Lasnamäel, Pirital ja Maardus

Kui bussiga ei liigu siis jääb kõndimiseks suhteliselt ahtake maa. Kaugemale kui 15 km ei viitsi minna, tagasi ka vaja tulla ju 🙂 Samas leiab enda lähikonnast uusi kohti või siis selliseid, kuhu tavaliselt ei lähe 😀 Et Lasnamägi veidi põnevam oleks siis kõnnin võimalikult erinevatest kohtadest.

Tondirabas käin küll tihti aga praegu huvitas, kas käpalised on oma ninad välja pistnud. Ühe hall käppa leidsin. Peale selle nägin ka uusi “ehitisi” või siis pole neid lihtsalt varem märganud.

Paneelmajade vahelt valin alati erineva tee, leiab uusi detaile.

Kuulsin, et nõukaaegseid mänguväljakuid hakatakse eemaldama, lootsin mõne pildile saada aga tundub, et kellelgi on päris kiire olnud ja mänguväljakud juba läinud. Uuel mänguväljakul oli aed kinni ja mänguasju kuhjades nagu oleks lapsed just ära läinud.

Leidsin tühermaalt esimesed nurmenukud ja kellegi pisikese pealuu. Vaatasin üle ussimäe kivid. Kahjuks on seal konkreetselt prügimägi. Muidu võiks päris kena koht olla.Iru linnamäe juures oleval grillplatsil ei paistnud väga kedagi. Põhjus tuli ka välja. Nn. grillmajakene oli aedade vahele kinni pandud. Mõned inimesed siin-seal siiski olid. Võibolla on mupo ka kimbutamas käinud?!

Mõtlesin Iru pangaastangut uurida aga kuigi kaugele ei jõudnudki. Leidsin ühe kitse luukere ja enam ei isutanud seal olemine üldse. Nägin üht rada metsatuka vahele minemas ja hakkasin mööda seda minema.  Läksin ja läksin ja järjest vesisemaks läks. Lõpuks olid suisa järvekesed. Päris lahe oli hulkuda ja uurida, mis seal leidub. Esimese puugi leidsin kah mööda püksisäärt kõndimas. Rohkem õnneks ei näinud. Plats asub Iru aiandist linna pool. Korra mõtlesin, et läheks Miku raudkivide juurde ka aga siis mõtlesin ümber. Tundus, et ei jää nagu päris tee peale.  Otsest plaani ka polnud, et kusagile välja peaks jõudma või noh pärast koju 😀Piisavalt ringi vaadanud, hakkasin Pirita poole tagasi vantsima. Jalutasin Käära oja juures ja mõtlesin, et võiks proovida Tallinna väiksemale järvele tiiru peale teha. Tavaliselt on seal selline padrik, et ninapidi järve äärde saab mõnes kohas. Või saaks küll aga oleks suhteliselt ebamugav. Praegu oli suhteliselt superluks. “Hein” ja lehed ei kasvanud, maa oli enamvähem kuiv.Erinevate nurkade alt vaadates oli järve vesi täiesti erinevat värvi. Maastik on seal ka mõnus. Üks kallas sile, teisel pool küngas. Juhuslikult võssa sukeldunult leidsin eest koloonia käopäkki. Murdunud puu vahele oli keegi omale pesa põiminud.Igatahes on nüüd karantiini käigus Tallinna suurimale ja väiksemale järvele tiirud peale tehtud 😀

Ristaia järve kaldajoone pikkus on natuke üle poole kilomeetri ja tegemist on tehisjärvega.Hakkasin kodu poole kõmpima. Esiteks läbi Pärnamäe surnuaia, kus ma veidi imestasin et tuntud inimeste hauad olid ühes koos ja korra juba kahtlema hakkasin, et ega ma Metsakalmistule pole  sattunud aga samas ma teadsin, et see pole võimalik.

Pärnamäe tee ääres sattusin radadele, kus ma vist ei ole kunagi käinud, igatahes ei tulnud tuttavad ette. Seega läksin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oli päris mõnus metsavaheline rada.Jõe ääres olen tihti jalutanud aga Botaanika aia sillast edasi Iru poole oli võõram kant, nüüd olen neid radu juba omajagu tallunud ja et igav ei hakkaks olen igal pool alla ka roninud. Nii võib päris lahedaid paiku leida. Samas olid mõned kohad ka sellised, kus saad üles alla ronida aga vaadet väga pole 😀 Ei teagi, miks seal rajad sisse sõtkutud on? Üksiku kalamehe püügipaik?

