Matk ümber Tallinna

Järgnevad retked leiad FB lehelt Matk ümber Tallinna

Esimene retk: Raekoja platsilt Meriväljale 27.10.2019 14km
Teine retk: Meriväljalt Irusse 10.11.2019 14km
Kolmas retk:Irust Sõjamäele 24.11.2019 14kmNeljas retk:  Sõjamäelt Mõiku 8.12.2019 10kmViies retk: Mõigu Raudalu 16km – ei osalenud

Kuues retk: Raudalust Männikule 6.1.2020 7kmSeitsmes retk: Männiku- Laagri 19.1.2020 16kmKaheksas retk: Laagri- Tiskre 2.2.2020 16kmÜheksas retk: Tiskre- Rocca al Mare 16.02.2020 10km
Kümnes matk: Rocca al Marest Koplisse 1.3.2020 10km

Müts 7 Männiku-Pääsküla-Laagri

Kohtumispaik oli Männiku bussipeatuses.

Mina hakkasin kohe õiendama, et ei lähe midagi tee äärest. Lähme üle mäe ja järvede äärest läbi ja… teeme natuke rohkem kilomeetreid ja on natuke huvitavam ka.

Käisime vaatasime üle piiri, see jookseb mööda järvi. Sealt läksime Männiku metsa. Nägime varemeid ja “künkaid” ja ilusat männimetsa. Peale selle toimus seal ka mingit sorti ekstreemne spordivõistlus, kus ka üks meie kaasmatkaja osales aga teda me kahjuks ei näinud. Selle eest teisi oli päris palju ja nende siblimist oli vahva vaadata.

Aiataguse allikad olid endiselt töös ja nägi muinasjutuline välja nagu ikka 🙂Pääsküla raba läbisime enamvähem mööda teid. Samas seal väga valikut pole ka, olen kunagi kusagil võpsikus üksinda käinud, ma arvan et keegi sinna väga kaasa ei kipuks 😀  Laudtee oli libe, sai liugu lasta ja puha. Kusjuures ma isegi ei mäleta, kas ma olen seal varem sellisel aastaajal käinud, et laudtee all oleks vesi olnud. Igatahes tundus vaatepilt uudne.

Korra põikasime laudteelt kõrvale ka, leidsime “supimaterjali”. Päriselt oli keegi ilmselt loomadele süüa viinud 🙂Väike lõuna Nõmme mändide vahel ning rühkisime edasi.

Järgnes veidi soine märgala, kus tuli pisut vaadata, kuhu astuda. Probleem oli selles, et ei leidnud enam raja otsa, mis varem olemas oli ja hiljem tuligi välja, et seal on mingeid “korrastustöid” tehtud. Kraav kaevatud, puid maha võetud jms. Tähtis on see, et õigesse kohta jõudsime välja  🙂Mäe otsas pikemat peatust ei teinud.

Laudtee teisel pool oli justkui veidi unarusse jäetud, oli teine veidi viltu ja mõnes kohas auklik, paar puud peale langenud. Seal kandis hakkas meile jälle sportlasi vastu tulema, ilmselt oli sinna mõni punkt peidetud.Liikusime mööda Pääsküla jõe kallast. Üldiselt oli ruumi käia aga seal on ka mingi imelik aed, mis on jõeni välja ehitatud, samas justkui poleks põhjust. Aed, mis ei piira kellegi õueaala vaid lihtsalt on seal 🙂 Igatahes sealt sai mööda põigata ja mõnedki vahvad pildid 😀

Üks pugemise koht on seal veel. Ühe aia taga on mingisugune põõsas, millest tuleb ennast läbi murda, et tee peale välja jõuda.

Edasi kulges teekond natuke aega mööda tänavat, läbi tunneli. Mul polnud enam meeleski, et sinna tehti millalgi muraleid. Mulle oli see igatahes põnev vaatamisväärsus 🙂

Pisut maad kulges läbi Laagri aleviku kuniks jõe äärde tagasi läksime ja natuke aega seal saime jalutada. Siis tuli veel jupp maad mööda tänavaid kõmpida, et jõuda järgmise korra alguspunkti. Kokku käisime 16 kilomeetrit.

