Müts 10 Rocca al Marest Koplisse

Ei tea, kas see on laiskusest või sellest, et aasta alguses sai kaks kuud pooltõbisena ringi käidud aga arvuti taha kohe üldse ei jõua ja väga ei igatse ka.

Igatahes on meil vahepeal kaks linnapiiri matka olnud, millest ühe tegin mina ja teise tegime Saja raja retkedega kahe peale. Viimase panen kähku kirja enne kui jälle igasugune tuju kirjutada üle läheb või meelest läheb, mis me seal matkal tegime 🙂

Mulle tundub see merepiiri mööda käimine natuke igavam sest, kes vähegi käinud on see on enamike kohti näinud. Sel korral jalutasime Rocca al Marest Stroomi randa ja sealt Koplisse. Kuna mina olen seal alguse kandis mitmeid retki teinud siis pajatasin veidi Paldiski mnt mõisatest, Stroomi ranna ajaloost, mis on päris põnev kui keegi viitsib süvitsi minna.

Lumes oli kuidagi imelik käia, harjumatu veidi raske 😀 Ja väkk, lumi tuli üle saapa sääre sisse ja mul olid jalad üle pika aja märjad

Peaaegu terve see aeg sadas taevast midagi alla ka aga sellega hakkame vaikselt ära harjuma. Jõudsime järeldusele, et kümne retke jooksul on vist üks ilus ilm olnud või kaks 😀Stroomi rannas oli meri parasjagu tüki maad ära viinud või vähemalt mina küll ei mäleta, et seal selline pankranniku moodi astang varem oleks olnud.  Nägime paari lumememme.  Üldiselt oli nagu ikka.Piilusime kummiku- ja klaasitehastesse, vaatlesime tänavakunsti. Rääkisime sadamatest.

Tulime tee äärde välja ja vaatasime üle vana kultuurimaja, professorite küla, Süsta pargi. Pargis olid sirelil võiks peaaegu öelda, et suured lehed küljes. Teisal ripusid õunapuu otsas alles jõulumunad aga võib-olla on need ka pidevalt seal rippumas, kes teab?!

Käisime kirikus. Lihtsalt sellepärast, et sinna pole kunagi sattunud, nii et uks lahti oleks. Aga sel korral olid inimesed seal siblimas ja käisime küsimas, kas tohib vaadata. Meile anti luud, et me saapad puhtaks pühiksime 😀

Liinidelt käisime läbi. Ammu pole käinud. Tundus, et osa maju on sarnased seal varem olnud majadele aga ühe tänava äär, mis tundub suhteliselt valmis olevat on lihtsalt uusi maju täis ehitatud. Kahjuks see ei paistnud välja, kas munakivitee on likvideeritud või mitte.

Piilusime piirivalve kasarmut ja lõpp paistiski.Üle prügimäe ja olimegi lõpp-punktis. Igav ei olnud kõige põnevam ka mitte. Ilmselt on asi selles, et ma olen selles kandis nii palju käinud ja midagi uut justkui avastada polegi.  Samas tegelikult on seal veel kohti küll, mis peaaegu läbiuurimata või väga vähe nähtud.

Sel korral tuli kokku umbes 10km.

 

Paljassaare retk, Tallinn 800

Jaanuari viimasel pühapäeval käisime saja raja retkedega Paljassaare matkal. Külma oli nii kümmekond kraadi.

Ma olin üsna skeptiline selle matka suhtes. Mitte, et ma arvaks, et kehv matk tuleb vaid sellepärast, et ma olin just seal käinud, mis seal ikka nii väga muutunud on.  Samas oli tore sõbrale kaasa elama minna.

Nalja hakkas kohe alguses saama. Kodust välja tulles jäin maha bussist, millega ma oleks jõudnud linna, nii et oleks saanud läbi vanalinna jala Baltasse minna kust siis oleks järgmise bussi peale saanud.