Kummaline oli üle pika aja näha Botaanikaaia silda tühjana. Vahepeal oli seal tihe liiklus.Ega enne koju ei saanud kui omakandi võpsiku olin ka läbi luusinud. Peab mainima, et suhteliselt kole koht. Võsane, sopane ja sodi täis aga positiivne on see, et sain teada, et sinna pole mõtet rohkem minna.Kokku tuli ligikaudu 20 km, pigem rohkem kui vähem 🙂

Muuga hiidrahnud

Muugal matkajaid oli sel korral vähe, mis oli ka üsna loogiline minu jaoks. 1.mail on tavaliselt ikka midagi teha ja plaanid ammu valmis. Ma jätsin matka kuulutuse ülespaneku viimasele minutile ka, nii et ma ei oodanud suurt kedagi.  Mõnes mõttes oli see hea ka sest siis ei pidanud ajapiirangutest kinni pidama ja teekonda võis ka sujuvalt muuta, muidugi kõigi nõusolekul 🙂

Käisime umbes 15km ja 5 või 6 tundi. Võtsime vabalt. Alustasime Maardus. Kõndisme Kabelikivi juurde. Veel oli veidike metsaalust näha, linnud lõõritasid ja sääski veel polnud. Ilm oli mõnusalt soe aga mitte liiga palav.

Kabelikivi on suuruselt teine kivi Eestis ja võib olla koguni suurim aga kuna maa-alust osa kuidagi mõõta ei suudeta siis peab leppima teise kohaga 🙂 Mürakas on see küll ümbermõõt 58m ja kõrgus 6,4m.

Kuna matka teema oli Muuga hiidrahnud siis läksime vaatasime üle ka Hansumäe hiidrahnu. Seda naljalt üles ei leia kui ei tea, et see seal on, isegi siis kui mets läbi paistab on seda asukohta teadmata pea võimatu leida. Kivi on suur küll aga võrreldes kabelikiviga tundub teine üsna tavaliste mõõtudega.

Ma küll teadsin, et seal on ka kivikülv aga kuna ma olin eelnevalt näinud seal selliseid keskmisest suuremaid kive siis oli minu jaoks üllatus see, et seal oli päris suuri lahmakaid, mida varem pole näinud.  Ega poleks ka seekord näinud kui me lihtsalt suvaliselt metsa all poleks hulkunud 😀

Igasuguseid huvitavaid asju leidsime. Linnupesa, “järve”, kiviaia keset vett jne.

Madu-ussid tegid ka meie elu põnevaks. Enamus neist olid küll nastikud aga ehmatavad teised ikka kui äkki liigutama hakkavad.

Mere ääres oli ka palju hanesid ja laglesid. Kindlasti muid linde ka aga nemad olid ülekaalukalt ülekaalus 🙂  Ühe parve ehmatasime kogemata lendu. Kotkakivi käisime vaatasime ka üle kuna see pidavat olema Randvere küla sümbol. Mõne päevaga oli veetase nii palju tõusnud, et kuiva jalaga selle juurde enam ei pääsenud. Sellest hoolimata oli veetase mega madal.

Käisime jalutasime ka Randvere kiriku juurde ja lõpuks Tädu  metsas. Põikasime ka seal rändrahnu juurde. Mets nagu muinasjutus. Seal nägime  rästikut, minu selle aasta esimest. Pusa käopäkkasid jäi silma. Oletaks, et neid on seal palju aga metsa otsima ei läinud. Lõpuks veel üks pisike metsatukk, kus oli palju tammesid ja üks eriti vinge puu või pigem peaks vist ütlema, et kolm puud, mis on kõrvuti kasvanud, keskel tühimik, kuhu seista saab.  Pilte enam eriti ei klõpsinudki, kõigil oleks nagu “film otsa saanud”, peale seda lummavat veemaailma 😀

 

Maardu karjäär, Võerdla ja Rebala külad, Indikaatorikivi

Millalgi tekkis plaan, et võiks minna Maardu taha põdrajuure soomukaid vaatama . Samas mina nii suur ühe taime fänn ka pole, et sõidaks bussiga kohale vaataks üle ja tuleks tagasi ehk oli vaja mingi plaan ka välja mõelda, et matkata või midagi. Ega seal tegelikult midagi keerulist polnudki. Põhimõtteliselt saab Maardu karjääris jalutades peaaegu õigesse kohta välja. Peale selle  võtsin plaani ka lastekangrud. Mitu korda on olnud plaan, et läheks ja vaataks aga kuidagi on ära jäänud. Kõige naljakam on asja juures see, et ma olen isegi sildi juures käinud aga kuna lumi oli maas polnud midagi näha 😀 Üks kord kui oli plaanis siis me ei jõudnud nii kaugele ja kolmandal korral ma lihtsalt ei teadnud, et need on samas lähedal.

