Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste

Kuna Ülemistejärve asum on oma mõõtmetelt Tallinna suurim ja seda on suhteliselt raske poolitada siis sel korral tegin üle pika aja matka nädalavahetusel. Kilomeetreid kogunes, kuidas kellelgi 19-23 või midagi sellist 😀 Adekvaatselt pakuks ikkagi 20 kanti.

Alguse pool (Ülemiste keskuse vastas) oli minu jaoks keeruline sest kergliiklusteid ma väldin. Aga kohati on Järvevana tee ja aia vahel puhas asfalt, tee mis tahad 😀

Üritasime siis kuidagi miskit rääkida, et tee nii igav poleks: paberivabrikust, härjapeajõest, veepuhastusjaamast.

Päris suure osa suutsime siiski teed vältida ja põnev oli ka sest ega ma nii väga seal võsas vahtimas pole käinud. Aia ja tee vahele jääb kohati ribake metsalaadset ala. Isegi kaks kitse jooksid seal -uskumatu sest seal pole justkui küll kuhugi mõistliku kohta minna. Loodetavasti jõudsid päris metsa tagasi.

Matkamise mõttes on kehvad lood ka sellega, et nüüd on ka Ülemiste järve Järve poolses otsas tehtud kergliiklustee. Raudalu pool võid lendava taldrikuga mööda pead saada. Varsti pole loodusest haisugi.

No vähemalt praegu on rahule jäetud Rae valla poolne külg. Aga eks nemadki taha seal kogu hingest asfalti maha saada. Mõelda vaid, mida seal siis teha saab kõike.

Igatahes õnnestus meil leida selliseid kohti, kus isegi mina pole käinud. Päris põnev oli ukerdada metsalodus. Vett oli siin ja seal. Pokud aitasid hädast välja ja kui ei aidanud siis leidus mõni puu, millest silla sai teha või, mis juba iseenesest oli silla eest.

Kurna oja toru oli vee all, nii et ülemineku alternatiivina polnud see kaalumiselgi. Minu õnneks 😀  Kuidagi kooslus vesi ja peenikesed purded ajavad mu tasakaalu tunnetuse täiesti paigast ära.

Läksime edasi ja leidsime ühe kena rohelise muruplatsi, mis oli kui loodud pikniku pidamise kohaks. Laotasime oma kraami välja kui meiega ühines üks tore Nõmme onu.

Tuli jalutama ja leidis, et me oleme piisavalt toredad, et meiega koos jalga puhata. Küll see onu ikka puuris ja uuris, kes me oleme aga suhteliselt raske oli midagi  ta küsimustele vastata.

“Kas te olete ekrelased jah?”
“Ei hoopis demokraadid jah? Need armastavad loodust”
“Mis vennaskond te olete kui nii võib küsida? Teil ju siiski naised ka seltsis” jne jne. Lobises teine palju aga ei olnud ebameeldiv, pigem nagu päeva nael. Ettearvamatu tore juhtumine.

Selliseid suhtlejaid inimesi võiks rohkem olla, nii harva kui mõni teregi ütleb, rääkimata muust.

Meie teekond lühenes umbes paari kilomeetri võrra sest juhuslikult oli Kurna ojale langenud üks väga hea kasepuu või tegelikult isegi mitu.  Nagu ma ütlesin ei meeldi mulle eriti sellised purde moodi asjakesed aga see oli täiesti okei. Olid oksad millest kinni hoida ja kui ühe puu peal käia ei suutnud sai jalga teise puu peale toetada. Õige pisut oli kahju, et me sohu ja kobraste juurde ei jõudnud. Teisalt oli selline sillake kõigile veidi elevust pakkuv. No ja tegelikult nägime me vett ja kopra jälgi seal ka, kus ma varem sattunud polnud 😀

Sammusime mööda Tallinna piiri. Vaatasime uut ja vana piirimärki. Saime veel ühe kosutava purderalli ehk palju vett ja palju puid, mida mööda astuda. Õnneks pole rohkem metsa maha võetud aga  sellegi poolest on kõik üsna hõre.

