Veidi suurem ring ümber Maardu järve

12.11.2022

Kraade oli 13 umbes, tuul oli kõva. Kilomeetreid tuli 21.

Polnud plaani võsa vahele minna, sõbranna tahtis näha Saha kabelit, polevat seal varem kunagi käinud. Et sõbrannajutte ajada, siis kõndisime mööda kergliiklusteed.

Lasnamäe lõpust on Saha kabelisse umbes 7km, edasi-tagasi 14, tundus paras.

Saha püha Nikolause kabel on ehitatud 15. sajandil ja ainuke terviklikul kujul säilinud kabel maal. On peetud Pirita kloostri miniversiooniks. On üks palverännutee sihtpunkte.

Sisse saab ka piiluda. Võib üles ronida, kuigi seal väga midagi vaadata pole.

Veidi eemal hakkas silma suur tool. Eks neid ole varemgi nähtud, aga nii kõrget vist isegi mitte. Tool oli üle 2 m kõrge ja sinna otsa ronimine oli paras tegu 🙂

Kõndisime tagasi ja sõbranna nägi silti Maardu mõis. Küsis, kas see on kaugel. Väga kaugel pole ja ring tuli umbes 7km pikem kui me arvasime.

Mõnusam oli lonkida ka kui päris edasi-tagasi ei pea käima. Tee ääres oli palju võililli, et need tuli lausa pildile püüda.

Jõudsimegi mõisa juurde. Ilmselt oli seal pidu tulemas, sest kõik kohad olid autosid täis ja polnudki erilist tahtmist seal vahtida.

Tee ääres nägime kellegi mälestuskivi. Vanasti oli neid palju, aga need korjati mingil ajal ära. Järve ääres oli võpsik maha võetud ja uued teed ehitatud, varsti on seal kah kõik kohad maju täis. Natuke nagu kurb.

Järve randa jõudes nägime palju palju kalamehi, aga mina oleks tahtnud hoopis ujuma minna. Kuna polnud plaani vee äärde jõuda, siis ei võtnud ujukaid kaasa. Nii, et seekord jäi vees käimata. Siinjuures tahaks mainida, et ma tegelikult olen ikka suviujuja, aga kui ilm soe, siis tahaks ujuda 🙂

Üsnagi varakult hakkas päike looja minema. Järve ääres veel päris loojang ei olnud, aga värvid olid ilusad.

Koju minek oli imeline. Ühelt poolt taevas roosatas, teisel pool olid pilvetriibud taevast värvimas.

Maardu lõunakarjäär

Ühel õhtupoolikul septembris otsustasime I-ga, et midagi võiks teha. Tuli idee, et läheks äkki Maardu poole. Buss nr 30 sõidab kenasti Kallavere külje alla ja sealt võib suuna, kuhu iganes võtta. Otsustasime Maardu lõunakarjääri kasuks.

Et jala sinna kohale jõuda siis on vaja küll üksjagu astuda, aga asi pole sugugi kõige hullem. No umbes 4 kilomeetrit kokku. Ilmselt saaks vähema vaevaga ka, aga see polnud meie eesmärk.

Läksime Kroodi oja serva mööda, raudteest üle, tunnelist läbi Maardu järve äärde välja. Meil õnnestus just siis raudtee äärde jõuda kui rong tuli. Meile lasti mitu korda signaali ja lehvitati. Mõnusalt värviline oli, kuigi kohal olime veidi pettunudki, et justkui poleks värvi olnud. Kõik puhta pruunikasroheline 😀

Karjäärist endast ootasime rohkem sügist, aga mida polnud, seda polnud. Esimesed märgid siiski olid. Mõni kärbseseen, peotäis vaarikaid ja natuke kollaseid lehti siin ja seal.

Alati on vaja ka midagi otsida. Sel korral oli selleks Karjamaa allikas. Koha küll leidsime, aga vett polnud seal grammigi. Paras võsas rabelemine see oli, aga ära nägime 🙂

Karjääris me iseenesest väga pikalt ei olnudki. Möödusime püstkojast, mis on teadmata kaua seal olnud. Vandjala poole enam ei läinud, keerasime suuna Maardu mõisa peale. Seal on hullupööra palju igasugu kultuskive ja kivikalmeid.

Järgnevalt tulid vastu juba paekivikarjäär, Maardu veski ja palju palju punaseid pihlakaid.