No ja siis kusagilt keset Maardu karjääri tagasi tulla.  Kui viitsimist on ja suuna sinnapoole seame siis indikaatorikivist olin ka mitmeid kordi kuulnud, tahtsin seda ka näha. Samas oli kaardilt mõõdetult juba niigi umbes 20km käik, tavaliselt tuleb umbes 5km juurde ka sikitamiste ja sakitamistega 🙂 Seega oli kivil käimine kahtluse all.

Igatahes hakkasime I-ga hommikul vara minema, kusjuures sel korral oli see minu idee. Tavaliselt ajan ma sõrad vastu aga tundus hea mõte. Ei pea kiirustama ja koju peaks ikkagi suhteliselt normaalsel ajal jõudma. Ma küll lootsin, et jõuame varem 😀

Alustasime umbes 9 paiku Kroodi oja juures.

Ilm oli imelik. Tuule käes oli dressikaga täiega külm, tuulevaikses kohas oli jälle jube palav ja kõrvetas.

Kroodi oja ääres on krossirada. Jalutasime mööda seda üles alla ja saime oma hommikuse võimlemise kätte 😀 Samas oli ilus, lilled õitsesid, päike paistis.

Imikas

Edasine teekond tekitas natuke segadust. Läksime otse Kiltri teele aga kus õige ära keeramise koht on seda oli esialgu raske tuvastada. Seega me käisime mitmes teeotsas datšasid vaatamas ja edasi ei pääsenud sest tegu oli tupikuga.  Ehk üks edasi-tagasi käimine. Õnneks mitte pikalt.

Väravast kunstiteos.

Lõpuks olime õiges kohas, tuli tuttav ette ka kuigi ma olin seal ainult ühe korra varem käinud. Aga sealt edasi polnud ma käinud ega näinud ehk hakkasime minema ja läksime edasi ja mina muudkui mõtlesin, et tegelikult me ei peaks selles suunas minema aga rada läks ja nii oli mugav 😀 Lõpuks olime keset karjääri ja seal me ei pidanud kohe üldse olema. Keerasime suuna õigeks. Lõpuks saime õigele rajale.

Mõnesid käpalisi nägime. Hall käppasid oli ja suuri käopõlli. Karjääri kraavid olid võimsad. Üles alla ronimist oli palju.

Murdsime ennast tee peale välja. Nägime hobusekoplis mingit  mälestuskivi aga ei lugenud miskitpidi välja, mis sinna peale kirjutatud on.  Pärast kodus uurisin ja puurisin ja leidsin, et see on mälestuskivi Võerdlas fosforiidi kaevandamise pärast kodu kaotanud inimestele või lihtsalt mälestuskivi seal olnud külale.

Hobustest mööda minnes tuli I-le meelde, et kusagil sealkandis on lemmikloomade surnuaed. Nägime, vaatasime sisse. Ma pole seal kunagi käinud ega teadnud, kus see täpselt asub. Pole nagu erilist huvi ka tundnud. Aga kui tee peale juba jäi, siis tundus et võiks vaadata, mis seal on. Muidu nagu inimeste surnuaias ainult, et hauad olid nii pisikesed nagu oleks päkapikude omad.  Minu jaoks natuke imelik oli see, et kui juba uhke haud ja hauakivi püsti pandud siis võiks neid koristamas ka käia. Muidu tundub suhteliselt pointless mu meelest.

Läksime edasi. Põdrajuure soomukaid me ei leidnudki. Vanasid varsi oli palju aga uutest polnud isegi mitte pungakestki kusagil. Selle eest olid imeilusad külavahe teed. Palju paekivist lagunenud maju, terveid maju, aedu. Lihtsalt ilus maaelu idüll. Ainus, mis häiris oli prügimäe hais, õnneks polnud see kuigi tugev, ebameeldiv siiski.