Vaatasime üle vana külaplatsi, mida oleme korduvalt söögiplatsina kasutanud.  Astusime ligi Mõigu mõisale. Lonkisime mööda Peetri küla sest see on ikkagi põnevam kui marssida mööda Vana-Tartu mnt äärt. Vallutasime kaks “mäge”. Külastasime vana hiiepaika ja lõpuks tegime kiire lõpu ehk poolteist kilomeetrit Tartu mnt veerel.

Hoolimata sellest, et ma olen korduvalt ümber Ülemiste järve käinud siis ikkagi on igakord kuidagi eriline ja teistmoodi. Kunagi ei tea, mis olud ees ootavad ja alati on midagi vaadata.

 

Pööripäeva lille nuusutamise retk

Tekkis mingisugune plaan pööripäeval väike matk teha. Alguses ma isegi ei mõelnud, kas üksi või kellegiga koos. Ühesõnaga mõte idanes ja mõni päev enne otsustasin, et hõikan välja ka. Kui keegi tuleb siis tuleb ja kui ei siis lähen üksi.

Oluline oli õhtune aeg sest siis on ehk näha, kuidas udu tõuseb ja ööviiulid hakkavad mõnusasti lõhnama.

Algne plaan oligi selline, et vaatame ära laudtee äärsed käpalised, naudime lihtsat maastiku. Kuna osa matkasellidest polnud kindlad kui pikalt nad käia suudavad siis sai tehtud selline väiksem ja suurem ring. Väiksema ringi tegijad pidid lihtsalt mööda laudteed tagasi alguspunkti minema, teistega läksime edasi.

Käpalistest olidki õitsemas peamiselt ööviiulid ehk kahelehised käokeeled. Teisi veel ei olnud või õigem oleks öelda, et need alles hakkavad õitsema. Pisikesi õienuppe oli siin ja seal küll. Varasemad olid juba ära õitsenud. Samas tee ääres oli lilleilu küll.

Suve võtsime vastu, Aiataguse allikatel käisime, torni ronisime. Kusjuures tuli meelde, et kevadisel pööripäeval käisime ka osaliselt sama seltskonnaga matkamas 🙂

Edasine teekond oli mõnda aega minu jaoks veidi igavam sest tuli natuke mööda sirget teed kõmpida. Samas sai niisama lobiseda ja tegelikult oli tee keset metsa, nii et vahepeal vaatasime seda ka mis seal paistab. Männi tuulepesa polnudki vist varem näinud. Ise tahtsin jõuda turbaväljadeni sest seda ma teadsin, et seal raudselt ilus. Tupp-villpead oma valgete tupsukestega on nii nunnud. Peale selle leidub seal ka käpalisi. Jänest nägime ka.

Edasi juhtus kuidagi selline lugu, et läksime seiklema, mis minu meelest on alati lahe.

Põhimõtteliselt oleks ehk keeranud tagasi alguspunkti poole aga teatavasti ei pääse kusagilt üle jõe.  Kuna mingisugune rada läks jõe äärde siis läksime vaatama ehk keegi on mingi purde ehitanud vms.

Nii öelda purre seal oli ka – kopratamm. Sellest sai päris kenasti üle minna. Jõudsime hullu võsa vahele 🙂 Lootsime ennast kuhugile välja pressida aga igal pool oli piisaval vedel maapind ja ühes küljes suisa pääsküla jõe haru ees, nii et lõpuks pidime ikkagi tagasi minema.

Aga see veel ei vähendanud seiklemisjanu. Kui jõeületus taaskord tehtud sukeldusime metsa alla. Lihtsalt seal oli väga ilus. Päike paistis puude vahel, ööviiulid õitsesid ja…

Ainus häda kui nii võib öelda olid kraavid. Neist saab üle küll aga jube tüütu kui  neid on palju ja need on laiad ja tuleb otsida seda kohta kust üle saab ja… Pealegi oli näha, et edasi läheb soisemaks ja otsustasime tee peale tagasi minna.  Iseenesest oli ka tee peal kena astuda. Ühel pool täiesti raba moodi ala, teisel pool  männimets. Tee ääres maasikad. Mmm.

