Pirita -Lasnamäe taimematk.

Liikumiskuu raames toimusid mõned taimematkad.

Laupäeval jalutas rahvaga Eliko Petser ja rääkis pisut puudest põõsastest. Jalutasime Pirita Selveri juurest Lauluväljakuni.

Kohale minnes hakkas vihma sadama kuigi ilmateate järgi midagi ei lubanud. Ühesõnaga sain ma märjaks enne kui kõndima jõudsime hakata ja meeletult külm oli, kuigi ametlikult oli vist suisa 13 kraadi sooja. Piisavalt külm on siiski olnud, et on näha esimesi värvilisi lehti ja õues on üsna ilus juba.

Kohaletulnuid oli vähe, ilmselt ehk ka ilma tõttu. Kokku oli meid kuus. Samas on selline pisike seltskond paras jalutamiseks, saab uurida, küsida, kõik on hästi kuulda.

Selveri juures vaatasime Varsaallika oja, rabe remmelgat, kujutasime ette kui suur on Lillepi park (36ha) ja kui suured olid Lillepi talu maad.

Lillepi pargis räägiti Karukelladest ja merikannidest, mida praegu näha pole, sest alad on sügise puhul ära niidetud. Vaatasime üle mõned uus istutused, näiteks nagu punased tammed.

Edasi jõudsime juba niiskema metsa vahele, kus kasvavad peamiselt sanglepad ja tammed. Sain jälle meelde tuletada, et jalakas ja künnapuu on need puud, mis on suhteliselt sarnased ja kuidas neil vahet teha. Vaatasime ka alustaimestiku, kus suuremalt jaolt vohas praegu kõrvenõges ja angervaks. Lisaks ka sahhalini pargitatar. Viimane on varsti üle pargi laiali kui midagi ette ei võeta.

Piilusime ka veidi Windecki parki. Sealt otsisime punase tamme tõrusid, need on need jääaja multika tõrud 🙂 Vaatasime Tallinna vanimaid lehiseid. Memoriaalis anti meile vaba aeg sest matkajuht ütles, et tema surnuaaedades matka ei tee. Püha koht tema jaoks. Samas ma leian, et igaühel on õigus selliseid otsuseid vastu võtta. Mina oleks sealt siis üldse vaikselt kõrvalt mööda libisenud kuna otsest vajadust loodusmatka mõttes seal käia polnud.

Lõpuks jäi meil paepealse taimestik selle tõttu ka nägemata, kuna enam polnud aega. Samas oli tore kõrvalpõige kivististe maailma. Ja täiesti juhuslikult oli mul ka paar kaltsiidi tükki taskus.

Nääriretk

1.jaanuaril matkasime juba viiendat korda. Matkamine on vast ehk liialdatud selle kohta öelda aga vähemalt liigutasime ennast. See tundub peaaegu utoopiline aga 4-5km läbimiseks kulus kolm tundi 🙂

Retke algus oli Lasnamäel Lauluväljaku taga koroona telgi kõrval. Plaan oli sealt jõuda varsaallikatele. Ilm oli kevadiselt sopane, isegi mõned margaretad õitsesid kalda peal. Kohalik rahvas tegi oma “taluhoovil” tööd, mis näis nagu kartuli mahapanek.

Kuna teada oli, et maa on niigi lühike siis tegime väikese ringi ja vaatasime ka, kuidas Lahekaldal asjad edenevad. Majad on püsti, inimesed olid sees. Järgmiste majadega on alustatud. Kurb kui Lasnamäele ei jäeta ühtki loodusliku paika. Või siis pigem looduse poolt üle võetud paika. Tehakse kõik korda kaetakse kivi ja asfaldiga ja seal kus veel vähegi muruplats on sinna pannakse mõni mänguväljak püsti, mis kummiga on kaetud.

Läksime Suhkrumäele, vaatasime mis all pool toimub. Käisime väheldasel tühermaal, mille peale ka varsti majad kerkivad. Teisele poole paekalda peale tuleb Lasnamäe haigla, nii et seal kõndimisest tuleb võtta veel viimast ja nautida, mida nautida on. Kunagi ammu avastasin klindi alt allika, see voolas mühinal aga juurdepääs on “kahtlane”.