Kits ja Jõelähtme kirik.

Jõudsime lastekangrute juurde.

Kui niiviisi kalmetel ja surnuaedades käia siis tekib pikapeale visioon, mismoodi ise mahamaetud saada tahaks. Kõiksugused üüüber kivid ja platsid tunduvad minu meelest täiesti mõttetud. Mulle vist meeldiks lihtsalt rohuplats rauast sepitsetud ristiga. Mu meelest poleks sinna isegi nime peale vaja. Aga kui sellist kalmet vaadata siis tekib küll tunne, et kui keegi viitsiks mulle sellise laduda kunagi siis oleks lahe 🙂

Mõned olid veidi võssa kasvanud.

Mingi rändrahn pidi seal ka olema aga meie seda vist ei näinud.  Kui oli siis selline maad ligi. Ühes kohas ma kõhklesin justkui oli mingi kivi aga samas oli seal väikseid kivisid ka nagu oleks kalme moodi hoopis. Ma isegi ei teinud pilti sellest 😀 Me algul arvasime, et põlvekõrgune kivi seal kõrval ongi see rändrahn, mida infotahvlil kujutatud aga pärast vaatasin, et asukoht ei sobinud.

Kangrute otsast läheb tee karjäärialale, läksime sealt sisse. Alguses oli natuke vaateid ka. Pärast jäid puud ette.

Üks pool oli vetikaid täis.

Vee värv on nagu mõnel siniallikal.

Kuna mets on sinna istutatud siis on seal põnevaid ja vähem põnevaid liike. Ega naljalt lehisemetsa vist kusagil ei näe muidu. Põnev oli vaadata, kuidas see on muutunud. Kevadel olid lehised raagus ja nõiduslikud. Praegu väga ilusad rohelised, pehmed ja värskete käbidega.

Veidi selline kõheda ja surnud olemisega männimets.

Nii uskumatu kui see ka pole siis sel korral ei tõmmanudki prükarihais meid jalust maha. Kõige hullem oli külade vahel aga nagu enne mainitud oli sealgi täiesti okei.  Mõned tuulepahvakad tõid õrna hõngu aga see oli ka kõik.

Kordamööda männisalud ja kaasikud. Rohelisel ajal ei tundunud piir nii jäik.

Jõudsime Maxima juurde parki. Päris viisakas värk. Laiad rajad sees ja puha aga õnneks mitte mingi imeliku kattega vaid lihtsalt väga pisike muru 🙂

Otsustasime Indikaatorikivi otsima minna. See oli kusagil tühermaal majade taga. Või noh, neid kive oli mitmeid. Meie arvasime, et kõige suurem on see õige ja asukoht klappis vähemalt mõnel kaardil selle kohaga. Ma olen viimasel ajal avastanud, et enamus kive ja asju on kaartidele täiesti valesse kohta märgitud. Kividega kui neid pole ühes kohas palju on vähemalt lihtne need paistavad aerofotolt enamasti kätte.

Üks sõber teadis rääkida, et indikaatorikivi sai nime selle järgi, et kivil olev sammal muutis värvi vastavalt sellele, mida keemiakombinaadis parajasti “küpsetati”.  Aga! Suurel kivil ei olnud üldse sammalt. Kõikidel teistel oli 😀

Indikaatorikivi võibolla 😀

Põhimõtteliselt võib öelda, et seal on indikaatorikivikülv.

Otsustasime jala Muugale minna, pole palju maad ju.  Pidevalt ei viitsiks nii käia aga seal oli ka siiski ühtteist vaadata. Uueküla külaplats oli päris uhkeks aetud. Tee äär oli ära niidetud aga sellegi poolest olid imepisikesed baltisõrmkäpad nina välja ajanud ja neid oli seal üksjagu.

Lõpuks kui Muugale jõudsime olime läbi nagu läti rahad 😀 Mina pole lihtsalt harjunud  hommikul kella kuuese ärkamisega ja I tuli otse töölt, nii et oli üldse magamata. Ühesõnaga seiklesime tänu sellele edasi, et me ei suutnud ennast teineteisele arusaadavaks teha 😀

Mina teadsin, et kohe lähedal peaks olema kabelikivi bussipeatus aga ei mäletanud, mis buss sinna käis, kas 34 või 38. Kuna ma ütlesin vale numbri ja I otsis netist selle järgi peatust siis ta muidugi ei leidnud ja kuna ma peast täpselt ei mäletanud, kus see peatus on siis läksime 2 km kaugemale mingisse muusse peatusesse, kus ma elusees polnud käinud 😀   Samas oli Muuga vahel ka tore jalutada.

