Asumimatkad

Haabersti

1. Astangu 02.07.2019 5km

2. Haabersti
3. Kakumäe 18.07.2019 6km

4. Mustjõe
5. Mäeküla 02.07.2019 4km

6. Pikaliiva 30.07.2019 9km

7. Rocca al Mare
8. Tiskre
9. Veskimetsa 25.06.2019 3,7km

10. Vismeistri
11. Väike-Õismäe 25.06.2019 6,8km

12. Õismäe

Kesklinn

13. Aegna
14. Juhkentali
15. Kadriorg 08.10.2019 11km
16. Kassisaba
17. Keldrimäe 24.10.2019 5km
18. Kitseküla 10.09.2019 5km
19. Kompassi
20. Luite 10.09.2019 2km
21. Maakri
22. Mõigu 27.08.2019 10km23. Raua
24. Sadama
25. Sibulaküla
26. Südalinn
27. Tatari
28. Torupilli 7.11.2019 4km29. Tõnismäe
30. Uus Maailm
31. Vanalinn
32. Veerenni
33. Ülemistejärve 21.09.2019 20km Lisaretk: Luutsiöö 13. reede ja täiskuu. Veerenni ja Juhkentali asumis. 13.12.2019 6km

Kristiine

34. Järve
35. Lilleküla
36. Tondi

Lasnamäe

37. Katleri 6.12.201938. Kurepõllu 3.09.2019 2km
39. Kuristiku
40. Laagna
41. Loopealse
42. Mustakivi
43. Pae
44. Paevälja 15.10.2019 4km45. Priisle 01.01.2020 8km

46. Seli
47. Sikupilli 28.11.2019 6km
48. Sõjamäe
49.Tondiraba 6.12.2019 6km50. Uuslinn 3.09.2019 3km
51. Väo
52. Ülemiste

Mustamäe  (31km, 3retke)

53.Kadaka 18.06.2019 13km

54.Mustamäe 04.06.2019 11,5km

55. Siili  28.05.2019 2km

56. Sääse 28.05.2019 4km

Nõmme

57. Hiiu
58. Kivimäe
59. Laagri
60. Liiva
61. Männiku
62. Nõmme
63. Pääsküla
64. Rahumäe
65. Raudalu
66. Vana-Mustamäe

Pirita

67. Iru
68. Kloostrimetsa
69. Kose 23.07.2019 3km

70. Laiaküla 11.07.2019 5km
71. Lepiku 11.07.2019 5km

72. Maarjamäe
73. Merivälja
74. Mähe
75.Pirita 13.08.2019 4km
Lisaretk: Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada 14.09.2019 8km
Lisaretk: Kose mõisa mõistatus 20.20.2019 3km

Põhja-Tallinn

76. Kalamaja
77. Karjamaa
78. Kelmiküla
79. Kopli
80. Merimetsa
81. Paljassaare
82. Pelgulinna
83. Pelguranna 24.09.2019  5km84. Sitsi

 

Kose mõisa mõistatus

Pühapäeva keskpäeval kogunes umbes 50 inimest, et matkata pisike kolmekilomeetrine matk.

Esimene peatus või siis peaaegu, et kokkusaamise koht oli Kose mõisa sulasemaja või tallihoone juures. Koht on suhteliselt võika ajalooga ja üsna suure tõenäosusega leiaks seal maad kaevates mõned või isegi rohkemad laibad.  Räägiti ka, milline võiks olla sealne tulevik juhul kui linn selle ära osta saaks või tahaks.Kose mõis on iseenesest kena aga veidi räämas. Keegi on seal siiski midagi toimetanud. Trepialune auk kust sisse sai piiluda oli totaalselt kinni müüritud, mis iseenesest on ka arusaadav.

Mõisa juures on imelised vanad jugapuud, suured ja marjarohkedMõned päevad varem pakkusin välja, et peaks vaatama minema ega katakombides liiga palju vett pole. Ja oo seda hämmingut ka sealsed ukseavad olid kinni müüritud. Ühele avale oldi ilmselt kohe peale juhtutud ja ümber lükatud. Huvitav kauaks seda rõõmu jätkub? Müüritakse uuesti kinni?

