Ümber Ülemiste järve

Alustasin ümber Ülemiste järve kõndimist kusagilt Lasnamäe keskelt. Alguses tegin tempot, esimese pildi klõpsasin Ülemiste keskuse parklas sest see oli nii imeliselt tühi. Paar autot siiski oli.  Kuna inimesed on palju õues käima hakanud siis kartsin, et Järvevana tee äärne kergliiklustee on rahvast paksult täis. Oh, üllatust asi polnudki kõige hullem. Samas on seal muidugi mega igav kõmpimine ka, isegi hoidsin võsa vahele kui kusagil kannatas.

Veidi masendav oli näha, et järve äärde kavatsetakse veel kergliiklusteed teha, hunnik puid, mis maha võetakse oli ära märgistatud. Ma ei saa aru, kohe kuidagi ei saa, miks on vaja metsa asfaltteed??? Kõik teised pääsevad mööda seda metsarada niisama ka kõndima või rattaga sõitma, seal kannataks isegi titekäruga sõita. Ainult rulluisutajate jaoks teed ehitada on natuke liig minu meelest.

Järve taga kergliiklusteel oli paras rahvasteränne, isegi kui oleks kogu hingest üritanud poleks 2+2m vahet hoida saanud kui just jalgupidi vette poleks läinud. Õnneks seda maad oli vähe ja saingi mööda murumätast edasi liikuda ja lõpuks ka metsa. Linnupesa leidsin. Tundub, et sel aastal on neid palju või käin mina rohkem lahtiste silmadega.Ülemiste järve valisin sellepärast, et seal taga on alati suhteliselt vaikne olnud. Mõnda kalameest või koerajalutajat näeb aga üldiselt pole seal kedagi.

Sel korral sain üllatuse osaliseks. Kõik kohad olid inimesi täis. Ainult juhul kui tõesti päris vesisesse paika läksid võis neist korraks rahu saada 😀 Mul nimelt õnnestus see järve pool oleval teel, mis viib välja kaitsetsooni värvava juurde. Seal on küll ka tavaliselt porimülgas olnud aga et tee ja ka ümbrus vee all oleks olnud, pole ma veel näinud. Igatahes tagasi ma ei viitsinud minna aga oma “tenkudega” ma päris vette ka astuda ei tahtnud, seega sain kõvasti võsas ragistada. Kui ma sealt välja sain olid kohe kaks noormeest ninapidi juures ja küsisid, kas kusagilt üle oja ka saab.

Pärast seda oli inimesi üksjagu. Isegi üle kase ei saanud minna sest seal juba mingi perekond “kakerdas”. Soises metsas tehti grillipidu. Koprad olid seal ka kõvasti laastamistööd teinud.Teisel pool Kurna oja oli rahvast pisut vähem aga oli siiski. Sookured laulsid ja luiged pesitsesid. Mets Mõigu mõisa taga oli vett täis. Tavaline koht oli läbimatu sest need nö. purded olid vee all. Kõrval oli küll üks suur puu ja teine, mis pooleldi hõljus õhus. Mulle sellised pikad purded väga ei meeldi aga nagu näha siis valik oli, kas see või üldse suure ringiga minna.  Valisin siis otse tee, jõudsin õnnelikult üle. Kunagisest haldjametsast on hädised riismed alles. Kurb.

Käisin läbi küla ja läksin ka Mõigu kalmistult läbi. Sattusin selles mõttes õigel ajal, et kõik vanad kivid paistsid välja. Muidu on seal jube võsa aga praegusel ajal paistis see kõik kenasti läbi, avastasin enda jaoks palju uut.

