Kadaka asumi matk

Nagu ma algusest peale olen mõelnud siis asumi matkadel üritame võimalikult piiri lähedal käia aga et ei oleks nii masendav mööda suure tee äärt kõmpida siis oleme käinud majade taga sisehoovides, vaadanud ka natuke eemal olevaid vaatamisväärsusi. Sellega seoses lendas mu algne plaan natuke vastu taevast ehk ei ole mõtet teha ringi ümber linnaosa ega ka vaatamisväärsuste tripi- suur osa neist on lihtsalt nähtud, mis ei tähenda seda et neid ei võiks kunagi hiljem teha. Tegelikult on vaadata veel küll ja küll. Igatahes jõudsin ma otsusele, et järgmisel korral võtame ette uue linnaosa ja pidulikult võib kuulutada Mustamäe asumi matkad lõppenuks. Ehk 4 on tehtud ja 80 jäänud 😀

Kadaka asumi matk oli asumi matkadest vist peaaegu, et kõige lahedam, kuigi kui päris aus olla siis põnev osa oli see mis jäi pisut piiridest välja 😀 Ehk kohe alguses, et mitte uidata Tammsaare tee serva mööda, põikasime veidi eemale ja läksime vaatasime Mustamäe üht vanimat asustust ehk lepatriinu ja herilase tn kanti. Üks armas külatänavake keset linna.

Oravaid nägime. Neil oli seal vist pesa. Kolm tükki oli koos ja vähemalt üks neist oli poeg.

Tee peal nägime veel Riho Kulla skulptuuri “Valvel” ja Ilme Kulla skulptuuri “Tiivad”. Skulptuuride vaesuse üle mustamäelased küll kurta ei saa. Võiks mõne Lasnamäele annetada 😀

Vaatasime lähemalt Burmani willat, renniga kivi. Käisime läbi Tehnopoli hoovist.

Edasi läks asi põnevaks. Tundus, et päris piiri mööda ei tahaks minna, see oleks tähendanud justkui veidi tagasiminekut ja ringi tegemist. Samas ees ootas nii kutsuv metsarajake. Päris jupp maad sai minna aga asi lõppes sellega, et rada sai metsaonni juures otsa ja meie olime peaaegu kellegi tagahoovis 😀

Tegelikult oli seal samas tänav aga seda lihtsalt polnud väga hästi näha. Kõndisime Glehni rahulasse, mis kuulub küll Nõmme linnaossa aga jääb peaaegu piirile. Kuna piir jookseb konkreetselt keset võsa, kus nõgesed on juba peaaegu silmini kasvanud siis selle variandi ma jätsin viimaseks aga kui oleks nõudmine olnud siis oleks võinud ka sealt minna 🙂

Mulle endale meeldis mõte Iisaku soonest üle minna ja sealt oja äärt mööda ARK-i taha välja jõuda. Samas ma pisut kahtlustasin, et kõik ei ole nõus sealt üle minema. Õnneks saime kõik kenasti hakkma, isegi mina oma pika seelikuga 😀

Oja taga oli mõnus lodumets. Kohe üldse ei olnud sellist tunnet, et oleks Tallinnas. Naadid õitsesid, linnud siristasid…lihtsalt ilus. Ah jaa, suure kollase sõnajalaõie leidsime ka 🙂

ARK-i taga oli võpsik, mida ma teadsin seal olevat ka aga nõgeste ja naatidega ei tundunud see väga magus amps. Seega otsustasin matkalised rada mööda Mäepealse tn viia, kus on ka vana vangilaagri asupaik. Aga nagu ikka juhtub oli sinna raja otsa ehitama hakatud. Tee lõppes suure mullahunnikuga ja selle otsa ronimine ei tundunud valik sest see oli alles täiesti pehme ja me oleks seal kõik põlvini sees olnud. Pealegi oli arvata, et kusagilt see muld ka välja kaevati ja tõenäoliselt on mäe taga auk. Ehk valikuvariandid olid minna ümber mäe või minna läbi võsa ehk tegi enamvähem sama välja.

Kuna ma valisin mäe kasuks siis mäe taga oli aed, mille ääres kasvasid need samad silmini nõgesed. Vähemalt oli mu pikast seelikust veidi abi – hoidis nõgesed minust eemal ja ma sain neid veidi maha trampida, et teistel väga hull tulla poleks 🙂

Läksime läbi järgmise metsatuka vanale raudteetammile ja sealt algas matka kõige igavam osa. Mööda kergliiklusteed kuni veski tänavale välja ehk peaaegu 4 km, peaaegu sirget teed ja kuhugi kõrvale pole ka väga astuda. Vähemalt saime mööda asumi piiri käia 🙂 Putukaväila nägime ja pilpaküla.

