Rannamatk Harku vallas.

Lihavõttepühade ajal käisime tegime tiiru Harku vallas. Alustasime Tiskrest, liikusime mööda randa kuni Tilguni, lippasime korraks üles ja alla tagasi. Piirivalvekooli juurest üles ja siis juba ülevalt nii kuidas parajasti parem tundus.

Miks ma just praegu tahtsin minna? Sest vesi on nii madal, et pole kunagi nii madal olnudki. Võib-olla ma natuke liialdan aga mina pole seda maad täiesti kuiva jalaga läbi saanud, mis sel korral oli võimalik ette võtta. Ja isegi kui saab alt läbi siis tuleb pool maad kusagil kividel turnida, puude otsas ronida jne. Muidugi saab ka jää ajal käia aga ega vist iga aasta kandvat jäädki pole. Kolmas variant on suvel vees käia aga siis peaks vastavad jalanõud olema sest kalda äär on pisikesi teravaid kive täis. Ühesõnaga, praegu oli lihtsalt parim aeg, mis sellise retke jaoks olla saab.

Ilmaga vedas ka. Oli suhteliselt soe ja päikeseline. Kuigi vahepeal hakkasid käed külmetama küll.

Tempo oli selline sulnis. Kõik said kõike seda kaunist imetleda, mis näha oli. Meres olevate suurte kivideni sai ka jalutada, nii et käisime ninapidi juures uurimas 🙂

Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.

Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik.   Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole.  Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.

Edasi tulid juba Proomu ohvriallikas ja Taari hiidrahn. Allika algne koht oli kuiv, mujalt veel vett voolas. Hiidrahnu vaatlemiseks oli jällegi parim aeg. Kui puudel lehed peal siis jääb see väga varju.

Edasi liikusime üle heinamaa kiriku juurde, vaatasime seal natuke ringi. Läbi metsa  suundusime vana Ranna kooli juurde ja sealt edasi juba Rannamõisa mõisa hoonete vahele. Mõisa ennast enam pole aga igasugu varemeid on mitmeid. Läbi aiaaugu läksime järgmisi huviväärseid maju vaatama – EW aegseid suvituskohti ja täiesti kaasaegset veidrakujulist betoonelamut. Lõpetasime Aura rajal. Aega läks meil umbes pool tunnikest rohkem kui arvestanud olin aga see on umbes 20 km kohta ülitäpne tulemus.

Tiskrest üle mere Murastesse

Mul oli hull tahtmine kuhugi minna aga juhe oli täiesti koos. Kuulda oli, et Rannamõisa pank on jääs ja ilm oli ka mõnusalt päikeseline, seega otsustasime sammud sinnapoole seada. Mõttes oli Murastesse välja jalutada ja tagasi ka. Teekonda väga kindlalt paika ei julgenud panna, ei teadnud ju, kuidas ja kust läbi pääseb.

Tee oli lumine. Kõik siras ja säras. Mere ääres nägime, et jää on korralikult peal ja saab mööda seda minna mingi maa. Alguses oli ikka kahtluseuss sees, et aga äkki ikka ei ole see jää nii tugev. Samas ma vähemalt tean, et vesi pole seal ka hirmsügav. Nii et läksimegi mööda jääd Murastesse välja.

Esialgu ei paistnud jääseinu kusagil. Aga niisamagi oli ilus.

Jää peal oli päris mõnus käia kuigi eriti kiiret tempot seal üles ei andnud võtta, liiga libe aga samas krobeline.

Natuke problemaatiline oli see kui tahtsime panga alla pilte tegema minna. Sinna oli tuul lumevallid kokku lükanud ja hanged üle põlve. Kohati lumi kandis, kohati vajusid läbi. Ühesõnaga eriti ebameeldiv variant. Aga pilte oli vaja teha 🙂

Esialgu tundus sellinegi jää piisav, et lähemalt uudistama minna 🙂

Ei teadnud kuhupoole vaadata. Kui olid kalda ääres siis vaatasid, et eemal on nii ilusad kivid ja siis jälle vastupidi. Kivi pilte sai umbes miljon.

Kalda ääres paistsid jälle purikad aga sel korral juba märksa suuremad ja natuke rohkem.

Nii me seal käisime ahhetasime ja ohhetasime 🙂 Üks väike lisapõhjus sinna kanti minekuks oli tegelikult ka see, et sel päeval pidi ka jääronimise võistlus olema. Ei olnud kõige põnevam aga samas vahepala siiski.

Ronimine toimus üsna Tilgu koobaste lähedal. Natuke lumes sumpamist ja kohale me jõudsimegi.

Suvel ei saanud arugi, et seal mingi allikas on, talvel selle eest paistis see hästi välja.

Eemalt paistavad Hageni kivid.

Tilgu sadamas käisime korraks ka maa peal. Ma isegi ei mäleta miks aga ilmselt tundus jää kahtlane või midagi. Selle eest leidsin laheda juurepunutisega puu.

Mida Muraste poole jõudsime seda lähemal oli lahtine meri.

Läksime kalda poole tagasi, seal oli pannkoogiallee

…ja järgmine ilus jääsein. Veidi madalam kui varem olnud.

PSM helgiheitja varjendit ei viitsinud lähemalt vaatama minna. Nähtud juba. Kuigi tegelikult oleks võinud minna, oleks paremini näha olnud, mis seal üleval veel on 🙂

Meriküla uurdeid tahtsime ka näha, avaldasid need ju suve poole suurt muljet. Talvel peab tõdema olid Tilgu koopad ägedamad. Purikad olid igal pool ees, näha polnud suurt midagi.

Aga leidus siiski ka mõni põnevam nurgatagune

A avastas äkki, et tal on fotokasse mingi uus funktsioon tulnud, talveilmale kohane. Naerma ajas küll 😀

Peale uurdeid ronisime üles ja liikusime Muraste vaateplatvormile. Võttis võhmale küll aga polnud nii hull kui ise arvasime 😀  Kuna A polnud Muraste mõisa juures käinud, läksime sinna. Pärast otsustasime hiies väikse tiiru teha ja kõhu täis süüa.

Kui metsast välja tulime hakkas pimedaks minema. Arvestades meie väikest väsimust ja teekonna pikkust siis tundus suhteliselt mõttetu jala Tiskresse minek. Vaatasime bussi aegu ja sõitsime linna. Tallinnasse jõudsime pimedas, nii et otsus oli mõistlik 🙂

Lonkisime läbi vanalinna. Musumäe otsas oli nii palju südameid ♥

sel korral:13km/märtsis:13km/aastas: 298km