Sõjavangide kalmistu, Soosepa raba, Viimsi terviserada

Üks ilus laupäeva hommik kui tahtsin välja minna aga ühtki väga head ideed ei olnud, võtsin endale paar sihtmärki ja otsustasin ülejäänud maa sealt vahelt juhuse hooleks jätta.

Teadsin, et jänesekapsad õitsevad. Kose metsas olid ilusad lillaõielised kapsad eelmisel aastal, otsustasin vaadata, kas need on alles.

Teiseks punktiks valisin Pirita sõjavangide kalmistu. Seal ma polnud varem käinud ja seal ümber olev mets on ka suhteliselt vähe avastatud.

Kolmas punkt- Matka tee, Pirital

Neljas punkt-Soosepa raba

Viies punkt – minu karulaugu koht

Kuues punkt Viimsi terviserada sest seal pidavat käopäkk õitsema.

Sel korral saab postitus hirmus lilleline sest kõiksugu õisi oli juba nii palju ja nii ilusaid.

Õitehullus hakkas juba Lasnamäel peale.

Esimesed maasika õied

Toomingaid igasuguses staadiumis: täies õies ja alles nupud.

Kose metsaalune oligi lillasid jänesekapsaid täis.

Et järgmisesse punkti jõuda oli vaja üle minna Pirita jõest ja läbi metsa. Kloostrimetsa tee ja Metsavahi tee nurgast läheb tee metsa, mis viib kalmistuni.

Mul polnud aimugi, mida oodata. Aerofotolt oli näha, et midagi seal on aga mida täpsemalt ei tea, googeldama ka ei hakanud, et oleks põnevust.

Mulle tundus see tee jube pikk ja sirge. Tegelikult polnud poolt kilomeetritki aga sirged teed on kuidagi pikemad kui kõverad 😀

Lõpuks jõudsin kohale. Pean tõdema, et mulle täiesti meeldis see kalmistu. Tundus nii mõnus vaikne kohake viimaseks puhkuseks. Ilus roheline muru, ülaseid täis tipitud, linnud laulmas, liblikad lendamas. Ümberringi suured vanad puud.

Mets oli seal vägev. Vanad kuused päikesevalgus vaevu läbi paistmas. Mõnusalt ürgne.

Seda muidugi teest eemal. Nii kui raja äärde jõudsid nii ka prügi igal pool vedeles. Samas peab tõdema, et Tallinna kohta siiski suhteliselt puhas.

Palju erikujulisi ja huvitavaid mände leidub seal.

Sõnajalad nagu pead tõstvad tulnukad.

Kolmanda punktiga oma nimekirjas läks mul veidi nihu. Kodus kaarti vaadates nägin, et kui surnuaiast mööda minna siis pean veidi paremale kalduma, et jõuda matka teele. Aga ma kaldusin väga palju paremale ja jõudsin jasmiini teele, nii et sel korral jäi mul matka tee nägemata, tagasi ka ei viitsinud minna.

Soosepa rappa minekuks tuli üle raudtee minna, otseloomulikult sattusin kohe suurte siltidega tähistatud eramaale. Kuna tegemist oli lageda platsiga siis ma otsustasin, et ma ei tee kellelegi liiga kui ma sealt üle lähen.

Aga sellised sildid ärritavad mind natuke küll. Kui sa paned lagedale platsile sildi, et eramaa. Siis on mul tegelikult õigus sealt päevasel ajal läbi jalutada, samas kui lisa – omaniku loal, teeks muśt justkui mingi pahareti kui ma sealt läbi lähen. Kui omanik arvab, et tema luba maksab, millega ma tegelikult olen täiesti nõus, siis pangu oma telefoni number ka suurelt välja, et ma saaks seda luba küsida või pangu inimene platsile, kes siis otsuse teeb, kas ma tohin läbi minna või mitte. Urrrr! Lisaks võiks maha märkida kust maalt see tema maa otsa saab, võin serva mööda ka kõndida .

