Hageri

Aasta siis oli 2019, 18 oktoober.

Mul oli idee minna Hagerisse, aga ma pole viitsinud uurida, kuidas bussid sinna sõidavad, seega sõitsin rongiga Kohilasse ja kõmpisin 6km Hagerisse. Aega oli üsna napilt, täpselt ei mäletagi aga umbes 4 tundi. Varem ei viitsinud kodust välja tulla ja pärast läks juba pimedaks. Hädapärast oleks saanud muidugi Kohilas ringi kõmpida kui rongist oleks maha jäänud.

Ilm oli hall ja udune.

Asusin käbedalt minekule. Babtistikirik (1923) nägi päris lahe välja. Kartsin, et pean maantee ääres kõmpima, õnneks oli olemas kergliiklustee Hagerini välja.

Tegelikult ma väga ei armasta sellist kõmpimist, nii et endale omaselt piilusin metsa vahele, kus õnnestus. Ilm oli sombune, udune, vaated olid tegelikult vahvad. Aga aega kulus ka oodatust kauem, plaan oli nii tunniga Hagerisse jõuda, aga läks kauem.

Teele jäid mõned põnevad majad, fotonäitus.

Kirik on võimas. Ehitatud 1892. Kiriku ümber on suhteliselt mahajäetud hauad. Rõngasristid on pärit 18. sajandist.

Kiriku eest mööda, külateed mööda edasi, mitte kuigi kaugel on ohvrikivi, verekivi. Käisin vaatasin üle, oli teine päris suur ja lohkudega nii nagu peab. Kõrgust 2m ja ümbermõõt umbes 11m, kivi peal on kokku loetud 52 lohku. 1890 a. on kivis näha puurauke, see taheti lõhata, aga töömehe surma tõttu jäi lõhkamata. 1905. a. tapeti kivi lähedal karistussalklaste poolt neli talupoega, millest kivi sai nimetuse “Verekivi”. Suurim rahn Hageri ümbruses.

Kõmpisin kiriku juurde tagasi. Otse üle tee. Varsti algas surnuaeda viiv allee, ma ise oleks arvanud, et mõisa allee 😀 Surnuaed on seal meeletult huvitav ja võibolla teen sellest tulevikus eraldi postituse. Igatahes on seal väga palju erinevaid asju, mida vaadata kui huvi on. Tervelt säilinud kõrget grott hauda pole mina varem näinud. Enda meelest olin ainuke inimene surnuaial kui äkki kostis meesteahva köhatus, just siis kui mina selle kolme meetrise haua ees seisin. Ausalt öeldes ei saanud ma isegi aru kust see köhatus tuli, igatahes see ehmatas ja ajas naerma korraga. Tegelikult mees muidugi hauas ei olnud, oli kusagil eemal, hiljem nägin teda ka. Veel on põnevad metallist pärjad-vannid, mida ma olen küll näinud mitmel pool, aga mitte nii massiliselt. Kuulus skulptor Starkopf on sinna nii mõnegi taiese teinud. Lisaks on veel kabel ja mitmeid põnevaid mõisnike haudu. Kopsusamblik ka, kes varem näinud pole.

Juba pisut maad edasi minnes on Sutlema mõisa väravatorn ja park. Mõisakompleksis ma eriti ringi ei vaadanud. Oli juba kergelt hämardumas ja rongini vähe aega, aga pargis pisut ikka jalutasin.

Kui seal ringi vaatamise lõpetasin oli, mul juba suhteliselt kiire, rongini oli umbes poolteist tundi ja minna umbes 7km. Kuna kergliiklustee on igav, lippasin veel kord läbi surnuaiast. Üldiselt tuli siiski üsna kiiresti tegutseda, nii et pilte tegin mõned ja kuna tagasitee oli sama mis tulles, siis väga ei viitsinudki teha 🙂 Rongi peale jõudsin ka 🙂

Maardu lõunakarjäär

Ühel õhtupoolikul septembris otsustasime I-ga, et midagi võiks teha. Tuli idee, et läheks äkki Maardu poole. Buss nr 30 sõidab kenasti Kallavere külje alla ja sealt võib suuna, kuhu iganes võtta. Otsustasime Maardu lõunakarjääri kasuks.

Et jala sinna kohale jõuda siis on vaja küll üksjagu astuda, aga asi pole sugugi kõige hullem. No umbes 4 kilomeetrit kokku. Ilmselt saaks vähema vaevaga ka, aga see polnud meie eesmärk.

Läksime Kroodi oja serva mööda, raudteest üle, tunnelist läbi Maardu järve äärde välja. Meil õnnestus just siis raudtee äärde jõuda kui rong tuli. Meile lasti mitu korda signaali ja lehvitati. Mõnusalt värviline oli, kuigi kohal olime veidi pettunudki, et justkui poleks värvi olnud. Kõik puhta pruunikasroheline 😀

rong

Karjäärist endast ootasime rohkem sügist, aga mida polnud, seda polnud. Esimesed märgid siiski olid. Mõni kärbseseen, peotäis vaarikaid ja natuke kollaseid lehti siin ja seal.

