Jõelähtme palverännutee teine päev

Teine päev.

Magasin nagu kott, ei teadnud maast ega ilmast midagi. Järelikult sai eelmisel päeval piisavalt väsitatud ennast. Samas olid silmad kuidagi väsinud nagu poleks üldse maganud. Tasapisi sai end üles aetud, hommikusöök söödud ja ennast matka valmis seatud.

Enne veel kui Ihasalust Loo poole kõmpima hakkasime, käisime tutvusime kohalike vaatamisväärsustega.

Esiteks Rootsikari. Meie saime otse läbi eravalduse. Kusagilt mujalt pidi siiski ka juurde pääsema. Midagi erilist seal just polnud aga samas lihtsalt ilus. Mõned suuremad ja väiksemad kivid, meri ja liivarand. Palju haigruid ja kormoraane, luiged ja kajakad.

Siia võikski jääda 🙂

Kividest takistusrada 🙂 Hm, kuidas ma alla saaks?

Läksime tagasi, tegime ühes väga lurri kohviga pausi aga asi seegi 😀

Majakeses oli piibel ka, et ikka oleks midagi, mis palverännuga seostuks. Päris äge 1903 välja antud, gooti kirjas. Ma rohkem ei viitsinud veerida kui paar esimest rida.

Selline majake siis. All kaks tuba ja köök, üleval veel 4 magamiskohta. Duširuum ja wc. Köögi puhul võiks laita ainult seda, et seal ei olnud toidu soojendamise võimalust ega veekeetjat. Selle eest oli külmkapp 🙂

Hoovi peal leidus veel muudki põnevat.

Ja ka Ihasalu allikas asub eravalduses.

Tegelikult oli ammu aeg astuma hakata aga roidumus oli peal.  Teine päev ja juba ei jaksa. Ainus lohutus endale on see, et tõesti oli palav. Raske oli üldse ennast liikuma sundida. Aga samas oli tahtmine uusi kohti näha. Palju kohti olid tegelikult ju nähtud aga jala pole ma seal kandis eriti kusagil käinud.

Ma ootasin Ihasalu metsalt natuke rohkemat. ma pean tõdema, et seal oli üsna igav. Alguses oli mingi kivimüür, mille kohta kohalikud väitsid, et seal võis olla kunagi kindlus või linnus- täiesti tõsi jutt 😀

Kohe hakkas paistma ka Ihasalu rist ja palvepink. Ma leidsin vigu ka, mida laita. Kui palvepinki istuda ja teksti lugeda siis, seal on kirjas: ” Kas see ime oligi siia kabeli püstitamise põhjuseks, ei ole teada. Ent tunnetagem seda, istudes viivuks pingile ja pöörates pilgu mere taustal seisvale ristile.” Kuna pink ja rist asetsevad kõrvuti siis ei ole seda võimalik teha. Sa saad, kas risti taga seista ja seda vaadet nautida või pingil istuda ja mere vaadet vaadata. Tähenärija olen 🙂

Peale seda oli suhteliselt pikk maa tuimalt astuda. Üsnagi üksluine mets. Midagi seal kasvas ka. Näiteks õitsevat Rootsi kukitsat ma pole ennem näinud vist.

Et põnevam oleks sai end lilledega ehitud.

Aga mis siin ikka jaurata, parem ikka kui maantee äärt mööda käia 🙂

Jube imelik oli, et piibelehed alles õitsesid. Mujal olid ammu juba õitsenud. Sealt ma leidsin esimese puugi kah ennast mööda üles ronimas. Õnneks külge ei hakanud keegi.

Mõnes kohas oli ilusaid tammepuid.

Maantee äärde välja jõudes läks veidi põnevamaks.  Üks hobune oli oma aias. Hästi ilus. Vaatasime seal kui ta meie poole hullu galopiga tuli, igaks juhuks sai samm kõrvale astutud. Meid üle vaadanud, läks minema. Tee ääres sõitsid rattad siis läks küll põnevaks, kuidas hobune ratastega võidu jooksis. Õnneks jäi ikka oma aeda pidama.

Veidi maad edasi oligi juba Linnamäe hüdroelektrijaam. See suutis mind ka üllatada, ma pole kunagi näinud, et see kuivalt seisaks.

Teine hea üllatus oli veel. Seal oli maasikaid 🙂 Natuke kehvem oli ehk see, et need kasvasid kallaku peal ja seal polnud kuigi mõnus neid korjata. Aga ikkagi, super maitsvad olid 🙂

Käisime Jägala linnamäel ka kui juba seal olime. Siis üle silla teisele poole jõge.

