Matk ümber Tallinna Iru- Sõjamäe

Sel korral alustasime Iru ämma juures. Plaaniks mööda Tallinna piiri kõndimine ehk Pirita jõe kaldal kõndimine. Iru ämma juurest jõe parem kaldalt kuni Iru sillani ja siis teiselt poolt edasi. Kunagi suvisemal ajal jäi meil märgade olude tõttu see plaan katki aga sel korral oli maapind külmunud ja läbi pääsemise lootus suur. Asusime teele, kusagilt rägastikust leidsime Tallinna piiriposti, mis on  nii ammu ümber kukkunud, et puud olid selle järgi kuju võtnud.

Kohati oli langus küllaltki järsk aga midagi hullu siiski ei olnud. Ühes kohas oli maapind siiski ka märg aga mitte üleliia. Leidsime esimesed korralikud jääpurikad.
Esmakordselt õnnestus mul näha inglijuukseid. Võibolla on neid varemgi metsa all olnud aga pole lihtsalt osanud tähele panna. Sel korral leidsin neid mitmelt poolt.  Võpsikut oli üksjagu ja samas ka pilliroogu. Tundus, et siin ei saa teineteist silmist lasta võib “heina” vahele ära kaduda 🙂 . Mitmel pool oli kobraste tegutsemise jälgi, nii näritud puid kui ka pesa poole suunduvaid teid. Kuna lehti enam ei olnud sai päris palju näha.

Merkindluse raudtee sillapostid vaatasime üle, ronisime otsa ka, et vaadet nautida.Üle põllu, kus kenasti käimiseks rada ees ja juba jõudsimegi sillani. Mõned läksid mööda torusid, mõned olid korralikud ja kasutasid silda. Edasi liikusime jõe vastas kaldal. Sinna ma polnudki kunagi käima sattunud, see tundus põnev.Iru paisu käisime lähemalt vaatmas. Sealgi hakkasid esimesed jääkoorikud tekkima. Jõgi kohises mõnusalt ja vaade oli kaunis.

Päris kalda ääres käia ei saanud, seal oli märg ja vähe ruumi, ronisime üles. Seal oli natuke võsa, natuke heinamaad. Huvitaval kombel oli seal ka mingi vana hõbekuuse mets. Miks see seal on ei teadnud keegi aga omamoodi vahva oli see ikkagi. Raudtee silla juures on ka mingid vana silla jäänused võiks arvata, et needki on merekindluse aegadest.

Et üle suure tee ei peaks jooksma valisime ühe silla aluse kust läbi pääses. Silla alt edasi algab juba Väo karjäär. Üritasime seal kuidagi laveerida, et mitte päris karjääri uitama minna. Mõningad kraavid tuli ületada, et mitte raudteele ronida. Karjääri servast sai paar pilti klõpsida. Edasi saime juba karjääri aia ja vangla aia vahele kõmpima. Seal oli ruumi piisavalt, et väike lõunapaus teha.Betooni tn jõudes nägime, et Väo karjääril on plaanis veel oma tiibu sirutada, palju võpsikut oli maha võetud. Elu huvitavamaks tegemiseks läksime tehaste taha võpsikusse. Seal võib leida palju koledat aga kes tahab näeb ka ilusat 😉

Üks  äärmiselt vana piirikivi jääb Sõjamäele. Seal on küll tore plats aga sinna pääsemine pole niisama lihtne. Kuiv koht tuleb pilliroo vahelt leida ja veel on seal väike kraav, mida tuleb märgata. Praegusel ajal pole õnneks maduussidega probleeme, neid seal ka lademes muidu.

Tegime väikese pausi ja grupipildi, et siis tundmatusse sukelduda. Nimelt läheb Tallinna piir otse läbi ühe aiaga piiratud ala. Alati oleme läinud lühemat teed mööda aga sel korral otsustasime pikema tee kasuks. Õnneks olid esimesed külmakraadid maa külmetanud ja pooleldi kandva jää tekitanud muidu poleks sealt ilmselt kuiva jalaga läbi pääsenudki. Suurema osa ajast kõndisime pilliroo ja hundinuia puhmastes, vaadet seega väga palju polnud 🙂 Samas oli see omamoodi vahva.  Päike hakkas taspisi loojuma ja siis olid hästi ilusad värvid ümberringi.

Ümber aia saanuna, pidime natuke maad tagasi minema, et jõuda viinaravila betoonseinte vahele. Sealse ala käisime läbi aga väga pikalt uudistama ei viitsinud jääda, pimedaks hakkas ka tasapisi minema. Võibolla järgmise korra alguses läheme vaatame natuke veel, mis seal põnevat leidub.Sel korral tuli meil kokku umbes 14km.

