Mudaaugu-Keila retk

Laupäeva lõuna ajal kohtusime matkajatega Keila raudteejaamas kella all. Plaaniks läbida Mudaaugu loodusrada ja lihtsalt tutvuda ümbrusega, polnudki nii oluline kust kaudu täpselt  käia. Lihtsalt, et oleks mõnus ja suurema vihma kallamise ajal oleks võimalus ka kuidagi lühemalt läbi ajada.

Mitmed matkalised mainisid ka, et tulevad kui väga hullult ei saja. Ju siis ei sadanud, kohal nad olid.

Mis puutub ilma siis mul ei tulegi ette, et enne minu matka ajal sellist ilma üldse olnud oleks. Terve päev sadas, õnneks mitte küll padukat aga piisavalt, et olla mõneti ebameeldiv, samas oli õhk  suhteliselt soe. Vihmaste ilmadega matkamisel on alati kuidagi mõnus tunne pärast matka, kui kodus kuivad riided selga saad ja mõtled, et tegelikult polnud hullu midagi 🙂

Et Mudaaugu rajale jõuda tuli läbida linn, mida lühemalt seda parem, samas vaatasime mõned kohad üle. Näiteks Keila kooli, mis on täiesti ainulaadne asutus Eestis, Keila laululava ja haigla. Päris lahe võsa oli ka tee ja haigla vahel. Keegi oli sinna onne ehitanud 🙂

Jõudsime terviseradadele. Käisime tankimäel ja seitsme tõusu mäel. Mängisime ja uurisime loodust. Kas samblik kasvab puu põhja pool? 😀  Kas post on värvitud või kasvab seal samblik?Leidsime mingi kummalise uusarenduse alge vms, hunnik elektrikappe, kus tegime piknikupausi. Vihma hakkas just siis eriti palju kallama.

Tegime salaplaani, et mis edasi saama hakkab 🙂 Ehk otsustasime otse metsa minna, et veidi kuivem oleks ja siis mõne suure mudamülka üles otsida, kus korralikult soppa oleks.

Raielank, kus oli vett ja muda, nii et  korraks tekkis mõte, et äkki läheks tee peale tagasi. Samas nagu ei tahtnud minna ka. Müttasime edasi, nägime õitsvat näsiniini ja saime lõpuks metsa vahele, kus oli kuidagi väga mõnus.

Jõudsime välja natuke enne Loigu keerdkadakat. Edasi läksime taas korralikult mööda loodusrada, kus on piisavalt tihedalt vaatamisväärsusi, nii et igav ei hakanud.Mind on alati imestama pannud punkt, kus on hunnik paekivi ja lubadus, et sealt leiab kivistisi. Alati on seal midagi peal, kas lumi või lehed ja sammal ja kunagi pole viitsinud väga uurida, kas seal tegelikult ka midagi on. Läksime ja tuustisime hunniku läbi ja nägime ühtteist.  Paevõtukoht oli ka põnev üle vaadata. Sealgi oli kivistisi ja ümberringi põnev  mets. Näitasin ka eelmisel korral leitud korallnarmikut, mis nüüd nägi küll suhteliselt räbal välja aga siiski, eriline.Sellega sai ka matkarada enamvähem läbi. Kõmpisime tagasi raudteejaama poole. Kuulutasin välja, et kui tahtmist ja viitsimist on siis võime minna ka Keila jõesaarele, mulle see kant väga meeldib 🙂

Keegi ära ei kippunud, nii et läksime. Jõe äärest, silla alt, järgmisest sillast üle ja kalda äärt mööda edasi, jälle üle silla ja  jõudsime varemeteni, mis mulle esimesel korral täiega muljet avaldasid. Nüüd on need lihtsalt ägedad ja kui Keilasse satun siis üritan sealt läbi käia. Saladuskatte all võin mainida, et seal on super head õunad.Käisime päris vaatamisväärsuste juures ka: mõis, linnusevaremed, ohvrikivi. Oleks aega rohkem olnud, oleks seal veel võinud ringi vaadata-käia. Vaikselt hakkas õhtu kätte jõudma. Läksime raudteejaama tagasi, tegime lõpu pildi ka ja läksimegi laiali. Kokku käisime umbes 15-17 km. Igaüks käis jälle oma arvu kilomeetreid, kõige rohkem saadi 19 km 😀

