Kuue järve matk ja selle eel

Nädala alguses tuli mõte, et teeks ühe järverohke matka. Plaanis oli ette võtta 6 järve aga juhtus, nii et sai 7 järve üle vaadatud +2 peaagu silmatud ehk kokkuvõttes vaatasime üle pooled Tallinna järved.

Kutsusin avalikult inimesi kaasa seega otsustasin paar päeva enne päris matka mõned kohad üle vaadata. Ilm oli tol päeval küll selline, et normaalne inimene ei aja koeragi välja aga mina ennast piitsutasin küll.  Pealegi jäin hilja peale ka, nii et ma tõesti plaanisin korraks minna.

Männikul oli kõik selge.  Üht mälestuskivi tahtsin üles leida aga ilmselt on see lumehunnikute all ja lõin käega. Eks suve poole satub sinna kanti veel siis lihtsam otsida.

Kõik see lumi lirtsus ja plärtsus, järvejää tundus ka täiesti lödi. Männiku kivi juurde ei viitsinud minnagi sest seal oli loik suisa lahti.

Lippasin edasi kuni Kurna ojani välja. Mõtlesin algselt sealt Järvele minna aga mõtlesin ümber. Kant on tuttav, pole hullu kui pimeda peale jääb ära ikka ei eksi ja paar kilomeetrit siia-sinna ei oma erilist tähtsust minu silmis. Natukese aja pärast ma hakkasin ennast natuke kiruma sest oja äärt mööda minnes sumpasin põlvini lumes ja liikumine oli päris aeglane. Samas oli vahva, lund hakkas sadama ja päris ilus oli.

Lõpu osa saingi pea pimedas metsas käia. Samas oli tänu lumele piisavalt valge, et ei pidanud telefoni taskulambiga teed otsima 😀 Omamoodi täitsa vahva oli, tavaliselt on kuidagi, nii et appi pimedaks läheb, ruttu metsast välja. Võõras kohas on see muidugi mõistlik aga kipub kuidagi ka tuttavates kohtades nii olema 😀 No tegelikult on mõte see, et mis sa seal pimedas metsas ikka vahid, pole midagi näha. Aga samas oli nii äge, kuidagi teistmoodi kui muidu.

Kui FB-s matka välja hõikasin siis tekkis selline probleem, et seda ei näidatud mitte kellegile, võimle palju tahad 😀 Esimesed huvilised, kes tulid, ainsaks ka jäid. Ise üksi olin ainuke osaleja. Tundus nagu suhteliselt pointless üritus aga minemata ka ei saa nagu jätta. Mõtlesingi, et kui kedagi kohale ei tule siis lähen järgmist matkarada uudistama.

Enne kodust välja astumist sain teada, et 2 inimest on siiski tulemas.  Lõpuks oli meid isegi 7, mis grupi mõttes on väga hea suurus. Selline mõnus privaatne.

Ilm oli hoopis midagi muud kui paar päeva tagasi. Päike siras, natuke tuli raheterasid, külma oli parasjagu. Lund rohkem kui küll 🙂 Imeilusaid vaated igal pool. Mets nagu Lapimaal. Esimesed viis järve nägime kohe peaaegu, et ühe hoobiga ära. Pumba järv, nimeta järv, Männiku järv, Väikejärv ja Raku järv.

Kulgesime suhteliselt mööda Tallinna piiri. Vaatasime üle Männiku hiidrahnu ja Vanapagana kivi. Kurna oja äärde jõudes oli mul super hea meel, et ma viitsisin end mõned päevad varem kohale vedada ja mingigi aimatava raja sisse käia… oli endal tunduvalt kergem. Lumi oli kohati poolde kintsu, nii et kui mul võhm väljas rääkisin ümberkaudsest kultuuriloost 😀 ja kui oja lõpuks ületatud sai, tegin ettepaneku sööma hakata, sain natuke hinge tõmmata.

