Jõelähtme palverännutee teine päev

Teine päev.

Magasin nagu kott, ei teadnud maast ega ilmast midagi. Järelikult sai eelmisel päeval piisavalt väsitatud ennast. Samas olid silmad kuidagi väsinud nagu poleks üldse maganud. Tasapisi sai end üles aetud, hommikusöök söödud ja ennast matka valmis seatud.

Enne veel kui Ihasalust Loo poole kõmpima hakkasime, käisime tutvusime kohalike vaatamisväärsustega.

Esiteks Rootsikari. Meie saime otse läbi eravalduse. Kusagilt mujalt pidi siiski ka juurde pääsema. Midagi erilist seal just polnud aga samas lihtsalt ilus. Mõned suuremad ja väiksemad kivid, meri ja liivarand. Palju haigruid ja kormoraane, luiged ja kajakad.

Siia võikski jääda 🙂

Kividest takistusrada 🙂 Hm, kuidas ma alla saaks?

Läksime tagasi, tegime ühes väga lurri kohviga pausi aga asi seegi 😀

Majakeses oli piibel ka, et ikka oleks midagi, mis palverännuga seostuks. Päris äge 1903 välja antud, gooti kirjas. Ma rohkem ei viitsinud veerida kui paar esimest rida.

Selline majake siis. All kaks tuba ja köök, üleval veel 4 magamiskohta. Duširuum ja wc. Köögi puhul võiks laita ainult seda, et seal ei olnud toidu soojendamise võimalust ega veekeetjat. Selle eest oli külmkapp 🙂

Hoovi peal leidus veel muudki põnevat.

Ja ka Ihasalu allikas asub eravalduses.

Tegelikult oli ammu aeg astuma hakata aga roidumus oli peal.  Teine päev ja juba ei jaksa. Ainus lohutus endale on see, et tõesti oli palav. Raske oli üldse ennast liikuma sundida. Aga samas oli tahtmine uusi kohti näha. Palju kohti olid tegelikult ju nähtud aga jala pole ma seal kandis eriti kusagil käinud.

Ma ootasin Ihasalu metsalt natuke rohkemat. ma pean tõdema, et seal oli üsna igav. Alguses oli mingi kivimüür, mille kohta kohalikud väitsid, et seal võis olla kunagi kindlus või linnus- täiesti tõsi jutt 😀

Kohe hakkas paistma ka Ihasalu rist ja palvepink. Ma leidsin vigu ka, mida laita. Kui palvepinki istuda ja teksti lugeda siis, seal on kirjas: ” Kas see ime oligi siia kabeli püstitamise põhjuseks, ei ole teada. Ent tunnetagem seda, istudes viivuks pingile ja pöörates pilgu mere taustal seisvale ristile.” Kuna pink ja rist asetsevad kõrvuti siis ei ole seda võimalik teha. Sa saad, kas risti taga seista ja seda vaadet nautida või pingil istuda ja mere vaadet vaadata. Tähenärija olen 🙂

Peale seda oli suhteliselt pikk maa tuimalt astuda. Üsnagi üksluine mets. Midagi seal kasvas ka. Näiteks õitsevat Rootsi kukitsat ma pole ennem näinud vist.

Et põnevam oleks sai end lilledega ehitud.

Aga mis siin ikka jaurata, parem ikka kui maantee äärt mööda käia 🙂

Jube imelik oli, et piibelehed alles õitsesid. Mujal olid ammu juba õitsenud. Sealt ma leidsin esimese puugi kah ennast mööda üles ronimas. Õnneks külge ei hakanud keegi.

Mõnes kohas oli ilusaid tammepuid.

Maantee äärde välja jõudes läks veidi põnevamaks.  Üks hobune oli oma aias. Hästi ilus. Vaatasime seal kui ta meie poole hullu galopiga tuli, igaks juhuks sai samm kõrvale astutud. Meid üle vaadanud, läks minema. Tee ääres sõitsid rattad siis läks küll põnevaks, kuidas hobune ratastega võidu jooksis. Õnneks jäi ikka oma aeda pidama.