Edasi tuli selle päeva maiuspala 😀 Läbi hiiglama tiheda võsa orgu ja sealt üles ja jälle alla ja üles ja lõpuks veel väga-väga tihedat võsa. Tahtsime Kukemiku kivi juurde minna aga andsime suhteliselt kiiresti alla. Samas üldse ei kurda, oli märksa põnevam kui metsa vahel käimine.  Pealegi oli üsna ergutav teadmine, et varsti saab süüa ja puhata 🙂

Laulumäe kivi oli meie söögilaud. Pakkus nii varju kui päikest. Lilled õitsesid, maasikad kasvasid. Mmm mõnus!

Pärast seda olin mina küll juba omas mullis. Kuigi oli väga ilus ja isegi tore siis samas oli ka natuke nagu tülpimus sees. Võtsime vaikselt ja puhkasime kui vaja.

Väga kaugele ei jõudnudki kui oli vaja jätsi paus teha.  Koogi pood jäi tee peale.

Vaatasime veel natuke Jõelähtmes ringi.

Jõelähtme postijaam ja -jõgi.

Seal kandis oli jube palju toonekurgi.

Jõe maa alla mineku koht või siis maa peale tõusmise koht, kuidaspidi võtta.

Vaatasime Jõelähtme pastoraati, kirikut ja aeda.  Kõik imekena, mõnus oli jalgu puhata, päike hakkas tasapisi looja minema.

Jooksime üle Narva mnt. Ööbima saime Loo ajaveski juurde. Sinna suuna võtsimegi. Mulle ei andnud rahu kolme kuninga kivi, teadsin, et see peab seal samas tee ääres olema. Nii käisime mööda põldu ja otsisime. Enne sattusime mitmele kultusekivile.

See pole mingi ime, seal on enamvähem iga kivi kultusekivi ja neid kive on seal palju.

Kolme kuninga kivi leidsime ka üles.

Veski juurde jõudsime kõige ilusamal ajal 🙂

Mina, kes ma võõrastes kohtades ei maga kuigi hästi, vajusin ära ja magasin hommikuni nagu nott, jälle 🙂

18km/Juunis:110km/Aastas: 868km

Advertisements

Maardu karjäär, Võerdla ja Rebala külad, Indikaatorikivi

Millalgi tekkis plaan, et võiks minna Maardu taha põdrajuure soomukaid vaatama . Samas mina nii suur ühe taime fänn ka pole, et sõidaks bussiga kohale vaataks üle ja tuleks tagasi ehk oli vaja mingi plaan ka välja mõelda, et matkata või midagi. Ega seal tegelikult midagi keerulist polnudki. Põhimõtteliselt saab Maardu karjääris jalutades peaaegu õigesse kohta välja. Peale selle  võtsin plaani ka lastekangrud. Mitu korda on olnud plaan, et läheks ja vaataks aga kuidagi on ära jäänud. Kõige naljakam on asja juures see, et ma olen isegi sildi juures käinud aga kuna lumi oli maas polnud midagi näha 😀 Üks kord kui oli plaanis siis me ei jõudnud nii kaugele ja kolmandal korral ma lihtsalt ei teadnud, et need on samas lähedal.

No ja siis kusagilt keset Maardu karjääri tagasi tulla.  Kui viitsimist on ja suuna sinnapoole seame siis indikaatorikivist olin ka mitmeid kordi kuulnud, tahtsin seda ka näha. Samas oli kaardilt mõõdetult juba niigi umbes 20km käik, tavaliselt tuleb umbes 5km juurde ka sikitamiste ja sakitamistega 🙂 Seega oli kivil käimine kahtluse all.

Igatahes hakkasime I-ga hommikul vara minema, kusjuures sel korral oli see minu idee. Tavaliselt ajan ma sõrad vastu aga tundus hea mõte. Ei pea kiirustama ja koju peaks ikkagi suhteliselt normaalsel ajal jõudma. Ma küll lootsin, et jõuame varem 😀

Alustasime umbes 9 paiku Kroodi oja juures.

Ilm oli imelik. Tuule käes oli dressikaga täiega külm, tuulevaikses kohas oli jälle jube palav ja kõrvetas.

Kroodi oja ääres on krossirada. Jalutasime mööda seda üles alla ja saime oma hommikuse võimlemise kätte 😀 Samas oli ilus, lilled õitsesid, päike paistis.

Imikas

Edasine teekond tekitas natuke segadust. Läksime otse Kiltri teele aga kus õige ära keeramise koht on seda oli esialgu raske tuvastada. Seega me käisime mitmes teeotsas datšasid vaatamas ja edasi ei pääsenud sest tegu oli tupikuga.  Ehk üks edasi-tagasi käimine. Õnneks mitte pikalt.

