Bussiga Harjumaal.

Vahel käin memmekeste ekskursiooniga Eestimaad avastamas.  Sel korral küll midagi uut ei olnud aga sain meenutada oma retki, mis seal kandis on toimunud. Mõnikord on mõnus bussiga loksuda ja lihtsalt nautida kohalolu.

Sel korral käisime Lääne-Harjumaal.

Esimene peatus Harju-Madise kirik, juga, klindiastang. Mälestuskivid ja pink.  Mul tuli kohe meelde, kuidas eelmisel aastal seal kondamas käisin. Vaatasin ringi ja lõpuks tehti mulle kõik kiriku uksed lahti, et oleks aga ilusat vaadet 😀

Sel korral pühendasin ennast joa vaatamisele. Ma lihtsalt ei mäletanud, kas ma olen seda nii voolavana näinud. Eelmisest aastast ei mäleta, et seal üldse vett oleks olnud.Järgmine kirik Harju-Risti. Siin olin enne ainult ühe korra käinud mingi Muinsuskaitse seltsi torni üritus oli vist. Nii et olen selles tornis kunagi käinud aga muud, mis seal oli ma ei mäletanud. Seal on põnevaid detaile ja vaikuse laste rahupaik, mis on kenasti kujundatud.

Padisel oli plaan kloostris käia aga ma mõni päev varem nägin, et seal ehitatakse ja sinna sisse ei saa. Seega said mutid poes ja vetsus käia, ma jooksin ringi ja nautisin vaadet. Sügis oli seal ilus, roosid õitsesid, põõsad olid kollase-punase kirjud. Kloostrit sai ka eemalt uudistatud.

Järgnes Rummu karjäär. Spetsiaalselt meie bussile tehti värvad lahti. Seal anti mingi 15 minutit vaba aega vist või umbes nii. Igatahes vilkamad tegelased jõudsid mäe otsas kohvipausi ära teha ja udusse mattunud vaadet nautida. Kuna ma ei osanud arvestada sellega, et mäkke ronimine võib teoks saada siis loomulikult olid mul jalas sileda tallalised ketsid, millega oli päris huvitav pärast mäest alla liuelda. Hakkama ma igatahes sain.

Nagu ikka oli seal ilus. Ei mäletagi, kas sellise uduga mäes olen käinud?! Igasugu muid ilmasid on küll olnud… või siis vihma ehk mitte?!

Meenutasime üht minu esimest avalikku matka Rummu-Ämari-Vasalemma, mis võiks öelda, et on siiamaani üks parimaid retki, mis ma teinud olen. Seda võiks kunagi suve poole isegi korrata.

Ämari surnuaed.  Koht, kuhu ma nii tahtsin minna ja kuhu ma tollel eelmainitud matkal esimest korda matkasin, läbi õlgadeni lillevälja. Mmm. Sel korral siis teist korda, muljet avaldas endiselt.

Edasi sõitsime Keilasse. Käisime jaamahoones söömas ja sellega Keilas käimise osa piirdus.

Viimane koht nimekirjas oli Kumna mõis, kus oli kohvi- ja koogipaus. Seal ma alles kevadel käisin, nii et ma väga ei viitsinud mõisaomaniku juttu kuulata ja vahtisin niisama ringi. Mulle tundus, et nad olid veidi edasi jõudnud oma toimetustega. Igatahes ei mäleta eelmisest korrast läikivat valget marmorpõrandat, mille peale kohe kuidagi ei tahtnud välisjalanõudega astuda 😀 Mõni mammi võtiski jalatsid ära 😀

Klõpsisin detailidest pilte. Samas tundub, et ma tegin eelmine kord täpselt samasuguseid pilte, samadest asjadest ?!

Õues sai ka ringi vaadata. Uus oli see, et vana mõisamaja eest oli võsa maha võetud ja nüüd sai seda tervenisti imetleda. Kahjuks oli ilm küll selline, et head pilti saada oli suhteliselt keeruline. Loodetavasti tehakse see maja ka korda kui juba toimetatakse.

