Eelluurel Tallina vana linnapiir 2

Linnasarase esimese korra teine luureretk tundus mulle vajalik kuna Nõmme on mulle suhteliselt võõras paik. Enne seda tuli veel läbida väikesed metsatukad, milledest ühes ma olin käinud ühe korra ja teist ma isegi ei teadnud, et olemas on, enne kui kaardi pealt vaatasin 🙂 Kaardi järgi oleks selle retke ära teinud küll aga palju kindlam oli teada, mis olud kusagil on.

Peale selle ei mäletanud ma ka täpselt Astangu tunnelite järjekorda, et kuhu oleks parem kambaga sisse minna. Niisama oli ka põnev seal ringi vaadata. Suurem osa pilte saigi Astangul tehtud.

Tiigid haisesid võimsalt ka jääkatte all aga kuna kant on äge siis kannatab selle asja kuidagi ära 🙂

U kujulisi tunneleid pidi algse plaani järgi tulema 39, millest lõpuks valmis ehitati 4 ja neist läbitavaid on praegu 2. Käisime mõlemas.

Üks tunnel, mis on vett täis ja kuhu tavaliselt kohe üldse löögile ei pääse oli sel korral imeliselt läbipaistva jää all. Samas tundus, et jää on päris paks kuigi peab tõdema, et kusagil taga pool hakkas see jala all ragisema, nii et ma tulin üsna ruttu välja tagasi 😀

Hoolimata väikesest kõhedusest oli päris põnev uurida jääalust maailma.

Järgmine tunnel oli jälle  läbitav. Sees pilte ei teinud kuna valgust üldse polnud, hea et enda jala ette nägi.

Ühel ülemisel tunnelisuul oli palju jäästalakmiite.  Päris kihvt vaade.

Läksime tee äärde peaaegu välja, et astangule ronida. Mõttes oli, et äkki võiks käia ülevalt ja alt, et vahepeal kusagil ronida natuke. Samas on üleval suhteliselt “heinamaa”, midagi väga põnevat pole ja selliseid  veidi mugavamad alla ronimise kohad oleks olnud alles lõpus. Seega sai selgeks, et suurema grupiga on mõistlik alt minna ja, kel huvi see saab koopaid vaatama ronida. Peale selle oli seal ka võimalus korralikult mööda teed käia, kellele see rohkem meeldib, et nagu igaühele midagi.

Järgmiseks oli vaja jõuda läbi metsade Nõmmele. Esimene poole oli kergem. Sai minna mööda väikest jalgrada, mööda Õpiringi kividest. Nimetus tuleneb sellest, et 1935a mõõdistasid ja uurisid seda Tallinna loodussõpradest koolinoored. Maa-ameti kaardil kutsutakse neid hoopis Tammiku kivideks.

Kivinuka mets oli tundmatu maa. Suhteliselt võsane aga mitte liiga hull.  Jõudsime välja autoregistrikeskuse juurde.  Sealt tagant edasi läksime Iisaku soont mööda Glehni rahulasse.

Igaks juhuks sai tagavara variant ka välja vaadatud, kuidas väikese ringiga kohale saaks. Sest oja ületamine oli mulle endale paras katsumus aga  õnneks oli matka ajaks korralik jää peal 🙂

Natuke mööda tänavaid, ühest Tallinna kõrgeimast kohast üles, suusahüppetornidest mööda, Nõmme turu juurde välja.

Lõpuks juhtus selline asi, et kui meil oli matk tehtud avastas Tallinna linnaarhiiv, et tegelikult see sarase piir sellest kohast siiski ei jooksnud, nii et nüüd saame uue retke korraldada.

Sel korral: 9km/veebruaris: 43km/aastas: 228km

Kaart

Männiku püramiidid

Matk koos lastega Männiku karjääri. Edasi tagasi 7km, eesmärgiks näha püramiide. Ilm oli külm -9 aga mitte liiga hull. Päike paistis.
Minu teekond 19km

Alustasime Liiva surnuaia peatusest. Kuna mina jõudsin natuke liiga vara Nõmme kanti, otsustasin osa maad jala minna. Tuli välja, et valisin vist enamvähem kõige pikema tee kust kaudu kohale jõuda.

Läksime läbi surnuaia, mööda Raku järve kallast. Katsusime jääd, vaatasime jääpurikaid.

