Viimsi ps matk

Tegin väikse matka Viimsi ps ja Pirital, lõpuks see enam nii väike ei olnudki, plaanisin 15 km aga juhtus jälle, et tuli 20km. Alustasime Viimsis busside lõpp-peatuses. Kokku sai meid neli. Vaatasime üle Kirovi kalurikolhoosile kuulunud maa-alad, käisime mere ääres, kus oli jupp tegemist et üle jäätunud kivide ronida, aga muidu oli mõnus. Päike soojendas kevadiselt. Ette jäid Miiduranna tähtkants ja rannakaitsepatarei nr 13. Loomulikult sai räägitud ka Viimsi maa-alustest tunnelitest.

Järgneva võpsiku osas polnud ma väga kindel, kas sealt läbi pääseme. Kevadel on seal väga vesine ja võimalused olid nii- ja naasugused. Õnneks oli seal imeliselt kõva lumi, mis kandis. Mõni koht oli veidi pehmem ka, aga jalgu keegi igatahes märjaks ei saanud. Seal võpsikuski on ühtteist vaadata, näiteks üks suur kivi ja mingeid ehitisi, ilmselt tunneli õhutusavad vms. Jõudsime välja Selveri taha ja kuna paar inimest polnud Haabneeme rändrahnu näinud, tegime poetiiru ka 😀

Üle tee minnes olid juba Viimsi mõis ja mõisapark, kuna ka seal polnud mõned meist käinud, siis tegime mõisale tiiru peale, mis oli täiesti plaaniväline, aga samas miks ka mitte? Karulaugurada oli hirmus jäine, nii et mina tatsasin järjekindlalt tee kõrval ja seisin hädavaevu püsti 😀

Kui rada lõppeb tuleb juba põnevam osa. Kuigi ma kahtlustan, et ega seda asja nii ei jäeta ja küll tuleb sinna taha poole ka rada ja trepp vms, et oleks turvaline koobast uudistama minna.

Paar kütusemahutit on võetud kasutusele, et anda Artiumile lisaruumi. Kahes tünnis hakkavad olema vabaõhulava ja õuesõpe. Ühele neist on kuppel peale ehitatud. Tagumistes saab veel sees käia ja seda võimalust on ka kasutatud. Ühes tundus, et on lausa elatud ja teises olid ilmselt küla noored lõbutsemas käinud. Igatahes oli Lubja küla peldik ja üks pikk pink alla visatud. Esimene vedeles kusagil poolel teel alla, aga pink oli kenasti kütusemahutisse veetud. Esimesed karulaugu nupsud olid ninad välja pistnud ja sai proovida, kuidas maitseb. Kevade esimesed on ikka parimad. Puudepungad pakatasid. Samas oli veel jääd ja jääpurikaid. Muide, kes kavatseb nö. rajalt välja astuda, hoidke silmad okastraadi suhtes lahti.

Rauaallika uus tulemine või oli neid seal kohe algselt rohkem? Igatahes toimib ja vesi vuliseb. Oleks vaid keegi, kes seda ka puhastaks. Kuigi jah, eks joogikõlbmatu oleks see nii või naa, puhta õlilaike täis. Õige allikas suunati suusamäe parkla ehitamisega seoses maa alla. Natuke rohelist oli juba ka, metspipar, mis inimestele söömiseks ei sobi, on mürgine, vürtsika ja mõru maitsega.

Ronisime üles kuradikoopa juurde. Käisime vaatasime sees ka ringi ja leidsime kaks nahkhiirt magamas. Mingit suurt kära me ei teinud, nii et loodame, et nendega on kõik hästi. Aga samas oli nii tore neid lähedalt näha. Teised saatsin üles, aga ise nägin et oma saabastega ma sellest liuväljast üles ei roni. Läksin siis kõrvalt, kus oli lumine, aga lõpuks pidin ikka puujuurikatest ennast üles tõmbama. Ülemine mäe veerg oli külmunud ja jääs, aga üles ma sain.