Viimased mustikad ja seened. Laagri taga ja Harku mets

Päike paistis ja ilm säras. Ühesõnaga oli õue aeg. Sel korral polnud tahtmist käia mingit kindlat rada vaid lihtsalt veidi hulkuda ja vaadata, mis tee peale jääb. Umbes mingi teekond silme ees terendas seda oleks saanud siis pikemaks ja lühemaks teha, kuidas vaja.

Sõitsin rongiga Laagrisse ja sain A-ga kokku.Laagrist läksime kähku läbi.

Ruttu metsa vahele. Ühe korra olen talvel seal käinud kusagil aga tundus, et võiks veel minna. Eks seal üks paras padrik oli aga samas oli põnev ka.

Seeni leidsime, enamus küll söödamatud või siis meile tundmatud. Kärbseseeni igasugust värvi.

Mõnus lonkimine oli, nii et metsast endast pilte ei viitsinud tehagi.  Selle kohta oli kusagil mingi naljapilt, tekstiga: “Ma ei teagi kumb mulle rohkem meeldib, kas seenel käia või vaikselt noaga metsas ringi jalutada” 😀

Metsast väljudes saime ületada kaks jõge: Vääna ja Pääsküla.

Sealt enam polnudki palju minna, Harku mets paistis juba.

Ma millegipärast arvasin, et seal võiks igasuguseid seeni kasvada aga enamus olid pilvikud või mingid tatikad. Neid oli kohati tõesti palju. Kuldkukeseenikuid ka, sirasid vastu nagu päikesed 😀

Kuigi Harku metsas käin ma alati täiesti suvaliselt ringi, teadmata kuhu ma täpselt välja jõuan siis mõningaid asju ma olin juba varem näinud ja sinna kanti sattunud.

Leidsime üles maaga paralleelselt kasvava kuuse ja ühe “veeloigu”.

Veidi saaki saime ka.

14km/Septembris:96km/Aastas:1201km
Ligikaudne kaart

Laagris ja Pääsküla rabas

Laagri asumi jätkumatkaks sai edasi mindud teisele poole jõge Saue valla Laagrisse.  Mõtlesin A-le üht seinamaalingut näidata. Aga enne veel sattusime Teemanti parki, mis oli  pooleli aga minu meelest päris ilus. Või kas ilus aga kuidagi kutsuv, selline mõnus, et võiks seal maha istuda küll.

Juhuslikult läksime mööda mustkunstiteatrist. See hakkas silma oma huvitavate akendega.

Veel tuli mulle meelde, et seal kusagil läheduses peaks olema Jaan Teemanti mälestuskivi. Läksime seda otsima.  Leidsime. Pean mainima, et sel hetkel ma veel ei teadnud, et me Teemanti pargis oleme 😀 Oletasin, et see on eemal oleva pargi “jätkulugu”.

Saime ka teada, et selle koha peal asus Jaan Teemanti pere Veskimöldre talu koduõu.

Sealt paistis juba mingi järgmine skulptuur. Aga silm eemalt üldse ei seletanud, mis see olla võiks. Kuna see oli kivikuhja otsas siis läksid mõtted kohe kuidagi vabadussambale. Natuke maad edasi nägime mingit heledat kandilist asja kuju küljes ja jõudsime järeldusele, et see on mingi kaasaegne abstraktne skulptuur. Veel lähemale jõudes nägime mingit musta kuju ka – nagu ülestõstetud käega naine. Natuke veel ja me nägime juba koeri ja lõpuks olid need hoopis jänesed, kes tirisid porgandit maast välja. See on ka hea näide silmade ja aju koostööst 😀 Häbi isegi tunnistada, et ma olen sellest kujust täiesti teadlik olnud ja isegi mõelnud seda vaatama minna. “Suur saak” Tauno Kangro 2017. Pargi nimeks Jõekääru park ja suunatud aktiivsematele inimestele. Seal leidus igasuguseid spordi jaoks vajalikke instrumente.