Ja jälle ei saa ma aru nähtusest, kus teise inimese hauda pannakse orienteerumise märk. Tundsin juba kerget väsimust, oma 25km oli juba käidud. Lonkisin, vaatasin, et lennujaam on inimtühi ja võiks seal pilte teha.  Juhuslikult sattusin siis ka parkimismajja, kus ma pole varem käinud. Kui väljastpoolt vaadeldes pole see mulle suurt meeldinud siis seestpoolt oli päris äge. Varjudemängud olid lahedad. Tavaliselt ei saa korralikku pilti ka vanast lennujaama terminaalihoonest. Alati on kõik kohad autosid täis 😀 Isegi praegu oli üks. Kahjuks tagant poolt ikka eriti lähedale ei pääsenud. Lennujaama aia taga oli paar noormeest veel. Nemad tegid pilti, mina tegin pilti ja siis hakkas mitu G4S autot aias sees ringi sõitma, ei tea kas meie pärast või mitte aga ma arvasin, et ehk on targem minekut teha 😀Kõndisin Ülemiste linnakus, läbi Jüriöö pargi. Inimesi ega autosid polnud kusagil. Kummaline kui Peterburi mnt tühi on. Päike hakkas vaikselt looja minema.Kodukanti jõudsin 8 paiku õhtul. tegin veel paar klõpsu, mida muidu pole võimalik saada. Spordihoone on tavaliselt nii inimestest kui autodest ümbritsetud. Mänguväljak, millel olid mupo lindid aga, mis mingilgi moel poleks takistanud asju kasutamast, esimesed tulbid, kuldne tund.

Ümmarguselt tuli kõndimise kilomeetreid 30.

Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste

Kuna Ülemistejärve asum on oma mõõtmetelt Tallinna suurim ja seda on suhteliselt raske poolitada siis sel korral tegin üle pika aja matka nädalavahetusel. Kilomeetreid kogunes, kuidas kellelgi 19-23 või midagi sellist 😀 Adekvaatselt pakuks ikkagi 20 kanti.

Alguse pool (Ülemiste keskuse vastas) oli minu jaoks keeruline sest kergliiklusteid ma väldin. Aga kohati on Järvevana tee ja aia vahel puhas asfalt, tee mis tahad 😀

Üritasime siis kuidagi miskit rääkida, et tee nii igav poleks: paberivabrikust, härjapeajõest, veepuhastusjaamast.

Päris suure osa suutsime siiski teed vältida ja põnev oli ka sest ega ma nii väga seal võsas vahtimas pole käinud. Aia ja tee vahele jääb kohati ribake metsalaadset ala. Isegi kaks kitse jooksid seal -uskumatu sest seal pole justkui küll kuhugi mõistliku kohta minna. Loodetavasti jõudsid päris metsa tagasi.

Matkamise mõttes on kehvad lood ka sellega, et nüüd on ka Ülemiste järve Järve poolses otsas tehtud kergliiklustee. Raudalu pool võid lendava taldrikuga mööda pead saada. Varsti pole loodusest haisugi.

No vähemalt praegu on rahule jäetud Rae valla poolne külg. Aga eks nemadki taha seal kogu hingest asfalti maha saada. Mõelda vaid, mida seal siis teha saab kõike.

Igatahes õnnestus meil leida selliseid kohti, kus isegi mina pole käinud. Päris põnev oli ukerdada metsalodus. Vett oli siin ja seal. Pokud aitasid hädast välja ja kui ei aidanud siis leidus mõni puu, millest silla sai teha või, mis juba iseenesest oli silla eest.

Kurna oja toru oli vee all, nii et ülemineku alternatiivina polnud see kaalumiselgi. Minu õnneks 😀  Kuidagi kooslus vesi ja peenikesed purded ajavad mu tasakaalu tunnetuse täiesti paigast ära.

Läksime edasi ja leidsime ühe kena rohelise muruplatsi, mis oli kui loodud pikniku pidamise kohaks. Laotasime oma kraami välja kui meiega ühines üks tore Nõmme onu.

Tuli jalutama ja leidis, et me oleme piisavalt toredad, et meiega koos jalga puhata. Küll see onu ikka puuris ja uuris, kes me oleme aga suhteliselt raske oli midagi  ta küsimustele vastata.

“Kas te olete ekrelased jah?”
“Ei hoopis demokraadid jah? Need armastavad loodust”
“Mis vennaskond te olete kui nii võib küsida? Teil ju siiski naised ka seltsis” jne jne. Lobises teine palju aga ei olnud ebameeldiv, pigem nagu päeva nael. Ettearvamatu tore juhtumine.

Selliseid suhtlejaid inimesi võiks rohkem olla, nii harva kui mõni teregi ütleb, rääkimata muust.