Üleval on kohe Lubja majakas ja Lubja külaplats. Majaka kompleksist on alles veel kelder ja õunapuuaed, lisaks ka üks vanaaegne GPS punkt 😀

Külaplatsil tegime väikese pikniku ja sealt edasi tuli jälle liuväli, okastraataedade vahel. Sai ülevalt poolt Viimsit vaadelda ja konna treppi kaeda. Mingi punker on mäeveerul ka, millel on ilmselt mingisugune sõjaline otstarve olnud, aga mis, täpselt ei tea. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi mina pole kunagi käinud, oli põnev kuigi veits räämas. Lisaks nägime jänkut kah.

Läksime ühe korstna juurest mööda, suundusime Soosepa rappa. Kus oli jälle ainult jää, jää, jää.

Pärast seda olime sunnitud natuke aega tänaval kõndima. Vanad suvilad on ümber ehitatud või uued majad asemele ehitatud. Kontrast on päris huvitav, kohati mõni putkalaadne maja ja kõrval loss, õnneks on ka selliseid, kes on reaalsustaju säilitanud. Kloostrimetsas vaatasime laskepesa ja jalutasime läbi Metsakalmistu serva. Lõpetasime ametlikult Lükati silla juures, bussipeatusesse läksime ka kõik üheskoos. Igatahes üks üsna jäine, aga siiski kuidagi kevadehõnguline retk.

Telliskivi, Haabneeme, Miiduranna

Pühapäeval oli Telliskivis jazzkaare tasuta päev ja selle raames toimus Andrei Kedrini jazziportree töötuba. Oli väga inspireeriv ja äge. Samas kestis see ju vaid paar tundi ja peale seda oli plaan kusagil veidi jalutada. Küll ma mõtlesin nii ja naapidi aga ühtegi sellist vinget ideed ei tulnud ja ei olnud.

Saime matkasell I-ga kokku aga ka sealt ei koorunud esialgu midagi, lõpuks lihtsalt otsustasime suuna ära ja hakkasime minema.

Kohtumispaik oli meil äge. Kopli kaubajaam. Ma ausalt öeldes ei märganudki, et seal keelusilte oli, mina neist õnneks ka mööda ei kõmpinud, mõni samm jäi juhuslikult puudu. I jõudis kuhugi kaugemale lilli pildistama ja kupatati sealt tulema 😀

Sõjamuuseumis oli veteranipäev ja mõtlesime, et äkki läheks sinna. Juba poolel teel saime aru, et tegelikult nagu ei viitsi.

Astusime mõisa pargi juures bussist maha, et mõni lillepilt teha. Aga kõik oli nii igav, samad lilled mis praegu ikka, ei midagi uut: valged ülased, mõni kollane sekka. Lepiklilled ja lõokannused.

Jube külm hakkas, tuul puhus ja hommikupoolikul kui ma välja olin tulnud näitas termomeeter kõigest 5 kraadi sooja siis otsustasime metsavahel redutada.

Liikusime terviserajale, et peotäis karulauku kaasa  haarata. Kuigi see pole just minu lemmik karulaugu paik. Minu jaoks maatüdrukuna on neil veidi “koerapissi mekk man”. 😀

Teel nägime sillasid, mis olid veidi teist tooni ja teise moega.

Leidsime ühe tünni pealt graffiti, ei teagi, kas see on seal ammu olnud või värske aga meist kumbki justkui ei mäletanud seda näinud olevat. Samas üldjuhul läheneme tünnidele teiselt poolt ja ei pruugi tähele panna.

Karulaugu mets oli roheline. Minu meelest üks ilusamaid aegu kui natuke juba rohetab aga samas on kõik nähtav. Soppa võiks muidugi vähem olla aga selle elab ka üle kui vaja 🙂

Karulaugul olid juba õienupsud väljas, nii et kauaks seda pidu enam pole.

Tuul tõmbus veidi tagasi, päike piilus pilve vahelt. Mõtlesime, et oleme natuke veel õues.

Maa-ameti kaardi pealt on näha Haabneeme mõisa varemeid ja mõisa aita. Pole varem neist midagi kuulnud ega näinud, nii et läksime vaatama.