Viimane peatus tehti ka Martin Lutheri ausamba asukoha juures. Veel viimane võimalus sellest sellisel moel pilti teha. Varsti pannakse ausammas uuesti püsti 🙂

Valingu rahn ja tammik, Kumna mõis ja Keila mõisa saar

Oli üks üdini vihmane päev kui ma otsustasin, et ma lähen oma elroni kaart-i tuulutama. Ega tegelikult väga hullu ilma lubatudki aga lihtsalt sellist, mil kogu aeg natuke sajab. Tundus mõistlik kusagile lähedale minna, et kui tõesti asi väga hulluks läheb oleks võimalus suhteliselt kiiresti rongile jõuda.

Värskelt Keilas käinuna tundus see kant kuidagi hea turvaline. Natuke eeltööd ja mõtlemist, mis kohti ma seal kandis näha olen tahtnud, paar lisa “punkti” ja võiski teele asuda.

Esimene sihtmärk oli Valingu hiidrahn. Kivi ainuüksi tundus siiski nagu natuke vähe. Kaarte uurides leidsin, et kusagil peaks olema mõisahoonete jäänuseid ehk siis mitte küll lagunenud vaid lihtsalt ümberehitatud hooneid. Veel üks kultusekivi ja tammik, tundus juba päris “saagi” moodi.

Valingu raudteejaam- pärandkultuur.

Läksin putka taga olevat teed mööda edasi kuni majadeni. Umbes kolmanda või neljanda maja taga pidi see rahn asuma. Astusin majade taha pajuvõssa ja no kivi ei ole ja ei ole ja ei olegi. Peaks ju ometi silma hakkama. Ma olen seda varem ju rongi aknast näinud, ikkagi ei ole 😀

Löin käega ja otsustasin, et lähen vaatan need mõisa hooned üle küll tagasiteel selle kivi ka üles otsin.

Mida kaugemale raudteest jõudsin seda mõnusamaks küla muutus, selliseks päris külaks. Paekivi hoonete ja kurepesadega. Kuidagi mõnus õhkkond oli seal. Pean tõdema, et ma arvasin, et need ongi need mõisahooned ja kaugemale minna ei viitsinudki.

Halenaljakas on see, et kui ma oleks viitsinud sadakond meetrit veel minna siis ma oleks õige majani ka jõudnud. Kui netist pilte vaadata siis oleks tahtnud seda maja näha küll. Enda kehv eeltöö, öeldakse selle kohta 🙂

Pilti vaadates paistab eemalt elektrikapp, selle taga olevas puudesalus minu otsitav maja asuski 😀

Läksin tagasi. Kedagi näha ka polnud, et küsida kus see hiidrahn asub. Hakkasin mööda aiaäärt astuma. Tuli välja, et rahn on aias sees. Väravad küll lahti aga ikkagi kuidagi nõme minna ju kellegi hoovi. Tegin siis kiirvisiidi kähku sisse kähku välja paar klõpsu ja minekut. Pean tunnistama, et see oli ikkagi pettumus 😦

Raudtee lähistel oli üks kultusekivi ka. Ilmselt ma ei olekski viitsinud seda otsida kui eelnev ei oleks mind veidi mossitama pannud.

Ja täiesti uskumatu, et ma seda kivi üldse märkasin. See oli täiega võsas, silt kaasa arvatud.  Teise nurga alt oli natuke siiski võsavaba ka, pääses lähemalt vaatama, ilma põõsasse ronimata. Lohk oli peal täiesti olemas.

Üle raudtee oli kohe Valingu tammik. Alguses ma vaatasin, et pole ühtki tamme aga pärastpoole neid ikka tuli ja oli. Enamuse ajast käisin mööda radu sest mets oli väga märg ja ma siiski ei olnud selleks väga hästi ette valmistunud. Kui jalanõud peavad vett aga vesi üle ääre sisse pääseb siis on jalad ikka märjad, nii et üritasin ennast veidi hoida – alguses.