Edasi tuli selline ööeelne tülpimus, ei tahtnudki enam kusagile minna ega midagi vaadata. Maardu mõisast kõmpisime külma näoga mööda. Veel äratasid meie tähelepanu tindikuid, sest neid oli ühe platsi peal äärmiselt palju.

Juttu jätkus, jahvatasime ümber olevatest kohtadest ja võtsime mõnegi asja plaani. Pean tunnistama, et ma ei ole korralikult Maardu hiies käinudki. Korra ühest nurgast sisse piilunud ainult. Edasi marssisime suhteliselt tuima näoga mööda teed, polnud rohkem selleks õhtuks seiklusvaimu antud. Lõpetasime Lasnamäe busside lõpp-peatuses. Kokku tuli umbes 15km.

Kullerkupud, Peeter Suur ja kultusekivid

Kullerkupud õitsevad ja ma otsustasin oma kohas ka ära käia ja peotäie koju vaasi tuua. Kuna kant on lähedal Peeter Suure Merekindluse Iru kaitsepositsiooni kaevikutele  koos varjenditega (1917) siis otsustasin, et ühildan need kaks omavahel.

Läksin Selist jala sest maad sinna väga hullult palju pole, võibolla max 3km. Alguses nägin suhteliselt kesiseid kaevikuid.

Mõtlesin, et mingi jama aga siis hakkas tulema. Päris vinged umbes 2 meetri sügavused “koridorid”, nii kitsad, et saab ilma hüppamata üle astuda.

Praegu oli peaaegu hea aeg seal käia, kuigi võibolla talvel oleks parem?! Seal oli natuke heina, mõned lehes puud- põõsad ja palju ämblikuvõrke ja üldiselt kuiv. Aga eelistaks sellist aega, kus heina poleks üldse, et oleks paremini näha. Samas on ümbrus nii märg, et vähegi märjemal ajal saab sinna ilmselt ainult kummikutes.

Huvitav on see, et need kaevikud ei hakka eriti silma kui ei tea, et need seal on. Ma olen korduvalt sealkandis käinud ja pole midagi näinud.

Käisin vaatasin natuke mujal ka ringi. Oletaks, et ma jõudsin Liivamäe lennuplatsile ka. Kuigi seda ma nii silma järgi ei osanud kindlaks teha.

Osaliselt ei saanud aru, kas seal on peale kaevikute ka mingid muud kaevandused olnud või kuulub kõik Peeter Suure kindluse alla? Tundub vist siiski mingi paevõtu koht olevat olnud?!

Nägin kitsi ja jänest, kedagi pildile ei saanud. Lilli sai selle eest tohutult palju. Kullerkuppe, anemoone.

Edasi liikusin Iru elektrijaama poole. Ükskord jäi seal üks kultusekivi vaatamata ja jäi natuke närima, kuna juba nii lähedal olin siis mõtlesin, et käin ära. Siinkohal võib öelda, et mul oli ikka kõvasti eelarvamusi, mõtlesin et üks pisike kivi aimatava lohuga vms. Aga ei! See oli pirakas, kohe päriselt suur 🙂

Külavahel.

Oma ainukese selle aastase metstulbi nägin ka ära.

Kuulsin veesolinat ja läksin vaatama, mis seal Peeter Suure Merekindluse kaitsepositsiooni tunneli juures toimub. Oh seal oli ka nii ilus nagu oleks ürgsesse loodusesse sattunud ainult, et prügi oli rohkelt

Kui keegi plaanib sinna minna siis hoiatan, et seal on sosnovski karuputked. Mul endal polnud ka meeles. Jalutasin natuke kaugemale välja ja siis tagasi tulles vaatasin, et hea et ma ennast ära ei kõrvetanud, praegu on need veel parajalt pisikesed ka ei pane väga tähelegi.

Otsisin üles veel 2 kultusekivi, mis on peaaegu nagu olematud. Kui ei teaks siis ilmselt need ka silma ei jääks.

Jalutasin läbi metsa kodu poole. Jube palju lilli oli. Mõnusalt kevadiselt roheline.

Nii uskumatu kui see ka pole, suutsin ennast ära eksitada. Või no mitte päris aga tegin imelikke keerdkäike, mida plaanis ei olnud 😀 Tiirutasin varsaallika oja juures umbtänavatel. Aga see oli ka täitsa põnev .

Kokku jalutasin:16km/Mais:138km/Aastas: 732km