Mudaaugu-Keila retk

Laupäeva lõuna ajal kohtusime matkajatega Keila raudteejaamas kella all. Plaaniks läbida Mudaaugu loodusrada ja lihtsalt tutvuda ümbrusega, polnudki nii oluline kust kaudu täpselt  käia. Lihtsalt, et oleks mõnus ja suurema vihma kallamise ajal oleks võimalus ka kuidagi lühemalt läbi ajada.

Mitmed matkalised mainisid ka, et tulevad kui väga hullult ei saja. Ju siis ei sadanud, kohal nad olid.

Mis puutub ilma siis mul ei tulegi ette, et enne minu matka ajal sellist ilma üldse olnud oleks. Terve päev sadas, õnneks mitte küll padukat aga piisavalt, et olla mõneti ebameeldiv, samas oli õhk  suhteliselt soe. Vihmaste ilmadega matkamisel on alati kuidagi mõnus tunne pärast matka, kui kodus kuivad riided selga saad ja mõtled, et tegelikult polnud hullu midagi 🙂

Et Mudaaugu rajale jõuda tuli läbida linn, mida lühemalt seda parem, samas vaatasime mõned kohad üle. Näiteks Keila kooli, mis on täiesti ainulaadne asutus Eestis, Keila laululava ja haigla. Päris lahe võsa oli ka tee ja haigla vahel. Keegi oli sinna onne ehitanud 🙂

Jõudsime terviseradadele. Käisime tankimäel ja seitsme tõusu mäel. Mängisime ja uurisime loodust. Kas samblik kasvab puu põhja pool? 😀  Kas post on värvitud või kasvab seal samblik?Leidsime mingi kummalise uusarenduse alge vms, hunnik elektrikappe, kus tegime piknikupausi. Vihma hakkas just siis eriti palju kallama.

Tegime salaplaani, et mis edasi saama hakkab 🙂 Ehk otsustasime otse metsa minna, et veidi kuivem oleks ja siis mõne suure mudamülka üles otsida, kus korralikult soppa oleks.

Raielank, kus oli vett ja muda, nii et  korraks tekkis mõte, et äkki läheks tee peale tagasi. Samas nagu ei tahtnud minna ka. Müttasime edasi, nägime õitsvat näsiniini ja saime lõpuks metsa vahele, kus oli kuidagi väga mõnus.

Jõudsime välja natuke enne Loigu keerdkadakat. Edasi läksime taas korralikult mööda loodusrada, kus on piisavalt tihedalt vaatamisväärsusi, nii et igav ei hakanud.Mind on alati imestama pannud punkt, kus on hunnik paekivi ja lubadus, et sealt leiab kivistisi. Alati on seal midagi peal, kas lumi või lehed ja sammal ja kunagi pole viitsinud väga uurida, kas seal tegelikult ka midagi on. Läksime ja tuustisime hunniku läbi ja nägime ühtteist.  Paevõtukoht oli ka põnev üle vaadata. Sealgi oli kivistisi ja ümberringi põnev  mets. Näitasin ka eelmisel korral leitud korallnarmikut, mis nüüd nägi küll suhteliselt räbal välja aga siiski, eriline.Sellega sai ka matkarada enamvähem läbi. Kõmpisime tagasi raudteejaama poole. Kuulutasin välja, et kui tahtmist ja viitsimist on siis võime minna ka Keila jõesaarele, mulle see kant väga meeldib 🙂

Keegi ära ei kippunud, nii et läksime. Jõe äärest, silla alt, järgmisest sillast üle ja kalda äärt mööda edasi, jälle üle silla ja  jõudsime varemeteni, mis mulle esimesel korral täiega muljet avaldasid. Nüüd on need lihtsalt ägedad ja kui Keilasse satun siis üritan sealt läbi käia. Saladuskatte all võin mainida, et seal on super head õunad.Käisime päris vaatamisväärsuste juures ka: mõis, linnusevaremed, ohvrikivi. Oleks aega rohkem olnud, oleks seal veel võinud ringi vaadata-käia. Vaikselt hakkas õhtu kätte jõudma. Läksime raudteejaama tagasi, tegime lõpu pildi ka ja läksimegi laiali. Kokku käisime umbes 15-17 km. Igaüks käis jälle oma arvu kilomeetreid, kõige rohkem saadi 19 km 😀

Valingu rahn ja tammik, Kumna mõis ja Keila mõisa saar

Oli üks üdini vihmane päev kui ma otsustasin, et ma lähen oma elroni kaart-i tuulutama. Ega tegelikult väga hullu ilma lubatudki aga lihtsalt sellist, mil kogu aeg natuke sajab. Tundus mõistlik kusagile lähedale minna, et kui tõesti asi väga hulluks läheb oleks võimalus suhteliselt kiiresti rongile jõuda.

Värskelt Keilas käinuna tundus see kant kuidagi hea turvaline. Natuke eeltööd ja mõtlemist, mis kohti ma seal kandis näha olen tahtnud, paar lisa “punkti” ja võiski teele asuda.

Esimene sihtmärk oli Valingu hiidrahn. Kivi ainuüksi tundus siiski nagu natuke vähe. Kaarte uurides leidsin, et kusagil peaks olema mõisahoonete jäänuseid ehk siis mitte küll lagunenud vaid lihtsalt ümberehitatud hooneid. Veel üks kultusekivi ja tammik, tundus juba päris “saagi” moodi.

Valingu raudteejaam- pärandkultuur.

