Aegajalt otsin matkamiseks netist inspiratsiooni. Juba umbes aasta tagasi sattusin ma täiesti juhuslikult Soolembese rännakutele ma ei mäleta, kas ma tol hetkel ka midagi oma matka jaoks leidsin aga miski avaldas mulle igatahes muljet ja käisin vaatasin üle, kas Facebookis ka midagi on. Isegi kui koguaeg silma all ei ole, siis vähemalt aegajalt jookseb uudistevoost läbi. No põhimõtteliselt nii ka jäi, jooksis uudistevoost läbi 😀 Aga millalgi detsembris hakkas mingisugune retk silma, õieti retke pildid. Vaatasin neid ja korraks käis mõte peast läbi, et läheks ka mõnikord aga lõin suhteliselt käega.
Jaanuaris tuli jälle teave ühe retke kohta. Kirjutatud on pikk-pikk jutt, mis lõppeb sõnadega, et kui see rännak sind kõnetas, võta ühendust. Sel korral kõnetas piisavalt, et küsida oma “100” küsimust: kuidas kohale saab ja kus me liigume, millised riided selga panna ja kõik muu säärane.
Igatahes panin ennast kirja ja siis mõtlesin, et tegelikult võiks ju mõne tuttava ka kaasa kutsuda. Kõik olid suure hurraaga nõus, mis sest et hommikul tuli väga vara tõusta. Minu kell tirises 6:06. Silmad ma ometi kuidagi lahti sain, hommiku kohvi sain joodud. Ja kui mineku aeg käes oli, siis oli uni jälle peal 🙂
Saime kokku ja läksime liikvele. Esimene peatus oli Lauritsakivi juures, Kuusalus. See oli ainuke koht , kus ma enne ka käinud olen.
Järjekordselt sain ma teada, et kui ise ei uuri või ei tea, et teine inimene on piisavalt eeltööd teinud, siis jääd pooltest asjadest ilma. Ma polnud kuulnud ka, et seal samas peaaegu kivi kõrval on silmaallikad. Sel korral vaatasime need üle.
Natuke ringi käinud, sain vähemalt mina unest võitu ja väga mõnus ja ergas oli olla. Edasi sõitsime juba Turjemäele. Lähim koht, kus mina olin käinud oli Muuksi linnamägi, nii et minu jaoks oli kõik uus ja põnev.
Ronisin kohe Turje mäe seljale vaatama, mis seal paistab. Vaade oli väga eestlaslikult sinimustvalge.
Ronisin alla tagasi. Turje keldri juures läks meil hulk aega. Lihtsalt imetleda ja vaadata. Kihvt oli kuulata, kuidas vesi jäätorus sulises. Palju jääpurikaid ja hiigelsuuri puid.
Turjekeldri juga on üks väheseid jugasid, mis langeb liivakivilt, on umbes 4m kõrgune. Oma vee saab see Turje ojast. Joa all on Turje allikas, mis on uuristanud koopa, mida tuntakse Turje keldrina.
Ennemuiste olevat siin vanapagan viina müünud või hoopis kaunid sortsipiigad. Ka Kalevipoeg peatus Soomest saelaudu tuues Turje keldris, kus neiud ta purju jootsid. Kalevipoeg sattunud kokku kurivaimuga, kellega karvupidi kokku mindi. Jõu poolest olnud nad võrdväärsed. Kalevipoeg äsanud lauajupiga, siil andis talle head nõu: “ikka serviti, ikka serviti”, mille eest kalevipoeg talle oma kasukahõlma andis. Sellest ajast saadik tuntakse kohta ka siilikõrve nimega.
Teisel juhul andnud head nõu hoopis rott. Hea nõu eest tahtnud ta endale kaitset kullide eest, mille peale kalevipoeg talle männiokkaid selga raputanud. Okkad kasvanud rotile naha sisse ja seal sündinudki esimene siil. (folklore.ee)
Turjeoja org
Edasi läksime Turjemäele, kus oli Palju kivikalmeid. Esimeses kohas 7 ja eemal veel mõned.
Leidsime värvilised palvelipud.
Edasi liikusime metsa vahel. Vaatasime puid ja nautisime loodust. Kohati meenutas mulle lapsepõlve, kadakate vahel jooksmist.
Puhkepausi ajaks pisteti meile paberid ja pliiatsid pihku. Hakkasime joonistama. Mulle meeldis. Foto: Soolemb
Jätkasime oma käimisi metsa all. Suured sarapuud ja veidi soine ala.
Käisime kuningakalmetel, millest saime teada alles pärast seal käimist. Samas olid seal sellised kahtlased kühmud küll, mis tekitasid küsimusi.
Möödusime vägevast aiast. Paekivi vahele oli pandud maakive ja vahele veel mõned paekivi plaadid püsti ka.
Üsna varsti pärast seda jõudsimegi pangapealsele. Vägev kõrge pank keset metsa. All oli mitmeid allikaid.
Silmad tasub lahti hoida sest okastraati vedeles küll jumala igal pool.
Kui me seal üleval astusime, läks jutt selle peale, et panga all kasvab looduskaitsealuseid taimi. Ma nuiasin nii kaua kui mõni välja ka toodi. Üks neist on nt. mets-kuukress. Alla minnes leidsime esimesed kõdred sai neid igatepidi pildile püütud, et väärt kraam ja nii.
Pärast tuli välja, et seal on nendest suisa võsa. Aga eks see vist nii ongi, et taim võib haruldane olla aga heade kasvutingimuste korral võib seda korraga ühes kohas palju näha. Tahaks seal suve alguses olla kui kõik see väli imeliselt lõhnab.
juurikaalune maailm
Liikusime vaikselt edasi ühe vana talukoha poole, läbi metsa, üle kraavide, imetledes seda, mis loodusel pakkuda oli.
Maja juures tegime söögipausi.
Paus tehtud, pidime 300 meetrit tempokat kõndi tegema. Aga ega me kõrvalhoonest kaugemale jõudnudki, vaatasime ukse sepiseid ja tegime pilte. Natuke naerma ajas küll aga samas oli nagu natuke armas ka. Või no ma tean seda tunnet, et oleks vaja matkal mõni kiirem samm teha aga just siis jääb midagi tee peale, mis huvitav ja põnev tundub 🙂
Järgmine peatuspunkt oli põdraniidi kivi juures. Päris hea suur mürakas. Aga otsa kannatas ronida küll. Foto:Aire
Kivi peal oli juba meremüha kuulda, jõudsime kokkuleppele, et vaatame korraks randa ka ja hakkame siis kodu poole liikuma.
Tee peal oli mitme tipuga kuusk
Kui autode juurde jõudsime oli juba pime.
Rääkisime veel, mis kellelegi meeldis, mis oli põnev, mis igav.
Sel korral oli selline vaikne rahulik käimine. Mulle meeldis, eriti just see, et sai “piduri” peale tõmmata ja kohalolu nautida. Ma ise kipun alati liiga palju ja liiga pikalt ette võtma. Ja kunagi ma lähen Soolembese retkedele raudselt veel.
Kilomeetreid sai umbkaudu:12 /aastas:132
Minu rajad 