Eriti kaua ma seal olla ei viitsinud. Läksin edasi Korvi kalmistu poole. Millegipärast ma mäletasin, et seal pidi olema midagi erilist, mis mind huvitada võiks aga täiesti tavaline surnuaed, jalutasin läbi ja otsustasin minna otse mööda  põllu serva.

Samas muidugi tee ka kaugel poleks olnud, igatahes jalad said mul korralikult märjaks, püksid ka. Õues oli 10 kraadi sooja, nii et väga mõnus ei olnud aga samas ka külm mitte kui liigutasid.

Jõudsin välja enamvähem Pitkapoiste mälestusmärgi juurde. 23.09.1944 toimus seal lahing.  Sellepärast olid seal ka lilled, pärjad, küünlad.

Paras hulluke nagu ma olen, otsustasin ühe “kultusekivi” veel võtta. Märg olin niikuinii, mis vahet seal enam. Aga siis tuli välja, et sealt kaudu kust mina üritasin rünnata ei pääsenud praegusel ajahetkel küll kuidagi löögile.  Nii, et paar kilomeetrit tühja käimist nagu naksti. Samas seda vihmasadu oli kena vaadata nagu oleks udu tõusmas. Pilte oli küll suhteliselt võimatu teha, objektiiv oli lihtsalt vett täis, ei aidanud siin pühkimine ega nühkimine.

Hakkasin vaikselt lähenema Kumna mõisale.

Tee äärde jäid ait-kuivati ja valitsejamaja. Kuna vihma ladistas siis tegin kiired klõpsud ja ei mingeid kaunispilte. Lihtsalt mälestuseks. Mõnikord ilusa ilmaga läheks ja vaataks seal uuesti ringi ma arvan.

Kumna mõisa park oli kena. Paviljon oli paras koht, kus väike söögipaus teha. Samas puhus seal tuul, mis oli märgade riietega üsna ebameeldiv.  Nii et kauaks ma sinna ei jäänud.

Mõlemad mõisahooned olid jube ilusad. Ma ütleks, et vana veel eriti.

Edasi suundusin Keila kirikumõisa/pastoraadi peahoone poole. Mööda teed jõudsin põhimõtteliselt kellegi hoovi. Kuna eriti mujale polnud minna, kas tagasi  või üle põllu siis valisin viimase. Mõnus, sopa pritsis.

Õigest teeotsast oleks mööda kõndinud aga õnneks hakkas maja ise silma.

Ma ei tea, kas ma vaatasin ja otsisin maja nii hoolega, et teisel pool teed olev Lutheri mälestussammas jäi kahe silma vahele või? Igatahes ma ei näinud seda kuigi plaanis oli. Samas olin ma juba üle kere märg ja ei viitsinud enam väga kuhugi kõrvale astuda ja otsida. Seiklusvaim hakkas vaikselt otsa saama selleks korraks.

Keila poole läksin mööda kergliiklusteed, et saaks veidi kiiremat sammu astuda, vihm läks ka muudkui tugevamaks ja taevas tumedamaks. Õnneks polnud väga palju maad minna. Mingi kilomeeter või umbes nii.

Kui ma Keila jõe äärde jõudsin siis vaatasin, et mul on rongini pea tund aega aega. Järgmise peale poleks ma lihtsalt enam jõudnud. Otsustasin jõe kallast möödaKeila mõisa juurde minna ja seal natuke aega veeta.

Jõe äär oli päris kena, natuke sügisene.

Jõudsin Keila mõisa saarele välja. Vaatasin väikelinnuse varemeid, orjakivi ja mõisa.

Kuna aega oli käisin ka viinaköögi-ning moonakamaja varemete juures. Praegu polnud seal küll väga midagi näha. Talvel on vaade vahva.

Tundus, et aega on piisavalt kulutatud, oleks paras aeg rongi peale liikuma hakata, väikese põikega kiriku juurest läbi.

Siis hakkas mul äkitselt kiire, mõned minutid olid rongini aega ja kirik just päris raudteejaamas ei asu. Väike jooks ja jõudsin viimasel hetkel. 🙂

21km/Septembris:127km/Aastas:1232km