Kahtlaseid käike tegime veel. Meelitasin poisid klinti imetlema ja siis otsustasime, et lähme poolel”mäel” edasi. Ega see muidu polegi midagi hullu aga see sopp tegi asja veidi riskantseks. Teel nägime kodutu elamut. Oli selle piisavalt kaugele teinud, et iga tõll sinna ikka ei roni 😀

Ronides kulus meil pisut aega, jäime teistest maha. Kohtusime alles jussikalda tn, kus lõpp juba paistis. Seal sai natuke veel võpsikus ragistada ja ronida. Vaatasime allikad üle ja ronisime lipumäele nääriteed jooma. Eks kõik panid ka lauale midagi, nii et näksimist oli ka. Üks vihmauss ronis lauale, ei tea kas on enne , et aasta läbi tuleb liha ise lauale :D?

A ja mulle saab lisada veel vähemalt +5km. Matkale läksin ja sealt tulin jala.

Ma mõõtsin enda teekonna kaardil ära, ei suutnud vastu panna – tuli kenasti 10km täis.

Top 10

Kui aasta kokku võtta siis sai üksjagu käidud ja tehtud. Kirjapanemisega on olnud suuri raskusi ja koos tänase üllitisega mahub aastasse 2020 20 postitust.

Kuna see wordpressi uuendus on kõik pea peale pööranud ja ma ei saa suurt muffigi aru, mis ma siin teen siis ma pole varem ka statistika vastu huvi tundunud. Päris üllatav, et aasta lõpuks on kindlasti 30 000 vaatamist täis. Kõige populaarsem on maikuu 3664 vaatamist, kehvem veebruar 1499 vaatamisega.

Kõikide postituste Top 10

1. Rabasaare küla ja Lehtse 19.10.2019 16km

2. Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste 21.09.2019

3. Männiku püramiidid 13.01.2018

4. Pikaliiva asum ehk retk ümber Harku järve 30.07.2019

5. Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 2 24.07.2018

6. Müts 6 Raudalu- Männiku 06.01.2020

7. Mäealuse MKA 14.04.2018

8. Lasnamäel, Pirital ja Maardus 19.04.2020

9. Müts 8 Pääsküla- Tiskre 02.02.2020

10. Männiku lilled ja püramiidid 01.07.2018

Mis veel kokkuvõteks öelda? Kolm selle aasta postitust on tabelis. 10-nest 6 on minu korraldatud matkad või omaette lonkimised.

Veel on ka mulle endale palju tähelepanu pööratud kuigi ma ise käisin nüüd uudishimulikult vaatamas, et mida põnevat seal näha saab? Mitte midagi 😀 Ma vaatasin, et võiks enda infot veidi kohendada kui aega on 🙂

Eriti kehvad postitused on need kus mööda jääd on käidud või lilli nuusutatud 😀

Lasnamäel, Pirital ja Maardus

Kui bussiga ei liigu siis jääb kõndimiseks suhteliselt ahtake maa. Kaugemale kui 15 km ei viitsi minna, tagasi ka vaja tulla ju 🙂 Samas leiab enda lähikonnast uusi kohti või siis selliseid, kuhu tavaliselt ei lähe 😀 Et Lasnamägi veidi põnevam oleks siis kõnnin võimalikult erinevatest kohtadest.

Tondirabas käin küll tihti aga praegu huvitas, kas käpalised on oma ninad välja pistnud. Ühe hall käppa leidsin. Peale selle nägin ka uusi “ehitisi” või siis pole neid lihtsalt varem märganud.

Paneelmajade vahelt valin alati erineva tee, leiab uusi detaile.

Kuulsin, et nõukaaegseid mänguväljakuid hakatakse eemaldama, lootsin mõne pildile saada aga tundub, et kellelgi on päris kiire olnud ja mänguväljakud juba läinud. Uuel mänguväljakul oli aed kinni ja mänguasju kuhjades nagu oleks lapsed just ära läinud.

Leidsin tühermaalt esimesed nurmenukud ja kellegi pisikese pealuu. Vaatasin üle ussimäe kivid. Kahjuks on seal konkreetselt prügimägi. Muidu võiks päris kena koht olla.Iru linnamäe juures oleval grillplatsil ei paistnud väga kedagi. Põhjus tuli ka välja. Nn. grillmajakene oli aedade vahele kinni pandud. Mõned inimesed siin-seal siiski olid. Võibolla on mupo ka kimbutamas käinud?!