Ainuke võimalus bussile jõuda oli minna trammi peale. Loomulikult jäin ma ka järgmisest trammist maha ja sellest järgmisega ma enam bussile ei jõudnud. Sõitsin siis parem kohe Sitsi ja lootsin, et tramm ehk sõidab nii palju otsem, et jääb see ajavahe, et ma jõuan minna Paljassaare tee ääres olevasse esimesse bussipeatusesse. Ausalt öeldes tundus see suhteliselt uskumatu aga ma jõudsin. Ma olin suhteliselt õnnelik – muidu oleks olnud variant jala Pikakari randa kõmpida ja siis uurida, kus matkalised oma järjega on, kas minna neile järele või vastu. Viimane variant oleks muidugi jama olnud siis oleks saanud edasi-tagasi käia.

Pean tõdema, et kui me kohale jõudsime siis ma enam üldse ei kahelnud, et tuleb äge matk. Ilm oli lihtsalt nii ilus, lund nii palju, päike kuldas mere ära. Lihtsalt vaatad ja imetled.

Saime kuulda kultuuriloolist tausta. Piilusime varemete “ukse” vahelt sisse. Kõndisme merejääl. Kusjuures kalda ääres oli korralik tugev jää. Kuigi võib öelda, et üldises plaanis oli meri jäävaba.

Vaatasime üle pangaserva alla, uurisime lähemalt Merekindluse rajatisi ja käisime ümber suure maalingutega kaetud tünni.

Seda lund, jääd ja päikesesillerdust võiski vaatama jääda. Sumpamist oli ka üksjagu. Pangaalusel ulpisid jää-pannkoogid.

Ägedalt jäätunud olid ka mägiveiste aia postid, mis olid nagu kodumaine Stonehenge. Või mingid kummalised kummitused, merejääl seismas 🙂

Pean tunnistama, et nii talvise ilmaga ma polegi varem Paljassaarel käinud. Kuigi kaks nädalat varem olin seal, siis lund oli tunduvalt vähem ja jäädki polnud eriti.

Edasi ronisime valgesse torni. Nautisime seda jäist ja lumist vaadet ülevalt poolt. Õrnalt hakkasid taevasse tekkima loojangutoonid.

Järgnes Nõuka aegne laut, mis seisab varemetena ja on täidetud erinevate maalingutega.

Loojanguks jõudsime tagasi algpunkti. Soovitan kõigil, kel vähegi matkapisik sees on talvist Paljassaart nautima minna, muidugi kui ükskord jälle lumi maha tuleb 🙂

Kui ametlik osa läbi sai siis vaatasime, et bussini on üksjagu aega ja otsustasime aja kasulikult veeta. Jalutasime “linna” poole tagasi aga mööda sirget teed ei viitsi ju.  Käisime kolasime varemete vahel, vaatasime veetorni.

Käisin tegin “Rahu” kino pildi ka enne kui see igaveseks tänavapildist kaob.

Kokku: 10km/jaanuaris134km

Tiskrest üle mere Murastesse

Mul oli hull tahtmine kuhugi minna aga juhe oli täiesti koos. Kuulda oli, et Rannamõisa pank on jääs ja ilm oli ka mõnusalt päikeseline, seega otsustasime sammud sinnapoole seada. Mõttes oli Murastesse välja jalutada ja tagasi ka. Teekonda väga kindlalt paika ei julgenud panna, ei teadnud ju, kuidas ja kust läbi pääseb.

Tee oli lumine. Kõik siras ja säras. Mere ääres nägime, et jää on korralikult peal ja saab mööda seda minna mingi maa. Alguses oli ikka kahtluseuss sees, et aga äkki ikka ei ole see jää nii tugev. Samas ma vähemalt tean, et vesi pole seal ka hirmsügav. Nii et läksimegi mööda jääd Murastesse välja.

Esialgu ei paistnud jääseinu kusagil. Aga niisamagi oli ilus.

Jää peal oli päris mõnus käia kuigi eriti kiiret tempot seal üles ei andnud võtta, liiga libe aga samas krobeline.

Natuke problemaatiline oli see kui tahtsime panga alla pilte tegema minna. Sinna oli tuul lumevallid kokku lükanud ja hanged üle põlve. Kohati lumi kandis, kohati vajusid läbi. Ühesõnaga eriti ebameeldiv variant. Aga pilte oli vaja teha 🙂

Esialgu tundus sellinegi jää piisav, et lähemalt uudistama minna 🙂

Ei teadnud kuhupoole vaadata. Kui olid kalda ääres siis vaatasid, et eemal on nii ilusad kivid ja siis jälle vastupidi. Kivi pilte sai umbes miljon.