Aga kõik, kes kohal said sees ringi vaadata. Pime oli, palju ruume aga tundub, et kui nii palju inimesi koos on siis pole võimalik seal ära eksida 😀 Muidu tundus küll, et kolm koridori, kaks korrust ja palju ruume, kes seda kõike jõuab meeles pidada.

Kilomeeter edasi ja jõudsimegi Kochi kabeli juurde. Sinna tavaliselt sisse ei pääse, sel korral  saime vaadata, mis seal on.  Ei midagi palju ega ka midagi erilist selles mõttes, et ega sinna mahukski. Põnev oli ikkagi.

Pirita uues kloostris pidi meile räägitama Arno Kochist. Kuna sinna minnes jäid tee peale ka kloostrivaremed siis vaatasime pisut seal ringi. Mõned kabeli kohad.

Uue kloostri vaatasime üle nii seest kui väljast kust aga sai 🙂 Saime piiluda ka hotelli poole peale. Seal ma polnud kunagi varem käinud ja aknast avanes huvitavaid vaateid. Mõnes toas olid ägedad vaated vana kloostri varemetele.

Ilmaga vedas ka enamvähem. Vihma hakkas sadama alles siis kui olime juba kloostri juures. Lubati varem 🙂

Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada

Muinsuskaitsepäevade raames pakuti välja variant, et  kes tahavad võivad midagi meelelahutusliku korraldada. Kuna ma ise polnud valmis midagi tegema siis pakkusin Saja raja retkedele, et tehku midagi 😀
Kuidagi sattus nii et sellest sai ka asumimatkade seeria üks osa. Võiks öelda asumi eri vms. Pirita linnaosa kolm asumit: Pirita, Kose ja Kloostrimetsa ehk kunagine võidusõidu ringrada.

Ma ise ei osanud sellest suurt õhinat tunda sest ma pole selle võidusõiduga kuidagi kokku puutunud, ma isegi ei mäleta et seda telekast oleks vaadatud. Ainsad kokkupuuted või mälestused on need, mis filmides jäädvustatud.

Samas nagu natuke põnev oli ikka, pole kunagi seda rada läbi käinud ja ainult aimamisi tean, kus see umbkaudu kulgeda võiks.

Inimesi tuli vähe kohale. Imestasime isegi, et tuli mõni rohkem kui arvasime. Huvitav on see, et kui ringraja matkast räägiti siis oli huvitatuid palju aga kohale tilgub ikka mõni üksik ja pärast nõutakse, et tehtagu uuesti 😀 Mõni soovis isegi kuuldemängu sel teemal saada.

Minu jaoks oli rada selles mõttes igavavõitu, et see kulges ju tee ääres ja motospordifänn ma pole ka olnud, Pirita jõeorg on peaaegu nagu oma kodu, nii et midagi eriti uut ja huvitavat polnud aga…. tegelikult oli ka minu jaoks paar magusat ampsu, mis leevendasid igavust justkui võluväega 😀

*Rummu kurv, Dunlopi mälestusmärk.

Dunlopi mälestusmärk on muidugi esimene asi, mis silma torkab. Seal on mälestuseks nii palju kraami toodud, et lihtsalt jääb silma kui mööda satud minema. Samas ma väga vahtimas pole käinud, mis träni seal on. Lilled, pildid, kirjakesed. Täielik väike fännialtar. Lähistel asuv Tõnu Räägu mälestuskivi on vähemalt puhtakski pühitud või siis lihtsalt viltuse asendi tõttu püsibki puhas.*Stardipaik, Kose sirge ja Kose kurv, Lükati (Randvere) sild.

Stardipaik on tähelepanuväärne kuna seal on mingid metallist postid jätkuvalt püsti, samuti lipuvardad.

Kui tee kurvideks ja sirgeteks ära jagada ja neile nimed anda siis ei tundugi kõik see tee nii kohutavalt pikk ja igav. Varsti olimegi Lükati silla juures. Jalakäiate sillast üle, uue silla alt läbi ja jõudsimegi vanale maanteele ja kohta, kus kunagi oli pealtvaatajate jaoks sild.