Keila ja Kumna

Käisin memmekeste ekskursioonil Keilas ja Kumnas. Tervelt 8 tundi, süüa anti, kohvi ja kooki ka. Giidiga tuurid. Selles mõttes imestan vahest, miks peetakse reisi liiga kalliks – umbes 35.-, kuhu iganes Eesti otsa juhul kui tegu pole just ööbimisega või mingi muu rohkelt raha nõudva üritusega.  Keila puhul ma natuke mõistan, et sinna saab tõesti ise odavalt kohale ja kui jalad all võid endale sellise ekskursiooni teha, et oi-oi-oi 😀 Ja kui võikuga lepid siis polegi nagu muret, saad 4.- käidud. Samas mõnda muusse kohta ei saa sama raha eest ise kohalegi.

Aga ega ma sellest ei pidanud rääkima.  Õnneks pole Keilasse pikka sõitu, nii et suurema osa ajast saime kohapeal veeta ja ringi uudistada. Esimene peatuspunkt oli Keila raamatukogus, kus vaatasime näitusi ja siis räägiti meile Keila ajaloost.  Kahjuks ei saanud seda väga pikalt kuulata, oleks kindlasti veel palju põnevat kuulda saanud aga aeg pressis natuke peale. Koolis käisime ka korra sees, kes viitsisid. Päris lahe arhitektuur.

Järgmine peatus oli kirikus. Seal ma olen väljas kõik üksipulgi läbi vaadanud aga sisse pole kunagi varem sattunud. Natuke räägiti kirikust ka aga see on ainus koht, kus ma tundsin, et nagu polnud päris see jutt, mida oleks oodanud. Ma sain aru, et tegu on teadja mehega aga jube pinnapealne jutt oli ja pean tõdema väga igavalt esitatud kah. Samas nüüd olen vähemalt kiriku seest poolt ka ära näinud.

Järgnes Harjumaa muuseum ehk Keila mõis. Seal oli väike giidi tuur ja oli aega ka natuke ise ringi vaadata.  Pärast tormasin õues ka ringi, et oma lemmik kohtades kähku ära käia 😀 Jõudsin kõik tehtud nähtud. Hea oli, et võsa polnud veel liiga tihedaks muutunud ja kõik vahva oli veel nähtav. Samas oli mõnusalt soe.

Järgnes söögipaus Keila raudteejaamas. Kuna söömisega kiirustama ei pea siis jäi mul veel aega ka raudteejaama ümber ringi kolada. Vilksamisi nägin silmanurgast üht lahedata maja, mida käisin spetsiaalselt pildistamas. Kui aeg oli edasi liikuda siis tegime lühikese peatuse Keila vabadussõja mälestusmärgi juures, mis on ainulaadne selle poolest et maja ise ongi mälestusmärk. Kumna poole sõites tegime peatuse Lutheri mälestussamba või kuidas iganes seda asja kutsuda?! juures. Tulevikus peaks sinna saama päris skulptuur ja päris sammas 🙂 Kunagi ma imestasin, et kuidas ma sain sellest mööda minna, nii et ma seda ei näinud aga nüüd asetusid asjad oma kohale ja sain aru 😀

Kumna mõisa kohta ei oskagi väga midagi öelda. Kui siis et ilus oli, omanik rääkis toredasti. Kohv ja kook maitsesid hästi. Imetlemist oli palju.  Igatahes oli koju sõites väga mõnus tunne sees. Kui alguses nagu kippus see reis veidi “lappama minema” siis pärast oli kõik väga super.

Ja kel võimalus, sel soovitan mõisa külastada küll. Suvel peaks olema avatud mõisade raames sinna täiesti võimalik minna 🙂

Detailid on nii ilusad.

Väljas sai vaadata skulptuuriaeda. Sinna kusjuures ka niisama ei pääse. Ainult siis kui mõis on avatud. Ja kel huvi rohkem ringi vaadata siis mõisa kõrval on vana mõisahoone, mis on päris uhke puidust ja pitsidega, kuigi veidi käest ära lastud. Ja kollane valitsejamaja, roheliste aknaraamide ja pitsidega on ka imeilus.