Kalda ääres paistsid jälle purikad aga sel korral juba märksa suuremad ja natuke rohkem.

Nii me seal käisime ahhetasime ja ohhetasime 🙂 Üks väike lisapõhjus sinna kanti minekuks oli tegelikult ka see, et sel päeval pidi ka jääronimise võistlus olema. Ei olnud kõige põnevam aga samas vahepala siiski.

Ronimine toimus üsna Tilgu koobaste lähedal. Natuke lumes sumpamist ja kohale me jõudsimegi.

Suvel ei saanud arugi, et seal mingi allikas on, talvel selle eest paistis see hästi välja.

Eemalt paistavad Hageni kivid.

Tilgu sadamas käisime korraks ka maa peal. Ma isegi ei mäleta miks aga ilmselt tundus jää kahtlane või midagi. Selle eest leidsin laheda juurepunutisega puu.

Mida Muraste poole jõudsime seda lähemal oli lahtine meri.

Läksime kalda poole tagasi, seal oli pannkoogiallee

…ja järgmine ilus jääsein. Veidi madalam kui varem olnud.

PSM helgiheitja varjendit ei viitsinud lähemalt vaatama minna. Nähtud juba. Kuigi tegelikult oleks võinud minna, oleks paremini näha olnud, mis seal üleval veel on 🙂

Meriküla uurdeid tahtsime ka näha, avaldasid need ju suve poole suurt muljet. Talvel peab tõdema olid Tilgu koopad ägedamad. Purikad olid igal pool ees, näha polnud suurt midagi.

Aga leidus siiski ka mõni põnevam nurgatagune

A avastas äkki, et tal on fotokasse mingi uus funktsioon tulnud, talveilmale kohane. Naerma ajas küll 😀

Peale uurdeid ronisime üles ja liikusime Muraste vaateplatvormile. Võttis võhmale küll aga polnud nii hull kui ise arvasime 😀  Kuna A polnud Muraste mõisa juures käinud, läksime sinna. Pärast otsustasime hiies väikse tiiru teha ja kõhu täis süüa.

Kui metsast välja tulime hakkas pimedaks minema. Arvestades meie väikest väsimust ja teekonna pikkust siis tundus suhteliselt mõttetu jala Tiskresse minek. Vaatasime bussi aegu ja sõitsime linna. Tallinnasse jõudsime pimedas, nii et otsus oli mõistlik 🙂

Lonkisime läbi vanalinna. Musumäe otsas oli nii palju südameid ♥

sel korral:13km/märtsis:13km/aastas: 298km

Presidendimatk 15

Paar aastat olen sattunud peale Presidendimatkale aga kunagi pole kohale läinud sest tegelikult mulle väga suured seltskonnad ei meeldi. Ei meeldi mulle ka need mööda teed matkamised, selleks pole vaja Aegviitu sõita, saab vabalt ka Tallinnas kusagil ringi tatsata.

Üks tuttav oli mineja ja mõtlesin, et haagin ennast külge. Enne tegime muidugi plaanid valmis. Ei jää algust ootama vaid “jookseme” Jänedale, sööme kõhud täis ja siis metsast tagasi Aegviitu. Tundus, et aega on ilmatu palju aga tegelikult kippus natuke väheseks jääma. Suvel oleks ehk okei aga talvel paksus lumes sumbata tundus küll päris raske, seda enam et 24-dal matkasime ka 25km. Oli kohe tunda, kuidas jalg üle murdunud puu ei taha tõusta. 😀

Esimese asjana jäin ma maha bussist, millega ma oleks Balti jaama jõudnud. Õnneks tuli mulle meelde, et tegelikult pole mul vaja sinna jõuda, Ülemistesse on lühem maa ja rong jõuab sinna ka natuke hiljem. Tavaliselt lihtsalt ei kasuta selle suuna ronge eriti ja siis pole meeles, et saab ka lähemalt peale hüpata. Igatahes rongile ma jõudsin, sain isegi natuke oodata.