Läksin putka taga olevat teed mööda edasi kuni majadeni. Umbes kolmanda või neljanda maja taga pidi see rahn asuma. Astusin majade taha pajuvõssa ja no kivi ei ole ja ei ole ja ei olegi. Peaks ju ometi silma hakkama. Ma olen seda varem ju rongi aknast näinud, ikkagi ei ole 😀

Löin käega ja otsustasin, et lähen vaatan need mõisa hooned üle küll tagasiteel selle kivi ka üles otsin.

Mida kaugemale raudteest jõudsin seda mõnusamaks küla muutus, selliseks päris külaks. Paekivi hoonete ja kurepesadega. Kuidagi mõnus õhkkond oli seal. Pean tõdema, et ma arvasin, et need ongi need mõisahooned ja kaugemale minna ei viitsinudki.

Halenaljakas on see, et kui ma oleks viitsinud sadakond meetrit veel minna siis ma oleks õige majani ka jõudnud. Kui netist pilte vaadata siis oleks tahtnud seda maja näha küll. Enda kehv eeltöö, öeldakse selle kohta 🙂

Pilti vaadates paistab eemalt elektrikapp, selle taga olevas puudesalus minu otsitav maja asuski 😀

Läksin tagasi. Kedagi näha ka polnud, et küsida kus see hiidrahn asub. Hakkasin mööda aiaäärt astuma. Tuli välja, et rahn on aias sees. Väravad küll lahti aga ikkagi kuidagi nõme minna ju kellegi hoovi. Tegin siis kiirvisiidi kähku sisse kähku välja paar klõpsu ja minekut. Pean tunnistama, et see oli ikkagi pettumus 😦

Raudtee lähistel oli üks kultusekivi ka. Ilmselt ma ei olekski viitsinud seda otsida kui eelnev ei oleks mind veidi mossitama pannud.

Ja täiesti uskumatu, et ma seda kivi üldse märkasin. See oli täiega võsas, silt kaasa arvatud.  Teise nurga alt oli natuke siiski võsavaba ka, pääses lähemalt vaatama, ilma põõsasse ronimata. Lohk oli peal täiesti olemas.

Üle raudtee oli kohe Valingu tammik. Alguses ma vaatasin, et pole ühtki tamme aga pärastpoole neid ikka tuli ja oli. Enamuse ajast käisin mööda radu sest mets oli väga märg ja ma siiski ei olnud selleks väga hästi ette valmistunud. Kui jalanõud peavad vett aga vesi üle ääre sisse pääseb siis on jalad ikka märjad, nii et üritasin ennast veidi hoida – alguses.

Eriti kaua ma seal olla ei viitsinud. Läksin edasi Korvi kalmistu poole. Millegipärast ma mäletasin, et seal pidi olema midagi erilist, mis mind huvitada võiks aga täiesti tavaline surnuaed, jalutasin läbi ja otsustasin minna otse mööda  põllu serva.

Samas muidugi tee ka kaugel poleks olnud, igatahes jalad said mul korralikult märjaks, püksid ka. Õues oli 10 kraadi sooja, nii et väga mõnus ei olnud aga samas ka külm mitte kui liigutasid.

Jõudsin välja enamvähem Pitkapoiste mälestusmärgi juurde. 23.09.1944 toimus seal lahing.  Sellepärast olid seal ka lilled, pärjad, küünlad.

Paras hulluke nagu ma olen, otsustasin ühe “kultusekivi” veel võtta. Märg olin niikuinii, mis vahet seal enam. Aga siis tuli välja, et sealt kaudu kust mina üritasin rünnata ei pääsenud praegusel ajahetkel küll kuidagi löögile.  Nii, et paar kilomeetrit tühja käimist nagu naksti. Samas seda vihmasadu oli kena vaadata nagu oleks udu tõusmas. Pilte oli küll suhteliselt võimatu teha, objektiiv oli lihtsalt vett täis, ei aidanud siin pühkimine ega nühkimine.

Hakkasin vaikselt lähenema Kumna mõisale.

Tee äärde jäid ait-kuivati ja valitsejamaja. Kuna vihma ladistas siis tegin kiired klõpsud ja ei mingeid kaunispilte. Lihtsalt mälestuseks. Mõnikord ilusa ilmaga läheks ja vaataks seal uuesti ringi ma arvan.

Kumna mõisa park oli kena. Paviljon oli paras koht, kus väike söögipaus teha. Samas puhus seal tuul, mis oli märgade riietega üsna ebameeldiv.  Nii et kauaks ma sinna ei jäänud.

Mõlemad mõisahooned olid jube ilusad. Ma ütleks, et vana veel eriti.

Edasi suundusin Keila kirikumõisa/pastoraadi peahoone poole. Mööda teed jõudsin põhimõtteliselt kellegi hoovi. Kuna eriti mujale polnud minna, kas tagasi  või üle põllu siis valisin viimase. Mõnus, sopa pritsis.

Õigest teeotsast oleks mööda kõndinud aga õnneks hakkas maja ise silma.

Ma ei tea, kas ma vaatasin ja otsisin maja nii hoolega, et teisel pool teed olev Lutheri mälestussammas jäi kahe silma vahele või? Igatahes ma ei näinud seda kuigi plaanis oli. Samas olin ma juba üle kere märg ja ei viitsinud enam väga kuhugi kõrvale astuda ja otsida. Seiklusvaim hakkas vaikselt otsa saama selleks korraks.

Keila poole läksin mööda kergliiklusteed, et saaks veidi kiiremat sammu astuda, vihm läks ka muudkui tugevamaks ja taevas tumedamaks. Õnneks polnud väga palju maad minna. Mingi kilomeeter või umbes nii.