Ainus häda nende reisidega on see, et eriti liigutada ei saa. Seega kondasin pärast veel mööda Tallinna ringi ja vaatasin, mida põnevat siin leidub 😀 Õhtu lõpuks sain 10 km täis.

Riisipere- Keila

Riisiperre minek tuli kuidagi mitte just äkki aga kuidagi vaikselt ümber nurga hiilis minuni. Mul oli täiesti selline tunne, et mida seal niiväga vaadata on peale mõisa?! Pealegi olen seal juba käinud jne.

Aga ilm oli ilus kuldne.  Kaarte uurides leidsin enda jaoks ka mõned uued “nähtused”.

Sammud vedasid alguses Uue Riisipere mõisa suunas. Olin korra suvel sealt mööda sõitnud ja näinud, et sellele on suur uhke aed ette ehitatud. Ma isegi ei lootnud, et sinna lähemale uudistama pääseb.

Samas oli kõrval krundilt ehk munalaskme oja kõrvalt täiesti vaba pääs mõisa taha tiigi äärde. Seal ei olnud isegi silte, et on eramaa või midagi, teine variant, et ma lihtsalt ei näinud neid.

Huvitaval kombel ei olnud mõisa naaber üritanudki sekkuda mängu naabrist parem ehk seal oli täiesti viisakas võsa, paar lillepeenart keskel ilulemas.

Mõis oli võrreldes nelja aasta taguse seisuga tundmatuseni muutunud. Sel ajal olid veel aknad sisse löödud, krohv maha kukkunud, hein silmini. Nüüd on selline viisakas.

Teed jätkates oli väike probleem, nimelt oli mõisa esine aed pikalt pikalt edasi ja polnud isegi näha kas see lõpeb aiaga või saab otsa. Tagasi minna tundus ka nüri, seega sai läbi võsa pressitud. Õnn oli see, et aed lõppes küll aiaga aga see oli nagu ikka pikali lükatud, nii et sealt sai kenasti välja 🙂

Edasine tee viis vana Riisipere mõisa suunas. Natuke metsa vahel, natuke üle põllu. Hästi ilusad vaated olid.

Vana- Riisipere mõis oli ka igapidi aiaga ümbritsetud, videovalvega ja puha. Eesvärava juurest polnud näha suurt midagi. Tagantpoolt sai paar klõpsu  majast teha. Huvitav oli hoopis kõrvalmaja, mis oli üritanud võita naabrist parema tiitlit või midagi. Alguses tundus, et väike majake on üles vuntsitud, sambad ette ehitatud, isegi mingi kummaline munakivi tee laotud. Paar sammu edasi astudes oli aga näha milline “sara” see maja tegelikult oli. Kontrast oli äge 😀

Nissi poole sai mindud kapsapõllu veerel, läbi värvilise võsa murtud tee peale. Nähtud katkumäge ja vana Haapsalu rauteel kulgevat kergliiklusteed.

Nissi kiriku juures leidus väike prügimägi. Kuna lähenetud sai “valest küljest” siis ei jäänud muud üle kui ronida üle piirdeaia. Kirik on  päris võimas, näeb kena välja. Aias on kabel ja mõned mõisnike hauad. Kiriku värava taga on ausammas vabadussõjas langenutele.

Lonkisin niisama veel natuke Nissi vahel. Kohe kiriku lähistel oli mälestuspink Raimond Valgrele, kes on sealkandis sündinud. Paar ägedat maja. Ilmselt  mingi vana karjääriauk, imeilusat värvi veega. Kohalike ujumispaik. Nissi kooli juurde oli pandud mälestusmärk Nissi kooli 100 aastapäevaks, mis on ühtlasi ka EV100 kingitus.

Edasine kulges vaimus, kus lõppeb raudtee. Imelik kuidagi vaadata, et ühes kohas saabki raudtee otsa, edasi võid jala minna kui tahad 🙂

Raudteejaama veetorni parasjagu renoveeriti. Kunagi saab sinna minna äkki kohvikusse või niisama tsillima. Mina oma blondi aruga mõtlesin, et see väline trepp tõstetakse kraanaga torni sisse vms. Tegelikult on see avariiväljapääsu trepp. Samas kui mõelda, et trepp on metallist ja näiteks torn põlema läheks siis oleks sealt üsna valus alla tulla ilmselt või..?

