Aasta siis oli 2019, 18 oktoober.
Mul oli idee minna Hagerisse, aga ma pole viitsinud uurida, kuidas bussid sinna sõidavad, seega sõitsin rongiga Kohilasse ja kõmpisin 6km Hagerisse. Aega oli üsna napilt, täpselt ei mäletagi aga umbes 4 tundi. Varem ei viitsinud kodust välja tulla ja pärast läks juba pimedaks. Hädapärast oleks saanud muidugi Kohilas ringi kõmpida kui rongist oleks maha jäänud.
Ilm oli hall ja udune.
Asusin käbedalt minekule. Babtistikirik (1923) nägi päris lahe välja. Kartsin, et pean maantee ääres kõmpima, õnneks oli olemas kergliiklustee Hagerini välja.
Tegelikult ma väga ei armasta sellist kõmpimist, nii et endale omaselt piilusin metsa vahele, kus õnnestus. Ilm oli sombune, udune, vaated olid tegelikult vahvad. Aga aega kulus ka oodatust kauem, plaan oli nii tunniga Hagerisse jõuda, aga läks kauem.
Teele jäid mõned põnevad majad, fotonäitus.
Kirik on võimas. Ehitatud 1892. Kiriku ümber on suhteliselt mahajäetud hauad. Rõngasristid on pärit 18. sajandist.
Kiriku eest mööda, külateed mööda edasi, mitte kuigi kaugel on ohvrikivi, verekivi. Käisin vaatasin üle, oli teine päris suur ja lohkudega nii nagu peab. Kõrgust 2m ja ümbermõõt umbes 11m, kivi peal on kokku loetud 52 lohku. 1890 a. on kivis näha puurauke, see taheti lõhata, aga töömehe surma tõttu jäi lõhkamata. 1905. a. tapeti kivi lähedal karistussalklaste poolt neli talupoega, millest kivi sai nimetuse “Verekivi”. Suurim rahn Hageri ümbruses.
Kõmpisin kiriku juurde tagasi. Otse üle tee. Varsti algas surnuaeda viiv allee, ma ise oleks arvanud, et mõisa allee 😀 Surnuaed on seal meeletult huvitav ja võibolla teen sellest tulevikus eraldi postituse. Igatahes on seal väga palju erinevaid asju, mida vaadata kui huvi on. Tervelt säilinud kõrget grott hauda pole mina varem näinud. Enda meelest olin ainuke inimene surnuaial kui äkki kostis meesteahva köhatus, just siis kui mina selle kolme meetrise haua ees seisin. Ausalt öeldes ei saanud ma isegi aru kust see köhatus tuli, igatahes see ehmatas ja ajas naerma korraga. Tegelikult mees muidugi hauas ei olnud, oli kusagil eemal, hiljem nägin teda ka. Veel on põnevad metallist pärjad-vannid, mida ma olen küll näinud mitmel pool, aga mitte nii massiliselt. Kuulus skulptor Starkopf on sinna nii mõnegi taiese teinud. Lisaks on veel kabel ja mitmeid põnevaid mõisnike haudu. Kopsusamblik ka, kes varem näinud pole.
Juba pisut maad edasi minnes on Sutlema mõisa väravatorn ja park. Mõisakompleksis ma eriti ringi ei vaadanud. Oli juba kergelt hämardumas ja rongini vähe aega, aga pargis pisut ikka jalutasin.
Kui seal ringi vaatamise lõpetasin oli, mul juba suhteliselt kiire, rongini oli umbes poolteist tundi ja minna umbes 7km. Kuna kergliiklustee on igav, lippasin veel kord läbi surnuaiast. Üldiselt tuli siiski üsna kiiresti tegutseda, nii et pilte tegin mõned ja kuna tagasitee oli sama mis tulles, siis väga ei viitsinudki teha 🙂 Rongi peale jõudsin ka 🙂
Minu rajad 