Kartsin, et rong on püstiseisjaid täis aga õnneks mitte, mahtus istuma küll. Kuigi  pärast rongist maha tulijaid vaadates tundus, et rong oli vist kummist 🙂

Pean tõdema, et presidendi matkast ma eriti pilte ei teinudki. Jäneda pool oli küll ka natuke huvitavamaid kohti tee ääres aga üldiselt üsna nüri kõmpimine. Võibolla polekski viitsinud Jänedale välja minna aga kuna ma pole seal kunagi käinud, vähemalt ma ei mäleta et oleks siis ma tahtsin näha, mis seal on.  Nägin, et mõis ja linnamägi on seal kohe kindlasti, mis mind huvitada võiks.

Aga enne veel oli Jänijõgi, päris maaliline.

Jäneda Allikajärv tundub, et on ka imeilus. Talvel oli küll suures osas jää all aga natuke siiski oli lahtist vett ka näha. Huvitav oli “äravoolu toru”, muud nime ma sellele anda ei osanud aga näeb välja nagu laseks vannist vett välja 🙂

Finish paistiski. Kõik osalejad said endale lõpetamise puhul kleepekad. Kuidagi vanaaegne värk, lapsena ma oleks isegi õnnelik olnud, praegu tekib küsimus, et mis ma sellega tegema peaks. Tegelikult on see ju lihtsalt prügi kui täiesti aus olla.

Musta täku tallis pakuti süüa. Kuna ma juba ette teadsin, et söögiks on hernesupp ja seda ei söö ma isegi pika hambaga mitte, siis oli oma söök kaasas. Aga noh, polnud vajagi, seal oli nii palju erinevaid saia variante, et ma sain neistki kõhu täis. Magusaid ja soolaseid ja ilmselt kohapeal või lähistel küpsetatud, njämma. Hea oli ka see, et jõudsime suhteliselt varakult kohale, oli istumise ruumi ja sai rahulikult süüa.

Edasine plaan nägi ette Jäneda mõisa. Sinna sai sisse ka, nii et kasutasime juhust ja söime ühed koogid ka või pigem isegi tordid. Ei saa mainimata jätta, et maitses hästi, oli magus nagu kook olema peab aga need ilusad roosid maitsesid kahjuks nagu papp.

Mõisa ait oli ilus.

Natuke vaatasime mõisas ka ringi.  Ühes toas olid topised, teises rahvariided.

Kook söödud, meel hea, hakkasime liikuma. Esmalt tuli ületada Jänijõgi ja siis oli üks suur mäkketõus kogu aeg. Olime nagu ah ja oh, no lihtsalt jaksu polnud eelmisest päevast üldse alles.

Aga mäele me jõudsime. Vaade oli ilus, puukujusid oli ka, mõned olid ümber lükatud.

Peab tõdema, et meist kumbki pole eriline järvejääl kõndimise armastaja aga ringiga ka ei viitsinud minna, läksime otse üle Kalijärve.

…või siis mitte nii otse

Järve ääres olid ka puukujud. Näkineid ja vetevana vms 😀

Järgmiseks sihiks olid siniallikad. Aga enne seda olid mäed ja mäed ja mäed. Raske oli kohale jõuda. Allikas oli peaaegu üleni kinni külmunud aga isegi see oli ilus, mis lahti oli 🙂

Hoolimata väsimusest oli metsa vahel imeilus jalutada. Päris talvine, päris lumine, väga valge.

Siniallikas

Siinkohal tekkis vaikselt tunne, et me peaks tempot tõstma, et rongile jõuda. Presidendimatkal saab teatud kindlate rongidega ühe piletiga sõita. Aga asi polnud isegi mitte nii väga selles, et piletiraha kokku hoida vaid selles, et meil polnud kummalgi sularaha kaasas. Põhimõtteliselt oleks saanud tagasi ka Tartu rongiga aga siis oleks lihtsalt pimedas Aegviidus pidanud passima paar tundi või umbes nii.  Ja tegelikult tahtsime me veel ka Sööriksoo loodusrajale jõuda, eriti mina. Ma pole seal kunagi käinud sest alati kui sinna kanti sattuda siis jääb see paari kilomeetrine rada lõppu, et kui jõuab siis käib läbi aga siiamaani ei ole jõudnud, nii et pidime keel vesti peal kimama 😀

Jõudsime natuke rohkem kui tund enne rongi väljumist kohale, nii et saime üsna muretult selle raja läbi käia. Aga sinna tahaks tegelikult mingil muul ajal ka minna.