Pärast seda oli valik, kas minna rongile mis pidi mõne minuti pärast välja sõitma või veel tunnike niisama ringi vaadata. Vaatamisväärsusi eriti palju alles polnud, nii et sai rong valitud.

Keilas sai otsus vastu võetud ja hoopis seal see tunnike ära hängitud. Keila jõesaar on nii armas paik, et läksin rõõmuga uuesti kuigi ma olin alles seal käinud. Vaadatud sai linnusevaremeid, viinaköögi ja moonakamaja varemeid. Nauditud jõe ilu ja moonipõõsa õitsemist.

14km/Oktoobris:14km/Aastas:1318km

Kõnnu järv vihmas ja päikeses, Lohu vaatamisväärsused

Pühapäeva hommikuks oli vaim valmis pandud, kott pakitud, et minna Kõnnu järve äärde vihmast päeva nautima. Ilmateade lubas terveks päevaks laussadu. Sel korral oli kaaslane ka kaasas, nii et viilimise võimalust eriti ei olnud 😀 Kuigi eelmisel õhtul nii palju tegime järeleandmisi, et otsustasime hilisema rongiga minna.

Mina olen Kõnnu järve ääres ühe korra käinud ja sedagi juba üksjagu aega tagasi.

Sõitsime rongiga Lohu peatusesse, kus saime kohe sahmaka vihma kaela. Katusealune küll oli aga tuul puhus kõik vihma sinna alla, nii et kasu sel korral ei miskit. Ajasime oma kiled selga, peitsime fotokad põue ja hakkasime Keila jõe poole astuma, kus oli paar pärandkultuuri objekti.

Esimene neist on raudtee ääres olev Lohu meierei.

Umbes 300 m raudteejaamast vasakut kätt jääb Lohu koolimaja ja kooliteenija maja.  Kuna praegu on hoone kasutusel elamuna siis väga hoovi ei trüginud. Maja iseenesest väga põnev.  Hoone ajalugu on huvitav sest seal on asunud nii algkool, mis suleti 1937, seltsimaja mis  tegutses kuni 1940-dani. Saksa okupatsiooni ajal vanadekodu, siis jälle kool ja alates 1962 aastast on seal elamu.

Sadakond meetrit edasi on korsten. Millega see kokku kuulub või miks see seal on, selle kohta ma infot ei leidnud.Jõe ääres on kaardile märgitud Mälivere vesiveski. Kas me seda nägime – vist mitte aga pead ka anda ei saa. Kuna otse selle juurde ei pääsenud sest aiad  ja hoovid olid ees siis eemalt jõe äärde minnes nägime küll üht huvitavat maja aga kaardil punkti vaadates see veski igatahes ei ole. Vihma kallas ja ei viitsinud asjasse väga süveneda ka.

Ilus vaade oli niisamagi.

Läksime raudteejaama tagasi, et teisel pool Kõnnu järve äärde jalutada. Kuna me mõlemad olime sinna erinevat teed mööda läinud siis natuke vaidlesime kumma tee parem on. Minu tee oli lühem aga ma polnud üldse väga kindel, et ma mäletan kuhu täpselt minna tuleb. Valisime minu tee ehk saab seigelda 😀

Alguse leidsime ilusasti kätte. Kusagil, kus oleks pidanud ära keerama läksime otse edasi. Samas hakkasid “häirekellad “üsna kohe ja üsna kõvasti lööma – ma ei ole siin varem olnud. Nii, et sadakond meetrit käisime edasi-tagasi ja keerasime õiges kohas ära. Tee ääres on Kõnnu tammed. Üks täitsa elus ja terve, teisest ainult jupike tüve alles.

Läksime rada mööda järve äärde välja. Vihma sadas ja sadas, meeleolu oli täpselt selline, et vahet pole kuhu me läheme.

Tont, mis tont. (Foto:Ilme)

Kuna ümber järve pole jalutanud siis mõtlesime, et võiks seal natuke kaugemale vaadata. Lihtsalt huvi pärast. Kapuutsid silmini peas eriti midagi ei näinud. Aga vähemalt olime rabas, värvid olid erksad, lõhnad tugevad. Mõni sinikas ja jõhvikas sai suhu pandud.