Lõpetasime Vana-Pääskülas. Kokku tuli veidi üle 12km.

 

Maardu karjäär, Võerdla ja Rebala külad, Indikaatorikivi

Millalgi tekkis plaan, et võiks minna Maardu taha põdrajuure soomukaid vaatama . Samas mina nii suur ühe taime fänn ka pole, et sõidaks bussiga kohale vaataks üle ja tuleks tagasi ehk oli vaja mingi plaan ka välja mõelda, et matkata või midagi. Ega seal tegelikult midagi keerulist polnudki. Põhimõtteliselt saab Maardu karjääris jalutades peaaegu õigesse kohta välja. Peale selle  võtsin plaani ka lastekangrud. Mitu korda on olnud plaan, et läheks ja vaataks aga kuidagi on ära jäänud. Kõige naljakam on asja juures see, et ma olen isegi sildi juures käinud aga kuna lumi oli maas polnud midagi näha 😀 Üks kord kui oli plaanis siis me ei jõudnud nii kaugele ja kolmandal korral ma lihtsalt ei teadnud, et need on samas lähedal.

No ja siis kusagilt keset Maardu karjääri tagasi tulla.  Kui viitsimist on ja suuna sinnapoole seame siis indikaatorikivist olin ka mitmeid kordi kuulnud, tahtsin seda ka näha. Samas oli kaardilt mõõdetult juba niigi umbes 20km käik, tavaliselt tuleb umbes 5km juurde ka sikitamiste ja sakitamistega 🙂 Seega oli kivil käimine kahtluse all.

Igatahes hakkasime I-ga hommikul vara minema, kusjuures sel korral oli see minu idee. Tavaliselt ajan ma sõrad vastu aga tundus hea mõte. Ei pea kiirustama ja koju peaks ikkagi suhteliselt normaalsel ajal jõudma. Ma küll lootsin, et jõuame varem 😀

Alustasime umbes 9 paiku Kroodi oja juures.

Ilm oli imelik. Tuule käes oli dressikaga täiega külm, tuulevaikses kohas oli jälle jube palav ja kõrvetas.

Kroodi oja ääres on krossirada. Jalutasime mööda seda üles alla ja saime oma hommikuse võimlemise kätte 😀 Samas oli ilus, lilled õitsesid, päike paistis.

Imikas

Edasine teekond tekitas natuke segadust. Läksime otse Kiltri teele aga kus õige ära keeramise koht on seda oli esialgu raske tuvastada. Seega me käisime mitmes teeotsas datšasid vaatamas ja edasi ei pääsenud sest tegu oli tupikuga.  Ehk üks edasi-tagasi käimine. Õnneks mitte pikalt.

Väravast kunstiteos.

Lõpuks olime õiges kohas, tuli tuttav ette ka kuigi ma olin seal ainult ühe korra varem käinud. Aga sealt edasi polnud ma käinud ega näinud ehk hakkasime minema ja läksime edasi ja mina muudkui mõtlesin, et tegelikult me ei peaks selles suunas minema aga rada läks ja nii oli mugav 😀 Lõpuks olime keset karjääri ja seal me ei pidanud kohe üldse olema. Keerasime suuna õigeks. Lõpuks saime õigele rajale.

Mõnesid käpalisi nägime. Hall käppasid oli ja suuri käopõlli. Karjääri kraavid olid võimsad. Üles alla ronimist oli palju.

Murdsime ennast tee peale välja. Nägime hobusekoplis mingit  mälestuskivi aga ei lugenud miskitpidi välja, mis sinna peale kirjutatud on.  Pärast kodus uurisin ja puurisin ja leidsin, et see on mälestuskivi Võerdlas fosforiidi kaevandamise pärast kodu kaotanud inimestele või lihtsalt mälestuskivi seal olnud külale.