Jõudsime metsast välja täpselt nii palju varem, et saime veel ka raudteejaama hooned üle vaadata.

Rong ootab.

Rongiaknast nägime päikeseloojangut ja lumetuisku.

Ülemistel astusin välja ja mõtlesin, et kuna ma plaanin võibolla kunagi seal kandis ühte matka teha siis oli täpselt paras aeg eelluurele minna. Pärast seda olin kodule juba nii lähedal, et tundus mõttetu bussiga sõita. Lõpuks tuli kilomeetreid kokku 28.

veebruaris:100km/aastas 285km

Laagris ja Sauel

Kui ma Jüris käisin siis tegin enda jaoks avastuse, et mul on Tallinna lähiümbrus suhteliselt tundmatu maa. Rongi või bussiga sõidan tavaliselt veidi kaugemale. Nii näiteks leidsin Saue, kus ma kas pole üldse käinud või siis ainult läbi sõitnud. Samas tundus, et ega seal pole ka väga midagi vaadata. Esmapilgul ehk ainult mõis.

Ühel laupäeval otsustasime sõbrannaga väikese matka teha. Enne seda vaatasin kaardi hoolega üle, mis, kus, miks ja milleks asub. Lõpuks leidsin täiesti teekonna, mis tundus põnev. Mõnes kohas väikese ringiga läbi metsa jne. Ainsaks mureks olid suuremate teede servad, need on tüütud ja veidi ka ohtlikud kui nii võtta. Aga kuna sõbranna on ka matkasell siis otsustasin, et vaatame, kuidas kulgema hakkab, et tegelikult polnud ma üldse 100 protsenti kindel, et me just sellise marsruudi läbime nagu mina kaardile joonistasin. Kui kusagil oleks tundunud, et tahaks rohkem metsas olla siis oleks läinud ja vaadanud, veel oli variant, et Sauele ei lähegi, hoopis teisele poole. Minu meelest nii on kõige mõnusam matkata, et teed nii nagu parasjagu meeldib.

Otsustasin rongi kasuks ja sõitsime Laagrisse sest seal kandis nagu ma olin kunagi ammu lugenud asub üks seinamaaling. Aga ma absoluutselt ei mäletanud, milline see välja nägi ja netist leidsin Itaalia kunstniku Aweri seinamaalingu, mille ta maalis 2016 oktoobris Street art jam-i ajal. See tundus hea küll. Hiljem leidsin googeldades veel ühe pildi, mida ma tegelikult mõtlesin ja mis meil vahele jäi – väga napilt kusjuures. Samas on põhjust veel sinna kanti minna.

Peale grafiti vaatamist oli plaan minna mööda jõe äärt suure teeni. Aga kuidagi haarasid silmi kasvuhoonete vrakid ja tee tundus sealt otsem ja aeda ka ei paistnud olevat.

Igatahes läksime sinna kolama, nii äge oli.

Ma näen igal pool südameid 🙂 Kommentaariks öeldi, et ilmselt on mu silmadel midagi viga 😀

Vahepeal peab nalja ka tegema 🙂

Edasi läks nii nagu ma ei plaaninud ehk jõeäärsel majal oli aed ees ja kasvuhoonetel oli ka tegelikult aed ümber. Nii et karta oli, et me peame võibolla algusesse tagasi jalutama. Õnneks niipalju meil siiski vedas, et  ühes kohas oli üks värav, mis imekombel oli isegi lahti.

Edasi oli natuke maad igavat kõndimist ja orienteerumist, et kus kohas me metsa peaks minema.

Natuke orienteerusime valesti. Metsavahel pidi tee või rada minema, kaardile märgitud punktiirjoonega. St. see tee ei pruugi väga tee moodi olla. Hakkasime mööda kraavi äärt minema, mul oli üsna kindlalt meeles, et see tee läks kraavi kõrvalt. Aga tegelikult ei läinud, läks hoopis üle kraavide. Kuna meile hakkasid majad vastu tulema ja ma teadsin, et need ei peaks meile vastu tulema siis hakkasime ka üle kraavide minema ehk tegelikult me käisime tee kõrval metsas, tegime üle kraavi teivashüpet 😀 Aga see oli ka täitsa tore.

