Uuslinn ja Kurepõld

Sel korral kogunesime Kihnu Virve juures. Uhke pilt ja kunst on üks minu lemmikteemasid ka, nii et sellest oli mida rääkida. Pealekauba oli lähistel veel KUMU,  muid kunstiteoseid, ulmekirjanike allee.

Vaatasime üle ka Uuslinna ainsana alles oleva staabihoone. Hetkel seda kohendatakse, mille jaoks ei tea.

Jalutasime üle tühermaa, kus kahekümnendatel /kolmekümnendatel oli raadiomastide plats ja jaam. Otsa tegi sellele peale lahkuv Nõukogude armee aga üks betooni jurakas on alles, mille külge üks postidest kinnitatud oli.Möödusime Mehhaanika koolist ja jõudsime Kurepõllu asumisse.  Võibolla kui väga sügavale arhiividesse sukelduda, leidub Kurepõllu kohta ka rohkem infot aga üldises plaanis pole seal kunagi midagi erilist olnud ja pole ka praegu. Tühermaa ehitatakse ilmselt tihkelt maju täis ja kõik on ilus ja korras nagu olema peab. Kellele seda tühermaade loodust vaja on, onju.

Praegu on ainukeseks vaatamisväärsuseks Hundikuristiku oja, mida tegelikult peaaegu olemas ei ole. Mingi kraav natuke maad on ja see on kõik. Võibolla ehk võiks siin olla vaatamisväärsusteks ka mõned säilinud vanad puitmajad.

“Ennevanasti” oli siin kandis üks kohvimaja, hipodroom ja üksikud majad rohkete kiviaedadega. Mingi aeg ka haljasala, mis sõja käigus kannatada sai.

Astusime piiridest välja ja käisime Kadriorus hundikuristikus ka. Sinna tasub alati minna sest seal on vahva ja igal aastaajal isemoodi, päris paljud inimesed pole sinna sattunud ka.

No ja edasi oli loogiline minna mööda klindi serva. Tegelikult jääb see ka Kadriorgu aga seal on lihtsalt põnevam jalutada. Pealegi jõuab sealt Valge majakani, mille kohta võiks rääkima jäädagi kui kõik asjad meeles püsiksid. See kant on ajaloo poolest väga äge.

Kokku käisime umbes 5km

Retke kaart Punasega on märgitud meie rada ja rohelisega Uuslinna ja Kurepõllu asumite piirid

Kadriorg, Pirita, Varsaallika oja

Pühapäeval oli Varsaallika retk. Minu jaoks hirmuäratavalt lühike. Samas mõtlesin, et kui ilm on külm ja tuul puhub, las siis olla. Aga hommikul üles ärgates paistis päike nii soojalt aknast sisse, et oli tahtmine kohe välja minna. Lõpuks saime A-ga poole ühest Kumu juures kokku. Otsest ideed nagu polnudki kuhu minna.  Käisime valge majaka kõige nunnuma maja juurest läbi.

Kuna plaani polnud, siis läksime panga serva mööda majadeni, majade ümbert hundikuristiku juurde. Seal oli nii ilus.  Kevadveed vulisesid, jää moodustas igasugu kujundeid. Hundikuristiku juga, kus pöialpoisid käisid oli vahvalt jääs, teine juga voolas ja ümberringi oli jäine muinasjutumaa. Igatahes läks meil seal hulk aega 🙂

Läksime üle tee, lauluväljaku aia tagant pangapealsele. Alguses jalutasime üleval ja siis kergliiklusteed mööda alla. Natuke ronisime, natuke jalutasime all. Kuna matkasime kolmandat päeva siis olime suhteliselt loiud. Väga aeglane tempo aga selle eest oli aega imetleda ja uudistada, mis ümberringi on.

Kui altpoolt seda suhkrumäe silla kohta vaadata siis pole nagu küsimustki, vabalt roniks üles aga ülevalt on natuke hirmus vaadata kuigi tegelikult saaks alla küll.

Üritasime altpoolt tabada Lasnamäe allikat. See oli päris keeruline, vee vulin alla ei kostunud ja jääd oli siin seal veel. Aga lõpuks leidsime me suisa liustiku. Nii kihvt.

Mida ülespoole jõudsime seda ilusamaks läks ja libedamaks ka.

Ronisime panga servale, alla minek tundus veidi libe 😀  Liikusime natuke üleval ja Katlerist jälle alla. Kuna Varsaallika matka teekond oli suhteliselt etteaimatav siis otsisime endale teise teekonna, et mitte korrata samu radu. Läksime ringiga: Purde tänavat mööda alla, Lükati sillast üle ja teise alt läbi. Vaatasime rahnu päevavalgel ja liivakiviastangut.

Kell tiksus omasoodu edasi ja lõpuks tekkis tunne, et me võime Varsaallika matkale hiljaks jääda aga õnneks ei jäänud, jõudsime isegi pisut varem.

Matkajaid tuli kokku umbes 40. Alguses liikusime natuke mööda tänavaid. Allikate juures tegime pisut pikema pausi, vaatasime ringi.

Edasi liikusime mööda Varsaallika oja mereni välja, nii lähedalt kui võimalik. Ajastus oli matkal hea. Varem oli oja lume all ja oleks natuke ehk igav olnud kui ainult ojasängi näed. Nüüd oli natuke lahtist vett, natuke jääd ja jäämustreid ja natuke lumist oja ka. Maapind oli kõva ja sai normaalselt käia. soojemal ajal oleks ilmselt üsna sopane olnud ja päris soojal ajal poleks ilmselt vett kuigi palju.

Mind ajab nii naerma kui selliseid silte üles riputatakse. Mul tekib siis kohe uudishimu, et mis see tapab või, kes ja kus sind sihib jne 😀

Päikeseloojanguks jõudsime Piritale mere äärde. Ilus oli.

Sel korral käisin:18km/Märtsis:126km/Aastas:411km