Alati on vaja ka midagi otsida. Sel korral oli selleks Karjamaa allikas. Koha küll leidsime, aga vett polnud seal grammigi. Paras võsas rabelemine see oli, aga ära nägime 🙂

Karjääris me iseenesest väga pikalt ei olnudki. Möödusime püstkojast, mis on teadmata kaua seal olnud. Vandjala poole enam ei läinud, keerasime suuna Maardu mõisa peale. Seal on hullupööra palju igasugu kultuskive ja kivikalmeid.

Järgnevalt tulid vastu juba paekivikarjäär, Maardu veski ja palju palju punaseid pihlakaid.

Edasi tuli selline ööeelne tülpimus, ei tahtnudki enam kusagile minna ega midagi vaadata. Maardu mõisast kõmpisime külma näoga mööda. Veel äratasid meie tähelepanu tindikuid, sest neid oli ühe platsi peal äärmiselt palju.

Juttu jätkus, jahvatasime ümber olevatest kohtadest ja võtsime mõnegi asja plaani. Pean tunnistama, et ma ei ole korralikult Maardu hiies käinudki. Korra ühest nurgast sisse piilunud ainult. Edasi marssisime suhteliselt tuima näoga mööda teed, polnud rohkem selleks õhtuks seiklusvaimu antud. Lõpetasime Lasnamäe busside lõpp-peatuses. Kokku tuli umbes 15km.

Seeneretk Soosepa rabas ja Tädu metsas

Täiesti juhuslikult sattus olema vaba laupäev, kus kellegagi kokku ei pidanud saama. Juhtumisi oli ka ühel tuttaval vaba päev ja läksime koos metsa hängima.

Soosepa rabast lootsime leida ei tea mida, aga see oli suhteliselt samasugune nagu suvel. Paar mustikat suhu ja paar puuseent pildile oli peaaegu kõik, mis me sealt saime. Põdrakärbsed olid päris hullud, väkk.

Tädu metsas käisime suhteliselt suvaliselt ringi. Vaatasime niisama, mis seeni seal on ja lõpuks leidsin koju viimiseks ka midagi.

Valged seened

Punased seened

Kollased seened

Seeni palju ei saanud, aga ega neid spetsiaalselt väga ei otsinud ka. Korjasin ära, mis tee peale jäid. Mõned kukekad, kuuseriisikad ja kivipuravikud.

Mets on ulme ilus, peaaegu nagu ürgmets.

Metsast välja tulles suundusime Ecolandi poole, et bussi peale minna. Tee ääres on üks imeline tamm, mis kahjuks on igasugu jama täis riputatud.

Kuna ilm läks kuidagi eriti ilusaks siis läksime Pirital bussist maha ja kõmpisime läbi Kloostrimetsa metsa ka.

Kodu juba peaaegu paistis. Seega läksin läbi Hiie pargi ja uut Tondiraba parki piilusin kah. Kokku tuli umbes 18km.

Uus Lasnamäe seinamaaling

Viru raba ja Pärlijõe org

Vahel on tunne, et oleks vaja veidi pidurit tõmmata ja patareisid laadida. Mõnus on minna sõbraga loodusesse ja nautida sügise ilu.

Sel korral sai valitud Viru raba, ma olin seal ainult ühe korra käinud ja tahtsin uuesti minna. Pealegi sel ainsal korral kui ma varem käisin ei jõudnud me tornist eriti kaugemale.

Seega paik oli teada, aega võtsime ka piisavalt. Mina tahtsin “korileda” ka kui on mida korjata.

Ring sai umbes 20km ja olemise aega umbes 5 tundi.

Huvitav oli ka see, et ma absoluutselt ei mäleta, kust kohast me eelmine kord sinna Viru rappa saime 😀  Ma ei mäleta üldse, et oleks enne kusagil metsas kolanud aga ju tuleb mälu värskendamiseks vanu pilte vaadata. Igatahes uudistasin metsa hoolega aga see ei olnud eriti põnev. Ehk oli asi ka selles, et ma ootasin seda rappa minekut nii väga ja teadsin, et seal on ilus.

Mõne männiriisika noppisin, tegelikult lootsin hoopis pohli korjata aga seal kandis neid eriti polnud.

Esimene öökülm oli üle käinud. Muidu poleks aru saanudki  aga ühelt seenekübaralt kukkus karpi killuke jääd 🙂

Rabas ei olnudki palju rahvast. Imede-ime. Kuigi jah enne vaatetorni ikka nägime turiste igasuguseid. See laugaste vaheline ala on “lõpp-ilus”. Pilte tegin nii- ja naapidi ja ahmisin silmadega 😀

Siis avastasin ma jõhvikad ja kuna neid oli palju-palju siis ma otsustasin neid ka korjata. Pool karpi ühest kohast ja teise poole teisest kohast. Tegelikult tahaks veel jõhvikale minna.