Kirovi kalurikolhoosi III peamaja juures oli ilus sinine lilleväli. Väiksemad sinised ja valged on kahelehised sillad ja suured sinised kirgaslilled.

Tuli välja, et Haabneeme mõisa aidas olen ma paari nädala jooksul juba kolmandat korda 😀 Nüüd ma vähemalt tean seda. Nimelt asub aidas RMK Viimsi külastuskeskus.

Mis puutub mõisa peamaja hoonete varemetesse siis selles suhtes on mul segadus majas 🙂  Mingid päris uhkete kaartega varemed me leidsime. Aga kuidagi kahtlased nägid need minu jaoks just nende kaarte tõttu välja, tundub nagu pigem mõne talli või muu kõrvalhoonena. Pealegi leidisin kultuurimälestiste registrist pildid, kus mõisa peahoone oli suhteliselt tavaline puust maja. Nii et päris ausalt öeldes ma ei tea, mis varemed need on.

Ilmselt me jalutasime mõisa peamajast lihtsalt üle, midagi nägemata, vähemalt kui kaardi peal olevat punkti vaadata.

Meie leitud varemed olid siiski ka täiesti ausad ja täiesti vanad. Ligipääs neile oli raskendatud sest ümberringi oli mingi putkamajandus 😀 Ma imestan, et keegi meiega õiendama ei tulnud, et kuhu me ronime.

Esimene piilumine aia ja putka vahelt.

Kolasime ringi ja otsisme selle “augu” kustkaudu lähemale pääseks.

Nüüd tahaks ainult teada, misasi see päriselt on?

Tundus, et natuke võiks veel liigutada. Otsustasime, et läheme vaatame Miiduranna Peeter Suure Merkindlust. Suvel sai seal käidud aga seal oli hirmus suur sosnovski karuputke mets ja käisime ainult ühe ehitise otsas ronimas.

Alguses valisime veidi vale tee, nagu suvelgi. Saime sopas sulistada. Piilusime metsa, leidsime midagi sellist, mis võiks olla raudteetamm.

Otsisime õige teeotsa ka üles ja olimegi suhteliselt kiiresti kohal.

Selles punkris oli päris sügav vesi sees, isegi kummiku jaoks. Aga samas ilus, selge, roheline. Stalaktiide rippus ohtralt.

Sellega me retk läbi saigi. Käisime10km/Aprillis:133km/Aastas:566km

Mäealuse MKA

Kui nägin, et RMK Viimsi külastuskeskuses on perepäev, siis tundus et tahaksin sinna minna. Isegi ei tea miks aga kuna ma polnud seal käinud siis tundus hea mõte. Tahtsin minna sealt edasi Pandju saarele aga tuli välja, et alates 14.dast on seal käimine keelatud. Olin pettunud aga ei tahtnud keelust üle ka astuda.

Lõpuks otsustasime A-ga RMK-sse  minna ja vaadata, mis edasi saab. Kuna A oli ikka veel pooleldi haige ja ma ise ka nohune, siis ei pidanud võimatuks, et sellega asi piirdubki.

Saime Kadriorus kokku. Mina lippasin jälle kanalist Poskasse ja jõudsin isegi natuke enda ümber vaadata.

Viimsis leidsime külastuskeskuse lihtsalt üles. Üllataval kombel oli seal hullult põnev. Vaatasime katsetasime kõik asjad läbi.

Põnevad eksponaadid igatahes, kes pole käinud sellele soovitan.

Läksime mere äärde. Vett ei olnud nii vähe kui arvanud oleks. Jube palav oli ka. Oma tilkuvate ninadega polnud see sugugi mõnus.

Seega otsustasime hoopis metsa minna. Oligi juba ammu tahtmine vaadata, mida leidub Mäealuse MK-l.

Esialgu jõudsime küll Karulaugu Terviserajale. Kõik rohetas karulaugust, mõnus.
Lõhn oli ka nii tugev, et isegi oma nohuse ninaga tundsin seda.

Rauaallikas oli täiesti toimiv – see uus.