Edasine tee kulges Ülemiste järve tagant, mõisa hoovi pealt, Peetri külast läbi, üle “kõrgmäe”, läbi soo pühale mäele ja pühamäe järve äärde.

Lisaks näitasin näpuga veel kahte nimeta järve, nii et 50% Tallinna järvedest sai üle vaadatud 🙂

15km+14km/Jaanuar:104km

Advertisements

Männiku lilled ja püramiidid

Tuli millegipärast tuju Männikule minna. Lihtsalt hulkuma ja natuke sellepärast ka, et näha, milliseid käpalisi seal on ja kas üldse. Need, mis enne olid on ehk õitsenud ja teised võibolla pole nina välja pistnudki kui nii kuiv on.

Siiski ühtteist leidus aga võrreldes eelmiste aastatega hõredalt. Kusjuures tavaliselt see suurem õitseaeg oleks alles ees.

Soo-neiuvaipa isegi oli aga eelmise aasta lopsakust neil polnud.

Kahelehist käokeelt oli päris palju aga need hakkavad vaikselt õitsemist lõpetama.

Mõned rohekad käokeeled. Neid oli ka kindlasti rohkem aga väga lähedalt ei viitsinud ju kõiki uurida 🙂

Minu jaoks suhteliselt määramatud. On need balti- või kuradisõrmkäpad, väikese vööthuule lisandiga või täiesti ära tuntavad?! See on minu jaoks veidi keeruline. Männikul on hübriide igasuguseid nagu kuulda.

Vööthuul sõrmkäpad olid küll päris võimsad.

Läksime Männiku ja Raku järve vahelt läbi. Sealt eriti tihti ei käi kuna see on sõjaväe territoorium. Tihtipeale on seal laskmised ja ei viitsi uurida, millal neid seal pole. Vähemalt saab kohale minnes teada 😀 Igatahes sel korral lipukesi ei lehvinud, pauke kuulda polnud.

Mets oli suhteliselt igav kuna mitte midagi ei õitsenud. Mõni tups ristikheina mõni härjasilm. Seda rohkem oli näha prügi. Ei saa aru, miks ei või oma grillpidu pärast prügikasti viia.

Seenlilled on tulekul aga eks need vist ootavad ka vihma, et nii aeglaselt ja kobamisi maast välja tulevad.

Lõpuks sai lihtsalt samblast pilti tehtud. Harilik karusammal.

Peaaegu vees kasvas veel käpalisi.

Ühed Männiku püramiidid jäid teele. Aga need nägid kuidagi lahjad välja seekord. Ju need hakkavad vanaks jääma. Täis kasvanud igasugu värki.

Liikusime metsa poole. Tahtsime kusagilt Männiku järve poolsest küljest tagasi minna. Väga täpselt nagu ei teadnud ka kuhu minna, seega seiklesime.

Selles kraavis me eelmisel aastal juba olime, see läks vales suunas, pidime tagasi minema.

Liikusime teisele poole, oli selline rabamets, vedas sest kärbseid ja sääski praktiliselt ei olnud. Aga ega seal ka eriti midagi muud ei olnud. Samblikud, kanarbikud, mis veel ei õitse. Paar käpalist. Ah ja mustikaid oli juba kah.

Jõudsime veidi lagedamale maale. Seal oli juba liblikaid ja lilli ja maasikaid. Või noh, mis lilli – palderjan oli. Oranž on ilmselt niidu-võrkliblikas. Pruun arvatavasti mingi silmik.

Ega nad eriti paigal ei püsinud 😀

Sini-või taevastiivad.

Puud on mul üsna nõrk koht. Mul polnud õrna aimugi, mis see olla võiks, seega tegin pildi, tulin koju ja uurisin järgi. Harilik paakspuu.

Edasi juhtus nii, et me jõudsime Männiku laskealale ja otseloomulikult pidime sinna juurde vahtima minema. Eks ma sain kohe karistatud kah, koperdasin okastraati. (Foto:Ilme)

Natuke oli valus, verd voolas ohtralt 😀

Seal ümbruses oli isegi lilli, peaaegu et nagu igal aastal männikul, ainult et pisemad ja äbarikumad.