Lõpuks jõudsime ka seinamaalinguni. Awer´i 2016 a maalitud teos eestimaistest juurviljadest, veidike abstraktne kuid lähemal vaatlusel täiesti ära tuntavad: sibul, küüslauk, ingveri juurikas.

Päris palju uut ja põnevat arhitektuuri oli. Polnud üldse igav mööda tänavaid kõndida.

Suund oli meil siiski Hortese kanti. Seal lähedal asus 20-datel vangilaager, mille järgi Laagri oma nime sai. Maa alal oli üks vana maja ka aga, kas sellel laagriga ka mingi seos on, pole aimugi. Kusagilt midagi leida ei õnnestunud.

Laagri Peeter Suure Merekindluse varjendites olen nii sees kui väljas käinud aga kaarti uurides on üks “üksus” vahele jäänud. See asub teistest jupp maad eemal ja mul polnud aimugi, et see olemas on. See oli kaugeim punkt, kuhu jõuda tahtsin. Esialgu oli ainuke mõeldav tee sinna jõudmiseks kõmpida mööda Jälgimäe teed, vat see oli küll igav. Aga ilmselt oli seda vahepeale vaja sest edasine läks päris hulluks kätte ära 😀

Igatahes me leidsime nii varjendi kui ka maja. Kaardile on need märgitud kui rooduvarjend nr6.

Maja oli jubedalt ära lagastatud ja näib, et oodatakse aega kui see ümber kukub,  saab midagi peale ehitada, nagu seal kandis juba tehtud on.

Tagasi enam mööda Jälgimäe tee äärt ei tahtnud minna. Kuna teised varjendid jäävad linna poole siis tundus, et võiks ehk ladude tagant minna. Seal on nagu natuke loodust ka. Tee oli sopane. Mõningates kohtades oli näha väravaid ja aedu. Samas läbi pääses otseselt tupikut nagu ka ette ei tulnud.

Natuke veel ja leidsime metsa vahelt trammi. Väheke naljakas oli küll. Algul piidlesime kaugemalt, lõpuks pistsin nina ukse vahelt sisse ja vaatasin ega seal kedagi ei ela. Polnud kedagi.

Jätkuvalt äärmises hämmingus, läksime edasi. Asi hakkas selginema kui jõudsime Nõukaaegsete militaarobjektideni, kus oli värvisõda mängitud.  Ilmselt on see siis mingi “lõbustuspark”, millest ma mitte kunagi midagi kuulnud pole. Ma pole ka teadnud, et seal seda Nõukogudeaegset värki leidub. Googeldades tuli välja, et mingi aeg taheti neid seal lammutada ja osaliselt on seda ilmselt ka tehtud sest leidsime mitmeid vundamente.

Koht oli iseenesest päris sürr. Igasugu gaasimaskides tüüpe vedeles siin ja seal, Elektri(ratas)tooli leidsime. Vanu autosid ja igasugu muud atribuutikat.

Eemalt vaadates ei saanud aru, kas me oleme aias sees või väljas, meelega ei tahtnud eramaale minna 🙂 Üritasime mujalt minna aga päris hullu võpsikusse ennast ka pressida ei tahtnud, lõpuks otsustasime selle värava ikkagi üle vaadata. Nagu arvata oli – olime eramaal.  Õnneks peale väravate seal midagi polnud, nii et saime oma teed jätkata.

Merekindluse rooduvarjenditest käisime ilmselt veel nr2 ja nr4. Päris kindlalt ei oska  väita aga tundub, et umbes nii võiks olla.

Arvatava nr 2 juures tegime lõuna ka, hoolimata sellest et kell hakkas 6 saama.

Oleks võinud sealt samast ka bussi peale minna aga ei tea miks oli vaja Pääsküla rabast ka läbi käia 🙂

Ega otse käimine ei tulnud ka kõne alla, ikka põigetega siia sinna. Prügimäe tagant läbi , turbaväljade vahelt, peaaegu Männikule, et siis jälle tagasi Hiiu poole keerata.