Mõtlesin Iru pangaastangut uurida aga kuigi kaugele ei jõudnudki. Leidsin ühe kitse luukere ja enam ei isutanud seal olemine üldse. Nägin üht rada metsatuka vahele minemas ja hakkasin mööda seda minema.  Läksin ja läksin ja järjest vesisemaks läks. Lõpuks olid suisa järvekesed. Päris lahe oli hulkuda ja uurida, mis seal leidub. Esimese puugi leidsin kah mööda püksisäärt kõndimas. Rohkem õnneks ei näinud. Plats asub Iru aiandist linna pool. Korra mõtlesin, et läheks Miku raudkivide juurde ka aga siis mõtlesin ümber. Tundus, et ei jää nagu päris tee peale.  Otsest plaani ka polnud, et kusagile välja peaks jõudma või noh pärast koju 😀Piisavalt ringi vaadanud, hakkasin Pirita poole tagasi vantsima. Jalutasin Käära oja juures ja mõtlesin, et võiks proovida Tallinna väiksemale järvele tiiru peale teha. Tavaliselt on seal selline padrik, et ninapidi järve äärde saab mõnes kohas. Või saaks küll aga oleks suhteliselt ebamugav. Praegu oli suhteliselt superluks. “Hein” ja lehed ei kasvanud, maa oli enamvähem kuiv.Erinevate nurkade alt vaadates oli järve vesi täiesti erinevat värvi. Maastik on seal ka mõnus. Üks kallas sile, teisel pool küngas. Juhuslikult võssa sukeldunult leidsin eest koloonia käopäkki. Murdunud puu vahele oli keegi omale pesa põiminud.Igatahes on nüüd karantiini käigus Tallinna suurimale ja väiksemale järvele tiirud peale tehtud 😀

Ristaia järve kaldajoone pikkus on natuke üle poole kilomeetri ja tegemist on tehisjärvega.Hakkasin kodu poole kõmpima. Esiteks läbi Pärnamäe surnuaia, kus ma veidi imestasin et tuntud inimeste hauad olid ühes koos ja korra juba kahtlema hakkasin, et ega ma Metsakalmistule pole  sattunud aga samas ma teadsin, et see pole võimalik.

Pärnamäe tee ääres sattusin radadele, kus ma vist ei ole kunagi käinud, igatahes ei tulnud tuttavad ette. Seega läksin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oli päris mõnus metsavaheline rada.Jõe ääres olen tihti jalutanud aga Botaanika aia sillast edasi Iru poole oli võõram kant, nüüd olen neid radu juba omajagu tallunud ja et igav ei hakkaks olen igal pool alla ka roninud. Nii võib päris lahedaid paiku leida. Samas olid mõned kohad ka sellised, kus saad üles alla ronida aga vaadet väga pole 😀 Ei teagi, miks seal rajad sisse sõtkutud on? Üksiku kalamehe püügipaik?

Kummaline oli üle pika aja näha Botaanikaaia silda tühjana. Vahepeal oli seal tihe liiklus.Ega enne koju ei saanud kui omakandi võpsiku olin ka läbi luusinud. Peab mainima, et suhteliselt kole koht. Võsane, sopane ja sodi täis aga positiivne on see, et sain teada, et sinna pole mõtet rohkem minna.Kokku tuli ligikaudu 20 km, pigem rohkem kui vähem 🙂

Riburada Tondirabas

Neljapäeva õhtul käisime läbi kaks asumit Tondiraba ja Katleri. Kohtusime nagu ikka kell kuus õhtul, Taevakivi bussipeatuses.

Tondiraba asum asub mõlemal pool Laagna kanalit. Vaatasime nii ühel kui teisel pool ringi. Retk oli kindlasti põnev sellepoolest, et sama teekonda paari aasta pärast ette võttes on see kant hoopis teistsugune. Sama retk kümmekond aastat tagasi oleks ka väga teistsugune olnud. Kõik on muutumises.

Tallinki tennisehall ja suviti türkiissinine “järvesilm” olid esimesed vaatamisväärsused. Järvesilm on kaevatud juba hulk aega tagasi ja sinna pidi tulema Tallinna uhkeim, Põhjamaades ainulaadne äri-ja lõbukeskus. Ilmselt jäi rahalaev tulemata. Praegu tundub, et sinna võiks hoopis natuke liiva vedada ja imelise privaatranna teha või lihtsalt linnarahvale järvesilmaga pargikese. Tõenäoliselt siiski tehakse sinna varsti mingi maja peale. Kõrvalt niideti juba pilliroogu ja põõsaid maha.