Lõpu tegime suhteliselt kiirelt ära. Natuke hakkas sellest pikast kergliiklusteest tüdimus peale tulema. Aga vaatamist väärivad kohad käisime läbi. Veski kõrts, kuhu veski on toodud kusagilt Peipsi äärest ja mis on juba pea 170 aastat vana. Vaatasime, kus asus Birkenhofi mõis ja Kadaka aiand ja turg. Kaitsealuse kase alt põikasime ka läbi.

Kokku tuli umbes 13km. Mustamäe asumite ümber käies oleme läbi kõmpinud umbes 31 km.

Vana linnapiir- esimene osa. Tiskre-Nõmme

Linnapiir sai läbi käidud ja tuli midagi uut ette võtta. Vana linnapiir ehk linnasarase piir. Mingil määral on see suhteliselt sarnane praeguse piiriga aga natuke põnevam, vähemalt minu jaoks.  Punktuaalselt seda piiri taga ei ajanud aga nii enamvähem. Pealegi väga täpseks on raske minna sest seda piiri on siia sinna natuke liigutatud.

Mind edutati selleks korraks matkajuhiks, nii et pidin kindlasti õigeks ajaks kohale jõudma. Kuna nr 4 buss, mis Tiskresse sõidab käib laupäeval ja pühapäeval 1 kord tunnis siis ma hakkasin kodust õige varakult minema 😀 Kui ma 42-ga Rocca al mare poole sõitsin siis vaatasin, et mul on pea pool tundi aega, nii et tulin kolm peatust varem maha ja läksin jala edasi.

Aega oli, käisin klõpsisin jää koerast pildi, muidu sinna kanti niikuinii ei satu.

Bussi peale jõudsin.

Tiskres tekkis meil väike segadus kui osad väljusid lõpp- peatuses kuigi oleks vaja olnud edasi sõita. Buss teeb Tiskre peal ringi ja sõidab linna poole tagasi. Samas ma ise ka esimest korda läksin seal peatuses maha sest lõpp-peatus ongi ju tavaliselt lõpus. Ootasime teised siis õiges peatuses järgi ja panime mööda Luugi teed ajama kuni mereni välja. Mere peal peeti väike kõne linnasarasest ja mina sain lõpuks oma kuldmedali ka linnapiiril käimise eest kätte 😀

Algus oli selline kergem, lihtsalt jalutamine.  Trepist üles, mööda pankranniku äärt maanteeni välja. Vahepealseks vaatamisväärsuseks Rannamõisa silmaallikas.

Mäest alla Lucca teele vaatama Indrek Allmanni eramut.

Suure tee äärde tagasi ja juba oligi pea 4km käidud. Kuna liiklus oli väike siis ei viitsinud maantee alt tunnelist minna ja jooksime üle tee, et saaks otse Nõmme teele. Seal ääres oli paar suurt rändrahnu ja Rabakivi tamm.

Majade tagant suundusime Kallaste pangale. Kuna kõik tulid vapralt järele siis ei hakanud väga pangale turnima, pole vaja et keegi luid -konte murraks. Aga üles pidime ikka ronima. Samas seal on üks veidi lihtsam koht, mis peaks enamvähem igaühele jõukohane olema.

Kõik said kenasti üles, nii et astusime mööda panga ülemist äärt edasi. Harku küla vahelt läbi, joastiku juurest mööda. Sel korral oli see veel rohkem lume all, et võisin ainult rääkida, et tegelikult ka siin on joastik 😀

Oli vast purikas.

Ma ei tea, kuhu ma jokutama jäin, igatahes panid kõik ees minema, nii et neid nähagi polnud. Valisid ise pikema tee, mida mööda minna. Samas muidugi ei pidanud edasi tagasi käima, mis on hea. Samas see tagasiminek oleks olnud mõnikümmend meetrit ja tee poole lühem. Kuigi jah see pool kilomeetrit siia-sinna pole ka teab, mis probleem.

Läksime edasi Harku karjääri, pidasime väikese pikniku. Vaatasime mäge ja juga, mis lume alt välja ei paistnud.

Siin on see juga, mida näha pole 🙂

Karjäärist välja minek oli selline veits kahtlane. Ma olin sealt ühe korra varem käinud  aga põhimõtteliselt oli tegu eravaldusega, mingi onkel  toimetas seal midagi aga ei teinud meist välja. Igatahes läbi pääsesime ilma probleemideta.

Sealt sai juba otse Astangu laskemoonaladude juurde. Käisime tiigijääl. Ragises teine jala all, veidi kõhedaks võttis küll. Mind häirib teadmatus, kui palju vett mu all on. Peale selle ei tahaks sealt jääst läbi vajuda kuna see vesi haiseb seal kohutavalt 😀 Aga saime kõik üle. Vaatasime paari tunnelisse sisse ja ühes tegime terve tiiru ära.