Keskpäeval oli taevas nagu päikesetõusu või -loojangu ajal.

Püramiidideni jõudsime natuke varem kui ma ise lootsin. Selles kohas pole varem mägesid näinud. Ilus oli ja ronimise lusti jagus ka üksjagu.

Veetsime seal omajagu aega aga tundus, et kõnniks veel. Suvel oli teisel pool järve mõned mäed, otsustasime neid vaatama minna.

Tee peal tegime mõned looduspildid ka 🙂

Umbes 4 km tuli minna kui jõudsime ühele karjääriväljale. Seal oli suhteliselt igav. Ainult üks mägi ja see ka pealt sile. Samas oli ilus vaade järvele.

Ja palju pilliroogu jääga. Jääle minek oli võibolla natuke kahtlane värk aga tundus, et kannab piisavalt ja põnev oli ka, kalad ujusid varba all 🙂 Julgemad nagu pärast näha sai, käisid suhteliselt rahulikult keset järve ringi, jalutasid koera.

Ausalt öeldes teised mäed enam vaimustusest kiljuma ei pannud, suhteliselt samasugused ju, ainult teist värvi. Pole nii teravatipulised ka.

Aga! Mis mulle juba suvel muljet avaldas ja ka sel korral väga meeldis on karjääriauk või-seinad, kuidas neid iganes nimetada. See liiva pind on nii kihvt.

Päike hakkas looja minema. Kuna keegi kunagi midagi rääkis, et Raku ja Männiku järve vahelt enam läbi ei pääse, siis ei läinud uurima ka, kas see vastab tõele või mitte vaid jalutasime sama teed tagasi, suure ringi ümber järve. Kuigi loogiliselt võttes ma arvan, et pääseb ikka 😀 Katsetama ei hakanud lihtsalt sellepärast, et kui tõepoolest poleks läbipääsu siis oleks tulnud veel pikem ring tagasi kõmpida. Teiseks hakkas vaikselt külm ja meil oli väike lootus, et ei jää päris kottpimedasse jalutama, mitte et sel mingit tähtsust oleks aga kui midagi ei näe siis pole nagu eriti põnev.

Et päris enda jalajälgedes ei astuks siis liikusime rohkem järve ääres.

Päikeseloojangu püramiidid.

Lõpuks läks üsna pimedaks kätte ära. Väsimus tuli peale. Männiku “mäest” üles minnes oli võhm nii väljas, et lihtsalt pidasime poolel teel hingetõmbepausi 😀 Ega ma muidugi ei arvanud ka, et ma nii palju käinud olin. Talveriided ja ronimine takkapihta.

Bussiga linna ja seal nägin meteoriiti. Väsimus kui käega pühitud. Lonkisin üle tee pilti tegema.

Selle aasta kilomeetrid: 84

Kadaka pangal ja Harku jugadel

Tundub, et ma olen juba miljon korda Harku kandis käinud aga tuleb välja, et leidub veel küllalt selliseid radu, mida ma kõndinud pole.

Sõitsime bussiga Tiskresse, läksime üle tee, kohe võsa vahele piiluma, mis seal head on. Niisama tore metsaalune.

Üldiselt plaanisime üles tee peale minna, et seal mõningaid kive vaadata.  Neid on seal hulgi ja nimeks näidatakse , kas  rändrahnud või siis suuured rändrahnud. Parajad pirakad olid küll.

Et natuke põnevam oleks jäi tee peale ka üks imeilus vana tamm- Rabakivi tamm.

Ja siis juba järgmised kivid. Nendega on selline lugu, et need on kellegi aias aga aed on igalt poolt katki ja silmnähtavalt seal ka kedagi ei elanud, nii et me käisime vaatasime neid lähedalt ka.

Vaikselt tekib tunne nagu oleks mingi kivimaniakk.

Esialgu rohkem kive polnud. Läksime otse põllu kõrvalt Kallaste pangale aga enne veel tuli ületada kraav. Õnneks see oli üle hüpatav. Foto:Ilme

Pank oli ilus, kohati päris kõrge. Üldiselt hästi läbitav. Natuke sodine aga on ka hullemaid prügimägesid nähtud.

Ette tasub siiski vaadata. Ühes kohas veidi all pool oli okastraadist aed.