Meie teekond lühenes umbes paari kilomeetri võrra sest juhuslikult oli Kurna ojale langenud üks väga hea kasepuu või tegelikult isegi mitu.  Nagu ma ütlesin ei meeldi mulle eriti sellised purde moodi asjakesed aga see oli täiesti okei. Olid oksad millest kinni hoida ja kui ühe puu peal käia ei suutnud sai jalga teise puu peale toetada. Õige pisut oli kahju, et me sohu ja kobraste juurde ei jõudnud. Teisalt oli selline sillake kõigile veidi elevust pakkuv. No ja tegelikult nägime me vett ja kopra jälgi seal ka, kus ma varem sattunud polnud 😀

Sammusime mööda Tallinna piiri. Vaatasime uut ja vana piirimärki. Saime veel ühe kosutava purderalli ehk palju vett ja palju puid, mida mööda astuda. Õnneks pole rohkem metsa maha võetud aga  sellegi poolest on kõik üsna hõre.

Vaatasime üle vana külaplatsi, mida oleme korduvalt söögiplatsina kasutanud.  Astusime ligi Mõigu mõisale. Lonkisime mööda Peetri küla sest see on ikkagi põnevam kui marssida mööda Vana-Tartu mnt äärt. Vallutasime kaks “mäge”. Külastasime vana hiiepaika ja lõpuks tegime kiire lõpu ehk poolteist kilomeetrit Tartu mnt veerel.

Hoolimata sellest, et ma olen korduvalt ümber Ülemiste järve käinud siis ikkagi on igakord kuidagi eriline ja teistmoodi. Kunagi ei tea, mis olud ees ootavad ja alati on midagi vaadata.

 

Kuue järve matk ja selle eel

Nädala alguses tuli mõte, et teeks ühe järverohke matka. Plaanis oli ette võtta 6 järve aga juhtus, nii et sai 7 järve üle vaadatud +2 peaagu silmatud ehk kokkuvõttes vaatasime üle pooled Tallinna järved.

Kutsusin avalikult inimesi kaasa seega otsustasin paar päeva enne päris matka mõned kohad üle vaadata. Ilm oli tol päeval küll selline, et normaalne inimene ei aja koeragi välja aga mina ennast piitsutasin küll.  Pealegi jäin hilja peale ka, nii et ma tõesti plaanisin korraks minna.

Männikul oli kõik selge.  Üht mälestuskivi tahtsin üles leida aga ilmselt on see lumehunnikute all ja lõin käega. Eks suve poole satub sinna kanti veel siis lihtsam otsida.

Kõik see lumi lirtsus ja plärtsus, järvejää tundus ka täiesti lödi. Männiku kivi juurde ei viitsinud minnagi sest seal oli loik suisa lahti.

Lippasin edasi kuni Kurna ojani välja. Mõtlesin algselt sealt Järvele minna aga mõtlesin ümber. Kant on tuttav, pole hullu kui pimeda peale jääb ära ikka ei eksi ja paar kilomeetrit siia-sinna ei oma erilist tähtsust minu silmis. Natukese aja pärast ma hakkasin ennast natuke kiruma sest oja äärt mööda minnes sumpasin põlvini lumes ja liikumine oli päris aeglane. Samas oli vahva, lund hakkas sadama ja päris ilus oli.

Lõpu osa saingi pea pimedas metsas käia. Samas oli tänu lumele piisavalt valge, et ei pidanud telefoni taskulambiga teed otsima 😀 Omamoodi täitsa vahva oli, tavaliselt on kuidagi, nii et appi pimedaks läheb, ruttu metsast välja. Võõras kohas on see muidugi mõistlik aga kipub kuidagi ka tuttavates kohtades nii olema 😀 No tegelikult on mõte see, et mis sa seal pimedas metsas ikka vahid, pole midagi näha. Aga samas oli nii äge, kuidagi teistmoodi kui muidu.

Kui FB-s matka välja hõikasin siis tekkis selline probleem, et seda ei näidatud mitte kellegile, võimle palju tahad 😀 Esimesed huvilised, kes tulid, ainsaks ka jäid. Ise üksi olin ainuke osaleja. Tundus nagu suhteliselt pointless üritus aga minemata ka ei saa nagu jätta. Mõtlesingi, et kui kedagi kohale ei tule siis lähen järgmist matkarada uudistama.

