki neemel, sinna viis kitsarööpmeline raudtee (enne 1940-daid) Kaasajal kaevandatakse poolel teel Koljunukile savi.

Koljunukk on jää poolt kokku kantud rändrahnude kogum, mis ajapikku on kattunud liiva ja mullakihiga.
Arvatakse, et koljunuki juures pulliloomal elas koljutaat. Siin kohal tähendas pulli mulli, kohaliku keele omapära ja loom – loomust ehk kalasaaki, püüki.
Kuna meri siin pulbitses, siis ei läinud meri talvel jäässe või tekkis kerge koorik, mida oli lihtne lõhkuda ja kust oli hea kala püüda. Arvati, et Kolju taadile on vaja ohverdada siis on hea kalasaak, kes ei ohverdanud sellel pidavat halvasti minema.

Tegelikult tõusevad seal merepõhjast (gaasi)mullid, mis annab veele rohkem hapniku ja kalaparved kogunevad sinna ümber.

Koljutaadi nimi tuleb ilmselt soome keelest, kus Koljo on suur hiid, suur elukas. Ka paljudes teistes soomeugri mütoloogiates on samatüvelisi tegelasi, kes on üldjuhul pahatahtlikud ja teevad teistele kurja. Tõenäoliselt on sealt eestikeelde tulnud ka sõna koll.

Lennart Meri kirjutab Hõbevalges aga Jõelähtme merehaldjast, kes olla olnud heatahtlik laevnike suhtes ja juhatanud neid merehädaliste juurde.

Koostamise materjalid:

*Eesti loodus 2008/8 Salapärane vetevaim Kolju-Taat
* Palverännak. Läbi Ülgase ja Manniva Ihasalu ristini
* Ülgase looduskaitseala kaitsekorralduskava 2016-2025

Maardu fosforiidi retk

Ühel pühapäeval kogunesime mingi rahvaga kokku ja läksime Maardu fosforiidi mägesid vallutama. Ma olin kuidagi loid ja igavlev, tujutu.
Kahju, sest ma olin nii ammu plaaninud sinna kanti minna, nüüd ei pidanud isegi ise pead vaevama vaid tehti see retk Saja raja retkede poolt ära. Seega oli vaja ainult kaasa lonkida ja nautida aga kui tuju pole siis pole. Õnneks oli toredaid inimesi kellega lobiseda.

Alguses läksime läbi Kööba pargi.

Tundub, et jõulud on seal aastaringselt.

Suundusime läbi pilpaküla. Põnev see inimeste fantaasia. Värvin aia seda värvi, mis pähe tuleb, kirjutan tähed niipidi nagu heaks arvan, ehituskunstist pole vaja rääkidagi.

Saime natuke keset heina ülesalla ronida kui jõudsime keelualale.

Otseloomulikult oli meil vaja just seal pilte klõpsida. Mingi onu hõikas ühe kurja “Hei” aga sellega sel korral asi piirdus.

Lõhkeainepesa

Ilusad rohelised klaasijullad olid seal ja rästik “kommidega”.

Üles alla, üles alla kuni jõudsime istutatud kaasikusse.

Kaasik sai kui noaga lõigatud ja algas männik.

Redeli väljakutse võtsid vähemalt pooled vastu 🙂 Foto: Edith

Hetk hiljem astusime värskelõhnalisest männimetsast jõledalt haisvasse männimetsa. Jälle nagu joonelt lõi prügimägi meid haisuga pahviks. Ma üritan mitte eriti pirtsakas olla aga no… lihtsalt nii iuuuuuuu oli, et ma isegi ei häbene tunnistada, et sidusin dressika endale nina ette 😀

Mõned “hullukesed” käisid jääd katsumas, eriti enam ei kandnud 😀

Mäe otsas kasvas mõnus lehisemets. Veidike nõiduslik. Veel ei olnud uusi käbisid ega okkaid. Tegelikult oli seal teisi okaspuid ka. Näiteks leidsin ma imeliku kuuse, mis tuli välja on hoopis harilik ebatsuuga.

Tegime servalkõndi, vaatasime alla, imeilus roheline vesi 🙂 Väike söögipaus selle imelise vaatega.

Paus peetud, liikusime edasi. Leidsime jõulukuuse või siis pigem nulu. Palju puurauke vms, igatahes võiks seal jalge ette vaadata.

Hõbemäe poole minek näis nagu helge heinamaa aga tegelikult oli see hein suuri pakse rästikuid täis. 😀 Ilus ikkagi, ilusad ussid ka 🙂

Siinkohal pidin mina paar sõna ütlema 😀 Aga see tundus kuidagi nii veider, et kogu tee on vait olnud ja nüüd tuleb siin midagi seletama 😀 A midagi ma suunurgast pobisesin kah. Igatahes eelnev uurimustöö oli põnev ja ma sain aru, mis mulle meeldib 🙂 Muistendid ja lilled 😀 Nii nunnu. Hõbemäest ja ümbrusest väike jutt.

Kuna pangast tuli alla ka ronida siis mina valisin selleks selle kõige kõrgema koha. Samas oli näha, et alla sealt saab, isegi natuke hirmus ei tundunud ja ülevalt poolt tundub minu meelest alati hirmsam kui alt poolt vaadatuna.

Seda ma tegelikult ei teadnudki, et Ülgase koopa avasid on vabrikust eemal ka. Pole sinna niiviisi varem sattunud. Igatahes seal panga all mulle ronida ja ringi patseerida meeldis, ilmselt ma lähen kunagi sinna veel ringi uitama.

Koljuvana või Hõbemäe vaim ? :O Igatahes suutsime siit leida silmad, nina ja suu. Võibolla meil on hea kujutlusvõime, ah?

Esimene Eesti fosforiidivabrik.

Üles koopa ava juurde oli vaja ka ronida, mis tähendas lõpuks seda, et suure sopaga tulin tagumiku peal sealt alla. Huh 😀 Ma olin kõrvuni sopaga koos. Käed sai vähemalt lumehanges puhtaks kasitud, enamvähem.

Kui mina kuhugi jõudsin oli rahvas pillapalla laiali aga kõik kenasti leitavad 😀 Läksime ronisime veel küngaste otsa, kus oli ilus vaade. Seda ma juba teadsin sest seal ma olin käinud.

Prügi oli seal ka mõnes kohas vähem, mõnes kohas rohkem. Samas võib selles ka omal moel kunsti leida.

Täpid ja mummud

Lõpetuseks läksime Rootsi-Kallavere külla. Päris omapärane. Valgustid keset põldu, kummaline kiviaed. Vanad majad, mille taga paistab linnadžungel oma suurte majadega.

Saime muuseumisse ka sisse kiigata.

Veel enne kui külast ära läksime käisime katkuohvrite mälestusristi juures. Katk tegi külaelanikega 1:0

Liikusime alguspunkti poole. Tee äärde jäi Maardu Peaingel Miikaeli kirik.

Sel korral käisime :20 km/Aprillis:81km/Aastas:514km