Väravast kunstiteos.

Lõpuks olime õiges kohas, tuli tuttav ette ka kuigi ma olin seal ainult ühe korra varem käinud. Aga sealt edasi polnud ma käinud ega näinud ehk hakkasime minema ja läksime edasi ja mina muudkui mõtlesin, et tegelikult me ei peaks selles suunas minema aga rada läks ja nii oli mugav 😀 Lõpuks olime keset karjääri ja seal me ei pidanud kohe üldse olema. Keerasime suuna õigeks. Lõpuks saime õigele rajale.

Mõnesid käpalisi nägime. Hall käppasid oli ja suuri käopõlli. Karjääri kraavid olid võimsad. Üles alla ronimist oli palju.

Murdsime ennast tee peale välja. Nägime hobusekoplis mingit  mälestuskivi aga ei lugenud miskitpidi välja, mis sinna peale kirjutatud on.  Pärast kodus uurisin ja puurisin ja leidsin, et see on mälestuskivi Võerdlas fosforiidi kaevandamise pärast kodu kaotanud inimestele või lihtsalt mälestuskivi seal olnud külale.

Hobustest mööda minnes tuli I-le meelde, et kusagil sealkandis on lemmikloomade surnuaed. Nägime, vaatasime sisse. Ma pole seal kunagi käinud ega teadnud, kus see täpselt asub. Pole nagu erilist huvi ka tundnud. Aga kui tee peale juba jäi, siis tundus et võiks vaadata, mis seal on. Muidu nagu inimeste surnuaias ainult, et hauad olid nii pisikesed nagu oleks päkapikude omad.  Minu jaoks natuke imelik oli see, et kui juba uhke haud ja hauakivi püsti pandud siis võiks neid koristamas ka käia. Muidu tundub suhteliselt pointless mu meelest.

Läksime edasi. Põdrajuure soomukaid me ei leidnudki. Vanasid varsi oli palju aga uutest polnud isegi mitte pungakestki kusagil. Selle eest olid imeilusad külavahe teed. Palju paekivist lagunenud maju, terveid maju, aedu. Lihtsalt ilus maaelu idüll. Ainus, mis häiris oli prügimäe hais, õnneks polnud see kuigi tugev, ebameeldiv siiski.

Kits ja Jõelähtme kirik.

Jõudsime lastekangrute juurde.

Kui niiviisi kalmetel ja surnuaedades käia siis tekib pikapeale visioon, mismoodi ise mahamaetud saada tahaks. Kõiksugused üüüber kivid ja platsid tunduvad minu meelest täiesti mõttetud. Mulle vist meeldiks lihtsalt rohuplats rauast sepitsetud ristiga. Mu meelest poleks sinna isegi nime peale vaja. Aga kui sellist kalmet vaadata siis tekib küll tunne, et kui keegi viitsiks mulle sellise laduda kunagi siis oleks lahe 🙂

Mõned olid veidi võssa kasvanud.

Mingi rändrahn pidi seal ka olema aga meie seda vist ei näinud.  Kui oli siis selline maad ligi. Ühes kohas ma kõhklesin justkui oli mingi kivi aga samas oli seal väikseid kivisid ka nagu oleks kalme moodi hoopis. Ma isegi ei teinud pilti sellest 😀 Me algul arvasime, et põlvekõrgune kivi seal kõrval ongi see rändrahn, mida infotahvlil kujutatud aga pärast vaatasin, et asukoht ei sobinud.

Kangrute otsast läheb tee karjäärialale, läksime sealt sisse. Alguses oli natuke vaateid ka. Pärast jäid puud ette.

Üks pool oli vetikaid täis.

Vee värv on nagu mõnel siniallikal.

Kuna mets on sinna istutatud siis on seal põnevaid ja vähem põnevaid liike. Ega naljalt lehisemetsa vist kusagil ei näe muidu. Põnev oli vaadata, kuidas see on muutunud. Kevadel olid lehised raagus ja nõiduslikud. Praegu väga ilusad rohelised, pehmed ja värskete käbidega.

Veidi selline kõheda ja surnud olemisega männimets.

Nii uskumatu kui see ka pole siis sel korral ei tõmmanudki prükarihais meid jalust maha. Kõige hullem oli külade vahel aga nagu enne mainitud oli sealgi täiesti okei.  Mõned tuulepahvakad tõid õrna hõngu aga see oli ka kõik.

