Nõmme, Harku mõis, Merekindlus ja Hüüru mõis

Pühapäeval kui vihma sadas, linn oli kui liuväli tuli ikkagi kange tahtmine välja minna. Mõttes oli küll selline väiksem ring ehk kümmekond kilomeetrit.

Sõitsime rongiga Nõmmele, täpsemalt Pääskülla. Kumbki meist polnud kuulnud midagi Nõmmelt küüditatute mälestusmärgist, läksime vaatasime üle.  Oli täiesti olemas.  Nõmme liuväljadel liueldes ja enda püsti hoidmisega tegeledes võtsime ette veel kaks Nõmme villat.

Merekindluse ohvitseride klubi ja Peetri aedlinna rajamist kureerinud ülevaataja elamu. Teine maja ongi jäänud aegade algusest poolikuks. Ju siis pole olnud saatuse poolt määratud valmis saama.

Tegelik plaan oli minna Harku metsa, mida tegema polnud päris selge sest mööda rada ju käia ei tahaks. Aga kuna oli väga märg ja raske lumi siis lontisime ikka mööda teed mõisa poole.  Kõik suuskurid saatsid meid kurja pilguga, et mida te pärdikud siin teete, ah? Ühesõnaga olime igal pool jalus Nõmme tänavatel ka sest seal polnudki võimalik mujal liikuda kui umbestäpselt keset sõiduteed. Oeh.

Enne mõisa keerasime väiksemale rajale, et lõpuks rahulikult omaette nohiseda 😀

Minu üks kindel idee oli minna vaatama merekindluse linnakut. Plaanis on need juba ammu olnud aga millegipärast pole kunagi nende majade juurde jõudnud.  Aga enne seda nautisime kõndimist mõisa alleel.

Majad nägid välja täpselt sellised, et võibolla nendega isegi tehakse midagi. Barakk oli mitmevärviline elamu. Jääkeldril oli uus katus peal. Elamu ja komandandi majad nägid suhteliselt kahtlased välja. Samas seal oli nagu ka midagi toimetatud. Ühel oli hoov korrastatud, teine oli mattunud euroalustesse- seegi ju elumärk.

Kunagi bussi aknast nägin sealsamas lähedal olevaid kolmnurkseid “kive”. Mis need täpsemalt on ma ei teagi aga põhimõtteliselt täitsid need lahinguväljal sama osa, mis praegu betoontuvid Tallinna linna peal vms 😀

Need olid kaardilt mõõdetult umbes 300m kaugusel teeotsast kust me loogiliselt oleks võinud välja minna. Ma olin isegi valmis, et sel korral jätame need vahele ja tuleme mõni teinekord. Aga… kuna sealt tundus, et saab otse majade vahelt läbi tee peale, küll läbi raske lume sumbates siis võtsime ikkagi plaani.

Sealt sattusime kergliiklusteele. Tundus, et ega see Hüüru mõiski kaugel pole. Korraks käis mõte peast läbi, et sealt saaks isegi bussiga tagasi aga ajad ei klappinud kohe üldse. Samas kui pähe sai võetud siis enam seda mõtet sealt välja ei saanud.

Tee oli ikka nagu liuväli aga vähemalt joonistas päike selle kuldseks oli kohe rõõmsam astuda.

Mõisa juures ma varem käinud pole, ainult mööda sõitnud. Seega oli avastamist küll ja mulle meeldis seal väga. Mõis oli kuidagi selline mõnusalt kodune.  Sepikoja varemed olid nii ilusa gooti kaarega. Jõgi vulises, päike veel piilus. Nagu oleks kevad.

Veski hoovi peal nuuskisime ka kõik nurgatagused läbi. Kohe näha, et seal on panustatud sellele, et inimestel oleks mida vaadata. Igasugu põnevaid kujukesi ja detaile.

Natuke maad pidime linna poole tagasi jalutama, siis saime uue tee valida. Selle servas oli Hüüru tall. Tundus päris uhke aga kahjuks talvelgi piisavalt võsa varjus, et mitte midagi näha.  Veidi edasi oli hobuste koppel, hobuseid oli üksjagu.

Kõik oli justkui kena kuni sinnamaani, et tuli keerata Harku poole. Tee pidi seal küll olema aga ilmselt on see selline mullarada ehk me saime mõnuga lumes sumbata. Hea oli see, et see maa polnud õnneks väga pikk.

Nagu ikka jõudsime lõpuks ka kolekohta, kuhugile betoonijurakate ja katkiste paatide paradiisi. Õige pisut veel ja olime tagasi Harku mõisa alleel.