Kui ma Keila jõe äärde jõudsin siis vaatasin, et mul on rongini pea tund aega aega. Järgmise peale poleks ma lihtsalt enam jõudnud. Otsustasin jõe kallast möödaKeila mõisa juurde minna ja seal natuke aega veeta.

Jõe äär oli päris kena, natuke sügisene.

Jõudsin Keila mõisa saarele välja. Vaatasin väikelinnuse varemeid, orjakivi ja mõisa.

Kuna aega oli käisin ka viinaköögi-ning moonakamaja varemete juures. Praegu polnud seal küll väga midagi näha. Talvel on vaade vahva.

Tundus, et aega on piisavalt kulutatud, oleks paras aeg rongi peale liikuma hakata, väikese põikega kiriku juurest läbi.

Siis hakkas mul äkitselt kiire, mõned minutid olid rongini aega ja kirik just päris raudteejaamas ei asu. Väike jooks ja jõudsin viimasel hetkel. 🙂

21km/Septembris:127km/Aastas:1232km

Pühapaigad, õunad ja põldmarjad

Enne välja minekut jäi netis silma, et on Ussimaarjapäev. Tööd teha ei tohi, kududa ja tikkida ei tohi – muidu võib järgmisel aastal “hammustatud” saada, metsa minna ei tohi. No mida siis üldse teha võiks?

Kudumise plaan on juba ammu aga oli hea võimalus mitte alustada. Tikkimine on pooleli ja jäi kah. Välja tahtsin ikkagi minna. Mõtlesin erinevaid teekondi ja üks peaaegu ilma metsata tuli ka välja. Kuigi tinglikult.

Käisin päris palju mööda teid aga sel päeval see kuidagi sobis mulle. Natuke lõikasin üle tühermaade ka. Osaliselt olen kohti näinud, osaliselt pole. Õigepisut oli mõnes kohas igav kui pidi pikemat maad tee ääres kõmpima ja midagi huvitavat näha polnud.

Esimene peatus oli Mõigu kalmistul, pühamäel. Vaikne, rahulik kohake.

Edasi liikusin läbi Peetri. Seal ilma kaardita käimine on paras seiklemine ja isegi kaardiga võib juhtuda, et ei pääse läbi või on uusi tänavaid rajatud. Igatahes kõva ehitamine käis.  Peetri tuuliku juurde jõudsin välja, mis oligi minu eesmärk.

Sealt tahtsin jõuda Assaku nõiakivini. Vahepeal pidi olema veel üks kultusekivi aga tundus, et see jäi kellegi hoovi peale ja ei hakanud sinna minema. Ühesõnaga oli üks igavesti pikk marssimine.

Nõiakivi juurde jõudes oli huvitav vaadata, et kõik eelneval nädalal hiiepaikade külastajate poolt jäetud annid olid läinud, ainult üks kivi küljele samblavahele torgatud sent oli alles.

Et tee ääres suurt midagi ei olnud siis vaatasin enne välja minekut pärandkultuuriobjekte ka juurde. Sain kohe paar vaatamisväärsust juurde. Kaks kõrtsi, peaaegu kõrvuti. Assaku kõrts ja Kannu kõrts ning koolikoht.

Üks  kultusekivi jäi teest kõrvale aga kuna see tundus veidi teistsugune kui muidu siis otsustasin seda ka vaadata, pealegi tegi see nii umbes kõigest kilomeetrise ringi juurde. Et ma ei peaks nii palju käima, läksin üle tühermaa otse. Kas ma sellega midagi võitsin, ei tea, igavene songermaa oli. Käimise kiirus oli aeglasem ja raskustase oli suurem kui teed mööda minnes. Samas olin ma nii korralik olnud, et ei teinud paha natuke kusagil ragistada.

Kivi oli madal ja uskumatul kombel olid seal annid täiesti alles kuigi asub see kergliiklustee ääres.

Tohtrikivi

Järgmised  2km pidid minu arvamuse kohaselt tulema üsna igavad sest tee ääres ei olnud kaardile märgitud mitte kui midagi. Mis mind juba ammu on huvitanud on tee äärde jäävad Räägusilla kandis olevad veesilmad. Ma mõtlesin, et ehk on mingi vana karjääri jäänused vms.

Oh seda üllatust kui nägin hiiglasuuri maakiviaedu, küll tsemendiga kokku mätsitud. Nüüd mind huvitab veel rohkem, et mis asi seal on olnud. Kuna seal läheduses on Peeter Suure Merekindluse mingit sorti punker siis mul tekkis mõte, et äkki need võiks olla omavahel kuidagi seotud?! Mingi “sõjardite” teema?

Punkri juures käisin ka aga sisse ei kannatanud isegi mitte piiluda sest kõva “võsa” oli ukseaavade ees. Täpsustatult on see: Peeter Suure Merekindluse Rae positsiooni rooduvarjend.

Rae mõisa juurest jalutasin läbi, sisse sel korral ei astunud.

Piilusin Raeda kollektsioonaeda. Päris  põnevaid õuna sorte oli seal. Ilusaid, läikivaid punaseid, kribalaid rohelisi. Kitsekesed käisid seal neid nosimas.

Huh, ja siis tuli pikk kanaliäär, mis oli tol hetkel suhteliselt igav. Värve veel eriti polnud aga midagi muud ka mitte, isegi liblikaid ei lennanud.

Nii kui Mõigu terviseraja ots paistma hakkas, lidusin metsavahele 😀 Seal oli vähemalt seenigi, mida vaadata ja pildistada.

Peale terviserada tuli veel sutsuke maad kanali serva mööda jalutada. Mõigu vahel avastasin, et bussi niipea ei lähe, nii et jalutasin Lennujaama juurde trammi peale.

