Ümber Kadrioru retk

Teisipäeva õhtul veidi sombuse ilmaga uudistasime Kadrioru asumit. Õigem oleks küll öelda, et tegime tiiru peale. See tundus mulle huvitav sest enamasti ei tea keegi, kus see piir jookseb, pigem arvatakse pool Kadriorgu juba Pirita või Lasnamägi olevat.

Teiseks polnud veel päris head ideed, mida Kadrioru sisealadel teha, tüüpilist pargi ja lossi matka nagu teha ei tahaks.

Igatahes oli näha, et äärealadel on ka piisavalt palju huvitavat. Natuke kahtlane oli see, et kas pimedas ja juba jaheda ilmaga õhtul on 10 km okei või natuke liiga palju.

Kogunesime näiliselt suhteliselt suvalises kohas Torupilli Selveri vastas oleval kolmnurksel muruplatsil. Samas võib öelda, et see on nagu Tallinnas toimunud esimeste üldlaulupidude häll. Kolmas üldlaulupidu toimus Lutheri heinamaal, Kuues kusagil bussijaama kandis( Riesenkampfi plats) , seitsmes umbes praeguse Laulupeo tn lõpul ja kaheksas praegusel Kadrioru staadionil.

Läksime üle Ilvese silla ja Pallasti sillast tagasi ehk pisut-pisut näpasime Lasnamäest kah.Järgnes veidi pikem jutupunkt. Kuigi üritasin võimalikult lühidalt teha, et jõuaks enne pimedat võsast läbi.

Kuna Kumu juures on väga palju asju olnud ja on praegu ka siis üritasin kõigest kahe lausega rääkida.
*LasnaViljamägi
* Raadiomastid ja -jaam
* Uuslinn
* Kihnu Virve
* Kumu ja kunstiteosed
Kaks sammu edasi olid teemaks juba
* Valge majakas
* Ilmajaam
* Katariina trepp
* Veeteedeamet
* Observatoorium
Hoolimata sellest, et ma tegin lühidalt siis jõudsime Hundikuristiku üsna pimedas. Siiski midagi oli näha, nii et ronisime kose astangust üles, käisime vaateplatvormil ja üritasime eemalt Eggersi lubjaahju vaadata. Aga oli pime ja lehed varjasid ka vaadet, nii et kahjuks ei näinud “muffigi”.

Ühe suvalise laternaposti all tegin grupipildi sest seal oli valge- enamvähem.  Selleks ajaks oli üks tõbine matkasell koju läinud, teine terve asemele tulnud ja üks tütarlaps vältis kusagil eemal soppa, nii et pildile jäi ainult osa seltskonnast aga asi seegi.

Järgnes pimedas Maarjamäe klindil kõndimine. Polnudki kõige hullem. Natuke pime ja natuke märg.

Mäe tn tagasi ja trepist alla. Ajaloomuuseumi aia taha. Leninid ja Stalinid nägid päris  jubedad välja. suured mustad varjud heledas kumas. Sealt edasi tuli juba memoriaalide ala, mis on öise valgustuse ja valgustuseta päris põnev vaatamine.  Nõukaaegse memoriaali juures tegime tee peatuse ka, et veidi hinge tõmmata ja siis tempot tõsta. Ajaliselt olin ma suhteliselt hädas aga mere ääres kõndisime kiiresti, ilma suuremate vahepeatusteta.

Russalka juures oli väike peatus ja siis mööda Reidi teed edasi.

Sinka-vonka mööda tänavaid nagu Kadrioru piir jookseb.  Jõudsime endise Gloy Mõisa aladele, vaatasime Metodistide kirikut. Jalutasime mööda “Lutheri heinamaad” ja vaatasime, kus oli Lutheri suvemõisa asupaik. Lõpuks veel kiire spurt alguspunkti  tagasi. Üle aja läks 19 minutit, nii et polnudki kõige hullem variant.