Õnneks algab raba seal samas. Käidud on seal nüüdseks juba päris mitmeid kordi ja hakkab juba vaikselt tuttavaks saama. Mõnus on ikka.

Karulauku sain oma kohast ja nii palju ülaseid kui seal oli, pole ma vist küll kunagi näinud.

Kraavi pervel oli mustmiljon varsakapja.

Astusin ülevalt poolt põhjakonna trepi poole, mööda kergliiklusteed. Natukese aja pärast selgus, et see on alles pooleli. Jälle ma tahaks viriseda, et kui tee niiviisi otsa saab, et sealt pole võimalik põhimõtteliselt  kuhugi minna siis võiks ju mingi sildi panna, et tee saab otsa või midagi sellist. Mul vajus suus suhteliselt lahti kui sellist lõpplahendust nägin 😀

Eks ma siis koperdasin üle mullahunnikute ja muu värgi, tagasi ka enam minna ei viitsinud. Kui märg oleks olnud, poleks sealt läbi ka pääsenud ja ma oleks hirmus tige olnud.

Läksin trepist alla, vaatama kus need käopäkad olla võiks. Leidsin üles.

Olid juba veidi äraõitsenud.

Mõni õis oli värskem ka.

Seekord sain “plaani” peaaegu täidetud. Matka tee jäi vahele aga sinna ma satun kunagi niikuinii. 🙂

Käisin:17km/ Mais:107km/Aastas:702km

Advertisements

Mäealuse MKA

Kui nägin, et RMK Viimsi külastuskeskuses on perepäev, siis tundus et tahaksin sinna minna. Isegi ei tea miks aga kuna ma polnud seal käinud siis tundus hea mõte. Tahtsin minna sealt edasi Pandju saarele aga tuli välja, et alates 14.dast on seal käimine keelatud. Olin pettunud aga ei tahtnud keelust üle ka astuda.

Lõpuks otsustasime A-ga RMK-sse  minna ja vaadata, mis edasi saab. Kuna A oli ikka veel pooleldi haige ja ma ise ka nohune, siis ei pidanud võimatuks, et sellega asi piirdubki.

Saime Kadriorus kokku. Mina lippasin jälle kanalist Poskasse ja jõudsin isegi natuke enda ümber vaadata.

Viimsis leidsime külastuskeskuse lihtsalt üles. Üllataval kombel oli seal hullult põnev. Vaatasime katsetasime kõik asjad läbi.

Põnevad eksponaadid igatahes, kes pole käinud sellele soovitan.

Läksime mere äärde. Vett ei olnud nii vähe kui arvanud oleks. Jube palav oli ka. Oma tilkuvate ninadega polnud see sugugi mõnus.

Seega otsustasime hoopis metsa minna. Oligi juba ammu tahtmine vaadata, mida leidub Mäealuse MK-l.

Esialgu jõudsime küll Karulaugu Terviserajale. Kõik rohetas karulaugust, mõnus.
Lõhn oli ka nii tugev, et isegi oma nohuse ninaga tundsin seda.

Rauaallikas oli täiesti toimiv – see uus.

Ei saanud ka kuradikoopas käimata jätta kui juba sealkandis olime. Leidsime suhteliselt uue täienduse “graffiti”maailmas 😦

Koopa kõrvalt oli värskelt midagi alla ka sadanud.

Vaatasin siis selle päris rauaallika ka üle. :/

Jõudsime suusamäe alla. Lund oli veel küllalt, eemalt vaadates tekkis tunne, et võiks äkki lumeingleid teha aga lähemalt vaadates enam väga ei tahtnud 🙂

Kuna A polnud kasekivi juures käinud, viisin ta sinna ka. Põhimõtteliselt jäi ju tee peale. Pärast vaatasime, et oleme vist tupikus. Kaardilt vaadates ei tundu nii, igatahes keerasime otsa ringi ja läksime vastassuunas.