 

Mustjõe ja Merimetsa

Pühapäeval otsustasin veidi Mustjõe ja Merimetsa kandis ringi vaadata. See plaan oli tegelikult juba millalgi varem aga siis ma “unustasin” ennast oja äärde pilte tegema 😀

Tahtsin vaadata, mis seal Mustjõe oja ääres veel on ja kas õnnestub kusagilt otse Merimetsa pääseda, ilma et jalad märjaks saaks. Sain aga see oli paras pusimine 😀

Ilm oli kuidagi imelik. Mõnes kohas täiesti talv, teises kohas täielik uputus. lumikellukesed õitsesid, päike paistis aga tundus, et on piisavalt külm, et loikudel hakkas jää tekkima.

Mustjõe linnutorni ei viitsinud ronida- seega pole avatud tornis vist käinudki?! Uued seinakunsti teosed leidsin kah.Mingi kahepoolse keldri leidsin. Tundus, et mõlemal pool oli keegi elanud. Vastik oli see, et täpselt näo kõrgusele oli okastraat tõmmatud, hea et nägin.

Seewaldi hoovist kõndisin läbi kuna juba sealkandis olin. Need vanad majad on nii kihvtid, ei tüdine nende vaatamisest.

Tundus, et ei käinudki eriti aga kokku tuli 10 km.

On jääd või ei ole?

Sel aastal tundus, et õiget “jääaega” ei tule ega ole. St. purikajääd pean silmas, maas oli seda ju rohkem kui küll.

Igaljuhul otsustasime I-ga 09.02, et on paras aeg Rannamõisasse purikakontrolli minna. Samas suurt lootust ei olnud sest keegi polnud pilte üles pannud. Samas mingeid jääronijate reklaampostitusi jõudis minuni küll.

Kui kohale jõudsime siis oli näha, et ega meil mingit eriti suurt lootust ei ole. Mõned purikanired olid aga suurt mitte midagi.  Vähemalt oli hallile ilmale kohaselt pangaastang sellevõrra värvilisem.  Ja vee ääres loksusid jäälahmakad.

Mida kaugemale Tallinnast jõudsime seda suuremaks läksid lootused ja lõpuks leidsime päris kenad purikad. Kahjuks olid ronijad päris palju ära ka lõhkunud.

Otsustasime niikaua edasi minna kuni saame. Tõenäosus Tilgu koopani jõuda oli väike. Sealt pole ilma jääta peaaegu kunagi läbi pääsenud. Või jah – suvel paljajalu pääseb ka.

Igatahes vedas meil nii palju, et pääsesime koopasse ja saime pilte klõpsida aga peale seda oli vesi kaldani, nii et tuli natuke maad tagasi kõmpida ja redelist üles ronida.

Et üleval igav poleks käisime kopsusambliku otsimas. Tegelikult oli koht teada aga siis tekkis nagu eesmärk ka, miks me seal ringi kondame 😀

Bussini oli veel veidi aega siis vaatasime majade vahel ringi. Ilusa mõisa moodi maja uks oli lahti ja siis tekkis isu sisse piiluda. Ega seal tegelikult vaadata midagi polnud, keegi oli enamvähem nagu prügi sinna viinud või hoiustanud oma “moosipurke” vms. Kes tahab saab maja ära osta, see on müügis juba pikemat aega.

…ja lõpetuseks kutsuti meid külla, nii et viisime külakosti ka. Tekkis kohe siiras huvi, kas külla kutsuja minestab ära ka või mitte 😀

Peab tõdema, et palju puudu ei jäänud ja palju vist ei jäänud puudu ka sellest, et meid oleks kohe ukse taha visatud. Lõpuks sai sellest lumemees kell, et kui ära sulanud on siis läheme koju… aga ei jõudnud ära oodata, läksime kiiremini minema 🙂

Käisime:13km/veebruar 33km/aasta:179km

Paljassaare retk, Tallinn 800

Jaanuari viimasel pühapäeval käisime saja raja retkedega Paljassaare matkal. Külma oli nii kümmekond kraadi.

Ma olin üsna skeptiline selle matka suhtes. Mitte, et ma arvaks, et kehv matk tuleb vaid sellepärast, et ma olin just seal käinud, mis seal ikka nii väga muutunud on.  Samas oli tore sõbrale kaasa elama minna.

Nalja hakkas kohe alguses saama. Kodust välja tulles jäin maha bussist, millega ma oleks jõudnud linna, nii et oleks saanud läbi vanalinna jala Baltasse minna kust siis oleks järgmise bussi peale saanud.

Ainuke võimalus bussile jõuda oli minna trammi peale. Loomulikult jäin ma ka järgmisest trammist maha ja sellest järgmisega ma enam bussile ei jõudnud. Sõitsin siis parem kohe Sitsi ja lootsin, et tramm ehk sõidab nii palju otsem, et jääb see ajavahe, et ma jõuan minna Paljassaare tee ääres olevasse esimesse bussipeatusesse. Ausalt öeldes tundus see suhteliselt uskumatu aga ma jõudsin. Ma olin suhteliselt õnnelik – muidu oleks olnud variant jala Pikakari randa kõmpida ja siis uurida, kus matkalised oma järjega on, kas minna neile järele või vastu. Viimane variant oleks muidugi jama olnud siis oleks saanud edasi-tagasi käia.