Põnev oli lugusid kuulata ka sellepärast, et suurel osal kaaslastest olid oma lood ja mälestused, kuidas kõik oli, kus olid plangud, kust ja mismoodi sai tasuta võistlusi vaatama jms 🙂

*Ambrose mägi, Ambrose kurv, Kloostrimetsa kurv,  Lükati (Plangu) kurv, Padaorg.

Padaoru kant oli minu jaoks natuke toredam, sai natuke looduses mütata, silm puhkas. See kant jääb minu tavalistest käiguradadest eemale ka, nii et oli mõnus.

*Vaateplats, Vana start-finiš, Kloostrimetsa talu, Motoklubi, kämping.

Kui alguses oli teema, et kas võtta motoklubi sisse või mitte siis oli kahtlemist küll natuke.  Edasi-tagasi käimine näib suhteliselt jama variant, eriti kui seda maad on pea terve kilomeeter.

Samas natuke on see ju oluline ka. Pean tõdema, et kahetsema me ei pidanud 🙂

Nimelt olen ma seal juba mitmeid ja mitmeid kordi üle aia kõõritanud, et tahaks neid kämpinguid ja asju lähemalt vaadata. Aga natuke hoiab lukustatud aed ju tagasi kuigi põhimõtteliselt oleks võimalik üle aia ronida. Sel korral olid väravad lahti ja olime valmis luba küsima, et kas tohib ringi vaadata aga me ei näinud seal mitte kedagi, seega vaatasime ära ja tulime tulema. Väga põnev oli! 😀

*Metsakalmistu, NL MV mälestusmärk, Uus kurv, Tagasirge, S (Metsavahi) kurv

Kuna täiesti juhuslikult tuli buss kui me seda pea kilomeetrit tagasi kõmpima pidime hakkama siis sõitsime bussiga ühe peatuse edasi 😀 Ametlikul matkal pole sellist nalja veel teinud 🙂 Aga vahelduse mõttes oli see ka vahva. Pealegi saime edasi jupp maad metsa all kõndida. Nõuka aegset mälestusmärki polnud ma varem näinudki, õieti isegi ei teadnud et see olemas on.

Uus kurviline kergliiklustee, mida promotakse nagu oleks valimised ukse ees 😀 Aga mina ikkagi ei mõista, miks peavad inimesed metsas asfalti peal kõndima???

*Kino kurv ja Pirita sild.

Tagasi jõudsime päikeseloojanguks. Huvitaval kombel läks õhtul isegi soojemaks, teele asudes oli küll esimest korda sel aastal tunne, et tahaks kindad kätte tõmmata.

Käisime umbes 8km ja nägime umbes 9-t mootoratast 🙂

Mustakivi mure ja Varsaallika vire

Seoses Mustakivi tee pikenduse projekteerimistingimuste avaliku väljapaneku ja tutvumisvõimalusega 24.07.2019- 07.08.2019 Pirita LOV-is tegime koos Saja raja retkedega retke läbi metsa, kus see tee edaspidi olema hakkab.

Meie eesmärk ei olnud panna kedagi oma meelt muutma vaid näidata ja tutvustada ning anda teada, et oma arvamust on võimalus LOV-is avaldada.

No kui täiesti aus olla siis õrnalt kallutatud oli see retk ikkagi kuna enamus ei poolda tee ehitamist siis toodi tee ehitamisel tekkivaid miinuseid päris palju välja. Samuti sai aktiivne kodanikkond omavahel tuttavaks, et edaspidi asju omavahel arutada.

Matk ise ei olnud pikk, umbes 3km ja umbes 2,5 tundi. Liikumine polnudki nii aeglane aga juttu oli rohkem kui küllalt.

Tegelikult ei tekikski asjast võibolla nii suurt tüli kui keegi ära põhjendaks, milleks seda teed tarvis on. Praegu “näikse” see tee ehitus justkui valimispropaganda.  Uuringuid tee ehituse kohta tehti millalgi 2000 aastate alguses, praegu on olud muutunud.  Peale selle ei tundu eriti loogiline, et seal saaks tekkida midagi muud kui “pudelikael”.   Millegipärast räägitakse kogu aeg, kuidas Pirita ja Viimsi inimesed siis hästi  Lasnamäele saama hakkavad, ma küll ei tea, mida nad siin tegema hakkavad? Pigem on loogiline, et lasnamäelased hakkavad seda teed usinasti kasutama, muidugi juhul kui ummikuid liiga palju ei teki. Tegelikult kõige rohkem närvidele käib ikkagi see, et tahetakse salaja suvepuhkuste varjus asjad vaikselt ära teha, nii et keegi ei näeks ei kuuleks ja pärast saaks öelda, et huvi polnud.

