Matk ümber Tallinna Iru- Sõjamäe

Sel korral alustasime Iru ämma juures. Plaaniks mööda Tallinna piiri kõndimine ehk Pirita jõe kaldal kõndimine. Iru ämma juurest jõe parem kaldalt kuni Iru sillani ja siis teiselt poolt edasi. Kunagi suvisemal ajal jäi meil märgade olude tõttu see plaan katki aga sel korral oli maapind külmunud ja läbi pääsemise lootus suur. Asusime teele, kusagilt rägastikust leidsime Tallinna piiriposti, mis on  nii ammu ümber kukkunud, et puud olid selle järgi kuju võtnud.

Kohati oli langus küllaltki järsk aga midagi hullu siiski ei olnud. Ühes kohas oli maapind siiski ka märg aga mitte üleliia. Leidsime esimesed korralikud jääpurikad.
Esmakordselt õnnestus mul näha inglijuukseid. Võibolla on neid varemgi metsa all olnud aga pole lihtsalt osanud tähele panna. Sel korral leidsin neid mitmelt poolt.  Võpsikut oli üksjagu ja samas ka pilliroogu. Tundus, et siin ei saa teineteist silmist lasta võib “heina” vahele ära kaduda 🙂 . Mitmel pool oli kobraste tegutsemise jälgi, nii näritud puid kui ka pesa poole suunduvaid teid. Kuna lehti enam ei olnud sai päris palju näha.

Merkindluse raudtee sillapostid vaatasime üle, ronisime otsa ka, et vaadet nautida.Üle põllu, kus kenasti käimiseks rada ees ja juba jõudsimegi sillani. Mõned läksid mööda torusid, mõned olid korralikud ja kasutasid silda. Edasi liikusime jõe vastas kaldal. Sinna ma polnudki kunagi käima sattunud, see tundus põnev.Iru paisu käisime lähemalt vaatmas. Sealgi hakkasid esimesed jääkoorikud tekkima. Jõgi kohises mõnusalt ja vaade oli kaunis.

Päris kalda ääres käia ei saanud, seal oli märg ja vähe ruumi, ronisime üles. Seal oli natuke võsa, natuke heinamaad. Huvitaval kombel oli seal ka mingi vana hõbekuuse mets. Miks see seal on ei teadnud keegi aga omamoodi vahva oli see ikkagi. Raudtee silla juures on ka mingid vana silla jäänused võiks arvata, et needki on merekindluse aegadest.

Et üle suure tee ei peaks jooksma valisime ühe silla aluse kust läbi pääses. Silla alt edasi algab juba Väo karjäär. Üritasime seal kuidagi laveerida, et mitte päris karjääri uitama minna. Mõningad kraavid tuli ületada, et mitte raudteele ronida. Karjääri servast sai paar pilti klõpsida. Edasi saime juba karjääri aia ja vangla aia vahele kõmpima. Seal oli ruumi piisavalt, et väike lõunapaus teha.Betooni tn jõudes nägime, et Väo karjääril on plaanis veel oma tiibu sirutada, palju võpsikut oli maha võetud. Elu huvitavamaks tegemiseks läksime tehaste taha võpsikusse. Seal võib leida palju koledat aga kes tahab näeb ka ilusat 😉

Üks  äärmiselt vana piirikivi jääb Sõjamäele. Seal on küll tore plats aga sinna pääsemine pole niisama lihtne. Kuiv koht tuleb pilliroo vahelt leida ja veel on seal väike kraav, mida tuleb märgata. Praegusel ajal pole õnneks maduussidega probleeme, neid seal ka lademes muidu.

Tegime väikese pausi ja grupipildi, et siis tundmatusse sukelduda. Nimelt läheb Tallinna piir otse läbi ühe aiaga piiratud ala. Alati oleme läinud lühemat teed mööda aga sel korral otsustasime pikema tee kasuks. Õnneks olid esimesed külmakraadid maa külmetanud ja pooleldi kandva jää tekitanud muidu poleks sealt ilmselt kuiva jalaga läbi pääsenudki. Suurema osa ajast kõndisime pilliroo ja hundinuia puhmastes, vaadet seega väga palju polnud 🙂 Samas oli see omamoodi vahva.  Päike hakkas taspisi loojuma ja siis olid hästi ilusad värvid ümberringi.