Pean tõdema, et kui me kohale jõudsime siis ma enam üldse ei kahelnud, et tuleb äge matk. Ilm oli lihtsalt nii ilus, lund nii palju, päike kuldas mere ära. Lihtsalt vaatad ja imetled.

Saime kuulda kultuuriloolist tausta. Piilusime varemete “ukse” vahelt sisse. Kõndisme merejääl. Kusjuures kalda ääres oli korralik tugev jää. Kuigi võib öelda, et üldises plaanis oli meri jäävaba.

Vaatasime üle pangaserva alla, uurisime lähemalt Merekindluse rajatisi ja käisime ümber suure maalingutega kaetud tünni.

Seda lund, jääd ja päikesesillerdust võiski vaatama jääda. Sumpamist oli ka üksjagu. Pangaalusel ulpisid jää-pannkoogid.

Ägedalt jäätunud olid ka mägiveiste aia postid, mis olid nagu kodumaine Stonehenge. Või mingid kummalised kummitused, merejääl seismas 🙂

Pean tunnistama, et nii talvise ilmaga ma polegi varem Paljassaarel käinud. Kuigi kaks nädalat varem olin seal, siis lund oli tunduvalt vähem ja jäädki polnud eriti.

Edasi ronisime valgesse torni. Nautisime seda jäist ja lumist vaadet ülevalt poolt. Õrnalt hakkasid taevasse tekkima loojangutoonid.

Järgnes Nõuka aegne laut, mis seisab varemetena ja on täidetud erinevate maalingutega.

Loojanguks jõudsime tagasi algpunkti. Soovitan kõigil, kel vähegi matkapisik sees on talvist Paljassaart nautima minna, muidugi kui ükskord jälle lumi maha tuleb 🙂

Kui ametlik osa läbi sai siis vaatasime, et bussini on üksjagu aega ja otsustasime aja kasulikult veeta. Jalutasime “linna” poole tagasi aga mööda sirget teed ei viitsi ju.  Käisime kolasime varemete vahel, vaatasime veetorni.

Käisin tegin “Rahu” kino pildi ka enne kui see igaveseks tänavapildist kaob.

Kokku: 10km/jaanuaris134km

Pandju saar, Viimsi ps.

Detsembris peaaegu matkamas ei käinudki. Kuidagi polnud väga mingit isu kuhugi minna. Kui keegi kutsus siis käisin ja kogu lugu. Paar päeva enne aasta lõppu sai ennast siiski natuke liigutatud.

Õiget mõtet nagu polnud selles suhtes, et mingeid ideealgeid oli nii mul kui I-l aga kuna minek jäi hilja peale siis, laitsin kauged plaanid maha ja pakkusin ise sama kauge plaani asemele 😀

Nii armas ma olengi jah 🙂 Aga tegelikult ühesõnaga polnudki väga oluline, kuhu me läheme vaid lihtsalt tundus, et võiks ennast natuke liigutada.

Ma mõtlesin, et võiks Pandju saarele minna kui saab ja pärast kusagilt metsa kaudu tagasi tulla.

Sõitsime Viimsi lõpp-peatusse välja . Vaatasime, mis piilupesa lasteaiast järele on jäänud. Suurt midagi- paar kruusahunnikut ja lage plats.

Läksime Haabneeme randa sest kogu teed ei viitsi ju mööda asfalti kõndida. Rannas olid riietekabiinid vahvate sõnumitega ja muidu oli ka ägedalt udune.

Varsti läksime siiski tee peale tagasi, igaks juhuks ei läinud märgade kivide peale ukerdama. Samas oli tee ääres ka igasugu jama, mida avastada 😀 Ämblikud bussipeatuse kaardi ja klaasi vahel olid päris sürrid, ei tea mis pesa nad sinna ehitada plaanisid.

Juba eemalt piilusime, kas siis saab või ei saa Pandjule, tundus, et tee on vaba aga vahel silm petab ja kusagil on ikka vesi ees. Mida lähemale jõudsime, seda selgemaks sai, et me ikkagi saame saarele.

Peale selle vedas meil sellega, et saime ära käia, nii et kedagi teist peale susiseva luige saare peal ei olnud. Kuna seal oli külm, niiske ja tuuline siis väga kaua seal polnud. Tegime alt ja ülevalt tiiru peale ja hakkasime liikuma.