Veidi maad edasi oligi juba Linnamäe hüdroelektrijaam. See suutis mind ka üllatada, ma pole kunagi näinud, et see kuivalt seisaks.

Teine hea üllatus oli veel. Seal oli maasikaid 🙂 Natuke kehvem oli ehk see, et need kasvasid kallaku peal ja seal polnud kuigi mõnus neid korjata. Aga ikkagi, super maitsvad olid 🙂

Käisime Jägala linnamäel ka kui juba seal olime. Siis üle silla teisele poole jõge.

Edasi tuli selle päeva maiuspala 😀 Läbi hiiglama tiheda võsa orgu ja sealt üles ja jälle alla ja üles ja lõpuks veel väga-väga tihedat võsa. Tahtsime Kukemiku kivi juurde minna aga andsime suhteliselt kiiresti alla. Samas üldse ei kurda, oli märksa põnevam kui metsa vahel käimine.  Pealegi oli üsna ergutav teadmine, et varsti saab süüa ja puhata 🙂

Laulumäe kivi oli meie söögilaud. Pakkus nii varju kui päikest. Lilled õitsesid, maasikad kasvasid. Mmm mõnus!

Pärast seda olin mina küll juba omas mullis. Kuigi oli väga ilus ja isegi tore siis samas oli ka natuke nagu tülpimus sees. Võtsime vaikselt ja puhkasime kui vaja.

Väga kaugele ei jõudnudki kui oli vaja jätsi paus teha.  Koogi pood jäi tee peale.

Vaatasime veel natuke Jõelähtmes ringi.

Jõelähtme postijaam ja -jõgi.

Seal kandis oli jube palju toonekurgi.

Jõe maa alla mineku koht või siis maa peale tõusmise koht, kuidaspidi võtta.

Vaatasime Jõelähtme pastoraati, kirikut ja aeda.  Kõik imekena, mõnus oli jalgu puhata, päike hakkas tasapisi looja minema.

Jooksime üle Narva mnt. Ööbima saime Loo ajaveski juurde. Sinna suuna võtsimegi. Mulle ei andnud rahu kolme kuninga kivi, teadsin, et see peab seal samas tee ääres olema. Nii käisime mööda põldu ja otsisime. Enne sattusime mitmele kultusekivile.

See pole mingi ime, seal on enamvähem iga kivi kultusekivi ja neid kive on seal palju.

Kolme kuninga kivi leidsime ka üles.

Veski juurde jõudsime kõige ilusamal ajal 🙂

Mina, kes ma võõrastes kohtades ei maga kuigi hästi, vajusin ära ja magasin hommikuni nagu nott, jälle 🙂

18km/Juunis:110km/Aastas: 868km

Advertisements

Jõelähtme palverännutee esimene päev

Tegelikult oli Jõelähtme matk küll nelja päevane. Aga kuna neljapäeva õhtuks olid muud plaanid siis jäi Irust Kallaverre kõndimine vahele. Seda maad on mul juba niigi mitut pidi käidud, nii et põhimõtteliselt võib selle “arvestatuks” lugeda 🙂 Pealegi on üsna tõenäoline, et ma mitte iialgi tervet palverännu rada läbi ei käi. Või kui, siis käiks etapi kaupa aga järjest, kohti vahele jätmata.

Samas kui võimalik siis järgmise jupi Järvamaal käiks heameelega kaasa, lihtsalt kolm päeva rabas, tundub tore. Kuigi sitikatele-satikatele mõeldes tuleb hirrrrrm naha vahele. Neid oli juba selgi korral parasjagu.

Tegelikult ma kõhklesin ja kahtlesin ja mõtisklesin sel korral ka päris kõvasti. Ma tavaliselt magan võõras kohas halvasti ja siis ma mõtlesin, milline piin on teine päev ja teisel ööl juba magaks aga kindlasti mitte nii palju kui tahaks.  Ehk minu jaoks on oluline see, et matkamine oleks mõnus.