Ühe seinamaalingu leidsin ja Lennujaama uut monstrumist autoparklat vaatasin ka lähemalt.

24km/Septembris:42km/Aastas:1147km

Põdrajuure-soomukat vaatamas.

Tallinnasse lubati paduvihma, Maardusse kõigest tibutamist. Mõtlesime, miks mitte vihma eest põgeneda. Päev oli ka lämmatavalt palav olnud seega läksime õhtu poole välja.

Juba Lasnamäe lõppu jõudes hakkasid esimesed piisad langema. Maardusse jõudes sadas päris korralikult. Esimesed 10km tundus küll, et pilte ei tee. Või kui siis põdrajuure-soomukatest, mida me ju jahtima läksimegi.

Kuna eelnev plaan puudus siis juhtus nii et me kõmpisime osa maad suisa Narva mnt servas.

Nagu näha sai vihm sel korral otsa ja fotokas kotist välja võetud.  Jõudsime hobusekasvatuse juurde ja seal oli päris põnev hobuste tegemisi vaadata. Käisid kõik kordamööda püherdamas.

Natuke maad edasi oli paar kultusekivi.

Soomukate koht oli juba ligidal. Kuna eespool olime näinud juba õitsenud soomukaid siis väga suuri lootusi ei heietanud. Samas kuna mulle on need täiesti uued taimed siis mulle oli isegi selline õitsenud variant huvitav.  Kuulnud nendest taimedest olin küll aga nägin esimest korda palverännu matkal käies, pisikest kinnist taime. Ikkagi natuke lootsin, et näen ilusat õitsevat varianti ka.

Esimesed õied seda lootust küll ei andnud. Tundus, et oleme hiljaks jäänud.

Õnneks oli siiski ka värskemaid taimi, mõned alles pisi-pisikesed, nii et mõneks ajaks neid jätkub.

Tagasi Maardu poole läksime mööda Võerdla teed, teiselt poolt hobusekasvandust. Seal passisime hulk aega ja vaatasime nende toimetusi. Nii ilusad hobused olid. Kihvt oli vaadata, kuidas suured hobused oma poegi enda selja taha nügisid ja varjus hoidsid, kuidas nad püherdasid.

Mina olin laisk ja ei viitsinud objektiivi vahetada 🙂

Tee äärest leidsime põldmarju ja mingid ohakalised.

Prügimäe tee otsast läksime teisele poole Narva mnt. Lihtsalt sel korral tundus hea mõte mööda kergliiklusteed liikuda. Suure palavusega ei viitsi  väga seigelda.

Leidsime juhuslikult ühe kultusekivi. Tegelikult on täiesti võimalik, et ma olen seda varem ka näinud aga lihtsalt ei mäleta 🙂

Piilusin karjääriservalt, mis seal toimub.

Natuke oli kahju, et ujukaid polnud kaasas. Oleks saanud Maardu järve ujuma minna ja ennast veidi jahutada.

Pardipojad olid juba suureks kasvanud.

Jalutasime mööda teed Lasnamäe lõpu välja.  Iru “kärestik” oli kuival. Võiks öelda, et suhteliselt sündmustevaene käik aga tegelikult oli ikkagi tore. Oma soomukad me leidsime, peale selle veel ka aasnelke. Vihm natuke jahutas. Hobused tegid tuju lõbusaks.

Juulis on kilomeetreid vähe kogunenud aga pole nagu päris matkailma olnud ka väga. Liiga palav 😀 Aga kaua seda suve ikka on, tuleb nautida nii kaua kui saab.

Kokku: 20km/Juulis:43km/Aastas: 959km

Aegna 2018

Aegnal sai käidud täpselt aasta ja 2 päeva tagasi. Muutunud polnud suurt midagi, seisis sama koha peal. Mõnus  on seal ikkagi.

Mere peal istusin väljas, pilte väga ei teinudki. Eelmisel aastal sai neid ju nii palju tehtud. Aga lihtsalt mõnus oli, tuul sasis juukseid, päike paistis. Ma kusjuures mõtlesin, et mul on laeva peal nii igav see tund aega, et võtsin raamatu kaasa, pean tõdema et see oli ainult lisaraskuseks 😀

Maa paistabki 🙂

Sel korral koos memmedega, nii et tempot ei teinud ja eriti palju kuhugi ei jõudnud ka.  Kohalik giid Hugo tegi meile väikese tiiru.  Istusime tema hoovi peal ja siis ta mingi tund aega seletas seal. Ausalt öeldes mul hakkas nagu veidi igav. Ma ei viitsi pikalt ühe koha peal passida.

Vaatasin veidi ringi ja tegin pilte.

Hakkasime vaikselt liikuma. Aegna kalmistu. Esimesed teated selle kohta on aastast 1736. varem oli surnuaed piiratud kiviaiaga, hiljem läks nõukogude armeel neid ehitamiseks vaja ja kivid asendati kohapeal üles võetud raudtee rööbastega.

Samas kõrval on kohe ka kivikülv.  Ronisin lohukivi otsa lohke otsima. mille peale giid lubas esimese kivi otsa roninu kivile ohverdada ja kõri läbi lõigata. Hm, milline meeldiv vastuvõtt 😀

Nagu oletada võib pääsesin eluga.

Ronisin enamvähem iga kivi otsa vist aga ilmselt on mõni siiamaani ronimata.

Läksime mööda looduskeskusest. Jalutasime üle heinamaa. Jõudsime maagilise kivilabürindi juurde. Kes viitsis see käis läbi, edaspidi ja tagurpidi.

Eeriku ehk Maiekivi.