Mõisast mööda ja teiselt poolt Harku metsarada tagasi linna poole.

Nii lihtsalt saigi umbes kümnest kilomeetrist kakskümmend.

20km/veebruar 53km/aasta:199km

Advertisements

Lehola ja Ohtu mõisad

Ühel õhtupoolikul tuli mõte minna rongiga sõitma aga kuhu polnud aimugi. Kaugele ei saanud minna sest küllaltki varakult läks juba pimedaks. Paar kolm tundi oli kõndimise aega.

Kuna ühtki ideed ei tulnud otsustasin minna sinna, kus polnud veel käinud. Vaatasin, et Paldiski pool olen peaaegu kõik peatused läbi käinud. Niitvälja oli selline, kuhu polnud kunagi sattunud. Kusjuures ma isegi plaanisin sinna minna aga hoopis teistsuguse ringi teha aga õhtu jaoks oli see ring liiga pikk. Lasin pilguga kiirelt üle kaardi ja leidsin Lehola.  Seda maad oli jälle pisut vähevõitu ja Niitväljale tagasi ka ei tahtnud minna. Nägin, et Kulna on päris lähedal ja sealt saaks Ohtusse ja lõpuks Keilasse.

Tundus hea plaan. Rongi ja minek.  Pean tõdema, et Niitvälja osa oli suhteliselt igav. Aga lehed olid kuldsed, hobused kappasid ja ilm ilus soe ehk siis mõnus sammumine külavahel.

Tee ääres nägin Lehola kooli asukohta ja mälestuskivi. Põllul vedeles hunnikute viisi taarat, viinavabrik nagu tegutseks veel.

Jõudsin Lehola keskusesse ja mulle tundus see üsna jube koht. Kõik peale mõisa oli nõukaaegne: tüüpilised kortermajad, laudad. Nagu oleks 80-datesse sattunud.  Omamoodi tegelikult isegi huvitav ja samas ka natuke igav oma väiksuses.

Samas mõisakompleks meeldis mulle väga. Mõisa kõrvalhooneid oli osaliselt korda tehtud, osaliselt lagunenud.

Kuivati, viinaköök, tall –  tundusid kõik enamvähem korras olevat

Mõis ise lagunenud. Selle ümber kannatas ringi ka luusida, ilma et otseselt kellegi hoovi oleks läinud. Natuke kahju on alati vaadata, kuidas mõisahooned lagunevad. Uue Eesti aja alguses oli seal raamatukogu ja pärast seda käis maja käest kätte kuni 2000 aastal lihtsalt põlema pisteti. Alles jäid seinad ja kaks mantelkorstent. Vähemalt pole seisukord 18 aastaga väga palju muutunud, seinad ja korstnad seisavad endiselt.

Valitsejamaja, kelder ja tõllakuur tundusid olevat ühe inimese valduses. Need olid korda tehtud või “nokitsemisel”. Aednikumaja ja sepikoda tundusid ka päris heas seisus olevat. Mõisapark  oli kena kuigi väga pisike. Mõisa tagune plats tundus olevat selline küla kogunemispaik, kus grillida ja tšillida. Samas oli see üsna räämas.

Sellega  sai Lehola minu jaoks otsa. Ei osanud ma enam kusagile oma nina toppida. Mööda mõisa teed sain suure teeni, mida mööda oli natuke tuima trampimist. Järgnes umbes sama igav lõik Kulna poole. Samas on vahel hea kui saab kiires tempos astuda jääb põnevates kohtades rohkem molutamise aega 😀

Kulna tee ääres oli musta lehma kari. Tulid kõik mind vahtima,  päris naljakas oli.

Üle raudtee minnes pidin hoidma paremale. Kergelt hakkas juba päikeseloojangu hõngu tulema. Vaatasin, et pean kiirelt tegema, et enamvähem valges Ohtusse jõuda.

Kõik oli kena kuni sinnamaani, kus ma vaatasin, et kodus kaardi peal olev tee, mida mööda minna oleks tahtnud on karjamaa (rattaroopad), mis on taraga ümbritsetud ja puha. Hobused sees.  Ma ei julgenud sinna väga minna ausalt öeldes. Tagasi ka ei tahtnud, seega otsustasin katsetada, kas järgmine vasakule keerav tee ehk viib sinna kuhu vaja.  Muidugi juhul kui see lõpmata kaugel pole.

Täiega vedas. Alla kilomeetri oli maad külavaheteeni, mis võttis õige suuna. Seal oli vahva. Armsad väikesed majakesed, lagedad põllud, metsatukad.

Veel rohkem vedas sellega, et jõudsin täpselt Ohtu mõisa kõrvale välja.