Läksime Laagna tee alt läbi. Tondiraba tunnel pole just vaatamisväärsus aga rääkida võib sellest palju. Või pigem siis inimlikust lollusest, mis kogu selle tunneliga kaasas käib. Otsisime üles meteoriidi jälgede asukoha ja rääkisime mineviku plaanidest.

Isiklikust kogemusest mäletan, kuidas igal pool oli mets. Laagna asumi poolses küljes oli autoparkla. Metsa hakati järjest maha võtma ja asemele maju ehitama. Alguses jäähall, siis Selver ja nüüd võib öelda, et metsa praktiliselt polegi.

Kuidas erinevad linnapead kergliiklusteid on avanud? Üks lõikas linti ja avas tee ei kusagile ehk tühermaale. Teine korraldas rulluisu võidusõidu ja võitja avas ühtalsi ka tee.

Käisime läbi ka Katlerist, mis on Lasnamäe üks väiksematest asumitest. Suurelt osalt koosneb paneelelamutest, nii et midagi väga vaatamisväärset seal pole aga seal on alles pisike metsatukk, ilmselt jäänuk Tondirabast.

Rabas tegime pikema tiiru. Kahe aasta pärast tuleb sinna väidetavalt elanike soovil suur grilliala, mini-loomaaed ja dendropark kõikide Eesti puudega ehk hävitatakse raba täielikult.

Asja juures kõige nõmedam ongi see, et on tehtud uuringuid jms ja leitud et rabaala, mis on alles vajaks säilitamist. See on ainuke ala Tallinna rohevööndis Lasnamäel, kus rändlindudele on sobiv paik pesitsemiseks ja söömiseks. Seal on mitmeid liike käpalisi. Ma ütleks, et üks väheseid kohti Lasnamäel, kus on veel päris loodus. Ma isiklikult nõustuks sellega kui tõesti keegi arvab, et see on nii hirmus paik, et siis tehtaks veidi harvendustöid ja nt. multsirada või laudrada. Ei ole vaja suvalist muru ja tänavakividega platse nagu terve Lasnamägi täis on.

Rabas on järvesilm, mille ääres tegime väikese teepausi.  Sealt edasi läksime müstilisse kohta, kus keegi on ehitanud  aedu, pinke, puuslike, paar onni. Samuti on seal ohvrikivi. Sellest on ka kahju kui see kaotsi läheb, see näeb lihtsalt äge välja 😀

Veel käisime vaatasime üle Katleri mõisa umbkaudse asukoha  ja uue särava tähe “Vega”, mis ehk võibolla nii särav polegi kui väljast paistab.

Sel korral tuli kilomeetreid umbes 6 ja aega veetsime ehk kaks ja pool tundi.

 

Uuslinn ja Kurepõld

Sel korral kogunesime Kihnu Virve juures. Uhke pilt ja kunst on üks minu lemmikteemasid ka, nii et sellest oli mida rääkida. Pealekauba oli lähistel veel KUMU,  muid kunstiteoseid, ulmekirjanike allee.

Vaatasime üle ka Uuslinna ainsana alles oleva staabihoone. Hetkel seda kohendatakse, mille jaoks ei tea.

Jalutasime üle tühermaa, kus kahekümnendatel /kolmekümnendatel oli raadiomastide plats ja jaam. Otsa tegi sellele peale lahkuv Nõukogude armee aga üks betooni jurakas on alles, mille külge üks postidest kinnitatud oli.Möödusime Mehhaanika koolist ja jõudsime Kurepõllu asumisse.  Võibolla kui väga sügavale arhiividesse sukelduda, leidub Kurepõllu kohta ka rohkem infot aga üldises plaanis pole seal kunagi midagi erilist olnud ja pole ka praegu. Tühermaa ehitatakse ilmselt tihkelt maju täis ja kõik on ilus ja korras nagu olema peab. Kellele seda tühermaade loodust vaja on, onju.

Praegu on ainukeseks vaatamisväärsuseks Hundikuristiku oja, mida tegelikult peaaegu olemas ei ole. Mingi kraav natuke maad on ja see on kõik. Võibolla ehk võiks siin olla vaatamisväärsusteks ka mõned säilinud vanad puitmajad.

“Ennevanasti” oli siin kandis üks kohvimaja, hipodroom ja üksikud majad rohkete kiviaedadega. Mingi aeg ka haljasala, mis sõja käigus kannatada sai.

Astusime piiridest välja ja käisime Kadriorus hundikuristikus ka. Sinna tasub alati minna sest seal on vahva ja igal aastaajal isemoodi, päris paljud inimesed pole sinna sattunud ka.