Punavarrene kuningakepp, taga harilik ussikeel.

Kollased karikakrad

Läätspilv. Kuidagi jäävad Männikul alati pilved silma.

Edasi tulid uued püramiidid, sel korral ilusad, mõnusad, toredad.

Sealt oli õige pisut maad Männiku bussipeatusesse. Kell oli alles vähe ja polnud kuigi palju käinud ka. Otsustasime minna veel natukeseks vanalinna vaatama. Jäime päris kauaks.

Tegelikult läksime esialgu plaaniga Rataskaevu vanameest vaadata.

Aga seal oli neid nägusid veel. Siis oli vaja minna vaatama Hanna-Liina roosat ust ja siis läksime sujuvalt edasi hulkuma 😀

Läksime mööda vene tänavat, katariina käiku, Dominiiklaste kloostri hoovi, katoliku kiriku hoovi.

Olevimäelt ja pikka tänavat mööda tagasi.

Kokku tuli vaevalt: 15km/Juulis:15km/Aastas: 931km

Vabariigi sünnipäeva matk

Tekkis mõte, et Vabariigi sünnipäeval võiks väikese matka teha. Mul oli plaane mitmesuguseid aga reede õhtul oli tunne, et midagi võiks teha aga otsest plaani pole. Vilksatas neid mõtteid mitmesuguseid aga ükski ei tundunud päris see õige.  Lumi maas midagi ei näe, kus see põnev koht võiks küll olla? Peale selle tundus, et kuhugi kaugele küll ei viitsi minna ja õhtul võiks mõnusasti kodus olla.

Lõpuks pakuti välja Männiku raba. Mul korraks oli see endalgi mõttes aga samas tundus kuidagi igav, rabas pole ju lumega midagi vaadata. Samas olin ma seal ainult ühe korra käinud, nii et läks loosi.

Sel korral olin ma valmis isegi varem minema, et saaks olla ja samas ikkagi jõuaks koju ka mingil ajal.

Esialgu polnud mul meeles, et paraad on ja bussid käivad omamoodi. Sellega tekkis suur segadus. Aga peab tunnistama, et ega ma ei lugenud ka korrektselt, mis transpordi kohta kirjutatud on 😀

Ma sain teada, et 5 sõidab minu peatusest ka läbi, hurraaa. Aga esimesest nr5 jäin ma lihtsalt maha, ilmselt oli neil natuke nagu vabagraafik ka.

Kuna järgmine pidi tulema 20 minuti pärast siis ma ei viitsinud oodata, külm oli ka. Aga selle asemel, et peatus tagasi minna, kus oli kindel peatumise koht, läksin ma oma tarkusega edasi – Estonias pidi ju ka peatuma. Aga see oli juba minu valesti lugemine. Samas suht absurdikas 5 sõitis mööda, kuigi seal oleks võinud selle peatuse teha küll. Üldse sõitsid kõik bussid sealt läbi peale 67 ja “trollide”. Mingit loogilist põhjust sellele pole aga ega see oma tähtsust kah. Igatahes ma jäin teisest bussist maha.  Muidu oleks võibolla suure vihaga juba koju tagasi läinud aga mind ju oodati ja ma ise olin veel ühe tuttava kaasa kutsunud, kes teistega omavahel tuttav polnud, nii et pidin kuidagi kohale saama 😀

Mõneti oli suht savi juba, miljon aastat oli möödas ja ma läksin siis edasi, lootuses, et järgmise bussi peale ma jõuan. Trampisin Vineeri peatusesse sest teadsin, et seal see buss kindlasti peatub.

Aga bussi ei tulnud ja ei tulnud. Sõitsin siis 18-ga natuke edasi. Lõpuks tuli 5 ka aga 10 minutit hiljem kui oleks pidanud. Igatahes on mul ägedad kamraadid, kes viitsisid mind tund aega oodata ja olid mulle tee puhtaks kraapinud, raudselt puhtast öelusest, et ma külje maha paneks 😀 Foto:Ilme.