Ei saanud ka kuradikoopas käimata jätta kui juba sealkandis olime. Leidsime suhteliselt uue täienduse “graffiti”maailmas 😦

Koopa kõrvalt oli värskelt midagi alla ka sadanud.

Vaatasin siis selle päris rauaallika ka üle. :/

Jõudsime suusamäe alla. Lund oli veel küllalt, eemalt vaadates tekkis tunne, et võiks äkki lumeingleid teha aga lähemalt vaadates enam väga ei tahtnud 🙂

Kuna A polnud kasekivi juures käinud, viisin ta sinna ka. Põhimõtteliselt jäi ju tee peale. Pärast vaatasime, et oleme vist tupikus. Kaardilt vaadates ei tundu nii, igatahes keerasime otsa ringi ja läksime vastassuunas.

Sealt sai natuke maad mööda aia äärt minna, edasi läksime põllule. Võsa servas paistis, et on eramaad ja aiad ja… Ühesõnaga seal kus kannatas minna läksime läbi. Võsas iseenesest oli ka põnev, mingi vana palgivirna alune hakkas silma, karikseened olid hiiglaslikud.

Matka teelt käisime ka läbi. Tegin uue taustapildi aga tundub, et varsti tuleb niikuinii uus teha.

Edasi otsisime kohta kust metsa põigata, igal pool tupikud, eravaldused jms. Aga lõpuks leidsime  selle “augu” ka kust metsa pääses.

Leidsime mitmeid suuri kive

Väga mõnus metsaalune oli.

Midagi militaarset leidsime ka.

Kivi peal kasvab pisike nunnu kuusevälu.

Rähni pidulaud ehk mitu hunnikut käbipuru.

Lubasin A-le, et ta võib sinililli ka näha. Kippus kehvasti minema, esialgu leidsime ainult ühe. Pärast nägime kahte veel, tänu sellele, et ma suutsin neile peale astuda ja A “kisama” pistis.

Puhkepaus, kuuse all, mis üritab mastimänni moodi välja näha. Lähivaatlusel avastasime, et oleme pisikeste mändide kuuskede pesas.

Päris tõsine kivi tee.

Mets ka kive täis.

Mõnus astumine oli kuni jõudsime teeristini. Ühel pool oli liuväli, teisel pool tiik ja otse ees mets, mis oli väga kutsuv. Läksimegi sinna aga varsti saime aru, et oleme veega ümber piiratud.

Keerasime otsa ringi ja proovisime jääteed mööda. Esimesest kraavist üle, teisest enam ei läinud, tundus, et asi ei lähe sugugi paremaks. Risttee või ristvee?

Lõpetuseks võtsime siis selle tee, mis tundus kõige hullem ehk tiik keset teed.

Aga tegelikult oli nii et kui sellest loigust kaarega mööda läksime siis oli tee väga ok. Või noh igav pikk sirge. Vahelduse mõttes oli siiski mõnus astuda, ei pea kogu aeg jalge alla vaatama.

Üritasime veel korra metsa põigata aga oli näha, et see on suhteliselt lootusetu, märg ja kraavid ja õhtu ja … Tegelikult olime selle aja peale mõlemad suhteliselt väsinud ka juba. Aga mõni asi ikka pani üle kraavi hüppama, näiteks kui me esimesi ülaseid nägime.

Mäealusel läksime panga alla. Paras võsa oli, sopane kah aga seal oli suur kraav vahel, nii et olime teest ära lõigatud ja pidime seal hakkama saama 😀

Kui teise otsa jõudsime siis seal oli lage maa, eelmine aasta võeti sealt millegipärast kõik see võsa maha ja puud ka. Aga tänu sellele, et mõni toigas oli kõduneme jäänud, kasvas seal meeletutes kogustes karikseeni.  See oli tõsiselt äge vaatepilt.

Hoolimata sellest, et plaanis oli lühemat sorti käik jõudsime Viimsisse tagasi päikeseloojangu ajaks.

kaart

Sel korral: 20 km /Aprillis:61km/Aastas:494km