Matk ümber Tallinna

Järgnevad retked leiad FB lehelt Matk ümber Tallinna

Esimene retk: Raekoja platsilt Meriväljale 27.10.2019 14km
Teine retk: Meriväljalt Irusse 10.11.2019 14km
Kolmas retk:Irust Sõjamäele 24.11.2019 14kmNeljas retk:  Sõjamäelt Mõiku 8.12.2019 10kmViies retk: Mõigu Raudalu 16km – ei osalenud

Kuues retk: Raudalust Männikule 6.1.2020 7kmSeitsmes retk: Männiku- Laagri 19.1.2020 16kmKaheksas retk: Laagri- Tiskre 2.2.2020 16kmÜheksas retk: Tiskre- Rocca al Mare 16.02.2020 10km
Kümnes matk: Rocca al Marest Koplisse 1.3.2020 10km

Müts 10 Rocca al Marest Koplisse

Ei tea, kas see on laiskusest või sellest, et aasta alguses sai kaks kuud pooltõbisena ringi käidud aga arvuti taha kohe üldse ei jõua ja väga ei igatse ka.

Igatahes on meil vahepeal kaks linnapiiri matka olnud, millest ühe tegin mina ja teise tegime Saja raja retkedega kahe peale. Viimase panen kähku kirja enne kui jälle igasugune tuju kirjutada üle läheb või meelest läheb, mis me seal matkal tegime 🙂

Mulle tundub see merepiiri mööda käimine natuke igavam sest, kes vähegi käinud on see on enamike kohti näinud. Sel korral jalutasime Rocca al Marest Stroomi randa ja sealt Koplisse. Kuna mina olen seal alguse kandis mitmeid retki teinud siis pajatasin veidi Paldiski mnt mõisatest, Stroomi ranna ajaloost, mis on päris põnev kui keegi viitsib süvitsi minna.

Lumes oli kuidagi imelik käia, harjumatu veidi raske 😀 Ja väkk, lumi tuli üle saapa sääre sisse ja mul olid jalad üle pika aja märjad

Peaaegu terve see aeg sadas taevast midagi alla ka aga sellega hakkame vaikselt ära harjuma. Jõudsime järeldusele, et kümne retke jooksul on vist üks ilus ilm olnud või kaks 😀Stroomi rannas oli meri parasjagu tüki maad ära viinud või vähemalt mina küll ei mäleta, et seal selline pankranniku moodi astang varem oleks olnud.  Nägime paari lumememme.  Üldiselt oli nagu ikka.Piilusime kummiku- ja klaasitehastesse, vaatlesime tänavakunsti. Rääkisime sadamatest.

Tulime tee äärde välja ja vaatasime üle vana kultuurimaja, professorite küla, Süsta pargi. Pargis olid sirelil võiks peaaegu öelda, et suured lehed küljes. Teisal ripusid õunapuu otsas alles jõulumunad aga võib-olla on need ka pidevalt seal rippumas, kes teab?!

Käisime kirikus. Lihtsalt sellepärast, et sinna pole kunagi sattunud, nii et uks lahti oleks. Aga sel korral olid inimesed seal siblimas ja käisime küsimas, kas tohib vaadata. Meile anti luud, et me saapad puhtaks pühiksime 😀

Liinidelt käisime läbi. Ammu pole käinud. Tundus, et osa maju on sarnased seal varem olnud majadele aga ühe tänava äär, mis tundub suhteliselt valmis olevat on lihtsalt uusi maju täis ehitatud. Kahjuks see ei paistnud välja, kas munakivitee on likvideeritud või mitte.

Piilusime piirivalve kasarmut ja lõpp paistiski.Üle prügimäe ja olimegi lõpp-punktis. Igav ei olnud kõige põnevam ka mitte. Ilmselt on asi selles, et ma olen selles kandis nii palju käinud ja midagi uut justkui avastada polegi.  Samas tegelikult on seal veel kohti küll, mis peaaegu läbiuurimata või väga vähe nähtud.

Sel korral tuli kokku umbes 10km.

 

Müts 8 Pääsküla- Tiskre

Mitte küll täieliku üllatusena pidin mina sel korral linnapiiri matka tegema. Kui ma varemalt kahtlesin, kas ma isegi matkama saan minna sest olin just värskelt haige siis enne matka selgus, et vähemalt poole maani jaksan ma ikka käia 😀 Tõenäoliselt ka terve maa aga mine tea, keha alles nõrk ja nii. Igatahes otsisime meile asendus matkajuhi ka kaasa, kes jätkaks kui minul jõud üle ei käi.