Edasi panime ajama. Mets oli imeline – palju lund, päike sillerdamas.

Jõudsime Männiku väikejärve äärde. Algul kõhklesime veidi aga otsustasime otse üle minna. Lihtsalt kohe üldse ei eruta mind see mõte jääst läbi vajumisest. Samas oli see jää seal juba ammu ja kalamehed olid peal ja… kuigi ega need kalamehed midagi ei tähenda, need lähevad siis ka kui jää ei kanna. Aga noh tundus, et piisavalt kaua on külm olnud ja võib minna küll.

Tuli idee joonistada jää peale 100. Aga siis tuli välja, et see sai kaldast veidi kaugele ja ma läksin uut joonistama. Foto:Ilme

Nurgast paistab teine sada

Sumpasime edasi järvede vahel metsas. Sõdurid olid paraadil, polnud vaja karta, et keegi kusagil laskma hakkab 🙂

Palju polnudki minna kui vastu tulid Männiku püramiidid. Eesti lipp oli vaja mäe otsa viia ja mägi vallutada.

…ja mäed olid lume all imeilusad.

Ahjaa. Meil oli plaan kella ühest pilti teha, siis oli Eesti minut. Meil oli 40 minutit aega, nii et mägedesse ei viitsinud ootama jääda, pidime mingi muu ilusa koha leidma.

Et päev oleks kordaläinud tuli vahepeal igasugu lollusi välja mõelda, millega kõik rõõmsalt nõus olid. Näiteks lume kraevahele tõmbamine ja sellest pildi tegemine. Foto:Aire

Ega ei olnud meeles seljakoti seljast ära võtta. Ehk siis pärast sai kõndida lisaraskusega. Koti küljetaskud olid lund täis 😀

Raske oli käia. Sellist vingukoori pole ammu enam nähtud. Hea, et keegi ennast pikali maha ei visanud, põlvili oli nii mõnigi 😀

Kuna midagi muud huvitavat ette ei jäänud siis tegime eesti minuti pildi kah lumesajus. Foto:Ilme

Ja see tähtis asi korraldatud triivisme raba poole. Mina tahtsin otse Rätsepa järve äärde minna. Aga ma ei teadnud peast, kus see otse on ja siis vedas I meid mööda metsaserva pika tiiruga kohale. Samas oli ükskõik, aega jalutada ju oli.

Enne järve oli isegi natuke rabamoodi ala.

Rätsepa järve jääl lõime oma piknikuplatsi püsti. Kahju oli, et valget lina ja pokaale kaasas polnud, oleks äge olnud. Aga no saime ka ilma hakkama. Ma sain isegi salati ilma kahvlita söödud, rääkimata siis muust.

Edasi läksime otse üle järve, pole siin midagi ringiga minemist. Ilus isamaaline vaade oli ka.

Järgnes parasjagu palju lonkimist rabas. Midagi ei  näinud, ei teadnud kuhu astuda. Kõige suurem kartja läks ees, fotoka jalad pihus, katsumas ega mülgast ees pole 😀 Mingi hetk vahetasin ma ta välja. Künkalt künkale astuda pole ju keeruline aga mõni koht oli veidi kahtlane, haarasin kaika ja vaatasin, kuidas lood on. Nii mõnestki “vedelast” kohast see meid päästis ja minu teada keegi jalgu märjaks ei saanud. Ma ütleks, et soise metsa vahel oli hullem isegi kui rabas, seal ei saanud kohe üldse aru, kus mõni reeturlik veeauk võiks olla.

Kui me lõpuks Männiku karjääri juurde tagasi jõudsime, olime lumes sumpamisest totaalselt väsinud aga oma 5 km tuli veel lonkida. Vähemalt olid veel mõned ilusad vaated aga suhteliselt tülpinult läks see viimane ots.