Sealt sai natuke maad mööda aia äärt minna, edasi läksime põllule. Võsa servas paistis, et on eramaad ja aiad ja… Ühesõnaga seal kus kannatas minna läksime läbi. Võsas iseenesest oli ka põnev, mingi vana palgivirna alune hakkas silma, karikseened olid hiiglaslikud.

Matka teelt käisime ka läbi. Tegin uue taustapildi aga tundub, et varsti tuleb niikuinii uus teha.

Edasi otsisime kohta kust metsa põigata, igal pool tupikud, eravaldused jms. Aga lõpuks leidsime  selle “augu” ka kust metsa pääses.

Leidsime mitmeid suuri kive

Väga mõnus metsaalune oli.

Midagi militaarset leidsime ka.

Kivi peal kasvab pisike nunnu kuusevälu.

Rähni pidulaud ehk mitu hunnikut käbipuru.

Lubasin A-le, et ta võib sinililli ka näha. Kippus kehvasti minema, esialgu leidsime ainult ühe. Pärast nägime kahte veel, tänu sellele, et ma suutsin neile peale astuda ja A “kisama” pistis.

Puhkepaus, kuuse all, mis üritab mastimänni moodi välja näha. Lähivaatlusel avastasime, et oleme pisikeste mändide kuuskede pesas.

Päris tõsine kivi tee.

Mets ka kive täis.

Mõnus astumine oli kuni jõudsime teeristini. Ühel pool oli liuväli, teisel pool tiik ja otse ees mets, mis oli väga kutsuv. Läksimegi sinna aga varsti saime aru, et oleme veega ümber piiratud.

Keerasime otsa ringi ja proovisime jääteed mööda. Esimesest kraavist üle, teisest enam ei läinud, tundus, et asi ei lähe sugugi paremaks. Risttee või ristvee?

Lõpetuseks võtsime siis selle tee, mis tundus kõige hullem ehk tiik keset teed.

Aga tegelikult oli nii et kui sellest loigust kaarega mööda läksime siis oli tee väga ok. Või noh igav pikk sirge. Vahelduse mõttes oli siiski mõnus astuda, ei pea kogu aeg jalge alla vaatama.

Üritasime veel korra metsa põigata aga oli näha, et see on suhteliselt lootusetu, märg ja kraavid ja õhtu ja … Tegelikult olime selle aja peale mõlemad suhteliselt väsinud ka juba. Aga mõni asi ikka pani üle kraavi hüppama, näiteks kui me esimesi ülaseid nägime.

Mäealusel läksime panga alla. Paras võsa oli, sopane kah aga seal oli suur kraav vahel, nii et olime teest ära lõigatud ja pidime seal hakkama saama 😀

Kui teise otsa jõudsime siis seal oli lage maa, eelmine aasta võeti sealt millegipärast kõik see võsa maha ja puud ka. Aga tänu sellele, et mõni toigas oli kõduneme jäänud, kasvas seal meeletutes kogustes karikseeni.  See oli tõsiselt äge vaatepilt.

Hoolimata sellest, et plaanis oli lühemat sorti käik jõudsime Viimsisse tagasi päikeseloojangu ajaks.

kaart

Sel korral: 20 km /Aprillis:61km/Aastas:494km

Mõigu terviserada, lennujaama tagune pilpaküla

Laupäeval ma isegi täpselt ei teadnud, kas mul on plaane või mitte, see ei sõltunud minust. Seega polnud enne mõtet midagi mõtlema hakata kui selgus majja saab. Tuli välja, et mul on täiesti vaba aeg. Samas olin pika unega ja alles pealelõuna paiku tekkis tahtmine õue minna. Kusagile kaugemale polnud mõtet minema hakata aga linna kohad tundusid kõik suhteliselt läbi käidud – igas suunas 😀 Keeruline.