Tornis kaua ei olnud, lihtsalt veidi tuuline oli. Läksime alla ja tegime oma piknikupausi seal. Päike paistis peale  ja oli päris mõnus.

Edasine teekond oli minu jaoks juba suhteliselt võõras ehk siis peale torni esimesest platvormiga laukast edasi polnud ma käinud. Tegelikult on seal veel jupp maad ilusat laugaste vahelist ala.

Turbavõtu kohta olin silmanud juba alguses aga kuna suured männipuud olid ees siis ei saanud suurt aru, mis seal tegelikult on.

Laudtee lõpu osas sai seda lähemalt uudistada. See oli ka uskumatult ilus vaade.  Edasi tuli taas metsa ala. Kuna emotsioonid olid laes siis ma ei pidanud seśt suuremat. Lonkisin kaasa  ja lootsin, et saan midagi korjata.

Kui jõudsime Pärlijõe orgu siis muutsin meelt ja leidsin, et ka seal on mega ilus. Kõrguse vahed olid muljetavaldavad, oja ise mõnusalt kärestikuline.

Läksime alla oja veerde uudistama. Seal oli sild ja suuuuur koer. Tuli ja haukus küll kõvasti aga nuusutas üle ja oligi suur sõber.

Edasi oli hullult palju igasuguseid seeni. Suurem osa mittesöödavad aga niisama ilusad vaadata. Niiviisi me lonkisime ja mingi hetk tekkis probleem, et meil ei ole eriti palju aega enam.  Nii kahju oli sammu lisada aga päris pimedasse metsa polnud ka mõtet jääda.

Mõned asjad jõudsime siiski veel pool-joostes üle vaadata kui tahtmine tekkis.  RMK raja sild tundus huvitav ja vajas lähemat vaatamist. Allikaorust tulime läbi. Viie paiku olime metsast väljas. Minul olid karbid seeni ja marju täis. Päev läks täie ette 🙂

Aegviidu

Plaanisin minna Paldiskisse aga juhtus, nii et jäin rongist maha. Järgmised rongid läksid umbes tunni aja pärast. Saatus juhtis mängu ja Aegviidu rong läks 20 minutit varem kui Paldiski oma. Kuna mul otseselt mingit plaani polnud peale selle, et tahtsin loodusesse minna siis sobis Aegviidu imehästi.

Kohale jõudes käisin loodusmajas, vaatasin näitust “vereta jaht”. Piilusin natuke Aegviidu ümbruse kaarti. Plaan oli selline, et jalutan kusagilt järvede vahelt läbi. Käin siniallika juures ja tulen jaama tagasi.

Esimesena jäi teele Nikerjärv. Kõik oli nii ilus värviline.

Asi, millest ma polnud kuulnudki oli sild. Tavaliselt olen ma kunstiprojektidest teadlik aga sel korral läks see minust täiesti mööda ja ma vaatasin suu peas lahti, mis ilmaime see metsa on kerkinud 😀

Urbukse järv, millest tuhisesin suhteliselt kiiresti mööda.

Selle eest Purgatsi järve juures vaatasin ringi ka.  Seal oli mingeid vanu vundamente jms.

Üle jõe ja varsti hakkaski allikajärv paistma.

Siniallikad olid imelised. Ma polegi neid sellisel ajal näinud kui need jääs ei ole. Nüüd oli kõik näha ja need värvid…

Kuna oli üsna kuiv siis tundus, et võiks ümber allika vaadata. Natuke said jalad märjaks ka aga ma arvan, et see oli seda väärt. Paar jõhvikat sai ka ampsatud.

Teisel pool allikat oli paras rägastik aga täiesti läbitav.

Kõik kohad olid kärbseseeni täis.

Lõpuks sai kusagilt pilliroo vahelt läbi ukerdatud ja vanale rajale tagasi jõutud.

Nagu ikka sai ühes kohas jälle see eksisamm tehtud ja jõudsin välja kohta, kus kunagi on sild olnud aga enam aastaid pole silda. Vähemalt sai suund selgemaks, kuhu minna tuleb.

Urbukse järve (või on see hoopis vahejärv) kalda äärset rada mööda ma polnud varem käinud ja see oli täiesti vahva. Need järved ajavad mu alati segadusse, ma kunagi ei tea, millise ääres ma parasjagu olen. Kunagi peaks ehk kaardiga käima saaks asjast soti ka 🙂

Metsavahel oli ilus jalutada. Päike paistis juba veidi madalamalt, valgus ja meeleolud olid veidi teistsugused.

Veel enne rongi peale minekut tundus pisut aega üle olevat, nii et üritasin uurida, mis majade taga leidub. Ainult võsa 🙂 Ühe tänavavahe läbimiseks kulus üksjagu aega. Samas ega muidu naljalt teada ei saa kui ise järgi ei uuri 😀

10km/Oktoobris:24km/Aastas:1328km