Nägime, et seal läheb matkatee, laudteed ja puha. Kunagi varem seal mingid rajakesed olid aga need lõppesid lihtsalt ühel hetkel otsa.  Vaatasime kuhu need viivad, algus läks meie plaanituga üsna ühes suunas. Mingi hetk keerasime me täiesti teise suunda ja jätkasime teekonda sest sealne metsaalune oli päris põnev.

Lõpuks vaatasime gepsust igaks juhuks järgi kaugele me jõudnud oleme ja kuhu täpsemalt. Ühesõnaga hea, et me Kauksisse ühe jutiga välja ei kõmpinud 😀 Me olime järvele peaaegu tiiru peale teinud. Kuna kusagilt rohkem mingit mõistliku teed ei paistnud olevat siis kõmpisime sama rada mööda tagasi. Vihmamärga võssa väga ei kippunud sel korral.

Siis tuli päike välja, mida ilmateade ei lubanud ja meil kohe õnn “majas”, samm reibas, kapuutsid peast läinud ja imeline maailm vaatas meile vastu.

Leidsime selle sama tee ääres 2 sammu eemal metsavendade haua.

Hunniku puravike, mida me enne ei näinud ja mida ma järgmised 16km lisaraskusena kaasas kandsin. Pilte neist polegi õieti teinud aga neid oli meeletult.

Lõpuks ometi saime pilte klõpsida, muretsemata mis fotokas sellest ilmast arvab. Meile tundus, et sinna matkarajale võiks mõni teinekordki vaatama-uurima minna, ilus oli.

Kõnnu järve ääres tegime väikese puhke- ja söögipausi. Ma puhastasin seeni ka veidike, et oleks kergem tassida.

Tegemist oli siiski suhteliselt lageda alaga ja tuul puhus, nii et üleliigselt aega ei viitnud või no kui välja arvata paar selfiet, mida hädapärast oli vaja teha 😀

Kõnnu tamme könt.

Kõmpisime mööda kruusateed raudteeni, põigates vahepeal metsa vahele.

Üldiselt püüdsime siiski tempot tõsta sest oma miteametlikust ajakavast olime väga maha jäänud. Aga lootust oli, et jõuame enne pimedat tähtsamad kohad läbi käia.

Ilmaga meil edaspidi vedas, kahel pool olid küll tohutult mustad pilved aga meie kohal läksid need kahte lehte laiali 🙂

Jõudsime Lohu mõisa hooneteni. Need olid suures osas küll varemeis aga näha on, et töö seal käib ja tundub, et majad tehakse korda.

Esimesena jäi teele karjakastell.

Viinavabrik ja sepikoda.

Viinaköögis käisime sees.

Huvitav lagi oli.

Natuke maad veel ja jõudsime mõisani. Minu meelest imeilus aga samas tagasihoidlik ka. Ümberringi imelised vaated, ilus haljastus. Valitsejamaja oli ka seal kõrval, ilusa verandaga.

Endine mõisa allee?!

Järgnesid ait-kuivati. Nõuka ajal ehitatud elumaja ja mingisugune tellistest (täpsustus: silikaatkividest 😀 ) laotud putka, mida oli üritatud mõisakompleksiga ühendada/seostada.

Aednikumaja-kasvuhoone

Masinarehi ja vesiveski.

Alla kilomeetri jäi Lohu ja Loone linnuseni. Lohu oma otsustasime vahele jätta sest rongi peale hakkas veidike kiire. Pole erilist mõtet ju pimeda peale jääda. Loone linnus on visuaalselt kaunis vaadata, seal tekkis suisa tunne et äkki jääks sinna päikeseloojangut ootama aga samas nagu väga ei viitsinud ka. Meil mõlemal oli eelmisel päeval juba pikk matk selja taga ja väike roidumus kippus peale tulema.

Samuti jõudsime läbi põigata Lohu allikate juurest. Väga ilusad aga jälle kellegi hoovis, suhteliselt ebameeldiv nii ühele kui teisele poolele ma arvan. Ilmselgelt ei taha mina väga kellegi hoovi peal kõndida ja nagu näha olid omanikud kõik sildid ka kuhugi põõsa alla visanud ja tagurpidi keeranud.