Ilm oli sombune aga ei midagi hullu.  Kui esimest linnapiiri matka meenutada siis suisa imeline 😀

Linnapiiriga ma käitusin veidi omavoliliselt ehk läksin sealt kust huvitavam tundus. Muidu oleks see kant lihtsalt suhteliselt igav mööda teed kõmpimine.  Kaugele kusagile ei läinud, nii et sai näidata kust läheb piir ja kust meie.

Algus läbi Harku metsa tundus veidi kahtlane. Arvasin, et seal võib jube märg olla aga tegelikult polnud midagi. Või märg oli küll aga ei midagi ületamatut. Ainult ühes kohas oli vett veidi laiemalt aga purre oli olemas kuigi märg ja libe. Aga keegi vette ei kukkunud, nii et kõk oli super! Tegelikult oli see väga mõnus käimine.

Mõned otsused tegin spontaanselt. Läbi metsa ja üle raiesmiku oli toredam minna kui mööda teed. Tuli ainult vaadata, et kraavide vahele vangi ei jääks 🙂

Astangult otsustasin minna alt. Üleval poleks niiväga midagi vaadata, all vähemalt näed klindiseina. Ühes tunnelis käisin ka nendega, kes tahtsid ja siis juba mööda teed Paldiski mnt poole.Keegi oli seal üksjagu vaeva näinud ja puid tee peale visanud. Ilmselt kohalikud, kes sinna inimesi ei taha. Hetkel oleks seal võimatu rattaga sõita, käiagi oli üsna ebamugav.  Autosid saaks ju takistada mõne kivi kohale veeretamisega. Võib-olla viskas kohalikul kodutul kopsu üle maksa, et mis need inimesed siin tuiavad?!

Vaikselt otsisin kohta, kus oleks mõnus piknikupaus teha aga seda ei tulnud ja ei olnud, igal pool oli mõnusalt sopane ja märg.  Lõpuks leidsime koha Harku karjääri juures oleva pilpaküla taga. Kui vahepeal tundus ilm mõnusamaks minevat siis seal hakkas jälle sadama.

Edasi kulges retk Tiskre külas. Vaatasime Harku oja vahutamist, praegu oli kõik hästi näha. Edasine teekond kulgeski suhteliselt mööda külatänavaid aga need on sellised mõnusad vanad. Kiviaiad ja tammepuud. Korra sai mäest alla ka ronida ja üle kraavi hüpata 🙂

Viimasel hetkel tuli meelde ka grupipilt teha. Sellest ka selline huvitav koht, täpselt Tallinna piiril.

Kokku 16km, umbes neli tundi. Kui päev läbi ja kõik kodu poole sõitsime saime päikeseloojangut ka näha 😀

Müts 6 Raudalu- Männiku

Eelmine Mütsi retk jäi mul jõulude tõttu vahele. Kui teised tatsasid Ülemiste järve taga oma 16 kilomeetrit, siis mina sõitsin Hiiumaa poole.

Sel korral olin ma jälle platsis kuigi neid kaugemaid otsi on paras piin kaasa teha. See bussilogistika ja varane tõusmine võiks minu poolest olemata olla, siis ma käiks heameelega 😀 Täna oleks pidanud siis kolme erineva bussiga sõitma, et kohale jõuda aga mind õnneks säästeti sellest  🙂

Retk oli umbes 7km pikk ja osales 17 inimest.  Selle sarja raudselt kõige lühem retk 😀

Ilm oli imeline. Päike paistis, taevas mänglesid värvid nagu oleks kogu aeg veidi päikesetõus või -loojang olnud. Külmakraadid olid vist ka aga täpselt nii palju, et kõndida oli mõnus, seista mõneti ebameeldiv. Seega suuri seisakuid ei olnud ja umbes ühe paiku oli retk läbi.

Alustasime Raudalu bussipeatuse juurest, kõmpisime piiripunktini, tegime avastuse, et piiripost ei taha hästi püsti seista. Natuke maad edasi oli “mingine” veider koht, mida võiks ju muidu kellegi pühaks paigaks pidada aga enamasti on looduseusku inimesed teadlikud ka sellest, et plastmassi pole mõtet metsa viia. Muidugi võib see olla ka mõne koera või kassi kaunistatud haud aga … neh… Kummaline igatahes.