Ümber aia saanuna, pidime natuke maad tagasi minema, et jõuda viinaravila betoonseinte vahele. Sealse ala käisime läbi aga väga pikalt uudistama ei viitsinud jääda, pimedaks hakkas ka tasapisi minema. Võibolla järgmise korra alguses läheme vaatame natuke veel, mis seal põnevat leidub.Sel korral tuli meil kokku umbes 14km.

 

Mõigu avastusretk

Viimasel ajal on tunne olnud, et tahaks rohkem metsa ja vähem linna, rohkem puhata ja vähem mõelda. Seega matkamise kohta valides võtsin koha, mida ma veidi olen juba tundma õppinud, mille kohta ma ka midagi tean aga samas endal oleks ikkagi ka huvitav.

Mõigu asum asub kesklinna linnaosas ja peab tõdema, et ega keegi sinna naljalt ei satu, kui siis läbi sõitma. Isegi mina, kes ma oma nina igale poole topin olen seal suhteliselt harva käinud.

Kui päris aus olla siis Mõigus me olime tegelikult päris vähe aega 😀 samas kõik tähtsamad kohad saime vaadatud ja lisaks Rae valla erinevaid vahvaid kohti.

Alguses oli natuke igavamat kõmpimist tänaval aga samas kes käinud pole sellele võibolla ka mitte nii igav 😀 Jõudsime lennujaama taha välja just parajal hetkel kui mõned lennukid olid õhku tõusmas.

Edasi läks tee läbi metsa ja raba. Vahva oli see, et peale minu oli see kõigi teiste jaoks uus koht 🙂

Veidike igavam oli jälle kanali ääres kõmpimine aga seda poleks väga millegi muu paremaga asendada ka olnud. Veensin kõiki, et kanali ääres kõmbime ainult 600m aga tegelikult oli hoopis 1,6km, ei tea kuhu ma oma peas selle kilomeetri kaotasin 😀  Enivei nii pikk see ma ka ei tundunud, lihtsalt 600m kohta tundus veidi palju olevat 😀 No ja vahepeal oli natuke vaadata kah, kuidas inimesed ja koerad ja pardid ujuvad. Päikese ümber olevat halo näha jms. Kel huvi pakub siis soojal ajal on seal palju liblikaid ja kiile lendamas.

Jalutasime pisut Mõigu majade vahel, läksime üle Tartu mnt ja sealt sai juba parkmetsa sukelduda. See on küll pisike metsatukk majade vahel, millele on rajad sisse tehutud aga iseenesest oli metsa loomulik kuju alles jäetud, mitte polnud kuidagi “ilusaks tehtud”.

Edasi oli plaane kolm 😀 Igav, põnev ja veel põnevam aga samal ajal mida põnevam, seda rohkem võsa ja nõgeseid. Lasin matkalistel valida. Tulemus oli see, et me olime hullus võsas 😀 Ma pean tõdema, et läbi olen ma sealt läinud talvisemal ajal ja siis on seal ka üsna korralik võsa, samas selle põhjal ma oleks isegi veel hullemat oodanud 😀

Ronisime mäe otsa, kus kasvas kollaste lillede väli, päike hakkas looja minema ja kõik oli nii ilus 🙂 Aga mäest alla minek osutus veidi keerulisemaks ja kuna näha polnud midagi siis valisime veidi järsema koha alla minekuks. No ja suureks rõõmuks olid kõrvuni nõgesed ja vaarikad. Vaarikatest oli vähemalt nii palju abi, et neist sai alla minnes kinni hoida.

Järgnes väike metsik võsa ja soine heinamaa või kuidas seda kutsuma peaks?! Läbi vana põlenud maja hoovi, kust oli kadunud silt, et seisa muidu tulistan vms 😀

Lõpuks jõudsime Mõigu kalmistule, kus tuli ka veel üksjagu võsas ragistada enne kui enamvähem põlvekõrguse heina sisse saime. Vaatasime pisut ringi. Näha polnud praegusel aastaajal suurt midagi.

Läksime veel natuke maad edasid ja vaatasime läbi aia Mõigu kõrtsi ja piirikivide umbkaudseid asukohti.

Kokku käisime umbes 10km

Retke kaart Punasega on märgitud meie rada ja rohelisega Mõigu asumi piirid