Hobustest mööda minnes tuli I-le meelde, et kusagil sealkandis on lemmikloomade surnuaed. Nägime, vaatasime sisse. Ma pole seal kunagi käinud ega teadnud, kus see täpselt asub. Pole nagu erilist huvi ka tundnud. Aga kui tee peale juba jäi, siis tundus et võiks vaadata, mis seal on. Muidu nagu inimeste surnuaias ainult, et hauad olid nii pisikesed nagu oleks päkapikude omad.  Minu jaoks natuke imelik oli see, et kui juba uhke haud ja hauakivi püsti pandud siis võiks neid koristamas ka käia. Muidu tundub suhteliselt pointless mu meelest.

Läksime edasi. Põdrajuure soomukaid me ei leidnudki. Vanasid varsi oli palju aga uutest polnud isegi mitte pungakestki kusagil. Selle eest olid imeilusad külavahe teed. Palju paekivist lagunenud maju, terveid maju, aedu. Lihtsalt ilus maaelu idüll. Ainus, mis häiris oli prügimäe hais, õnneks polnud see kuigi tugev, ebameeldiv siiski.

Kits ja Jõelähtme kirik.

Jõudsime lastekangrute juurde.

Kui niiviisi kalmetel ja surnuaedades käia siis tekib pikapeale visioon, mismoodi ise mahamaetud saada tahaks. Kõiksugused üüüber kivid ja platsid tunduvad minu meelest täiesti mõttetud. Mulle vist meeldiks lihtsalt rohuplats rauast sepitsetud ristiga. Mu meelest poleks sinna isegi nime peale vaja. Aga kui sellist kalmet vaadata siis tekib küll tunne, et kui keegi viitsiks mulle sellise laduda kunagi siis oleks lahe 🙂

Mõned olid veidi võssa kasvanud.

Mingi rändrahn pidi seal ka olema aga meie seda vist ei näinud.  Kui oli siis selline maad ligi. Ühes kohas ma kõhklesin justkui oli mingi kivi aga samas oli seal väikseid kivisid ka nagu oleks kalme moodi hoopis. Ma isegi ei teinud pilti sellest 😀 Me algul arvasime, et põlvekõrgune kivi seal kõrval ongi see rändrahn, mida infotahvlil kujutatud aga pärast vaatasin, et asukoht ei sobinud.

Kangrute otsast läheb tee karjäärialale, läksime sealt sisse. Alguses oli natuke vaateid ka. Pärast jäid puud ette.

Üks pool oli vetikaid täis.

Vee värv on nagu mõnel siniallikal.

Kuna mets on sinna istutatud siis on seal põnevaid ja vähem põnevaid liike. Ega naljalt lehisemetsa vist kusagil ei näe muidu. Põnev oli vaadata, kuidas see on muutunud. Kevadel olid lehised raagus ja nõiduslikud. Praegu väga ilusad rohelised, pehmed ja värskete käbidega.

Veidi selline kõheda ja surnud olemisega männimets.

Nii uskumatu kui see ka pole siis sel korral ei tõmmanudki prükarihais meid jalust maha. Kõige hullem oli külade vahel aga nagu enne mainitud oli sealgi täiesti okei.  Mõned tuulepahvakad tõid õrna hõngu aga see oli ka kõik.

Kordamööda männisalud ja kaasikud. Rohelisel ajal ei tundunud piir nii jäik.

Jõudsime Maxima juurde parki. Päris viisakas värk. Laiad rajad sees ja puha aga õnneks mitte mingi imeliku kattega vaid lihtsalt väga pisike muru 🙂

Otsustasime Indikaatorikivi otsima minna. See oli kusagil tühermaal majade taga. Või noh, neid kive oli mitmeid. Meie arvasime, et kõige suurem on see õige ja asukoht klappis vähemalt mõnel kaardil selle kohaga. Ma olen viimasel ajal avastanud, et enamus kive ja asju on kaartidele täiesti valesse kohta märgitud. Kividega kui neid pole ühes kohas palju on vähemalt lihtne need paistavad aerofotolt enamasti kätte.