Jõudsime Raku järve äärde. Juba kaugelt hakkasid silma püramiidid. Vahepeal oli täielik ikaldus, suvel nagu polnudki midagi. Vähemalt praegu ei saa kurta, et  neid vähe oleks. Seal oli äge, tuterdasime otsa kah.

Et natuke teekonda pikemaks venitada tegime pisikesele poolsaarele tiiru peale ja vaatasime oma lõpp-punkti. See oli peaaegu käega katsutav aga mitte kuidagi muudmoodi ligipääsetav kui suure ringiga ümber järve minna. Piir jookseb ka kusagilt järvede keskosast läbi, nii et seda teekonda saaks ainult käreda külmaga ette võtta, kel julgust on.

Edasi läks nii, et ma veidi irdusin meie meeldivast seltskonnast ja läksin järve serva mööda, võsa vahelt, nautisin vaadet ja tegin pilte. Ja kui ma tee peale ükskord tagasi jõudsin olid teised kaugel ees 😀

Andsin päkkadele valu ja varsti jõudsingi järele. Samas siis lõpp juba peaaegu paistis ka. Korra kivi juurest läbi, teepaus ja bussipeatusesse.

Kivi juurde minek oli isegi üllatavalt lihtne, tavaliselt on seal minu meelest kaks loiku olnud, millest mööduda, sel korral oli ainult üks. Kõrvalt sai kenasti läbi ja puha. Pärast tulid motikapoisid ja sonkisid maa üles. Õnneks mitte täiesti läbimatuks.

Lõpetuseks veel üks väike mäkke ronimine. Kuna me keegi ei viitsinud joosta siis jäime kenasti bussist maha ja kuna järgmiseni oli pea 20 minutit aega siis matkapikendus tuli mööda Männiku tee serva. Selle ajaga jõudsime päris kaugele 😀

 

 

MÜTS 4

Matk ümber Tallinna seekordne teekond viis meid Sõjamäelt Mõikku. Kel jaksamist ja tahtmist varem kohale jõuda nendega tegime ka väikese tiiru viinaravilas.

Seal on iseenesest põnev. Sel korral pidasid suured poisid seal kahjuks sõda, nii et ninapidi igale poole juurde ei pääsenudki, samas minema meid ka ei aetud. Käisime paaris majas ja vaatasime ka väljas tänavakunsti 🙂 Selleks kõigeks jäi meil aega pool tunnikest siis jõudsid hilisemad tulijad ka kohale.

Läksime üle tee pilpakülla. See näikse küll suhteliselt mahajäetud aga siiski seal ilmselt käiakse niikaua kuni plats puhtaks pühitakse.

Suur paks valge kass elas seal ka, nii et midagi tal peab seal süüa olema 🙂 Kohati oli seal mega vesine, nii et rada tuli loominguliselt rajada aga läbi me sealt saime ja vahva oli. Mõnikord võiks teisi külasid ka vaadata.

Käisime vaatasime ka kultusekivi platsi. Kunagi leidsin selle kaardilt ja läksime kambaga vaatama.  Praegu oli seal midagi toimetatud. Suur hunnik valget liiva ja kivid kusagile kokku lükatud.

Kuna sealt lennujaama taha minek tundus mõttetu ja igav siis läksime üle vana pilpaküla aseme. Leidsime mitu vett täis kraavijuppi aga saime üle. Eemal paistis juba veidi viisakam maa ehk siis raba.

See oli tegelikult minu jaoks selle retke kõige lahedam osa. Ma päris sinna rappa sisse polegi sattunud. Mõnikord olen käinud küll siin, küll seal, mööda rada või korraks kusagile sisse põiganud.

Seal oli megalt jõhvikaid, nii et saime maiustada ja tervis tuli mühinal 🙂

Veidi edasi jõudnud läks mets metsamaks ja seal oli langenud puid jms. Otsustasime võtta suuna mälestuskivi juurde. See tähendas mitut kraavi ületust. Mõni eriti pikakoivaline hüppas üle kraavi, mõni läks otsis kitsa koha aga meie ehitasime silla! Silla ehitus kuulub täiega matkamise juurde, onju 🙂

Hukunud lendurite mälestuskivi juurest hüppasime jälle üle kraavi ja lonkisime lennuvaatlustorni poole. Sealt murdsime läbi metsa kanali äärde, tegime väikese piknikupausi.

