Tori põrgu ja rabad

Mõnikord juhtub, et saab tehtud mõni automatk. Sel korral võtsime suuna Soomaa poole. Nagu ikka jutuhoos sai mõnest teest mööda sõidetud ja Torisse jõudsime paraja ringiga. Ma pean ütlema, et varem pole seal käinud ja see Tori põrgu võttis juba auto aknast vaadatuna ahhetama ja ohhetama küll.

Kõigepealt käisime Tori kirikust läbi, see on sõjameeste mälestuskirik. Sees on mälestustahvlid Eesti iseseisvuse eest võidelnutele. Sealt läksime alla jõe äärde. Astusime põrgust läbi. Jõgi ise oli ka imeline, suur ja lai. Lihtsalt vaata ja imetle. Järgmiseks kohaks sai Riisa raba. See polnud otseselt plaanis aga kuna silma jäi ja põhimõteliselt soovitati ka siis läksime vaatama. Rahvast pidavat seal palju käima aga meie nägime paari inimest. Võibolla oli asi selles, et vaikselt hakkas taevas pilve minema?! Rabarada on 4,8km. Mulle meeldisid kõige rohkem vist laukad rohkete vesiroosidega. Ujumiseks põlgasime laukad siiski ära kui liiga väikesed.

Kui jõudsime rabaraja tagumisse otsa hakkas taevas tumenema, sai kärtsu ja mürtsu aga vihma ei sadanud või pigem sadas aga kusagil mujal.  Käpalisi oli seal ja ka järgmistes rabades hulgi. Peamiselt kahelehised käokeeled ja vööthuul sõrmkäpad.Ingatsi õpperada oli plaanis. Kuuldavasti väga ilus ja Euroopa kõrgeim rabarinnak. Rabatorn oli omapärane moodustis. Nagu piirivalvetorn ja muumimaja koos liutoruga, mis tegelikult on trepp 😀 See torn jäi mind veidike painama ja googeldasin pisut.

Torn kaalub 2,7 tonni ja on 20 aastane 🙂 Paigaldatud puidust kandeparvele, mille all on veel omakorda 4 kolmemeetrist ankrut. Et torn kohale saada kasutati helikopterit.

Õpperada on 4,3 km. Mulle kusjuures meeldis väga just see metsa osa, selline mõnus ürgne mets. Rabal muidugi ka midagi viga polnud 😀 Pealegi oli seal üks “vaba” laugas, piisavalt suur, et ujuda. Vesi oli mõnusalt soe, vähemalt pealmine osa. Kosutust oli vaja kuna päev oli mega palav. Muidugi tol hetkel kui veest välja sain siis oli päeva külmem hetk vist aga see oli ka hea, mis siis et veidi külm. Varsti lajatas palavus jälle täie rauaga.Soomaa keskuse juures on koprarada. See polnud küll päris tee peal aga siiski üsna lähedal. Kunagi kui ma seal käisin jättis päris hea mulje, et otsustasime uuesti üle vaadata. Sealt kandist oli korralik vihm üle käinud, nii et Soomaailma kurjemad sääsed asusid rünnakule ja nii suure hooga, et lõpuks sai ennast vana eestlase kombel `vits`utatud, testitud parimaid puuliike ja puha.

