WinterXdream jõulurada 2019

Selle aastane Xdreami alguspunkt oli Lennusadama juures. Tarkpead muidugi ei suvatsenud legendi lugeda ja esimest punkti otsisime jupp aega 😀 Õnneks siiski lõpuks vaatasime ja leidsime ka punkti kuigi seegi polnud teab, mis lihtne leidmine 😀

Järgmine punkt Kalasadama juures oli lihtne leidmine.

Kolmanda punkti leidmiseks tuli kusagilt ümber linnahalli käia. Seda on seal kõvasti lammutatud. Hea oli see, et saime keskelt läbi ei pidanudki tiirutama. Meri oli seal imeliselt läbipaistev ja ilusat värvi täna.  Veel vahtisime helikopterit, mis ei tahtnud ega tahtnud õhku tõusata aga lõpuks siiski.

Kolmas punkt oli võsas 🙂

Sain kõmpida oma lemmik tühermaal ja teha avastuse, et neljas märk asus aia küljes, millest kunagi on üle ronitud.

See oli ka kõige kaugem punkt siinpool ääres ehk pidime Kalamaja poole tagasi kõmpima.  Lonkisime tühermaad mööda ja läksime sealt linnahalli juurde tagasi. Varsti tuli välja, et üllatus-üllatus, me oleme aiaga piiratud. Tagasi ka ei viitsinud minna. Õnneks oli võimalik aia kõrvalt ühelt poolt läbi pääseda.

Kultuurikatla korstna juures oli 5 koht, kus pidime peatuse tegema. Seal oli ka täitsa põnev, kolasime tagahoovis ringi, pole sinna varem sattunudki. Kalamajas saime ühelt kohalikult  teada, et seal on mingi sõdurite kalmistu olnud ja lillepotist leidsime järgmise märgise.

Lõpp juba paistiski. Legend oli selle koha pealt veidi vildakas. Valge asemel oli heleroheline aga kuna punkt leidmata ei jäänud siis polnud hullu.

Ühe tünni ja valgusti juures pidime ka käima ja oligi selge, et meie esmane ennustus, et Noblessneri kuusega tuleb pilti teha osutus tõeks 😀

Käisime 10km ja umbes 2,5 tundi. Sai mõnuga igal pool kolatud ja vahitud 😀

Ümber linna. Raekojaplatsilt Meriväljale

Ümber linna matka alustasime pidulikult Raekoja platsilt, suure tuule ja vihmaga. Täiesti imestama pani, et keegi üldse viitsis kohale tulla ja sellepärast võin kohe alguses öelda, et kõik olid hiigla tublid. Ilm oli tõeliselt raju ja esimene külmema õhuga päev ka, nii et polnud sugugi mõnus.

Enda seisukohast võttes oli nagu eriti vastik teist päeva järjest niiviisis käia aga samas nagu vist juba tekkis harjumus ka, tuima näoga ennast läbi kõleda Tallinna vedada 😀 Kõlab juba koledasti?

Sel korral ei saanud fotokat õieti põuest välja võttagi sest ladistas kogu aeg ja ekraan oli vihmapiisku täis aga vahepeal ma lihtsalt pidin, näiteks kui me jõudsime linnahalli katusele.Esialgu oli täiesti vahava igasugu jõnksusid sisse teha. No ja minu meelest pidi lihtsalt minema üle kesklinna tühermaa, kuhu muidu ei satu ja mida varsti võibolla ei ole.  Pealegi tuli meelde eelmise korra seiklus, kus me ronisime üle aia, et näha, mis teisele poole kirjutatud on 😀

Ahjaa lihtsalt, kes veel ei tea siis minul on see juba teine ring, mis Tallinnale peale tehakse. Sel korral otsustasime teistpidi käia, et endal ka veidi põnevam oleks.Sadama alal tegime igaks juhuks esimese grupipildi ära, et seina ääres oli justkui veidi vähem vihmasabinat ja tuult. Mõnes kohas juba uputas, nii et pidime veidi tiirutama. Alko poodide lähistelt leidis meie üks matkaline täiesiti kinnise läti õlle 😀 Vaatasime üle hõlmikpuu, mis istutatud Eesti ja Saksa sõpruse märgiks. Suundusime Reidi teele, mis on üks suur betoonist ala, olematu rohealaga.