Üsna kindlaks sai mu otsus siis kui käisime Rebalas ja Maardu karjääris, lihtsalt nii ilus oli, et tundus, et mingit tagasiteed pole, tuleb minna.

Õhtul pakkisin oma asjad valmis. Selles olen ma ka vilets. Kuna ilm oli soe said kaasa mitu varu pluusi ja sokid. Ujumisriided, õnneks nii palju mul mõistust oli, et saunalina kaasa ei võtnud vaid ühe väikese käterätiku. Pean mainima, et neid mul vaja ei läinud 😀 Lühikesed ja pikad riided, jope. Ühesõnaga ma topin koti alati viimase piirini täis ja “pärast nutan”. Sel korral käisin väikese kotiga, mis küll hirm väike pole aga vähemalt ei mahu sinna 80 liitrit asju sisse 😀

Alustama pidime Kallavere kaupluse peatusest. Kuna ma olin esimene, kes kohale jõudis siis tegin tiiru ümber kiriku kah.

Järgnes jäätisepaus Pärli keskuse ees, kus üritasime kohalike sekka sulanduda 🙂 Jube palav oli, päike paistis lagipähe, selg oli märg enne teele asumist.

Kallavere muuseumi hoovist jalutasime läbi. Peremees näitas otse tee otsa ka kätte. Saime kõrvuni nõgestes sumbata.

Läksime Saviranna teeni, keerasime paremale ja kohe varsti rada mööda vasakule. Käisime läbi palverännu tee ühest ööbimispaigast Rehetarest.

Edasi oli meil variante mitu. Valisime võibolla kõige keerulisema tee aga selles mõttes huvitavama, et seal polnud varem käinud. Või no keerulist polnud tegelikult midagi, lihtsalt rada polnud, tuli heina sees minna, nii et vahepeal polnud üldse näha, mis jalge all toimub. Ja kui juba lilled ja lehmad tulid siis oli nii ilus, et savi, mis seal jalge all parajasti toimub 🙂

Nii uskumatu kui see ka pole siis ma arvan, et ma nägin esimest korda elus päris valgeid karikakraid. Kollaseid olen küllalt näinud ja seega oskasin lehti vaadata, et kas on samasugused.

Polnud veel kuigi kaugele jõudnud kui läksime leitsaku eest Ülgase külaplatsile varju. Selleks, et sorteerida kaarte. Mul oli nimelt hunnik kaasas, plaani pidada ja kohvi juua.

Võib tekkida küsimus, et mis mõttes mitu teed ja mida seal vaja plaanida on? Kaardile on ju rada maha märgitud, tuleb ainult minna.

Mina isiklikult ei viitsiks mööda teid kõmpida, muidugi on seal ka väiksemaid radu aga päris palju on tee ääres kõmpimist. Tegelik mõte on ju pigem see, et käiksid läbi ära märgitud kohad.

Veidi puhanud ja plaani peetud läksime Ülgase fosforiidi kaevanduse juurde.  Piilusime koopa avast sisse, ronisime üles, käisime Hõbemäel ja ronisime alla ja veel kord üles.

Nägin esimest korda põdrajuuresoomukat.

Ülevalt mäeharjalt hakkas golfiväljak juba paistma. Aga enne tuli otse üle heinamaa minna. Jõudsime põllu veerde ja mina just uurisin, mida seal kasvatatakse kui mingi vana mees tuli vaatama, mis me seal teeme.

Lõpuks tahtis ta meile kangesti näidata, kus ta ennast sõja ajal peitnud oli ja inimesi päästnud ja lõpuks oli juba kangelane. Aga ma eriti palju aru ei saanud sest kogu jutt käis vene keeles. Ja suurt tamme näitas kah.

Külaplats.

Natuke veel ja olimegi Jõelähtme golfiväljakul. Päris ilus nägi välja.

Üht teed mööda läksime edasi. Tuli välja et see tee sai otsa aga värava tagant sai edasi küll. Jõudsime tsaariaegse piirivalvekordoni juurde.