Keerasin kohe lauda kõrvalt mõisa maadele, vahtisin igal pool ringi. Pärast tuli välja, et tee ääres olid eramaa sildid ka.

Ega need väga ei sega aga kui ilusasti seadusest kinni pidada siis hakkas ajaliselt juba kahtlaseks minema. Nimelt tohib eramaal viibida päikeseloojanguni. Samas on mul natuke sisemised takistused selles osas, et ei taha teiste inimeste hoovi minna. See tuleneb vist sellest, et ära tee teisele seda, mida endale ei taha. Mulle küll ei meeldiks kui minu hoovi peal keegi ringi luusiks.  Samas kui on võimalik viisakalt küsida, kas tohib lähemalt vaadata jms siis pole probleemi.

Mõis ise mulle erilist muljet ei jätnudki. Meeldis hoopis tall-tõllakuuri varemed. Tundus, et see maja võis kunagi ulme uhke olla.

Hakkasin samme vaikselt Keila poole seadma. Kuna mul kaarti ees ei olnud siis suutsin kusagil vale teeotsa valida ja jõudsin Kulnasse. Naiss!

Olulist vahet polnudki. Rong sõidab sealt ka. Ainus häda seisnes selles, et rongini oli üle tunni aja aega. Mõtlesin, et siis võib ju ikkagi Keilasse minna. Kõmpisin jälle mustade lehmade juurde ja nägin tee ääres silti, et Keilasse on veel 5kilti. Arvasin, et ehk on umbes 3 või midagi. Polnud mõtet minna oleks sellest rongist tõenäoliselt maha jäänud ja Keilas edasi pidanud ootama. Samas polnud mitte muffigi teha. Vaatasin siis lehmade juures päikeseloojangu ära. Nägin teisel pool teed mingit mõisa moodi maja. Mis maja see on, pole suutnud veel välja uurida aga maa-ameti kaardil on vana kohanimi nii nummi – karujõmmi 🙂

Pime jõudis enne rongi kätte, külmaks läks ka, süüa polnud kaasa võtnud, nii et ootasin pikkisilmi koju jõudmist aga omamoodi vahva õhtu oli ikka.

16km/Oktoobris:107km/Aastas:1411km

Põdrajuure-soomukat vaatamas.

Tallinnasse lubati paduvihma, Maardusse kõigest tibutamist. Mõtlesime, miks mitte vihma eest põgeneda. Päev oli ka lämmatavalt palav olnud seega läksime õhtu poole välja.

Juba Lasnamäe lõppu jõudes hakkasid esimesed piisad langema. Maardusse jõudes sadas päris korralikult. Esimesed 10km tundus küll, et pilte ei tee. Või kui siis põdrajuure-soomukatest, mida me ju jahtima läksimegi.

Kuna eelnev plaan puudus siis juhtus nii et me kõmpisime osa maad suisa Narva mnt servas.

Nagu näha sai vihm sel korral otsa ja fotokas kotist välja võetud.  Jõudsime hobusekasvatuse juurde ja seal oli päris põnev hobuste tegemisi vaadata. Käisid kõik kordamööda püherdamas.

Natuke maad edasi oli paar kultusekivi.

Soomukate koht oli juba ligidal. Kuna eespool olime näinud juba õitsenud soomukaid siis väga suuri lootusi ei heietanud. Samas kuna mulle on need täiesti uued taimed siis mulle oli isegi selline õitsenud variant huvitav.  Kuulnud nendest taimedest olin küll aga nägin esimest korda palverännu matkal käies, pisikest kinnist taime. Ikkagi natuke lootsin, et näen ilusat õitsevat varianti ka.

Esimesed õied seda lootust küll ei andnud. Tundus, et oleme hiljaks jäänud.

Õnneks oli siiski ka värskemaid taimi, mõned alles pisi-pisikesed, nii et mõneks ajaks neid jätkub.

Tagasi Maardu poole läksime mööda Võerdla teed, teiselt poolt hobusekasvandust. Seal passisime hulk aega ja vaatasime nende toimetusi. Nii ilusad hobused olid. Kihvt oli vaadata, kuidas suured hobused oma poegi enda selja taha nügisid ja varjus hoidsid, kuidas nad püherdasid.

Mina olin laisk ja ei viitsinud objektiivi vahetada 🙂

Tee äärest leidsime põldmarju ja mingid ohakalised.

Prügimäe tee otsast läksime teisele poole Narva mnt. Lihtsalt sel korral tundus hea mõte mööda kergliiklusteed liikuda. Suure palavusega ei viitsi  väga seigelda.