Sama teed mööda tagasi minna on meile suhteliselt vastunäidustatud seega läksime metsa. Vaatasime Maisiniidi kivi üle, piilusime raketibaasi kaare alla ja liikusime Tallinna poole tagasi. Vaikselt hakkas pimedaks minema aga kuna ma pole Krillimäe metsas peaaegu üldse käinud siis lootsin, et päris kottpimedas ja käsikaudu ei pea edasi liikuma. Algul läksime mingit kraavikallast mööda, hiljem leidsime tee, mis metsast välja viis. Muidugi võiks mõnikord sinna metsa niisama kooserdama minna.

17km/Detsembris:76km/Aastas:1665km

Iru ja Botaanikaaed

Käisime kevadet otsimas. Kas sinililled on juba väljas? Sõitsime bussiga Priislesse ja läksime Iru linnamäe juurde vaatama.

Esialgu tundus, et erilist lootust peale pisikeste nuppude midagi  näha ei ole aga siiski mõned pikemad leidsime ka. Päikselise ilmaga oleks need ilmselt lahtigi olnud.

Välja tulime ilma igasuguse edasise plaanita, nii et kui natuke aega ninad maas ringi käinud olime ja suurem õhin mööda sai siis tekkis küsimus, et mis edasi peaks saama 🙂

Botaanikaaed tuli kuidagi meelde. Pole ammu käinud ja lootust oli, et äkki seal on lilli rohkem.

Läksime mööda jõe äärt edasi. Kohati oli talv ja kohati kevad. Oli jääd, oli lund, veed vulisesid, päike paistis, külm tuul puhus. Seened kasvasid 😀

Sadas vihma, rahet ja lund.

Silla alt läbi ei pääsenud, vähemalt mitte ilma märgade jalgadeta, seega jooksime üle sõidutee.

Radade peal vulisesid ojakesed, nii et olime sunnitud mujalt käima.

Pisikesed kevadised seened

Samas kõrval olid jääväljad, mine lase liugu kui tahad.

Kõrval mõllas Pirita jõgi, kevadiselt hiiglaslik.

Kuna rippsilla poolsest küljest botaanikaaeda ei pääse siis pidime päris pika tiiru tegema, et sisse saada.

Vaatasime ringi ja tundus, et botaanikaaed on täiesti lilletu: hall ja pruun. Igav ühesõnaga. Ma lootsin, et seal on umbes miljon sorti lumikellukesi ja krookuseid jms. Krookused me leidsime sest neid ma olin enda arust näinud botaanikaaia maja ees peenras. Kuigi ma pole kindel, et tulpide õitsemise ajal neid sealt leida võiks, varasemal ajal ma pole seal käinud. Vahet tegelikult pole sest krookused olid ju olemas 😀

Suundusime kiviktaimla poole. Seal oli vähemalt natukene värvi.

Lõpuks leidsime ka lumikellukesed aga täiesti tavalised. Pundi lumekuppe ja pisikesed alpikannid ja siniliiliad. Kui pilte vaadata siis on justkui raske uskuda, et need ühel päeval on tehtud.

Ja kui juba midagi leitud siis hakkas ka muud silma, näiteks nõiapuud.

Lonkisime veel siin seal. Ma polnud Pätsi talu näinud ega midagi, käisime lähemalt vaatamas. Seal oli äge kaartega sild ja mingi kummaline kõrvalhoone, mis nägi väga äge välja.

Roosa maja nurga tagant välja astudes sattusime meelte aeda. Ma polnud sellest midagi kuulnud. Ei seostanud millegiga aga põnev nägi välja. Tundus pigem selline hingeline koht, et võtad aja maha ja mõlgutad omi mõtteid. Aga selles mõttes tundus natuke imelik, et siis ootaks rohkem loodusliku paika. Ma ei lugenud silte ka nägin ainult, et seal oli pimedate kirja kasutatud. Pärast tuli välja, et ongi mõeldud erivajadustega inimestele. Tegelikult polegi vahet, kellele või milleks mõeldud, kuidagi armas ja soe õhkkond oli seal.

Sellest aianurgast leidsime lõpuks ka lumeroosid. Olime täiesti veendunud, et neid peaks ju botaanikaaias olema aga mujal neid näha ei olnud.

Kui aiast välja saime, leidsime ilusad suured lumikellukesed.

Mulle tundus suhteliselt mõttetu hakata läbi linna koju sõitma. Ajaliselt oleks natuke võitnud aga mingit elamust poleks kuidagi saanud.

Võtsin suuna  Lükati silla poole. Pole päris kaua Pirita metsas käinud ja jälle avastasin, et seal on nii äge loodus. Hoolimata sellest, et seal on palju igasugu radasid ei kohtunud ma enne silla juurde jõudmist kedagi. Mõnus rahulik olemine.

Varsti olingi Lükati silla juures, jää läks. Päris äge oli vaadata.