Järgmine etapp oli minu jaoks kõige hirmsam. Või no ma kujutasin ette, et on. Tegelikkuses polnud väga hullu. Mul hakkab nimelt rippsildade peal pea jubedalt ringi käima ja siis käivad juba jalad all risti-rästi ja üldse on suhteliselt paha olla. Kunagi ammu olen Jõelähtme rippsillal käinud aga siis tundus see nii hirmus, et sain pea poole peale välja ja siis panin samale kaldale tagasi 😀 Ma kohe päriselt paanitsesin ette, et ma sealt üle ei saa ja samas on nagu nõme ringiga ka minna. Kui kohale jõudsime siis ma vaatasin, et asi ei ole tegelikult hull. Ei kõikunud see sild ka nii jubedalt midagi aga lõpu osa marssisin küll silme ees ainult virr-varr.

Jõe äärt mööda liikusime mere poole.  Enne merd on pilliroine (huvitav selline sõna ikka on olemas või?) ja soine ala. Sealt läksime natuke sisemaa poole aga enne kui päris kuivale maale oleks jõudnud, sukeldusime võssa. Tegelikult oli see märgala ka suure kuumuse tõttu täiesti kuiv. Lihtsalt taimestik oli märja maa oma. Näiteks tohutu hunnik võhumõõku.

Jõudsime randa. Tundus, et seal oleks mõnus jalgu puhata. Ilus vaade. Aga tuhkagi kõik sipelgad, sääsed ja muud elajad kippusid kallale. Kui ma olin enne veendunud, et ma lähen raudselt ujuma siis peale seda hakkas tuul puhuma, nii et mul hakkas suisa jahe. Jõudsin otsusele, et ma ei lähe. Natuke kahju oli ka aga no ei meeldi mulle külmetada.

Seega liikusime Ihasalu ööbimispaiga poole edasi. ilus männimets oli seal. Ja üks puu oli eriti äge. Valvur kah juures.

Ihasalu allikas.

Olimegi kohal.

18km/Juunis:92km/Aastas: 850km

Ligikaudse kaardi joonistasin ka.

 

Jõelähtme ja kivid

Sel korral jalutada eriti ei saanudki aga ümber mõne kivi sai käidud ja jõe orus turnitud.

Esiteks lonkisime Ellandvahe kivi juurde. Üsna suur kivi üle pika aja 🙂

Üle põldude paistis Jõelähtme kirik.

Vaatasime Lundi paisjärve juures olevat vesiveskit.

Minu jaoks jube kummaline on see, et Lundi paisjärv ei ole avalikult kasutatav veekogu, samas voolab sealt läbi Jõelähtme jõgi, mis on täiesti avalik veekogu. Et ametlikult peaks ju Jõelähtme jõel olema kallasrada, samas kui Lundi paisjärvel ei pea ja kohalikud ongi pannud viidad üles, kustkaudu sa võid jalutada ja kust mitte. Peen värk.

Vähemalt teisel pool silda võib juba rahumeeli käia. Ronisime seal ringi, leidsime geopeituse aarde 🙂

Väike kärestik

kallasrada

Läks üsna võsaseks ja tundus, et võiks natuke edasi ka liikuda. Ronisime üles, sattusime peaaegu kellegi hoovi.

Vaatasime Laulimäe kivi. Jälle üks igavene pirakas. Ja selle otsa sai ronida ka. Ümberringi oli imeilus männimets.

Natukene puhtast kiusust, natukene uudishimust otsisime Kuke-Miku kivi ka üles. Kius tuleneb sellest, et üks matkaline pole seda kivi üles leidnud ja nüüd saab talle rõõmsalt hõigata, et see on ju seal samas kõrval 😀

Kuivanud kadakas.

Leidsime veel ühe geopeituse aarde. Me kusjuures ei otsinud neid, lihtsalt jäid tee peale 😀

Rohkem ei jõudnudki aga selle eest oli metsaalune jube ilus ja mina jäin küll rahule, seda enam, et seal kandis pole ma käinud. Lähimad kohad, kus ma olen käinud on Jägala juga ja linnamäe elektrijaam.

Kilomeetreid võiks olla umbes: 4/veebruaris: 47/aastas: 232