Äkki tuli meelde Mõigu terviserada, mida me suvel või sügise hakul kogemata nägema juhtusime. Tol korral oli kanali äärne viit nii võsas, et ei tekitanud väga tahtmist isegi sisse piiluda, rääkimata sellest, et meil olid muud plaanid.  Aga näha tahtsin ma seda ikka. Ma kaldusin arvama, et ega see mingi huvitav paik ei ole aga kuna muid ideid polnud ajas asja ära küll.

Sõitsin Lennujaama ja hakkasin kõmpima. Nr2 bussi ei viitsinud oodata ja õige kah. Kohale jõudsime ühel ajal 🙂

Tee ääres on mingi väike järveke, täpselt Pühamäe järve vastas. Käisin vaatasin lähemalt ja jalutasin selle serva mööda.

Tegelikult oleks saanud lõpuni tänavani välja minna aga ei viitsinud lumes sumbata,nii et tegin väikese ringi Tartu mnt kaudu sest seal oli jäljerada ees 🙂 Edasi läksin mööda Kanali ja Kaabli teed, seal kusagil pidi see rada algama. Kolmanda kortermaja juurest tuli ära keerata ja seal oli terviserajale viitavaid  märke kah 🙂

Edasi sai mööda aia äärt käia ja raja kaart oli ikkagi alles kanali ääres.

Kanalile oli küll liuplats tehtud aga see nägi minu jaoks veidi kahtlase väärtusega välja ja ma isegi ei hakanud katsetama, kas sealt võiks üle minna või mitte. Ringiga minna oli ka paras piin 😀 Pikk sirge, edasi-tagasi terve kilomeeter ja vaadata polnud seal peale pajutibude suurt midagi. No ja mööda kanali äärt tuli veel edasi ka minna.

Lõpuks ometi saab ka metsa. Vaikusest ja rahust tasus muidugi unistada. Lennukid mõirgasid, nii et kõrvad lukus.

Rada oli  selles mõttes hästi märgistatud, et kõik oli arusaadav, kuhu minna. Talvisel ajal pisut igav. Muudel aegadel kui midagi kasvab siis ilmselt võiks uuesti vaatama minna. Metsa on erinevat – männikut, kuusikut ja kinnikasvanud rabametsa.

Mul oli tõsine plaan rada korralikult läbi käia aga kuna mul juba oli igav siis viimasel lõigul otsustasin vastassuunas minna. Lihtsalt selleks, et pisut närvikõdi ka saada. Kuigi jah ega seal midagi üllatavat ees ei oodanud. Peale selle, et mingi suur valge pruunikirju lind puude latvades kõvasti rahmeldas ja ma omajagu ehmatasin 😀

Palju maad polnudki minna, varsti olin lennujaama taga väljas.

Aeda vaadates ja mõeldes, et mul tuleb seda äärt mööda minna oli natuke hirrrrmus. Kuna ma olen seal enne käinud siis ma vähemalt teadsin, et see pole lõputu. Tegelikult lootsin natuke kaugemale välja jõuda.

Natuke tuima marssimist ja siis tuli pilpaküla. Läksin kohe lähemalt vaatama. Inimestel on fantaasiat, kuidas ja millest endale suve onnike kokku klopsida. Mõni suisa elab seal – vist- korstnad suitsesid.

Üritasin tee äärde välja jõuda. Selleks pidin jälle aia taga jalutama, vaateks maha lammutatud pilpakülast prügimägi.

Ideid, mida edasi teha oli mitmeid aga kell hakkas jälle kahtlaselt palju saama. Polnud mõtet pimeda peale jääda. Seega läksin üle tee ja vaatasin seal ringi lagunenud majade ja grafitite vahel.

Küllalt ringi vaadanud, läksin tee peale tagasi. Mõtlesin, kas minna koju või teha veel üks tiir, mida saaks ka pimedas teha. Otsustasin, et kui veab ja buss parajasti tuleb siis jään õue edasi. Aga buss sõitis suhteliselt nina eest minema, seega jalutasin koju. Ammu polnud üle Smuuli silla käinud.