Liikusime natuke mööda liivaranda edasi, telkimisala poole, kus meile teed ja kohvi pakuti. Edasi oli juba vaba aeg. Käisin ujumas, millegipärast hakkas korraks jube külm aga õnneks läks see varsti üle.

Oma vabal ajal söötsin sääski. Neid oli tohutult. Igatahes olid  mu jalad järgmisel päeval sellised nagu oleks mind mingi tõsine punnitõbi haaranud. Ma pean tunnistama, et panin õue minekuks isegi pika seeliku selga, et mu jalad näha poleks 😀

Tatari piimikas

Vaatasin veidi ürgsemas looduses ringi.

Seal oli täielik võlumets 🙂

Lõpuks jõudsin ohvitseride kasiino juurde. eelmisel aastal nähtud king oli valgeks võõbatud.

Pisut oli veel aega. Kondasin sadama lähistel. Söin maasikaid ja kohtusin mingiga.

Tagasi paadis. Terve Kräsuli sai ühele pildile püüda.

Tund sõitu ja tagasi Tallinnas.

Jalutasin Kadrioru poole ja tegin avastuse, et Mextonia graffiti “Rändurid” on ära lammutatud

Meeldetuletuseks, milline see oli.

Kokku tuli vaevalt: 8km/Juulis:23km/Aastas: 939km

Jõelähtme palverännutee teine päev

Teine päev.

Magasin nagu kott, ei teadnud maast ega ilmast midagi. Järelikult sai eelmisel päeval piisavalt väsitatud ennast. Samas olid silmad kuidagi väsinud nagu poleks üldse maganud. Tasapisi sai end üles aetud, hommikusöök söödud ja ennast matka valmis seatud.

Enne veel kui Ihasalust Loo poole kõmpima hakkasime, käisime tutvusime kohalike vaatamisväärsustega.

Esiteks Rootsikari. Meie saime otse läbi eravalduse. Kusagilt mujalt pidi siiski ka juurde pääsema. Midagi erilist seal just polnud aga samas lihtsalt ilus. Mõned suuremad ja väiksemad kivid, meri ja liivarand. Palju haigruid ja kormoraane, luiged ja kajakad.

Siia võikski jääda 🙂

Kividest takistusrada 🙂 Hm, kuidas ma alla saaks?

Läksime tagasi, tegime ühes väga lurri kohviga pausi aga asi seegi 😀

Majakeses oli piibel ka, et ikka oleks midagi, mis palverännuga seostuks. Päris äge 1903 välja antud, gooti kirjas. Ma rohkem ei viitsinud veerida kui paar esimest rida.

Selline majake siis. All kaks tuba ja köök, üleval veel 4 magamiskohta. Duširuum ja wc. Köögi puhul võiks laita ainult seda, et seal ei olnud toidu soojendamise võimalust ega veekeetjat. Selle eest oli külmkapp 🙂

Hoovi peal leidus veel muudki põnevat.

Ja ka Ihasalu allikas asub eravalduses.

Tegelikult oli ammu aeg astuma hakata aga roidumus oli peal.  Teine päev ja juba ei jaksa. Ainus lohutus endale on see, et tõesti oli palav. Raske oli üldse ennast liikuma sundida. Aga samas oli tahtmine uusi kohti näha. Palju kohti olid tegelikult ju nähtud aga jala pole ma seal kandis eriti kusagil käinud.

Ma ootasin Ihasalu metsalt natuke rohkemat. ma pean tõdema, et seal oli üsna igav. Alguses oli mingi kivimüür, mille kohta kohalikud väitsid, et seal võis olla kunagi kindlus või linnus- täiesti tõsi jutt 😀

Kohe hakkas paistma ka Ihasalu rist ja palvepink. Ma leidsin vigu ka, mida laita. Kui palvepinki istuda ja teksti lugeda siis, seal on kirjas: ” Kas see ime oligi siia kabeli püstitamise põhjuseks, ei ole teada. Ent tunnetagem seda, istudes viivuks pingile ja pöörates pilgu mere taustal seisvale ristile.” Kuna pink ja rist asetsevad kõrvuti siis ei ole seda võimalik teha. Sa saad, kas risti taga seista ja seda vaadet nautida või pingil istuda ja mere vaadet vaadata. Tähenärija olen 🙂

Peale seda oli suhteliselt pikk maa tuimalt astuda. Üsnagi üksluine mets. Midagi seal kasvas ka. Näiteks õitsevat Rootsi kukitsat ma pole ennem näinud vist.

Et põnevam oleks sai end lilledega ehitud.

Aga mis siin ikka jaurata, parem ikka kui maantee äärt mööda käia 🙂

Jube imelik oli, et piibelehed alles õitsesid. Mujal olid ammu juba õitsenud. Sealt ma leidsin esimese puugi kah ennast mööda üles ronimas. Õnneks külge ei hakanud keegi.

Mõnes kohas oli ilusaid tammepuid.

Maantee äärde välja jõudes läks veidi põnevamaks.  Üks hobune oli oma aias. Hästi ilus. Vaatasime seal kui ta meie poole hullu galopiga tuli, igaks juhuks sai samm kõrvale astutud. Meid üle vaadanud, läks minema. Tee ääres sõitsid rattad siis läks küll põnevaks, kuidas hobune ratastega võidu jooksis. Õnneks jäi ikka oma aeda pidama.

Veidi maad edasi oligi juba Linnamäe hüdroelektrijaam. See suutis mind ka üllatada, ma pole kunagi näinud, et see kuivalt seisaks.