Mis mind ennast häirib on see, et kui ma tahan loodusesse minna siis lähim mets on Pirita jõe ääres. Praegu saan Lasnamäelt välja ja olen justkui küla vahel, kolm kilomeetrit metsani kõmpimist ei tundugi nii hull. Suure tee ääres kõmpimine oleks masendav ja bussiga sõites peaks enne pool linna läbi loksuma kui kohale jõuaks. Teiseks näib üsna loogiline, et kui mets on ära hekseldatud siis Purde tn poolsesse külge jääb imepisike metsatukk, mille peale saaks kohe ehitama hakata. Paljud oleks siis juba arvamusel, et seal on nii vähe puid, et mis neid ikka taga nutta.

Tegelikult  retk iseenesest oli vahva. Rahvas suhtles omavahel, nautis kena suveilma ja loodust. Jänest nägime ka 🙂

Kuna Mustakivi tee osa oli veidi lühike siis käisime ka varsaallikatel.  Nii armas oli vaadata, kuidas lapsed tormasid elu avastama, veega sulistama. Loodetavasti on ka tulevastel põlvkondadel selline võimalus olemas, et kogu Pirita ei ole asfaltiga üle tõmmatud ja viimse killuni täis ehitatud.

Huh, masendav postitus aga mis hingel, see meelel ja keelel 🙂

Lepiku ja Laiaküla

Laiaküla ja Lepiku asumid olid mul küll mingil moel nähtud aga üldiselt siiski täiesti võõras kant. Kui ise mitte midagi ei tea siis on kaval võtta enda kõrvale teine matkajuht, kes tunneb kanti paremini.

Matka käigus käisime läbi nelja asumi. Alustasime   Kloostrimetsas sest seal oli hea nii parkida kui bussiga kohale saada. Teletorn on ka selline maamärk, mida kõik teavad ja tunnevad. Pealegi sai teletorn just sel päeval 39 aastaseks.

Teletorni juurest liikusime esialgu veel Kloostrimetsa kaudu kuna õigel pool teletorni on aia ääres korralik võsa. Seega saime piiluda motoklubi kämpingu ala, botaanikaaia lilli, jalutada läbi võluaia ja sukelduda kaelani nõgestesse. Rada oli juba ees olemas, nii et asi polnud kõige hullem.

Esimest korda minu matkade jooksul oli meil seltsiks ka suur valge koer, hästi sõbralik ja nunnu 🙂

Läbi Iru asumi lonkisime ka sest seal on lihtsalt ilus. Ilusam kui mööda teed kõmpides ja ilusam kui ma arvata oleks osanud. Ma polegi sellisel ajal vist sinnakanti sattunud aga need hariliku härgheina väljad olid super kenad 🙂

Mind ennast huvitas Ristaia järv, Tallinna pisim. Lootsin et ehk kannatab tiiru peale teha aga praegu ei tulnud hästi välja. Ise ehk oleks ennast sealt läbi vedanud aga teisi päris piinama ka ei hakanud 🙂

Järv oli ilus, eriti kõrgem astang ja ükskord teeks tiiru järvele peale küll!

Surnuaia tagant läbi ja jõudsimegi Lepiku asumisse.  Kummaski asumis mingeid totaalselt olulisi vaatamisväärsusi polnud aga mets oli ilus. Lepikus oli ka Suurekivi rahn, millest ma enne selle retke korraldamist kuulnudki polnud. Kahjuks on see vaadeldav ainult üle aia.

Tore oli ka see, et meil oli seal üks kohalik inimene matkamas, kes oma lapsepõlve mälestustest rääkis ja ühe tänava kujunemisloost.

Kõndisime tagasi teletorni juurde, kus tegime grupipildi ja läksimegi lahku. Käisime umbes 10km ja veidi alla kolme tunni.