Mulgi heinamaa jäi teele. Imeline vaade aga jalutamise mõttes pole seal suurt midagi teha, jõgi oli ka selline et vähemalt sel hetkel sinna ujuma ei kippunud.Hüpassaare raba oli mõnusa krigiseva laudteega. 4,4km pikk. Sel päeval juba mitmes raba, et iseenesest poleks võibolla enam erilist muljet avaldanudki aga pilved ja päike ja nende koosmõjul tekkivad värvid olid lihtsalt super ilusad. Mõttes oli ujuda ka aga kõik laukad olid sulistajaid täis, et nagu väga ei tõmmanud sinna- ma olen merega harjunud 🙂 No ja lõpuks tuli välja, et polnud nagu vajagi, märjaks sai ka kergema vaevaga. Vihma hakkas kallama, nii et kui tagasi parklasse jõudsime olid riided märjemad kui ujumas käies 😀 Vahetusriided olid kaasas, nii et probleemi sellest polnud ja tegelikult oli jätkuvalt suhteliselt soe.Kell hakkas õhtusse jõudma ja võtsime suuna Tallinna poole tagasi. Kusagil Rapla külje all tuli pähe, et äkki  võiks siiski veel korra ujumas käia ja mis oleks parem kui Mukri raba? Läksime kõige kaugemasse parklasse, et natuke jala ka käia saaks. Lõpuks ujuma siiski ei läinud sest tundus et palav justkui enam ei ole. Samas oli tore “peaaegu päikseloojang”. Päris loojang tuli jupp maad hiljem aga taevas oli üsna kenades värvides.Kui tavaliselt tundub “automatkates”, et ise üldse ennast ei liiguta siis lõpuks tuli meil siiski päris kena hulk kilomeetreid. Pakun, et vähemalt 18.

Pööripäeva lille nuusutamise retk

Tekkis mingisugune plaan pööripäeval väike matk teha. Alguses ma isegi ei mõelnud, kas üksi või kellegiga koos. Ühesõnaga mõte idanes ja mõni päev enne otsustasin, et hõikan välja ka. Kui keegi tuleb siis tuleb ja kui ei siis lähen üksi.

Oluline oli õhtune aeg sest siis on ehk näha, kuidas udu tõuseb ja ööviiulid hakkavad mõnusasti lõhnama.

Algne plaan oligi selline, et vaatame ära laudtee äärsed käpalised, naudime lihtsat maastiku. Kuna osa matkasellidest polnud kindlad kui pikalt nad käia suudavad siis sai tehtud selline väiksem ja suurem ring. Väiksema ringi tegijad pidid lihtsalt mööda laudteed tagasi alguspunkti minema, teistega läksime edasi.

Käpalistest olidki õitsemas peamiselt ööviiulid ehk kahelehised käokeeled. Teisi veel ei olnud või õigem oleks öelda, et need alles hakkavad õitsema. Pisikesi õienuppe oli siin ja seal küll. Varasemad olid juba ära õitsenud. Samas tee ääres oli lilleilu küll.

Suve võtsime vastu, Aiataguse allikatel käisime, torni ronisime. Kusjuures tuli meelde, et kevadisel pööripäeval käisime ka osaliselt sama seltskonnaga matkamas 🙂

Edasine teekond oli mõnda aega minu jaoks veidi igavam sest tuli natuke mööda sirget teed kõmpida. Samas sai niisama lobiseda ja tegelikult oli tee keset metsa, nii et vahepeal vaatasime seda ka mis seal paistab. Männi tuulepesa polnudki vist varem näinud. Ise tahtsin jõuda turbaväljadeni sest seda ma teadsin, et seal raudselt ilus. Tupp-villpead oma valgete tupsukestega on nii nunnud. Peale selle leidub seal ka käpalisi. Jänest nägime ka.

Edasi juhtus kuidagi selline lugu, et läksime seiklema, mis minu meelest on alati lahe.

Põhimõtteliselt oleks ehk keeranud tagasi alguspunkti poole aga teatavasti ei pääse kusagilt üle jõe.  Kuna mingisugune rada läks jõe äärde siis läksime vaatama ehk keegi on mingi purde ehitanud vms.

Nii öelda purre seal oli ka – kopratamm. Sellest sai päris kenasti üle minna. Jõudsime hullu võsa vahele 🙂 Lootsime ennast kuhugile välja pressida aga igal pool oli piisaval vedel maapind ja ühes küljes suisa pääsküla jõe haru ees, nii et lõpuks pidime ikkagi tagasi minema.

