Veidi suurem ring ümber Maardu järve

12.11.2022

Kraade oli 13 umbes, tuul oli kõva. Kilomeetreid tuli 21.

Polnud plaani võsa vahele minna, sõbranna tahtis näha Saha kabelit, polevat seal varem kunagi käinud. Et sõbrannajutte ajada, siis kõndisime mööda kergliiklusteed.

Lasnamäe lõpust on Saha kabelisse umbes 7km, edasi-tagasi 14, tundus paras.

Saha püha Nikolause kabel on ehitatud 15. sajandil ja ainuke terviklikul kujul säilinud kabel maal. On peetud Pirita kloostri miniversiooniks. On üks palverännutee sihtpunkte.

Sisse saab ka piiluda. Võib üles ronida, kuigi seal väga midagi vaadata pole.

Veidi eemal hakkas silma suur tool. Eks neid ole varemgi nähtud, aga nii kõrget vist isegi mitte. Tool oli üle 2 m kõrge ja sinna otsa ronimine oli paras tegu 🙂

Kõndisime tagasi ja sõbranna nägi silti Maardu mõis. Küsis, kas see on kaugel. Väga kaugel pole ja ring tuli umbes 7km pikem kui me arvasime.

Mõnusam oli lonkida ka kui päris edasi-tagasi ei pea käima. Tee ääres oli palju võililli, et need tuli lausa pildile püüda.

Jõudsimegi mõisa juurde. Ilmselt oli seal pidu tulemas, sest kõik kohad olid autosid täis ja polnudki erilist tahtmist seal vahtida.

Tee ääres nägime kellegi mälestuskivi. Vanasti oli neid palju, aga need korjati mingil ajal ära. Järve ääres oli võpsik maha võetud ja uued teed ehitatud, varsti on seal kah kõik kohad maju täis. Natuke nagu kurb.

Järve randa jõudes nägime palju palju kalamehi, aga mina oleks tahtnud hoopis ujuma minna. Kuna polnud plaani vee äärde jõuda, siis ei võtnud ujukaid kaasa. Nii, et seekord jäi vees käimata. Siinjuures tahaks mainida, et ma tegelikult olen ikka suviujuja, aga kui ilm soe, siis tahaks ujuda 🙂

Üsnagi varakult hakkas päike looja minema. Järve ääres veel päris loojang ei olnud, aga värvid olid ilusad.

Koju minek oli imeline. Ühelt poolt taevas roosatas, teisel pool olid pilvetriibud taevast värvimas.

Maardu lõunakarjäär

Ühel õhtupoolikul septembris otsustasime I-ga, et midagi võiks teha. Tuli idee, et läheks äkki Maardu poole. Buss nr 30 sõidab kenasti Kallavere külje alla ja sealt võib suuna, kuhu iganes võtta. Otsustasime Maardu lõunakarjääri kasuks.

Et jala sinna kohale jõuda siis on vaja küll üksjagu astuda, aga asi pole sugugi kõige hullem. No umbes 4 kilomeetrit kokku. Ilmselt saaks vähema vaevaga ka, aga see polnud meie eesmärk.

Läksime Kroodi oja serva mööda, raudteest üle, tunnelist läbi Maardu järve äärde välja. Meil õnnestus just siis raudtee äärde jõuda kui rong tuli. Meile lasti mitu korda signaali ja lehvitati. Mõnusalt värviline oli, kuigi kohal olime veidi pettunudki, et justkui poleks värvi olnud. Kõik puhta pruunikasroheline 😀

Karjäärist endast ootasime rohkem sügist, aga mida polnud, seda polnud. Esimesed märgid siiski olid. Mõni kärbseseen, peotäis vaarikaid ja natuke kollaseid lehti siin ja seal.

Alati on vaja ka midagi otsida. Sel korral oli selleks Karjamaa allikas. Koha küll leidsime, aga vett polnud seal grammigi. Paras võsas rabelemine see oli, aga ära nägime 🙂

Karjääris me iseenesest väga pikalt ei olnudki. Möödusime püstkojast, mis on teadmata kaua seal olnud. Vandjala poole enam ei läinud, keerasime suuna Maardu mõisa peale. Seal on hullupööra palju igasugu kultuskive ja kivikalmeid.