Mis mind üllatas oli see, et ma käisin päris palju, ma ise arvasin, et umbes 10km tuli kokku. Aga tegelikult tuli jälle 17. Ma juba hakkasin mõtlema, et mis suvel saab kui enam lumes sumpama ei pea. Samas siis on igasugu lillekesi ja liblikaid vaja vahtida ega tempo vist ei tõuse 😀

rada

Sel korral käisin:17km/Märtsis:67km/Aastas:352km

Turjemäe retk

Aegajalt otsin matkamiseks netist inspiratsiooni. Juba umbes aasta tagasi sattusin ma täiesti juhuslikult Soolembese rännakutele  ma ei mäleta, kas ma tol hetkel ka midagi oma matka jaoks leidsin aga miski avaldas mulle igatahes muljet ja käisin vaatasin üle, kas Facebookis ka midagi on. Isegi kui koguaeg silma all ei ole, siis vähemalt aegajalt jookseb uudistevoost läbi. No põhimõtteliselt nii ka jäi, jooksis uudistevoost läbi 😀 Aga millalgi detsembris hakkas mingisugune retk silma, õieti retke pildid.  Vaatasin neid ja korraks käis mõte peast läbi, et läheks ka mõnikord aga lõin suhteliselt käega.

Jaanuaris tuli jälle teave ühe retke kohta. Kirjutatud on pikk-pikk jutt, mis lõppeb sõnadega, et kui see rännak sind kõnetas, võta ühendust. Sel korral kõnetas piisavalt, et küsida oma “100” küsimust: kuidas kohale saab ja kus me liigume, millised riided selga panna ja kõik muu säärane.

Igatahes panin ennast kirja ja siis mõtlesin, et tegelikult võiks ju mõne tuttava ka kaasa kutsuda. Kõik olid suure hurraaga nõus, mis sest et hommikul tuli väga vara tõusta. Minu kell tirises 6:06.  Silmad ma ometi kuidagi lahti sain, hommiku kohvi sain joodud. Ja kui mineku aeg käes oli, siis oli uni jälle peal 🙂

Saime kokku ja läksime liikvele. Esimene peatus oli Lauritsakivi juures, Kuusalus. See oli ainuke koht , kus ma enne ka käinud olen.

Järjekordselt sain ma teada, et kui ise ei uuri või ei tea, et teine inimene on piisavalt eeltööd teinud, siis jääd pooltest asjadest ilma. Ma polnud kuulnud ka, et seal samas peaaegu kivi kõrval on silmaallikad. Sel korral vaatasime need üle.

Natuke ringi käinud, sain vähemalt mina unest võitu ja väga mõnus ja ergas oli olla. Edasi sõitsime juba Turjemäele. Lähim koht, kus mina olin käinud oli Muuksi linnamägi, nii et minu jaoks oli kõik uus ja põnev.

Ronisin kohe Turje mäe seljale vaatama, mis seal paistab. Vaade oli väga eestlaslikult sinimustvalge.

Ronisin alla tagasi. Turje keldri juures läks meil hulk aega. Lihtsalt imetleda ja vaadata. Kihvt oli kuulata, kuidas vesi jäätorus sulises. Palju jääpurikaid ja hiigelsuuri puid.

Turjekeldri juga on üks väheseid jugasid, mis langeb liivakivilt, on umbes 4m kõrgune. Oma vee saab see Turje ojast. Joa all on Turje allikas, mis on uuristanud koopa, mida tuntakse Turje keldrina.

Ennemuiste olevat siin vanapagan viina müünud või hoopis kaunid sortsipiigad. Ka Kalevipoeg peatus Soomest saelaudu  tuues Turje keldris, kus neiud ta purju jootsid. Kalevipoeg sattunud kokku kurivaimuga, kellega karvupidi kokku mindi. Jõu poolest olnud nad võrdväärsed. Kalevipoeg äsanud lauajupiga, siil andis talle head nõu: “ikka serviti, ikka serviti”, mille eest kalevipoeg talle oma kasukahõlma andis. Sellest ajast saadik tuntakse kohta ka siilikõrve nimega.