Teine hea üllatus oli veel. Seal oli maasikaid 🙂 Natuke kehvem oli ehk see, et need kasvasid kallaku peal ja seal polnud kuigi mõnus neid korjata. Aga ikkagi, super maitsvad olid 🙂

Käisime Jägala linnamäel ka kui juba seal olime. Siis üle silla teisele poole jõge.

Edasi tuli selle päeva maiuspala 😀 Läbi hiiglama tiheda võsa orgu ja sealt üles ja jälle alla ja üles ja lõpuks veel väga-väga tihedat võsa. Tahtsime Kukemiku kivi juurde minna aga andsime suhteliselt kiiresti alla. Samas üldse ei kurda, oli märksa põnevam kui metsa vahel käimine.  Pealegi oli üsna ergutav teadmine, et varsti saab süüa ja puhata 🙂

Laulumäe kivi oli meie söögilaud. Pakkus nii varju kui päikest. Lilled õitsesid, maasikad kasvasid. Mmm mõnus!

Pärast seda olin mina küll juba omas mullis. Kuigi oli väga ilus ja isegi tore siis samas oli ka natuke nagu tülpimus sees. Võtsime vaikselt ja puhkasime kui vaja.

Väga kaugele ei jõudnudki kui oli vaja jätsi paus teha.  Koogi pood jäi tee peale.

Vaatasime veel natuke Jõelähtmes ringi.

Jõelähtme postijaam ja -jõgi.

Seal kandis oli jube palju toonekurgi.

Jõe maa alla mineku koht või siis maa peale tõusmise koht, kuidaspidi võtta.

Vaatasime Jõelähtme pastoraati, kirikut ja aeda.  Kõik imekena, mõnus oli jalgu puhata, päike hakkas tasapisi looja minema.

Jooksime üle Narva mnt. Ööbima saime Loo ajaveski juurde. Sinna suuna võtsimegi. Mulle ei andnud rahu kolme kuninga kivi, teadsin, et see peab seal samas tee ääres olema. Nii käisime mööda põldu ja otsisime. Enne sattusime mitmele kultusekivile.

See pole mingi ime, seal on enamvähem iga kivi kultusekivi ja neid kive on seal palju.

Kolme kuninga kivi leidsime ka üles.

Veski juurde jõudsime kõige ilusamal ajal 🙂

Mina, kes ma võõrastes kohtades ei maga kuigi hästi, vajusin ära ja magasin hommikuni nagu nott, jälle 🙂

18km/Juunis:110km/Aastas: 868km

Kullerkupud, Peeter Suur ja kultusekivid

Kullerkupud õitsevad ja ma otsustasin oma kohas ka ära käia ja peotäie koju vaasi tuua. Kuna kant on lähedal Peeter Suure Merekindluse Iru kaitsepositsiooni kaevikutele  koos varjenditega (1917) siis otsustasin, et ühildan need kaks omavahel.

Läksin Selist jala sest maad sinna väga hullult palju pole, võibolla max 3km. Alguses nägin suhteliselt kesiseid kaevikuid.

Mõtlesin, et mingi jama aga siis hakkas tulema. Päris vinged umbes 2 meetri sügavused “koridorid”, nii kitsad, et saab ilma hüppamata üle astuda.

Praegu oli peaaegu hea aeg seal käia, kuigi võibolla talvel oleks parem?! Seal oli natuke heina, mõned lehes puud- põõsad ja palju ämblikuvõrke ja üldiselt kuiv. Aga eelistaks sellist aega, kus heina poleks üldse, et oleks paremini näha. Samas on ümbrus nii märg, et vähegi märjemal ajal saab sinna ilmselt ainult kummikutes.

Huvitav on see, et need kaevikud ei hakka eriti silma kui ei tea, et need seal on. Ma olen korduvalt sealkandis käinud ja pole midagi näinud.

Käisin vaatasin natuke mujal ka ringi. Oletaks, et ma jõudsin Liivamäe lennuplatsile ka. Kuigi seda ma nii silma järgi ei osanud kindlaks teha.

Osaliselt ei saanud aru, kas seal on peale kaevikute ka mingid muud kaevandused olnud või kuulub kõik Peeter Suure kindluse alla? Tundub vist siiski mingi paevõtu koht olevat olnud?!

Nägin kitsi ja jänest, kedagi pildile ei saanud. Lilli sai selle eest tohutult palju. Kullerkuppe, anemoone.

Edasi liikusin Iru elektrijaama poole. Ükskord jäi seal üks kultusekivi vaatamata ja jäi natuke närima, kuna juba nii lähedal olin siis mõtlesin, et käin ära. Siinkohal võib öelda, et mul oli ikka kõvasti eelarvamusi, mõtlesin et üks pisike kivi aimatava lohuga vms. Aga ei! See oli pirakas, kohe päriselt suur 🙂

Külavahel.

Oma ainukese selle aastase metstulbi nägin ka ära.

Kuulsin veesolinat ja läksin vaatama, mis seal Peeter Suure Merekindluse kaitsepositsiooni tunneli juures toimub. Oh seal oli ka nii ilus nagu oleks ürgsesse loodusesse sattunud ainult, et prügi oli rohkelt

Kui keegi plaanib sinna minna siis hoiatan, et seal on sosnovski karuputked. Mul endal polnud ka meeles. Jalutasin natuke kaugemale välja ja siis tagasi tulles vaatasin, et hea et ma ennast ära ei kõrvetanud, praegu on need veel parajalt pisikesed ka ei pane väga tähelegi.

Otsisin üles veel 2 kultusekivi, mis on peaaegu nagu olematud. Kui ei teaks siis ilmselt need ka silma ei jääks.

Jalutasin läbi metsa kodu poole. Jube palju lilli oli. Mõnusalt kevadiselt roheline.