Lõpuks oli elamusi juba nii palju, et suisa väsitav oli. Koju jõudsin 9 paiku, selleks ajaks oli väljas paks udu tõusnud.

Käisime: 17km/ Mais:23km/Aastas: 638km

Laagris ja Sauel

Kui ma Jüris käisin siis tegin enda jaoks avastuse, et mul on Tallinna lähiümbrus suhteliselt tundmatu maa. Rongi või bussiga sõidan tavaliselt veidi kaugemale. Nii näiteks leidsin Saue, kus ma kas pole üldse käinud või siis ainult läbi sõitnud. Samas tundus, et ega seal pole ka väga midagi vaadata. Esmapilgul ehk ainult mõis.

Ühel laupäeval otsustasime sõbrannaga väikese matka teha. Enne seda vaatasin kaardi hoolega üle, mis, kus, miks ja milleks asub. Lõpuks leidsin täiesti teekonna, mis tundus põnev. Mõnes kohas väikese ringiga läbi metsa jne. Ainsaks mureks olid suuremate teede servad, need on tüütud ja veidi ka ohtlikud kui nii võtta. Aga kuna sõbranna on ka matkasell siis otsustasin, et vaatame, kuidas kulgema hakkab, et tegelikult polnud ma üldse 100 protsenti kindel, et me just sellise marsruudi läbime nagu mina kaardile joonistasin. Kui kusagil oleks tundunud, et tahaks rohkem metsas olla siis oleks läinud ja vaadanud, veel oli variant, et Sauele ei lähegi, hoopis teisele poole. Minu meelest nii on kõige mõnusam matkata, et teed nii nagu parasjagu meeldib.

Otsustasin rongi kasuks ja sõitsime Laagrisse sest seal kandis nagu ma olin kunagi ammu lugenud asub üks seinamaaling. Aga ma absoluutselt ei mäletanud, milline see välja nägi ja netist leidsin Itaalia kunstniku Aweri seinamaalingu, mille ta maalis 2016 oktoobris Street art jam-i ajal. See tundus hea küll. Hiljem leidsin googeldades veel ühe pildi, mida ma tegelikult mõtlesin ja mis meil vahele jäi – väga napilt kusjuures. Samas on põhjust veel sinna kanti minna.

Peale grafiti vaatamist oli plaan minna mööda jõe äärt suure teeni. Aga kuidagi haarasid silmi kasvuhoonete vrakid ja tee tundus sealt otsem ja aeda ka ei paistnud olevat.

Igatahes läksime sinna kolama, nii äge oli.

Ma näen igal pool südameid 🙂 Kommentaariks öeldi, et ilmselt on mu silmadel midagi viga 😀

Vahepeal peab nalja ka tegema 🙂

Edasi läks nii nagu ma ei plaaninud ehk jõeäärsel majal oli aed ees ja kasvuhoonetel oli ka tegelikult aed ümber. Nii et karta oli, et me peame võibolla algusesse tagasi jalutama. Õnneks niipalju meil siiski vedas, et  ühes kohas oli üks värav, mis imekombel oli isegi lahti.

Edasi oli natuke maad igavat kõndimist ja orienteerumist, et kus kohas me metsa peaks minema.

Natuke orienteerusime valesti. Metsavahel pidi tee või rada minema, kaardile märgitud punktiirjoonega. St. see tee ei pruugi väga tee moodi olla. Hakkasime mööda kraavi äärt minema, mul oli üsna kindlalt meeles, et see tee läks kraavi kõrvalt. Aga tegelikult ei läinud, läks hoopis üle kraavide. Kuna meile hakkasid majad vastu tulema ja ma teadsin, et need ei peaks meile vastu tulema siis hakkasime ka üle kraavide minema ehk tegelikult me käisime tee kõrval metsas, tegime üle kraavi teivashüpet 😀 Aga see oli ka täitsa tore.

Tundus, et seal on massiliselt kitsi ja jäneseid. Kellegi teise jälgi me ei näinud.