Leidsime juhuslikult ühe kultusekivi. Tegelikult on täiesti võimalik, et ma olen seda varem ka näinud aga lihtsalt ei mäleta 🙂

Piilusin karjääriservalt, mis seal toimub.

Natuke oli kahju, et ujukaid polnud kaasas. Oleks saanud Maardu järve ujuma minna ja ennast veidi jahutada.

Pardipojad olid juba suureks kasvanud.

Jalutasime mööda teed Lasnamäe lõpu välja.  Iru “kärestik” oli kuival. Võiks öelda, et suhteliselt sündmustevaene käik aga tegelikult oli ikkagi tore. Oma soomukad me leidsime, peale selle veel ka aasnelke. Vihm natuke jahutas. Hobused tegid tuju lõbusaks.

Juulis on kilomeetreid vähe kogunenud aga pole nagu päris matkailma olnud ka väga. Liiga palav 😀 Aga kaua seda suve ikka on, tuleb nautida nii kaua kui saab.

Kokku: 20km/Juulis:43km/Aastas: 959km

Jõelähtme palverännutee teine päev

Teine päev.

Magasin nagu kott, ei teadnud maast ega ilmast midagi. Järelikult sai eelmisel päeval piisavalt väsitatud ennast. Samas olid silmad kuidagi väsinud nagu poleks üldse maganud. Tasapisi sai end üles aetud, hommikusöök söödud ja ennast matka valmis seatud.

Enne veel kui Ihasalust Loo poole kõmpima hakkasime, käisime tutvusime kohalike vaatamisväärsustega.

Esiteks Rootsikari. Meie saime otse läbi eravalduse. Kusagilt mujalt pidi siiski ka juurde pääsema. Midagi erilist seal just polnud aga samas lihtsalt ilus. Mõned suuremad ja väiksemad kivid, meri ja liivarand. Palju haigruid ja kormoraane, luiged ja kajakad.

Siia võikski jääda 🙂

Kividest takistusrada 🙂 Hm, kuidas ma alla saaks?

Läksime tagasi, tegime ühes väga lurri kohviga pausi aga asi seegi 😀

Majakeses oli piibel ka, et ikka oleks midagi, mis palverännuga seostuks. Päris äge 1903 välja antud, gooti kirjas. Ma rohkem ei viitsinud veerida kui paar esimest rida.

Selline majake siis. All kaks tuba ja köök, üleval veel 4 magamiskohta. Duširuum ja wc. Köögi puhul võiks laita ainult seda, et seal ei olnud toidu soojendamise võimalust ega veekeetjat. Selle eest oli külmkapp 🙂

Hoovi peal leidus veel muudki põnevat.

Ja ka Ihasalu allikas asub eravalduses.

Tegelikult oli ammu aeg astuma hakata aga roidumus oli peal.  Teine päev ja juba ei jaksa. Ainus lohutus endale on see, et tõesti oli palav. Raske oli üldse ennast liikuma sundida. Aga samas oli tahtmine uusi kohti näha. Palju kohti olid tegelikult ju nähtud aga jala pole ma seal kandis eriti kusagil käinud.

Ma ootasin Ihasalu metsalt natuke rohkemat. ma pean tõdema, et seal oli üsna igav. Alguses oli mingi kivimüür, mille kohta kohalikud väitsid, et seal võis olla kunagi kindlus või linnus- täiesti tõsi jutt 😀

Kohe hakkas paistma ka Ihasalu rist ja palvepink. Ma leidsin vigu ka, mida laita. Kui palvepinki istuda ja teksti lugeda siis, seal on kirjas: ” Kas see ime oligi siia kabeli püstitamise põhjuseks, ei ole teada. Ent tunnetagem seda, istudes viivuks pingile ja pöörates pilgu mere taustal seisvale ristile.” Kuna pink ja rist asetsevad kõrvuti siis ei ole seda võimalik teha. Sa saad, kas risti taga seista ja seda vaadet nautida või pingil istuda ja mere vaadet vaadata. Tähenärija olen 🙂

Peale seda oli suhteliselt pikk maa tuimalt astuda. Üsnagi üksluine mets. Midagi seal kasvas ka. Näiteks õitsevat Rootsi kukitsat ma pole ennem näinud vist.

Et põnevam oleks sai end lilledega ehitud.

Aga mis siin ikka jaurata, parem ikka kui maantee äärt mööda käia 🙂

Jube imelik oli, et piibelehed alles õitsesid. Mujal olid ammu juba õitsenud. Sealt ma leidsin esimese puugi kah ennast mööda üles ronimas. Õnneks külge ei hakanud keegi.

Mõnes kohas oli ilusaid tammepuid.