Kadaka pangast ronisime üles. Läksime üle “heinamaa” kitsarööpmelise raudtee tammi poole, kus praegu on kergliiklustee.  Üle tee on kohe õpiringikivid. Need üle vaadatud läksime läbi metsade ja võsade. Alguses autoregistrikeskuse juurde, selle tagant läbi Glehni rahulasse, vaatasime üle ka Glehni aednikumaja torni.

Lõpuspurt. Mööda alliksoo tänavat mäeni. Viimaste jõuraasudega mäest üles. See on üks Tallinna kõrgemaid kohti 😀 Suusahüppetornide tagant läbi. Üle silla Nõmmele.

Tund aega läks üle aja. Ma ausalt öeldes kartsin, et läheb kauem, nii et kokkuvõttes polnud hullu 🙂

Sel korral käisime:20km/Märtsis:33km/Aastas:318km

Kaart

Kes edaspidi tahab kaasa lüüa siis:

8.aprill 2018 Nõmme-Mõigu
6.mai 2018 Mõigu- Pirita

Eelluurel Tallina vana linnapiir 2

Linnasarase esimese korra teine luureretk tundus mulle vajalik kuna Nõmme on mulle suhteliselt võõras paik. Enne seda tuli veel läbida väikesed metsatukad, milledest ühes ma olin käinud ühe korra ja teist ma isegi ei teadnud, et olemas on, enne kui kaardi pealt vaatasin 🙂 Kaardi järgi oleks selle retke ära teinud küll aga palju kindlam oli teada, mis olud kusagil on.

Peale selle ei mäletanud ma ka täpselt Astangu tunnelite järjekorda, et kuhu oleks parem kambaga sisse minna. Niisama oli ka põnev seal ringi vaadata. Suurem osa pilte saigi Astangul tehtud.

Tiigid haisesid võimsalt ka jääkatte all aga kuna kant on äge siis kannatab selle asja kuidagi ära 🙂

U kujulisi tunneleid pidi algse plaani järgi tulema 39, millest lõpuks valmis ehitati 4 ja neist läbitavaid on praegu 2. Käisime mõlemas.

Üks tunnel, mis on vett täis ja kuhu tavaliselt kohe üldse löögile ei pääse oli sel korral imeliselt läbipaistva jää all. Samas tundus, et jää on päris paks kuigi peab tõdema, et kusagil taga pool hakkas see jala all ragisema, nii et ma tulin üsna ruttu välja tagasi 😀

Hoolimata väikesest kõhedusest oli päris põnev uurida jääalust maailma.

Järgmine tunnel oli jälle  läbitav. Sees pilte ei teinud kuna valgust üldse polnud, hea et enda jala ette nägi.

Ühel ülemisel tunnelisuul oli palju jäästalakmiite.  Päris kihvt vaade.

Läksime tee äärde peaaegu välja, et astangule ronida. Mõttes oli, et äkki võiks käia ülevalt ja alt, et vahepeal kusagil ronida natuke. Samas on üleval suhteliselt “heinamaa”, midagi väga põnevat pole ja selliseid  veidi mugavamad alla ronimise kohad oleks olnud alles lõpus. Seega sai selgeks, et suurema grupiga on mõistlik alt minna ja, kel huvi see saab koopaid vaatama ronida. Peale selle oli seal ka võimalus korralikult mööda teed käia, kellele see rohkem meeldib, et nagu igaühele midagi.

Järgmiseks oli vaja jõuda läbi metsade Nõmmele. Esimene poole oli kergem. Sai minna mööda väikest jalgrada, mööda Õpiringi kividest. Nimetus tuleneb sellest, et 1935a mõõdistasid ja uurisid seda Tallinna loodussõpradest koolinoored. Maa-ameti kaardil kutsutakse neid hoopis Tammiku kivideks.

Kivinuka mets oli tundmatu maa. Suhteliselt võsane aga mitte liiga hull.  Jõudsime välja autoregistrikeskuse juurde.  Sealt tagant edasi läksime Iisaku soont mööda Glehni rahulasse.

Igaks juhuks sai tagavara variant ka välja vaadatud, kuidas väikese ringiga kohale saaks. Sest oja ületamine oli mulle endale paras katsumus aga  õnneks oli matka ajaks korralik jää peal 🙂

Natuke mööda tänavaid, ühest Tallinna kõrgeimast kohast üles, suusahüppetornidest mööda, Nõmme turu juurde välja.

Lõpuks juhtus selline asi, et kui meil oli matk tehtud avastas Tallinna linnaarhiiv, et tegelikult see sarase piir sellest kohast siiski ei jooksnud, nii et nüüd saame uue retke korraldada.

Sel korral: 9km/veebruaris: 43km/aastas: 228km

Kaart