Lastematk Harku metsas

Jaanuari viimasel päeval käisime lastega Harku metsas matkamas. Kilomeetreid tuli 5-6, mis talve kohta oli ehk isegi veidi liiast aga saime siiski kenasti hakkma ja lõpetasime õigeaegselt.

Talvel metsas matkata on küll ilus aga samas ka väsitav. Tegime mitmeid pause, et erinevaid mänge mängida. Tundus, et lõbus oli ja lapsed said omavahel ka natukene tuttavamaks.

Igakord vaatame, mida looduses leidub. Talvel on neid asju raskem leida, mida näidata või millest rääkida. Seega vaatasime niisama, milliseid jälgi on ja vaatasime, kas need ka ära tunneme. Onn oli ka vahva. Pisemad ronisid sisse vaatama ka.

Mööda suusaradu ei saa käia, seega rajasime oma rajad ise. Mõned pisemad rajad võtsime siiski kasutusse, et oleks pisutki lihtsam.

Uurisime ka seda, kas jää kannab. Jää peal tegelikult oli käijaid küll aga meie uurisime kalda serva ja vaatasime, et jääle minek ei ole ohutu. Jää murdus kalda ääres kohe ja vesi tuli jääle. Oluline ju tegelikult ongi, et laps ei tormaks uisapäisa jääle. Eks nad hiljem elus õpivad, kas ja kuidas ja millal see õige jäälemineku aeg on.

Järve ääres tegime söögipausi. Pakkusime kuuma morssi ja kommi. Muu võtavad lapsed ise kaasa vastavalt enda maitsele. Kuna olime sumbanud ka üksjagu siis olid lapsed juba pisut väsinud ja nautisid pausi suure rõõmuga.

Grilliplatsil oli rahvast uhkelt. Vähemalt kaks laste sünnipäeva ja lisaks veel mõned vanemad inimesed teed rüüpamas.

Pärast sünnipäevatamisi või pidusid võiks oma kraami ka kokku koguda. Keegi seda saia niikuinii ei söö ja desinfitsaatori võib ka igaüks ise kaasa vedada kui vajadus tekib. Muidu teeb ainult rõõmu, et inimesed käivad väljas ja naudivad loodust ja ilma 🙂

See, et paus läbi sai ei tähendanud, et me kohe minema oleks saanud. Söögiplatsi juures oli väike küngas, millest tuli alla lasta, üht- ja teistpidi. Nalja oli palju aga lõpuks pidime ikkagi edasi liikuma. Kohe üldse ei tahtnud aga aare ootas meid kusagil metsas.

Lapsed leiavad endale muidki lõbusaid tegevusi, hullavad ise nii kui`s jaksavad. Lund lendas ja krae vahed hakkasid varsti külmetama. Koukisin suurema lume välja ja vaatasin, et sallide kuivemad pooled vastu kaela oleksid. Õnneks külm ei hakanud lõpuks siiski kellelgi.

Lõpus oli vaja aardekirst ka leida. Endal oli nuputamist üksjagu, kuidas kast nii ära peita, et jäljed kohe välja ei annaks. Tegelikult polnudki see keeruline kui välja mõeldud sai. Kavalus ei mõjunud ainult kõige väiksemale, tema tormas kohe aarde järele ja leidis selle ka 🙂

Lastematk Tondirabas

Lastematkad olid ammu plaanitud ja kavatsetud aga mul isiklikult on mõned tingimused, mis pidid täidetud olema. Üks neist see, et kui on rohkem lapsi siis peab veel üks täiskasvanu kaasas olema. Lihtsalt, et kõigil oleks turvalisem ja rahulikum.

Teiseks ei suutnud ma kuidagi otsustada, mida teha täiskasvanutega, kas lubada lapsevanem kaasa või mitte? Laste endiga on lihtne. Tavaliselt on nad väga tublid kui vanemaid käeulatuses pole, kuulavad sõna ja uudistavad. Samas on palju lapsevanemaid, kes oma võsukesi lihtsalt võõrastega kaasa ei luba.

See tekitab jälle omakorda probleeme, et siis ei tohi laps “roomata”, neil on terve tee kõhud tühjad jne ehk kellelgi pole väga lõbus.

Enne eriolukorra lõpu jõudsingi otsusele, et kas nüüd või mitte kunagi. Kuna tol hetkel oli lubatud kambas käima kuni 10 inimest siis oli see hea harjutamiseks ja proovimiseks.

Tondiraba matk ei olnud küll esimene aga jäi ainult minu õlgadele kanda. Õnneks olid lapsed juba enamvähem teada ja üks lapsevanem tuli ka kaasa.

Kuna tondiraba ise jäi pisut väikeseks siis käisime ka tühermaad uudistamas, et mis seal on?  Kas selline loodus on ilus või peaks seal majad olema, uurisime mis seal kasvab. Ka oli mul üks tervet matka läbiv tähelepanumäng, mis polnud võibolla nii lõbus aga ajusid pani ragistama küll 😀

Vaatasime ühte paeauku, kust sai läbi ronida ja käisime värviliste kivide otsas turnimas.

Mõtisklesime selle üle kumb on vanem, kas lennuk või telekas 😀  Jõudsime tuvimaja juurde, kus üks tõmmu noormees toimetas ja nähes, et me oleme uudishimulikud ajas tuvid välja. Kui natuke juba vaadnud olime, vilistas linnud tuppa tagasi.

Lisaks olid tondirabas parasjagu üleval orienteerumisepunktid, nii et sain ka need vaikselt oma matka sisse lülitada ja laste tähelepanu nendele juhtida.
Tondiraba jaoks jätsin kaks tundi, sest teada oli et seal on põnev, igasugused roikaonnid, sillad ja muud moodustised. Pisike mets ise ka omamoodi põnev.

Miteametlik lõkkeplats oli vaba ja saime oma lõunapausi seal ära pidada, mis oli mugav kuna sinna on pingid ehitatud.

Aga see ei olnud veel kõik. Pool tunnikest reserveerisin ma pardipoegadele sest oli üsna kindel, et lastele nad meeldivad ja sellises kohas on nad julged ka, ei uju kohe kaugele minema. Tuli välja, et lapsed polnud varem pardipoegi näinudki. Kuigi, mis seal imestada, elame ju linnas ja kus sa neid tibusid ikka niiväga näed kui spetsiaalselt vaatama ei oska minna?!Lõpuks jäi veel 20 minutit, et algpunkti tagasi jõuda. Vahepeale jäi veel üks roigasonn ja pink, mis kõik oli vaja läbi uurida.

Kokku umbes 5km ja kolm tundi.