Tundus, et seal on massiliselt kitsi ja jäneseid. Kellegi teise jälgi me ei näinud.

Edasi pidime natuke maad mööda teed minema, et üle jõe pääseks. Võibolla oleks kusagilt ka mõne põnevama raja leidnud aga lihtsalt niisama lumes ka sumbata ei viitsinud.

Järgmine peatus oli Sõeru ohvriallikas. Lõhnas nagu maal laudas aga polnud viga, elasime rõõmsalt üle 😀

Koht nägi natuke räsitud välja aga olemine oli seal mõnus ja allikas ilus.

Kohapeal saime teada, et seal on ka mingi matkarada. Kodus uurisin ja puurisin aga väga palju targemaks ei saanud. Peale selle, et meie teel olid ka mingid Peetre Suure punkrid, mida mina ühelgi kaardil ei näinud

Liikusime põllu äärt mööda Vanamõisa poole, et sealt kusagilt üle raudtee minna.

Kui raudteest üle saime olimegi Sauel. Mul oli jälle põnev, palju igasuguseid põnevaid aedu, mida vaadata. Lapsena oleks selline aed ülikõva kindlus vms 😀

Järgmine sihtmärk oli Saue Kristliku Vabakoguduse kirik. Tundus piltide pealt põnev, lähedalt vaadatuna üsna igav. Samas oli seal kivi Eesti Iseseisvuse eest langenutele.

Kiriku kõrval on Saue tammik.  Vanu tammesid oli aga mitte ülemäära palju. Aga need, mis olid olid ilusad ja võimsad.

Jõudsime spordiradadele. Tore oli näha, et palju inimesi on väljas. Samas olen kuulnud ka, et discgolf rikub rämedalt puid. Peale selle on lihtsalt jalutajatel suhteliselt ebamugav liikuda. Nii et üritasime kusagile välja jõuda, et edasi liikuda. Kuidagi panime jälle suhtkoht “metsa” oma minekuga. Igal juhul Saue mõisa läksime me paraja ringiga.

Mõis oli ilus, korras.

Jalutasime lähemale, vaatasime et hoovi värav on lahti ja läksime seiklesime veidi pargis ringi.

Kui peamine osa mõisast on kena ja korralik siis pargipaviljon on käest ära lastud, kunagi on see ka ilmselt imeilus olnud.

Kell hakkas päris palju saama, nii et hakkasime edasi minema, mõisa tagune maa oli natuke kahtlane, ei teadnud mida täpselt oodata on ja seega tahtsime võimalikult valges sealt läbi minna.

Aga siis tuli välja, et me oleme aias täitsa korralikult kinni, ei paistnud ühtki aiaauku, samas nagu ei viitsinud mõisa juurest ringiga ka minna. Vaatasime hoolega ja “varjatud aiaaugu leidsime, isegi läbi mahtusime.

Kui me olime seal aia ääres võsas juba üsna palju maad mütanud, tuli välja, et tagapool oli üks puu aiale langenud ja sealt oleks palju lihtsamini üle pääsenud.

Aga lõpuks läks võsa koledaks kätte ära. Aga naljakas oli ka kui heitsid enda põõsasse ja jäid ikkagi väga püstisesse asendisse. Igast asjast saab rõõmu tunda 😀

Kuidagi suutsime enne õiget teeotsa ära keerata, mis tähendas seda, et saime jälle üle kraavide hüpata. Et teel veel midagi näha siis lõpetuseks läksime Jälgimäe mõisa vaatama. Mõnus külavahetee.

Jälgimäe mõis oli selline suhteliselt pisike vana talumaja moodi. Aga kogu see miljöö oli mõnus.

Kuigi jah see tellistest osa võiks olemata olla.

Maja seina pealt saime teada, et seal sündis Nikolai von Glehn

Kuna õues oli juba pime siis oli lõpus kergliiklusteel käimine täitsa OK. Ma ise oletasin, et jõuame valges tagasi ja igavleme 4km 😀 Aga kuna oli pime siis sai igasugu asju tehtud ja teekond möödus märkamatult 🙂

Umbes selline rada tuli välja.

Sel korral: 25km/veebruaris: 68km/aastas: 253km