Jõgi oli sealkandis ka äärmiselt lai. Tavaliselt pääseb silla alt kuiva jalaga läbi ja on ruumi astuda 🙂

Läksin otse, Purde tänavale. Hakkas laia lund sadama. Korraks piilusin siiski ka oma lumikellukese kohta. Olid ennast lõpuks lume alt välja pressinud. Alles mõned päevad tagasi polnud neist jälgegi näha.

harilik karikseen

Seda lund oli küll ainult hetkeks, kohe hakkas päike paistma ja okstel pärlendasid piisad ja see oli jube ilus vaatepilt aga pildile püüda ei õnnestunud seda kuigi hästi.

Pangast üles ja kodu poole. Tee peal nägin veel katkujuuri, tohutuid veeloike keset tavalisi radu, pidin uued rajad vaatama, et kuiva jalaga läbi pääseda 🙂

12/12/445

Jäälille retk Pirita jõel

Naistepäeva retk Pirita jõel tuli suhteliselt äkki, nii umbes paar päeva enne anti teada. Kuna tööpäevad lõppevad erinevatel aegadel siis oli 2 kokkusaamise aega. Pool tundi enne oli warm up Pirita topi taga mullamäe otsas. Nii naiselik 😀 Aga tuleb tõdeda, et seal oli ilus vaade ja ronida mulle meeldib ka.

Kuna mul oli aega läksin jala kohale ka. Eriti pikk maa pole aga lõpuks andis see kodust tulek ja koju minek umbes 10 km juurde.

Jõudsin esimesena kohale vist. Igatahes oli mul aega seal mägede vahel ringi tuiata.

Korraks oli isegi linna siluetti näha.

Peaks sinna mõnikord valges ja lumesajuta päeval minema, eriti hea oleks päikeseloojangu ajal minna.

Kui esimesed inimesed kohale jõudsid, ronisime mäe otsa. Alguses polnudki väga midagi näha aga varsti läks ägedaks. Meri sai triibuliseks ja siis ruuduliseks. Vägev.

Kaua seal olla ei saanudki, poole tunni pärast pidime juba kloostri ees olema. Grupipilt tehtud läksime jõele.

Käisime neljal saarel.  Kohtusime uisutajaga.

Lükati silla alt läbi.

Mina läksin sealt maa peale tagasi mõneks ajaks. Mulle ei tundunud kõige mõistlikum kärestiku peal käia. Aga noh, keegi sisse ei kukkunud ju siis polnud nii hull. Üleval oli Lükati rändrahn.

Mõnes kohas oli vesi lahti.

Huh, mõnikord praksus jää jala all ja oli natuke hirmus. Samas oli tore ka pole enne nii pikalt mööda jõge käinud 🙂  Edasi oli juba nii pime, et pilti polnud mõtet teha. Botaanika aia taga ronisime mäest üles ja käisime aia taga. Suvel pidavat see pea võimatu olema aga praegu sai läbi küll. Botaanika aia silla panid mõned tegelased nii kõikuma, et pärast käisid maa peal ka jalad all ringi. Lõpp oli metsakooli peatuses. Kuna mul polnud erilist vahet, kas minna jala või bussiga, eriti palju kodule lähemale ei saa ja 10 minutit oodata väga ei viitsi, siis läksin jala. Ja see oli päris põnev, polnud sealkandis varem käinud.  Võiks mõnikord päevaavalges ka seal kolada 🙂

Sel korral käisin:17km/Märtsis:50km/Aastas:335km

Korraldas: Saja raja retked

Vana linnapiir- esimene osa. Tiskre-Nõmme

Linnapiir sai läbi käidud ja tuli midagi uut ette võtta. Vana linnapiir ehk linnasarase piir. Mingil määral on see suhteliselt sarnane praeguse piiriga aga natuke põnevam, vähemalt minu jaoks.  Punktuaalselt seda piiri taga ei ajanud aga nii enamvähem. Pealegi väga täpseks on raske minna sest seda piiri on siia sinna natuke liigutatud.

Mind edutati selleks korraks matkajuhiks, nii et pidin kindlasti õigeks ajaks kohale jõudma. Kuna nr 4 buss, mis Tiskresse sõidab käib laupäeval ja pühapäeval 1 kord tunnis siis ma hakkasin kodust õige varakult minema 😀 Kui ma 42-ga Rocca al mare poole sõitsin siis vaatasin, et mul on pea pool tundi aega, nii et tulin kolm peatust varem maha ja läksin jala edasi.

Aega oli, käisin klõpsisin jää koerast pildi, muidu sinna kanti niikuinii ei satu.

Bussi peale jõudsin.