Nii uskumatu kui see ka pole, suutsin ennast ära eksitada. Või no mitte päris aga tegin imelikke keerdkäike, mida plaanis ei olnud 😀 Tiirutasin varsaallika oja juures umbtänavatel. Aga see oli ka täitsa põnev .

Kokku jalutasin:16km/Mais:138km/Aastas: 732km

Jüri- Kurna- Tallinn

Selle retke ajal oli plaanis jõuda ka Jürisse aga ei jõudnud. Mulle tundus, et seal on ühtteist vaadata.  Kuna sel korral otsustasin, et alustame Jürist siis otsisin välja kõik võimalikud asjad, mida vaadata ja siis elimineerisin umbes pooled neist. Vaatsin kaardi pealt umbestäpselt kust oleks põnev minna.

Ekströmi marsiga ühel päeval sai asi teoks tehtud. Ei viitsinud nii vara tõusta ja nii palju käia jnejne. Kuigi lõpuks tuli igatepidi sama välja. Ärkasin 6:50 ja käisin 32km 😀 Aega ei osanud ma ka kuidagi arvestada. Ma arvestasin sellega, et lõpu osa läheme otse ja seega oleks kilomeetreid veidi vähem olnud aga 7 valget tundi oli meie jaoks ilmselgelt liiga vähe.

Esimene käik oli surnuaeda, ma arvasin, et see on mingi uus variant ja ega seal midagi vaadata pole. Aga oli ja kuidas veel. Minu jaoks täiesti eriskummaline vaatepilt oli perekonnahaud, kus läbisegi olid vanad raudristid, kivirist ja hauakivid. Tagantjärgi lugesin, et kalmistu on rajatud hiljemalt 19 saj. ehk vanu riste, monumente jm on küllaga. Ehk meil kulus juba surnuaias käimisele palju rohkem aega kui plaanis oli. Jüri kiriku juures on samuti väike surnuaed. Üksjagu põnevat vaatamist.  Vanad kiviristid, raudristid, kabelid ja mälestusmärgid piiblile ja vabadussõjas hukunutele ja muidugi kirik ise ka.

Üle tee kiriku vastas on üks väike tiik ja selle juures rauasulatamise mälestusmärk. Aga enne seda oli meil vaja edasi-tagasi käia sest kaardi pealt ei viitsinud vaadata ja ma olin veendunud, et see asus kaugemal. Vahele ka ei tahtnud jätta. Kirved olid ägedad aga osa tundus, et oli pihta ka pandud, augud ainult järel.

Tee ääres oli põnevaid maju, eri kihistuid jms. Plaan oli minna Vaskjala veehoidla juurde siis otsisin tee peale ka paar punkti, et igav minna poleks. Üks lohuga kultusekivi on Aruküla tee ääres. Ja väiksematele tänavatele keerates on üks suurem kultusekivi – Aabakivi aga kahjuks aia sees ja natuke võsas ka, nii et seda ma eriti ei soovita vaatama minna kui just lihtsalt “küla vahel” jalutada ei taha.

Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli Pirita jõgi, mis siin tundus eriti lai ja suur. Vaskjala lahinguväli ja mälestusmärk. Sellega saime ka natuke petta. Mõtlesime omapäi, et tegu on a´la mingi kiviaegse lahinguga.

Üle tee oli Vaskjala veehoidla, kaardi pealt vaadates oli seal sild aga tegelikuses oli aed ees ja võisime ainult pikkade nägudega vaadata, kuidas me sealt läbi ei saa. Aga iseenesest oli äge vaikne nurgatagune kohake.

Ühesõnaga pidime sama teed tagasi marssima aga õnneks oli see maa suhteliselt lühike. Keerasime teiselt poolt Pirita jõge suuna jälle veehoidlale sest sealt juurest sai edasi tootmishoonete juurde, mille tagant oli plaanis läbi murda, et ei peaks tervet teed edasi-tagasi käima.

Jõudsime lõpuks aia taha välja, mingid tüübid tegid suitsu ja vaatasid, kuidas me seal aia taga jalutame. Hõiskasid, et tagapool läheb veel märjemaks. Aga küsimusele, kas aia äär jätkub samamoodi, saime vastuse, et enamvähem. Ehk läksime edasi. Ruumi on ju küll.

Ma ütleks, et see oli täiesti lahe käimine. Vahepeal käisime võsa vahel ka aga kui kraav laiemaks läks, tundus kindlam hoida aia äärde sest plaan nägi nii ette 😀

Mõni koht oli läbimiseks kehva. Natuke järsk ja libe ja sinna kraavi ei tahtnud sisse libiseda kuigi see polnud sügav ega midagi. Aga tervet ülejäänud päeva ei tahtnud märgade jalgadega ringi käia. Lõpuks oli lugu selline, et aia tagune keeras ja me olime kraavidega ümber piiratud. Samas teine kraav oli pisut kitsam ja seal oli “igast” värki sees, mille peale astuda. Üks puupakk ja rehv, sealt me üle saimegi.

Jõudsime tänavatele. Üks kultuskivi jäi vahele sest meil olid natuke ebamäärased kaardid ja hiljem enam tagasi ka ei viitsinud minna aga võimalik, et me isegi nägime seda. Teise kivi leidsime üles. Ilus, lohuga ja puha.

Sealt polnud enam palju maad Lehmja tammikuni. Esimese asjana vaatasime Rae valla mälestusmärki.

Ja see tammik võlus meid täiesti ära. Ilmselt oleks me võinud seal õhtuni istuda. Nii ilus ja nii tore ja kõik puud nii vahvad. Jänkut nägime ka, vaatas suurte silmadega otsa ja pani ajama.