Ring ümber Pirita

Ümber Pirita linnaosa käimisest oli juttu juba ammu. Kuna tegemist pidi olema jooksu-matkaga siis see mind nagu eriti ei huvitanud, eriti ei süüvinud teemasse. Lihtsalt ma ei suuda ette kujutada, miks keegi peaks tahtma sellist maad kähku läbi joosta. Mulle meeldib rahulikult käia, vaadata, kuulata, imetleda. Nii muuseas mainisin, et siis võiks see ring vähemalt tagurpidi olla, et siis oleks huvitavam (enne oleme seda piiriala nii ühe kui teise matka raames käinud aga alati ühte pidi.)

Igatahes vajasin ma kõvasti motiveerimist, et kaasa minna. Lubati šokolaadimedalit, mida ma ei saanudki aga vähemalt komme oli küll küllaldaselt 😀

Täiesti ausalt mõtlesin ka sellele, et kui hirmus jooksmine on siis Lasnamäelt lähen lihtsalt koju ära kui mul just mingi eriline võitlusvaim sisse ei tule ja lõpuni minna ei taha.

Aga Pirita kloostri juurde jõudes sai asi kohe selgeks, et mingit jooksmist seal küll ei tule. Üks lapsevanker ootas juba ees. Aga nagu öeldud, mina joosta ei tahtnud ja seega vaatepilt oli hea. Pigem oli väike mure selles, et ega me nüüd täielikult mööda teed ei kõnni, sest käruga nagu igale poole ju ei pääse.

Kõik sujus kenasti. Kui käruga käia ei õnnestunud mindi eemalt mööda teed. Meie saime ikka natuke võsa vahel ragistada.

Läksime mööda jõe äärt mereni, sealt edasi kuni Noa restoranini mööda liivaranda. Vahepeal tuli meil kaks oja ületada.

Edasi liikusime sisemaa poole. Vaatasime ufo maja. Kõndisime raudtee ääres. Nägime hiina laternaid, lehmi ja läbu, võsa. Natuke veel ja saatsimegi esimesed 9km peale tulnud inimesed ära. Kes tahtis sai poest söögipoolist ostma minna.

Õnneks jäi tempo samaks, mis enne, nii et sai mõnusasti lonkida ja nautida. Ragistasime tühermaal, männikus. Nägime Ristaia järve ja Käära oja, kes teadis, et Tallinnas sellised kohad olemas on?

Jalutasime läbi Pärnamäe surnuaia, natukene maad mööda kergliiklusteed ja jõudsime järgmisesse poepunkti, kes tahtis sai varusid täiendada, kohvi osta sest Iru ämma juures pidi meil piknikupaus tulema.  Süüa oli mõnus ja kommipakke oli ka üksjagu, mida ringi käima lasti.

Järgnes “Lasnamäe osa” ehk Kose ja Maarjamäe. Algus kulges mööda jõe kallast, sealt edasi juba Kose majade vahelt. Kusjuures seal on päris põnevaid elamuid. Võiks vahest võibolla niisamagi minna ja vaadata. Peamine tõmbenumber on seal muidugi Varsaallikad ja pangaastang.

Mööda astangu serva jõudsime kesklinna välja. Vahepeal piilusin ka juga või allikat, mis kivikihtide vahelt välja voolab. Päris palju vett oli juba.

Kui suhkrumäele jõudsime oli päike tegelikult juba loojunud. Mingeid värve siiski sai pildile ka aga üldiselt oli üsna lahja loojang, nii et väga ei kurda selle üle, et seda näha ei saanud. Selleks ajaks oli matka ajaplaan ammu lõhki ja edasi ka jooksma ei hakanud. Pirita kloostri juurde jõudsime pimedas. Seal saime veel teed juua ja juttu puhuda. Käisime alla 4km tunnis, mis on igati hea tempo veidi suurema seltskonnaga, ei seisa paigal, ei kihuta. Jõuad kõike näha ja nautida.

Hoolimata sellest, et ma olen neid kohti kõiki näinud ja läbi käinud oli siiski vahva, tore seltskond lisas muidugi oma panuse 🙂

27km/Novembris:27km/Aastas:1616km