Tiskres tekkis meil väike segadus kui osad väljusid lõpp- peatuses kuigi oleks vaja olnud edasi sõita. Buss teeb Tiskre peal ringi ja sõidab linna poole tagasi. Samas ma ise ka esimest korda läksin seal peatuses maha sest lõpp-peatus ongi ju tavaliselt lõpus. Ootasime teised siis õiges peatuses järgi ja panime mööda Luugi teed ajama kuni mereni välja. Mere peal peeti väike kõne linnasarasest ja mina sain lõpuks oma kuldmedali ka linnapiiril käimise eest kätte 😀

Algus oli selline kergem, lihtsalt jalutamine.  Trepist üles, mööda pankranniku äärt maanteeni välja. Vahepealseks vaatamisväärsuseks Rannamõisa silmaallikas.

Mäest alla Lucca teele vaatama Indrek Allmanni eramut.

Suure tee äärde tagasi ja juba oligi pea 4km käidud. Kuna liiklus oli väike siis ei viitsinud maantee alt tunnelist minna ja jooksime üle tee, et saaks otse Nõmme teele. Seal ääres oli paar suurt rändrahnu ja Rabakivi tamm.

Majade tagant suundusime Kallaste pangale. Kuna kõik tulid vapralt järele siis ei hakanud väga pangale turnima, pole vaja et keegi luid -konte murraks. Aga üles pidime ikka ronima. Samas seal on üks veidi lihtsam koht, mis peaks enamvähem igaühele jõukohane olema.

Kõik said kenasti üles, nii et astusime mööda panga ülemist äärt edasi. Harku küla vahelt läbi, joastiku juurest mööda. Sel korral oli see veel rohkem lume all, et võisin ainult rääkida, et tegelikult ka siin on joastik 😀

Oli vast purikas.

Ma ei tea, kuhu ma jokutama jäin, igatahes panid kõik ees minema, nii et neid nähagi polnud. Valisid ise pikema tee, mida mööda minna. Samas muidugi ei pidanud edasi tagasi käima, mis on hea. Samas see tagasiminek oleks olnud mõnikümmend meetrit ja tee poole lühem. Kuigi jah see pool kilomeetrit siia-sinna pole ka teab, mis probleem.

Läksime edasi Harku karjääri, pidasime väikese pikniku. Vaatasime mäge ja juga, mis lume alt välja ei paistnud.

Siin on see juga, mida näha pole 🙂

Karjäärist välja minek oli selline veits kahtlane. Ma olin sealt ühe korra varem käinud  aga põhimõtteliselt oli tegu eravaldusega, mingi onkel  toimetas seal midagi aga ei teinud meist välja. Igatahes läbi pääsesime ilma probleemideta.

Sealt sai juba otse Astangu laskemoonaladude juurde. Käisime tiigijääl. Ragises teine jala all, veidi kõhedaks võttis küll. Mind häirib teadmatus, kui palju vett mu all on. Peale selle ei tahaks sealt jääst läbi vajuda kuna see vesi haiseb seal kohutavalt 😀 Aga saime kõik üle. Vaatasime paari tunnelisse sisse ja ühes tegime terve tiiru ära.

Kadaka pangast ronisime üles. Läksime üle “heinamaa” kitsarööpmelise raudtee tammi poole, kus praegu on kergliiklustee.  Üle tee on kohe õpiringikivid. Need üle vaadatud läksime läbi metsade ja võsade. Alguses autoregistrikeskuse juurde, selle tagant läbi Glehni rahulasse, vaatasime üle ka Glehni aednikumaja torni.

Lõpuspurt. Mööda alliksoo tänavat mäeni. Viimaste jõuraasudega mäest üles. See on üks Tallinna kõrgemaid kohti 😀 Suusahüppetornide tagant läbi. Üle silla Nõmmele.

Tund aega läks üle aja. Ma ausalt öeldes kartsin, et läheb kauem, nii et kokkuvõttes polnud hullu 🙂

Sel korral käisime:20km/Märtsis:33km/Aastas:318km

Kaart

Kes edaspidi tahab kaasa lüüa siis:

8.aprill 2018 Nõmme-Mõigu
6.mai 2018 Mõigu- Pirita

Tiskrest üle mere Murastesse

Mul oli hull tahtmine kuhugi minna aga juhe oli täiesti koos. Kuulda oli, et Rannamõisa pank on jääs ja ilm oli ka mõnusalt päikeseline, seega otsustasime sammud sinnapoole seada. Mõttes oli Murastesse välja jalutada ja tagasi ka. Teekonda väga kindlalt paika ei julgenud panna, ei teadnud ju, kuidas ja kust läbi pääseb.

Tee oli lumine. Kõik siras ja säras. Mere ääres nägime, et jää on korralikult peal ja saab mööda seda minna mingi maa. Alguses oli ikka kahtluseuss sees, et aga äkki ikka ei ole see jää nii tugev. Samas ma vähemalt tean, et vesi pole seal ka hirmsügav. Nii et läksimegi mööda jääd Murastesse välja.

Esialgu ei paistnud jääseinu kusagil. Aga niisamagi oli ilus.

Jää peal oli päris mõnus käia kuigi eriti kiiret tempot seal üles ei andnud võtta, liiga libe aga samas krobeline.