Pimedas matkamise juures on põnev see, et kunagi päris täpselt ei tea, mida on näha ja mida mitte. Sel korral oli mulle veidike üllatuseks see, et Eggersi lubjaahju polnud üldse näha ja et nõukaaegne memoriaal oli täiesti pime, isegi mitte tänavavalgustust. Samas kui ajaloomuuseumi taga oli valgustus päris kihvt ja vahva on ka vaadata, kuidas erinevaid maju on valgustatud.

Kaart, millel punane joon märgib Kadrioru asumi piiri ja sinine meie läbitud teekonda.

Kadriorg, Pirita, Varsaallika oja

Pühapäeval oli Varsaallika retk. Minu jaoks hirmuäratavalt lühike. Samas mõtlesin, et kui ilm on külm ja tuul puhub, las siis olla. Aga hommikul üles ärgates paistis päike nii soojalt aknast sisse, et oli tahtmine kohe välja minna. Lõpuks saime A-ga poole ühest Kumu juures kokku. Otsest ideed nagu polnudki kuhu minna.  Käisime valge majaka kõige nunnuma maja juurest läbi.

Kuna plaani polnud, siis läksime panga serva mööda majadeni, majade ümbert hundikuristiku juurde. Seal oli nii ilus.  Kevadveed vulisesid, jää moodustas igasugu kujundeid. Hundikuristiku juga, kus pöialpoisid käisid oli vahvalt jääs, teine juga voolas ja ümberringi oli jäine muinasjutumaa. Igatahes läks meil seal hulk aega 🙂

Läksime üle tee, lauluväljaku aia tagant pangapealsele. Alguses jalutasime üleval ja siis kergliiklusteed mööda alla. Natuke ronisime, natuke jalutasime all. Kuna matkasime kolmandat päeva siis olime suhteliselt loiud. Väga aeglane tempo aga selle eest oli aega imetleda ja uudistada, mis ümberringi on.

Kui altpoolt seda suhkrumäe silla kohta vaadata siis pole nagu küsimustki, vabalt roniks üles aga ülevalt on natuke hirmus vaadata kuigi tegelikult saaks alla küll.

Üritasime altpoolt tabada Lasnamäe allikat. See oli päris keeruline, vee vulin alla ei kostunud ja jääd oli siin seal veel. Aga lõpuks leidsime me suisa liustiku. Nii kihvt.

Mida ülespoole jõudsime seda ilusamaks läks ja libedamaks ka.

Ronisime panga servale, alla minek tundus veidi libe 😀  Liikusime natuke üleval ja Katlerist jälle alla. Kuna Varsaallika matka teekond oli suhteliselt etteaimatav siis otsisime endale teise teekonna, et mitte korrata samu radu. Läksime ringiga: Purde tänavat mööda alla, Lükati sillast üle ja teise alt läbi. Vaatasime rahnu päevavalgel ja liivakiviastangut.

Kell tiksus omasoodu edasi ja lõpuks tekkis tunne, et me võime Varsaallika matkale hiljaks jääda aga õnneks ei jäänud, jõudsime isegi pisut varem.

Matkajaid tuli kokku umbes 40. Alguses liikusime natuke mööda tänavaid. Allikate juures tegime pisut pikema pausi, vaatasime ringi.

Edasi liikusime mööda Varsaallika oja mereni välja, nii lähedalt kui võimalik. Ajastus oli matkal hea. Varem oli oja lume all ja oleks natuke ehk igav olnud kui ainult ojasängi näed. Nüüd oli natuke lahtist vett, natuke jääd ja jäämustreid ja natuke lumist oja ka. Maapind oli kõva ja sai normaalselt käia. soojemal ajal oleks ilmselt üsna sopane olnud ja päris soojal ajal poleks ilmselt vett kuigi palju.

Mind ajab nii naerma kui selliseid silte üles riputatakse. Mul tekib siis kohe uudishimu, et mis see tapab või, kes ja kus sind sihib jne 😀

Päikeseloojanguks jõudsime Piritale mere äärde. Ilus oli.

Sel korral käisin:18km/Märtsis:126km/Aastas:411km