Üks sõber teadis rääkida, et indikaatorikivi sai nime selle järgi, et kivil olev sammal muutis värvi vastavalt sellele, mida keemiakombinaadis parajasti “küpsetati”.  Aga! Suurel kivil ei olnud üldse sammalt. Kõikidel teistel oli 😀

Indikaatorikivi võibolla 😀

Põhimõtteliselt võib öelda, et seal on indikaatorikivikülv.

Otsustasime jala Muugale minna, pole palju maad ju.  Pidevalt ei viitsiks nii käia aga seal oli ka siiski ühtteist vaadata. Uueküla külaplats oli päris uhkeks aetud. Tee äär oli ära niidetud aga sellegi poolest olid imepisikesed baltisõrmkäpad nina välja ajanud ja neid oli seal üksjagu.

Lõpuks kui Muugale jõudsime olime läbi nagu läti rahad 😀 Mina pole lihtsalt harjunud  hommikul kella kuuese ärkamisega ja I tuli otse töölt, nii et oli üldse magamata. Ühesõnaga seiklesime tänu sellele edasi, et me ei suutnud ennast teineteisele arusaadavaks teha 😀

Mina teadsin, et kohe lähedal peaks olema kabelikivi bussipeatus aga ei mäletanud, mis buss sinna käis, kas 34 või 38. Kuna ma ütlesin vale numbri ja I otsis netist selle järgi peatust siis ta muidugi ei leidnud ja kuna ma peast täpselt ei mäletanud, kus see peatus on siis läksime 2 km kaugemale mingisse muusse peatusesse, kus ma elusees polnud käinud 😀   Samas oli Muuga vahel ka tore jalutada.

Käisime 33km/Juunis:74km/Aastas: 832km

Maardu fosforiidi retk

Ühel pühapäeval kogunesime mingi rahvaga kokku ja läksime Maardu fosforiidi mägesid vallutama. Ma olin kuidagi loid ja igavlev, tujutu.
Kahju, sest ma olin nii ammu plaaninud sinna kanti minna, nüüd ei pidanud isegi ise pead vaevama vaid tehti see retk Saja raja retkede poolt ära. Seega oli vaja ainult kaasa lonkida ja nautida aga kui tuju pole siis pole. Õnneks oli toredaid inimesi kellega lobiseda.

Alguses läksime läbi Kööba pargi.

Tundub, et jõulud on seal aastaringselt.

Suundusime läbi pilpaküla. Põnev see inimeste fantaasia. Värvin aia seda värvi, mis pähe tuleb, kirjutan tähed niipidi nagu heaks arvan, ehituskunstist pole vaja rääkidagi.

Saime natuke keset heina ülesalla ronida kui jõudsime keelualale.

Otseloomulikult oli meil vaja just seal pilte klõpsida. Mingi onu hõikas ühe kurja “Hei” aga sellega sel korral asi piirdus.

Lõhkeainepesa

Ilusad rohelised klaasijullad olid seal ja rästik “kommidega”.

Üles alla, üles alla kuni jõudsime istutatud kaasikusse.

Kaasik sai kui noaga lõigatud ja algas männik.

Redeli väljakutse võtsid vähemalt pooled vastu 🙂 Foto: Edith

Hetk hiljem astusime värskelõhnalisest männimetsast jõledalt haisvasse männimetsa. Jälle nagu joonelt lõi prügimägi meid haisuga pahviks. Ma üritan mitte eriti pirtsakas olla aga no… lihtsalt nii iuuuuuuu oli, et ma isegi ei häbene tunnistada, et sidusin dressika endale nina ette 😀

Mõned “hullukesed” käisid jääd katsumas, eriti enam ei kandnud 😀

Mäe otsas kasvas mõnus lehisemets. Veidike nõiduslik. Veel ei olnud uusi käbisid ega okkaid. Tegelikult oli seal teisi okaspuid ka. Näiteks leidsin ma imeliku kuuse, mis tuli välja on hoopis harilik ebatsuuga.

Tegime servalkõndi, vaatasime alla, imeilus roheline vesi 🙂 Väike söögipaus selle imelise vaatega.