Natuke problemaatiline oli see kui tahtsime panga alla pilte tegema minna. Sinna oli tuul lumevallid kokku lükanud ja hanged üle põlve. Kohati lumi kandis, kohati vajusid läbi. Ühesõnaga eriti ebameeldiv variant. Aga pilte oli vaja teha 🙂

Esialgu tundus sellinegi jää piisav, et lähemalt uudistama minna 🙂

Ei teadnud kuhupoole vaadata. Kui olid kalda ääres siis vaatasid, et eemal on nii ilusad kivid ja siis jälle vastupidi. Kivi pilte sai umbes miljon.

Kalda ääres paistsid jälle purikad aga sel korral juba märksa suuremad ja natuke rohkem.

Nii me seal käisime ahhetasime ja ohhetasime 🙂 Üks väike lisapõhjus sinna kanti minekuks oli tegelikult ka see, et sel päeval pidi ka jääronimise võistlus olema. Ei olnud kõige põnevam aga samas vahepala siiski.

Ronimine toimus üsna Tilgu koobaste lähedal. Natuke lumes sumpamist ja kohale me jõudsimegi.

Suvel ei saanud arugi, et seal mingi allikas on, talvel selle eest paistis see hästi välja.

Eemalt paistavad Hageni kivid.

Tilgu sadamas käisime korraks ka maa peal. Ma isegi ei mäleta miks aga ilmselt tundus jää kahtlane või midagi. Selle eest leidsin laheda juurepunutisega puu.

Mida Muraste poole jõudsime seda lähemal oli lahtine meri.

Läksime kalda poole tagasi, seal oli pannkoogiallee

…ja järgmine ilus jääsein. Veidi madalam kui varem olnud.

PSM helgiheitja varjendit ei viitsinud lähemalt vaatama minna. Nähtud juba. Kuigi tegelikult oleks võinud minna, oleks paremini näha olnud, mis seal üleval veel on 🙂

Meriküla uurdeid tahtsime ka näha, avaldasid need ju suve poole suurt muljet. Talvel peab tõdema olid Tilgu koopad ägedamad. Purikad olid igal pool ees, näha polnud suurt midagi.

Aga leidus siiski ka mõni põnevam nurgatagune

A avastas äkki, et tal on fotokasse mingi uus funktsioon tulnud, talveilmale kohane. Naerma ajas küll 😀

Peale uurdeid ronisime üles ja liikusime Muraste vaateplatvormile. Võttis võhmale küll aga polnud nii hull kui ise arvasime 😀  Kuna A polnud Muraste mõisa juures käinud, läksime sinna. Pärast otsustasime hiies väikse tiiru teha ja kõhu täis süüa.

Kui metsast välja tulime hakkas pimedaks minema. Arvestades meie väikest väsimust ja teekonna pikkust siis tundus suhteliselt mõttetu jala Tiskresse minek. Vaatasime bussi aegu ja sõitsime linna. Tallinnasse jõudsime pimedas, nii et otsus oli mõistlik 🙂

Lonkisime läbi vanalinna. Musumäe otsas oli nii palju südameid ♥

sel korral:13km/märtsis:13km/aastas: 298km

Presidendimatk 15

Paar aastat olen sattunud peale Presidendimatkale aga kunagi pole kohale läinud sest tegelikult mulle väga suured seltskonnad ei meeldi. Ei meeldi mulle ka need mööda teed matkamised, selleks pole vaja Aegviitu sõita, saab vabalt ka Tallinnas kusagil ringi tatsata.

Üks tuttav oli mineja ja mõtlesin, et haagin ennast külge. Enne tegime muidugi plaanid valmis. Ei jää algust ootama vaid “jookseme” Jänedale, sööme kõhud täis ja siis metsast tagasi Aegviitu. Tundus, et aega on ilmatu palju aga tegelikult kippus natuke väheseks jääma. Suvel oleks ehk okei aga talvel paksus lumes sumbata tundus küll päris raske, seda enam et 24-dal matkasime ka 25km. Oli kohe tunda, kuidas jalg üle murdunud puu ei taha tõusta. 😀

Esimese asjana jäin ma maha bussist, millega ma oleks Balti jaama jõudnud. Õnneks tuli mulle meelde, et tegelikult pole mul vaja sinna jõuda, Ülemistesse on lühem maa ja rong jõuab sinna ka natuke hiljem. Tavaliselt lihtsalt ei kasuta selle suuna ronge eriti ja siis pole meeles, et saab ka lähemalt peale hüpata. Igatahes rongile ma jõudsin, sain isegi natuke oodata.