Teisel juhul andnud head nõu hoopis rott. Hea nõu eest tahtnud ta endale kaitset kullide eest, mille peale kalevipoeg talle männiokkaid selga raputanud. Okkad kasvanud rotile naha sisse ja seal sündinudki esimene siil. (folklore.ee)

Turjeoja org

Edasi läksime Turjemäele, kus oli Palju kivikalmeid. Esimeses kohas 7 ja eemal veel mõned.

Leidsime värvilised palvelipud.

Edasi liikusime metsa vahel. Vaatasime puid ja nautisime loodust. Kohati meenutas mulle lapsepõlve, kadakate vahel jooksmist.

Puhkepausi ajaks pisteti meile paberid ja pliiatsid pihku. Hakkasime joonistama. Mulle meeldis. Foto: Soolemb

Jätkasime oma käimisi metsa all.  Suured sarapuud ja veidi soine ala.

Käisime kuningakalmetel, millest saime teada alles pärast seal käimist. Samas olid seal sellised kahtlased kühmud küll, mis tekitasid küsimusi.

Möödusime vägevast aiast. Paekivi vahele oli pandud maakive ja vahele veel mõned paekivi plaadid püsti ka.

Üsna varsti pärast seda jõudsimegi pangapealsele. Vägev kõrge pank keset metsa. All oli mitmeid allikaid.

Silmad tasub lahti hoida sest okastraati vedeles küll jumala igal pool.

Kui me seal üleval astusime, läks jutt selle peale, et panga all kasvab looduskaitsealuseid taimi. Ma nuiasin nii kaua kui mõni välja ka toodi. Üks neist on nt. mets-kuukress. Alla minnes leidsime esimesed kõdred sai neid igatepidi pildile püütud, et väärt kraam ja nii.

Pärast tuli välja, et seal on nendest suisa võsa. Aga eks see vist nii ongi, et taim võib haruldane olla aga heade kasvutingimuste korral võib seda korraga ühes kohas palju näha. Tahaks seal suve alguses olla kui kõik see väli imeliselt lõhnab.

juurikaalune maailm

Liikusime vaikselt edasi ühe vana talukoha poole, läbi metsa, üle kraavide, imetledes seda, mis loodusel pakkuda oli.

Maja juures tegime söögipausi.

Paus tehtud, pidime 300 meetrit tempokat kõndi tegema. Aga ega me kõrvalhoonest kaugemale jõudnudki, vaatasime ukse sepiseid ja tegime pilte. Natuke naerma ajas küll aga samas oli nagu natuke armas ka. Või no ma tean seda tunnet, et oleks vaja matkal mõni kiirem samm teha aga just siis jääb midagi tee peale, mis huvitav ja põnev tundub 🙂

Järgmine peatuspunkt oli põdraniidi kivi juures. Päris hea suur mürakas. Aga otsa kannatas ronida küll. Foto:Aire

Kivi peal oli juba meremüha kuulda, jõudsime kokkuleppele, et vaatame korraks randa ka ja hakkame siis kodu poole liikuma.

Tee peal oli mitme tipuga kuusk

Kui autode juurde jõudsime oli juba pime.

Rääkisime veel, mis kellelegi meeldis, mis oli põnev, mis igav.

Sel korral oli selline vaikne rahulik käimine. Mulle meeldis, eriti just see, et sai “piduri” peale tõmmata ja kohalolu nautida. Ma ise kipun alati liiga palju ja liiga pikalt ette võtma. Ja kunagi ma lähen Soolembese retkedele raudselt veel.

Kilomeetreid sai umbkaudu:12 /aastas:132