WinterXdream jõulurada 2019

Selle aastane Xdreami alguspunkt oli Lennusadama juures. Tarkpead muidugi ei suvatsenud legendi lugeda ja esimest punkti otsisime jupp aega 😀 Õnneks siiski lõpuks vaatasime ja leidsime ka punkti kuigi seegi polnud teab, mis lihtne leidmine 😀

Järgmine punkt Kalasadama juures oli lihtne leidmine.

Kolmanda punkti leidmiseks tuli kusagilt ümber linnahalli käia. Seda on seal kõvasti lammutatud. Hea oli see, et saime keskelt läbi ei pidanudki tiirutama. Meri oli seal imeliselt läbipaistev ja ilusat värvi täna.  Veel vahtisime helikopterit, mis ei tahtnud ega tahtnud õhku tõusata aga lõpuks siiski.

Kolmas punkt oli võsas 🙂

Sain kõmpida oma lemmik tühermaal ja teha avastuse, et neljas märk asus aia küljes, millest kunagi on üle ronitud.

See oli ka kõige kaugem punkt siinpool ääres ehk pidime Kalamaja poole tagasi kõmpima.  Lonkisime tühermaad mööda ja läksime sealt linnahalli juurde tagasi. Varsti tuli välja, et üllatus-üllatus, me oleme aiaga piiratud. Tagasi ka ei viitsinud minna. Õnneks oli võimalik aia kõrvalt ühelt poolt läbi pääseda.

Kultuurikatla korstna juures oli 5 koht, kus pidime peatuse tegema. Seal oli ka täitsa põnev, kolasime tagahoovis ringi, pole sinna varem sattunudki. Kalamajas saime ühelt kohalikult  teada, et seal on mingi sõdurite kalmistu olnud ja lillepotist leidsime järgmise märgise.

Lõpp juba paistiski. Legend oli selle koha pealt veidi vildakas. Valge asemel oli heleroheline aga kuna punkt leidmata ei jäänud siis polnud hullu.

Ühe tünni ja valgusti juures pidime ka käima ja oligi selge, et meie esmane ennustus, et Noblessneri kuusega tuleb pilti teha osutus tõeks 😀

Käisime 10km ja umbes 2,5 tundi. Sai mõnuga igal pool kolatud ja vahitud 😀

Ümber linna. Raekojaplatsilt Meriväljale

Ümber linna matka alustasime pidulikult Raekoja platsilt, suure tuule ja vihmaga. Täiesti imestama pani, et keegi üldse viitsis kohale tulla ja sellepärast võin kohe alguses öelda, et kõik olid hiigla tublid. Ilm oli tõeliselt raju ja esimene külmema õhuga päev ka, nii et polnud sugugi mõnus.

Enda seisukohast võttes oli nagu eriti vastik teist päeva järjest niiviisis käia aga samas nagu vist juba tekkis harjumus ka, tuima näoga ennast läbi kõleda Tallinna vedada 😀 Kõlab juba koledasti?

Sel korral ei saanud fotokat õieti põuest välja võttagi sest ladistas kogu aeg ja ekraan oli vihmapiisku täis aga vahepeal ma lihtsalt pidin, näiteks kui me jõudsime linnahalli katusele.Esialgu oli täiesti vahava igasugu jõnksusid sisse teha. No ja minu meelest pidi lihtsalt minema üle kesklinna tühermaa, kuhu muidu ei satu ja mida varsti võibolla ei ole.  Pealegi tuli meelde eelmise korra seiklus, kus me ronisime üle aia, et näha, mis teisele poole kirjutatud on 😀

Ahjaa lihtsalt, kes veel ei tea siis minul on see juba teine ring, mis Tallinnale peale tehakse. Sel korral otsustasime teistpidi käia, et endal ka veidi põnevam oleks.Sadama alal tegime igaks juhuks esimese grupipildi ära, et seina ääres oli justkui veidi vähem vihmasabinat ja tuult. Mõnes kohas juba uputas, nii et pidime veidi tiirutama. Alko poodide lähistelt leidis meie üks matkaline täiesiti kinnise läti õlle 😀 Vaatasime üle hõlmikpuu, mis istutatud Eesti ja Saksa sõpruse märgiks. Suundusime Reidi teele, mis on üks suur betoonist ala, olematu rohealaga.

Pirita tee ääres kaotasime esimesed matkalised aga vihmavarjud andsid alla ja paduvihma kallas endiselt.

Veel oli jupp maad Piritani. Pingutasime selle nimel, et saime korraks nina sooja pista ja asjad radika peale tahenema panna. Sooja teed ja süüa 🙂 Päris  mõnus hakkas. Välja minna justkui enam ei tahtnudki aga polnud midagi teha 5 km oli vaja veel käia.

Läksime Pirita randa, kus tuiskas vihma, nii et enamus meist otsustas tagurpidi käia 😀 Kindad olid nii märjad, et enam ei pidanud käest ära võtmagi vaid sai juba niisama vett välja pigistada 😀 Aga nii kummaline kui see ka polnud oli märgade kinnastega soojem kui ilma.

Rannahoone juurest otsustasime metsa vahele minna ja oh, mis mõnus vaikne ilmake, ei tuult ega ka suuremat vihma. Kohe hakkas toredam 🙂

Samas oli sealgi sadanud ohtrasti. Ojad olid suuremad kui eales varem. St, mina pole neid nii suurte ja laiadena näinud. Peale selle tekkis “suvalisi” ojasid vihma veest ja eks teerada metsas oli ka oma viie cm veekihiga kaetud.

Kahjuks tuli metsa vahelt jälle välja minna 😀 Tuul puhus endiselt ja ma nii lootsin, et äkki näeb Meriväljal jälle suurt lainet aga tuhkagi. Meri oli üldse kuidagi tavatult vaikne. Muuli pealt nägime olematut Tallinna panoraami. Poopuud olid marju täis ja see tegi vaate kuidagi helgemaks ja kohe-kohe hakkas ka meie teekond selleks korraks lõppema. Viimased sammud, viimane grupipilt ja siis otsustasime tuppa kohvile minna. Mõnus.

Käisime umbes 14-15km.

Järgmine kord kohtume NOA taga kell 11, pühapäeval 10.11. 2019. Kõnnime Meriväljalt Irru.

Selleks ajaks paluks ilusat ilma 🙂