Kartsin, et rong on püstiseisjaid täis aga õnneks mitte, mahtus istuma küll. Kuigi  pärast rongist maha tulijaid vaadates tundus, et rong oli vist kummist 🙂

Pean tõdema, et presidendi matkast ma eriti pilte ei teinudki. Jäneda pool oli küll ka natuke huvitavamaid kohti tee ääres aga üldiselt üsna nüri kõmpimine. Võibolla polekski viitsinud Jänedale välja minna aga kuna ma pole seal kunagi käinud, vähemalt ma ei mäleta et oleks siis ma tahtsin näha, mis seal on.  Nägin, et mõis ja linnamägi on seal kohe kindlasti, mis mind huvitada võiks.

Aga enne veel oli Jänijõgi, päris maaliline.

Jäneda Allikajärv tundub, et on ka imeilus. Talvel oli küll suures osas jää all aga natuke siiski oli lahtist vett ka näha. Huvitav oli “äravoolu toru”, muud nime ma sellele anda ei osanud aga näeb välja nagu laseks vannist vett välja 🙂

Finish paistiski. Kõik osalejad said endale lõpetamise puhul kleepekad. Kuidagi vanaaegne värk, lapsena ma oleks isegi õnnelik olnud, praegu tekib küsimus, et mis ma sellega tegema peaks. Tegelikult on see ju lihtsalt prügi kui täiesti aus olla.

Musta täku tallis pakuti süüa. Kuna ma juba ette teadsin, et söögiks on hernesupp ja seda ei söö ma isegi pika hambaga mitte, siis oli oma söök kaasas. Aga noh, polnud vajagi, seal oli nii palju erinevaid saia variante, et ma sain neistki kõhu täis. Magusaid ja soolaseid ja ilmselt kohapeal või lähistel küpsetatud, njämma. Hea oli ka see, et jõudsime suhteliselt varakult kohale, oli istumise ruumi ja sai rahulikult süüa.

Edasine plaan nägi ette Jäneda mõisa. Sinna sai sisse ka, nii et kasutasime juhust ja söime ühed koogid ka või pigem isegi tordid. Ei saa mainimata jätta, et maitses hästi, oli magus nagu kook olema peab aga need ilusad roosid maitsesid kahjuks nagu papp.

Mõisa ait oli ilus.

Natuke vaatasime mõisas ka ringi.  Ühes toas olid topised, teises rahvariided.

Kook söödud, meel hea, hakkasime liikuma. Esmalt tuli ületada Jänijõgi ja siis oli üks suur mäkketõus kogu aeg. Olime nagu ah ja oh, no lihtsalt jaksu polnud eelmisest päevast üldse alles.

Aga mäele me jõudsime. Vaade oli ilus, puukujusid oli ka, mõned olid ümber lükatud.

Peab tõdema, et meist kumbki pole eriline järvejääl kõndimise armastaja aga ringiga ka ei viitsinud minna, läksime otse üle Kalijärve.

…või siis mitte nii otse

Järve ääres olid ka puukujud. Näkineid ja vetevana vms 😀

Järgmiseks sihiks olid siniallikad. Aga enne seda olid mäed ja mäed ja mäed. Raske oli kohale jõuda. Allikas oli peaaegu üleni kinni külmunud aga isegi see oli ilus, mis lahti oli 🙂

Hoolimata väsimusest oli metsa vahel imeilus jalutada. Päris talvine, päris lumine, väga valge.

Siniallikas

Siinkohal tekkis vaikselt tunne, et me peaks tempot tõstma, et rongile jõuda. Presidendimatkal saab teatud kindlate rongidega ühe piletiga sõita. Aga asi polnud isegi mitte nii väga selles, et piletiraha kokku hoida vaid selles, et meil polnud kummalgi sularaha kaasas. Põhimõtteliselt oleks saanud tagasi ka Tartu rongiga aga siis oleks lihtsalt pimedas Aegviidus pidanud passima paar tundi või umbes nii.  Ja tegelikult tahtsime me veel ka Sööriksoo loodusrajale jõuda, eriti mina. Ma pole seal kunagi käinud sest alati kui sinna kanti sattuda siis jääb see paari kilomeetrine rada lõppu, et kui jõuab siis käib läbi aga siiamaani ei ole jõudnud, nii et pidime keel vesti peal kimama 😀

Jõudsime natuke rohkem kui tund enne rongi väljumist kohale, nii et saime üsna muretult selle raja läbi käia. Aga sinna tahaks tegelikult mingil muul ajal ka minna.

Jõudsime metsast välja täpselt nii palju varem, et saime veel ka raudteejaama hooned üle vaadata.

Rong ootab.

Rongiaknast nägime päikeseloojangut ja lumetuisku.

Ülemistel astusin välja ja mõtlesin, et kuna ma plaanin võibolla kunagi seal kandis ühte matka teha siis oli täpselt paras aeg eelluurele minna. Pärast seda olin kodule juba nii lähedal, et tundus mõttetu bussiga sõita. Lõpuks tuli kilomeetreid kokku 28.

veebruaris:100km/aastas 285km