Peale selle oli seal pruuni raunjalga. LKII. Ma nägin seda teist korda elus, eelmine kord oli Astangul.

Oma pettumuseks avastasime, et osa pangaalust oli kinni. Keegi oli aia pangani välja vedanud. Isegi nii kiivalt kaitstakse “oma” pangaalust, et kõige väiksem nurgake on ka kividega kinni laotud. Ma tunnistan, et isegi minusugune ei viitsiks sealt läbi roomata 😀 Nii et pidime üles ronima ja teiselt poolt jälle alla.

Ja läksime oma vanade kommete juurde tagasi ehk otsisime kivi. Seekord oli sihiks Harku liujäljega rahn (k3m, ü21m). Ega see nii lihtne polnudki. Majad ja aiad olid ees, tuli parajalt pikk ring teha. Kuna asukoht oli kindlalt teada siis oskasime kuidagi pooljuhuslikult mingisse põõsasse ronida ja sealt kivihunniku alt selle vaesekese üles leida.

Üks kultusekivi peaks seal kusagil veel olema. Samas on seal neid kive igas hoovis ja iga aia kõrval.

Kui juba nii kaugel olime tundus mõistlik Harku joastiku vaatama minna. Jalanõud polnud meil küll vastavad aga kuidagi seal kalda serva peal kõõludes saime omad pildid tehtud. Otseloomulikult olid kõik purikad teisel pool juga.

Kui üks juga vaadatud ei saanud ju teist vaatamata  jätta. Aga enne seda keerasime ühele kutsuvale teele. Ma olen tahtnud sinna ennegi minna aga pole läinud. Sel korral saime teada, et polnud mõtet minna ka. Käisime lihtsalt ümber põllu ja teisel pool oli oja ees, nii et pidime tagasi jalutama. kui kaardilt vaadata siis äkki oleks otse kalda alt minnes ikkagi läbi võinud saada?!

Edasi mõtlesime, et võiks minna panga pealt mitte alt nagu me tavaliselt oleme teinud. Aga igal pool olid majad ja aiad ees. Ühes kohas oleks saanud karjääri teritooriumile. St aed jooksis kolmnurgaks kokku ja oleks piisanud sellest, et oleks ühe jala aeda pannud ja juba oleks teiselt poolt välja saanud aga üks tegelane arvas, et meile võidakse politsei kutsuda 😀 Ma ise oleks küll sealt läinud.

Jalutasime tagasi ja ronisime pangast üles, natuke teest eemal sest alguses on mõni aed siiski pangaservani välja.

Omast arust olime nagu hullult targad aga selle peale ei mõelnud, et ega me sealt joast ilmselt üle ei saa.

Edasi oligi nii, et üle joa ei saanud, tagasi minna ei tahtnud. Seega läksime mööda kraavi äärt lootuses, et ehk saame kusagilt üle või lõpeb see ära.

Ühes kohas olid kummid vees ja igal muul ajal oleks üle saanud aga hetkel olid need lihtsalt jääs. Kui oleks mingid toikad olnud siis oleks võinud proovida aga…

Läksime edasi. Õnneks tuli varsti sild. Milline üllatus sellises kohas.

Sattusime mäe otsa, vaade oli vahva.

Aga tuli välja, et meie seal olek oli keelatud. Teisel pool polnud sellest sõnagi.

Igatahes olen ma esimese platsi peal nüüd kõik mäed läbi käinud.

Karjäärist välja, majade vahelt läbi. Vaatasime korra Harku järve ja kuna tundus, et me oleme liiga vähe käinud tegime väikese kiirkõnni Haaberstisse. Kuidagi sattusime ringteele aia sisse – pool meelega 😀 Kange himu oli jalakäiate tunnelist läbi minna. Mingi tüüp oli autoga seal. Mõtlesime, et kui ta midagi ütleb siis ei lähe aga kui vait on siis läheme. Ühesõnaga käidud 😀

I läks sealt oma teed. Ma ka. Aga ma arvasin, et ma olen ka aiast väljas. Tuhkagi, kaubanduskeskuse eest ma bussi peale ei saanud sest seal kooserdasid mingid kopad ees. Seega läksin edasi. Leidsin ühe seinakaunistuse.

Sain loomaaiani käia.  Õnneks sealt pääses ilusasti aiast välja.

Käisime umbes:15km /kokku:65km

Umbkaudne kaart ka.