Edasi pidime natuke maad mööda teed minema, et üle jõe pääseks. Võibolla oleks kusagilt ka mõne põnevama raja leidnud aga lihtsalt niisama lumes ka sumbata ei viitsinud.

Järgmine peatus oli Sõeru ohvriallikas. Lõhnas nagu maal laudas aga polnud viga, elasime rõõmsalt üle 😀

Koht nägi natuke räsitud välja aga olemine oli seal mõnus ja allikas ilus.

Kohapeal saime teada, et seal on ka mingi matkarada. Kodus uurisin ja puurisin aga väga palju targemaks ei saanud. Peale selle, et meie teel olid ka mingid Peetre Suure punkrid, mida mina ühelgi kaardil ei näinud

Liikusime põllu äärt mööda Vanamõisa poole, et sealt kusagilt üle raudtee minna.

Kui raudteest üle saime olimegi Sauel. Mul oli jälle põnev, palju igasuguseid põnevaid aedu, mida vaadata. Lapsena oleks selline aed ülikõva kindlus vms 😀

Järgmine sihtmärk oli Saue Kristliku Vabakoguduse kirik. Tundus piltide pealt põnev, lähedalt vaadatuna üsna igav. Samas oli seal kivi Eesti Iseseisvuse eest langenutele.

Kiriku kõrval on Saue tammik.  Vanu tammesid oli aga mitte ülemäära palju. Aga need, mis olid olid ilusad ja võimsad.

Jõudsime spordiradadele. Tore oli näha, et palju inimesi on väljas. Samas olen kuulnud ka, et discgolf rikub rämedalt puid. Peale selle on lihtsalt jalutajatel suhteliselt ebamugav liikuda. Nii et üritasime kusagile välja jõuda, et edasi liikuda. Kuidagi panime jälle suhtkoht “metsa” oma minekuga. Igal juhul Saue mõisa läksime me paraja ringiga.

Mõis oli ilus, korras.

Jalutasime lähemale, vaatasime et hoovi värav on lahti ja läksime seiklesime veidi pargis ringi.

Kui peamine osa mõisast on kena ja korralik siis pargipaviljon on käest ära lastud, kunagi on see ka ilmselt imeilus olnud.

Kell hakkas päris palju saama, nii et hakkasime edasi minema, mõisa tagune maa oli natuke kahtlane, ei teadnud mida täpselt oodata on ja seega tahtsime võimalikult valges sealt läbi minna.

Aga siis tuli välja, et me oleme aias täitsa korralikult kinni, ei paistnud ühtki aiaauku, samas nagu ei viitsinud mõisa juurest ringiga ka minna. Vaatasime hoolega ja “varjatud aiaaugu leidsime, isegi läbi mahtusime.

Kui me olime seal aia ääres võsas juba üsna palju maad mütanud, tuli välja, et tagapool oli üks puu aiale langenud ja sealt oleks palju lihtsamini üle pääsenud.

Aga lõpuks läks võsa koledaks kätte ära. Aga naljakas oli ka kui heitsid enda põõsasse ja jäid ikkagi väga püstisesse asendisse. Igast asjast saab rõõmu tunda 😀

Kuidagi suutsime enne õiget teeotsa ära keerata, mis tähendas seda, et saime jälle üle kraavide hüpata. Et teel veel midagi näha siis lõpetuseks läksime Jälgimäe mõisa vaatama. Mõnus külavahetee.

Jälgimäe mõis oli selline suhteliselt pisike vana talumaja moodi. Aga kogu see miljöö oli mõnus.

Kuigi jah see tellistest osa võiks olemata olla.

Maja seina pealt saime teada, et seal sündis Nikolai von Glehn

Kuna õues oli juba pime siis oli lõpus kergliiklusteel käimine täitsa OK. Ma ise oletasin, et jõuame valges tagasi ja igavleme 4km 😀 Aga kuna oli pime siis sai igasugu asju tehtud ja teekond möödus märkamatult 🙂

Umbes selline rada tuli välja.

Sel korral: 25km/veebruaris: 68km/aastas: 253km