Maantee äärde välja jõudes läks veidi põnevamaks.  Üks hobune oli oma aias. Hästi ilus. Vaatasime seal kui ta meie poole hullu galopiga tuli, igaks juhuks sai samm kõrvale astutud. Meid üle vaadanud, läks minema. Tee ääres sõitsid rattad siis läks küll põnevaks, kuidas hobune ratastega võidu jooksis. Õnneks jäi ikka oma aeda pidama.

Veidi maad edasi oligi juba Linnamäe hüdroelektrijaam. See suutis mind ka üllatada, ma pole kunagi näinud, et see kuivalt seisaks.

Teine hea üllatus oli veel. Seal oli maasikaid 🙂 Natuke kehvem oli ehk see, et need kasvasid kallaku peal ja seal polnud kuigi mõnus neid korjata. Aga ikkagi, super maitsvad olid 🙂

Käisime Jägala linnamäel ka kui juba seal olime. Siis üle silla teisele poole jõge.

Edasi tuli selle päeva maiuspala 😀 Läbi hiiglama tiheda võsa orgu ja sealt üles ja jälle alla ja üles ja lõpuks veel väga-väga tihedat võsa. Tahtsime Kukemiku kivi juurde minna aga andsime suhteliselt kiiresti alla. Samas üldse ei kurda, oli märksa põnevam kui metsa vahel käimine.  Pealegi oli üsna ergutav teadmine, et varsti saab süüa ja puhata 🙂

Laulumäe kivi oli meie söögilaud. Pakkus nii varju kui päikest. Lilled õitsesid, maasikad kasvasid. Mmm mõnus!

Pärast seda olin mina küll juba omas mullis. Kuigi oli väga ilus ja isegi tore siis samas oli ka natuke nagu tülpimus sees. Võtsime vaikselt ja puhkasime kui vaja.

Väga kaugele ei jõudnudki kui oli vaja jätsi paus teha.  Koogi pood jäi tee peale.

Vaatasime veel natuke Jõelähtmes ringi.

Jõelähtme postijaam ja -jõgi.

Seal kandis oli jube palju toonekurgi.

Jõe maa alla mineku koht või siis maa peale tõusmise koht, kuidaspidi võtta.

Vaatasime Jõelähtme pastoraati, kirikut ja aeda.  Kõik imekena, mõnus oli jalgu puhata, päike hakkas tasapisi looja minema.

Jooksime üle Narva mnt. Ööbima saime Loo ajaveski juurde. Sinna suuna võtsimegi. Mulle ei andnud rahu kolme kuninga kivi, teadsin, et see peab seal samas tee ääres olema. Nii käisime mööda põldu ja otsisime. Enne sattusime mitmele kultusekivile.

See pole mingi ime, seal on enamvähem iga kivi kultusekivi ja neid kive on seal palju.

Kolme kuninga kivi leidsime ka üles.

Veski juurde jõudsime kõige ilusamal ajal 🙂

Mina, kes ma võõrastes kohtades ei maga kuigi hästi, vajusin ära ja magasin hommikuni nagu nott, jälle 🙂

18km/Juunis:110km/Aastas: 868km

Rocca al mare, hullumaja, hipodroom

Väike jalutuskäik mere ääres. 10km. Vaatamisväärsusteks uus linnuvaatlustorn, seewaldi majad ja hipodroom.

Mustjõe linnuvaatlustornist polnud mina mitte piuksugi varem kuulnud, nii et täielik üllatus. Samas konkurss oli juba millalgi kevadel ja praegu pole see veel ametlikult avatud siis pole siin ka midagi väga imestada.

Torn on kolmekordne ja minu meelest näeb lahe välja.

Mere ääres oli külm.

Suund sai võetud Stroomi metsa, polnud ammu käinud.

Rada viis hullumaja hoovi. Need majad seal on ikka nii ilusad, tundub, et neid vaikselt nokitsetakse korda ka. Uus katus ja aknad, ukseavad kõik suletud. Kui ma viimati seal käisin siis minu meelest elasid tolles majas kodutud.

Mulle pole rahu andnud, et ma ei tea, mis stiilis need majad on. Uurisin välja – heimatstiil- pole sellest varem midagi kuulnud.

Hipodroomil ma polnud ka varem käinud, nii et sai tiir peale tehtud.

Wikist leidsin just tähtsa infokillu, et 30-datel võisid hullumaja patsiendid tasuta hipodroomil käia, sealjuures oli neil keelatud totalisaatoril mängimine ja restorani külastamine. Täielik ahistamine 🙂

Selle aasta kilomeetrid: 50