Käisime 33km/Juunis:74km/Aastas: 832km

Maardu

Millalgi ma nägin kusagilt, et sõidab selline buss nagu 30, peaagu Maardusse välja. Muidugi üsna ebasobivatel aegadel ehk võiks öelda, et tööliste bussid.  Aga mind ikkagi hakkas asi huvitama. Mõnikord õnnestub ehk ära kasutada.

Ehk siis näiteks ka sel korral.

Tegelikult polnud mul üldse mingit muud asja Maardu kanti kui lilli korjama. Nimelt on seal ühes kohas lupiine ja need on mulle alati vääääga palju meeldinud aga pole leidnud kohta, kus neid kasvaks. Eelmise aasta jaaniööl jalutasin sealt kandist kodu poole ja leidsin terve välja. Ahhetasin ja korjasin kimbu kaasa.

Sel aastal õitsevad kõik lilled varem ja leidsin et oleks aeg minna kui üldse lähen. Peab ütlema, et osaliselt olid juba täiesti ära õitsenud ja osalt alles täiesti kinni, nii et paras aeg 🙂

Irust hakkasin jala minema. Iru ämma juurest läbi ja tagant Vana-Narva mnt-le välja. Kuna mul teeäärset plaani polnud siis sammusin lihtsalt Maardu poole. Vaatasin, mis seal on. Noh suhteliselt mittemidagi peale tööstuse ja vangla.  Vanglast on matkadel juttu olnud ja mitte keegi ei teadnud, kus see täpselt asub. Mina nüüd tean 😀  Kuigi peale pole selle teadmisega vist midagi hakata 😀

Käisin piilusin korra Kroodi oja. Aga ei paterdanud seal kaua ringi sest ma tahtsin viimase (30)bussiga kindlasti tagasi jõuda.

Leidsin ühe rohukedriku rööviku. Sel aastal polegi röövikuid näinud.

Edasi juba lupiinivälju nautima. Või no sel aastal neid ei tundunud nii tohutu palju olevat aga siiski.

Lillasid, roosasid, siniseid ja valgeid. Nii ilus 🙂

Jalutasin veel natuke mööda tühermaid, et äkki näen midagi põnevat. Midagi väga erilist ei näinud. Kui viitsiks saaks varsti ilusaid mooniväljadega pilte tegema minna. Samas on see piisavalt kaugel, et ei tea, kas on tahtmist 😀 Peaks vähemalt omale mõneks järgnevaks aastaks meelde jätma.

Et lõpuks sealt tühermaalt ära saada ronisin mööda müstilist trepi üles. Milleks see seal on, on veidi arusaamatu. Igal juhul käimiseks pole see mõeldud nagu ma aru saan 😀

Bussipeatuse leidsin üles ja bussi peale jõudsin ka. Kuidagi imelik oli Tallinna linnaliinibussiga Maardust linna sõita 🙂 Samas oleks muidugi äge kui nad graafiku ka natuke laiahaardelisemaks teeks. Siis oleks põhjust ehk rohkem sõita.

Käisin 7km/Juunis:31km/Aastas: 789km

Maardu fosforiidi retk

Ühel pühapäeval kogunesime mingi rahvaga kokku ja läksime Maardu fosforiidi mägesid vallutama. Ma olin kuidagi loid ja igavlev, tujutu.
Kahju, sest ma olin nii ammu plaaninud sinna kanti minna, nüüd ei pidanud isegi ise pead vaevama vaid tehti see retk Saja raja retkede poolt ära. Seega oli vaja ainult kaasa lonkida ja nautida aga kui tuju pole siis pole. Õnneks oli toredaid inimesi kellega lobiseda.

Alguses läksime läbi Kööba pargi.

Tundub, et jõulud on seal aastaringselt.

Suundusime läbi pilpaküla. Põnev see inimeste fantaasia. Värvin aia seda värvi, mis pähe tuleb, kirjutan tähed niipidi nagu heaks arvan, ehituskunstist pole vaja rääkidagi.