Pirita tee ääres kaotasime esimesed matkalised aga vihmavarjud andsid alla ja paduvihma kallas endiselt.

Veel oli jupp maad Piritani. Pingutasime selle nimel, et saime korraks nina sooja pista ja asjad radika peale tahenema panna. Sooja teed ja süüa 🙂 Päris  mõnus hakkas. Välja minna justkui enam ei tahtnudki aga polnud midagi teha 5 km oli vaja veel käia.

Läksime Pirita randa, kus tuiskas vihma, nii et enamus meist otsustas tagurpidi käia 😀 Kindad olid nii märjad, et enam ei pidanud käest ära võtmagi vaid sai juba niisama vett välja pigistada 😀 Aga nii kummaline kui see ka polnud oli märgade kinnastega soojem kui ilma.

Rannahoone juurest otsustasime metsa vahele minna ja oh, mis mõnus vaikne ilmake, ei tuult ega ka suuremat vihma. Kohe hakkas toredam 🙂

Samas oli sealgi sadanud ohtrasti. Ojad olid suuremad kui eales varem. St, mina pole neid nii suurte ja laiadena näinud. Peale selle tekkis “suvalisi” ojasid vihma veest ja eks teerada metsas oli ka oma viie cm veekihiga kaetud.

Kahjuks tuli metsa vahelt jälle välja minna 😀 Tuul puhus endiselt ja ma nii lootsin, et äkki näeb Meriväljal jälle suurt lainet aga tuhkagi. Meri oli üldse kuidagi tavatult vaikne. Muuli pealt nägime olematut Tallinna panoraami. Poopuud olid marju täis ja see tegi vaate kuidagi helgemaks ja kohe-kohe hakkas ka meie teekond selleks korraks lõppema. Viimased sammud, viimane grupipilt ja siis otsustasime tuppa kohvile minna. Mõnus.

Käisime umbes 14-15km.

Järgmine kord kohtume NOA taga kell 11, pühapäeval 10.11. 2019. Kõnnime Meriväljalt Irru.

Selleks ajaks paluks ilusat ilma 🙂

Härjapea jõel.

Teisipäeva õhtul oli järjekordne Juske Härjapea jõe retk. Ma üsna kõvasti kahtlesin, kas minna või mitte. Viimasel ajal on tal nii 100-200 inimeselised grupid tekkinud – ei taha sellistega kuidagi liituda. See on üks hirmus koperdamine, mitte midagi kuulmine, isegi kui ruuporiga röögitakse. Ühesõnaga igapidi ebamugav. Samas ilm tõotas head, tundus isegi, et sadama võib hakata. Panin hunniku riideid selga, võtsin sallid, kindad, mütsid kaasa ja otsustasin, et kui rahvast on liiga palju siis lasen mingi hetk lihtsalt jalga.

No alguses ma lugesin, et meid oli kokku üle 50. Päris paras mass aga ikkagi talutav.  Jalutasime Fahle kvartalis ringi. Üritasime selgust saada, kus seda  jõesängi näha võiks.

Tselluloosi- ja paberivabriku tuletõrjemaja küljes oli mingi fossiil.  FB-s pakuti, et ehk näiteks nautiloid.

Kuna ma olen varem mitu korda Härjapea matkal käinud siis ma tegin veidi teistsuguseid pilte kui muidu 🙂 Ehk muudest asjadest, mis pilku haarasid. Näiteks Kaitsejõudude peastaabi ukse ees kasvab palju imikaid. Ma võin jälle öelda, et need on ühed minu lemmikud.