Kordamööda männisalud ja kaasikud. Rohelisel ajal ei tundunud piir nii jäik.

Jõudsime Maxima juurde parki. Päris viisakas värk. Laiad rajad sees ja puha aga õnneks mitte mingi imeliku kattega vaid lihtsalt väga pisike muru 🙂

Otsustasime Indikaatorikivi otsima minna. See oli kusagil tühermaal majade taga. Või noh, neid kive oli mitmeid. Meie arvasime, et kõige suurem on see õige ja asukoht klappis vähemalt mõnel kaardil selle kohaga. Ma olen viimasel ajal avastanud, et enamus kive ja asju on kaartidele täiesti valesse kohta märgitud. Kividega kui neid pole ühes kohas palju on vähemalt lihtne need paistavad aerofotolt enamasti kätte.

Üks sõber teadis rääkida, et indikaatorikivi sai nime selle järgi, et kivil olev sammal muutis värvi vastavalt sellele, mida keemiakombinaadis parajasti “küpsetati”.  Aga! Suurel kivil ei olnud üldse sammalt. Kõikidel teistel oli 😀

Indikaatorikivi võibolla 😀

Põhimõtteliselt võib öelda, et seal on indikaatorikivikülv.

Otsustasime jala Muugale minna, pole palju maad ju.  Pidevalt ei viitsiks nii käia aga seal oli ka siiski ühtteist vaadata. Uueküla külaplats oli päris uhkeks aetud. Tee äär oli ära niidetud aga sellegi poolest olid imepisikesed baltisõrmkäpad nina välja ajanud ja neid oli seal üksjagu.

Lõpuks kui Muugale jõudsime olime läbi nagu läti rahad 😀 Mina pole lihtsalt harjunud  hommikul kella kuuese ärkamisega ja I tuli otse töölt, nii et oli üldse magamata. Ühesõnaga seiklesime tänu sellele edasi, et me ei suutnud ennast teineteisele arusaadavaks teha 😀

Mina teadsin, et kohe lähedal peaks olema kabelikivi bussipeatus aga ei mäletanud, mis buss sinna käis, kas 34 või 38. Kuna ma ütlesin vale numbri ja I otsis netist selle järgi peatust siis ta muidugi ei leidnud ja kuna ma peast täpselt ei mäletanud, kus see peatus on siis läksime 2 km kaugemale mingisse muusse peatusesse, kus ma elusees polnud käinud 😀   Samas oli Muuga vahel ka tore jalutada.

Käisime 33km/Juunis:74km/Aastas: 832km

Jõelähtme ja kivid

Sel korral jalutada eriti ei saanudki aga ümber mõne kivi sai käidud ja jõe orus turnitud.

Esiteks lonkisime Ellandvahe kivi juurde. Üsna suur kivi üle pika aja 🙂

Üle põldude paistis Jõelähtme kirik.

Vaatasime Lundi paisjärve juures olevat vesiveskit.

Minu jaoks jube kummaline on see, et Lundi paisjärv ei ole avalikult kasutatav veekogu, samas voolab sealt läbi Jõelähtme jõgi, mis on täiesti avalik veekogu. Et ametlikult peaks ju Jõelähtme jõel olema kallasrada, samas kui Lundi paisjärvel ei pea ja kohalikud ongi pannud viidad üles, kustkaudu sa võid jalutada ja kust mitte. Peen värk.

Vähemalt teisel pool silda võib juba rahumeeli käia. Ronisime seal ringi, leidsime geopeituse aarde 🙂

Väike kärestik

kallasrada

Läks üsna võsaseks ja tundus, et võiks natuke edasi ka liikuda. Ronisime üles, sattusime peaaegu kellegi hoovi.

Vaatasime Laulimäe kivi. Jälle üks igavene pirakas. Ja selle otsa sai ronida ka. Ümberringi oli imeilus männimets.

Natukene puhtast kiusust, natukene uudishimust otsisime Kuke-Miku kivi ka üles. Kius tuleneb sellest, et üks matkaline pole seda kivi üles leidnud ja nüüd saab talle rõõmsalt hõigata, et see on ju seal samas kõrval 😀

Kuivanud kadakas.

Leidsime veel ühe geopeituse aarde. Me kusjuures ei otsinud neid, lihtsalt jäid tee peale 😀

Rohkem ei jõudnudki aga selle eest oli metsaalune jube ilus ja mina jäin küll rahule, seda enam, et seal kandis pole ma käinud. Lähimad kohad, kus ma olen käinud on Jägala juga ja linnamäe elektrijaam.

Kilomeetreid võiks olla umbes: 4/veebruaris: 47/aastas: 232