Paus peetud, liikusime edasi. Leidsime jõulukuuse või siis pigem nulu. Palju puurauke vms, igatahes võiks seal jalge ette vaadata.

Hõbemäe poole minek näis nagu helge heinamaa aga tegelikult oli see hein suuri pakse rästikuid täis. 😀 Ilus ikkagi, ilusad ussid ka 🙂

Siinkohal pidin mina paar sõna ütlema 😀 Aga see tundus kuidagi nii veider, et kogu tee on vait olnud ja nüüd tuleb siin midagi seletama 😀 A midagi ma suunurgast pobisesin kah. Igatahes eelnev uurimustöö oli põnev ja ma sain aru, mis mulle meeldib 🙂 Muistendid ja lilled 😀 Nii nunnu. Hõbemäest ja ümbrusest väike jutt.

Kuna pangast tuli alla ka ronida siis mina valisin selleks selle kõige kõrgema koha. Samas oli näha, et alla sealt saab, isegi natuke hirmus ei tundunud ja ülevalt poolt tundub minu meelest alati hirmsam kui alt poolt vaadatuna.

Seda ma tegelikult ei teadnudki, et Ülgase koopa avasid on vabrikust eemal ka. Pole sinna niiviisi varem sattunud. Igatahes seal panga all mulle ronida ja ringi patseerida meeldis, ilmselt ma lähen kunagi sinna veel ringi uitama.

Koljuvana või Hõbemäe vaim ? :O Igatahes suutsime siit leida silmad, nina ja suu. Võibolla meil on hea kujutlusvõime, ah?

Esimene Eesti fosforiidivabrik.

Üles koopa ava juurde oli vaja ka ronida, mis tähendas lõpuks seda, et suure sopaga tulin tagumiku peal sealt alla. Huh 😀 Ma olin kõrvuni sopaga koos. Käed sai vähemalt lumehanges puhtaks kasitud, enamvähem.

Kui mina kuhugi jõudsin oli rahvas pillapalla laiali aga kõik kenasti leitavad 😀 Läksime ronisime veel küngaste otsa, kus oli ilus vaade. Seda ma juba teadsin sest seal ma olin käinud.

Prügi oli seal ka mõnes kohas vähem, mõnes kohas rohkem. Samas võib selles ka omal moel kunsti leida.

Täpid ja mummud

Lõpetuseks läksime Rootsi-Kallavere külla. Päris omapärane. Valgustid keset põldu, kummaline kiviaed. Vanad majad, mille taga paistab linnadžungel oma suurte majadega.

Saime muuseumisse ka sisse kiigata.

Veel enne kui külast ära läksime käisime katkuohvrite mälestusristi juures. Katk tegi külaelanikega 1:0

Liikusime alguspunkti poole. Tee äärde jäi Maardu Peaingel Miikaeli kirik.

Sel korral käisime :20 km/Aprillis:81km/Aastas:514km

Lasnamäel ja Turismimess

Ma polnud üldse kindel, et ma viitsin Turismimessile minna aga ilm oli ilus ja oli võimalus enne seda teha väike ring Lasnamäel.

Otsustasin, et lähen tondirappa. Ega ma lootnudki seal suurt midagi näha, kõik on ju lume all aga puud olid härmas ja kõik sillerdas ja üldse oli ilus.

Jalutasin pangapealsele. Päikese ümber oli halo.

Käisin vaatasin, kas allikas on jäätunud aga ei midagi, vulises vaikselt.

Turismimessile jõudsin ka. Ma tegelikult ei plaaninud minna aga kui kutsuti siis mõtlesin, et miks ka mitte. Samas ma ei ole selline inimene, kes võtaks mingi paketi ja läheks siis kuhugi. Ikka klopsin ise midagi kokku. Ainsad asjad, mis mind huvitasid olid kaardid aga nagu tasuta saadud kraam ikka on see saak üsna kehvapoolne, ei mingeid detaile.

Ainus põnev asi oli ronimine. Foto: Ketlin

jalutasin: 9km/veebruaris: 21km/Aastas: 194km