Lootsime näha ilusat päikeseloojangut aga no ei tulnud sealt suurt midagi.

Enne raudteejaama minekut jõudsime veel Kohila vesiveski juurest läbi joosta.

Oma päikeseloojangu saime ka aga vales kohas, vale taustaga 😀

Raudteejaama jõudsime pisut varem, nii et saime veel pisikese söögipausi teha ja jalga puhata 🙂

26km/Septembris:199km/Aastas:1304km

Valingu rahn ja tammik, Kumna mõis ja Keila mõisa saar

Oli üks üdini vihmane päev kui ma otsustasin, et ma lähen oma elroni kaart-i tuulutama. Ega tegelikult väga hullu ilma lubatudki aga lihtsalt sellist, mil kogu aeg natuke sajab. Tundus mõistlik kusagile lähedale minna, et kui tõesti asi väga hulluks läheb oleks võimalus suhteliselt kiiresti rongile jõuda.

Värskelt Keilas käinuna tundus see kant kuidagi hea turvaline. Natuke eeltööd ja mõtlemist, mis kohti ma seal kandis näha olen tahtnud, paar lisa “punkti” ja võiski teele asuda.

Esimene sihtmärk oli Valingu hiidrahn. Kivi ainuüksi tundus siiski nagu natuke vähe. Kaarte uurides leidsin, et kusagil peaks olema mõisahoonete jäänuseid ehk siis mitte küll lagunenud vaid lihtsalt ümberehitatud hooneid. Veel üks kultusekivi ja tammik, tundus juba päris “saagi” moodi.

Valingu raudteejaam- pärandkultuur.

Läksin putka taga olevat teed mööda edasi kuni majadeni. Umbes kolmanda või neljanda maja taga pidi see rahn asuma. Astusin majade taha pajuvõssa ja no kivi ei ole ja ei ole ja ei olegi. Peaks ju ometi silma hakkama. Ma olen seda varem ju rongi aknast näinud, ikkagi ei ole 😀

Löin käega ja otsustasin, et lähen vaatan need mõisa hooned üle küll tagasiteel selle kivi ka üles otsin.

Mida kaugemale raudteest jõudsin seda mõnusamaks küla muutus, selliseks päris külaks. Paekivi hoonete ja kurepesadega. Kuidagi mõnus õhkkond oli seal. Pean tõdema, et ma arvasin, et need ongi need mõisahooned ja kaugemale minna ei viitsinudki.

Halenaljakas on see, et kui ma oleks viitsinud sadakond meetrit veel minna siis ma oleks õige majani ka jõudnud. Kui netist pilte vaadata siis oleks tahtnud seda maja näha küll. Enda kehv eeltöö, öeldakse selle kohta 🙂

Pilti vaadates paistab eemalt elektrikapp, selle taga olevas puudesalus minu otsitav maja asuski 😀

Läksin tagasi. Kedagi näha ka polnud, et küsida kus see hiidrahn asub. Hakkasin mööda aiaäärt astuma. Tuli välja, et rahn on aias sees. Väravad küll lahti aga ikkagi kuidagi nõme minna ju kellegi hoovi. Tegin siis kiirvisiidi kähku sisse kähku välja paar klõpsu ja minekut. Pean tunnistama, et see oli ikkagi pettumus 😦

Raudtee lähistel oli üks kultusekivi ka. Ilmselt ma ei olekski viitsinud seda otsida kui eelnev ei oleks mind veidi mossitama pannud.

Ja täiesti uskumatu, et ma seda kivi üldse märkasin. See oli täiega võsas, silt kaasa arvatud.  Teise nurga alt oli natuke siiski võsavaba ka, pääses lähemalt vaatama, ilma põõsasse ronimata. Lohk oli peal täiesti olemas.

Üle raudtee oli kohe Valingu tammik. Alguses ma vaatasin, et pole ühtki tamme aga pärastpoole neid ikka tuli ja oli. Enamuse ajast käisin mööda radu sest mets oli väga märg ja ma siiski ei olnud selleks väga hästi ette valmistunud. Kui jalanõud peavad vett aga vesi üle ääre sisse pääseb siis on jalad ikka märjad, nii et üritasin ennast veidi hoida – alguses.