Aga see veel ei vähendanud seiklemisjanu. Kui jõeületus taaskord tehtud sukeldusime metsa alla. Lihtsalt seal oli väga ilus. Päike paistis puude vahel, ööviiulid õitsesid ja…

Ainus häda kui nii võib öelda olid kraavid. Neist saab üle küll aga jube tüütu kui  neid on palju ja need on laiad ja tuleb otsida seda kohta kust üle saab ja… Pealegi oli näha, et edasi läheb soisemaks ja otsustasime tee peale tagasi minna.  Iseenesest oli ka tee peal kena astuda. Ühel pool täiesti raba moodi ala, teisel pool  männimets. Tee ääres maasikad. Mmm.

Lõpetasime Vana-Pääskülas. Kokku tuli veidi üle 12km.

 

Männiku lilled ja püramiidid

Tuli millegipärast tuju Männikule minna. Lihtsalt hulkuma ja natuke sellepärast ka, et näha, milliseid käpalisi seal on ja kas üldse. Need, mis enne olid on ehk õitsenud ja teised võibolla pole nina välja pistnudki kui nii kuiv on.

Siiski ühtteist leidus aga võrreldes eelmiste aastatega hõredalt. Kusjuures tavaliselt see suurem õitseaeg oleks alles ees.

Soo-neiuvaipa isegi oli aga eelmise aasta lopsakust neil polnud.

Kahelehist käokeelt oli päris palju aga need hakkavad vaikselt õitsemist lõpetama.

Mõned rohekad käokeeled. Neid oli ka kindlasti rohkem aga väga lähedalt ei viitsinud ju kõiki uurida 🙂

Minu jaoks suhteliselt määramatud. On need balti- või kuradisõrmkäpad, väikese vööthuule lisandiga või täiesti ära tuntavad?! See on minu jaoks veidi keeruline. Männikul on hübriide igasuguseid nagu kuulda.

Vööthuul sõrmkäpad olid küll päris võimsad.

Läksime Männiku ja Raku järve vahelt läbi. Sealt eriti tihti ei käi kuna see on sõjaväe territoorium. Tihtipeale on seal laskmised ja ei viitsi uurida, millal neid seal pole. Vähemalt saab kohale minnes teada 😀 Igatahes sel korral lipukesi ei lehvinud, pauke kuulda polnud.

Mets oli suhteliselt igav kuna mitte midagi ei õitsenud. Mõni tups ristikheina mõni härjasilm. Seda rohkem oli näha prügi. Ei saa aru, miks ei või oma grillpidu pärast prügikasti viia.

Seenlilled on tulekul aga eks need vist ootavad ka vihma, et nii aeglaselt ja kobamisi maast välja tulevad.

Lõpuks sai lihtsalt samblast pilti tehtud. Harilik karusammal.

Peaaegu vees kasvas veel käpalisi.

Ühed Männiku püramiidid jäid teele. Aga need nägid kuidagi lahjad välja seekord. Ju need hakkavad vanaks jääma. Täis kasvanud igasugu värki.

Liikusime metsa poole. Tahtsime kusagilt Männiku järve poolsest küljest tagasi minna. Väga täpselt nagu ei teadnud ka kuhu minna, seega seiklesime.

Selles kraavis me eelmisel aastal juba olime, see läks vales suunas, pidime tagasi minema.

Liikusime teisele poole, oli selline rabamets, vedas sest kärbseid ja sääski praktiliselt ei olnud. Aga ega seal ka eriti midagi muud ei olnud. Samblikud, kanarbikud, mis veel ei õitse. Paar käpalist. Ah ja mustikaid oli juba kah.

Jõudsime veidi lagedamale maale. Seal oli juba liblikaid ja lilli ja maasikaid. Või noh, mis lilli – palderjan oli. Oranž on ilmselt niidu-võrkliblikas. Pruun arvatavasti mingi silmik.

Ega nad eriti paigal ei püsinud 😀

Sini-või taevastiivad.

Puud on mul üsna nõrk koht. Mul polnud õrna aimugi, mis see olla võiks, seega tegin pildi, tulin koju ja uurisin järgi. Harilik paakspuu.