Üle tee, kitsarööpmelisele raudteele ja sealt juba siselinna kalmistule.

Seal on põnev vana osa, mis kahjuks on heinas ja võsas. Peaks mõnikord talvel või millalgi vaatama minema kui on veidi vabam juurdepääs sellele alale. Aga ees otsas hakkas kohe silma puidust aed, mis ei ole üldse tavaline.

Tegime A-ga väikese kõrvalepõike. Läksime ristipuud otsima.

Kuna mina suutsin orienteeruda ainult Herne tn poolsest küljest ja mul polnud aimugi kaugel me olla võiks kui me teisest suunast siseneme siis kappasime algul suhteliselt sihita. Jäime ühe nurga peal seisma ja otsustasime gepsust vaadata, et kus me siis tegelikult oleme. Enne seda ma jõudsin meid peas juba peaaegu paika panna ja mainisin, et me peaks tegelikult suhteliselt lähedal olema.  Ja lõpuks piisas sellest, et ma oma pilgu tõstaks sest selle sama ristivahtra all me neid asju arutasime. Päris naljakas oli 😀

Leida tahtsime seda sellepärast, et Tallinnas on ainult 2 pühakohta (teada olevat). Üks neist on see sama ristivaher ja teine on pühamägi.

Mis puutub maa-ameti ristipuude ja pühapaikade kaarte siis konkreetne puu on linnulennult 100m valesti märgitud ja kui mööda suuremaid radu käia siis suisa 200m valesti. Nii, et esimesel korral me ei leidnudki seda.

Riste lõigati puusse, et lahkunu enam koju tagasi ei tuleks, seal jäeti temaga hüvasti. Arvati, et hinged elavad nendes puudes edasi.

Kiirustasime, et teistega jälle kokku saada. Nägime oravat. Nii nupsik.

Edasi mõtlesime, et kummale poole minna.  Kedagi kusagil ei paistnud. Liikusime väljapääsu poole ja vaatasime, et ei kedagi. Kas nad on jõudnud juba välja minna või on ikka veel surnuaias?!

Kuna kaks tüüpi seisid värava lähistel, siis lihtsalt küsisin, et ega nad juhuslikult umbes sadat inimest pole möödumas näinud. Olid. Iseenesest üsna naljakas küsimus, ah 😀 ?

Poolamäel jõudsime matkalistele järele.  Seal kandis on jõeorg kenasti nähtav.  Tiigiveski hoone.

Kaasani kiriku tagant läksime läbi. Seal on natuke rohelust ja Juske lubas, et nii ka jääb. Eks aeg näitab. Magus maatükk siiski.

Aga huvitav oli vaadata, kuidas kirik ja selle tagused tornid olid kuidagi ühte moodi paigutatud. Pikad ühel pool, madalad teisel pool.

Maakri tänavat mööda liikusime Tartu mnt algusesse Härjapea jõe mälestusmärgi juurde. Natuke vett ja kaart.

Rahvuslooma nägime ka 🙂 Tegemist Mextonia käigus tehtud seinamaalinguga “Metsavaim”. Autor: Goal.

Sealt juba mööda Pronksi ja Jõe tänavat sadama lähedale tühermaale, kus varsti on Reidi tee.

Esialgu käib seal veel täiega elu. Pidu. Grill.

Keegi päriselt ka elab seal ja üsna viisakalt. Pesu oli pestud, hari seisis nurgas.

Samas kõrval oli igal pool täiega läbu ja kole ja rämpsu täis.

Linnadžungel.

Kuna kuulda oli, et Linnahalliga on muutused toimunud, otsustasime vaatama minna. Eh ega sealt muud oodata polnudki kui et Sultsi seinamaalingud on maha pestud. Aga põnev oli ikka.

Lõpuks jalutasin linna tagasi, et bussi peale minna. Ei saanud kuidagi juhust kasutamata jätta, käisin kesklinna ainsal laudteel kah 🙂

Käisin 10km/Juunis:41km/Aastas: 799km