Enne kodust välja astumist sain teada, et 2 inimest on siiski tulemas.  Lõpuks oli meid isegi 7, mis grupi mõttes on väga hea suurus. Selline mõnus privaatne.

Ilm oli hoopis midagi muud kui paar päeva tagasi. Päike siras, natuke tuli raheterasid, külma oli parasjagu. Lund rohkem kui küll 🙂 Imeilusaid vaated igal pool. Mets nagu Lapimaal. Esimesed viis järve nägime kohe peaaegu, et ühe hoobiga ära. Pumba järv, nimeta järv, Männiku järv, Väikejärv ja Raku järv.

Kulgesime suhteliselt mööda Tallinna piiri. Vaatasime üle Männiku hiidrahnu ja Vanapagana kivi. Kurna oja äärde jõudes oli mul super hea meel, et ma viitsisin end mõned päevad varem kohale vedada ja mingigi aimatava raja sisse käia… oli endal tunduvalt kergem. Lumi oli kohati poolde kintsu, nii et kui mul võhm väljas rääkisin ümberkaudsest kultuuriloost 😀 ja kui oja lõpuks ületatud sai, tegin ettepaneku sööma hakata, sain natuke hinge tõmmata.

Edasine tee kulges Ülemiste järve tagant, mõisa hoovi pealt, Peetri külast läbi, üle “kõrgmäe”, läbi soo pühale mäele ja pühamäe järve äärde.

Lisaks näitasin näpuga veel kahte nimeta järve, nii et 50% Tallinna järvedest sai üle vaadatud 🙂

15km+14km/Jaanuar:104km

Ülemiste taga metsas

Peale Tallinna maratoni oli ühel tegelasel vaja jalgu venitama, sirutama, taastama minna. Mina see ei olnud, mina ei jookse – vähemalt mitte veel. Pealegi ma arvan, et kui ma just hulluks ei lähe siis maratoni ma jooksma ei hakka 😀 Ilmselt ma olen liiga laisk ka, et trenni sellisel tasemel teha, et ise pärast rahule jääks. Nähes maratoonlasi, kes tulid, kes näost kaame, kes tulipunane, longates, liibates, hing vaevu sees – siis erilist isu ei tekita selline värk.

Pärast jooksu läksime jooksuga trammi peale sest busse ei jõudnud ära oodata. Trammist maha saime siis tulid kõik bussid korraga, nii et pidime bussi peale ka jooksma, mul oli nalja kui palju. I krimpsutas veidi nägu 🙂

Sügis metsas=seened. Metsaalune oli igasugu seeni täis aga mina suurt osa seentest ei tunne, nii et oli ainult pildistamise rõõm.

Juba eelmisel aastal nägin seal mingeid imelikke seeni. Alumine ots on sellel nagu tavaline suur pruun seen (võibolla mingi riisikas) ja peal kasvavad pisikesed valged. Ilmselt on valged pruuni hõivanud aga et seda on massiliselt ja teist aastat järjest, tundub mulle imelik. Igatahes ma kavatsen järgi uurida, mis värk on 🙂

Nii juba enne kui ma postituse valmis olen saanud, sain teada: mustjas pilvik parasiitlehikuga 🙂

Kuivanud punase kärbseseene, mis omal moel nägi isegi päris nupsik välja.

…ja ilmselt roosa…

Mingi pilvik (kui netist üritada määrata, läheb keeruliseks aga seeneraamatus mul pilvikuid eriti ei ole)

Vahepeal vaatasin niisama ringi ka, seened muutusid üksluiseks. Kohe hakkas silma üks männipuu. Ilmselt üraskite poolt ära näritud, koored värskelt maha kukkunud. Pean tõdema, et midagi sellist polegi varem märganud. Kaskedel käiguradasid ikka näed.  Selliseid konkreetseid rõngaid, ei tule justkui ette. Samas neid oli seal veel, teistel mändidel küll vähem, ilmselt on erinevatel üraskitel erinevad kombed. Osad ovaalid ongi sellised pesa moodi- üraskite pesad 🙂

Jalutasime edasi järve tagumise külje poole. Vahepeal oli puid maha võetud, miks jäi minu jaoks mõistetamatuks. Rada mööda olen ennegi käinud oli teine täiesti korralik. Ei saa ka öelda, et võsa oleks maha võetud sest tee ääres vedelesid männid. Ja pärast ka konkreetselt tee peal ees. Jalakäijatena polnud meil väga hullu, et neist üle ronida aga üks rattur pidi päris korralikult ponnistama, et läbi pääseda.