Ma leidsin sealse kultusekivi ka üles kuigi enne koju jõudmist polnud ma selles sugugi kindel kuna seal metsa all oli kive igasuguseid.

Kõhkluse koht oli selles, kuidas üle ringtee saaks ja et ikka õiges suunas läheks. Õnneks sellega probleeme ei tekkinud. Saime normaalselt hakkama. Ainus kehv asi oli see, et auto teede ääres oli sopp põlvini ja kui me ükskord teisel pool teed olime, kaalusid saapad vähemalt kilo rohkem 🙂 Maha seda ka kuidagi ei saanud aga natukese käimisega siiski läks kergemaks.

Mõte oli minna eemalt mingit teed mööda Kurna poole aga kuna see jäi eemale ja tundus, et suure tee äärest saab ka täiesti okeilt siis ei hakanud mujale minema. Pealegi oleks see kõrval tee lõpuks ikka sama tee äärde välja tulnud. Kohati käisime võsa vahel, vahepeal maantee piirde taga ja suure osa ajast kahe kraavi vahel. Tahtsime kiiresti edasi jõuda sest tasapisi ähvardas ilm hämaraks minna. Aga mõisa tahtsime päevavalges näha ja palju pilte klõpsida.

Õlleköögi teelt keerasime sisse ja pärastisel vaatamisel selgus, et ka sealt oleks ühe kultusekivi juurest saanud läbi minna aga see jäi mul kodus olles kuidagi kahe silma vahele. Samas oli mõisa viinaköök, mis silma hakkas. Nägi igatepidi põnev välja.

Kahjuks üsna haledas seisus. Tegelikult oli seal kõik käest ära lastud peaaegu. Suur osa kõrvalhoonetest on  ainult lagunenud alusmüüride näol olemas.

Viinaköögis käisime sees ka, uksed olid lahti. Päris kole oli aga samas leidus seal igasugust imeliku kraami, mida oli põnev vaadata. Ülemisele korrusele piilusin trepi otsalt, ei tundunud, et seal oleks kõige turvalisem ringi trampida.

Mõisahoone oli põlenud seda ma teadsin aga päris sellist vaadet vist ka ei oodanud nagu seal oli. Põhimõtteliselt midagi päästa pole. Kas lasta seista või kokku lükata. Üks tiib oli põlengust pääsenud kui kiiresti teeks võibolla selle poolega saaks isegi midagi ette võtta. Kuigi jah eks seal oli ka kõik niiskusest punnis ja lopergune.

Kui me seal tervemas tiivas sees ringi vaatasime käis õues mingi kolks ja A arvas, et meid võidakse luku taha panna. Ma seda ei uskunud aga seda küll, et keegi meile loengut lugema tuli, et miks te siin olete, kuidas siia saite ja et kogu see värk on ohtlik jnejne.

Aga hoopis mingi noormees oli. Ütles, et tuli vihmavarju. Ja appi- appi sadaski, täiega.  Meil oli plaanis mõisa juures söögipaus teha, et natuke üle poole teest peaks käidud olema.

Poiss tegi siis juttu ja rääkis, mis kohalikud seal teinud on, kuidas nad mõisa parki koristanud on ja et Üksikus Rüütlis kummitab jms. Lõpuks tunnistas üles, et on veidi joonud kah. Siis läks asi imelikuks, vihm jäi järgi aga poiss minema ei läinud. Meile tundus millegipärast imelik nagu tema nina all sööma ka hakata, samas galerii alune oli selleks nagu loodud. Käisime ümber maja ja tegime pilte aga tüüp seisis paigal ja ei kavatsenudki ära minna. Kippus nagu hoopis meid minema suunama 😀 Lõpuks läksimegi meie, tema juhtnööride järgi, läbi kultuuritunneli ja “meie majade” vahelt läbi 🙂

Kultuuritunnel oli täielik tuulekoridor. Mul hakkas nii külm, et söögipausi pidime edasi lükkama ja veidi tempot tegema. Pealegi sadas jälle lõrtsi ja vihma ja mida iganes veel.

Kusagil põldude vahel leidsime mingi kivihunniku, mis millegipärast tundus sobiv paik einestamiseks. Romantiliselt rehvikuhja kõrval, kuu taevas siramas, teisel pool päike loojumas, ahmisime sööki sisse, nälg oli silmanägemist võtmas 🙂

Edasi polnudki muud kui enamvähem Tartu mnt-ni välja. Kusagil põllul oli kergliiklustee, seda mööda saime natuke käia. Tee ääres olevaid kultusekive ei näinud aga lõbus oli siiski omavahel arutada, et kas see või teine kuhi võiks olla kivi või on see midagi muud 😀

Lõpuks pidime natuke ka päris Tartu mnt ääres käima. Oleks valge olnud siis oleks võinud ka tee äärses võsas kolada, tundus täpselt selline samblike ja puuseente mets olevat.

Assakul läksime küla peale. Nõiakivi otsisime üles. Kivi oli äge aga kunagi tahaks seda valges ka vaatama minna. Samas on seal veel mitmeid asju mida vaadata, et vähemalt üks käik sellel suunal tuleks teha küll veel 🙂

Vana Tartu mnt äärest hakkasime linna liikuma, tundus mõistlik. Rahulik, vaikne mitte nagu Tartu mnt ääres. Veidi pikem maa küll oli aga ma arvan, et palju mõnusam. Lõpetasime lennujaama juures.

Kaart on küll see, mis ma algselt tegin aga väga palju me sellest ka mööda ei läinud 🙂

Kilomeetreid:32/165

Pildigalerii