Edasi juhtus nii, et me jõudsime Männiku laskealale ja otseloomulikult pidime sinna juurde vahtima minema. Eks ma sain kohe karistatud kah, koperdasin okastraati. (Foto:Ilme)

Natuke oli valus, verd voolas ohtralt 😀

Seal ümbruses oli isegi lilli, peaaegu et nagu igal aastal männikul, ainult et pisemad ja äbarikumad.

Punavarrene kuningakepp, taga harilik ussikeel.

Kollased karikakrad

Läätspilv. Kuidagi jäävad Männikul alati pilved silma.

Edasi tulid uued püramiidid, sel korral ilusad, mõnusad, toredad.

Sealt oli õige pisut maad Männiku bussipeatusesse. Kell oli alles vähe ja polnud kuigi palju käinud ka. Otsustasime minna veel natukeseks vanalinna vaatama. Jäime päris kauaks.

Tegelikult läksime esialgu plaaniga Rataskaevu vanameest vaadata.

Aga seal oli neid nägusid veel. Siis oli vaja minna vaatama Hanna-Liina roosat ust ja siis läksime sujuvalt edasi hulkuma 😀

Läksime mööda vene tänavat, katariina käiku, Dominiiklaste kloostri hoovi, katoliku kiriku hoovi.

Olevimäelt ja pikka tänavat mööda tagasi.

Kokku tuli vaevalt: 15km/Juulis:15km/Aastas: 931km

Pääsküla raba ja Männiku

Sel aastal on käpalised üsna varakult õide löönud nagu kõik muugi. Käisin tegin ühe pisikese tiiru Pääsküla rabas ja Männikul.

Kust poolt alustada jätsin busside hooleks ehk kumb enne tuleb, kas 5 või 18. Tuli viimane. Seega sõitsin Nõmme poole. Alguses plaanisin Hiiul maha minna aga käigupealt otsustasin ümber ja sõitsin paar peatust edasi.

Raba laudteedel pühapäeval jalutamine tundus suhteliselt kahtlane. Arvasin, et on liiga palju inimesi ja no mõned muud põhjused olid ka.

Sookail lõhnas uimastavalt. Päike paistis lagipähe. Kõikjal oli krõbekuiv.

Kõdu koralljuur. Ma olin kindel, et üksi käies ma raudselt ei näe seda. No ja kui täiesti aus olla ega ma eriti ei mäletanud ka, kus see päris täpne asukoht oli 🙂

Käisin mõned kauni kuldkinga kohad läbi. Sel aastal olid pundid vist pisut lahjemad kui eelmisel aastal. Ühes kohas 5 õit, teises kaheksa ja kolmandas ainult üks.

Kõiki kohti ei jõudnud läbi kammida võibolla mõni pesakond on kasvanud ka.

Soovõhku oli ka päris rohkelt.

Ojamõõlad olid mõnusalt prisked.

Hall käppasid oli palju aga üldises plaanis üsna nigelad. Ilmselt vajavad veel aega, et kasvada ja kosuda. Mõned siiski olid päris kenad prisked ja pontsakad ka.

Edasi liikusin juba Männiku poole.

Liival kasvas mets-seahernes

Suured käopõlled olid täiesti erinevas staadiumis. Mõned alles pisikesed, teised peaaegu õitsenud. Üldiselt võib siiski öelda, et pigem on praegu õitseaaeg.

Soo-neiuvaip on ka varsti valmis õied avama.

Kahelehine käokeel. Esimene, mis sealkandis lahti paistis olevat.

Kuningakübarate esimesed õied. Seenlilledest polnud jälgegi. Ilmselt on liiga kuiv.

Balti sõrmkäppi oli ka aga jällegi sellised pisikesed alles.

Edasi kimasin juba linna, et jõuaks vanalinnapäevade raamis ühele matkale.

Viimased klõpsud. Ida-kitsehernes.

Käisin 15km/Juunis:24km/Aastas: 782km