Eriti kaua ma seal olla ei viitsinud. Läksin edasi Korvi kalmistu poole. Millegipärast ma mäletasin, et seal pidi olema midagi erilist, mis mind huvitada võiks aga täiesti tavaline surnuaed, jalutasin läbi ja otsustasin minna otse mööda  põllu serva.

Samas muidugi tee ka kaugel poleks olnud, igatahes jalad said mul korralikult märjaks, püksid ka. Õues oli 10 kraadi sooja, nii et väga mõnus ei olnud aga samas ka külm mitte kui liigutasid.

Jõudsin välja enamvähem Pitkapoiste mälestusmärgi juurde. 23.09.1944 toimus seal lahing.  Sellepärast olid seal ka lilled, pärjad, küünlad.

Paras hulluke nagu ma olen, otsustasin ühe “kultusekivi” veel võtta. Märg olin niikuinii, mis vahet seal enam. Aga siis tuli välja, et sealt kaudu kust mina üritasin rünnata ei pääsenud praegusel ajahetkel küll kuidagi löögile.  Nii, et paar kilomeetrit tühja käimist nagu naksti. Samas seda vihmasadu oli kena vaadata nagu oleks udu tõusmas. Pilte oli küll suhteliselt võimatu teha, objektiiv oli lihtsalt vett täis, ei aidanud siin pühkimine ega nühkimine.

Hakkasin vaikselt lähenema Kumna mõisale.

Tee äärde jäid ait-kuivati ja valitsejamaja. Kuna vihma ladistas siis tegin kiired klõpsud ja ei mingeid kaunispilte. Lihtsalt mälestuseks. Mõnikord ilusa ilmaga läheks ja vaataks seal uuesti ringi ma arvan.

Kumna mõisa park oli kena. Paviljon oli paras koht, kus väike söögipaus teha. Samas puhus seal tuul, mis oli märgade riietega üsna ebameeldiv.  Nii et kauaks ma sinna ei jäänud.

Mõlemad mõisahooned olid jube ilusad. Ma ütleks, et vana veel eriti.

Edasi suundusin Keila kirikumõisa/pastoraadi peahoone poole. Mööda teed jõudsin põhimõtteliselt kellegi hoovi. Kuna eriti mujale polnud minna, kas tagasi  või üle põllu siis valisin viimase. Mõnus, sopa pritsis.

Õigest teeotsast oleks mööda kõndinud aga õnneks hakkas maja ise silma.

Ma ei tea, kas ma vaatasin ja otsisin maja nii hoolega, et teisel pool teed olev Lutheri mälestussammas jäi kahe silma vahele või? Igatahes ma ei näinud seda kuigi plaanis oli. Samas olin ma juba üle kere märg ja ei viitsinud enam väga kuhugi kõrvale astuda ja otsida. Seiklusvaim hakkas vaikselt otsa saama selleks korraks.

Keila poole läksin mööda kergliiklusteed, et saaks veidi kiiremat sammu astuda, vihm läks ka muudkui tugevamaks ja taevas tumedamaks. Õnneks polnud väga palju maad minna. Mingi kilomeeter või umbes nii.

Kui ma Keila jõe äärde jõudsin siis vaatasin, et mul on rongini pea tund aega aega. Järgmise peale poleks ma lihtsalt enam jõudnud. Otsustasin jõe kallast möödaKeila mõisa juurde minna ja seal natuke aega veeta.

Jõe äär oli päris kena, natuke sügisene.

Jõudsin Keila mõisa saarele välja. Vaatasin väikelinnuse varemeid, orjakivi ja mõisa.

Kuna aega oli käisin ka viinaköögi-ning moonakamaja varemete juures. Praegu polnud seal küll väga midagi näha. Talvel on vaade vahva.

Tundus, et aega on piisavalt kulutatud, oleks paras aeg rongi peale liikuma hakata, väikese põikega kiriku juurest läbi.

Siis hakkas mul äkitselt kiire, mõned minutid olid rongini aega ja kirik just päris raudteejaamas ei asu. Väike jooks ja jõudsin viimasel hetkel. 🙂

21km/Septembris:127km/Aastas:1232km