Järgnes pisut igavam osa Mõigu vahel algul ühel pool ja siis teisel pool Tartu mnt-d. Kuidagi sattusime enne lõppu peaaegu´t järve, õnnestus siiski kuiva jalaga tee äärde välja murda 🙂

Kokku umbes 10 km.

Matk ümber Tallinna Iru- Sõjamäe

Sel korral alustasime Iru ämma juures. Plaaniks mööda Tallinna piiri kõndimine ehk Pirita jõe kaldal kõndimine. Iru ämma juurest jõe parem kaldalt kuni Iru sillani ja siis teiselt poolt edasi. Kunagi suvisemal ajal jäi meil märgade olude tõttu see plaan katki aga sel korral oli maapind külmunud ja läbi pääsemise lootus suur. Asusime teele, kusagilt rägastikust leidsime Tallinna piiriposti, mis on  nii ammu ümber kukkunud, et puud olid selle järgi kuju võtnud.

Kohati oli langus küllaltki järsk aga midagi hullu siiski ei olnud. Ühes kohas oli maapind siiski ka märg aga mitte üleliia. Leidsime esimesed korralikud jääpurikad.
Esmakordselt õnnestus mul näha inglijuukseid. Võibolla on neid varemgi metsa all olnud aga pole lihtsalt osanud tähele panna. Sel korral leidsin neid mitmelt poolt.  Võpsikut oli üksjagu ja samas ka pilliroogu. Tundus, et siin ei saa teineteist silmist lasta võib “heina” vahele ära kaduda 🙂 . Mitmel pool oli kobraste tegutsemise jälgi, nii näritud puid kui ka pesa poole suunduvaid teid. Kuna lehti enam ei olnud sai päris palju näha.

Merkindluse raudtee sillapostid vaatasime üle, ronisime otsa ka, et vaadet nautida.Üle põllu, kus kenasti käimiseks rada ees ja juba jõudsimegi sillani. Mõned läksid mööda torusid, mõned olid korralikud ja kasutasid silda. Edasi liikusime jõe vastas kaldal. Sinna ma polnudki kunagi käima sattunud, see tundus põnev.Iru paisu käisime lähemalt vaatmas. Sealgi hakkasid esimesed jääkoorikud tekkima. Jõgi kohises mõnusalt ja vaade oli kaunis.

Päris kalda ääres käia ei saanud, seal oli märg ja vähe ruumi, ronisime üles. Seal oli natuke võsa, natuke heinamaad. Huvitaval kombel oli seal ka mingi vana hõbekuuse mets. Miks see seal on ei teadnud keegi aga omamoodi vahva oli see ikkagi. Raudtee silla juures on ka mingid vana silla jäänused võiks arvata, et needki on merekindluse aegadest.

Et üle suure tee ei peaks jooksma valisime ühe silla aluse kust läbi pääses. Silla alt edasi algab juba Väo karjäär. Üritasime seal kuidagi laveerida, et mitte päris karjääri uitama minna. Mõningad kraavid tuli ületada, et mitte raudteele ronida. Karjääri servast sai paar pilti klõpsida. Edasi saime juba karjääri aia ja vangla aia vahele kõmpima. Seal oli ruumi piisavalt, et väike lõunapaus teha.Betooni tn jõudes nägime, et Väo karjääril on plaanis veel oma tiibu sirutada, palju võpsikut oli maha võetud. Elu huvitavamaks tegemiseks läksime tehaste taha võpsikusse. Seal võib leida palju koledat aga kes tahab näeb ka ilusat 😉

Üks  äärmiselt vana piirikivi jääb Sõjamäele. Seal on küll tore plats aga sinna pääsemine pole niisama lihtne. Kuiv koht tuleb pilliroo vahelt leida ja veel on seal väike kraav, mida tuleb märgata. Praegusel ajal pole õnneks maduussidega probleeme, neid seal ka lademes muidu.