Järgnevalt tulid vastu juba paekivikarjäär, Maardu veski ja palju palju punaseid pihlakaid.

Edasi tuli selline ööeelne tülpimus, ei tahtnudki enam kusagile minna ega midagi vaadata. Maardu mõisast kõmpisime külma näoga mööda. Veel äratasid meie tähelepanu tindikuid, sest neid oli ühe platsi peal äärmiselt palju.

Juttu jätkus, jahvatasime ümber olevatest kohtadest ja võtsime mõnegi asja plaani. Pean tunnistama, et ma ei ole korralikult Maardu hiies käinudki. Korra ühest nurgast sisse piilunud ainult. Edasi marssisime suhteliselt tuima näoga mööda teed, polnud rohkem selleks õhtuks seiklusvaimu antud. Lõpetasime Lasnamäe busside lõpp-peatuses. Kokku tuli umbes 15km.

Põdrajuure-soomukat vaatamas.

Tallinnasse lubati paduvihma, Maardusse kõigest tibutamist. Mõtlesime, miks mitte vihma eest põgeneda. Päev oli ka lämmatavalt palav olnud seega läksime õhtu poole välja.

Juba Lasnamäe lõppu jõudes hakkasid esimesed piisad langema. Maardusse jõudes sadas päris korralikult. Esimesed 10km tundus küll, et pilte ei tee. Või kui siis põdrajuure-soomukatest, mida me ju jahtima läksimegi.

Kuna eelnev plaan puudus siis juhtus nii et me kõmpisime osa maad suisa Narva mnt servas.

Nagu näha sai vihm sel korral otsa ja fotokas kotist välja võetud.  Jõudsime hobusekasvatuse juurde ja seal oli päris põnev hobuste tegemisi vaadata. Käisid kõik kordamööda püherdamas.

Natuke maad edasi oli paar kultusekivi.

Soomukate koht oli juba ligidal. Kuna eespool olime näinud juba õitsenud soomukaid siis väga suuri lootusi ei heietanud. Samas kuna mulle on need täiesti uued taimed siis mulle oli isegi selline õitsenud variant huvitav.  Kuulnud nendest taimedest olin küll aga nägin esimest korda palverännu matkal käies, pisikest kinnist taime. Ikkagi natuke lootsin, et näen ilusat õitsevat varianti ka.

Esimesed õied seda lootust küll ei andnud. Tundus, et oleme hiljaks jäänud.

Õnneks oli siiski ka värskemaid taimi, mõned alles pisi-pisikesed, nii et mõneks ajaks neid jätkub.

Tagasi Maardu poole läksime mööda Võerdla teed, teiselt poolt hobusekasvandust. Seal passisime hulk aega ja vaatasime nende toimetusi. Nii ilusad hobused olid. Kihvt oli vaadata, kuidas suured hobused oma poegi enda selja taha nügisid ja varjus hoidsid, kuidas nad püherdasid.

Mina olin laisk ja ei viitsinud objektiivi vahetada 🙂

Tee äärest leidsime põldmarju ja mingid ohakalised.

Prügimäe tee otsast läksime teisele poole Narva mnt. Lihtsalt sel korral tundus hea mõte mööda kergliiklusteed liikuda. Suure palavusega ei viitsi  väga seigelda.

Leidsime juhuslikult ühe kultusekivi. Tegelikult on täiesti võimalik, et ma olen seda varem ka näinud aga lihtsalt ei mäleta 🙂

Piilusin karjääriservalt, mis seal toimub.

Natuke oli kahju, et ujukaid polnud kaasas. Oleks saanud Maardu järve ujuma minna ja ennast veidi jahutada.

Pardipojad olid juba suureks kasvanud.

Jalutasime mööda teed Lasnamäe lõpu välja.  Iru “kärestik” oli kuival. Võiks öelda, et suhteliselt sündmustevaene käik aga tegelikult oli ikkagi tore. Oma soomukad me leidsime, peale selle veel ka aasnelke. Vihm natuke jahutas. Hobused tegid tuju lõbusaks.

Juulis on kilomeetreid vähe kogunenud aga pole nagu päris matkailma olnud ka väga. Liiga palav 😀 Aga kaua seda suve ikka on, tuleb nautida nii kaua kui saab.

Kokku: 20km/Juulis:43km/Aastas: 959km