Natuke aega oli üsna igav kõmpimine aga järve taga läks põnevamaks. Seal on üsna palju soist ala, kuhu märjal ajal väga “metsa” alla vaatama ei kipu. Praegu oli mõnusalt kuiv ja pääses igale poole ligi. Liikusime siia-sinna. Lõpuks “eksisme” ära.  Päriselt seal ära eksida muidugi ei anna aga kui mööda maad seeni jahtida ja suvaliselt igas suunas liikuda siis suunataju ajas sassi küll. Samas oli põnev ringi uidata. Seenevalik läks ka teiseks. Oli igasugu puravike, külmaseeni, riisikaid jm.

Metsas oli täiesti hämar. Piltide tegemisega oli kergelt probleeme.

Maastik oli kihvt. Tekkis kohe tahtmine värvilisemal ajal tagasi minna.

Kasepuravik, mille ma määrasin kaskede järgi. Samas võib vabalt ka kirju puravik olla 🙂

Punaseid pilvikuid olid kõik kohad täis.

väikesed lillad seened

Vahepeal kui me “eksinud” olime sain ennast rõõmustada, tõmbasin I haneks. Näitasin, näe siin on matkarada… aga vaene väsinud I ei mõistnud mitte tuhkagi, vaatas ja imestas, et näe ongi 😀

Jõudsime oma teega Kurna oja juurde välja.  Kusagil vees keegi pladistas väga kõvasti – võibolla kobras – neid on seal palju. Meie ei näinud igatahes kedagi.

Kohe kui ma sain öeldud, et siin ma pole elu sees olnud, hakkasin omi sõnu sööma. Jõudsime Tallinna piiripostini ja siis teiseni ja siis tuli teekond ka meelde.

Kohe jõudsime ka Raudalu kivideni. Mõlemas kohas olen ühe korra käinud, nii et väga piinlik pole et kohta kohe ära ei tundnud.

10km/Septembris:52km/Aastas:1157km

Linnasaraseretk 2. Nõmme-Mõigu.

Linnasarase teine etapp: Nõmme- Mõigu. Üldiselt kulgesime mööda piiri aga vahepeal läks see läbi Ülemiste järve, seega olime sunnitud valima, kas järve eest või järve tagant, kas kuiv asfalt või soo, mets ja sopp. Mu meelest polnud nagu vaja validagi 😀

Alustasime Nõmmel Glehni kuju juures. Kuna jõudsime natuke varem, käisime korraks vanakal, üks seltsimees sai seal viimase lume peal pooliku kelguga alla lasta 😀

Läksime alguspunkti tagasi, et uuesti samast kohast läbi käia 😀

Piiri tn ja vana raudteetammi mööda jõudsime Ülemiste järve taha välja.  Tee peal nägime kitsarööpmelise raudtee Rahumäe jaamahoonet, Rahumäe raudteesilda, Liiva jaamahoonet ja veetorni.

Igatepidi kenasti kaunistatud.

Seest oli vähe viisakam.

Liiva jaama veetorn

Kuna ma olen korduvalt seda sama maad läbinud siis eriti ei viitsinud pilte ka teha. Kuidagi tundus, et pole nagu millestki teha. Kevad polnud veel suure lombi taha jõudnud, mis omamoodi oli hea, maa oli külmunud ja me ei pidanud hullus sopas mässama nagu ma alguses kartsin.

Elus satika kinkisin ära 🙂

Jõudsime Kurna oja juurde. Mõtlesime järve ka vaatama minna aga jäime vahele 😀 Aga see oli isegi omamoodi lahe, patrulli tüübid jäid endale kindlaks, et me ikkagi ei tohi järve äärde minna aga samas lobisesid ja ajasid muhedalt juttu.  Ja niiiiiii naljakas oli kui üks mees keelumärgile toetas ja see ümber kukkus 😀

Järv paistab ja patrullauto ka kui terasemalt silmitseda.