Kui me bussi peatusesse jõudsime siis vaatasime, et on täpselt paras aeg minna Šnelli tiigi äärde presidendi kõnet kuulama ja ilutulestiku vaatama.

Ilutulestik pidi sinimustvalge olema. See tiigijääl olemine ilutulestiku ajal oli ka selline kahtlase väärtusega. Jalgealune värises päris kõvasti aga õnneks oli jää siiski piisavlt paks 😀

Peaaegu natuke Eesti toonides.

Kokku:25km/veebruaris:72km/Aastas:257km

Männiku püramiidid

Matk koos lastega Männiku karjääri. Edasi tagasi 7km, eesmärgiks näha püramiide. Ilm oli külm -9 aga mitte liiga hull. Päike paistis.
Minu teekond 19km

Alustasime Liiva surnuaia peatusest. Kuna mina jõudsin natuke liiga vara Nõmme kanti, otsustasin osa maad jala minna. Tuli välja, et valisin vist enamvähem kõige pikema tee kust kaudu kohale jõuda.

Läksime läbi surnuaia, mööda Raku järve kallast. Katsusime jääd, vaatasime jääpurikaid.

Keskpäeval oli taevas nagu päikesetõusu või -loojangu ajal.

Püramiidideni jõudsime natuke varem kui ma ise lootsin. Selles kohas pole varem mägesid näinud. Ilus oli ja ronimise lusti jagus ka üksjagu.

Veetsime seal omajagu aega aga tundus, et kõnniks veel. Suvel oli teisel pool järve mõned mäed, otsustasime neid vaatama minna.

Tee peal tegime mõned looduspildid ka 🙂

Umbes 4 km tuli minna kui jõudsime ühele karjääriväljale. Seal oli suhteliselt igav. Ainult üks mägi ja see ka pealt sile. Samas oli ilus vaade järvele.

Ja palju pilliroogu jääga. Jääle minek oli võibolla natuke kahtlane värk aga tundus, et kannab piisavalt ja põnev oli ka, kalad ujusid varba all 🙂 Julgemad nagu pärast näha sai, käisid suhteliselt rahulikult keset järve ringi, jalutasid koera.

Ausalt öeldes teised mäed enam vaimustusest kiljuma ei pannud, suhteliselt samasugused ju, ainult teist värvi. Pole nii teravatipulised ka.

Aga! Mis mulle juba suvel muljet avaldas ja ka sel korral väga meeldis on karjääriauk või-seinad, kuidas neid iganes nimetada. See liiva pind on nii kihvt.

Päike hakkas looja minema. Kuna keegi kunagi midagi rääkis, et Raku ja Männiku järve vahelt enam läbi ei pääse, siis ei läinud uurima ka, kas see vastab tõele või mitte vaid jalutasime sama teed tagasi, suure ringi ümber järve. Kuigi loogiliselt võttes ma arvan, et pääseb ikka 😀 Katsetama ei hakanud lihtsalt sellepärast, et kui tõepoolest poleks läbipääsu siis oleks tulnud veel pikem ring tagasi kõmpida. Teiseks hakkas vaikselt külm ja meil oli väike lootus, et ei jää päris kottpimedasse jalutama, mitte et sel mingit tähtsust oleks aga kui midagi ei näe siis pole nagu eriti põnev.

Et päris enda jalajälgedes ei astuks siis liikusime rohkem järve ääres.

Päikeseloojangu püramiidid.

Lõpuks läks üsna pimedaks kätte ära. Väsimus tuli peale. Männiku “mäest” üles minnes oli võhm nii väljas, et lihtsalt pidasime poolel teel hingetõmbepausi 😀 Ega ma muidugi ei arvanud ka, et ma nii palju käinud olin. Talveriided ja ronimine takkapihta.

Bussiga linna ja seal nägin meteoriiti. Väsimus kui käega pühitud. Lonkisin üle tee pilti tegema.

Selle aasta kilomeetrid: 84