Tegime väikese pausi ja grupipildi, et siis tundmatusse sukelduda. Nimelt läheb Tallinna piir otse läbi ühe aiaga piiratud ala. Alati oleme läinud lühemat teed mööda aga sel korral otsustasime pikema tee kasuks. Õnneks olid esimesed külmakraadid maa külmetanud ja pooleldi kandva jää tekitanud muidu poleks sealt ilmselt kuiva jalaga läbi pääsenudki. Suurema osa ajast kõndisime pilliroo ja hundinuia puhmastes, vaadet seega väga palju polnud 🙂 Samas oli see omamoodi vahva.  Päike hakkas taspisi loojuma ja siis olid hästi ilusad värvid ümberringi.

Ümber aia saanuna, pidime natuke maad tagasi minema, et jõuda viinaravila betoonseinte vahele. Sealse ala käisime läbi aga väga pikalt uudistama ei viitsinud jääda, pimedaks hakkas ka tasapisi minema. Võibolla järgmise korra alguses läheme vaatame natuke veel, mis seal põnevat leidub.Sel korral tuli meil kokku umbes 14km.

 

Matk ümber Tallinna Merivälja- Iru

Matk ümber Tallinna teine retk algas Meriväljal Noa resto taga.

Minu palve, et selleks korraks oleks ilm veidi ilusam kui eelmine kord, läks täide. Kuigi jah üsna sombune oli. Samas pilve sees päike paistis. Tegin paar klõpsu, leidsin kivistise ja ootasin, et me minema hakkaks. Ma olen alguses eriti kannatamatu ja ei viitsi kuulata.

Eriti muud varianti polnud kui Merivälja tänavatel kõmpida. Samas seal ei saa kurta väga, selline eramajade vahel jalutamine ei ole sugugi  väga hull. Pealegi on seal ägedad majad. Ufo maja vaatasime ka üle kui seal juba olime. Keegi oli selle ära ostnud ja teeb seda korda. Varsti ei tunne äragi 🙂
Huvitavad dekoratiivtaimed ja orav tekitasid ka pisut elevust.

Täiesti täpselt me sel korral piiri ei järginud, enamvähem siiski. Läksime üle raudtee Viimsi valda ja Soosepa rappa. Oli üsna rahulik, üks mees jalutas veel, nii et raba oli peaaegu meie päralt 🙂

Rabast leidsime ristikivi ehk piirikivi. Nägime lihtsamaid rabataimi. Sookailu lõhna oli maa- ja ilm täis.

Käisime mööda raba sinka-vonka, et oleks võimalik rohkem raba näha ja tegime kohvipeatuse.
Rabast välja jõudes võtsid meid vastu teletorni alused lehmad 😀
Kuna seal kandis on ka Eesti üks suurimatest hiidrahnudest – Pärnamäe hiidrahn, siis käisime vaatasime selle loomulikult üle. Julgemad said otsa ka ronida. Oli märg ja libe. Üles ronimine on alati lihtsam ka kui alla tulemine 😀 Ma tükk aega leiutasin, milline moodus kõige parem oleks, kas jäädagi kivi otsa või tulla tagumiku peal alla 😀

Raudtee taga tegime külale tiiru peale. Seal oli, mida vaadata 😀
Oma pikal rännakul jõudsime Tallinna piiridesse tagasi. Vihma hakkas sadama aga õnneks polnud seda kauaks. Käisime sauna taga tiigi ääres, imetlesime esimesi pajutibusid.

Edasi tuli läbida Pärnamäe surnuaia tagune ala. Seal on kõige põnevam koht Ristaia järv. Tahaks kunagi tiiru sellele peale teha 😀 aga siiamaani pole viitsinud. Sinna juurde minemine on juba päevane matk 😀

Künka otsas tuli pikem peatus söömiseks ja tee joomiseks. Vaade on seal ilus.

Lõpuspurt. Vaatasime haisvat Käära oja. Tegelikult on sel mingi omamoodi ilu ka, päris niisama sinna ei läinud.

Kõmpisime läbi Laiaküla, kus saime kraavi ületada. Ammu pole saanud, linnas on kõik kohad viimasel ajal viisakalt sildu ja purdekesi täis ehitatud. Pikakoivalistel oli eelis kuiva jalaga üle saada, kuidas lühematel jalgadel läks, ei tea. keegi ei kurtnud 😀

Iru ämma taga olid veel õunad puus. Maitsesime. Mõnedele sattusid head, mulle eriti mitte 😀 Iru ämma juures tegime lõpugrupipildi. Sel korral keegi väga ei kipunudki laiali minema, lobisesime veel jupp aega 🙂

Kõndisime umbes:14km ja 4tundi