Mõned jeesukesed kõndisid meil vee peal aga üldine enamus otsustas ikkagi kobraste poolt ära järatud sohu minna 🙂

Enne sood oli palju purdeid, mida proovida tuli. Ühest mindi üle, ülejäänuid katsetati. Toeks võiks öelda, et võeti terve puu, et raskem oleks siis seentega 🙂

Kobras oli mändi närinud.

Hambajäljed

Tundub, et koprad on nagu hunt kriimsilmad, mitme ameti peal, kes langetab purdeid, kes kaevab kraavi…

Esimest korda kui sinnakanti sattusin siis võttis veidi kõhedaks küll, maa oli siis pehme ja nägin igal pool kopra auke, siis  mõtlesin et huvitav, milline see maapind altpoolt võiks välja näha.

Samas on see mets nii mõnus seal, et kusagilt ringiga ümber selle ka minna ei tahaks.

Mööda soist metsa uidates võib tunduda, et sild jääb päris kaugele, tegelikult on see torust umbes kilomeetri kaugusel. Ilmselt kui olud on vesisemad siis sillast kuiva jalaga üle ei saa aga  meil vedas ainult suur loik oli tee peal ees.

Silla pealt on imeline vaade ojale.

Teisel pool oja pidasime pikniku. Selleks ajaks oli umbes pool maad käidud.

Samas lähedal on üks ilus väike kasesalu.

Liikusime mööda teed edasi, vett oli palju. Sookurgi oli palju.

Selle nurga peal tekkis juba igipõline teema, kust me edasi läheme. Mina tahtsin ikka läbi haldjametsa, retkejuht tahtis natuke nagu teed mööda minna sest siis oleks eelmisest aastast erinev rada olnud. Aga no rahvale vastu ei saa, läbi metsa on ikka ägedam 🙂 See niiske ala, kus sügise poole oli “järv” oli veel sel hetkel piisavalt külmunud, et üle minna.

Täielik pettumus oli see, et see ilus mets oli maha võetud.

Käisime vanalt kiigeplatsilt läbi, vaatasime kas sipelgad juba tegutsevad.  Olid tegusad küll.

Panime matkajuhile paju kasvama siis on järgmine kord jälle põhjust läbi metsa minna 😀 Muidugi juhul kui seal üldse enam mingit metsa on. Eelmisel aastal võeti teiselt poolt puid maha.

Lonkisime üle põllu Peetri tuuliku juurde.

Sealt üritasime läbi küla orienteeruda. Jäime kraavi taha kinni. Kraavis ujus haug, see oli äge, kõik läksid elevile.

Betoonist maja küll aga kuidagi inimlikum või mis?

Leidsime kõrge mäe. Ilmselt ehitamise käigus tekkinud, ainus imelik asi oli see, et miks nii kõrge ja nii järskude seinadega?

Võsast läbi rühkisime pühamäe poole. Natuke oli silmailu ka. Harilik karikseen.

Enne veel kui kohale jõudsime tuli mööduda majast, mille väraval silt- lasen hoiatamata. Eelmine aasta tundus, et seal veel elati. Kuigi maja tundus mahajäetud olid kõrvalhooned enamvähem ja aed justkui korras. Aga nüüd oli maja põlenud ja kõik kuurid viltu vajunud.

Veidi veel ja jõudsimegi Mõigu kalmistule ehk pühamäele ehk tõenäolisesse endisesse pühapaika.

Julius Jäckeli, Tallinna Toomkooli muusikaõpetaja, dirigendi ja koolijuhi ümber lükatud hauakivi.

Laps, kes ilmavalgust ei näinudki või sündis ja suri samal päeval 4.12.1904, sai nimeks Samuel Reinhold Winkler. Huvitaval kombel kandis täpselt sama nime Seewaldi haiglakompleksi rajanud arst, kohe tekkis huvi kas neil on ka seos omavahel?

Läbi pokude maa astusime Tartu mnt poole. Tee ääres oli endiselt see maru põnev elamine 😀 Mõni asi püsib muutumatuna ka.

Sellega asi enamvähem piirduski, kes läks bussi peale, kes otsis oma autod üles, kes liikus niisama kodu poole.

Sel korral:17km/Aprillis: 33km/Aastas:466km

8.aprill 2018 Eelmine matk

Kes edaspidi tahab kaasa lüüa siis:

6.mai 2018 Mõigu- Pirita