Saime natuke keset heina ülesalla ronida kui jõudsime keelualale.

Otseloomulikult oli meil vaja just seal pilte klõpsida. Mingi onu hõikas ühe kurja “Hei” aga sellega sel korral asi piirdus.

Lõhkeainepesa

Ilusad rohelised klaasijullad olid seal ja rästik “kommidega”.

Üles alla, üles alla kuni jõudsime istutatud kaasikusse.

Kaasik sai kui noaga lõigatud ja algas männik.

Redeli väljakutse võtsid vähemalt pooled vastu 🙂 Foto: Edith

Hetk hiljem astusime värskelõhnalisest männimetsast jõledalt haisvasse männimetsa. Jälle nagu joonelt lõi prügimägi meid haisuga pahviks. Ma üritan mitte eriti pirtsakas olla aga no… lihtsalt nii iuuuuuuu oli, et ma isegi ei häbene tunnistada, et sidusin dressika endale nina ette 😀

Mõned “hullukesed” käisid jääd katsumas, eriti enam ei kandnud 😀

Mäe otsas kasvas mõnus lehisemets. Veidike nõiduslik. Veel ei olnud uusi käbisid ega okkaid. Tegelikult oli seal teisi okaspuid ka. Näiteks leidsin ma imeliku kuuse, mis tuli välja on hoopis harilik ebatsuuga.

Tegime servalkõndi, vaatasime alla, imeilus roheline vesi 🙂 Väike söögipaus selle imelise vaatega.

Paus peetud, liikusime edasi. Leidsime jõulukuuse või siis pigem nulu. Palju puurauke vms, igatahes võiks seal jalge ette vaadata.

Hõbemäe poole minek näis nagu helge heinamaa aga tegelikult oli see hein suuri pakse rästikuid täis. 😀 Ilus ikkagi, ilusad ussid ka 🙂

Siinkohal pidin mina paar sõna ütlema 😀 Aga see tundus kuidagi nii veider, et kogu tee on vait olnud ja nüüd tuleb siin midagi seletama 😀 A midagi ma suunurgast pobisesin kah. Igatahes eelnev uurimustöö oli põnev ja ma sain aru, mis mulle meeldib 🙂 Muistendid ja lilled 😀 Nii nunnu. Hõbemäest ja ümbrusest väike jutt.

Kuna pangast tuli alla ka ronida siis mina valisin selleks selle kõige kõrgema koha. Samas oli näha, et alla sealt saab, isegi natuke hirmus ei tundunud ja ülevalt poolt tundub minu meelest alati hirmsam kui alt poolt vaadatuna.

Seda ma tegelikult ei teadnudki, et Ülgase koopa avasid on vabrikust eemal ka. Pole sinna niiviisi varem sattunud. Igatahes seal panga all mulle ronida ja ringi patseerida meeldis, ilmselt ma lähen kunagi sinna veel ringi uitama.

Koljuvana või Hõbemäe vaim ? :O Igatahes suutsime siit leida silmad, nina ja suu. Võibolla meil on hea kujutlusvõime, ah?

Esimene Eesti fosforiidivabrik.

Üles koopa ava juurde oli vaja ka ronida, mis tähendas lõpuks seda, et suure sopaga tulin tagumiku peal sealt alla. Huh 😀 Ma olin kõrvuni sopaga koos. Käed sai vähemalt lumehanges puhtaks kasitud, enamvähem.

Kui mina kuhugi jõudsin oli rahvas pillapalla laiali aga kõik kenasti leitavad 😀 Läksime ronisime veel küngaste otsa, kus oli ilus vaade. Seda ma juba teadsin sest seal ma olin käinud.

Prügi oli seal ka mõnes kohas vähem, mõnes kohas rohkem. Samas võib selles ka omal moel kunsti leida.

Täpid ja mummud

Lõpetuseks läksime Rootsi-Kallavere külla. Päris omapärane. Valgustid keset põldu, kummaline kiviaed. Vanad majad, mille taga paistab linnadžungel oma suurte majadega.

Saime muuseumisse ka sisse kiigata.

Veel enne kui külast ära läksime käisime katkuohvrite mälestusristi juures. Katk tegi külaelanikega 1:0

Liikusime alguspunkti poole. Tee äärde jäi Maardu Peaingel Miikaeli kirik.

Sel korral käisime :20 km/Aprillis:81km/Aastas:514km