No ja edasi oli loogiline minna mööda klindi serva. Tegelikult jääb see ka Kadriorgu aga seal on lihtsalt põnevam jalutada. Pealegi jõuab sealt Valge majakani, mille kohta võiks rääkima jäädagi kui kõik asjad meeles püsiksid. See kant on ajaloo poolest väga äge.

Kokku käisime umbes 5km

Retke kaart Punasega on märgitud meie rada ja rohelisega Uuslinna ja Kurepõllu asumite piirid

Ümber Pirita, teine etapp. Läti eri

Pirita piirimatk, mida sai tervelt läbida ehk kokku 27km või käia kolm korda ja iga kord umbes 9km. Mina muidugi eelistasin käia terve korraga siis on tunne, et oled natuke käinud ka. Kuna viimati jäi see lõpu 9km pimeda peale siis mõtlesin, et käin selle 9km hiljem uuesti kaasa. Vahepealset etappi ei plaaninud ma kaasa jalutada, pealegi oli mul see nädalavahetus suhteliselt täis planeeritud, nii et raske oli aega leida.

Aga juhtus, nii et mul tekkis sel hommikupoolikul 3 tundi vaba aega, nii et ma sain minna.

Kuna matkapäev sattus Läti 100 sünnipäevale siis tasuta pääsesid matkale Läti lipuga lehvitajad, Läti isikutunnistuse näitajad, läti keeles laulu jorutajad ja Riia palsami valajad…

Lippe oli, puna-valgeid lehvikesi ja paelu ka. Riia palsamit pakuti ja Karumsi kohukesi ka. Oli üsna Läti.

Sel korral alustasime Mähel Ecolandi hotelli juurest.

Sinna saamine oli paras naljanumber. Pidin minema kahe bussiga. Nende vahe oli 3 minutit ja ma pidin selle ajaga üle tee ka jõudma. Tundus üsna ulme. Pühapäeval sõidavad bussid nii harva, jäävad hiljaks ja sõidavad varem minema.  Minu juurest minev buss jäi minuti võrra hiljaks. Kui ma jõudsin ümberistumise kohta olin ma juba 5 minutit hiljaks jäänud. Mõtlesin juba kustkaudu mul oleks parem matkalistele vastu jalutama  hakata. Aga tuli välja, et sel korral vedas ja teine buss jäi ka hiljaks ehk ma jõudsin isegi õigeks ajaks kohale 🙂

Väga palju pilte ei viitsinud teha, alles ju käisin seal. Karuputke jäänukid raudtee ääres ja astelpaju põõsas.

Kõndsime männimetsas, prügimäe kõrvalt mööda, läbi surnuaia, Iru ämma juurde välja. Seal oli meil Karumsi peatus 😀

Käära oja. Pisut-pisut oli pisikesi muudatusi ka marsruudis.

Iru ämma juurest läksime Pirita jõe äärt mööda edasi. endisele tühermaale, kus hetkel on tehtud uus tee aga majad on veel ehitamata, selline veidi sürr koht. Veidi lonkisime mööda Kose tänavaid ja siis oligi juba lõpp käes.  Tundus kuidagi nii vähe maad käidud olevat aga kuna mul endal oli vaja niikuinii ära minna siis tuli sellega leppida 😀

9km/Novembris:36km/Aastas:1625km

Lasnamäel ja Turismimess

Ma polnud üldse kindel, et ma viitsin Turismimessile minna aga ilm oli ilus ja oli võimalus enne seda teha väike ring Lasnamäel.

Otsustasin, et lähen tondirappa. Ega ma lootnudki seal suurt midagi näha, kõik on ju lume all aga puud olid härmas ja kõik sillerdas ja üldse oli ilus.

Jalutasin pangapealsele. Päikese ümber oli halo.

Käisin vaatasin, kas allikas on jäätunud aga ei midagi, vulises vaikselt.

Turismimessile jõudsin ka. Ma tegelikult ei plaaninud minna aga kui kutsuti siis mõtlesin, et miks ka mitte. Samas ma ei ole selline inimene, kes võtaks mingi paketi ja läheks siis kuhugi. Ikka klopsin ise midagi kokku. Ainsad asjad, mis mind huvitasid olid kaardid aga nagu tasuta saadud kraam ikka on see saak üsna kehvapoolne, ei mingeid detaile.

Ainus põnev asi oli ronimine. Foto: Ketlin

jalutasin: 9km/veebruaris: 21km/Aastas: 194km